Hetk suvises Pärnus

See oli laupäeval lõuna paiku Pärnus, pärast reedeõhtust raju pidu. Lõunaund igatahes ei tulnud, nii et jalutasin Supelsakste värvilisele verandale kohvile & kirjutama, ja siis hotelli tagasi.

Teele jäi see õdus antikvariaat, millega mul on paljudest suvedest helgeid mälestusi. Astusin avatud uksest sisse, juba ette sealset võluvalt kaootilist atmosfääri ja vanade raamatute lõhna nautides.

Põrandal lebas üks koer - corgi, filmipealkirja mõjul ma tahaksin kogu aeg kuninganna corgi öelda. Ta tuli mind nuusutama ja nurgas kirjutuslaua taga istuv tumedate ümmarguste raamidega prillidega raamatukaupmees keelas. Ütlesin, et pole midagi, mul on teise koera lõhnad ilmselt juures, mille peale mees esitas tiraadi sel teemal, milline paimaias tegelane see koer on ja kuidas ma mitte mingil juhul ei tohiks talle pai teha, sest muidu ta arvab, et elu ongi selline ja kõik külastajad peavad teda paitama ja ta peab saama kõik, mida tahab, ja üleüldse.

Naeratasin ja uitasin natuke raamatuvirnade vahel ringi. William Somerset Maughami "Kuu ja kuuepenniline" jäi näppu, ma olen seda kunagi ammu lugenud ning raamatut näppides tulid need ajad ja see tunne meelde, nii et ma ei suutnud seda enam käest panna. Uitasin natuke veel, seejärel maksin kirjutuslaua juures raamatu eest.

"See on hea raamat," ütles mees. Noogutasin ja tunnistasin, et olen seda kunagi lugenud.
"Nojah, "Kuud ja kuuepennilist" võib suvel Pärnus teist korda ka lugeda," lausus ta mõtlikult, ja see käivitas mu peas korraks terve filmi idüllilisest Pärnu puhkusest täis lugemist ja jalutamist.

Tänasin, pöördusin minekule... ja siis enne uksest väljumist kükitasin korraks ja tegin muidugi ikka koerale õrnalt pai. Mille eest pälvisin talt tänutunnet, rõõmu ja uhkust täis pilgu, mille ta siis sujuva jätkuna ka omaniku poole viskas. Kes oli ka muidugi seda kõike märganud ja kuulutas: "Ah nii, et siis sul ikkagi vedas! Said, mis tahtsid!"

"See on ju nii tore tunne. Elus saada kõik, mida oled tahtnud," tuli selle peale üle mu huulte. Lehvitasin ja läksin.

Vaikselt soovides, et see antikvariaat oleks igavesti seal - sest ka selle maja peal oli silt "müüa", nagu kuidagi seekord eriti paljudel Pärnus.

Maagiline mai

Kroonimata või kroonitud, aga maikuu mõjub ikka nii, et tahaks muudkui valjusti laulda üürata, toominga- ja õunapuuõitelumes hullunult tantsida, kuuvalgel suudelda ja kirglikult elada. :)

Virtuaalne Tallinn Fashion Week mai algul oli imetore, see traditsioon võiks täiesti lisanduda tavapärasele - väga mugav oli värsket kodumaist moodi Võrust vaadata!

Eriolukord lõppes meie jaoks kuidagi orgaaniliselt 1. maiga ise enam-vähem ära, nii et sõbrad käivad jälle külas, nädalavahetustesse on mahtunud suitsusauna ja tiikihüppeid, spontaanseid terrassipidusid, üks pargipingipidu (kui me viisakalt kl 22 pubist ära tulime, aga nad andsid meile klaasid ja pudeli veini kaasa, nii et jätkasime Katariina alleel vabas õhus noorte pärnalehtede all kahel pargipingil 2+2 formaadis oma koosviibimist ja oli väga sulnis), üks imeline privaatkontsert, üks pikaks veninud piljardimänguõhtu ja üks nõiduslik naiste New Moon Party uues aias, mille tarbeks ehitasin vanast riiulist ja puituksest suurepärase lauakese, katsin selle pitslina, kolmeliitrisest purgist lillevaasi, toomingaokste, meelespeaõite ja küünaldega. Korvmööbel, täiuslikud veiniklaasid, šampanja ja juustuvaagen jõudsid ka kõik õigeks ajaks (enne mu võluvaid külalisi) kohale. Samade naistega plaanisime sõita millalgi Lätti - minna lihtsalt niisama välismaale, noh, sest et saab jälle, aga Valgast kaugemale me esimesel katsel siiski ei jõudnud, mis võib olla isegi hea, sest kui minna lihtsalt niisama Lätti, siis mõtlevad ju rikutumad tüübid kohe, et läksid odavat alkoholi jahtima. :)

Eelmisel laupäeval oli üks kena väike sünnipäevakoosviibimine Haanjas ning sel laupäeval nelja pereliikme kobarsünnipäev Võhandu ääres. Ja eile käisime Otepää lähedal Vidrike Külamajas söömas, kus sõbralikud inimesed pakuvad mõnusas keskkonnas lihtsat ja maitsvat Itaalia toitu - soovitan!

