Raamatud ja esitlused

Ma kujutan nüüd pärast eelmist nädalat natuke paremini ette, mis tunne on olla rokkstaar ja miks see sõltuvust tekitab. Suurim täht oli muidugi mu kaasautor ja uue raamatu peakangelane, aga ma tundsin end miskipärast ikkagi ka nagu tõeline superstaar. Kogu raamatuesitlusturnee oli unustamatult äge - teisipäeval Tallinnas pere ja sõprade, rohkearvulise publiku ja ajakirjanikega, kolmapäeval Tartu Apollos sõprade ja natuke väiksema publiku, aga seda rajuma beaujolais nouveau (järel)peoga Veinis ja Vines varajaste hommikutundideni ning neljapäeval Pärnu Apollos koos tundega, et... TEHTUD! Ja sellele järgnenud imelise õhtusöögiga Hedon Spa restoranis Raimond, mis pakkus ühe kulinaarse orgasmi teise järel. Selle õhtu lillelõhnaline peene mulliga Taittingeri šampanja, kaaviar ja imearmas teenindus jäävad kauaks meelde. Ja siis järgnes veel mitteametlik, aga mitte vähem raju afterparty reedel Võrus, nii et... milline nädal! Aitäh kõigile, kes selle nii eriliseks tegid!

Ja kui ma juba sellele lainele sattusin, siis nostalgitsen natuke ja meenutan ka eelmisi esitlusi.

Mu esimene romaan "Lenda minuga" tuli trükist novembris 2013 ja avalikku esitlust ma tookord ei teinudki. Tähistasime seda ühel reede õhtul armsate inimestega neljakesi õhtusöögiga Glorias ja peoga Teatris ning universum tegi imesid, tuues Teatri ette täiesti juhuslikult just selleks õhtuks kohale ühe vana stiilse auto, üsna sarnase sellega, mis on raamatu kaanel Belgia kunstniku Jaak De Konincki pildil (mis ehib ka Starbrook Airlinesi kommikarpe ja mida ta mul lahkelt kasutada lubas). Palju šampanjat, punane vaip ja eemalt kumav lennufirma valgusreklaam olid ka. Raamat sai mõned päris head arvustused-soovitused naisteajakirjades ning sellel läks ka muidu kenasti. Ja kui ma vaatan pilte sellest õhtust, siis... see oli üks mu senise elu kõige õnnelikumaid!

Mart Kadastikuga koos kirjutatud ja kirjastuselt Varrak ilmunud "Paarismängu" esitlesime oktoobris 2014. "Paarismängu" Tallinna esitlus Massimos oli võimas ja meediakajastus ka (teles Kanal 2 Reporteris, lisaks käisin esimest korda elus Kuku raadios Publikumärgi saates esinemas ja see oli nii lahe!), Tartu ja Pärnu raamatupoeesitlused olid ka kenad (Tartus Tasku Rahva Raamatus ja Pärnu Keskuse Apollos). Sattusin tookord Postimehele antud intervjuule pealkirjaga "Tundeid maha salates salatakse maha ka oma elu" ja täitsa tore oli seda nüüd üle lugeda. Ma mäletan hommikut, kui Pärnus Supelsakstes kohvi ja koogi kõrvale seda esimest korda lugesin, ja tunnet mu sees, mis ütles, et... ma olen nüüd saanud kõik, mida ma eales olen tahtnud!

Mu kolmas romaan, Bestselleri kirjanduskonkursil ära märgitud ja Pilgrimi kirjastusega koostöös ilmunud "Inglid & kelmid", tuli trükikojast juunis 2016. See on tegelikult kirjutatud kohe pärast esimest raamatut, nii et sisuliselt on tegu mu teise romaaniga, mis ilmus kolmandana. Kuna mul polnud varem Tallinnas olnud raamatupoeesitlust, tegime selle Solarise Apollos. Oli armsa õhkkonnaga sündmus. Delfis ilmus intervjuu pealkirjaga "Paljud väliselt sarnased abielud võivad olla sisult väga erinevad", esitluse fotogaleriid saab vaadata Elu24 lehelt.

Ja mu neljas teos, Pilgrimilt ilmunud elulooraamat pealkirjaga "Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused", kirjutatud sel aastal koos Igor Mangiga, ilmus novembris 2016. Tallinna esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatus (TV3 Seitsmeste uudiste klipp Igor Mangi elulooraamatu esitlusest alates 0:45:24). Oli teistmoodi, aga ka väga põnev projekt, võimalus end proovile panna uues žanris ja ilmselt Eesti ühest värvikamast tegelasest kirjutades. Life is magic & dreams really do come true!

Inimesed ja raamatud

Mulle on viimasel ajal ette jäänud mitu mõttetera sel teemal, et pikas perspektiivis kujundavad inimest kõige rohkem isikud, kellega ta suhtleb, ja raamatud, mida ta loeb.

