Unistused on täit(u)miseks

Lappasin oma esimest romaani üle pika aja, film hakkas kohe silme ees jooksma. :) Ja tuli meelde väga maagilisi hetki ja inspireerivaid märgilugusid. Jõudsin veel mõelda, et küll siis oli ikka äge. Elu ja kõik.

Ja järgmisena tuli meeldetuletus, et see kõik on siinsamas. Praegu ka. Tõin esikust täna Denim Dreami esitluselt saadud väikese kingituse, millele mul varem polnud õieti aega pilku heita, ja lugesin, mis sinna kirjutatud on. :)

Unistused on täit(u)miseks.
Nii on. Awesome. Magic.

Ilus hetk

Kunagi ma unistasin sellisest olukorrast, et mõni kirjastaja tuleks ja telliks mult raamatu - niiviisi, nagu ma olin raamatutest lugenud ja filmidest näinud. Aga mu esimesed raamatud sündisid natuke teistsuguse mustri järgi.

Aga nüüd, nädalake tagasi, kontakteerus minuga üks kirjastaja ja küsis, ega mul juhtumisi mõnda käsikirja sahtlis ei vedele. Et ta kandideeriks kirjastama.

Dreams really do come true.

Aga mis ma siis nüüd teen? Sest vedeleb küll üks, aga see nõuaks omajagu tööd ja ma pole päriselt otsustanud, kas ma ikka tahan kirjutada veel ühe romaani keerulistest suhetest...

“Tead, mida ma mõtlesin, kui ma sind esimest korda nägin?” küsis ta mu järel vette astudes. “Ma mõtlesin, et see on selline naine, kellega ma tahaksin abielluda.“
„Kas sa mitte ei ole juba ühe erakordselt kauni naisterahvaga abielus?“ küsisin ülbelt vastu. Mida ta endast õige mõtles, et tuli mulle sellist juttu ajama?
Ta turtsatas.
Astusin sügavamale vette, põhi oli kivine, nii et püstijäämine nõudis keskendumist, eriti pärast kogu joodud rummi. Ta oli paari kiire sammuga must ees, pööras ümber ja suudles mind ootamatult, tugevalt ja kirglikult.
„Sa ei tohi nii teha!“ vahtisin teda vihaselt, kui olin end lahti rebinud.
„Arvad?“ naeris ta ja suudles mind uuesti.
Rsk. See oli hea. Ja päike tõusis, taevas õhetas kahvaturoosalt, meri oli õrnsinine ning jahe soolane vesi voogas meie alasti kehade ja päikese vahel tüünelt nagu samet. See osa minust, mis hoidis mul pilgu peal ja vaatas neid asju kõrgemalt ka siis, kui ma olin end peaaegu pildituks joonud, nentis, et ilus hetk. Nii ilus. Nii filmilik.

Everything is awesome

Mu viimaste aegade kõige inspireerivamad mõttemängud on seotud küsimustega, milliseid hetki ma kõige rohkem naudin ja mida ma vastu annan - milline on minu panus... maailma, ellu ja universumisse. :)

Selgelt mulle meeldib rahulik ja sõbralik maailm ning algatuseks on ilmselt parim viis sellesse panustada ise ka rahulik ja sõbralik olla.

Naudinguterohkest elust mõeldes ei saa ma ikka üle ega ümber sellest möödunudsuvisest ideaalilähedasest Lõuna-Prantsusmaa puhkusest, kus me hea seltskonnaga päevad läbi ujusime, päevitasime ja lugesime ning õhtuti sõime, jõime ja tantsisime.

Arvestades seda, millist naudingut mulle pakuvad igasugused tekstid ja pildid, tundub päris õige veeta oma (töö)aega neid luues - kirjutada raamatuid, artikleid ja sotsiaalmeediapostitusi ning vahel pildistada ka.

Selle loogika järgi - et tasub luua seda, mida ise naudid - oleks siis alternatiiv ilmselt ka mingi restoranide, kohvikute, baaride või (spaa)hotellidega seotud äri.

