K-jutuke

VVV-19 (lühend sõnadest Väike Vastik Viirus nr 19) vaatas selja taha. Jah, ta oli vaba! Ta astus üha julgema sammuga edasi, uuris huviga pilusilmseid vastutulijaid ja loetles endamisi, millised ta oma uuteks sõpradeks võtab. Aga mida ta veel oma eluga võiks teha?

“Ma lähen lennukiga lendama! Ma tahan maailma avastada!” otsustas VVV-19. Ja nii ta tegigi. Lennukid osutusid ägedateks. Seal sai inimestega tükk aega rahulikult koos olla, kuulata, millest nad räägivad, ja rahulikult lemmikud välja valida. Mõned ilusad ja kuulsad hakkasid VVV-19-le eriti meeldima, aga neid jälgides mõistis ta, et tal võiks ka olla amet. Et tunda end tähtsamana ja üleüldse.

“Ma hakkan influentseriks!” oli otsus peagi küps. “Kõige ägedamaks, kelle kõrval kõik teised kahvatuvad! Ma hakkan mõjutama MASSE!”

Itaalias meeldis VVV-19-le ka väga. Kõik muudkui musitasid! Nii et VVV-19 oli oma sõiduvees, kui ta Prantsusmaale jõudis. Aga siis hakkas ta kuulma siit ja sealt halvustavaid kommentaare.
“Made in China?! N’est ce pas?”
“Sellised lagunevad õnneks ruttu!”
"Jah, sihuke kraam kaua ei kesta!"
Ja nii edasi.

VVV-19 tellis tuju tõstmiseks klaasikese šampanjat, aga pärast kvaliteetse kuldse mullijoogi kurku kummutamist hakkas tal hoopis halb. Alkohol talle eriti ei sobinud ja veel hullemini mõjus kuum suitsusaun, seda oli ta pōgusalt proovinud ühes väikeses Eesti linnas, kus see oleks ta peaaegu tapnud.

Õnneks märkas ta just siis plakatit tekstiga: “Ameerika - kõikide võimaluste maa!”
“Voh, sinna ma lähengi!” otsustas ta samal hetkel. Ta oligi kuskilt nagu kuulnud, et mr Trumpil on vaja abi kodanikupalga kehtestamiseni jõudmiseks...

Wonderful offline

Leidsin ühest pardaajakirjast uudisnupu, mis vahendas uuringut, mis ütles, et 1) 72% inimestest ütleb, et nad on kogenud digitaalset ülekoormust - liiga palju aega ekraanide seltsis; 2) 89% teeb jõupingutusi, et särada päris elus ja taastada tasakaal, kusjuures 37% neist püüab selleks rohkem kokata, 33% raamatuid lugeda (neid paberist) ja 31% pühendada rohkem aega näost näkku suhtlusele.

Ma olin seda lugedes parasjagu koos oma imelisest toitlustajast sõbrannaga - vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et oleme terve mõistuse säilitamiseks suurepäraseid karjäärivalikuid teinud. Nojah, nii raamatuid kirjutades kui ka menüüsid planeerides kulub omajagu aega ekraanide seltsis, aga kokkamine ise on siiski päris ekraanivaba tegevus ja raamatute lugemine ka.

Teine impulss online-offline teemal tuli jaanuaris sünnipäevapeolt, kus ema oli oma pojale teinud korraliku retroalbumi fotodega tema esimesest 30 eluaastast. See pani mind oma albumeid lappama ja märkama, et need lõppesid aastaga 2005. Otsustasin valida järgnenud 15 aastakäigust kas või kümmekond fotot igast aastast ja paberile jäädvustada. Ostsin albumi, avastasin, et aastani 2012 olin aeg-ajalt mõned fotod meeldejäävatest reisidest, pidudest, olulistest inimestest ja loomadest ikka paberile lasknud teha, nii et pool albumit täitus kui iseenesest. Aga 2012 sain ma oma esimese iPhone'i ja nüüd võiks siis ka seal pesitseva umbes 20 000+ foto seast järgnenud perioodist umbes 80 välja valida... :)

Lõpuks ongi oluline muidugi tasakaal, sest ekraanide taga peitub palju arendavaid ja loomingulisi võimalusi ka - lugeda, pildistada, fotosid töödelda, keeli õppida, suhelda... ja ehkki ma mängin mõttega taastada paberpäeviku kirjutamise harjumus, on enamasti siiski mugavam ideevälgatused ka telefoni märkmeplokki jäädvustada.

