Novembrikarussell

 Novembriga läks kuidagi nii, et kolm esimest nädalavahetust veetsin Tallinnas - Silverspoon 2023 briljantselt korraldatud gala Lennusadamas oli esimesel, Anett Kontaveiti lahkumismäng ja kalli ristipoja sünnipäevalõuna teisel ning selletalvise Viirelaiu Saatkonna (mis on õnneks seekord kesklinnas) avapidu Martin Meikase õhtusöögi & NOËPiga kolmandal nädalavahetusel. Muusikale lisaks ahmisin kultuuri ka, kuidas jaksasin, filme ja näitusi. Üks väga hea Võru pidu mahtus sellesse kuusse siiski ka, Taavi Petersoniga Pubi17s mu nimepäeval 25. novembril. Pärnu kontserdimajja Prime Orchestra Rock Sympho Show'le ja Wasa Resort & Spasse jõudsin ka (pluss Wessetis lõunat, Akordis õhtust ja Pastoraadis hilist hommikusööki süüa oli puhas rõõm). Ühe sõbra raamatuesitlus Viru Keskuse Rahva Raamatus ja teise lõbus sünnipäevapidu Frankis (kus esialgu olime mina ja üheksa meest, neid enamik dj-d, pärast tuli õnneks toredaid naisi ka), natuke häid toiduelamusi Võrus Kolmes ja palju Tallinnas ning läbi see november saabki.

Filmielamused: "Taylor Swift: The Eras Tour" oli rohkem vaimustav muusikaelamus kui filmielamus, igal juhul nautisin seda üliväga - see oli nagu ligi kolmetunnine kontsert, kus sai imetleda 360kraadiseid vaateid vapustavatele kostüümidele ja lavakujundusele Cinamoni T1 kino ülimugavas toolis nurru lüües; PÖFFil vaatasin Woody Alleni uut filmi "Puhas õnn", mis oli väga temalik; Artises nähtud "Jeanne du Barry, kuninga favoriit" Johnny Deppiga meeldis; "Elu maitsed" filmi maamaja ja kogu stilistika ka; "Härra Blake teie teenistuses" John Malkovichiga oli südamlik. Jupiterist vaadatud sari "Unenägija. Karen Blixeni teekond" puudutas ja Netflixis juhuslikult ette jäänud "Dangerous Beauty" ka.

Kunstielamused: Fotografiskas Toomas Volkmanni "täis minevik", lisaks vaatasin ära sealsamas ka Omar Victor Diopi näituse (minu meelest oleks võinud hoopis Volkmanni näituse teisele korrusele suurtesse saalidesse panna, õigemini ma olin üllatunud, et see seal polnud); Tallinna Linnaelumuuseumis "Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900–1950".

Raamatuelamused: jõudsin läbi lugeda ainult Carl Mothanderi "Kulinaarseid vesteid" ja Mart Kadastiku "Naised, raha ja sõda".

Üks suur, suur, suur kolm ja pool aastat kestnud projekt sai tehtud ja ma olen selle üle metsikult-joovastavalt-eufooriliselt õnnelik. 

Ah jaa, hea sõber avaldas ühe meie vestluse käigus arvamust, et ma võiksin oma podcasti teha, ma mõtlen, et pigem mitte (sest kas tänapäeval ei tee mitte juba peaaegu igaüks kuskil kapi taga oma podcasti?), küll aga mõtlesin vahel Instagramis näo ja häälega rääkida, kuidas mul läheb, aga seegi on seni vaid ideeks jäänud. :) Vähemalt panin seekord blogipostituse pildiks tavapäraste vaikelude asemel oma karussellifoto Viirelaiu Saatkonna avapeolt ning lemmikvaated, mille keskel sel kuul keerlesin. ♡

Spaablogi: spaasid siit ja sealt

 Sellest tuleb nüüd väga eklektiline "spaasid siit ja sealt" postitus, aga kuidagi on neid kogunenud Eesti eri nurkadest, nii et muud koondnimetajat leida ei õnnestunud.

