Lilleline suvesüda

 See juulikuu on olnud pikk nagu sajand, parimas mõttes - lilli, šampanjat, lõhnu, värve, maitseid, puudutusi ja muusikat täis. Kolm mõnusat nädalavahetust Pärnus, Haapsalu daytrip, üks kaunis perekondlik juubelipidu, Viljandi folk ja siis teine juubel lõunas.

Need Pärnu nädalavahetused... alustasime juuni viimasel päeval pika kuuma rannapäevaga Kabli rannas, meri oli soe ja õrn tuuleke paras, nauding. Pärast sõin Kosmonautika puhkekeskuse merevaatega kohvikus Kosmos ülimaitsvat fish & chipsi. Pärnu vanu lemmikuid ja uusi tulijaid läbi jalutades lagunesid ühe päevaga kahed jalanõud ära, õnneks sain järgmisel päeval Kaubamajakast uued. :) Miami, Supelsaksad, rannas Poko, Põks, Rannahotelli terrass, Oaas, Düün, Hedoni terrass, seejärel Wesset, Mulligalerii, Lucca, Rööm, MUM Café, Ulme ning siis Sun City ja teised jõeäärsed kohad, lõpuks avastasime Endla kõrvalt armsa veinibaari Elevant's ja nautisime seal ees diivanil ööpimeduses häid jooke & snäkke.

Hommikusöögid olid läbivalt parimad ikka Pastoraadis, sealt tulles on mugav ja loomulik alati ka Siluetist läbi põigata ning Eesti disaini värsked tuuled üle vaadata, sattusin seal ajaveetmiste tulemusena pildiga lehte ka (ja Tallinna merepäevadel andsin TV3 uudistele intervjuu, kuulsust kui palju :)). Õhtusematest kohtadest võitis mu südame Hedoni restorani Raimond terrassile lisaks Oregano, kuhu ma eelmisel suvel ei jõudnud, suvine Pärnu ja reisidel mind ära võlunud Kreeka köök on ideaalne paar ning nende õdus terrass nagu kodune oaas. Mahavok & Marten Kuningas ühel ja Järvide muusikafestivali Babylon Pärnu Afterglow pidu teisel nädalavahetusel Ammende villas olid ka selle suve säravad pärlid. Disco Tallinnal Wunderbaaris käisime ja mu lapsepõlvelemmikut Ivo Linnat kuulasime Sugaris ka. Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rahvusvahelise aktinäituse "Mees ja naine" vaatasime üle, nagu suviseks traditsiooniks on saanud.

Ühel nädalavahetusel nautisime Estonia Resort Hotel & Spa sviiti, universumi elegantne huumor muidugi, et sattusime just sellesse, mida ehib see Kostabi maal, millega ma kunagi natuke aega koos elasin. :) Mullfesti Mullipiknik oli tore, Koidula pargis lonkisin kõikidel Pärnu tiirudel ja imetlesin Lydia Koidula 180. sünniaastapäeva puhul püstitatud üleelusuuruste raamatutega parginäitust. Tiir paadiga Pärnu jõel kallite sõpradega oli veel üks kirss juulikuu tordil, vee peal on ikka hea.

Pärnu kohta tuleb paraku ka seda märkida, et ma märkasin väga teravalt kolme koha puudumist, milleta Pärnu pole päris see - Supeluse tänava vanu raamatuid müünud antikvariaat, Simple Day sealsamas ja Aloha ranna lõpus. Igatsen.

Ńädala sees puhkasin-kirjutasin valdavalt Võrus, ujusin ja sõitsin rattaga, lõikasin aias roose ja imetlesin oma elu esimest avamaatomatitaime (14 viljaga!), aga ühe nädala veetsin Tallinnas ka, Kihnu Virve mälestusele pühendatud "Meri on, meri jääb" merepäevade avaparaadi päeva samuti, tore oli kiirpaadiga Noblessnerist Pirital käia ning tagasiteel vanade puulaevade ja purjekate vahel kaheksaid teha. Pamela Marani & Mihkel Mälgandi kontsert-meditatsioon Wambola Surf & Baris ühel õhtul oli unenäoline ja ilus, taamal loojuv päike ka. Koda kohvik Viimsis, Fika, Levier ja Veino pakkusid meeldivaid hetki.

