Merkuur on Petrogradis

Minus elavad sõbralikult koos kaine mõistusega skeptik ja müstik, kes ei ütle ära aeg-ajalt mõne teaduslikult tõestamata teooriaga veidi hullamisest. Ja ilmselgelt ei oleks ma saanud kirjutada Igor Mangi elulooraamatut ilma mõningase astroloogiahuvita (aga ma ei hakka siin rääkima tema 2020. aasta kevade ennustuste paikapidavusest, mis on ka iseenesest huvitav ja mitmel pool vilksatanud teema).

Aga lisaks on üks USA astroloog, kelle prognoose ma loen juba ligi 20 aastat ja kes on nii mõnigi kord üllatavalt täpne olnud (ja lisaks kirjutab säravalt hästi). Nii et läksin põnevusega vaatama, mida ta k-kriisist arvab. Ja see osutuski väga põnevaks!

Nimelt leidis ta, et see on seotud Pluuto ja Jupiteri konjunktsiooniga. Pluuto on see pisike paharet, kellega on seotud viirus, ning hea õnne planeet Jupiter võimendab kõike, mida puudutab - antud juhul oli ta siis paraku see ventikas, kuhu s..t lendas, pardon my French. :)

See aspekt jätkub umbes maikuuni, siis nõrgeneb suveks ja tuleb septembris tagasi, et detsembris meiega hüvasti jätta (mis paraku kattub ka paljude teooriatega viiruse võimaliku käitumise kohta). Mis oli aga kõige rajum avastus ka astroloogile endale - sama aspekt oli aastal 1918, kui maailmas möllas Hispaania gripp!

Märtsi algul, kui see kõik siin pihta hakkas, oli ka Merkuur retrograadis (st liikus ajutiselt tagurpidi, sealt ja ühest valesti kuulmisest sündinud naljast pealkiri). Praegu enam ei ole.

Hea uudis on see, et kuna Jupiter on imede ja hea õnne planeet ning see aspekt toob üldiselt suurt edu (see on sünnikaardis nt Warren Buffetil ja Mick Jaggeril), usub USA astroloog (ja ma usun ka), et selle praeguse jama mõjul elame me pärast kõik hoopis külluslikumat ja õnnelikumat elu.

Märtsi peod ja elamused

Praegu on päris hea meel oma vanu blogipostitusi vaadata ja tore lugeda, mida ma mõtlesin ja tegin aasta või viis tagasi - eriti kohviku- ja peomuljeid (neid ikkagi tasus kirja panna!), arvestades, kui vaikne ja sissepoole on märts 2020 olnud. :) Samas - siiski mitte tervenisti, sest enne eriolukorra väljakuulutamist oli siiski peaaegu poolteist nädalavahetust ja kaks imelist pidu.

Kõigepealt pidasime märtsi alguses oma mopsi sünnipäeva tema kahe koer-sõbra ja hulga meie Võru sõpradega, mis tundub tagantjärele absoluutselt suurepärane idee! Ja 7. märtsi õhtul oli Pubi17s naistepäevakontsert Öösorriga, millest on ka ainult väga helged mälestused - palju ülimõnusat muusikat, tantsu, naeru ja rõõmu! Hiljem läksime veel Stedingu keldrisse natukeseks edasi ja kella 4 paiku öösel koju jõudes ootas mind köögilaual sületäis naistepäevaroose, kook ja pudel šampanjat - täiuslik laupäevaõhtu! :)

Edasi läks muidugi vaiksemaks. Teine eriolukorra nädal oli üsna sarnane esimesele, sisemiselt ehk rahulikumgi, inimene harjub... ja mõtlesin mingid asjad selge(ma)ks ka. Kellel on käeulatuses Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", soovitan (üle) lugeda - Allan Karlssoni süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi ja muretu "on, nagu on, ja tuleb, mis tuleb" hoiak mõjub lõbustavalt ja teraapiliselt.