Pidulik veebruar

Veebruari juures on eriti toredad kõik need pidupäevad, mis selle napi talvekuu veel lühemaks ja lõbusamaks hakivad. Reisilt tulles oligi juba kohe sõbrapäev, mis ühtlasi tähendas mulle kevadsemestri loengute algust. Õhtuks jõudsin Võrru ja sõpradega džässiõhtule, kus esines Elina Hokkanen Band, laupäeval järgnes Pubi17 romantiline sõbrapäevakontsert Reet Lantsoniga.

Eesti Naisüliõpilaste Seltsi külalisõhtul käisin Kuubast rääkimas, see osutus suurepäraseks viisiks meeldivaid mälestusi taaselustada. Ühte Tallinna-päeva - sest tegelikult on ju iga päev pidupäev :) - õnnestus mahutada lõuna kalli sõbraga Lores, šokolaadiekleerid Suhkruinglis ning natuke šoppamist Fleur Royales ja Kaubamajas.

Võru linnapea vastuvõtuks olin Võrus tagasi, RAM laulis ja oli kena. Pubi17 vabariigi aastapäeva peol pühapäeva õhtul musitseerisid Indrek Kalda & Paul Kristjan Kalda, keerutasime tantsugi. :) Õigel päeval oli nii imekaunis ilm, et jalutasime paarikilomeetrise tiiru ümber Paidra järve, pärast vaatasime kiluleibade ja mustika-toorjuustukoogi kõrvale etendust "Igal linnul oma laul" ja pingviinide paraadi.

Ja siis tuli kohe sinna otsa vastlapäev oma hernesupi ja kuklitega (lumi saabus Võrru paraku natuke hiljem, aga väga hea, et siiski veel veebruarikuus). Jõudsin veel käia kinos mõtlikku "Parimad aastad me elus" vaatamas, natuke Homerose "Iliast" lugeda, täna Suure Munamäe otsas Eesti tippkokkade hõrgutisi maitsta (need Angelica Udekülli sõrnikud valge šokolaadi kreemi, õunte ja marjadega!) ja ongi see veebruar läinud.

Kaliimaga Tenerifel & La Gomeral

Kui tahta veebruaris päikesevalguse kätte ja sooja, samas pigem lühemaid lende ja Euroopat, siis jäävadki sõelale ainult Kanaari saared (mis siis, et Euroopa on nad muidugi vaid juriidiliselt, asudes tegelikult Maroko alumise otsaga samal laiuskraadil).

Ilmaga meil vedas, sest Kanaaridel oli parasjagu kaliima (kuum kõrbetuul, mis toob kaasa Sahara liivatolmu). Tolm hajus me esimese päeva õhtuks enam-vähem ära, aga päevased temperatuurid olid saare lõunaküljel veebruaris tavapärase 22 kraadi asemel pigem 26 kraadi kanti.

Esimesel õhtul hulkuma minnes lõpetasime juba eelmisest korrast tuttavas Magic baaris, kus üks tüdruk laulis tõeliselt hästi. Pärast tuli välja, et ta oli Leedust. :) Teatavasti on Tenerifel ka juba päris korraliku suurusega eestlaste kogukond, nende hulgas mitu sõpra-tuttavat meil mõlemal, nii et oli üle ootuste palju toredaid kohtumisi, lemmikud neist pühapäevane lõuna kallite sõpradega La Orotavas (restoran Bodegon Las Vistas oli väga hea ja vaated super, aga teed, mis sinna viisid, kulgesid kohati üsna püstloodis) ja mõnus kohvitamine teel lennujaama Golf del Suri The Beer Trapis (kus on parimad kohvijoogid kogu Tenerifel - ma ei tea, miks, aga hispaaniakeelsetes maades kipuvad heade piimakohvidega muidu läbivalt lahjad lood olema).