Tallinnast tegin ka päevase väljasõidu Haapsallu - hommikukohvi vanade aegade mälestuseks Müüriääre kohvikus, siis Mari kleidipood ja teised peatänava vaatamisväärsused, Epp Maria galerii (Evald Okase oma aknal oli paraku kiri "Kohtume suvel 2024"), Väike Viik ja rannapromenaad, hiliseks lõunaks krevetid ja kook Hapsal Dietrichi terrassil ning siis koju tagasi.

Teel Viljandi folgile sattusin päris juhuslikult ühele kenale koosviibimisele Elvas kunstnik Marju Villemi juures, kus sain lisaks tema tööde imetlemisele (need poeedinartsissid ja mitu maali veel!) ka pintslid pihku ja endagi suureks üllatuseks valmis mu elu esimene õlivärvidega tehtud meremaal. Protsess oli puhas rõõm ja nauding.

Folkida sain sõprade juubeli tõttu seekord vaid neljapäevast laupäevani, aga esimese õhtu Folk 30 kontsert Kirsimäel pakkus õnneks nii paljusid esinejaid ja jalutuskäiku läbi Viljandi pärimusmuusika festivali ajaloo, et see veidi leevendas. Reede hommiku veetsin Rohelise Maja kohvikus, seejärel uitasin Viljandi sekkarites, Kondase keskuses fotograaf Jaan Rieti 150. sünniaastapäevale pühendatud näitusel "Sõsarkond" ja teisel korrusel Loviisa Tala näitusel "Inimene kui masin". Lõunat sõin armsas Fellini kohvikus ja õhtust sõime sealsamas, Aida kohviku spontaanset jämmi saime ka veidi nautida. Rüki galeriisse ja Schloss Fellinisse oleks ka võinud jõuda, aga selle eest jõudsin siiski laululaval toimunud Naised Köögis kontserdile, Kaevumäele Alle-aad kuulama (meeldis väga!) ja Kirsimäele Trad.Attack!i kontserdi lõppu kuulama ("Armasta mind armsamini" oli maagiline). Afterparty Õues Henessi Schmidti ja Heidy Purga valitud muusikaga oli äge, aga unetunde jäi pärast küll väheks. Võru taga Haanjamehe talus laupäeva õhtul toimunud sõprade juubeli bänd Bossenova koos lisatorudega oli aga nii superhea, et vihtusime ka seal veel pool ööd tantsu. :)

Kinos vaatasin Jennifer Lawrence'i pärast kerget, aga südamlikku komöödiat "Ära võta isiklikult" ning Margot Robbie, lapsepõlvenostalgia ja kogu roosa atribuutika pärast "Barbie" filmi ka. 

Tinderi-üllatused

 Mul on sõbranna, kes suhtub Eesti suvesse vähem religioosse vaimustusega kui mina ja on seega sel suvel juba paaril reisil käinud, Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Lõuna-Itaalia kohta nentis ta, et seal polegi naisel õhtusöögikaaslase leidmiseks Tinderit vaja - ta oli juba mitu päeva seal veetnud, kui ohkas peaaegu tüdinult, et tal pole ühelgi õhtul õnnestunud üksi süüa ega oma õhtusöögi eest ise maksta. :)