Noorus spaasse sattusin päris ammu (2018. aasta suvel) ja neid idapoolseid pole ma üldse eriti avastanud, sest ma lihtsalt ei satu sinna kanti (Aqva, Meresuu, Toila, Narva-Jõesuu spaade kohta olen kuulnud nii kiitvaid kui ka kriitilisemaid hinnanguid). Nooruse asukoht imelise liivaranna vahetus läheduses on super, nagu ka päikeseloojangud ning eksootiline võimalus laenutatud jalgrattaga riigipiirini sõita. Üsna umbkeelne teenindus kodumaal muidugi plusspunkte ei teeninud, söök oli restos samas hea. Hotellil polnud viga ja VIP-spaa sanaariumil-vannidel ka. Välibasseinis oli mõnus ujuda ja saun seal juures hea vaatega. Jaapani vann ja kadakasaun meeldisid ka.  

Mustamäe Elamus Spa külastuse sain sel aastal sünnipäevakingiks ja olin väga tänulik, sest olin ammu tahtnud seda proovima minna, ehkki sinna linnaossa muidu pigem ei kipu ega satu. :) Spaa põhiosa peamine sihtgrupp on muidugi ilmselgelt lapsed ja nende vanemad ning ehkki igasuguste veesilmade, vannide, basseinide ja mullivannide rohkus on muljetavaldav (saunu on kokku 13), siis mulle tuletas see kõik pluss mürafoon meelde, kui väga ma armastan väikseid, õdusaid ja vaikseid spaasid. Leebes Tarkade Kivi saunas oli jäätisekokteiliga siiski tore ja minusuguste jaoks on sealsamas olemas ka vaikne SPA21+ (kus on veel 9 sauna, sh Jaapani vann).

Wasa Resort & Spas käisin tegelikult esimest korda sügaval pandeemiaajal 2020. aastal, kui üks armas inimene mind väga südantsoojendava üllatusena Pärnusse oma sündmusele esinema kutsus. Sel sügisel kordasin seoses kontserdikülastusega ja nentisin taas, et kui Wasa hotellitoad ja resto on kenad, aga mitte mu lemmikud, siis spaa meeldib mulle väga. Klaasist välisseinad lubavad nautida kauneid vaateid ümbritsevale pargile, praegused sügisvärvid olid eriti lummavad. Suur ujumisbassein, soe mullivann, kuum leilisaun, hästi lõhnav mahe sanaarium ja aurusaun pakuvad mõnusaid võimalusi lõõgastumiseks ning kuna ka hulk vaheseinu on klaasist, saadavad ilusad vaated puhkajat igal pool. Imetore.

Mövenpicki hotelli spaa oli mul plaanis juba siis, kui hotelli nimi oli veel L'Embitu. Seekord Tallinnas olles naudisklesin seal natuke - spaa on ilus, kamina, klassikalise sauna ja aurusauna, helesinise veega 12meetrise ujumisbasseini, Jaapani vanni ja külma basseiniga. Samas aiavaade polnud novembris väga pilkupüüdev ning ma tundsin puudust lamamistoolidest, nii et seniseid Tallinna lemmikuid see troonilt ei lükanud.

Mul on Tallinnas veel mõned spaad ammu avastamist ootamas ning Viljandi täitsa mu isiklikule spaakaardile kandmata, nii et spaaseiklused loodetavasti jätkuvad peagi. :)

Spaablogi: Riia eri

Avastasin, et spaablogi eelmisest postitusest on muljetavaldavad kaks aastat möödas ja ma pole mitmest kirjutanud, parandan selle vea. Kusjuures, ma olen vist tegelikult päris hästi suutnud hoida seda kunagi kujundatud harjumust, et vähemalt korra kuus kuskil spaas ulpida - enamasti Võrus Kubijal või Tallinnas Hiltoni Eforea spaas, vahel Saaremaal Gospas või mõnes Pärnu lemmikutest. Mälestused Riia spaadest (mida külastasin tegelikult juba hulk aega tagasi) elustusid nüüd oktoobris, kui sõpradega Riias A22 hotelli sattusin - see on tore, et nad nimetavad end disainhotelliks ja ägedaid disainielemente oli seal ju tõesti, aga tervik ega asukoht mulle paraku muljet ei avaldanud. Uuesti Riiga sattudes prooviksin kas midagi uut või siis valiksin ühe kahest järgnevast.

