Rõõmuküllase elu disainimisest

Ma sattusin 2015. aasta suvel, kui ma olin juba enam-vähem otsustanud Postimehest Arteri juhi kohalt ära tulla, lugema Mihkel Raua vahendatud suurepärast "Milleks mulle miljonid, seňor?" lugu. Muidugi ma teadsin juba päris lapsest peale oma isalt ka selle loo vanemat versiooni palmi all banaani söövast mustast mehest, kellel valge mees soovitab tööle minna ja raha teenida (et pärast saaks rahus palmi all istuda ja banaani süüa).

“Ma ärkan hilja,” selgitab mehhiklane. “Püüan natuke kala, mängin lastega, pean naisega siestat, jalutan õhtuti küla peal, joon sõpradega veini ja mängin kitarri. Mul on üsna tihe elu, señor.”

Lühidalt: mõlema loo moraal on, et kui saab elada lihtsat ja rõõmuküllast elu, siis ei ole vaja pürgida suurtootmise ja suurte rahade poole - eriti kui viimaste saamise eesmärk on… elada lihtsat ja rõõmuküllast elu. Soojas kliimas, kus puude otsast sajab hõrke puuvilju ja eluks on vähem vaja, tundub see muidugi lihtsamini saavutatav. Aga ikkagi hakkas mind kummitama mõte, et kui prooviks Eestis ka?

Need lood inspireerisid mind mõtlema, millist elu ma siis täpselt elaksin, kui mul vedeleks x+1 miljonit eurot pangaarvel. Ehk teisisõnu: kui ma ei peaks raha pärast midagi tegema.

Tulemus? Magaksin kaua. Sööksin pika ja rahuliku hommikusöögi. Kirjutaksin. Uitaksin värskes õhus, oleksin päikese käes, ujuksin. Sööksin armsate ja inspireerivate inimestega õhtust. Loeksin. Vaataksin filme. Käiksin peol, kuulaksin muusikat ja tantsiksin. Reisiksin.

Ja... täna ma elan sellist elu. Juba peaaegu aasta aega. Kui mul oleksid need miljonid, siis ma teeksin ilmselt seda kõike uhkemas keskkonnas, aga ma teeksin samu asju.

Avastus: nende tegevuste harrastamiseks ei ole vaja x+1 miljonit eurot omada. Palju vähem on vaja (eriti kui selle reisimise punktiga mõõdutunne säilitada, mis on eriti lihtne, kui vaadata kõiki uudiseid selle kohta, mis viimasel ajal maailmas ja lennujaamades on toimunud).

Esimestel sügiskuudel vaba(kutselise)na oli veel igasuguseid asjaajamisi, mõtlesin sealt kõrvalt tasapisi, mida ma täpselt tahan. Talv oli pigem laisk ja mõtlik. Märtsi alguses müüsin maha osaühingu, millega ma tegeleda ei viitsinud, sain aru, et see formaat pole praegu ikka minu tassike teed. Keskendusin ainsale asjale, mida ma päriselt teha tahan: kirjutamisele.

Ja selle peale oli kohe selline tunne, mille kohta müstikud ütleksid ilmselt, et tšakrad avanesid vms. :) Põnevaid pakkumisi ja võimalusi tuli uksest ja aknast, asjad hakkasid liikuma ja see oli mu senise elu kõige õnnelikum kevad. 20. juunil esitlesin oma kolmandat romaani, mille käsikiri oli tükk aega seisnud ja siis talvel Bestselleri konkursil ära märgitud, samaks ajaks kirjutasin kokku eeldatavasti aasta lõpus ilmuva järgmise raamatu käsikirja esimese mustandi.

Ehk et... muidugi mul on roppu moodi vedanud ja see praegune elu on nõudnud ka loobumisi, aga... augusti lõpus saab aasta töölt lahkumisest ja ma pole sellest ajast peale otseselt raha pärast suurt midagi teinud. Kirjutanud jah ikka, aga seda rõõmu, armastuse ja naudingu pärast.