Ühes Kesk-Euroopa linnas sattus ta aga hoopis teistsugusesse seiklusse. Nimelt tutvus ta enne sinna lendamist pisut Tinderis valikus olevate meestega ja libistas paremale ühe kauni meesmodelli välimusega noormehe (hoolitsetud karvkate, paljas ülakeha, labrador, sixpack - ja mitte see, mille saab külmikust võtta :)). Kui ta sinna Kesk-Euroopa linna jõudes pakkus, et võiks koos õhtust süüa, siis vabandas noormees end välja ebakindlusega imekauni Ida-Euroopa naise ees ning pakkus, et mõtleb nädalavahetuseks midagi erilisemat välja. Elektrooniline suhtlus jätkus ning kui sõbranna siis reede lähenedes küsis, mida nad teevad, hakkas asi juba tõeliselt imelikuks kiskuma. Nimelt hakkas noormees rääkima oma investeeringutest bitcoini ning soovitas ka mu sõbrannal tema kasutatavasse keskkonda konto teha ja veidi raha panna. Sõbranna, kes oli pigem huvitatud õhtusöögikaaslasest ja väikesest flirdist, jäi selle peale esialgu üsna leigeks. Kui ta vedu ei võtnud, hakkas noormees teda süüdistama, et naine on ainult seksi peal väljas! :) Ütle sellist asja eestlannale ja vaata siis ise, kui palju ja kui laialt naervaid emotikone vastu saad... :)))

Kui aga vestlus jätkus ja noormees korratud kohtumisküsimuse peale pakkus, et "if you take action, I take action" ehk siis püüdis sundida mu sõbrannat ikkagi soovitatud keskkonnas bitcoini investeerima, guugeldas mu sõbranna sõnapaari "Tinder scam bitcoin", luges leitud materjali ja sai palju targemaks. Kui ta seepeale tüübile ütles, et kahtlustab, et too on petis, vajutas too kiirelt unmatch, et mu sõbranna ei saaks report nupule vajutada. Ehkki pildiotsing ei andnud tulemusi, oli sõbranna pärast veendunud, et ka profiilil olnud fotod olid varastatud ning temaga vestles ilmselt hoopis keegi teine, mine tea, millisest asukohast, võimalik, et üldse mitu inimest vaheldumisi. Ühesõnaga, kuula ja imesta.

Sõbranna tegi pärast põhjalikumalt uurimistööd ning sai aru, et mitu, kellega ta reisi jooksul suhtles, olid ilmselt samuti petised. Ta koostas ka praktilise juhendi, kuidas neid ära tunda, jagan tema loal ja soovil: 1. Pildil on meesmodell; 2. Otsib alati pikaajalist suhet; 3. Nimi on lihtne rahvusvaheline nimi nagu John, Mike jne; 4. Hakkab kohe rääkima, kuidas ta on sinusugust ammu otsinud ja on sinusse armunud; 5. Lükkab kokkusaamist edasi; 6. Soovib kohe edasi suhelda Whatsappis, Facebooki ja Instagrami “ei kasuta”; 7. Hakkab rääkima investeerimisest ja kauplemisest, uurib, kas ja kui palju sina sellest tead; 8. Küsib palju sinu kohta, kuid enda kohta detaile ei paljasta; 9. Jutus on palju ebakõlasid; 10. Keeldub tegemast videokõnesid; 11. Enamasti puudub verification, kuid võib ka verified olla; 12. Suhtlusportaali konto (Instagram või Facebook) on enamasti äsja tehtud; 13. Küsib pilte ja selfiesid (kasutab neid hiljem uute võltskontode loomiseks).

Kuidas leida oma kutsumus

Internet on täis üleskutseid end leida ja välja selgitada, kes sa oled ja mis on su kutsumus siin elus, just nägin sama küsimust ka ühe mu postkasti saabunud uudiskirja teemareal. Kuskil 20ndate alguses küsisin ma endalt ka neid küsimusi, kuni sain aru, et enese otsimise asemel tasub tegeleda pigem enese loomisega - kes ma tahan olla ja mida teha, luua, anda, siin lõputute võimaluste maailmas.

Aga kui mulle nüüd ükspäev jäi ette julge väide, et sünnikaardi 10. maja tipp näitab ära inimese kutsumuse, siis ma muidugi ikka läksin huviga vaatama, mis tähtedes kirjas. :) 

Ja ära sa märgi, selgus, et mu 10. maja tipp on Kaksikutes, märksõnadeks objektiivselt faktide ja mõtete vahendamine, hea kõnelemis- ja kirjutamisoskus, rohke lugemine, aga ka käeline osavus, võime saada oma emotsioonidega kontakti neist rääkides ja kirjutades.

