Võrus oli eile nagu kevad, päike säras ja räästad tilkusid. Järv on muidugi ikka paksu jääkaane ja valge lumekorra all, tuletades meelde, et on siiski veebruari keskpaik.Teisipäeval käisime Haanja pool (mis on Eesti mõttes peaaegu kõrgmäestik, hehe, aga tõesti, seal on ka suvel alati pisut jahedam) Veemäe puhkekeskuses tuubiga kelgutamas ja vastlaliugu laskmas. Päris rajud rajad olid, nii et mõtlesin pärast vanarahvatarkuse peale, et pikad liud, pikad linad - äkilised liud, äkilised linad? Kõlab paljulubavalt. :)
Istusin eile oma punases kleidis - sõbra/valentinipäevale väga kohaselt, aga see on lihtsalt mu lemmikkleit viimasel ajal - pikalt Stedingu kohvikus lõõmava kamina ees ja kirjutasin, nauding. Ja mõtlesin muu hulgas sellele, et tegelikult olen ma ikka traditsioonidelembesem, kui kunagi arvanud oleksin.
Mulle meeldib vastlapäeval liugu lasta, hernesuppi ja vastlakukleid süüa ning eilne roosikimp ja šokolaad, nagu ka mitme kalli sõbra "Head sõbrapäeva!" kõned tegid mulle suurt rõõmu. Muidugi, kelgutamine, roosikimbud, kingitused ja sõprade kõned rõõmustavad mind sama palju või rohkemgi ka muudel päevadel. Nende asjade poolkohustuslikkus on see, mis ilmselt paljusid nende tähtpäevade juures segab, aga need saab ju soovi korral ka heleda lauluga üle lasta.
No comments:
Post a Comment