Kuidas olla õnnelik

Üks mu kahest väga lahedast vanaemast ütles kunagi ühel sünnipäevapeol aset leidnud inspireeriva vestluse käigus, et tema ei kahetse midagi - ei tehtud asju, sest ta ilmselgelt tahtis neid teha, ega ka tegemata asju, sest ta ilmselt ei tahtnud neid piisavalt. Ja... see oli (ja on) nii äge!

See tuli mulle meelde, kui lugesin kuskilt hiljuti miskit lugu, kus jagati ka soovitusi, kuidas elada tähendusrikast ja head elu: pane aga paika, mis on need asjad ja eesmärgid, mis pakuvad Sulle naudingut, ning mis ja kes on Sulle kõige olulisemad, ning anna minna.

Sest kõige levinumad kahetsuse objektid pidid olema, et oleks võinud täide viia oma unistused ja armastatud inimestega rohkem aega veeta.

See õnnelik olemise teema tundub üldse viimasel ajal eriti aktuaalne olevat, kui juba isegi Äripäev sellest kirjutab, aga Eva-Maria Kangro artikkel "Kuidas saada õnnelikuks?" oli ka mu meelest väga hea, paar allpool olevat kohta kõlasid mu jaoks kuidagi eriti.

"Õnnelikkuse skaalal on kehvemas seisus need, kelle kõrget võimu- ja prestiiživajadust toidavad materiaalsed välimäärajad ja sotsiaalne võrdlus. Ehtsale rahulolu- ja õnnetundele on lähemal need, kes kogu oma inimliku edevuse juures väärtustavad eelkõige terveid suhteid ja mõnusaid elamusi."

"Mõned õnnenipid: veeda aega inimestega, kes Sulle korda lähevad; võta ette seda, mida päriselt naudid ja väärtustad; tunne mõnu ka pingutusest; teadvusta, mida hetkel teed; tarbi mõistlikult; ära kahetse."

Kihnu lummuses

Ma olen ikka Kihnu lummuses, nii et jäädvustan siia lingi oma loole nädalavahetusest Kihnus ja Meisi pildistatud kaunitele fotogaleriidele ka:
Kihnu soolane suudlus
Elu24 galerii: Kihnu Viiulifestival sai lõpu kunstioksjoniga ja suure peoga rahvamajas
Elu24 galerii: Heimar Kuuskler kostitas Kihnus kirjanikke ja muusikuid
Elu24 galerii: Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk meeleolukal viiulifestivali kirjandusõhtul Kihnus

"Kaks mõtet tulid minuga Kihnust veel kaasa: kirevad värvid aitavad sügistalvise halluse üle elada ja kui töö hakkab pidu segama, tuleb tööga tagasi tõmmata. Nii ebaeestlaslik, nii ilus."

Loosse kirja panemata jäi see, et tegelikult ma peaaegu kartsin sinna minna, sest... mu esimene kord Kihnus, jaanipäev 2013, oli lihtsalt nii-nii täiuslik, kõige imelisem jaanipäev siiani. 

Läksime Pärnust punaste purjedega Blue Siriusega üle peegelsileda mere, päike säras ja ilm oli soe, naersime ja laisklesime kuus tundi päikesesoojal puidust tekil, mu ümber olid kõige armsamad inimesed. Kohapeal kokkasime-sõime-jõime ühe vana maja õuel ja pärast läksime (kes jalgrattaga, kes jalgsi) Kihnu jaanitulele. 

Ja see oli üks geniaalselt korraldatud pidu: seal oli nimelt kaks bändi - kui üks lõpetas, siis teine alustas, kui teine lõpetas, alustas esimene uuesti. Nii et me muudkui tantsisime ja tantsisime. Hommikuks olid mu heledad kingad pruuni-roheliselaigulised ja katki ning läksid rõõmuga mahakandmisele. :)

Saun ja tünn oleksid võinud ehk tookord veel ka olla, aga need olid siis seekord. Tormine meri ja vana väike praam Amalie Munalaiu sadamast ka. Ja jälle oli 100% puhast rõõmu ja tänutunnet, hea seltskond ja unustamatu pidu!