Grand Hotel Kempinski Riga asub kohe vanalinna servas elu keskel. Hommikusöögirestoga ühendatud vastuvõturuum on väärikas, piimakohvi karva toad mugavad ja Stage22 baar & resto said 2023. aastal Läti parima hotellirestorani tiitli. Mina peatusin seal 2019. aastal Riias Ed Sheerani kontserdil käies, hommikusöögisaal oli tookord veidi üle rahvastatud, aga keldrikorrusel asuvas liivakarva spaas mõnusalt rahulik. Seal on 16meetrine ujumisbassein, nautisingi peamiselt seda ja soojendusega kivist lamamistoole. Kuna oli kesksuvi, siis saunadesse ega külma veesilma väga ei kippunud. Mulle meeldivad muidu pigem suurte akende ja kaunite vaadetega spaad, aga see väike oaas oli täitsa meeldiv koht lõõgastumiseks.

Grand Poet Riga by Semarah oli juba ainuüksi nime tõttu mul pikalt kavas, sel aastal jaanuari lõpus enne Islandile lendamist siis lõpuks jõudsin sinna. Tuba oli efektne, vaated head ja restoran tasemel. Samuti keldrikorrusel asuvas, aga väga õdusas Hedonic spaas on 15meetrine ujumisbassein, kaunis türkiissinise veega mullivann, ka need soojendusega kivist lamamistoolid, mis mulle väga meeldivad, ning mitu sauna (Soome saun, aurusaun, biosaun ja aroomisaun - sümpaatne valik, sest aastatega on natuke mahedamate temperatuuridega hästi lõhnavad saunad mu lemmikuteks saanud). Asukoht on samuti väga mugavalt vanalinna lähedal, pargi ja veesilma ääres. 

Vaatasin huvi pärast TripAdvisori Riia spaahotellide esiviisikut ja jõudsin järeldusele, et Royal Spa & Hotel Resortis ärkasin oma 35. sünnipäeva hommikul, aga ujumas vist ei käinud; Gallery Park spaahotellis olen ka kunagi reisilt tulles ööbinud, aga ma absoluutselt ei mäleta, kas spaasse ka jõudsime. Lisaks eelmainitutele on seal Wellton Riverside ja Wellton Centrum, mille spaad paistavad ka piltidelt päris kenad.

Rohekuldne oktoober

 Sügis on üks mu lemmikaastaaegu (koos suvega) ning ma olen südamest tänulik, et oktoober oli sel aastal nii rohekuldne ja soe. Lehtedes sahistamist ja häid elamusi täis, ülemeelikuid sõprade ja kohvikute sünnipäeva- ja muid pidusid samuti. Vana maja renoveerimise lõpusirge-stressi ja varjutusi paraku ka, nii et kahest lossipeost (Alatskivil ja Wagenküllis) loobusin, väga mitteminulikult.

Toiduelamused: Uma Meki iga-aastane suurlaat, kust mulle meeldib kohalikke hõrgutisi osta, sattus seekord paraku nii tormisele päevale, et telgid kippusid lendu tõusma; Kolm tegi õnneks paar korda nädalavahetuserestot, kus sai imehäid gratineeritud austreid, kartuliröstisid kalamarjaga ja muud head (sest paraku on muidu Võru restoranimaastikul olukord sel aastal gurmaani jaoks pisut trööstitu). Tallinnas on õnneks vastupidi, nii Woltis kui ka pärismaailmas võtab söögikohtade lai valik silme eest kirjuks, käisin vahepeal seal end poputamas.

Muusikaelamused: Põlva Jazziklubi Anna Lea Haamer trio oli väga südamlik kontserdielamus; Aapo Ilves ja hiljem ansambel Vilna Stedingu kohvikus oktoobri viimasel laupäeval pakkus unenäolisi hõljumise hetki (mis võis osaliselt olla seotud ka eelmise õhtu raju peoga Öös ja Club Tartus, kus mõned meist jõid NATO kulul ja mehed ootasid järjekorras, et mõnega meist tantsida). :)

Filmielamused: Euroopa Filmikohviku "Küla kabaree" Prantsusmaalt, südamlik ja lustakas; Kandles linastus ainult ühe korra kodumaine "Päikeseaja" dokfilm, mis osutus mu jaoks tõeliseks feel-good filmiks - kinost väljudes ja värvilistes lehtedes sahistades kodu poole kõndides oli lihtsalt hea ja zen olla, tahtmine kodus ka kaminasse tuli teha (mida ma siis tegingi).