Elu pakkus kohe häid lugusid selle illustreerimiseks ka - kohtusin välismaalasega, kes luges keskkooliõpilasena mingit teatmeteose tüüpi raamatut ja avastas sealt kolm Balti riiki, millest ta kunagi midagi kuulnud polnud. Tärganud huvi ja edasine uurimistöö viis selleni, et ligi 30 aastat hiljem elab ta Tallinnas ja kirjutas eesti keeles raamatu - muljetavaldav!

Nii kaugelt polegi muidugi näiteid selle väite paikapidavuse kohta vaja otsida, piisab ka peeglisse vaatamisest - Tartu Ülikooli esimesel kursusel poleks ma küll iialgi arvata osanud, et üks mu uutest sõprustest kunagi Võrru kolimiseni viib. :)

Igatahes, kui ma nüüd kogu oma vabale ajale otsa vaatasin ja mõtlesin, mis ma sellega peale tahaksin hakata, tuli mulle meelde, et üks mõte seoses Võruga oli just see, et mul on siin rohkem aega lugeda. Kui ma järgmiseks aknast välja vaatasin, siis tundus see kohe veel parem idee, sest värvilisi vaateid pakkuvad jalutuskäigud muutusid lume tulekuga äkki palju monokroomsemateks... ja ilm külmemaks ka, märtsist oktoobrini kestnud elu pikim ja parim suvi sai nüüd ilmselgelt igatahes läbi.

Ootused elule

"Allan Karlssonil polnud elule erilisi nõudmisi. Ta tahtis voodit, korralikult süüa, mingit tegevust ja aeg-ajalt ka lonksu viina. Kui see oli olemas, siis võis muu ära kannatada."

Jonas Jonassoni superhea raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" peategelane on üks mu lemmikuid. Tema äärmiselt lihtne elufilosoofia ("On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.") ning rahulik, muretu ja süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi on väga inspireeriv.

Hea meelde tuletada, kui enda ootused elule mõnikord liiga kõrgeks hüppavad, nagu näiteks sel nädalal. :) Mõtlesin algul reedest pühapäevani Tallinnas olla, aga kui avastasin, et see mõte tekitas rohkem stressi kui rõõmu, lükkasin kõik kohtumised edasi ja jäin Võrru. Kus on jätkuvalt mõnus, aga laupäeva õhtuks hakkas ikkagi natuke kahju, et ühtegi Halloweeni-pidu lähikonnas ei toimu. Lappasin siis Elu24 2014. ja 2015. aasta Halloweeni-pidude galeriisid ja nostalgitsesin - pilt on 2014. sügisest ajakirja Hello! avapeolt Club Privés, Manna La Roosas oli tookord ka väga äge afterparty.

Ja pärast läksin kohalikku pubisse ühele kokteilile, mis oli muidugi ka tore, sest noh... räägi inimestega ja kuuled jälle uskumatuid lugusid, tasub ikka välja minna. :)

Räägi, mis Sa teed

Järgmine küsimus, millele ma olen esimestel Võru nädalatel saanud palju vastata, on, et mida ma Võrus teen.

Lühike vastus on, et üsna täpselt samu asju, mida Tallinnas. Magan, söön, loen, kirjutan, jalutan, tantsin, käin kohvikutes, peol jne. Korra olen Kubija spaasse ujuma jõudnud, kinno veel isegi kordagi mitte.

Väikseid sisulisi erinevusi on sedavõrd, et ma kokkan vist natuke rohkem, sest neid mugavaid söögi kojutellimise võimalusi, mida Tallinnas pakutakse (Wolt jt), siin ei ole, selle eest jätkub aga kvaliteetset, kohalikku ja mahedat toorainet. Samas on ka häid söögikohti ja mitu alles ootavad proovimist. Ja see erinevus on ka, et kui ma Tallinnas tahtsin randa jalutama minna, siis pidin selleks mõtlema, kuhu randa ja läbi asfaldidžungli sinna sõitma. Siin on palju lihtsam, kaks sammu ja kohal. :)

Sellele küsimusele, kus mu seltsielu aktiivsem on, ei oskagi ma päris täpselt vastata. Mul oli ka Tallinnas jahedamatel aastaaegadel neid kodukassina käitumise perioode, kus ma põletasin oma õdusas kodus küünlaid, lugesin-kirjutasin diivanil keras ega viitsinud kuskile minna. Ja samuti perioode, kus ma kohtusin iga päev mitme inimesega ning üks pidu ajas teist taga. Siin on samamoodi. :)

Aga selle "räägi, mis Sa teed" teemaga on otsapidi seotud teine küsimus, mida mult vahel küsitakse - et kas ma töölkäimise järele ei igatse. Ma olen end enamasti tagasi hoidnud ega pole hakanud kommenteerima tööl käimise ja töö tegemise olulist vahet. Sest jah, ma ei käi iga päev kuskil istumas, aga ma töötan ikkagi iga päev (ehkki jah, ma tõesti ise ka ei taju seda tööna, sest see on osa mu unelmate elust - tegevus, mida ma armastan, puhas rõõm).