Eksistants

Ja siis on üks hetk, kui Sa lähed õue ja septembripäike paitab Sul pead ja Sa tunned end tänu hästi valitud aksessuaaridele nagu rokkstaar või superstaar või any other star (just name it) ja tuul keerutab tänavanurgal kollaseid lehti ja Sulle tuleb meelde, et sügis on üks Su lemmikaastaaegu, vähemalt kunagi oli, suvi & sügis, enne kui selle koha võtsid kevad & suvi, enne kui Sa õppisid ka talve armastama...

...ja elu on äkki nii ilus ja Sa sõidad oma maailma kõige ilusama autoga südalinna ja ostad natuke küünlaid (üldse mitte pühadele õdedele, vaid pigem pahadele tüdrukutele) ja siis oled oma päikeselises kodus loominguline ja Sul on šampanjat ja šokolaadi ja häid raamatuid lugeda ja ideid, millest kirjutada, ja mida üldse inimesel veel õnneks vaja on? Vahest kedagi, kellele anda ükš muši, aga õhtu on veel noor nagunii... Lovely life.

"Armastus on tunne, elu ja ilu, mitte see, et kodus on dresseeritud karu."

Sellise ilusa lause olen ka suvel kirja pannud. :)

Üks šampanjane suvi

Suvi 2015 sai kuidagi ootamatult kiiresti otsa, aga ma ei suuda tast veel päriselt lahti lasta ja nostalgitsen pisut, seda enam, et suve ametlik lõpp on alles sel nädalal.

Kohad, kuhu ma jõudsin eriti palju kordi selle suve jooksul: põhjarannikul Tallinnast ida pool Neeme, Kaberneeme ja Haapsesse ning Juminda poolsaarele ka, lääne pool pika perekondliku ajalooga armsasse maamajja ja hea sõbra enne jaanipäeva ostetud mõnusasse suvekodusse Nõval. Sinna vahele mahtus ka palju Pärnut ja natuke Tartut. Ja paar käiku Haapsallu.

Pärnus pidutseda oleksin rohkemgi tahtnud (ehkki seal oli niigi mitu väga lahedat pidu - uue Estonia spaa avamine juuli algul, sõbranna sünnipäev juuli lõpus jne) ning Saaremaale ja mõnele väikesaarele jõuda ka. Võrru samuti, aga seal õnnestus ikka septembris lõpuks korra käia.

Festivalide skoor sai päris korralik: juunis sattusin maaelu eksperimendi lugu tehes toredale väikesele ja poolsalajasele Acoussion Live festivalile, Juu Jääb Muhus juuli alguses (kaatrisõidu & šampanjase pre-partyga) oli super, Positivus Salatsis Placeboga ja Viljandi folk pakkusid hoolimata jahedavõitu ilmast palju häid elamusi ja muusikat, endalegi üllatuseks jõudsin ühel ja samal augusti alguse nädalavahetusel ka Pärnusse esimesele Weekend festivalile (Example!) ja Viru folgile Käsmus. Festivalisuvele pani traditsiooniliselt armsa punkti Uue Maailma festival. Lisaks käisin 20. augustil presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, see oli ka super!

Üle ootuste palju jõudsin ka erinevate kaunite sihvakate jahtidega purjetama ning kuumadel päevadel randa päevitama ja ujuma, aerulauaga ja vesijalgrattaga sõitma.

Ja kirss tordil oli väike puhkus Nizzas ja Monacos septembri lõpus. Sooja +27 kraadi, rohkem šampanjat neljal järjestikusel päeval kui eales varem, türkiissinine meri, hõrgud mereannid, ilus arhitektuur ja lõbus seltskond. Hea suvi, aitäh!

Olemise rõõm

Paar suvalistelt kohtadelt raamatuid avades ette jäänud tsitaati, mis (jälle) väga inspireerisid.

