Ma nüüd rikun pisut sellise morbiidse teemaga siin blogis mu enda kehtestatud reeglit kirjutada eelkõige helgetest asjadest, mis teevad rõõmu, aga mulle tundus (juba kunagi ammu), et ma võiksin jagada oma aastatetagust lugu - ehk see ka rõõmustab kedagi ja iga päästetud elu pikas perspektiivis paljusid. Selle postituse mustand on kaua oma aega oodanud (ja pandeemiaga läks see statistika veel vist kehvemakski), algne impulss tuli kunagi Liina Kersna arvamusloost ja sellest lausest: "Kui süsteemse ennetustöö tulemusel on meil viimase kümne aastaga tule-, vee- ja liiklussurmade arv vähenenud pea kolm korda (2006. aasta 443 hukkunult 160le 2018. aastal), siis enesetappude arv ei ole olulist muutust näidanud."Ühesõnaga. See oli juba hea hulk aastaid tagasi, kui ma ühel tatisel märtsiõhtul tundsin, et nii, mina enam ei jaksa, istusin autosse ja sõitsin Tallinnast välja mere äärde, päris kindla plaaniga end ära uputada. Miks ma sel hetkel väga endast väljas olin ja nii sinna läksin - peamisteks põhjusteks olid ilmselt mõned mu tollased mitte kõige õnnestunumad karjäärivalikud ja raskused suhetes, mille kõige tulemusena ma tundsin end põhjalikult läbikukkununa. Ja tagantjärele vaadates, eriti oma praeguseks aastaid kestnud "ma olen nii õnnelik" mätta otsast tunduvad need loomulikult liiga tühised põhjused oma elu lõpetada, aga see ongi see asi, mida ilmselt need, kes pole sarnases olukorras olnud, ei mõista lõpuni iialgi. Ma oletan, et mu biokeemia oli ka mõnevõrra sassis, ebakorrapärane toitumine jne - see soovitus, et võta magneesiumi, pole ka laest võetud, see tõesti aitab paremini magada ja teeb muud head mu (hilisema) kogemuse kohaselt.
Aga et siis. Ma istusin seal märtsikuiste lumejäänuste keskel kiviklibuses rannas suure kivi taga, vahtisin hämarduva taeva all tinahalli vaikselt loksuvat jäist merd ja võtsin väikese mõttepausi enne sinna tormamist. Kõigepealt luges mu aju mulle ette kokkuvõtte mu ebaõnnestumistest. Lisades, et elust lahkumine oleks neist viimane. Selle koha peal tulid mulle meelde mu lähedased - ja ma teadsin ka sel hetkel ju tegelikult, et ma olen armastatud oma pere, sõprade ja tegelikult võib-olla isegi rohkem kui ühe mehe poolt samuti. :) Aga kas see oli see sassis biokeemia või miski muu, mis ei lasknud mul sel hetkel selgelt asjadest aru saada, igatahes tundusin ma sel hetkel endale ainult koormana neile, nii et mu käsi ei tõusnud kellelegi helistama ja abi küsima.
Aga. Siis tuli mulle meelde infokilluke ühest loengust - ma oletan, et see võis olla ühe mu ülikooliaegse suure lemmiku Salli Põldvere antud suhtlemispsühholoogia, kus ta rääkis, et kui keegi tahab elust lahkuda, siis peaks tal paluma mõelda, kas on veel midagigi, mida ta tahaks selles elus teha. Sest suitsiid on lõplik, nii et kuni on veel MIDAGIGI muud, mida tahaks teha, võiks hoopis seda muud teha ja enesetapu edasi lükata, sest seda jõuab alati teha.
Ja siis ma mõtlesin, kas ma tahaksin midagi teha veel enne. Ja need on maailma kõige absurdsemad kaks asja, mis mulle esimestena pähe tulid, aga igatahes oli mul sel hetkel tunne, et ma loeksin meelsasti lõpuni selle raamatu, mis oli mul parasjagu pooleli ja päris põnev, nii et ma tahtsin tegelikult teada saada, kuidas see lõpeb (täna ma seda kusjuures enam ei mäleta :)). Ja lisaks oli kinos üks Veiko Õunpuu film, mille ma tahtsin ka ära vaadata (kes oleks osanud arvata, et kultuur tõesti päästab elusid?!).
Selle koha peal hakkas mul iseendaga suhteliselt lõbus, mis enda ära uputamise plaani seisukohalt oli muidugi väga halb. Sest milleks, kui iseendaga on täitsa tore olla?
Igatahes ma mõtlesin seal natuke edasi ja siis läks juba kõik paika. Sest üks asi, mis oli mind pahupidi pööranud, oli see, et ma jälestasin selleks hetkeks neid sotsiaalmeediaturundustöid, mida ma tegin ja milles ma olin pealtnäha väga edukas. Ma ei julgenud neist loobuda ja raamatute kirjutamisele pühenduda, sest mul oli hirm, kuidas ma ära elan oma unistuste teed minnes. Sel hetkel seal mere ääres sain ma siis muidugi aru, et kui ma olen nii julge, et olen valmis sinna merre minema end uputama, siis võiks ju ka olla nii julge, et riskida sellega, et pühenduda raamatute kirjutamisele ja muudele ainult meeldivatele tegevustele ning vaadata, mis välja tuleb.
Ja seda ma siis tegingi. Ja arvake, mis - need sellele mere ääres istutud õhtule järgnevad aastad on olnud kogu mu elu kõige ilusamad ja õnnelikumad. Külluslikud ja armastuseküllased ka. Praktiliselt kõik mu suurimad unistused on täitunud ja ma olen väga tänulik iseendale, et ma ennast kõigest sellest heast ilma ei jätnud, vaid sealt tagasi tulin.
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et kui keegi teie lähikonnast selliseid mõtteid haub või suhtlusradarilt ära kaob, siis võtke telefon ja helistage, küsige, kuidas tal läheb, öelge, et ta on oluline, saage kokku, näidake, et ta ei ole üksi, vedage ta loodusse (sest see teeb imesid), tunnustage teda ja tema tegemisi - igaühe kohta on võimalik leida häid sõnu. Ja võimalusel jagage seda infokildu ka, et suitsiid on kõige viimane lahendus ja kuni on MIDAGIGI, mida ta on alati tahtnud teha või tahaks enne seda veel teha, võiks teha neid toredaid asju, sest need võivad viia järgmiste toredate asjadeni, mis võivad viia lõppkokkuvõttes pika ja õnneliku eluni.
Ja siis see ka veel, et ehkki ma usun, et rohkem ravimite keskne psühhiaatria teeb tänuväärset tööd ja mõnikord on antidepressandid jõu andmiseks vajalik lahendus, siis esimesena soovitaksin ma pigem alati psühholoogide/terapeutide/sõpradega rääkimist ja endasse vaatamist, et jõuda depressiooni põhjusteni ja nende põhjustega tegeleda, muuta oma elu. Hoiame üksteist.