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil jõudsin seekord ainult esimesele moeetendusele, Riina Põldroosi sädelev ja Aldo Järvsoo must kollektsioon olid mõlemad imelised, mõlema taustamuusika valik ka super; sama nädala lõpus veetsin sõpradega ühe ööpäeva Riias (ja see oli viies kord Lätis olla sel aastal - kolmas Riias, pluss kaks Aluksnet), suurim positiivne üllatus ja avastus oli moemuuseum vanalinnas, soovitan väga!

Raamatuelamused: Goodreadsi selleaastaste lugemiseesmärkidega olen puhta graafikust maas, aga võitsin Instagramis Tiina Tiituse "Elu armastuse", nautisin, nagu tema tekste ikka; Kairi Looki "Kiludisko" oli armas kiire amps; Valerie Hemingway "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwaydega" inspireeriv ja mõtlemapanev; Antoine Lauraini "Punase märkmikuga naine" armas leid FB Lugemise väljakutse grupist; Brigitte Susanne Hundi "Ärahellitatud printsessi" sain raamatukogust, rebimata, muide; Tuuli Jõesaare "Meie vana maja. Remondipõnevik" pakkus äratundmis- ja kaastundehetki ning resoneerub ühega neist, mida ma ise kirjutan.

Armuhulknurkadest & vallalistest kaunitaridest

 Mul on tükk aega olnud tunne, et tahaks sellest teemast kirjutada, üheks päästikuks hiljutised petmisskandaalide meediakajastused ja eriti ühe osapoole kommentaar teise naise suunas, et "tasub väga ettevaatlik olla, keda oma koduuksest sisse lasete". Suures plaanis - muidugi tasub ette vaadata, igasuguseid müügimehi ja usukuulutajaid hulgub ringi. :) Aga armukolmnurga puhul on alatu süüdistada kõige nõrgemat osapoolt ehk siis vallalist naist, sest valiku, kas oma kaaslast petta või mitte petta, tegi siiski mees. Jah, alati võis juhtuda, et põrand oli värskelt pestud, mees libastus, jalas polnud pükse ja kukkus täpselt sinna, kus see teine naine lebas, aga olgem ausad, see on siiski üsna vähetõenäoline. :)

Konkreetsete skandaalide täpseid asjaolusid teavad vaid seotud osapooled ja eks olen minagi näinud mõnda vallalist naist, kes abielus/kooselus/püsisuhtes meest tormijooksuga vallutama asub. Aga kui mees armastab oma partnerit ning on talle truu ja lojaalne, siis teeb see vallutajast naine end vaid lolliks, pigem taandub suurema kärata või siis juhatatakse lihtsalt viisakalt ukseni.

Mu enda värvikat minevikku vaadates võis muidugi mõni inimene kunagi ka mind sedasorti vallutajaks pidada, aga kurb teile pettumust valmistada, ma olin oma kahekümnendates lihtsalt nii naiivne, et kui mees tuli selle jutuga, et "mu naine ei mõista mind, aga sinuga on kõik teisiti", siis enamikul juhtudel ma kuulasin teda kaastundlikult ja proovisin mõistev sõber olla. Mõnikord astusid mängu ka tunded ja kirg, me kõik oleme ainult inimesed ja võime vigu teha, aga kui ma nägin, et teisel osapoolel pole soovi aus olla ja oma elu muuta, lõppes asi minu poolt ruttu. 

Aga neis suhetes oli absoluutselt alati olulise komponendina sees mehe initsiatiiv, jätkuvad kontaktivõtud, lubadused ja tugev veenmine suhteid jätkata ja süvendada. Kinnitused, et kodus on ammu kõik läbi ja (eks)naisest eraldumine vaid vormistamise küsimus. Mis ongi põhjus, miks mind häirib armuhulknurkade puhul vallalise naise süüdistamine. See on umbes sama, et "mis ta siis kandis nii ahvatlevat dekolteed" või see, mida ma olen enda kohta kuulnud, et "ja siis ta tuli oma pikkade jalgadega ja mehi langes loogu" - vabandust, aga ma ei arva, et keegi peaks suhtes inimeste kehva enesekontrolli pärast piirama oma moe-eelistusi. Kanna, mida tahad, ja ole, nagu oled, koos kõigi anatoomiliste iseärasustega.