"Teadmaks, kas sa oled lasknud end vallutada psühholoogilisest ajast, on üks mõõdupuu. Esita endale üks lihtne küsimus: "Kas selles, mis ma teen, on rõõmu ja kergust?" /.../ Kui sinu tegevuses puudub rõõm ja kergus, siis ei pruugi see tähendada, et sa pead muutma seda, mida sa teed. Täiesti võib piisata sellest, kui sa muudad seda, kuidas sa asju teed. /.../ Ära muretse oma tegevuse viljade pärast! Lihtsalt keskenda oma tähelepanu tegevusele! Viljad tulevad iseenesest." (Eckhart Tolle)

"Selles vaikuses mõistis poiss, et ka kõrb, tuul ja päike püüavad näha märke, mida Käsi on kirjutanud, ja käia mööda oma teed ja aru saada sellest, et kõik on kirjas ühelainsamal smaragdil. Ta nägi, et märgid olid mööda Maad ja Ruumi laiali ja et nende ilmumisel polnud põhjust ega tähendust, ta nägi, et ei kõrbed, tuuled, päikesed ega inimesed teadnud seda, milleks nad loodud on. Aga Käel oli kõige selle jaoks põhjus ja ainult tema suutis korda saata imesid, muuta ookeanid kõrbeks ja inimesed tuuleks. Sest ainult tema teadis, et üks suurem joonis oli Universumi nihutanud punkti, kus kuus loomise päeva said Suureks Toiminguks. Ning poiss jõudis Maailma Hinge ja nägi, et Maailma Hing oli osa Jumala Hingest, ja ta nägi, et Jumala Hing oli tema enda hing. Ja et ta võib korda saata imetegusid." (Paulo Coelho)

Pilt kiilide rõõmu ja kergust täis imelisest hetkest on tehtud mõni suvi tagasi ühe Võrumaa järve ääres. :)

The shift to bliss

Sattusin siin ühel hilisõhtul mitmendat korda vaatama filmi "The Shift" (joovastudes oma värskest "ma võin kõike" staatusest :)). Esimest korda nägin ma seda 2012. aasta detsembris ja arvestades seda, et olin siis väga "go with the flow" elustiili lainel, inspireerusin muidugi eriti, aga nüüd oli ka tore. Mõned mõtted sealt.

- Ego armastab end identifitseerida selle kaudu, mida inimene omab, mida teeb ja saavutab ning mida teised temast arvavad. Ta püüab luua eraldatuse illusiooni, et inimene on eraldatud teistest, soovitud asjadest ja allikast/jumalast/elust. Samas kui tõde on see, et igaüks meist on kogu aeg ühenduses allikaga, vaimuga, kõrgema intelligentsiga, mis loob kõik.

- Selle filmi peamine sõnum (minu jaoks, sest eks igaüks loeb sealt välja enda jaoks parasjagu aktuaalsed teemad) on loobuda kontrollist ja lasta elul (enda kaudu) voolata. Olla pehme ja paindlik. Lasta asjadel juhtuda, alistuda. Järgida oma kutsumust ja tegutseda lähtudes kõrgemast minast - hea tunne, bliss, on see, mis ütleb, et oled õigel teel.

- Minu jaoks on muidugi väga huvitav ka see osa, kus Wayne Dyer räägib, et kui teda esimesi raamatuid kirjutades motiveeris see, kui palju seda ostetakse, palju ta teenib ja kas sellest saab bestseller, siis pärast väärtuste nihet tema sees ei olnud see enam oluline. Olulisemaks sai selle väljendamine, mis teda huvitas ja mida ta tahtis teistega jagada. Ja see tundub muidugi jälle maagiline, et see film sattus uuesti mu teele just praegu, kui mul on järgmise raamatu käsikirjaga seoses nii palju mõtteid ja tundeid.

- Üks inspireeriv mõttekäik sealt on see, et üheksa kuu jooksul enne sündi saame me kõik vajaliku ilma mingi pingutuseta - ehk on ka pärast sündi ja kogu ülejäänud elu nii, kui me laseme sel juhtuda?

- "You play the music that you came here to play and I'll be there to help you overcome any struggle or any obstacle that comes along."

- Kire ja entusiasmiga tegutsemine paneb maagilised asjad juhtuma. Ja sageli piisab kohal ja tähelepanelik olemisest, et maagilisi asju juhtuks.

