Spaablogi: Viiking ja aasta kokkuvõte

Aasta hakkab läbi saama ja spaaskoor paistab jäävat sinna kuue kanti: Kubija, Viimsi SPA 18+, Gospa, Estonia Resort Hotel & Spa, Hedon ja viimasena Viiking Pärnus. Tegelikult käisin Hedonis ja Estonias hiljuti uuesti, lisan need muljed ka.

Uuenduskuuri läbinud Viikingit oli keegi mu sõbrale väga kiitnud, nii et läksime ühel nädalavahetusel proovima. Spaal polnud väga vigagi - helesinise veega basseini ümbritsevad liivakivist koopad on küll veidi kitšihõngulised, aga üldmulje siiski üsna kena. Kohe suure basseini kõrval on lastebassein. Tol päeval olid mõlemad üsna rahvast täis, nii et oma austajaskond on Viikingil ilmselgelt olemas. 

Minu kogemusele see rahvarohkus muidugi väga kasuks ei tulnud, muu hulgas pani märkama, et enamik saunu on ikka väga väikesed. Valikus on auru-soolasaun, aroomi-aurusaun, Soome saun, kadakane saare saun, sanaarium ja katuseterrassil asuv viikingite iglusaun. Lisaks Jaapani bassein ja mullivannid.

Kui spaa oli veel enam-vähem, siis vastuvõtt, restoran ja hotellitoad olid sellised, et panid mind kulmu kergitama (tunne oli, nagu oleks ajas 20 aastat tagasi lennanud!), ning mu sõbrale mõjusid need nii, et kui ma aroomimassaažist tulin (mis oli ka üks üsna kahtlase väärtusega kogemus, mida ma pigem ei kordaks), siis teatas ta, et anna andeks, aga ma sain meile kaks viimast tuba Hedonis ja kolime nüüd palun sinna.

Olin suurima rõõmuga nõus ja Hedonisse saabudes... noh, see oli üsna nirvaanalaadne tunne. Nagu oleks koju jõudnud või nii. Tõeline õndsus oli oma imeilusas ja mugavas toas rahulikult teatriks ja õhtusöögiks valmistuda. 

Raimondis oli uus menüü ja ka see oli absoluutselt suurepärane kogemus - hea toit ja ülisõbralik teenindus meeldivas interjööris. Kokteile oskavad nad ka teha. Kaunist merevaadet nägin nii toast kui ka restoranist muidugi alles hommikul, aastaajaliste iseärasuste tõttu. :)

Estonias käisin nüüd nädala sees toredal lühipuhkusel ning kui õhtul olid spaas mõned inimesed veel, siis mullivanne ja ülimõnusat suitsusauna (kuhu pääseb üsna märkamatust uksest väliterrassi nurgas) sai südamerahus nautida ikkagi just sellise isikliku ruumiga enda ümber, nagu eestlastele meeldib. :) Ja hommikul oli meil üldse privaatspaa, kogu suur bassein, (mulli)vannid ja ainus nii vara töötav saun meie päralt.

Nentisin jälle, et tegelikult võiks spaas käia iga kuu, talvel rohkemgi, nii et 2016. aasta eesmärkidest üks on kohe paigas.

Tõeline armastaja elab Sinu sees

Heelium on üks väärisgaasidest

Sattusin hiljuti ühe mõnusa raamatupoehängi käigus muu hulgas lappama Bruce H. Liptoni raamatut "Mesinädalate efekt" (kaanekirjaga "Teaduslik kirjeldus, kuidas luua maapealset taevast"). Tegin seda oma lemmiktrikki, et avasin raamatu suvaliselt kohalt ja lugesin natuke. Sattusin nii ägeda teooria ja meeldejäävate metafooride peale, et olen neist siiani vaimustuses.

