Iga kriis on võimalus

Mind on eriolukorra algusest peale kummitanud mõtted eelmisest kriisist, aastatest 2008-2010. Ma töötasin siis Estonian Airis ning 2010. kevadel lisandus majanduskriisile tuhakriis. See oli tookord õnneks lühiajaline, aga seda intensiivsem ja lennunduses töötades kogesin seda päris epitsentris. Ma mäletan, kuidas ma ütlesin tookord endale neid "iga kriis on võimalus" mantraid ja nii oligi - meie kommunikatsioon sotsiaalmeedias osutus hiljem edulooks, millest kutsuti konverentsidele rääkima ning mis innustas ilmselt pärast omajagu teisigi ettevõtteid tegutsema. Ma mäletan, et ise nende sündmuste keskel olles oli mul tookord lihtsalt suur soov midagi kõigi hädas olevate inimeste heaks ära teha ning adrenaliin laes.

Selles mõttes on praegune eriolukord kardinaalselt vastupidine. Mitte et mul ei oleks algusest peale olnud tahtmist midagi teha, aga kummalisel kombel on parim, mida seekord enamik inimesi kriisi möödumiseks teha saab, vähem TEHA ja rohkem OLLA. Kodus omaette. Ma näen soovi tegutseda teisteski - nii paljud teevad videoklippe, musitseerivad, kirjutavad, jagavad ilu/kunsti/huumorit - ühelt poolt on see imetore ning teisalt on seda kõike nii palju, et ehkki tahaks, siis isegi mitte ühtegi last koduõpetades ega kaugtööga hõivatud olles, ei ole mul jäänud ikka enamiku jaoks sellest aega. Isegi mu TÜ doktoriõpingud ja Yale'i ülikooli psühholoogiakursus, mille lisaks võtsin, ei ole tegelikult piisavalt tähelepanu saanud. :)

Mulle on seni kõige suuremat rõõmu teinud lisaks kogu suurepärasele huumorile, mida ringleb enneolematutes kogustes, mitme inimese ausad eneserefleksioonid. Tänutunde ja väärtuste, nende asjade märkamise teemal, mida peetakse muidu liiga sageli enesestmõistetavaks. Ma olen siin blogiski kunagi jaganud neid õnnelik olemise teemalisi uuringuid, mis ütlevad, et lihtsam on neil, keda teevad õnnelikuks eelkõige head suhted ja mõnusad elamused. Sarnasel teemal jäi mulle hiljuti ette väga originaalne kirjatükk suurepärasest Zenhabitsi blogist: "Why I don't care about success"

Ülisuure rikkuse ega kuulsusega polekski paradoksaalsel kombel hetkel praegu vist kuigi palju peale hakata? Turvatunde mõttes oleks muidugi hea, kui enamikul oleks varusid rohkem, aga see on üks väga huvitav ahhaa-elamuse koht mu jaoks: ehkki ma olen juba aastaid keskendunud sellele, et olla õnnelik siin ja praegu, teostada end iga päev lemmiktegevuste kaudu ja veeta aega lemmikinimestega, siis taustal on ikka aeg-ajalt tiksunud see, et aga palju julgem tunne oleks, kui pangaarvel vedeleksid varuks mõned miljonid eurod. Praegu oleks ka kindlasti julgem tunne, aga huumor on selles, et nende miljonitega ei olekski hetkel väga palju muud peale hakata, kui heategevuseks ära kinkida?!

Ma ei unista luksusjahist ja eralennukiga ei kipuks ka praegu kuskile ning muude vajaduste katmiseks piisab palju vähemast. Bestsellerite autor meeldiks mulle muidugi siiski olla, aga tänaste standardite järgi ma juba olengi, arvestades kõvasti kukkunud raamatutiraaže. Ja lõpuks on siiski ikkagi kõige olulisem see, et ma teen seda, mida naudin ja armastan. Iga. Jumala. Päev. Ja ma olen ammu juba seda usku, et kui olla õnnelik ja teha seda, mida armastad, siis tulevad ka selleks vajalikud vahendid (ehkki läänemaailmas arvatakse sageli vastupidi, et enne peab omama, siis saab teha ja õnnelik olla).