- Kellegi elu paremaks muutmine saab olulisemaks kui raha. Mida ma saan teistele anda? Seda olen ka mina korduvalt kogenud, et kui ma mõtlen vähem sellele, mida ma saan, ja rohkem sellele, mida ma saan anda, on elu imeline. (Ja kummalisel kombel on see mõtteviis vägagi kombineeritav eluterve egoismi ja enesearmastusega, aga ma pole päris kindel, kas ma olen seda võimeline selgitama...)

- Pärast seda... väärtuste nihet, millest film räägib, muutub inimene, kes paneb asjad juhtuma, pigem kellekski, kes lubab asjadel juhtuda. Fookus läheb sellele, et elada rahus ja nautida.

- Olulised väärtused: austus elu vastu, ausus, lahkus ja teiste toetamine.

Iga lõpp ei ole muud kui algus uus

Lugesin kevadel ühe Soome ajakirjaniku suurepärast artiklit, kus oli väga täpselt kirja pandud muutus paljude inimeste (meediatarbimis)harjumustes, mida olen ka enda juures täheldanud: kui kunagi lappasin kohvikulaua taga või kodus diivanil meelsasti ajalehti-ajakirju, siis nüüd on selle koha järjest rohkem hõivanud nutitelefon - ja kui helendav ekraan ära väsitab, võtan raamatu. Ja mulle tundub õigem luua neid asju, mida ka ise rõõmuga tarbin.

Ja naljakas, kuidas see "küsi ja Sulle antakse" ikka toimib: 2014. kevadel Postimehe laupäevalisa Arter juhtima minnes lubasin endale, et olen seal ühe aasta ja siis vaatan, mis edasi saab. Siis sai veidi rohkem kui aasta mööda ja ehkki see oligi väga tore aeg ning ma olen olnud Arteri suur fänn, siis tuligi üsna kohe pärast aasta täitumist ikkagi väsimus ja tunne, et nüüd võiks midagi muud teha. Nii et kui sel suvel tekkis plaan Arteri kontseptsiooni uuendada, sobis see mulle väga hästi.

Ja muidugi jooksis just sel hetkel, kui suvepuhkus oli alanud ja peas tiksus küsimus, mis oleks kõige ägedam, võimsam ja rõõmuküllasem asi, mida ma järgmiseks teha tahaksin, ette tsitaat "If you don't build your own dream, someone else will hire you to help build theirs." (Iseenesest pole mul muidugi selle vastu midagi, et osa oma energiat teiste unistuste täitmisse panustada, kui unistus mulle meeldib ja teeb kuidagi maailma paremaks.)

Ja kui puhkuse algul oli tunne, et midagi ei taha teha, siis poole puhkuse pealt läks see õnneks üle. Järgmiseks nägin tsitaati "Create a life you don't need a vacation from."... ja tuli meelde, et tegelikult mulle meeldivadki lühikesed (1-2 nädalat) puhkused ja asju teha ka. Aga et siis ikkagi milliseid? Kogeda ja kirjutada?

Postimees tegi mulle pärast puhkust kaks väga head pakkumist, ühe kõlava ambitsioonika juhikoha ning teise rohke vabadusega kirjutamiskoha, aga... hunt vahib ikka metsa poole ja ma sain jälle aru, et sõltumata minu romaanide tasemest on raamatute kirjutamise protsess ise ja vabakutseliseelu need asjad, mis praegu mu südame laulma panevad. Sh täielik vabadus ja paindlikkus tööaja ja koha suhtes jne. Nii et... augusti lõpust olen ma jälle vaba(kutseline). Ma pean tunnistama, et see lugu inspireeris mõnevõrra ka: https://medium.com/mihkel-raud/milleks-mulle-miljonid-señor-1a0c81a5e745

Reede õhtul Postimehe suvepiknikul kõiki neid armsaid inimesi enda ümber vaadates, ei saanud ma muidugi lõpuks enam aru, kuidas ma raatsisin lahkuda. Aga samas ma tean, et mul on vaja praegu natuke vaheldust ja patareide laadimise aega, et mul oleks jälle midagi anda.