Kuna mina ei ole füüsik, keemik ega bioloog, siis on alljärgnev kokkuvõte oluliselt lihtsustatud. :)

Ühesõnaga, autor võrdleb inimesi ja suhteid nende vahel keemiliste elementidega. Ta kirjeldab, kuidas Mendelejevi tabeli esimesed 112 elementi on tasakaalutud ehk siis nende viimasel elektronkihil on elektrone "puudu" või "üle", mistõttu nad otsivad meeleheitlikult võimalusi ühinemiseks - nagu ka paljud inimesed. Nt naatrium ja kloor tõmbuvad lähestikku sattudes teineteise poole, kuna ühe välimisel elektronkihil on üks ja teisel seitse elektroni ning universum on orienteeritud suurema tasakaalu loomisele.

Kuid Mendelejevi tabeli viimases rühmas asuva kuue elemendi (mida tuntakse ka väärisgaaside nime all) väline elektronkiht on maksimaalselt täidetud ja nende aatomid pöörlevad täiuslikus tasakaalus. Samasugused on inimesed, kes on oma teadvusliku ja alateadvusliku meele omavahel ühildanud.

Neil ei ole enam vaja teist elementi, et end tasakaalu viia, nii et kui neil on nt võimalus düsfunktsionaalset suhet alustada, siis nad jätavad selle võimaluse kasutamata. Tsiteerides autorit: "Värisevad aatomid nende ümber võivad käituda ükskõik kui hullumeelselt, kuid väärisgaase sedasorti palaganiga juba ei ahvatle - nad lihtsalt pöörlevad õnnelikult üksinda edasi. Nagu mul on tavaks öelda: "Väärisgaasid võivad küll mölakaid armastada, kuid nad ei ole nende küljes kinni!"" :)

Ja tsiteerin natuke veel: "Sul võib nüüd ikkagi tekkida küsimus, et kuidas käituvad väärisgaasid suhtes olles, kui võtta arvesse seda, et nad suudavad ka üksi täiuslikus tasakaalus pöörelda. Vastus on: "Suurepäraselt!""

Autor põhjendab seda väärisgaaside võimega moodustada eksimeere ehk ergastatud dimeere, mis tekivad tänu erilisele sidemele kahe aatomi vahel, mida tavaolekus pole võimalik luua. Lihtsustatult öeldes, kui väärisgaasi aatomit tabab tugev energiaimpulss, muutub "valgustatud" väärisgaas "ergastatuks".

"Ergastatud olekus väärisgaasi aatom otsib sidet ja partnerlust teise väärisgaasi aatomiga, et oma elevust kellegagi jagada!"

Tekkinud eriline ja suure energiaga ühend(us) omakorda vääristab neid ümbritsevat keskkonda ja muudab maailma paremaks paigaks (kui lühidalt kokku võtta; tahtmata seda postitust liiga pikaks venitada - keda huvitab, saab põhjalikumalt ise raamatust lugeda).

Pealkirjainspiratsioon tuli Osholt: "The real lover is within you."

Talverestoranid

Elava tulega kamin

Meenutasin oma kevadist rannarestoranide postitust ja seda, kuidas suvel kujunes välja mõnus rutiin süüa päris sageli hommikust mõnes eriti heas hommikusöögikohas ja õhtust kuskil vee ääres (City Marina, Kalevi Jahtklubi restoran ja Pirita Surfiklubi kohvik Sänd olid suvel kõik head variandid, lisaks postituses mainitud Noale, Ruhele ja OKOle). Ja mõtlesin nüüd, et ideaalne talvine vaste rannarestoranile on restoran, kus on kamin ja saab tulle vahtida. Merevaade on muidugi ka sügisel ja talvel tore ja ainult boonus.

Aga hoolimata Eesti kliimast, kus elava tulega kamin on äärmiselt südantsoojendav nähtus vähemalt üheksal kuul aastast (ja rõskematel suveõhtutel ka), suutsin ma Tallinna ja lähiümbruse söögikohtadele mõtlema hakates esimese hooga kaardistada umbes neli kaminaga kohta. NELI!?!?! Palun öelge, et neid on veel ja rohkem!

Need neli, mis mulle meelde tulid (kus on kõik hästi söögi, teeninduse ja interjööriga, pluss siis see elav tuli) on Kohalik Uues Maailmas, Kalevi Jahtklubi restoran Pirital, Noa Meriväljal ja Jussi Õlletuba Viimsis (see viimane on muidugi tegelikult lati alt läbijooksmine, kamina ees teed juua võib seal küll, aga muus ma pole väga kindel).