Kui mees petab, siis vastutus selle valiku eest lasub ainuisikuliselt temal. Püsipartnerist naine tahab ilmselt vaid oma mehega nunnult koos olla ja tema tähelepanu, vallaline naine on ilmselt ka avatud tähelepanule ja püsipartneri leidmisele (enamik mõistlikke muidugi hoiabki ise seotud meestest eemale, aga nagu öeldud, vahel astuvad mängu tunded ja kirg). Mehegagi võib loomulikult juhtuda, et ta kohtab kedagi ja armub - ning ma tean ka päris mitut meest, kes on selle koha peal sirge seljaga koju läinud ja oma naisele seda öelnud. Ausus võib tunduda kõige raskem ja suurimat julgust nõudev valik, aga pikas perspektiivis hoiab kõigi aega kokku ja on kõigile parim, võimaldades kõigil osapooltel üksteise vastu austus säilitada. Probleemid algavad koos valetamisega, kui petja püüab end mitmel pool mugavalt sisse seada.

Ja loomulikult kehtib see kõik ka vastupidisel juhul, kui naine satub kahe (või rohkema) mehe vahele armuhulknurka, aga naised on vist osavamad selliste olukordade varjamisel või teevadki enamasti kiiremini otsuse eelmise partneri juurest lahkuda ja ausalt uuega koos olla, nii et selliseid skandaale kohtab justkui harvem?!

Septembrisoojus

 Lugesin just, et september 2023 purustas Eestis kõik soojarekordid. Minu isiklikud ilmselt ka, eriti arvestades, et veetsin hulga päevi Itaalias ja Horvaatias. :)

Ülejäänud kuusse mahtus mitu väga lõbusat sünnipäeva- ja juubelipidu (üks sünnipäev Võrus pubis & karaokebaaris, üks eriti kauni dekoga juubel sügisesel pööripäeval Stedingu kohvikus, vanaema 90 Tallinnas ja Itaalia stiilis juubel Mooste Folgikojas, kus üllatusesinejana astus üles Bad Boys Blue). Tallinnaski oli sooje öid, jõudsin üle pika aja Ennu Rattale Humalakojas ning edasi Kivi Paber Kääridesse ägedale Smack My MMMbop peole; päevasematel aegadel Kirjandustänava festivalile Kadriorus Koidula tänaval ning päris septembri lõpus spontaanselt sõpradega purjetama (see oli tõeliselt zen, kuidas hõljusime kuldses valguses Noblessnerist Piritale Sardiinidesse lõunale ja tagasi, juulis polnud ka merel nii palav kui nüüd). Fikas kohvitamisi ja Levieri hommikusööke, hõrke õhtustamisi Saltis, Radios ja Hiltonis ning üks tore hulkumine Möku ja Fono trajektooril oli ka, polnudki ammu "Lambada" järgi tantsinud. :) Kevadel lahkunud isapoolse vanaema mälestustalitus ühel pühapäeval oli ka kaunis, kurb veidi muidugi ka, nagu hüvastijätud ikka.

Veel üks terrassichill mu Võru hoovis, üks südantsoojendava publikuga esinemine Võru noortekeskuses, järvedes ujumisi, jäätisesöömisi, rattasõite, grillimisi, maalilisi päikeseloojanguid, sumedaid õhtuid teiste terrassidel, üks täiskuuöö tünnisauna ja šampanjaga... ühelt poolt tundus, et see suvi läks kui unenägu, teisalt oli tunne, et viimane soe ööpäev muudkui kestab ja kestab. Suures Munas vaadatud "Kaks piletit Kreekasse" oli südamlik film sõprusest ja natuke nagu puhkusereis ka. Seenele jõudsin, kukeseeni oli tõesti palju ja kingiks saadud hiiglaslikust kivipuravikust sain parima seenekastme.

Postimees võlus mu oma kolumnistiks, septembris ilmus esimene lugu Võrust ja kahe järgmise raamatu käsikirjad võiksid kohe varsti küpseks saada, kui ma vaid viitsiksin nad valmis kirjutada.

