Taevalik Hispaania

Hispaanial on mu südames eriline koht alates aastast 2012, kui ma just seal oma esimese romaani käsikirja lõpetasin. Miks sinna sattumise ajastus tagantjärele veel eriti eriline tundub - kevadel süvenesin ühe kirjanduse doktorantuuri aine raames sõna “armastusromaan” etümoloogiasse ja teadvustasin äkki, et see on tihedalt just Hispaania ja Prantsusmaaga seotud.

Malaga lennuväljal maandusin ma kolmandat korda (kuna Hispaania-reiside statistikasse peaks tegelikult justkui ka Barcelona ja Kanaarid sisse lugema, siis koguarvestuses oli see septembrikuine maandumine vist kuues kord). Finnairi HEL-AGP lend oli mälestusväärne veel selle poolest, et lennukis oli jänes - mu kõrval istunud noor soomlanna võttis pärast õhkutõusu põuest nunnu väikese kodujänese ja pani ta spetsiaalsesse võrguga kandekotti, selgitades, et mõtles, et jänes äkki muidu kardab. :)

Pärast Eesti juba üsna jahedat ja sügisehõngulist augustit-septembrit lõi kuum päike kohe lennujaamast väljudes õnnebaromeetri lakke. Avanzabus sõidutas kiirelt ja mugavalt Marbellasse, kus armsad sõbrad juba ees ootasid. Sulpsasin otse nende basseini, võtsime päikest, hiljem nautisime terrassil head sööki ja kohalikku mulli. Järgmise päeva veetsime rannas ja kaelani meres. Hommikukohv Besaya Beachi terrassil tõi muidugi nii palju vähem ja rohkem juhuslikke kohtumisi kaasmaalastega, et natuke kippus juba hariliku Eesti külaelu tunne tulema. :)

Ega mul palju muid plaane polnudki kui nautida päikest & merd, aga kuna mu puhkuse ajal oli ka paar hallima taevaga sooja päeva, uitasin natuke mööda Marbella vanalinna - imetlesin Plaza de los Naranjost ehk Apelsinide väljakut, Plaza de la Victoriat, Salvador Dali skulptuure ning Iglesia de la Encarnacioni kirikut, kuhu ma tänu kellahelinale spontaanselt sattusin. Linna vee pealt vaatamisena pidi seekord kaelani meres ulpimine kvalifitseeruma, aga kõrgematest kohtadest leidsime ühel õhtul Benabola Sky Lounge’i, kust avanes kena vaade kõikidele Puerto Banusi luksusjahtidele.

Kohalik toit kipub minu jaoks nii Vahemeremaades kui ka Skandinaavias miskipärast võrduma kuhja krevettidega. Pil-pil krevetid maitsesid suurepäraselt kõikides kohtades, kus need mulle ette jäid, valge Sangria oli eriti hea Casa Blanca nimelises restos, mis tundus ka kohalike seas üsna armastatud olevat. Churrosid ja sulašokolaadi nautisin ühel päeval hommikukohvi juurde.

Igatahes - oli väga mõnus ja hedonistlik puhkus ning läheks meelsasti veel ja veel tagasi!