Suurim pluss on see, et ma olen tundnud end iga päev õnnelikuna. Võib-olla mitte iga päev terve päev, aga siiski iga päev. Ja mõeldes nendele perioodidele, kui mul oli pealtnäha justkui kõike külluses, aga hingel ja enda sees valede asjade tegemisest paha, siis... praegu on imeline.

“A man is a success if he gets up in the morning and goes to bed at night and in between does what he wants to do.” - Bob Dylan

"Too many people measure how successful they are by how much money they make or the people that they associate with. In my opinion, true success should be measured by how happy you are." - Richard Branson

Inventuur

Mu meel oli pärast hommikul ühes mu lemmiklinnas toimunu kohta uudiste lugemist kurb, nii et käsi leidis riiulist üle pika aja ühe tuttava raamatu, mis juhuslikult kohalt avades ütles: "Sinu esimene loomuvajadus on olla tingimusteta armastav. Sinu teine loomuvajadus on valida teadlikult oma põhiloomuse, oma tõelise loomuse väljendamine." (Neale Donald Walsch)

Ma sattusin hiljuti lugema maailma haaranud uuest mindfulnessi-vaimustusest ja avastasin üllatusega, et ma olen seda praktiseerinud aastast 2008, kui mitte kauem. Kirjutamisharjumus soosib seda niigi ja tol aastal sõbra kingitud Eckhart Tolle raamat "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" suunas sellele veel rohkem mõtlema.

Sünged uudised mõjuvad mulle - ilmselt paljuski just tänu mainitud teadlikult elamise harjumusele - meeldetuletusena sellest, et enamik meist ei tea, kui palju meile on päevi antud, mis omakorda paneb mind endalt küsima, kas ma elan oma elu ja kulutan oma aega just praegu just nii, nagu ma kõige rohkem tahan ja nagu mu meelest on kõige ideaalsem.

Pärast novembris Pariisis juhtunust lugemist tegin oma elus mõned olulised korrektuurid, sest ma sain aru, et kulutasin aega ja energiat ka paari projektile, mis tegelikult polnud mulle hingelähedased. Praegu... on üsna hästi, aga asju, mida paremini teha, muidugi ikka.

Jaanipäev & suveöö unenägu

Viskad end Tamula randa pikali ja tunned lõõgastuselainet läbi keha voogamas. Raamatuesitlus tehtud. Vanaisa matustel käidud. 

Päike särab sinises taevas ja vesi on nii soe, et meelitab mitu korda ujuma. Keha hakkab elevile minema. Selline jaanipäevailm! Värskendavad ja ergutavad joogid ja piparmündi-šokolaadijäätis on ka piisavalt lähedal. 

Pärast vedeled sõpradega aias, teed salatit, sööd grillitud liha, lased päikesel enda peale paista ja sees on selline rahu, nagu zen-mungal.

Ja siis teed midagi metsikut, mida pole teinud aastaid - jätad telefoni, rahakoti ja kõik muu ka koju, topid ainult natuke sularaha taskusse ja lähed. Autoga mööda lummavate vaadetega Lõuna-Eesti teid seiklema. 

Esimene spontaanne peatus on Katariina kiriku juures, mille uksed on miskipärast hilisest kellaajast hoolimata lahti ja kus on lilli ja küünlaid ja pärast teid veel natuke rohkem valgust.

Järgmine spontaanne peatus algab maailma parima värske suitsuliha maitsmise ja maasikatega ning lõpeb ülimõnusa suitsusauna ja väikese järve korduvkülastustega. Keha on kergelt eufooriline. Vesi on nagu samet ja paadisillal ootab turbapott näkke ilurituaale tegema.

Seejärel tõstab Sinus pead noor ralliäss, Sa satud eksiteele ja sõidad otse Nõiariiki - nagu muinasjutus oleks, aga eks need jaaniöised lõunaosariigid ongi nagu muinasjutt -, et siis kimada ruttu tagasi oma helgemasse maailma. Kerge saunajärgne rammestus valgub üle kogu seltskonna, aga ei, te ei anna alla! Elmari raadio mängima ja "Saaremaa valsile" kaasa laulmine aitab.

