Ajarännakud raamatutega

 Ma loen Erika Auliku raamatut "Viru tänav ja teised", aga taamal heliseb see kuskilt hiljuti loetud mõte (Mihkel Mutt ehk ütles seda, aga ma ei leidnud enam, kus), et kirjaniku üks oluline ülesanne on oma aja jäädvustamine. Ja seda raamatut lugedes tunnen ma täiega, kuidas jalutan ringi 20. sajandi alguse ja keskpaiga Tallinnas, nagu oleksin ajamasinaga rännanud. 

Miskipärast meenusid mulle täna hommikul mu Muhu lapsepõlvesuved ja ohjeldamatu lugemine, raamatukastides tuulamine ja Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (tegelikult ma tean küll, miks - sest mu praegune pesa Võrus meenutab seestpoolt kummalisel kombel mu esivanemate talu armsaimal saarel, laed on sarnased). 

Ja see on nii huvitav, et ehkki Juhan Peegel sai mulle Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas hoopis teistmoodi tuttavaks ja oluliseks, siis meie esmatutvus toimus just läbi selle raamatu, kui ma olin teismeline plika (või veel varem, ma tegelikult ei mäleta, kui vana ma olin, kui seda esimest korda lugesin, aga ilmselt väga noor). See raamat oli mu jaoks igatahes natuke hirmus ja hirmus põnev - eriti see, kuidas autor oli lisanud (loodan, et mäletan õigesti) kursiivis lõigud, mis ühest või teisest võitluskaaslasest hiljem sai. Koos avalausega "Ma ei saanud kunagi teada, et..." Geniaalne. Sest me ikka ju tahame selliseid asju teada. Ja ehk see raamat meenuski mulle seetõttu, et Erika Auliku mälestustes on seda omajagu ka. Mis kellestki sai.

Samamoodi on mu jaoks huvitav see, et ehkki Juhan Peegel tegi nii ajakirjaniku kui ka õppejõuna palju Eesti ajakirjanduse jaoks väga olulist tööd, siis mingis mõttes tundub see raamatu kaudu kontakt kõige vahetum ja ajatum. Ehkki ajakirjanikuna elu vahendades on samamoodi igal loojal oma käekiri, aga eks ma tema ajakirjandustekste olen ka lihtsalt vähem lugenud.

Memory lane

Ärkasin üks hommik nelja ajal (oma Tallinna kodus), uni läks ära lihtsalt, Kõrge helesinise taeva ja piduehtes kastanitega tuli mulle jälle meelde see 2016. kevad, kui olin siinsamas nii-nii õnnelik. Ma seostasin seda päris kaua oma tollase silmarõõmuga, mingid eluperioodid ja inimesed, tunded ja lõhnad jäävad mälus ikka omavahel kokku seotuks. Aga briljantselt aus olles toitis ilmselt ka seda suhet eelkõige see suur särav puhas rõõm ja armastus, mida kiirgas minu keskmest tol kevadel (ja suvel ja sügisel ja talvel, ehkki siis olin juba Võrus) ja mida inimesed mu ümber mulle tagasi peegeldasid. Ja neid tundeid toitis ikkagi eelkõige see, et ma olin otsustanud pühenduda oma südame kutsumusele ja raamatute kirjutamisele ning joovastuses sellest, kui magus saab see unelmate elu olla.

Sest romantilisi päevi ja öid oli siin kodus ju ka varem ja hiljem. Üks kuum ööpäev palju aastaid tagasi, kui Laura “Südasuve rohtunud teed” mängis korduse peal lugematu hulga kordi ning sushit ja roosat veini pidime peikaga ise tooma, sest Wolti polnud veel olemas. Üks suveöö, kui nägin köögilaua taga kallima süles istudes kahe suudluse vahel aknast välja vaadates tähte kukkumas. Siis oli ka ilus, aga taustsüsteem raskem. Ja taustsüsteemi teeb raskemaks see, kui endaga kaasa lohistada liiga palju kohustusi ja kraami, mis pole üdini oma. Ja see on ulme, kui märkamatult sellised asjad vahel pardale hiilivad - tagantjärele tunduvadki 2016-2019 kõige pilvitumad õnneaastad. Midagi muutus, kui läksin 2019. sügisel doktorantuuri, ja ehkki ma oma sellele järgnenud kinnisvaraarendusprojektidele olen lähenenud ka eelkõige kui loomingule, siis see kõik on mind ikkagi omajagu väsitanud.