See Miski, mis sellele reisile kõige rohkem lisas, oli aga nädalavahetuse visiit La Gomerale, mis osutus hoopis teistsuguse õhkkonnaga Kanaari saareks ja kus oleks võinud kauemgi aega veeta. Ei mingit massiturismi, pigem hipid ja surfarid (ja Angela Merkel, kelle lemmiksaar olevat see ka :)). Randusime Armase laevaga San Sebastianis, kust keerutasime mööda mägiteid teisele poole saart Valle Gran Reysse. Tegime väikese jalgsimatka kõrgustes, kust avanes imeline vaade Teide tipule Tenerifel. Nautisime La Gomeral talvituvate sõprade ja nende sakslastest naabrite külalislahkust, ühte musta liiva ja vaikse veega randa sadama lähedal, sealsamas asuvat käsitööjäätist pakkuvat kohvikut ja mereannirestot.

Pühapäeval viis me väike tore Audi kabriolett meid saarele tiiru peale tehes Tenerife põhjarannikut ja Puerto de la Cruzi avastama (Agatha Christie käis seal kunagi ka, selgus). Esmaspäeval põikasime kallima soovil läbi Loro pargist ja mõlema soovil Santa Cruz de Tenerife poodidest ning sõitsime siis tagasi lõunarannikule. Elamistingimused olid seekord igal pool võrreldamatult luksuslikumad kui viimati Kanaaridel Hoppeti peal laevakassiks käies, kõige rohkem meeldis mulle viimaste päevade hotell, Iberostar Sabila Costa Adejes, kus meil oli ülimõnus mere- ja basseinivaatega nurgarõdu. Hommikuti seal kirjutada oli suur nauding, nagu ka õhtuti La Gomera kõrvale loojuvat päikest vaadata.

Ookeanivesi oli värskendav nagu merevesi Eesti suvel, ujusin palju, rõõm. Ja laadisin oma päikesepatareisid, mille tulemusena on praegu tunne nagu oleks uuesti sündinud. Mõlemad "Minu Tenerifed" lugesin läbi, ühe enne reisi ja teise selle ajal, pärast avastasin veel juhuslikult Ed Sheeranilt magusa armastuslaulu "Tenerife Sea".

Sess & sünnipäev

Jaanuar on möödunud sessi ja sünnipäevapidustuste tähe all - oli intensiivset õppimist ja vahepeal intensiivset šampanjajoomist. :) Väga suured tänud kõigile teile, armsad-kallid, kes te mind meeles pidasite! Ja eriti teile, kes te siia kaugele lõunasse külla jõudsite!

Õigel päeval käisime kallimaga Tartus Hõlmas õhtust söömas, see on jätkuvalt üks Eesti parimaid restorane - kõik oli väga hõrk ja šampanjavalik eeskujulik. Kuna mu sünnipäev sattus seekord esmaspäevale, siis algul mõtlesin, et ehk viilin ega tähistagi rohkem, aga see tähendas muidugi seda, et lõpuks tähistasin erinevates kooslustes peaaegu nädal aega.

Ma vaatan, et sel aastal on kõigi "mu kevad algab pääle jõulu juba" õhkajate palvetele vastatud... või noh, peaaegu, päikesepaistet võiks muidugi alati veel rohkem olla, aga nt taliharjapäeval Võrus õnneks oli ja hulgal päevadel veel. Rohelist muru jätkub ka. Ma vist olen kunagi isegi unistanud sellisest pehmest Kesk-Euroopa talvest, aga tegelikult on ikka natuke imelik ka lumeta. Ehkki igasugused sõidud on muidugi tänu selle puudumisele jällegi mõnusamad olnud - teiste pereliikmete sünnipäevadele, Tartusse eksamitele ja ühte õdusasse Supilinna kodusse külla, eile Tallinnasse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uude saali Tõnis Niinemetsa "The Kid'i" vaatama ja pärast Horisonti & Lounge24 mõnele kokteilile.