Eriti närvi ajas see igatahes mind sel nädalal, kui ühele ja samale nädalale sattus ühe teise autori raamatu keeletoimetamine ja minu järgmise raamatu trükieelse korrektuuri lugemine ning ma töötasin sellises tempos, et õhtuti suutsin ainult oimetuna diivanil lebada ja silme ees virvendas. Ma arvan, et töö ja puhkuse mõistliku tasakaalu taastamiseks ma püüan nüüd umbes kolm nädalat tõesti ainult puhata. :) All fun & games, letsgo!

Tallinn, Võru ja tunded

Olin pühapäevast teisipäevani Tallinnas, esimest korda pärast Võrru kolimist. Ja muidugi oli tore, kõik need südantsoojendavad külaskäigud ja kohtumised kallite inimestega, samuti pildistamine, mille pärast läksin - ilmaga vedas ja Kadrioru park oli sama kuldne kui Kreutzwaldi oma Tamula järve ääres.

Aga väga huvitav oli ennast jälgida - pühapäeva hommikul Võrus ärgates oli tunne, et üldse ei viitsi ega raatsi hästi kuskile minna. Ja ma väsisin kuidagi nii ära nende paari päevaga seal Tallinnas. Need muidugi olidki üliintensiivsed... Nii et tegelikult tuli juba esmaspäeva õhtuks koduigatsus ja see tekitas rohkesti sisemisi ohoo-elamusi - et kodu on Võrus ja ma igatsen sinna! Ja teisipäeva õhtul tagasi jõuda oli jumalik! Nii et terve kolmapäeva ja neljapäeva ma kulgesin ja naudisklesin eriti väljapeetud tempos, kolmapäevane imeilus päikeseline päev soodustas seda ka ja tekitas jälle tunde, et suvi kestab ikka veel. :)

Rõõm nakkab

Mul on üks väliseestlasest tuttav, kelle siiruse ja spontaansuse aste on seal kuskil rõõmsa kolmeaastase ja elevil kokkerspanjeli vahepeal. Ja mul on eredalt meeles üks episood, kui sattusime paar aastat tagasi seltskonnaga Käsmu Viru Folgile. See oli vist Curly Stringsi üsna hilisõhtune kontsert metsalaval, kust tulles üritasid kõik kottpimedal metsateel püsti jääda, aga see noormees, mõnevõrra joonud ka, kilkas igal sammul ekstaatiliselt: "Me oleme Eestis! Me oleme metsas! See on nii äge!!!"

Püsti jäämise tegi see teiste jaoks mõnevõrra raskemaks, sest tema siirad emotsioonipursked olid lihtsalt nii naljakad, et me naersime ohjeldamatult. Rõõm nakkab. :)

See kõik tuli mulle meelde, kui ma tulin paar päeva tagasi Võrus poest, vaatasin kollaseid lehti, rohelist muru, taamal sinetavat järve ja tekkis tahtmine samamoodi hõisata, et ma olen paradiisis! Kuna minus on ikka rohkem eestlast kui ma kunagi arvasin, siis mängis see tekst vaikselt mu peas ja pani mind lihtsalt naeratama. Ja rõõm nakkas jälle - jalutasin mööda lummavalt lõhnavatest lookas õunapuudest, kus üks naine vilju noppis, ta vaatas mind ja naeratas mulle vastu.

Ta ei olnud nii vana, aga miski tema olekus meenutas mu Muhu vanavanaema ja ma tundsin end selle peale äkki nii hoituna, et mul tulid korraks peaaegu pisarad silma. Mulle meenus see kunagi kuskilt loetud ilus müstiline mõte, et aega ei ole olemas ja tegelikult toimub kõik erinevates dimensioonides samaaegselt - see mõte ajas mul natuke juhtme kokku, aga samavõrd inspireeris mind. Ja pärast seda ma olen vahel mõelnud - näiteks siis, kui nägin mõne aasta eest möödasõitvas bussis oma lahkunud vanatädi paarikümne aasta taguse versiooniga äravahetamiseni sarnast naist -, et äkki see ongi nii. Äkki me kõik oleme korraga siin. Meie kõikide erinevas vanuses ja erinevates ajastutes elavad versioonid. Ja äkki need, keda me armastame, on sõltumata ajast, ruumist ja vahemaadest tegelikult alati meiega.

Ma kolisin Võrru!