Intervjuu kui meditatsioon: Vilja Kiisler & Siiri Sisask

Lugesin hommikul voodis paradiisivaate ja rohelise tee kõrvale Vilja Kiisleri intervjuud Siiri Sisaskiga ning see oli nagu meditatsioon. Resoneerus väga, soovitan väga: https://epl.delfi.ee/artikkel/120196090/siiri-sisask-mul-on-habi

Allpool mõned kuidagi eriti kõnetanud kohad, mille tahaks enda jaoks alles jätta. Intervjuu ise on palju-palju pikem, nii et soovitan väga ka tervikut lugeda (ja kui vaja, osta, sest tegemist on suurepärase ajakirjandusega).

- "Kas jätame sestap üldse tegemata? Ütlen, et mina ei tee, sest mind ei huvita? Võin vabalt öelda, et mind ei huvita. Olen suhteliselt sõltumatu. Mul on oma kodu, ei pea siit üldse välja minemagi. Ka kontserte võin korraldada siinsamas. Loomi kasvatada, põldu pidada. Mul on kodulava ka, ise lasin ehitada. Kaks korda kaks ruutmeetrit, kas vajangi rohkem? Kellele minu muusika sobib ja meeldib, on siia teretulnud."

- "Minu elus ei ole raha esikohal ja sellega, et haigekassat pole, olen ammugi harjunud. Mulle meeldibki see, et vastutan ise oma tervise eest."

- "Mina teen ikka omi asju, sest kelle elu ma siis elan? Ma ei jäta tegemata midagi, mis mulle oluline tundub."

- "Kuidas sa julged? Kuidas sa julged ignoreerida ühiskondlikke ootusi?" - "Tead, ma olen süüdimatu. Hull lugu on see, et ma lähen järjest julgemaks. Varem vaatasin maailma imestunud pilgul, võtmata seisukohta, on see kõik hea või halb. Praegu vaatan mööda kõigest, mis võiks pealesurutud kibedusena mulle sisse lõigata. Olen endaga teadlikult tööd teinud, et hoida eneses lapselikku ja armastavat. Et hoida kulgemise puhtust. See tähendabki julgust."

- "Tõeliselt tugevad inimesed on seestpoolt õrnad. Minus elab kõiksusetunnetus. Ma ei ütle, et jumalatunnetus. Vanaema ei võtnud ka jumala nime suhu, kuigi luges meieisapalvet. Tema rääkis universumist. Aitäh, universum, ütles ta. Mu vanem vend ütles samamoodi: aitäh, universum.”

- "Sageli vastandatakse loodust ja kultuuri, kas see vastandus on õige?" - "Kultuur võib olla ka kulduur, aga kuula: loodus. Looming. Loom. Loomulik. Loodis. Need kõik on üks ja seesama sõna. Inglise keeles on teisiti: nature ja creation. Aga meil on loodus ja looming üks, muidugi. Ja selle pärast tuleb sisemist loodust hoolikalt hoida. Kui ühiskond sisemise looduse hoidmist ei toeta, domineerib jõuguvaib ja individuaalsus on alla surutud, siis pole looming enam aus. Ja seda on praegu igal pool näha."

- "Võib-olla oleks midagi head saanud?" - "Mida? Võrreldes kellega? Oleksin ehk tallanud maailma suurte lavade laudu? Oleksin ma siis õnnelikum olnud? Pole üldsegi kindel."

 - "Räägime sellest, kuidas iseendaks saamine käib." - "Ilma meditatsiooni ja mõtlustamiseta pole see võimalik. See ei ole võimalik ilma vaikuseta. Enese keskmeni jõudmine käib eneselt küsimise kaudu."

- "See algpunkt või lõpp-punkt, see püha asi, millest ei saagi õieti rääkida, on inimese „ise“. See ei kuulugi õieti meile enestele. „Ise“ on inimese sisse pandud, talle antud. Inimene saab seda ainult hoida ja teenida. Kui inimene oskab eneses seda püha hoida, siis teab ta alati, mida peab tegema. Kõik see elu ongi inimesele ainult selleks antud, et ta jõuaks eneseni."