Raamatuelamused: kõik kümme olid kohustusliku kirjanduse vallast, aga panin Goodreadsi kirja - ikka on ilus vaadata, kui oled Auerbachi ja Lotmani teoseid ning muid imeasju lugenud lõbusa ajaviitekirjanduse vahele. :)
Filmielamused: käisime fännidest sõpradega "Star Warsi" viimast osa vaatamas; "Suure Muna" käsitöökinos oli päris pöörane "Maria paradiis"; magustoiduks "Väikesed naised" - see lehvivate lokkidega kirjanikupreili oli mulle muidugi eriti südamelähedane.
Muusikaelamused: Stedingu keldris oli ühel reede õhtul väga naljakas Halva muusika pidu (oligi sellise nimega ja repertuaaris nt Sõnajalgade "Tulge kõik"); teisel Retromustrid; Tallinnas ühel reedel Chicagos laval uus Full House Band; laupäeval Võrus Pubi17s Louie Digman Band.
Kunstielamused: Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga käisime Tartu Ülikooli muuseumis näitust "Minu elu ülikool" vaatamas, oli huvitav; Võru muuseumis avati koos Viljandi Kultuuriakadeemia näitus "Rahvuslikkuse otsingud" ja Rait Rosina "Väikelinn kui sündmus".

Tallinna mereäär Noast Noblessnerini

Kuskil jaanuari alguses, kui üks taksojuht oli juba mitmenda inimesena kiitnud mulle uut Reidi teed (kui hea on seda mööda sõita ja kui ilus jalutamiskoht!), meenus mulle mu ammune idee teha pikem retk mööda Tallinna rannajoont, fookusega selle vahepeal kõvasti muutunud lõikudel. Rohket vaba aega omavale ja vahepeal tuulutamist vajavale kirjanikule veel eriti suurepärane plaan. :)

Võtsin keskpunktiks sadama/Nautica keskuse ja mõõtsin kaardil ära, et Noblessnerist on sinna jalgsi umbes 3 km, Nauticast Noani 9 km. Seejärel läksin Noblessnerisse Loresse kohvile ja sööma ning pärast jalutasin mööda Kalaranna tänava kergliiklusteed Linnahallini (suvel oleksin läinud päris vee äärest väikese ringiga). Kalarannani olid korralikud kergliiklusteed ja tähistatud ülekäigurajad, Kultuurikilomeetri jupp ehk lõik Kalaturust Linnahallini oli sel päeval veidi mudasevõitu. Linnahalli juures võttis üldse korraks kukalt sügama, kuidas oleks kõige parem liiklusmürast eemal oma jalutuskäiku jätkata - lõpuks ületasin tankla juurest tee ning valisin suurte majade varju jääva Poordi ja seejärel Laeva tänava, mis oli hea ja suhteliselt vaikne valik (Admiraliteedi basseini ääres on praegu suur ehitustanner, muidu võiks hea veeäärne alternatiiv olla Kuunari tänav). Pikemalt sel päeval ei viitsinudki, nii et triivisin Rotermanni kvartalisse lillepoodi ja kohvikusse ära.

Järgmisel korral tulin Noa restorani poolt, mis asub Tallinna linna rannajoone idaservas ja tundus nime poolest ka alguspunktiks sobiv. :) Paralleelselt Ranna teega kulgeb korralik merevaatega kergliiklustee, esialgu küll paraku teisel pool sõiduteed, päris mere ääres on mudane katkendlik rada, aga alates Aia tee bussipeatusest saab kõndida päris mere ääres ja suvel on muidugi eriti tore jalutada Pirita rannas paljajalu veepiiril, et siis Pirita jõest alates jätkata jälle mööda kergliiklusteid.

Mulle meeldib väga, et ühele koos Reidi teega lisandunud bussipeatustest on antud Ingliranna nimi - nii ilus! Ja promenaadi uus osa on seda tõesti ka. Sadama territooriumi algusest edasi läks natuke igavamaks, merevaadete asemele tulid paremal pool teed laevad ja vasakul tühermaad-mullahunnikud, mis sinna ilmselt kauaks ei jää, müra oli sel lõigul samuti kõige rohkem. Nautica eest sai igatahes ka mugavalt nii läbi jalutada, et ei pidanud kuskil autode vahel ukerdama, ja jõudsingi välja Laeva tänavale eelmise jalutuskäigu lõpp-punkti.

Enam-vähem selle marsruudi äärde jäävad ka kõrvalepõigete tegemiseks ideaalsed Kadrioru park, Rotermanni kvartal, Tallinna vanalinn, Patarei ja Lennusadam - ühesõnaga peaaegu kõik Tallinna külastajate lemmikvaatamisväärsused. Noblessnerist on läbi miljööväärtusliku Kalamaja paar kilomeetrit Balti Jaama turule või rongile, Inglirannast umbes kilomeeter läbi pargi Luigetiigi äärde või kunsti vaatama.