Aiablogi

Mu selle kevade üks suuremaid isiklikke anomaaliaid on see, et mu ellu ootamatult materialiseerunud maalapi mõjul on minust, kes ma pole kunagi isegi mitte unistanud oma aiast, saanud kuu ajaga tõeline rohenäpp ja aiamaniakk. :) Liitusin Facebookis Aiaelu grupiga, tuvastasin lehteminekuga paralleelselt aias kasvavaid puid-põõsaid (kask, vaher, viirpuu, üks mustsõstra- ja kaks sõstrapõõsast vist veel, õitsema hakanud toomingas ja natuke kreegivõsa on senine skoor). Leidsin sobiva peenrakasti, kuhu läks mojito jaoks piparmünt, lisaks natuke maitsetaimi - basiilik, rosmariin ja tüümian. Emadepäeva nädalavahetusel tegin elu esimese maasikapeenra ja istutasin martsipaniõunapuu.

Maasikapeenart kaevates hakkas muidugi vaikselt meelde tulema, miks ma lapsepõlvesuvedel võimalikult palju aiatöödest viilisin. :) Õnneks mind ei sunnitud kunagi neid eriti tegema ka, aitäh, armsad vanaemad-vanaisad! Aga kokkuvõttes on nendes aiatoimetustes nii palju rõõmu ja elevust, mida ma ei oleks iialgi osanud oodata! Nii et tegin blogisse lisaks aiablogi sildi ja vaatame siis, mis edasi saab. Reede õhtuks sai igatahes istumisnurk valmis ja esimene väike aiapidu ka peetud.

Iga kriis on võimalus

Mind on eriolukorra algusest peale kummitanud mõtted eelmisest kriisist, aastatest 2008-2010. Ma töötasin siis Estonian Airis ning 2010. kevadel lisandus majanduskriisile tuhakriis. See oli tookord õnneks lühiajaline, aga seda intensiivsem ja lennunduses töötades kogesin seda päris epitsentris. Ma mäletan, kuidas ma ütlesin tookord endale neid "iga kriis on võimalus" mantraid ja nii oligi - meie kommunikatsioon sotsiaalmeedias osutus hiljem edulooks, millest kutsuti konverentsidele rääkima ning mis innustas ilmselt pärast omajagu teisigi ettevõtteid tegutsema. Ma mäletan, et ise nende sündmuste keskel olles oli mul tookord lihtsalt suur soov midagi kõigi hädas olevate inimeste heaks ära teha ning adrenaliin laes.

Selles mõttes on praegune eriolukord kardinaalselt vastupidine. Mitte et mul ei oleks algusest peale olnud tahtmist midagi teha, aga kummalisel kombel on parim, mida seekord enamik inimesi kriisi möödumiseks teha saab, vähem TEHA ja rohkem OLLA. Kodus omaette. Ma näen soovi tegutseda teisteski - nii paljud teevad videoklippe, musitseerivad, kirjutavad, jagavad ilu/kunsti/huumorit - ühelt poolt on see imetore ning teisalt on seda kõike nii palju, et ehkki tahaks, siis isegi mitte ühtegi last koduõpetades ega kaugtööga hõivatud olles, ei ole mul jäänud ikka enamiku jaoks sellest aega. Isegi mu TÜ doktoriõpingud ja Yale'i ülikooli psühholoogiakursus, mille lisaks võtsin, ei ole tegelikult piisavalt tähelepanu saanud. :)

Mulle on seni kõige suuremat rõõmu teinud lisaks kogu suurepärasele huumorile, mida ringleb enneolematutes kogustes, mitme inimese ausad eneserefleksioonid. Tänutunde ja väärtuste, nende asjade märkamise teemal, mida peetakse muidu liiga sageli enesestmõistetavaks. Ma olen siin blogiski kunagi jaganud neid õnnelik olemise teemalisi uuringuid, mis ütlevad, et lihtsam on neil, keda teevad õnnelikuks eelkõige head suhted ja mõnusad elamused. Sarnasel teemal jäi mulle hiljuti ette väga originaalne kirjatükk suurepärasest Zenhabitsi blogist: "Why I don't care about success"