- "Sest kui sa surma lähed, mis siis jääb? On see sõnamulin või midagi muud? Seda küsiksin igaühelt, kes endal kortse sirgeks süstib, selle alla oma vara paneb. Milleks sa üldse siia ilma sündisid? Milleks anti sulle vaim? Me ju muutume niikuinii uuesti seemneks, kõduneme."

Mai(või)

Maikuus olin seekord nii sportlik, et läksin 12 aastat pärast Jõelähtmel green cardi tegemist Otepääle golfitrenni, oli väga tore ja pall lendas, sõltumata vahepealsest väikesest pausist. :) Lisaks käisin ühel tennisepeol ning avasin ratta- ja ujumishooaja. Tartus osalesin kuulsa Hollandi jutuvestja jutuvestmiskoolitusel, kus sai palju nalja ja oli muidu ka inspireeriv. Sealt edasi suundusin ajakirjandusinstituudi traditsioonilisele kevadgrillile. Bakalaureuseõppe kursusest olin paraku ainus, magistri kursakaaslasi leidus õnneks rohkem, lõpuks veetsin kõige rohkem aega vist siiski kirjanike sektsioonis & Võru sektsioonis. Järgmisel õhtul nautisin vapustavaid päikeseloojanguvaateid sõprade katuseterrassilt Võrus, ühtlasi kujundasime peo käigus sujuvalt terrassi ümber. :) Peaaegu et reisil ehk siis lõõgastaval daytripil Lätis Aluksnes käisin ka, sealne plekk-kukega luteri kirik ja saareke vana kindluse, atraktsiooniderohke rannapromenaadi ja kohvikuga meeldisid mulle väga. Maitseelamusi kogusin Tšiili ja Argentiina veiniõhtusöögil Mõisa Aidas ning viiekäigulisel veiniõhtusöögil Kolmes. Karulaugupestot tegin, Aluksne Pajumte kartuliröstidest sain inspiratsiooni neid ise kodus ka teha ja tulid supermaitsvad.

Muusikaelamused: aprilli lõppu jäi Jazzkaare "RAP'n'JAZZ" kontsert Vaba Laval, kus olid kokku pandud reket, villemdrillem, nublu, taff & band - algul olin skeptiline, aga see oli üliäge kontsert; Tallinn Music Weeki "Jazz Is Her" Philly Joe's oli mu teine muusikaline lemmik maikuust (Maili Metssalu, Inger Nordvik, Jutta Glaser & Claus Boesser-Ferrari, Mingo Rajandi, Maarja Aarma MA ja JUNN) ning hilisemad seiklused uusi Tallinna (sala)baare avastades ka lõbusad; Anu Taul laulis kaunilt Hämsa maheresto avamisel.

Kunstielamused: Embassy of Fashioni Trinity moevaatemäng Kruiisisadamas oli imekaunis, kõik need kleidid ja maaliline päikeseloojang; Miles Aldridge'i näitus "Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Fotod aastatest 1999-2020" Fotografiskas on ka üliäge.

Raamatuelamused: Lucinda Riley "Seitsme õe" saaga kaheksanda raamatu "Atlas: The Story of Pa Salt" tellisin ette ja neelasin kahe päevaga (tegelikult ilmus juba eestikeelne ka, aga kuulsin sellest siis, kui olin ingliskeelse juba ära tellinud), üks Tallinna-Põlva rongisõit läks tänu sellele nii märkamatult, et vedas, et õiget peatust maha ei maganud; William J. Manni "Maailma esimene filmistaar" oli ka täitsa huvitav lugemine.

Kas on võimalik olla iga päev õnnelik?

Mind on see teema peaaegu kolm kuud kummitanud, nii et ma pean selle vist ikka endast välja kirjutama.

Ühesõnaga, ma sattusin sõbrapäeval vestlema tuttavaga, kes ütles jutu sees umbes midagi sellist, et ”aga noh, ei saa ju iga päev õnnelik olla” vms. 

Mille peale ma lihtsalt pidin ütlema pärast väikest mõttepausi, et… saab ju? Ma olen. Iga päev. Võib-olla mitte iga päev kogu päeva, aga ma olen iga päev õnnelik. (Ja hiljem meenus, et terve hulk inimesi mu lähiringis ka!)

Mille peale ta küsis, kas ma olen hullarist jooksus või valetan.