Mida Sa teeksid, kui elu olekski selline lõputu küünlapäev (sest mingis mõttes on ju ka siis, kui on vahepeal rohkem võimalusi rutiinist välja hüpata)? Mis on need tegevused, mida Sa armastad, mis tekitavad Sinus elus olemise tunnet, mis aitavad tervet mõistust säilitada ja mida Sa teeksid ka oma unelmate elus igal juhul?

Aprilli lõpp

Kuus nädalat eriolukorda. Väga kõrini on. Algul oli põhjendatud, aga 1. maiga oleks võinud ära lõpetada, äärmisel juhul 8. maiga. Seda enam, et Rootsi suurema vabaduse ja avatud kohvikute-restoranide-kaubanduskeskustega lahendus tundub praeguseks ennast tõestanud ja inimsõbralikum igas mõttes, nii inimeste (vaimse ja füüsilise) tervise kui ka majanduse aspektist.

Mu (küll väga heas) hooldekodus istuval täiesti mitteusklikul vanaemal on ilmselgelt veel palju rohkem kõrini kui mul, sest ta palus hiljuti telefonis reaalselt, et ma palvetaksin, et ta saaks ära surra - ma küll ei suuda seda palvet täita, aga täiesti arusaadav, et inimesel tekib selles vanuses lõpuks küsimus, mille nimel see kõik, kui kedagi lähedastest vaatama ei lubata ja muidu on ka tunne, et elus on kõik tehtud. Oma teisele samuti 80+ vanaemale olen paar korda käinud ta koduukse taha toidukraami viimas ning siis ka kolme meetri kauguselt natuke juttu rääkinud - usun, et neil kohtumistel on olnud päris oluline roll meie mõlema tuju ja eluisu hoidmises.

Aprilli plusspoolele läheb lisaks üha õitsvamale-hõiskavamale loodusele 2006-2020 fotoalbumiprojekti edukas lõpetamine. Edaspidi loodan aastalõpurituaalide hulka lisada möödunud aastast 10-15 parima foto valimise ja kohe paberile jäädvustamise. Samuti oli väga tore armsa sõbra sünnipäevapidu kuuekesi Messengeri videokõne kaudu - sõpradega lobiseda, naerda, koos süüa ja juua on imeline isegi siis, kui igaüks seda oma kodus teeb.

Miinuspool... ära jäänud pidudest Võru Pubi17 traditsiooniline aprilli lõpu/mai alguse pidu Moskva-Odessaga ja Tartu volber - neid oli hulgem, kes mõlemat ootasid, aga muidugi on see mõistlik, et need kumbki ei toimu.

Pühad & toit

Sattusin veebruaris vabariigi aastapäeva paiku mõtlema sellele, kui suur osa (eriti talviste) pühade tähistamisest on seotud toiduga:

- uusaasta šampanja & kalamarjaga;

- sõbrapäev šokolaadisüdametega;

- vastlapäev hernesupi & vastlakuklitega;

- vabariigi aastapäev kiluleibadega;

- naistepäev on esimene, kus domineerivad pigem lilled :)

- lihavõtted värvitud munade ja pashaga;
- kevadpühal pole päris oma toitu, aga karulaugupesto võiks olla tugev kandidaat? :)

- emadepäeval maikuus on samuti vist rohkem teemaks lilled ja (isadepäeval novembris ka) koogid?

- riigipühade kalendris kenasti kirjas nelipühi ei pruugi mitte kuigi usklik eestlane märgatagi, seda enam, et see riigipüha on alati pühapäeval, kaseoksad ehk toob tuppa?

- võidupühal-jaanipäeval enamasti grillitakse ja süüakse salatit kõrvale?

- taasiseseisvumispäev on vist ainus tugeva toidutraditsioonita püha, samas see on muidugi hea aeg kräftskivaks või suitsulestapeoks ning sinimustvalgeid rukkilille kroonlehtedega kooke võib ka teha;

- halloween on imporditud, aga kõrvitsatele (ja õunakookidele?) lähenetakse loominguliselt meilgi;

- mardi- ja kadripäeval saab kommi!