Tegelikult võiks selle postituse pealkiri olla ka "miks ma kolisin Võrru", sest ma olen sellele küsimusele pidanud viimasel ajal nii palju vastama, et lihtsam on midagi seletuskirja ja pressiteate vahepealset siia kirjutada. :)

Lühidalt: ma kolisin Võrru, sest mulle meeldib siin. Ja minu meelest sellest tegelikult täiesti piisab.

Pikemalt... Ma olen suurema osa oma elust Tallinnas elanud ja mingi hetk tuli tunne, et see kõik seal on juba nii palju kordi olnud, tahaks vaheldust. Kordustel on muidugi ka oma võlu ja seal on palju armsaid inimesi, nii et ma käin pealinnas ikka, ilmselt lausa mitu korda kuus. Aga mul tuli ka tunne, et ma võiksin kuidagi paremini kasutada kogu seda vabadust kellast kellani töölkäimisest, mida ma olen juba natuke üle aasta aja nautinud. Talveks Aasiasse või kuskile mujale kenasse sooja kohta lennata oli teine variant, aga see sobiks siis, kui ma saaksin oma kallid lähedased sinna kaasa võtta. 

Veel. Ma arvan, et mu elu esimene Võru-külastus jäi kuskile ülikooliaja algusse ehk siis sellesse sajandisse. Sellest peale on neid olnud järjest rohkem ja mulle on järjest rohkem siin meeldima hakanud. Oma roll selles on ka tervel hulgal võluvatel inimestel, keda kõiki ma siiski siinkohal nimeliselt ära tooma ei hakka. :)

Mulle on üldse alati meeldinud Eesti väikelinnad ja ma olen tegelikult juba kuskil alates keskkooli lõpust fantaseerinud mõnes neist pikemalt peatumisest. See süvenes mõni aasta tagasi, kui ma hakkasin märkama, et (liiga) paljudes Tallinna piirkondades on tegelikult ainult autoga mõnus liikuda (ja sedagi väljaspool tipptunde), samas kui väiksemate linnade kitsamatel tänavatel on hea jalutada - õhk on värskem, majad väiksemad, kiirustamist vähem, rohelust rohkem. Elukvaliteet parem.

Ja siis oli veel üks hetk, mis mõjutas. See oli jaanilaupäeva õhtul, järv oli peegelsile, päike loojus, taevas oli helesinine ja õhk vaikne. Mulle meenus äkki Kim Ki-Duki film "Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad" ja see tunne, mida see minus tekitas. Ja see mõjus nii, et ma ütlesin emotsiooni ajel, et ma tahaksin ka elada nii nagu see zen-munk seal filmis - lihtsalt olla ja vaadata järve. Ja muidugi meeldib mulle tegelikult ikka omajagu elusam elu, kohvikud ja peod ja palju muud, aga selles tundes ja hetkes oli midagi erilist. Ilmselt peegeldas see paljuski Tallinna kesklinnas elades suureks kasvanud igatsust looduse ja loodusläheduse järele, aga... midagi oli seal veel.

Ja siis see põhjus, et Võru tekitab minus sarnast tunnet, nagu lapsepõlvesuvede kõige õnnelikumad hetked (ehkki suurem osa neist möödus hoopis vanaema juures Viimsis). Ja teate ju küll neid toredaid lööklauseid, mis ütlevad, et "Don't grow up, it's a trap!" ja et oma sisemise lapse vastu tuleb hea olla. :)

Ja siis see ka, et ma tunnen end kuidagi eriti hästi veekogude ääres. Kui ma oleksin Tallinna jäänud, siis ma oleksin ilmselt kesklinnast Meriväljale kolinud, aga selle idee peale rääkis hulk inimesi lugusid tuulest ja rõskusest. Need ei kõigutanud eriti mu eelistusi, aga järve ääres on tõesti tuult vähem, nii et ka see rääkis Võru kasuks.

Nimega seotud naljaka kokkusattumuse avastasin ka, kui olin juba otsustanud kolida ja korteri leidnud: Eestis on Katariina kirik Tallinnas (kus ma olen sündinud), Muhus (kus ma veetsin ka suure osa oma lapsepõlvesuvedest) ja Võrus (kuhu ma kolisin nüüd). Selgus, et Pärnus on samuti Katariina kirik, aga ma vaatasingi vahepeal huvi pärast Pärnu üürikortereid ka. Võrus on lisaks ka Katariina allee ja jumalik Katariina kohvik.

Reaktsioonid mu otsuse peale on siiani valdavalt olnud "MIKS???" ja "Sa oled täitsa hull!" - julgemad ja otsekohesemad on selle välja öelnud, mõnel on lihtsalt pilgus peegeldunud. Aga mul on väga lõbus, sest ma tean, et see on see kogemus, mida ma praegu tahan. Osana mu lihtsa ja rõõmuküllase elu ning südame järgi elamise projektist. Ja kui ma mingi hetk midagi muud tahan, siis see on ka okei.