(Pealkirja õigustav) muusikasoovitus, lastega sõbrad väitsid, et multikas on ka lahe: Everything is awesome! :)

Head uut aastat!

Ma seisin uusaastaööl, sel hetkel, kui 2014 vahetus 2015 vastu, Võrus, Roosisaare rippsillal, ühes käes kristallpokaal šampanjaga, teises säraküünlad, ja olin vaikselt õnnelik. Ja üks asi, mis seda õnnetunnet toitis, oli see, kui ma meenutasin iseennast samas kohas kolm aastat tagasi.

Sest 2011/2012 aastavahetusel seisin ma füüsiliselt täpselt samas kohas. Aga kõik muud asjaolud... päev varem oli mulle Estonian Airis, mu tollases töökohas, öeldud, et ees seisavad suured ümberkorraldused, mis minu jaoks tähendas kas teise osakonda liikumist või koondamist. Esimese hooga ei vaimustanud mind kumbki variant ja ma olin ikka üsna šokis (ehkki välja näitasin seda vähe).

Nüüd tagasi vaadates... see toona valitud koondamine on üks paremaid asju, mis minuga on juhtunud. Need veidi rohkem kui kaks aastat, mis järgnesid, olid üks suur seiklus. Ma nautisin kaua magamist ja kohvikuid mööda kolamist, tüdimuseni. Ma proovisin erinevaid asju ja õppisin selle tulemusena ennast palju paremini tundma. Ma tegin teoks oma raamatute kirjutamise unistuse ja jõudsin tagasi ajakirjandusse. Ma õppisin paremini kuulama oma intuitsiooni/instinkte/südant ja terve hulk igasuguseid häid asju juhtus veel.

Öeldakse, et võrdlema peaks end ainult iseendaga, et tajuda oma arengut. Aastavahetusel ma tajusin seda arengut väga eredalt ja see oli hea tunne.

Meenutasin ka, kus ma olen veel olnud aastavahetusel, ning avastasin väga huvitava mustri. :)
2009/2010 GOSPA, Kuressaare
2010/2011 Linnateater, Tallinn
2011/2012 Võru
2012/2013 GOSPA, Kuressaare
2013/2014 Mayrhofen, Austria
2014/2015 Võru

Teadagi, kus see aasta lõpeb?! :)

Ilutulestiku pilt on tehtud tegelikult hoopis võidupühal augustis Nice'is Lõuna-Prantsusmaal, kuhu viis mu eelmise aasta kõige ägedam reis.

Head uut aastat!

Milky Way

Mõni nädal tagasi oli üks kena hilissügisene esmaspäev, kui jalutasin pooltöisele hilisele hommikusöögile (või varajasele lõunale, kuidas võtta). Olin üsna mõttesse vajunud ja mõtlesin elus tehtud lolluste peale - impulsiks mõned värvikad hetked paarist värskelt möödunud nädalavahetusest. Ja siis tõstsin pilgu ja nägin garaažiust kirjaga "Only God can judge me". See oli nii ootamatu ja samas nii kümnesse, et hakkasin naerma. Suurepärane meeldetuletus. Et ei tohi ennast (ega teisi) karmilt kritiseerida ja kohut mõista. Enda vastu tuleb hea olla. Kõik on millekski hea. 

Ja... ma olen mööda Lennuki tänavat kõndinud kümneid, kui mitte sadu kordi, üht- ja teistpidi, aga seda garaažiust ja kirja sellel märkasin esimest korda. Ja just sellisel, kõige õigemal hetkel, kui see mulle korda läks ja mind kõnetas. Elu ja inimese selektiivne taju on ikka imelised. :)

Pealkirjast ja teise uksepoole tekstist - lugesin natuke Milky Way ehk siis Linnutee galaktika kohta ja see aitas ka asju õigesse mõõtkavasse sättida - nt faktid, et seal on ligikaudu 100 miljardit planeeti ja 200-400 miljardit tähte... :)

Tulevik on kohal

Mu elus on olnud päris palju neid kokkusattumusi, et küsid küsimuse ja järgmisel hetkel vaatab vastus mõnelt teeäärselt reklaamplakatilt vastu. Või juhuslikust kohast avatud ajakirjast või raamatust, sotsiaalmeediapostitusest või raadiost tulevast laulust.