- tänupüha oma kalkunisöömistraditsiooniga on ka täitsa tore;

- jõulud on söögiorgia nagunii: piparkoogid, glögi, verivorstid, kapsad, kõrvitsasalat, pohlamoos jne.

Hea päeva häkid

Mõtlesin, et panen endale meeldetuletuseks kirja eriolukorra aegsed mõnusa päeva häkid - ehk inspireerivad teidki ja need on tõhusalt rakendatavad ka muidu. Nii kriisipsühholoogid kui ka astronaudid on soovitanud kindlat päevarutiini kaine mõistuse ja meelerahu säilitamiseks.

- Hommikul ärgates (minu puhul enamasti kuskil kella 9 ja 11 vahel) ära kraba esimese asjana telefoni ega ava muid ekraane. Mine hoopis nt koeraga õue jalutama või jooksma, söö rahulikult hommikust, tegele millegi muu meeldivaga (minu puhul ilmselgelt siis kirjutamisega). Päev algab nii hoopis rahulikumate ja helgemate meeleoludega.

- Kuna ma armastan kaua magada, siis ma praktiseerin juba umbes neli aastat seda, et söön 2x päevas: 12 paiku brunchi (midagi hilise hommikusöögi ja lõunasöögi vahepealset) ja õhtul 18-20 paiku õhtusöögi. Samas see pole range reegel, enne eriolukorra ajaarvamist piirdusin mõnikord hommikul kodus nt smuutiga ja käisin siis kellegagi väljas lõunal. Ma olen lugenud küll paljude toitumisspetsialistide nõuandeid 3-5 söögikorra teemal päevas, aga ma ei jaksa nii palju ei kokata ega süüa, nii et ma olen otsustanud kuulata pigem oma keha. Soovitan proovida ja leida endale sobiv rütm.

- Kuskil umbes kella 13-17 on aeg, kus ma loen uudiseid ja sotsiaalmeediat (mis kipuvad vahel liiga kauaks endasse tõmbama), õpin hispaania keelt, teen tööasju ning igasuguseid muid loomingulisi ja/või vajalikke asju - mingi mõtestatud tegevus, nii meeldivad tööasjad kui ka looming, on terve mõistuse säilitamise seisukohalt olulisem kui arvatakse. Varem uitasin vahel sel ajal ka mööda kohvikuid ja poode - oh happy times! :)

- Pärast õhtusööki on vaba aeg - raamatute lugemine, filmiõhtud, lauamängud, muusika & tants ja muud lõbud (varem ka peod, praegu enamasti pigem esimesed kaks). Kodused spaarituaalid teevad ka head. Ja muidugi armsate inimestega suhtlemine, kusjuures helistamine ja videokõned mõjuvad palju elusamalt ja paremini kui sõnumite tippimine.

Mulle meeldis päris hästi kunagi palju aastaid tagasi avastatud Tim Ferrissi 4-tunnise töönädala mõte, aga sellisesse tüüppäeva mahub päris hästi ka 4-tunnine tööpäev - ehk olekski nüüd kasvava tööpuuduse tingimustes hoopis hea aeg üleüldiselt üle minna 20-tunnisele töönädalale? Täiskoormus üldse ümber defineerida ja palgata rohkem väiksema koormusega inimesi? Ma tean, et see eeldab ka muudatusi seadustes ja maksusüsteemis, aga ma ei kujuta ka ette paremat aega neid teha kui praegu. Kaugtöö saime, ehk saaks nüüd üleüldiselt väiksema töökoormuse ka? :)

Merkuur on Petrogradis

Minus elavad sõbralikult koos kaine mõistusega skeptik ja müstik, kes ei ütle ära aeg-ajalt mõne teaduslikult tõestamata teooriaga veidi hullamisest. Ja ilmselgelt ei oleks ma saanud kirjutada Igor Mangi elulooraamatut ilma mõningase astroloogiahuvita (aga ma ei hakka siin rääkima tema 2020. aasta kevade ennustuste paikapidavusest, mis on ka iseenesest huvitav ja mitmel pool vilksatanud teema).

Aga lisaks on üks USA astroloog, kelle prognoose ma loen juba ligi 20 aastat ja kes on nii mõnigi kord üllatavalt täpne olnud (ja lisaks kirjutab säravalt hästi). Nii et läksin põnevusega vaatama, mida ta k-kriisist arvab. Ja see osutuski väga põnevaks!