Kino tegime kodus, vaatasime "Talve" (ilusad inimesed ja kaunis Eesti loodus, väga tore meelelahutus üheks õhtuks) - siinjuures tänud ja kummardus kõigile, kes praegu heldelt oma loomingut jagavad ja koduspüsijate päevadesse sellega helgust lisavad! Muide, kui keegi selle blogi külastajatest pole lugenud mu romaani "Lenda minuga" ja tahaks sellega oma aega sisustada, siis mul mõned on siin Võrus, kirjutage mulle ja panen nt pakiautomaadi kaudu teele! Seal on hulk lendamise ja reisikirjeldusi ka, inspiratsiooniks ja unistamiseks. :)

Kuna meil on kodus vann ning õnneks ka mõned hästilõhnavad kehakoorijad ja (vanni)õlid, siis selgus, et ka spaad saab üsna edukalt teha kodus. Café lattet samuti, õppisin lõpuks köögis seisvat kohvimasinat kasutama, siiani polnud viitsinud, kuna kohvikutes käimine on tegelikult mu jaoks vist rohkem sotsiaalne tegevus olnud, nagu üks mu lähedane tabavalt märkis. Ja Võrus on käivitatud nii toidukaupade kui ka restotoidu kojukullerdamine - ammune soov täitus, aitäh, tublid ettevõtlikud inimesed! Kõik on ikka millekski hea.

Lisaks toetasin Eesti majandust (kohalikku vahendajat küll, mitte tootjat paraku) ja ostsin endale ukulele, mida olin ammu tahtnud. See küll ei kompenseeri päriselt pidusid ja muusikaelamusi, aga töötab vajadusel tuluallikana, kuna hulk inimesi on arvatavasti nõus palju maksma, et ma seda EI mängiks. :)

Head kevade algust!

Ma saan aru, et nüüd elavad paljud nii nagu varem ainult introvertsete kalduvustega kirjanikud ja kunstnikud? Ehkki ma oma kohvikute- ja pidudearmastusega kaldun tegelikult vist pigem siiski sinna ekstraverdi poole. Testi saab enda kohta tõe väljaselgitamiseks teha nt siin: 16personalities.

Mu igapäevaelu on olnud sel esimesel eriolukorra nädalal üsna samasugune nagu ikka: magan-söön-kirjutan-loen-õpin Duolingo äpiga hispaania keelt kodus ja vahepeal jalutan koeraga õues järjest kevadisemas looduses. Üldine foon võiks muidugi helgem olla ning ma ei kujuta ette seda rõõmu, kui ükskord jälle kallitega kohvikusse ja peole saab, sest Võrus on kõik kinni ja mõistlik vist ka. Suurepärased taaskasutuspoed ja raamatukogu on ka suletud, aga erisoovidega pidi siit ka varem e-kaubanduse poole pöörduma või kuskile sõitma; raamatutega sama lugu, sest Rahva Raamatu poodi siin ei ole (ehkki tahaks!) ja ainus väike raamatupood on üsna olematu valikuga. Õnneks varustasin end viimati ka paari reisikirjaga, mis on praegu üks väheseid viise ajas ja ruumis rännata (kuigi tegelikult olen lugenud pigem liiga palju uudiseid ja sotsiaalmeediat). Restotoidu ja toidukaupade kojukullerdamisteenusest unistan samuti, aga kuuldavasti midagi juba improviseeritakse ka väikelinnades ja kokata on ka tore.

Hea meel on nende pärast, kes on ammu tahtnud (maa)kodukontorist kaugtööd teha ja kellele nüüd tööandja seda lõpuks võimaldab. Keskkonna pärast ka - ilmselgelt otsustas emake Maa reostavatele inimputukatele naiseliku pöörasusega koha kätte näidata ja taastub nüüd.