Noh, ma igaks juhuks ei välistaks 100% kumbagi varianti. :)

Aga kuidagi see teema keris ja keris edasi mu sees ning endas kahtlema löömine tekitas muu hulgas kevadtalvel ka perioodi, kus ma ei tundnud end üldse õnnelikuna, mis viis kerge eluinventuurini, nagu ma neid vahel ikka teen. Kahtlesin korraks kõiges… kuni mulle tuli uuesti meelde, kes ma olen, mida ja keda ma armastan, mis mind õnnelikuks teeb… ja mis mitte.

Ma mõtlesin tükk aega, et ma teen miski instastory sellest kõigest, aga ilmselgelt asjade lahti kirjutamine on rohkem minu element.

Igatahes… kui ma püüdsin kogu seda teemat pulkadeks lahti võtta, siis… esimesed tänusõnad kogu selle aastatepikkuse õnnetunde eest lähevad (enda tehtud valikutele lisaks) vist paarile raamatule, nende autoritele ja lähedastele, kes mõned nendest raamatutest on õigel hetkel kinkinud.

Näiteks Eckhart Tolle ”Siin ja praegu: kohaloleku jõud” õpetas kunagi palju noorema, mineviku ja tuleviku pärast liiga palju stressava minu elama teadlikumalt siin ja praegu. Olevikus kohal olema. Ja märkama oma igapäevarutiine ja inimesi, millised lisavad ja millised röövivad õnnetunnet.

Aga jah: ma leian, et normaalne ja väga tore on olla iga päev õnnelik, ning kui Sa teed asju, mille oled ise oma ellu valinud, mida armastad, koos inimestega, keda armastad, siis Sa oledki iga päev õnnelik. Rahul. Harmoonias. Nimetage seda, kuidas tahes. Ja see võikski tegelikult olla norm ja siht, luua endale elu, kus oled rahul ja õnnelik, mitte nii, et kui keegi on eluga rahul, siis ta on mingi imelik ja kindlasti valetab. Lõpuks taandub palju ka sellele, millele keskenduda, kas asjadele, mille üle rõõmustada ja mille eest tänulik olla, või nendele teistele.

Märts & aprill

Märtsis käisin Küprosel, aprillikuusse plaanitud Kreeta reisi asemel sattusin hoopis Hiiumaale, kus käisin viimati 2016. aasta suvel enne Võrru kolimist (aga merest mõnekümne meetri kaugusel tuulevarjulisel basseiniga terrassil oli täitsa bikiiniilm, arhitektuurilist inspiratsiooni sain kuhjaga, seltskond oli äge, tantsurõõmu palju, saun super ja toiduelamused samuti). Märtsi mahtus veel hõrk Prantsuse õhtusöök Kolmes ja aprilli algusse mõnus naistekas nende à la carte õhtusöögil, Uma Meki raames Moostes üsna sama seltskonnaga oli samuti tore. Tänu sünnipäevaks saadud kinkekaardile tegin avastusretke Mustamäe Elamus spaasse, Hiltoni koduses Eforea spaas käisin ka naudisklemas. Naistepäeva ja kevade alguse tähistamised olid armsalt meeldejäävad. 88aastasena lahkunud isapoolse vanaema ärasaatmine lähemate pereliikmetega üle ootuste südantsoojendav. Aprilli alguses oli üks pühapäev, kui mõni entusiast veel suusatas Haanjas, aga meie võtsime Võrus privaatsel terrassil juba poolpaljalt päikest. :) Paar mõnusat saunaõhtut, paar toredat väljasõitu Suurde Munasse, esimesed terrassipeod... ja ongi märts-aprill läbi ning kevade kõige kaunim aeg käes. Ohpungadampsamps! :)

Filmielamused: eksootiline “Mis on armastusel selle kõigega pistmist?" võluva Lily Jamesiga; võimas ja eriline “Savvusanna sõsarad”; stiilne ja äge “A E I O U - Armastuse tähestik” ajas Lõuna-Prantsusmaa igatsuse peale; “Apteeker Melchior: Timuka tütar” oli põnev hoolimata sellest, et mul on teine osa nägemata.