Päris põnev, arvestades, et valdkonnad, kus tegutsedes ma olen kõige edukam ja õnnelikum olnud, on ajakirjandus ja (sageli just tunnetele keskendunud ilukirjanduslike) raamatute kirjutamine. 

Juuni õied

Juuni nädalavahetuste rütmiga jäin päris hästi rahule: oli parasjagu Võru, Kuressaare, Pärnu ja Tallinna hetki, sinna vahele toredaid koosviibimisi kauneid vaateid pakkuvatel terrassidel uue grilli, sünnipäeva, pööriöö, uue katuse puhul.

Esimesed kaks nädalalõppu olid küll jahedavõitu, aga käisime siiski Võru rannabangalo avapeol Laura Põldvere sulnist esinemist kuulamas, sõpru-tuttavaid oli ka parasjagu. Muhu-Saaremaa nädalalõpul oli päevasel ajal õnneks juba soojem, nii et Muhus Liival sai toidutänaval kenasti Island Burgeri hõrgutisi nautida ja Kuressaare Kuursaali taga õues õhtust süüa. Suve kick-off Rannakuuris oli ka hoogne, aga sealt sundisid temperatuurid lõpuks siiski reedel ööklubisse Diva Onusid kuulama (palmisaarehiti viisil "tervitusi toome Orissaarest" ja muud pärlid) ning laupäeva öösel Gospasse teki alla, hommikuni pidutsemise kiusatus külmus lihtsalt ära. :)

Järgmise sõbranna 35. sünnipäev Pärnus rõõmustas seevastu peaaegu troopiliste temperatuuridega, milline imeline aiapidu see oli! Mootorratas diskovalguse statiivina, valgete linadega kaetud lauad vanade õunapuude all, haugibaar ja palju õisi andsid kokku väga efektse keskkonna, kus hea seltskonnaga pidutseda oli puhas rõõm. Väikesed põiked jõudsime teha ka Pärnu jõkke ujuma, Miamisse, Sugarisse Liis Lemsalu esinemist kuulama, hommikul Pastoraati kohvile, Rõõmu ja Siluetti kleidijahile.

Jaaninädalal põikasime korraks Tallinna kerge NY vibe'iga katuseterrassipeole, jaanilaupäevaks olime lõunas tagasi, jaaniõhtul ühtede sõprade maakodus (lõkke ja tantsuga) ning järgmisel päeval Läti piiri ääres teises maamajas, muljetavaldava saunavaliku ja täiusliku järvega, kus näkki ujuda.

Võru rannabangalos kuulasime ühel õhtul Raini & Janelit, Tamula Vanakese peolt Festivali Majas põikasime sõpradega ka läbi. Kolm köök & deli oli paaril juuni nädalalõpul avatud ning pakkus muude hõrgutiste hulgas jumalikku burratat tomatitega (üldse on hakanud kevadine ikaldus Võru söögikohtadega leevenema - kui veebruaris-märtsis polnud mõnel nädalalõpul suurt kuskile sööma minna, siis nüüd on enamik kohti jälle pikemalt avatud)

Viimsis käisin uues Koda kohvikus (Viimis mõisa vanas sepikojas) ja armusin - sinna on loodud tõeliselt kutsuv sametise sisuga oaas, soovitan!

Ajarännakud raamatutega

 Ma loen Erika Auliku raamatut "Viru tänav ja teised", aga taamal heliseb see kuskilt hiljuti loetud mõte (Mihkel Mutt ehk ütles seda, aga ma ei leidnud enam, kus), et kirjaniku üks oluline ülesanne on oma aja jäädvustamine. Ja seda raamatut lugedes tunnen ma täiega, kuidas jalutan ringi 20. sajandi alguse ja keskpaiga Tallinnas, nagu oleksin ajamasinaga rännanud. 

Miskipärast meenusid mulle täna hommikul mu Muhu lapsepõlvesuved ja ohjeldamatu lugemine, raamatukastides tuulamine ja Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (tegelikult ma tean küll, miks - sest mu praegune pesa Võrus meenutab seestpoolt kummalisel kombel mu esivanemate talu armsaimal saarel, laed on sarnased). 