Ja siis on veel see nüanss, et kui Kohalikus on kaminas peaaegu kogu aeg tuli, siis üks teine koht lubas kaminas puid põletama hakata umbes detsembrist. Või jaanuarist. Seriously? See lisab nii palju õdusust ja lisaväärtust, tõmbab inimesi kauemaks jääma ja rohkem tagasi... aga noh, kes tahakski liiga palju külastajaid ja kõike, mida see endaga kaasa toob (tulud, kasum jne). :)

Õnneks on töökorras kaminatega kodusid rohkem, aga ikkagi võiks olukord restoranimaastikul ka paraneda. Ruttu.

TÄIENDATUD:
Sõprade abiga meenusid veel mõned:
Gloria Veinikelder
Kloostri Ait
Leib Resto & Aed
NoKu
Pai
Controvento
Kadriorg
Mimosa
Viimsis Coccodrillo
Pärnus Kolhethi

101 roosi ehk pildikesi suvest

101 roosi

Pildike nr 1

Üks suvine neljapäev. Lähed hommikul tööle. Lähed ennelõunal kinno pressilinastusele. Film on okei, aga ei midagi erilist. Lähed pärast seda üksi kiiret lõunat sööma kino kõrvale restorani. Toit on keskpärane. Suht nõme neljapäev, mõtled. Jalutad toimetusse tagasi.

Su laua kõrval on roosikimp. Suur. Tohutu. 
Need kaks inimest su armsast tiimist, kes parasjagu puhkusel ega teises linnas pole, istuvad oma laudade taga ja on vaikselt elevil, saad sa mingi hetk aru, kui oled esimesest jahmatusest üle saanud ja rooside juures oleva kaardi läbi lugenud. Saatja nime pole, aga kaardil oleva tsitaadi järgi ei ole raske ära arvata.
Kolleegid uurivad ääri-veeri, kes need roosid saatis. Hämad midagi, püüdes samas aus olla.
Sinust natuke vanem südamest tark naiskolleeg vaatleb sind natuke aega ja nendib siis: "Sa ei paista just väga rõõmus olevat nende rooside üle."
Mõtled, et mis siin ikka tseremoonitseda, ja ütled, et nojah, vale mees.
Samas toas töötavad kolleegid on ikka kuidagi elevil, aga rahulikumalt.
Kõrvaltubades töötavad kolleegid jäävad uksest möödudes seisma ja ahhetavad ja teevad roosikimbust pilti ja uurivad, kas saatja on Eesti mees. Jah. Nad miskipärast ei taha uskuda.
Saadad mainitud mehele tänusõnumi, ilus žest ju ikkagi, ja lähed temaga õhtust sööma, ehkki enam ei kavatsenud. Kuuled, et roose oli 101 ja et see tähendab miski teooria järgi, et you are my only love.

Pildike nr 2
Järgmine hommik. Ärkad uksekella peale ja lähed poolpaljalt avama. Saabub üks teine mees. Kimbu roosade lillhernestega. 
Tunned end kõige õnnelikuma naisena maailmas.

Järelmõjud
Enamik naisi ütles "Nii äge! Nii armas!" ja mitu sõbermeest "Tänks, Triin!" (sest nende naised, kes on ka mu sõbrad, vaatasid kodus sotsiaalmeediast pilte ja siis oma mehele otsa ja küsisid, kus on nende roosid). :)
Ema küsis, kas siin on midagi pistmist riigikogulastega - et 101 roosi. :)
Ja ka veel mitu kuud hiljem uuritakse mult ja ka mu sõpradelt, kes ikkagi need roosid saatis.
Ei olnud keegi päriselt lähedaste seast. Lihtsalt üks tore inimene, aga... the heart wants what it wants.
Aga muidugi ma olen mainitud mehele sellegipoolest väga tänulik, sest see oli tõesti ilus žest. Ja ma loodan, et ta on õnnelik.

Spaablogi Pärnu eri: Estonia ja Hedon

Spaablogi seni kolmesele skoorile (jaanuari kuni märtsi omadele) lisandus kaks tükki juulikuises Pärnus.