Muusikaelamused: Harley (Prantsusmaa) nunnus The Little Secreti baaris Tallinna vanalinnas; Smilers Club Tartus, kus publik neist esimesest loost peale üle kippus laulma; Stanislav Bulganin & Janno Reim Pubi17s; Jeff Berlin ühel ja Sooäär/Yaralyan/Ounaskari teisel õhtul Kandles, karaokepidu Trühvel Ekspressis Võrus, kuhu ma polnudki varem sattunud.

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekile läksin seekord Zack Marquesi moeetenduse pärast, kus sellega oli komplektis ka Mammu Couture.
Raamatuelamused: Caroline Bernardi inspireeriv "Naine Montparnasse'ilt" Simone de Beauvoirist ja Jean-Paul Sartre'ist; Nika Nabokova bravuurikas "Voodis Sinu mehega".

Küpros, armastusjumalanna Aphrodite saar

 Küprost on lihtne veidi kaugele eksinud Kreeka saarega segi ajada, aga tegelikult asub seal täitsa eraldi Küprose vabariik (saarest küll veidi väiksem). Kreeka saartele omased hüved on samas valdavalt kõik olemas - loodus märtsikuus ehk lopsakam ja rohelisemgi, kõik õitses, vahemerelised road ja vein suurepärased, vabapidamisel kassid igal pool.

Ryanairi Tallinnast seitsmesse sihtkohta lendude lõpetamise uudis tuli, kui meil olid piletid juba ostetud, õnneks jäid meie Paphose lennud napilt alles ja Riiast saab sinna lennata ka edaspidi (ühtlasi vaatasin, et neist seitsmest sihtkohast viies olen viimase pooleteise aasta jooksul mugavalt otselennuga käinud :)). Ilm oli märtsi keskel natuke bipolaarne, päike-vihm-pilv-päike, aga vihma sadas õnneks vaid paaril hommikul lühidalt, pilvistel päevadel tutvusime vanalinna ja vaatamisväärsustega ning paar basseini ääres ja rannas päevitamise päeva saime ikka ka. Temperatuurid olid 20+ soojakraadi juures.

Seikluslikkust lisasid paar maavärinat - vaatasin enne reisi, et oot, Küpros on Türgi maavärinate epitsentrile kuidagi lähedal, kiire netiotsing andis vastuseks, et seal on 400-500 maavärinat aastas! Ühel õhtul, kui sõbranna kõrvalvoodis juba magas, tundsin, et voodi väriseb - arvasin algul, et kujutan seda ette, aga siis lõppes värisemine ära. Teine päev tulin duši alt, kui sõbranna teatas, et nii, nüüd tema voodi kõikus!

Kui need värinad kõrvale jätta, siis oli rahulik ja hedonistlik reis. Rannapromenaadist paar kilomeetrit ülesmäge asuva vanalinna üks säravaimaid pärle oli ilusasti renoveeritud vana raamatukogu raekoja vastas, Agios Kendease kirikut ja samuti kõrgemal asuvat turgu, mille juurest avanesid kenad merevaated, imetlesime ka. Sadamapiirkond ja selle söögikohad said meilt siiski rohkem tähelepanu, kuldmerikokre sõin kahel õhtul ja jäin mõlemal korral väga rahule, krevettide, frititud kalmaaride, souvlaki, pita ja tzatzikiga igal pool ka, kõik kahe peale ideaalse pooleliitrise karahviniga tellitud valged veinid olid ka head.

Tegin ka väikese ekspeditsiooni linnast välja Aphrodite kalju juurde - kohta, kus on legendi järgi armastusjumalanna Aphrodite sünnikoht. Väidetavalt tagab kalju ümber ujumine igavese nooruse, ilu, külluse ja armastuse, nii et ma olin igatahes väga motiveeritud merre hüppama. :) Allakirjutanust eestlane oli sealjuures muidugi ainus kõigist seal uitavatest turistidest, kes seda tegi, aga veetemperatuur oli täitsa kodune, umbes 18 kraadi.

Eraldi äramärkimist väärib meie eriti mõnus hotell Alexander the Great rannapromenaadi ääres üsna sadama lähedal. Ma arvan, et see on kõige paremini lõhnav hotell, kus ma kunagi olnud olen, lisaks tuba ja kõik baarid-kohvikud-restoranid väga elegantsed ja mugavad, hommikusöök külluslik ning välibasseini täiendas sooja sisebasseini ja saunadega spaa.