Ja see on nii huvitav, et ehkki Juhan Peegel sai mulle Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas hoopis teistmoodi tuttavaks ja oluliseks, siis meie esmatutvus toimus just läbi selle raamatu, kui ma olin teismeline plika (või veel varem, ma tegelikult ei mäleta, kui vana ma olin, kui seda esimest korda lugesin, aga ilmselt väga noor). See raamat oli mu jaoks igatahes natuke hirmus ja hirmus põnev - eriti see, kuidas autor oli lisanud (loodan, et mäletan õigesti) kursiivis lõigud, mis ühest või teisest võitluskaaslasest hiljem sai. Koos avalausega "Ma ei saanud kunagi teada, et..." Geniaalne. Sest me ikka ju tahame selliseid asju teada. Ja ehk see raamat meenuski mulle seetõttu, et Erika Auliku mälestustes on seda omajagu ka. Mis kellestki sai.

Samamoodi on mu jaoks huvitav see, et ehkki Juhan Peegel tegi nii ajakirjaniku kui ka õppejõuna palju Eesti ajakirjanduse jaoks väga olulist tööd, siis mingis mõttes tundub see raamatu kaudu kontakt kõige vahetum ja ajatum. Ehkki ajakirjanikuna elu vahendades on samamoodi igal loojal oma käekiri, aga eks ma tema ajakirjandustekste olen ka lihtsalt vähem lugenud.

Memory lane

Ärkasin üks hommik nelja ajal (oma Tallinna kodus), uni läks ära lihtsalt, Kõrge helesinise taeva ja piduehtes kastanitega tuli mulle jälle meelde see 2016. kevad, kui olin siinsamas nii-nii õnnelik. Ma seostasin seda päris kaua oma tollase silmarõõmuga, mingid eluperioodid ja inimesed, tunded ja lõhnad jäävad mälus ikka omavahel kokku seotuks. Aga briljantselt aus olles toitis ilmselt ka seda suhet eelkõige see suur särav puhas rõõm ja armastus, mida kiirgas minu keskmest tol kevadel (ja suvel ja sügisel ja talvel, ehkki siis olin juba Võrus) ja mida inimesed mu ümber mulle tagasi peegeldasid. Ja neid tundeid toitis ikkagi eelkõige see, et ma olin otsustanud pühenduda oma südame kutsumusele ja raamatute kirjutamisele ning joovastuses sellest, kui magus saab see unelmate elu olla.

Sest romantilisi päevi ja öid oli siin kodus ju ka varem ja hiljem. Üks kuum ööpäev palju aastaid tagasi, kui Laura “Südasuve rohtunud teed” mängis korduse peal lugematu hulga kordi ning sushit ja roosat veini pidime peikaga ise tooma, sest Wolti polnud veel olemas. Üks suveöö, kui nägin köögilaua taga kallima süles istudes kahe suudluse vahel aknast välja vaadates tähte kukkumas. Siis oli ka ilus, aga taustsüsteem raskem. Ja taustsüsteemi teeb raskemaks see, kui endaga kaasa lohistada liiga palju kohustusi ja kraami, mis pole üdini oma. Ja see on ulme, kui märkamatult sellised asjad vahel pardale hiilivad - tagantjärele tunduvadki 2016-2019 kõige pilvitumad õnneaastad. Midagi muutus, kui läksin 2019. sügisel doktorantuuri, ja ehkki ma oma sellele järgnenud kinnisvaraarendusprojektidele olen lähenenud ka eelkõige kui loomingule, siis see kõik on mind ikkagi omajagu väsitanud.

Intervjuu kui meditatsioon: Vilja Kiisler & Siiri Sisask

Lugesin hommikul voodis paradiisivaate ja rohelise tee kõrvale Vilja Kiisleri intervjuud Siiri Sisaskiga ning see oli nagu meditatsioon. Resoneerus väga, soovitan väga: https://epl.delfi.ee/artikkel/120196090/siiri-sisask-mul-on-habi

Allpool mõned kuidagi eriti kõnetanud kohad, mille tahaks enda jaoks alles jätta. Intervjuu ise on palju-palju pikem, nii et soovitan väga ka tervikut lugeda (ja kui vaja, osta, sest tegemist on suurepärase ajakirjandusega).