Käisin kõigepealt juuli algul Estonia Resort Hotel & Spa avapeol, mis oli supertore, üks selle suve kõige säravamaid ja ägedamaid pidusid! Ning siis sattusin kohe õige pea sinna uuesti, niisama puhkama, sööma ja ööbima.

Olin esialgu üsna skeptiline, sest 1) Estonia ei asu mere ääres (erinevalt nt Hedonist); 2) kuulsin kohe mingeid "Eesti parim spaa" repliike, aga ei suutnud siiski uskuda, et keegi võiks mu senise lemmiku ja number ühe (Gospa) troonilt tõugata.

Noh... ette rutates: läks nii, et mul on nüüd kaks lemmikspaad. Sest Estonia on tõesti väga-väga hästi tehtud, kõik on uus ja kaunis, samas rahulik ja mõnus ka. Püüan nüüd kõrvale jätta avapeo eredad elamused (nunnud näitlejad tubades teki all ja malet mängimas ning väga sümpaatsetest noortest meestest koosnev bänd keset basseini ja pärast restorani terrassil meie lauas) ja keskenduda spaale. :)

Saunaring koosneb seitsmest saunast: soolasaun (45°C), aurusaun (45°C), lõhnasaun (65°C), soe koht (80°C), kuum koht (100°C) ning kaks erilise elevuse allikat: vihasaun vihtlejatele (100°C) ja kollaste vannipartidega rõõmusaun (40°C). Sellele, kes selle viimase välja mõtles, annaksin ma küll geniaalsuse eest medali või musi või midagi, sest see on lihtsalt nii tore idee!

Lisaks on spaas väliterrass mullivannidega ja suitsusaunaga (80°C), suur bassein, veel toredate nimedega mullivanne, puhkealad, basseinibaar ning lisatasu eest Surnumere bassein ja privaatsaun. Kõik on väga ilus ja hästi läbi mõeldud. Hotellitoad ja restoran Noot on ka väga mõnusad. (Ääremärkusena tasub öelda, et KOKO arhitektid lihtsalt oskavad - nende loomingut näeb ka Gospas ja see, mis seal hiljem on teiste poolt muudetud, üldmuljele väga kasuks ei tule.)

Hedon Spa & Hotel jäi mulle ette juuli lõpus. Ööbisin siis seal esimest korda, varem olin käinud restoranis Raimond, mis on hea toidu ja mõnusa rannaäärse terrassiga, ning eelmisel sügisel enne Pärnu raamatuesitlust Postimehe/Arteri jaoks nende vaikset spaad testimas.

Ja paraku on nii, et kui vaikse spaa pääset mitte osta, siis on Hedon spaana üsna hall ja kahvatu elamus: üks aurusaun, üks leilisaun, vaid kaks sisebasseini (neist üks lastele) ja välibassein (mille planeerinud inimese mõttekäigust ma ei saa kohe üldse aru - madala ja jaheda veega bassein on pehmelt öeldes mõttetu, seal kõrval oleva lilleklumbi asemel võiks olla pigem selline välibassein nagu Gospas, kus on igal aastaajal tore ujuda).

Vaikses spaas on valik veidi parem, seal on soolase õhuga tepidaarium (40°C), soojade kiviistmetega aromaatne kaldaarium (50°C), aroomi- ja värviteraapiaga lakoonium (65°C), aurusaun, Soome saun, soolabassein ja massaažibassein. Lisaks saab kaasa hommikumantli ja kehahooldustooted, jalavanne teha ja puhkealal lõõgastudes taimeteed juua.

Kokkuvõtteks: Pärnusse minnes soovitaksin ma kindlasti pigem Estonia spaad (seda uut Resort Hotel & Spad, neil on samas linnas ka hoopis teistsugune Medical Spa). Kui aga on soov kindlasti merevaatega toas ööbida ja/või merevaatega restoranis süüa, siis võib muidugi Estoniat lihtsalt Hedoniga kombineerida, jalutuskäik ühest teise pole kuigi pikk.