Mõnikord on juhuslikult ette jäänud laused lihtsalt inspireerivad. Nagu näiteks tekst eelmisel nädalal saabunud uue Kosmos IMAX kino avapeo kutsel - "Tulevik on kohal!" - sest see pani mind mõtlema, et mingis mõttes nii ongi.

Mulle tuli meelde, kuidas mõni aasta tagasi avasin suvaliselt kohalt raamatu pealkirjaga "Stress. Väike käsiraamat" ja sattusin sellise tekstiga leheküljele: "Meenutades oma elu arvukaid möödapanekuid ära unusta mõtlemast sellele, kuidas sa pole lillegi liigutanud, et toda ammulubatud romaani kirjutama hakata." :)
  

Ja tõesti, 20 aastat jõudsid mõtted mu peas teatava regulaarsusega ikka selleni, et ma tahan kirjutada raamatuid. Vahel libastusin ka sellesse mõttemustrisse, et alles siis hakkabki päris elu. Raamatute kirjutamine oli nagu tõotatud maa, aga ma lükkasin reisi sinna muudkui edasi - olin liiga enesekriitiline, et üldse üritada, ei leidnud aega ja kõik muud hädad.

Ja mingis mõttes oli see ka väga hea ja lihtne aeg - kõike võis võtta kergelt ja mänguliselt, sest see polnud see - enamik tegevusi olid ajutised asjad, kõrvaltegevused, ajaviide, ettevalmistus Suure Unistuse täideviimiseks. Ebaõnnestumised (mida eriti polnudki) ei läinud mulle tegelikult korda.

Kõik muutus, kui ma hakkasin päriselt oma unistusega tegelema. Oma esimest raamatut kirjutama. Ühelt poolt ma tundsin, kuidas kõik mind toetab, teisalt oli elu nagu Ameerika mägedel - kuristikud sügavad ja mäetipud kõrged. Ja samas loobuda ka ei saanud, ehkki ma korduvalt üritasin (sest Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi vilistlasena tean ma hästi Juhan Peegli lauset "Kui saad, ära kirjuta!").

Mulle jäi hiljuti ette ka küsimus, kumb on hullem, kas mitte kunagi üritamine või ebaõnnestumine - minu meelest esimene. Õnnestumine on muidugi kõige toredam.

Ja kuigi ma ei arva üldse, et mu kaks ilmunud raamatut on ligilähedasedki maksimumile, sellele, mida ma suudan, pigem on need algaja harjutused, siis... see tunne, et oli suur unistus ja ma tegin midagi ära, astusin reaalseid samme, on joovastav. Et tulevik ongi kohal.

Ja kuna blogimine on olnud 10 aastat mu armas harrastus, puud võiksid vahepeal rahus kasvada ja samas supertoreda põhitöö kõrval veel mingi kirjutamisharjumus olla, siis... here we go again. :)

lenda minuga

mulle tundub, et vähemalt siin (tibutriinu - toim) blogis - mis saab muide aprillis kümneaastaseks - ma enam ei blogi. armulugu kirjutamisega jätkub mujal.
ma olen teile väga tänulik, kes te olete aastate jooksul mulle siin seltsiks olnud - it's been a pleasure!!!
kui te tahate mu tegemistega jätkuvalt kursis olla, siis... eelistus nr 1: kutsuge mind kohvikusse :)
üht-teist näeb muidugi paarist sotsiaalvõrgustikust ka.
ja lugege raamatuid - digiversioon mu esimesest romaanist sai just valmis: https://edrkpood.live.edrk.ee/book/9789916402740/lenda-minuga