- "Kas jätame sestap üldse tegemata? Ütlen, et mina ei tee, sest mind ei huvita? Võin vabalt öelda, et mind ei huvita. Olen suhteliselt sõltumatu. Mul on oma kodu, ei pea siit üldse välja minemagi. Ka kontserte võin korraldada siinsamas. Loomi kasvatada, põldu pidada. Mul on kodulava ka, ise lasin ehitada. Kaks korda kaks ruutmeetrit, kas vajangi rohkem? Kellele minu muusika sobib ja meeldib, on siia teretulnud."

- "Minu elus ei ole raha esikohal ja sellega, et haigekassat pole, olen ammugi harjunud. Mulle meeldibki see, et vastutan ise oma tervise eest."

- "Mina teen ikka omi asju, sest kelle elu ma siis elan? Ma ei jäta tegemata midagi, mis mulle oluline tundub."

- "Kuidas sa julged? Kuidas sa julged ignoreerida ühiskondlikke ootusi?" - "Tead, ma olen süüdimatu. Hull lugu on see, et ma lähen järjest julgemaks. Varem vaatasin maailma imestunud pilgul, võtmata seisukohta, on see kõik hea või halb. Praegu vaatan mööda kõigest, mis võiks pealesurutud kibedusena mulle sisse lõigata. Olen endaga teadlikult tööd teinud, et hoida eneses lapselikku ja armastavat. Et hoida kulgemise puhtust. See tähendabki julgust."

- "Tõeliselt tugevad inimesed on seestpoolt õrnad. Minus elab kõiksusetunnetus. Ma ei ütle, et jumalatunnetus. Vanaema ei võtnud ka jumala nime suhu, kuigi luges meieisapalvet. Tema rääkis universumist. Aitäh, universum, ütles ta. Mu vanem vend ütles samamoodi: aitäh, universum.”

- "Sageli vastandatakse loodust ja kultuuri, kas see vastandus on õige?" - "Kultuur võib olla ka kulduur, aga kuula: loodus. Looming. Loom. Loomulik. Loodis. Need kõik on üks ja seesama sõna. Inglise keeles on teisiti: nature ja creation. Aga meil on loodus ja looming üks, muidugi. Ja selle pärast tuleb sisemist loodust hoolikalt hoida. Kui ühiskond sisemise looduse hoidmist ei toeta, domineerib jõuguvaib ja individuaalsus on alla surutud, siis pole looming enam aus. Ja seda on praegu igal pool näha."

- "Võib-olla oleks midagi head saanud?" - "Mida? Võrreldes kellega? Oleksin ehk tallanud maailma suurte lavade laudu? Oleksin ma siis õnnelikum olnud? Pole üldsegi kindel."

 - "Räägime sellest, kuidas iseendaks saamine käib." - "Ilma meditatsiooni ja mõtlustamiseta pole see võimalik. See ei ole võimalik ilma vaikuseta. Enese keskmeni jõudmine käib eneselt küsimise kaudu."

- "See algpunkt või lõpp-punkt, see püha asi, millest ei saagi õieti rääkida, on inimese „ise“. See ei kuulugi õieti meile enestele. „Ise“ on inimese sisse pandud, talle antud. Inimene saab seda ainult hoida ja teenida. Kui inimene oskab eneses seda püha hoida, siis teab ta alati, mida peab tegema. Kõik see elu ongi inimesele ainult selleks antud, et ta jõuaks eneseni."

- "Sest kui sa surma lähed, mis siis jääb? On see sõnamulin või midagi muud? Seda küsiksin igaühelt, kes endal kortse sirgeks süstib, selle alla oma vara paneb. Milleks sa üldse siia ilma sündisid? Milleks anti sulle vaim? Me ju muutume niikuinii uuesti seemneks, kõduneme."