Nimelt leidis ta, et see on seotud Pluuto ja Jupiteri konjunktsiooniga. Pluuto on see pisike paharet, kellega on seotud viirus, ning hea õnne planeet Jupiter võimendab kõike, mida puudutab - antud juhul oli ta siis paraku see ventikas, kuhu s..t lendas, pardon my French. :)

See aspekt jätkub umbes maikuuni, siis nõrgeneb suveks ja tuleb septembris tagasi, et detsembris meiega hüvasti jätta (mis paraku kattub ka paljude teooriatega viiruse võimaliku käitumise kohta). Mis oli aga kõige rajum avastus ka astroloogile endale - sama aspekt oli aastal 1918, kui maailmas möllas Hispaania gripp!

Märtsi algul, kui see kõik siin pihta hakkas, oli ka Merkuur retrograadis (st liikus ajutiselt tagurpidi, sealt ja ühest valesti kuulmisest sündinud naljast pealkiri). Praegu enam ei ole.

Hea uudis on see, et kuna Jupiter on imede ja hea õnne planeet ning see aspekt toob üldiselt suurt edu (see on sünnikaardis nt Warren Buffetil ja Mick Jaggeril), usub USA astroloog (ja ma usun ka), et selle praeguse jama mõjul elame me pärast kõik hoopis külluslikumat ja õnnelikumat elu.

Märtsi peod ja elamused

Praegu on päris hea meel oma vanu blogipostitusi vaadata ja tore lugeda, mida ma mõtlesin ja tegin aasta või viis tagasi - eriti kohviku- ja peomuljeid (neid ikkagi tasus kirja panna!), arvestades, kui vaikne ja sissepoole on märts 2020 olnud. :) Samas - siiski mitte tervenisti, sest enne eriolukorra väljakuulutamist oli siiski peaaegu poolteist nädalavahetust ja kaks imelist pidu.

Kõigepealt pidasime märtsi alguses oma mopsi sünnipäeva tema kahe koer-sõbra ja hulga meie Võru sõpradega, mis tundub tagantjärele absoluutselt suurepärane idee! Ja 7. märtsi õhtul oli Pubi17s naistepäevakontsert Öösorriga, millest on ka ainult väga helged mälestused - palju ülimõnusat muusikat, tantsu, naeru ja rõõmu! Hiljem läksime veel Stedingu keldrisse natukeseks edasi ja kella 4 paiku öösel koju jõudes ootas mind köögilaual sületäis naistepäevaroose, kook ja pudel šampanjat - täiuslik laupäevaõhtu! :)

Edasi läks muidugi vaiksemaks. Teine eriolukorra nädal oli üsna sarnane esimesele, sisemiselt ehk rahulikumgi, inimene harjub... ja mõtlesin mingid asjad selge(ma)ks ka. Kellel on käeulatuses Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", soovitan (üle) lugeda - Allan Karlssoni süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi ja muretu "on, nagu on, ja tuleb, mis tuleb" hoiak mõjub lõbustavalt ja teraapiliselt.

Kino tegime kodus, vaatasime "Talve" (ilusad inimesed ja kaunis Eesti loodus, väga tore meelelahutus üheks õhtuks) - siinjuures tänud ja kummardus kõigile, kes praegu heldelt oma loomingut jagavad ja koduspüsijate päevadesse sellega helgust lisavad! Muide, kui keegi selle blogi külastajatest pole lugenud mu romaani "Lenda minuga" ja tahaks sellega oma aega sisustada, siis mul mõned on siin Võrus, kirjutage mulle ja panen nt pakiautomaadi kaudu teele! Seal on hulk lendamise ja reisikirjeldusi ka, inspiratsiooniks ja unistamiseks. :)

Kuna meil on kodus vann ning õnneks ka mõned hästilõhnavad kehakoorijad ja (vanni)õlid, siis selgus, et ka spaad saab üsna edukalt teha kodus. Café lattet samuti, õppisin lõpuks köögis seisvat kohvimasinat kasutama, siiani polnud viitsinud, kuna kohvikutes käimine on tegelikult mu jaoks vist rohkem sotsiaalne tegevus olnud, nagu üks mu lähedane tabavalt märkis. Ja Võrus on käivitatud nii toidukaupade kui ka restotoidu kojukullerdamine - ammune soov täitus, aitäh, tublid ettevõtlikud inimesed! Kõik on ikka millekski hea.