Üle tee kalpsab rebane ja mõned jänesed ja siis kitsed ja valge kass ja Sa võiksid vanduda, et nägid ka ühte mõtliku olemisega konna tee ääres istumas. Ja siis äkki kappab tee kõrval heinamaal õrnas udus hobusekari autoga võidu, nii et auto veereb kui iseenesest teepervele, sest suurim võitja on sellises võiduajamises see, kes lapselikku imetlust täis silmadega tee ääres muru peal seisab ja seda maagilist vaatepilti endasse ahmib.

Teekond jätkub ja kui maantee äkki sügavasse orgu lookleb, millest teisel pool kõrguva mäe tagant ilmub suur kollane kuu, siis on kindel, et Sa oled jõudnud sihile ja just selle mäe taga ootab varandus! Aga enne tuleb veel kõmpida hämaras mööda natuke tolmavat ilusat teed, mis meenutab lapsepõlvesuvede jaanitulele minekuid, ja lüüa maha kümnepealine lohe... aga oh, milline vedamine, lohe on oma postilt lahkunud!

Suur jaanituli lõõmab järjekordse peegelsileda järve ääres ja bänd alustab viimaseid lugusid, neid kõige paremaid, mille sõnad on kõigil peas, nii et lava ette esimestesse ridadesse singervingerdades saab massikommunikatsioonist ja mitteärajahtumisest kenasti kaasa laulda. Ja siis tuleb - pärast kestvaid ovatsioone bändile - dj, kes laseb seda ühte lugu, mida Sa veel kuulda tahtsid. Keha on kestvas eufoorias. Ja muidugi tuleb siis Fixi "Jaanipäeva" järgi ennastunustavalt ja sabade lehvides tantsida, mille peale armas universum toimetab ootamatult kohale ühe ägedamatest võimalikest tantsupartneritest.

Ja öö on ikka nii soe. Ja jätkub oma lühidusest hoolimata ka pärast selle muinasjutu lõppu siiamaani, kui ta ära pole surnud.

/Ma ei mäletagi sellist jaanilaupäeva ja ööd, kus oleks nii palju nii mõnusaid komponente niimoodi reas olnud. Miinimumprogramm - lõke ja tants - sai igatahes kõrge kaarega ületatud!/

Õnnetunne

Need kevadõhtud, kui keegi ütleb mu peas enesekindla häälega: "Ma olen väga õnnelik."
Ma olen väga õnnelik, et ma olen loonud just sellise elu, nagu ma olen alati tahtnud.
Et pärast seda, kui ma istusin 2014. aasta märtsi algul mere ääres ja mõtlesin, et nii, kõik... et ma pärast seda avastasin, et ma ikka tahan veel üht-teist.
Et mul avanes võimalus juhtida Eesti suurima päevalehe laupäevalisa, kuni ma sellest ära tüdinesin.
Et mu teisel raamatul läks veel palju paremini kui esimesel (millel läks esimese raamatu kohta ka väga hästi).
Et nüüd on ilmumas kolmas ja töös neljas ja viies.
Et mu ümber on nii palju ilusaid ja tarku ja häid ja inspireerivaid ja seksikaid inimesi.
Alati saab muidugi veel paremini. It keeps me going. :)

Kevadised roadtripid

Üks mu ilusatest teekaaslastest :)

Märtsi ja aprilli sattus - naljakal kombel peamiselt tänu raamatutele ja lastele - hulk toredaid ringreise mööda Eesti maanteid. Paar sellist tavalisemat edasi-tagasi väljasõitu ka, Rakverre ja Jõhvi, aga mu lemmikud olid need ootamatumad marsruudid, mis kuidagi kujunesid ja pakkusid võimalusi avastada uusi teid.

Tol nädalavahetusel, kui tegime Tallinna-Jõgeva-Võru-Tartu-Tallinna tiiru, oli ilm veel üsna talvine, aga kohtumised vanade sõprade ja uute ilmakodanikega südantsoojendavad.