Suvel on see kõik ilmselt veel palju meeldivam (muidugi ka rahvarohkem), aga igal juhul oli täitsa tore avastusretk ja hea jalutamismarsruut. Vahelduseks väikelinnade kaunitele lopsaka rohelusega vaadetele. Sadamapiirkonda ja Kalaranna arendusplaane vaadates ma muidugi vahepeal ikka imestan selle üle, et Tallinna linna ja arendajate meelest on kõige ägedam ilusate merevaadete ette uued väikesed Lasnamäed ehitada, aga noh, kõigest ei peagi aru saama ja õnneks on sel teel hulk ilusaid avaraid vaateid ka, mis loodetavasti sellisteks jäävadki.

Spaablogi: Taagepera/Wagenküll

Sellest tuleb üks korralik ja seejuures täiesti sõltumatult minu isiklikku arvamust peegeldav kiidulaul, aga õnneks ma saan seda endale siin lubada (tegelikult olen saanud ikka ajakirjanduses ka, ehkki üks mitte kuigi sümpaatne toimetaja, keda ma isiklikult ei tunne, viitas ükskord mu positiivsele söögikohaarvustusele kui "mitte päris arvustusele" - kuna arvustatud söögikoht oli tõesti super, siis see kommentaar kehastas mu jaoks kõike, mis on valesti inimeste suhtumises, kes irisevad lihtsalt irisemise pärast ja enda tähtsamana näitamiseks, selle asemel, et häid asju märgata ja tunnustada).

Ühesõnaga, nagu ma olen juba maininud, veetsime aastavahetuse Taagepera lossis Wagenküll spaas. Olin nende kenas restoranis kaks korda söömas käinud (esimesel korral oli hea, aasta hiljem väga ning toit-jook ja teenindus üle ootuste suurepärased ka aastavahetuse peokeerises). Tubadesse olin üle ukse sisse piilunud ja meile mõlemale meeldisid peamaja deluxe-toad sviitidest rohkem, nii et ööbisimegi sellises ja jäime rahule (külmikut/minibaari polnud, aga muidu oli kõik viis pluss, sealhulgas 2.4 meetri laiune voodi). Kollaste tugitoolidega kaminasaal on õdus, tornist avanevad kaunid vaated ning lossi läheduses pidi olema ka matkarada, mida avastama me seekord ei jõudnud.

Spaasse olime ka üle ukse sisse vaadanud ning miskipärast arvasin selle kiirpilgu põhjal, et spaa on pigem väike. Ega ikka ei ole küll - kui uusaastaööl pidu pärast keskööd spaasse kolis, avastasin kõik need saunad ja veesilmad, mis seal peidus on: 50/70/95kraadised leilisaunad (neist viimane suitsusauna imiteeriv), 50/55kraadised aurusaunad (üks soola-, teine aroomisaun), kuum ja külm veesilm, värvilise valgusega soe mullivann ning suurem jahedam bassein, mille ääres mõnusad soojendusega kaheinimeselesod. Lisaks baar ja puhkealad, millest kõige suuremas saalikeses mängis kella neljani dj muusikat (ABBA "Happy New Year", Marju Läniku "Head uut aastat" jms temaatilist).

1. jaanuaril tegin päevasel ajal spaale rahulikumas atmosfääris veel mõned tiirud peale, vaatasin vanu uksi ja värvilisi kitšihõngulisi detaile miksivat sisekujundust ning nentisin, et need lisavad võlvlagedega keldris asuvale spaale just parasjagu särtsu. Ja tunnistasin selle oma isiklikus pingereas Lõuna-Eesti parimaks spaaks. Tallinnast on sinna veidi pikk maa, aga ma soovitan seda romantilisteks lühipuhkusteks sellegipoolest, lõunaeestlastele aga eriti. Seda enam, et Võru armas väike Kubija spaa oli detsembris nii ülerahvastatud, et pani lausa mõtlema, et Võrru võiks keegi mõne(d) juurde ehitada.