Ülisuure rikkuse ega kuulsusega polekski paradoksaalsel kombel hetkel praegu vist kuigi palju peale hakata? Turvatunde mõttes oleks muidugi hea, kui enamikul oleks varusid rohkem, aga see on üks väga huvitav ahhaa-elamuse koht mu jaoks: ehkki ma olen juba aastaid keskendunud sellele, et olla õnnelik siin ja praegu, teostada end iga päev lemmiktegevuste kaudu ja veeta aega lemmikinimestega, siis taustal on ikka aeg-ajalt tiksunud see, et aga palju julgem tunne oleks, kui pangaarvel vedeleksid varuks mõned miljonid eurod. Praegu oleks ka kindlasti julgem tunne, aga huumor on selles, et nende miljonitega ei olekski hetkel väga palju muud peale hakata, kui heategevuseks ära kinkida?!

Ma ei unista luksusjahist ja eralennukiga ei kipuks ka praegu kuskile ning muude vajaduste katmiseks piisab palju vähemast. Bestsellerite autor meeldiks mulle muidugi siiski olla, aga tänaste standardite järgi ma juba olengi, arvestades kõvasti kukkunud raamatutiraaže. Ja lõpuks on siiski ikkagi kõige olulisem see, et ma teen seda, mida naudin ja armastan. Iga. Jumala. Päev. Ja ma olen ammu juba seda usku, et kui olla õnnelik ja teha seda, mida armastad, siis tulevad ka selleks vajalikud vahendid (ehkki läänemaailmas arvatakse sageli vastupidi, et enne peab omama, siis saab teha ja õnnelik olla).

Mida Sa teeksid, kui elu olekski selline lõputu küünlapäev (sest mingis mõttes on ju ka siis, kui on vahepeal rohkem võimalusi rutiinist välja hüpata)? Mis on need tegevused, mida Sa armastad, mis tekitavad Sinus elus olemise tunnet, mis aitavad tervet mõistust säilitada ja mida Sa teeksid ka oma unelmate elus igal juhul?

Aprilli lõpp

Kuus nädalat eriolukorda. Väga kõrini on. Algul oli põhjendatud, aga 1. maiga oleks võinud ära lõpetada, äärmisel juhul 8. maiga. Seda enam, et Rootsi suurema vabaduse ja avatud kohvikute-restoranide-kaubanduskeskustega lahendus tundub praeguseks ennast tõestanud ja inimsõbralikum igas mõttes, nii inimeste (vaimse ja füüsilise) tervise kui ka majanduse aspektist.

Mu (küll väga heas) hooldekodus istuval täiesti mitteusklikul vanaemal on ilmselgelt veel palju rohkem kõrini kui mul, sest ta palus hiljuti telefonis reaalselt, et ma palvetaksin, et ta saaks ära surra - ma küll ei suuda seda palvet täita, aga täiesti arusaadav, et inimesel tekib selles vanuses lõpuks küsimus, mille nimel see kõik, kui kedagi lähedastest vaatama ei lubata ja muidu on ka tunne, et elus on kõik tehtud. Oma teisele samuti 80+ vanaemale olen paar korda käinud ta koduukse taha toidukraami viimas ning siis ka kolme meetri kauguselt natuke juttu rääkinud - usun, et neil kohtumistel on olnud päris oluline roll meie mõlema tuju ja eluisu hoidmises.

Aprilli plusspoolele läheb lisaks üha õitsvamale-hõiskavamale loodusele 2006-2020 fotoalbumiprojekti edukas lõpetamine. Edaspidi loodan aastalõpurituaalide hulka lisada möödunud aastast 10-15 parima foto valimise ja kohe paberile jäädvustamise. Samuti oli väga tore armsa sõbra sünnipäevapidu kuuekesi Messengeri videokõne kaudu - sõpradega lobiseda, naerda, koos süüa ja juua on imeline isegi siis, kui igaüks seda oma kodus teeb.

Miinuspool... ära jäänud pidudest Võru Pubi17 traditsiooniline aprilli lõpu/mai alguse pidu Moskva-Odessaga ja Tartu volber - neid oli hulgem, kes mõlemat ootasid, aga muidugi on see mõistlik, et need kumbki ei toimu.