Lisaks toetasin Eesti majandust (kohalikku vahendajat küll, mitte tootjat paraku) ja ostsin endale ukulele, mida olin ammu tahtnud. See küll ei kompenseeri päriselt pidusid ja muusikaelamusi, aga töötab vajadusel tuluallikana, kuna hulk inimesi on arvatavasti nõus palju maksma, et ma seda EI mängiks. :)

Head kevade algust!

Ma saan aru, et nüüd elavad paljud nii nagu varem ainult introvertsete kalduvustega kirjanikud ja kunstnikud? Ehkki ma oma kohvikute- ja pidudearmastusega kaldun tegelikult vist pigem siiski sinna ekstraverdi poole. Testi saab enda kohta tõe väljaselgitamiseks teha nt siin: 16personalities.

Mu igapäevaelu on olnud sel esimesel eriolukorra nädalal üsna samasugune nagu ikka: magan-söön-kirjutan-loen-õpin Duolingo äpiga hispaania keelt kodus ja vahepeal jalutan koeraga õues järjest kevadisemas looduses. Üldine foon võiks muidugi helgem olla ning ma ei kujuta ette seda rõõmu, kui ükskord jälle kallitega kohvikusse ja peole saab, sest Võrus on kõik kinni ja mõistlik vist ka. Suurepärased taaskasutuspoed ja raamatukogu on ka suletud, aga erisoovidega pidi siit ka varem e-kaubanduse poole pöörduma või kuskile sõitma; raamatutega sama lugu, sest Rahva Raamatu poodi siin ei ole (ehkki tahaks!) ja ainus väike raamatupood on üsna olematu valikuga. Õnneks varustasin end viimati ka paari reisikirjaga, mis on praegu üks väheseid viise ajas ja ruumis rännata (kuigi tegelikult olen lugenud pigem liiga palju uudiseid ja sotsiaalmeediat). Restotoidu ja toidukaupade kojukullerdamisteenusest unistan samuti, aga kuuldavasti midagi juba improviseeritakse ka väikelinnades ja kokata on ka tore.

Hea meel on nende pärast, kes on ammu tahtnud (maa)kodukontorist kaugtööd teha ja kellele nüüd tööandja seda lõpuks võimaldab. Keskkonna pärast ka - ilmselgelt otsustas emake Maa reostavatele inimputukatele naiseliku pöörasusega koha kätte näidata ja taastub nüüd.

Rõõm on näha, et paljud mu lemmikärid Tallinnas ja mujal leiavad juba väga nutikaid loomingulisi lahendusi, kuidas tegevust jätkata ja ellu jääda. Loomingulisust ja julgust tahaks kõigile soovida, rõõmu ja armastust ka - et teha vajadusel midagi teistmoodi ja paremini või teha midagi uut, mida olete alati teha tahtnud ja mis head tunnet tekitab. Praegune sunnitud hingetõmbepaus pakub selle üle mõtlemiseks aega (ja loodetavasti ka väiksemaid kulusid, mu kogemus on näidanud, et lihtne kodune elu on pigem soodsam). Ja täna on kevadine pööripäev, mis on ideaalne aeg unistada ja uusi sihte seada, olgu siis lihtsalt eesmärke kirja pannes või näiteks dream boardile mänguliselt kokku kuhjates pilte kõigest imelisest, mida oma uude aastaringi soovite.

Lisan siia lõppu veel lõigu ühest hommikul loetud postitusest, mis mind puudutas...

I asked the Universe: "Why so much suffering for humans right now?"

Universe showed me universal love, a love interconnected with nature and all living things. At the same time I could feel all the disharmony us humans have created. All the separation from nature and silence and universal love.

"What do we need to do to heal?" I asked.

Suddenly a heart shape appeared in the clouds as clear and perfect as can be, tinged with pink glow.

(Shashi Solluna)