Rõõm on näha, et paljud mu lemmikärid Tallinnas ja mujal leiavad juba väga nutikaid loomingulisi lahendusi, kuidas tegevust jätkata ja ellu jääda. Loomingulisust ja julgust tahaks kõigile soovida, rõõmu ja armastust ka - et teha vajadusel midagi teistmoodi ja paremini või teha midagi uut, mida olete alati teha tahtnud ja mis head tunnet tekitab. Praegune sunnitud hingetõmbepaus pakub selle üle mõtlemiseks aega (ja loodetavasti ka väiksemaid kulusid, mu kogemus on näidanud, et lihtne kodune elu on pigem soodsam). Ja täna on kevadine pööripäev, mis on ideaalne aeg unistada ja uusi sihte seada, olgu siis lihtsalt eesmärke kirja pannes või näiteks dream boardile mänguliselt kokku kuhjates pilte kõigest imelisest, mida oma uude aastaringi soovite.

Lisan siia lõppu veel lõigu ühest hommikul loetud postitusest, mis mind puudutas...

I asked the Universe: "Why so much suffering for humans right now?"

Universe showed me universal love, a love interconnected with nature and all living things. At the same time I could feel all the disharmony us humans have created. All the separation from nature and silence and universal love.

"What do we need to do to heal?" I asked.

Suddenly a heart shape appeared in the clouds as clear and perfect as can be, tinged with pink glow.

(Shashi Solluna)

K-jutuke

VVV-19 (lühend sõnadest Väike Vastik Viirus nr 19) vaatas selja taha. Jah, ta oli vaba! Ta astus üha julgema sammuga edasi, uuris huviga pilusilmseid vastutulijaid ja loetles endamisi, millised ta oma uuteks sõpradeks võtab. Aga mida ta veel oma eluga võiks teha?

“Ma lähen lennukiga lendama! Ma tahan maailma avastada!” otsustas VVV-19. Ja nii ta tegigi. Lennukid osutusid ägedateks. Seal sai inimestega tükk aega rahulikult koos olla, kuulata, millest nad räägivad, ja rahulikult lemmikud välja valida. Mõned ilusad ja kuulsad hakkasid VVV-19-le eriti meeldima, aga neid jälgides mõistis ta, et tal võiks ka olla amet. Et tunda end tähtsamana ja üleüldse.

“Ma hakkan influentseriks!” oli otsus peagi küps. “Kõige ägedamaks, kelle kõrval kõik teised kahvatuvad! Ma hakkan mõjutama MASSE!”

Itaalias meeldis VVV-19-le ka väga. Kõik muudkui musitasid! Nii et VVV-19 oli oma sõiduvees, kui ta Prantsusmaale jõudis. Aga siis hakkas ta kuulma siit ja sealt halvustavaid kommentaare.
“Made in China?! N’est ce pas?”
“Sellised lagunevad õnneks ruttu!”
"Jah, sihuke kraam kaua ei kesta!"
Ja nii edasi.

VVV-19 tellis tuju tõstmiseks klaasikese šampanjat, aga pärast kvaliteetse kuldse mullijoogi kurku kummutamist hakkas tal hoopis halb. Alkohol talle eriti ei sobinud ja veel hullemini mõjus kuum suitsusaun, seda oli ta pōgusalt proovinud ühes väikeses Eesti linnas, kus see oleks ta peaaegu tapnud.

Õnneks märkas ta just siis plakatit tekstiga: “Ameerika - kõikide võimaluste maa!”
“Voh, sinna ma lähengi!” otsustas ta samal hetkel. Ta oligi kuskilt nagu kuulnud, et mr Trumpil on vaja abi kodanikupalga kehtestamiseni jõudmiseks...

Wonderful offline

Leidsin ühest pardaajakirjast uudisnupu, mis vahendas uuringut, mis ütles, et 1) 72% inimestest ütleb, et nad on kogenud digitaalset ülekoormust - liiga palju aega ekraanide seltsis; 2) 89% teeb jõupingutusi, et särada päris elus ja taastada tasakaal, kusjuures 37% neist püüab selleks rohkem kokata, 33% raamatuid lugeda (neid paberist) ja 31% pühendada rohkem aega näost näkku suhtlusele.