Pühad & toit

Sattusin veebruaris vabariigi aastapäeva paiku mõtlema sellele, kui suur osa (eriti talviste) pühade tähistamisest on seotud toiduga:

- uusaasta šampanja & kalamarjaga;

- sõbrapäev šokolaadisüdametega;

- vastlapäev hernesupi & vastlakuklitega;

- vabariigi aastapäev kiluleibadega;

- naistepäev on esimene, kus domineerivad pigem lilled :)

- lihavõtted värvitud munade ja pashaga;
- kevadpühal pole päris oma toitu, aga karulaugupesto võiks olla tugev kandidaat? :)

- emadepäeval maikuus on samuti vist rohkem teemaks lilled ja (isadepäeval novembris ka) koogid?

- riigipühade kalendris kenasti kirjas nelipühi ei pruugi mitte kuigi usklik eestlane märgatagi, seda enam, et see riigipüha on alati pühapäeval, kaseoksad ehk toob tuppa?

- võidupühal-jaanipäeval enamasti grillitakse ja süüakse salatit kõrvale?

- taasiseseisvumispäev on vist ainus tugeva toidutraditsioonita püha, samas see on muidugi hea aeg kräftskivaks või suitsulestapeoks ning sinimustvalgeid rukkilille kroonlehtedega kooke võib ka teha;

- halloween on imporditud, aga kõrvitsatele (ja õunakookidele?) lähenetakse loominguliselt meilgi;

- mardi- ja kadripäeval saab kommi!

- tänupüha oma kalkunisöömistraditsiooniga on ka täitsa tore;

- jõulud on söögiorgia nagunii: piparkoogid, glögi, verivorstid, kapsad, kõrvitsasalat, pohlamoos jne.

Hea päeva häkid

Mõtlesin, et panen endale meeldetuletuseks kirja eriolukorra aegsed mõnusa päeva häkid - ehk inspireerivad teidki ja need on tõhusalt rakendatavad ka muidu. Nii kriisipsühholoogid kui ka astronaudid on soovitanud kindlat päevarutiini kaine mõistuse ja meelerahu säilitamiseks.

- Hommikul ärgates (minu puhul enamasti kuskil kella 9 ja 11 vahel) ära kraba esimese asjana telefoni ega ava muid ekraane. Mine hoopis nt koeraga õue jalutama või jooksma, söö rahulikult hommikust, tegele millegi muu meeldivaga (minu puhul ilmselgelt siis kirjutamisega). Päev algab nii hoopis rahulikumate ja helgemate meeleoludega.

- Kuna ma armastan kaua magada, siis ma praktiseerin juba umbes neli aastat seda, et söön 2x päevas: 12 paiku brunchi (midagi hilise hommikusöögi ja lõunasöögi vahepealset) ja õhtul 18-20 paiku õhtusöögi. Samas see pole range reegel, enne eriolukorra ajaarvamist piirdusin mõnikord hommikul kodus nt smuutiga ja käisin siis kellegagi väljas lõunal. Ma olen lugenud küll paljude toitumisspetsialistide nõuandeid 3-5 söögikorra teemal päevas, aga ma ei jaksa nii palju ei kokata ega süüa, nii et ma olen otsustanud kuulata pigem oma keha. Soovitan proovida ja leida endale sobiv rütm.

- Kuskil umbes kella 13-17 on aeg, kus ma loen uudiseid ja sotsiaalmeediat (mis kipuvad vahel liiga kauaks endasse tõmbama), õpin hispaania keelt, teen tööasju ning igasuguseid muid loomingulisi ja/või vajalikke asju - mingi mõtestatud tegevus, nii meeldivad tööasjad kui ka looming, on terve mõistuse säilitamise seisukohalt olulisem kui arvatakse. Varem uitasin vahel sel ajal ka mööda kohvikuid ja poode - oh happy times! :)

- Pärast õhtusööki on vaba aeg - raamatute lugemine, filmiõhtud, lauamängud, muusika & tants ja muud lõbud (varem ka peod, praegu enamasti pigem esimesed kaks). Kodused spaarituaalid teevad ka head. Ja muidugi armsate inimestega suhtlemine, kusjuures helistamine ja videokõned mõjuvad palju elusamalt ja paremini kui sõnumite tippimine.

Mulle meeldis päris hästi kunagi palju aastaid tagasi avastatud Tim Ferrissi 4-tunnise töönädala mõte, aga sellisesse tüüppäeva mahub päris hästi ka 4-tunnine tööpäev - ehk olekski nüüd kasvava tööpuuduse tingimustes hoopis hea aeg üleüldiselt üle minna 20-tunnisele töönädalale? Täiskoormus üldse ümber defineerida ja palgata rohkem väiksema koormusega inimesi? Ma tean, et see eeldab ka muudatusi seadustes ja maksusüsteemis, aga ma ei kujuta ka ette paremat aega neid teha kui praegu. Kaugtöö saime, ehk saaks nüüd üleüldiselt väiksema töökoormuse ka? :)