Mu Tallinna-Tartu-Põlva-Võru-Viljandi-Pärnu-Tallinna retke ajaks oli õhus juba palju rohkem kevadet, igas mõttes. :) Ja kuna lõppeesmärk oli jõuda Pärnusse ning ma oleksin tegelikult võinud ka Tallinna-Pärnu-Tallinna otsaga piirduda, oli pärast eriti lõbus käia ja kekutada, et sõitsin Tallinnast Pärnusse spaasse ja peole Tartu, Põlva, Võru ja Viljandi kaudu. Ehkki tegelikult mul oli muidugi ikka mujale ka asja.

Viimasel, Tallinna-Rapla-Paide-Põltsamaa-Tallinna tiirul, kui kõik kontrollpunktid olid läbitud ja Põhjakas lõunasööki nautisime, hakkas tulema juba üsna bravuurikaid "valdused üle vaadatud" nalju, mis inspireerisid mind hiljem täitsa tõsiselt kauni kodumaa kaarti ette võtma ja nentima, et Eesti 15 maakonnast ainult Hiiumaale ja armsasse Haapsallu/Läänemaale ei ole ma veel sel aastal sattunud. Saaremaal olin jaanuaris ja Otepääl/Valgamaal veebruaris.

Spaablogi: Tallinki Aqua ja Swissoteli Pürovel Spa

Avastasin aasta algul natuke ka Tallinna spaasid ning jagan nüüd muljeid.

1. jaanuaril käisime sõbranna ja ta tütrega sadamas asuvas Tallinki hotellis Aqua Spas. Olin selle kohta häid sõnu kuulnud, aga uue aasta esimesel päeval, mis pealegi langes seekord reedele, oli see minu maitse jaoks natuke liiga ülerahvastatud. Samas pakkus muidugi huvitavat võimalust vaadelda lähemalt nähtust nimega "Soome turist Tallinnas", mu liikumistrajektoorid enamasti nende omadega ei kattu, nii et päris huvitav oli.

Ja tuju tegid heaks need kaks 24aastast Soomest aastavahetuseks Eestisse tulnud noormeest, kes meile külje alla ujusid ning mulle kõigepealt 21 ja siis 27 vanuseks pakkusid. :)

Spaas on mullivann, lastebassein, välibassein ja baariga bassein. Mullivanni me end pressima ei hakanud ja kõikides teistes veekogudes oli jahe, mis polnud kuigi meeldiv, sest kui parasjagu on Eestimaa kesktalv, siis tahaks, et spaas oleks soe. Saunas, basseinis, ringi jalutades, igal pool. Basseinibaar oli iseenesest lahe ja võtsime sealt ka ühed kokteilid, aga kuna oli jahe, siis tuli varsti tunne, et läheks nüüd sauna. Aga minu meelest polnud ka saunades (valikus on Soome saun, aurusaunad ja hamam) väga soe ning kuna see ülerahvastatuse probleem oli seal ka, siis jäigi me spaakülastus üsna lühikeseks. Täiskasvanule maksab pääse nädalavahetusel 15€, nädala sees on soodsam.

Jaanuari viimasel laupäeval käisin Tallinna kesklinnas Swissoteli 11. korrusel asuvas Pürovel Spas. Olen sinna ka mitu korda varem sattunud, aga tööpäeviti, nii et siis olen valikus olevat efektse linnavaatega leilisauna, aurusauna ja ilusat voolujoonelist sinise veega basseini uhkes üksinduses nautinud, tundes end nagu hellitatud miljonärivõsuke. Seekord olid ikka mõned inimesed veel, aga ilmselt juba hind dikteerib selle, et seal on alati väga rahulik ja zen olla. Väga kaunis on see keskkond ka (nagu ka fotolt näha), see kompenseerib mu jaoks täiesti ka selle, et erinevaid saunu-basseine-vilesid-kellasid seal väga palju pole - sellises suure hotelli väikeses spaas polegi see esmatähtis. Väga mõnus koht ujumiseks ja lõõgastumiseks.

(Lisaks olen sattunud mitu korda uuesti Kubija ilusasse-mõnusasse spaasse ja Gospas veetsin oma sünnipäevanädalavahetuse, millega nad taastasid oma esikoha mu isiklikus edetabelis, sest vastuvõtt oli nii supersoe ja tähelepanelik - kõik need üllatuskingitused ja hoolitsused ja suurepärased hõrgutised ja Mimosad olid lihtsalt imelised!)