Ma olin seda lugedes parasjagu koos oma imelisest toitlustajast sõbrannaga - vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et oleme terve mõistuse säilitamiseks suurepäraseid karjäärivalikuid teinud. Nojah, nii raamatuid kirjutades kui ka menüüsid planeerides kulub omajagu aega ekraanide seltsis, aga kokkamine ise on siiski päris ekraanivaba tegevus ja raamatute lugemine ka.

Teine impulss online-offline teemal tuli jaanuaris sünnipäevapeolt, kus ema oli oma pojale teinud korraliku retroalbumi fotodega tema esimesest 30 eluaastast. See pani mind oma albumeid lappama ja märkama, et need lõppesid aastaga 2005. Otsustasin valida järgnenud 15 aastakäigust kas või kümmekond fotot igast aastast ja paberile jäädvustada. Ostsin albumi, avastasin, et aastani 2012 olin aeg-ajalt mõned fotod meeldejäävatest reisidest, pidudest, olulistest inimestest ja loomadest ikka paberile lasknud teha, nii et pool albumit täitus kui iseenesest. Aga 2012 sain ma oma esimese iPhone'i ja nüüd võiks siis ka seal pesitseva umbes 20 000+ foto seast järgnenud perioodist umbes 80 välja valida... :)

Lõpuks ongi oluline muidugi tasakaal, sest ekraanide taga peitub palju arendavaid ja loomingulisi võimalusi ka - lugeda, pildistada, fotosid töödelda, keeli õppida, suhelda... ja ehkki ma mängin mõttega taastada paberpäeviku kirjutamise harjumus, on enamasti siiski mugavam ideevälgatused ka telefoni märkmeplokki jäädvustada.

Pidulik veebruar

Veebruari juures on eriti toredad kõik need pidupäevad, mis selle napi talvekuu veel lühemaks ja lõbusamaks hakivad. Reisilt tulles oligi juba kohe sõbrapäev, mis ühtlasi tähendas mulle kevadsemestri loengute algust. Õhtuks jõudsin Võrru ja sõpradega džässiõhtule, kus esines Elina Hokkanen Band, laupäeval järgnes Pubi17 romantiline sõbrapäevakontsert Reet Lantsoniga.

Eesti Naisüliõpilaste Seltsi külalisõhtul käisin Kuubast rääkimas, see osutus suurepäraseks viisiks meeldivaid mälestusi taaselustada. Ühte Tallinna-päeva - sest tegelikult on ju iga päev pidupäev :) - õnnestus mahutada lõuna kalli sõbraga Lores, šokolaadiekleerid Suhkruinglis ning natuke šoppamist Fleur Royales ja Kaubamajas.

Võru linnapea vastuvõtuks olin Võrus tagasi, RAM laulis ja oli kena. Pubi17 vabariigi aastapäeva peol pühapäeva õhtul musitseerisid Indrek Kalda & Paul Kristjan Kalda, keerutasime tantsugi. :) Õigel päeval oli nii imekaunis ilm, et jalutasime paarikilomeetrise tiiru ümber Paidra järve, pärast vaatasime kiluleibade ja mustika-toorjuustukoogi kõrvale etendust "Igal linnul oma laul" ja pingviinide paraadi.

Ja siis tuli kohe sinna otsa vastlapäev oma hernesupi ja kuklitega (lumi saabus Võrru paraku natuke hiljem, aga väga hea, et siiski veel veebruarikuus). Jõudsin veel käia kinos mõtlikku "Parimad aastad me elus" vaatamas, natuke Homerose "Iliast" lugeda, täna Suure Munamäe otsas Eesti tippkokkade hõrgutisi maitsta (need Angelica Udekülli sõrnikud valge šokolaadi kreemi, õunte ja marjadega!) ja ongi see veebruar läinud.