Kuidas olla õnnelik

Üks mu kahest väga lahedast vanaemast ütles kunagi ühel sünnipäevapeol aset leidnud inspireeriva vestluse käigus, et tema ei kahetse midagi - ei tehtud asju, sest ta ilmselgelt tahtis neid teha, ega ka tegemata asju, sest ta ilmselt ei tahtnud neid piisavalt. Ja... see oli (ja on) nii äge!

See tuli mulle meelde, kui lugesin kuskilt hiljuti miskit lugu, kus jagati ka soovitusi, kuidas elada tähendusrikast ja head elu: pane aga paika, mis on need asjad ja eesmärgid, mis pakuvad Sulle naudingut, ning mis ja kes on Sulle kõige olulisemad, ning anna minna.

Sest kõige levinumad kahetsuse objektid pidid olema, et oleks võinud täide viia oma unistused ja armastatud inimestega rohkem aega veeta.

See õnnelik olemise teema tundub üldse viimasel ajal eriti aktuaalne olevat, kui juba isegi Äripäev sellest kirjutab, aga Eva-Maria Kangro artikkel "Kuidas saada õnnelikuks?" oli ka mu meelest väga hea, paar allpool olevat kohta kõlasid mu jaoks kuidagi eriti.

"Õnnelikkuse skaalal on kehvemas seisus need, kelle kõrget võimu- ja prestiiživajadust toidavad materiaalsed välimäärajad ja sotsiaalne võrdlus. Ehtsale rahulolu- ja õnnetundele on lähemal need, kes kogu oma inimliku edevuse juures väärtustavad eelkõige terveid suhteid ja mõnusaid elamusi."

"Mõned õnnenipid: veeda aega inimestega, kes Sulle korda lähevad; võta ette seda, mida päriselt naudid ja väärtustad; tunne mõnu ka pingutusest; teadvusta, mida hetkel teed; tarbi mõistlikult; ära kahetse."

Kihnu lummuses

Ma olen ikka Kihnu lummuses, nii et jäädvustan siia lingi oma loole nädalavahetusest Kihnus ja Meisi pildistatud kaunitele fotogaleriidele ka:
Kihnu soolane suudlus
Elu24 galerii: Kihnu Viiulifestival sai lõpu kunstioksjoniga ja suure peoga rahvamajas
Elu24 galerii: Heimar Kuuskler kostitas Kihnus kirjanikke ja muusikuid
Elu24 galerii: Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk meeleolukal viiulifestivali kirjandusõhtul Kihnus

"Kaks mõtet tulid minuga Kihnust veel kaasa: kirevad värvid aitavad sügistalvise halluse üle elada ja kui töö hakkab pidu segama, tuleb tööga tagasi tõmmata. Nii ebaeestlaslik, nii ilus."

Loosse kirja panemata jäi see, et tegelikult ma peaaegu kartsin sinna minna, sest... mu esimene kord Kihnus, jaanipäev 2013, oli lihtsalt nii-nii täiuslik, kõige imelisem jaanipäev siiani. 

Läksime Pärnust punaste purjedega Blue Siriusega üle peegelsileda mere, päike säras ja ilm oli soe, naersime ja laisklesime kuus tundi päikesesoojal puidust tekil, mu ümber olid kõige armsamad inimesed. Kohapeal kokkasime-sõime-jõime ühe vana maja õuel ja pärast läksime (kes jalgrattaga, kes jalgsi) Kihnu jaanitulele. 

Ja see oli üks geniaalselt korraldatud pidu: seal oli nimelt kaks bändi - kui üks lõpetas, siis teine alustas, kui teine lõpetas, alustas esimene uuesti. Nii et me muudkui tantsisime ja tantsisime. Hommikuks olid mu heledad kingad pruuni-roheliselaigulised ja katki ning läksid rõõmuga mahakandmisele. :)

Saun ja tünn oleksid võinud ehk tookord veel ka olla, aga need olid siis seekord. Tormine meri ja vana väike praam Amalie Munalaiu sadamast ka. Ja jälle oli 100% puhast rõõmu ja tänutunnet, hea seltskond ja unustamatu pidu!