Naistepäev ehk veel terve hulk roosilugusid

Istusin naistepäeva õhtul taksosse, et Manna La Roosasse peole sõita, ja sattusin sellise taksojuhi peale, kellelt voolas ikka sulakulda. Ja kui elu annab värvikaid lugusid, siis on ilus neid teistega jagada, sharing is caring. :)

Ühesõnaga. Mees alustas sellest, et soovis mulle head naistepäeva, mis oli väga kena, nii et tänasin. Järgmiseks ta vist uuris, kas mulle lilli ka toodi. Ja siis rääkis ta, et oli aasta tagasi naistepäeva õhtul sõidutanud lillepoe müüjaid, kellest üks oli rääkinud, kuidas üks venelane oli tulnud ja naisele 200 roosi ostnud. Mille peale taksojuht, kellele see kõvasti muljet avaldas, oli pärast seda viinud läbi väikese uuringu naisklientide seas.

(Siinkohal uuris ta tahavaatepeeglisse vaadates, ega ma enam koolitüdruk ei ole - "18 ikka oled täis?" -, mille peale ma siis pärast hetkelist kõhklust tunnistasin, millises kümnendis ma oma vanusega olen, mille peale ta süüdistas mind kõigepealt valetamises, aga otsustas siis, et täisealine ma ilmselt ikkagi olen, nii et mulle võib seda lugu edasi rääkida.)

Ühesõnaga, ta oli küsinud tervelt hulgalt naisklientidelt, kui palju peab mees roose tooma, et seksi saada. Ja suurim arv, mille ta oli vastuseks saanud, oli 25. Et 25 roosiga saab kindlasti.

Selle peale hakkas mul seal tagaistmel istudes muidugi ka üks lugu kripeldama, nii et - jällegi, pärast hetkelist kõhklust - tunnistasin, et mulle tõi suvel üks mees 101 roosi, aga seksi ta paraku ei saanud.

Taksojuht siis uuris, miks, ma andsin ülevaate suvisest 101 roosi loost ja tutvustasin oma teooriat, et kui on õige ja südamele armas mees, siis on rohkesti rõõmu ka ühest punasest roosist või kimbukesest roosadest lillhernestest. Taksojuht uuris, kuidas selle roosade lillherneste mehega suhted praegu on, ja avaldas arvamust, et armastus on elus ikka kõige olulisem.

Ma siis küsisin, kas tal on ka naine. Mille peale ta jutustas, kuidas võttis endale noore, blondi ja rinnaka naise ning oli aasta aega maailma kõige õnnelikum mees. Ja siis suri naine ta käte vahel ära. Ja nüüd ta ei taha kedagi, vaid elab oma koeraga kahekesi.

Pärast seda lugu ma olin natuke aega väga vaikne seal tagaistmel. Ja siis me rääkisime veel natuke armastusest ja et õnnelikud on need, kes on seda tunda saanud.

Aga lõpetuseks rääkis ta mulle veel ühe naistepäeva- ja roosiloo grusiinist, kes istus ka naistepäeval roosikimbuga talle autosse ja küsis, kas tal aega on. Taksojuht küsinud siis vastu, kas grusiinil raha on. Grusiin pistnud talle kohe 50eurose pihku ja lasknud end viia järjest viie naise juurde. Igale naisele viis viis roosi ja iga naisega teinud väidetavalt seksi. :)

Ja kui taksojuht imestanud, et selline võimekas mees, siis tunnistanud grusiin, et hommikul viis oma naisele lilled ja rõõmustas teda, siis oma naine andis raha ja selle raha eest said siis armukesed lilli.

Ühesõnaga... ma olin  sealt taksost välja astudes üsna oimetu kõigist neist lugudest, aga igatahes... milline sõit!

Mina sain naistepäeval tegelikult tulpe (ja olen väga õnnelik selle üle), pildil on mu sõbrapäevaroosid. :)