Horvaatia: Split, Hvar & Trogir

 Horvaatia oli mu "pole käinud, aga tahaks" riikide nimekirjas tiksunud juba pisut liiga kaua, nii et kui ma sain millagi varakevadel teadlikuks airBalticu Tallinna-Spliti otselendude olemasolust, viis üks asi muidugi teiseni ehk siis piletiostuni. :) Sitsiilia & Bocelli kontserdi plaanid lisandusid hiljem tänu sõpradele, tulemuseks teist sügist järjest pisut liiga tihedalt üksteise otsa planeeritud reisid, eriti arvestades mu kirglikku armastust Eesti sügise vastu. Õnneks olid otselennud tõeliselt mugavad ja Horvaatia muidu ka imetore.

Mulle meeldisid väga kõigi kolme külastatud linna punaste katustega heledad kivimajad, kirikud ja lossid, avatus merele, laiad rannapromenaadid, palmid, pargid ja rohelus, et ka linnas oli mõeldud ujumiskohtade olemasolule ning üldine mõnus õhkkond. 

Kõige rohkem samme tegime Spliti rannapromenaadil ja vanalinnas, aga mulle meeldis väga ka Hvari saarel Hvar (kuhu viis Spliti südamest tunnikesega TP Line'i katamaraan) ja veidi eemal rannikul asuv Trogir, kuhu saabusime hoopis mere poolt. Suurema osa kolmapäevast veetsime nimelt kiirpaadiga merel seigeldes, oleme tegelikult mõlemad pigem purjekate austajad, aga nii jõudsime rohkem: Šolta saare lahesopis veealust laevavrakki ja veepealset Mojito Man'i paadibaari uudistada ning Dvernik Veli külje all Blue Lagoonis peaaegu omanimeliste jahtide (Katharina & Angelina) vahel ujuda. 

Ilm oli kogu aeg nii mõnusalt kuum, ligi 30 kraadi päeval ja 20 öösel, et vaatamisväärsustega me end ülemäära ei vaevanud. Diocletianuse palee (AD 305) ja ülejäänud vanalinna, mis ongi Spliti suurimad vaatamisväärsused, jalutasime muidugi risti-põiki läbi, käisime St Domniuse katedraalis ja veetsime palju aega Riva nime kandval rohkete palmide ja pinkidega rannapromenaadil. Randu ja ujumiskohti avastasime ka, ühes Marjani pargi poolses ujumiskohas viisid merre ülimugavad trepid, Bacvice rannas (teisel pool vanalinna) laenutasime vahelduseks vesijalgratta ja ulpisime sellega uskumatult eresinisel tüünel merel.

Hvar oli ka mu ammune kripeldus ja sealne väike vanalinn osutus eriti armsaks (sadam, rannapromenaad, linnaväljak St Stepheni katedraali ja vana teatriga ning kõige kohal kõrguv Hispaania kindlus), nagu ka tilluke türkiissinise veega linnarand frantsisklaste kloostri kõrval. Lennujaama lähedal ja Splitist 27 km kaugusel Dalmaatsia rannikul asuv UNESCO maailmapärandisse kuuluv Trogir tuli paadituuri boonusena ning veetsime seal vaid tunnikese, vanalinn oma rohkete kirikute ja kitsaste tänavatega oli sealgi lummav, suure kellaga raekoja torn efektne ja rannapromenaad meeldiv ajaveetmiskoht.

Kui millegi kallal norida, siis veidi varjutas kogu seda looduse ja inimtekkelist ilu postkommunistlikele riikidele paraku kohati omane röövkapitalismi hõng - olin kuulnud, et kui aastaid tagasi reklaamiti Horvaatiat, et nagu Itaalia, aga odavam, kuid enam nii pole, siis värskelt Itaaliast tulnuna tundus kõik tõesti kallimgi ning hinna-kvaliteedi suhe paigast ära. Mitu söögikohta pakkusid siiski ka sümpaatseid erandeid, säravaim avastus oli pitsakoht nimega Sette Sorelle, mille nimi, nagu selgus, on tõlkes Seitse Õde ja menüüs vaid seitse hõrku pitsat Plejaadide seitsmest tähest inspireeritud nimedega - arvestades me mõlema armastust samanimelise Lucinda Riley raamatusarja vastu, oli see üliäge üllatus! Nagu seegi, et sügiseseks pööripäevaks Võrru tagasi jõudes oli siingi veel öösel 20 kraadi sooja. :)