Kaliimaga Tenerifel & La Gomeral

Kui tahta veebruaris päikesevalguse kätte ja sooja, samas pigem lühemaid lende ja Euroopat, siis jäävadki sõelale ainult Kanaari saared (mis siis, et Euroopa on nad muidugi vaid juriidiliselt, asudes tegelikult Maroko alumise otsaga samal laiuskraadil).

Ilmaga meil vedas, sest Kanaaridel oli parasjagu kaliima (kuum kõrbetuul, mis toob kaasa Sahara liivatolmu). Tolm hajus me esimese päeva õhtuks enam-vähem ära, aga päevased temperatuurid olid saare lõunaküljel veebruaris tavapärase 22 kraadi asemel pigem 26 kraadi kanti.

Esimesel õhtul hulkuma minnes lõpetasime juba eelmisest korrast tuttavas Magic baaris, kus üks tüdruk laulis tõeliselt hästi. Pärast tuli välja, et ta oli Leedust. :) Teatavasti on Tenerifel ka juba päris korraliku suurusega eestlaste kogukond, nende hulgas mitu sõpra-tuttavat meil mõlemal, nii et oli üle ootuste palju toredaid kohtumisi, lemmikud neist pühapäevane lõuna kallite sõpradega La Orotavas (restoran Bodegon Las Vistas oli väga hea ja vaated super, aga teed, mis sinna viisid, kulgesid kohati üsna püstloodis) ja mõnus kohvitamine teel lennujaama Golf del Suri The Beer Trapis (kus on parimad kohvijoogid kogu Tenerifel - ma ei tea, miks, aga hispaaniakeelsetes maades kipuvad heade piimakohvidega muidu läbivalt lahjad lood olema).

See Miski, mis sellele reisile kõige rohkem lisas, oli aga nädalavahetuse visiit La Gomerale, mis osutus hoopis teistsuguse õhkkonnaga Kanaari saareks ja kus oleks võinud kauemgi aega veeta. Ei mingit massiturismi, pigem hipid ja surfarid (ja Angela Merkel, kelle lemmiksaar olevat see ka :)). Randusime Armase laevaga San Sebastianis, kust keerutasime mööda mägiteid teisele poole saart Valle Gran Reysse. Tegime väikese jalgsimatka kõrgustes, kust avanes imeline vaade Teide tipule Tenerifel. Nautisime La Gomeral talvituvate sõprade ja nende sakslastest naabrite külalislahkust, ühte musta liiva ja vaikse veega randa sadama lähedal, sealsamas asuvat käsitööjäätist pakkuvat kohvikut ja mereannirestot.

Pühapäeval viis me väike tore Audi kabriolett meid saarele tiiru peale tehes Tenerife põhjarannikut ja Puerto de la Cruzi avastama (Agatha Christie käis seal kunagi ka, selgus). Esmaspäeval põikasime kallima soovil läbi Loro pargist ja mõlema soovil Santa Cruz de Tenerife poodidest ning sõitsime siis tagasi lõunarannikule. Elamistingimused olid seekord igal pool võrreldamatult luksuslikumad kui viimati Kanaaridel Hoppeti peal laevakassiks käies, kõige rohkem meeldis mulle viimaste päevade hotell, Iberostar Sabila Costa Adejes, kus meil oli ülimõnus mere- ja basseinivaatega nurgarõdu. Hommikuti seal kirjutada oli suur nauding, nagu ka õhtuti La Gomera kõrvale loojuvat päikest vaadata.

Ookeanivesi oli värskendav nagu merevesi Eesti suvel, ujusin palju, rõõm. Ja laadisin oma päikesepatareisid, mille tulemusena on praegu tunne nagu oleks uuesti sündinud. Mõlemad "Minu Tenerifed" lugesin läbi, ühe enne reisi ja teise selle ajal, pärast avastasin veel juhuslikult Ed Sheeranilt magusa armastuslaulu "Tenerife Sea".