Spaablogi: hurmav Haapsalu

Mu #spaablogi on natuke unarusse jäänud, ehkki kerged-helged-hedonistlikud teemad mõjuvad praegu endale (ja loodetavasti ka lugejatele) nagu sõõm värsket õhku/vett/šampanjat. :) Niisiis...

Pikkade mudaste traditsioonidega Haapsalus on heaoluspaadega pikalt kehvasti olnud. Hädapärast võis püüda sinna kategooriasse suruda Fra Mare, aga kui ma kunagi seal 2000ndate teises pooles (varsti pärast Gospa ava(sta)mist) korra käisin, oli kontrast selline, et ei ole iialgi olnud kiusatust uuesti proovida. Pigem olen Haapsallu sattudes valinud ööbimiseks Hapsal Dietrichi stiilsed külaliskorterid, sest heal tasemel hotelle seal ka nagu väga ei teadnudki (seegi viga on nüüd kaunilt renoveeritud Villa Friedheimi viie 50-130 m2 toaga parandatud ning nende restoran Von Gernet on kindlasti Haapsalu uhkeima interjööriga, lisaks toit väga maitsev ja teenindus tasemel; kogu maja on kuuldavasti eriti populaarne abiellujate seas).

Sel aastal sai aga õnneks kunagine Laine uue elu Hestia Hotel Haapsalu Spa nime all ja ma kiirustasin muidugi kohe vaatama. Kõigepealt: asukoht on super, täpselt armsa Väikese Viigi ääres ja vaadetega mere taha loojuvale päikesele. Kiidusõnad tegijatele, et nad on seda maksimaalselt ära kasutanud: spaas sai kohe mu lemmikkohaks mahe kadakasaun, mille suurest panoraamaknast avaneb suurepärane merevaade, ning rõõmustasin ka hommikust sööma minnes, kui selgus, et ka teise korruse restorani Blu Holm aknad avanevad Väikese Viigi ja luikede poole (hommikusöök oli eeskujuliku valikuga ja maitses ka väga hästi). Võru poolt vaadates on Haapsalu kuskil maailma otsas ja ööbimisest ei pääse, aga Tallinnale nii meeldivalt lähedal, et võibki piirduda ka ainult päevase retkega spaasse ja Haapsalu armsatesse kohvikutesse.

Kui hotell on kena, aga ei midagi väga erilist, siis spaa pälvib mult ainult kiidusõnu! Juba mainitud kadakasauna kõrval on suurem-jahedam ujumisbassein, lisaks eeskujulik valik kuumemaid Soome saunu ja aurusaunu (eriti tore oli see, kus sai end muda ja soolaga mätsida-koorida), lisaks hulk soojemaid ja jahedamaid, mullitavaid ja vaikseid, helesiniseid ja rohelisi veesilmi. Ja siis veel mõned soojad lesod ja sõbraliku teenindusega baar ka. Soovitan!

Dublinisse!

Alates oktoobri algusest, kui ma TLL-DUB-TLL lennupiletid ära ostsin, mängis mu peas kaks nädalat anekdoot Estonian Airis töötamise ajast (ja ma rääkisin seda loomulikult kõigile, kes ette jäid): Moskvas saabub Aerofloti piletikassasse välismaalane ja ütleb: "To Dublin!" ... mille peale kostab piletikassast vastus (mahlaka vene aktsendiga): "Kuda, blin?" :)

Tegelikult vahtisin hoopis viimase hetke päikesepuhkuste pakkumisi, aga ma ei suutnud sealt midagi sobivat leida ja kuupäevad ka kuidagi ei klappinud, nii et olin juba reisimõtetest loobumas... kuni mulle meenus hiljuti värskendatud külastatud riikide kaart ja et Iirimaa kohal oli valge laik. Kuna kohe jäid ette ka Ryanairi ülisoodsad lennupiletid, oligi otsus tehtud ja Dublinisse ma lendasin. Ja see osutus väga heaks otsuseks! Tegemist on suurepärase kohaga, kus... ee... sügist pikendada. :) Sooja oli nimelt 2x rohkem kui Eestis ehk siis umbes 16 kraadi. Üks armas üllatusesineja liitus ka.

Nende kohtade checklist, mida ma näha tahtsin, oli meeldivalt lühike, peamiselt säraski seal (maailma 10 kaunima sekka kuuluv) Trinity College'i igivana raamatukogu ja Book of Kells ehk Iirimaa rahvuslikuks aardeks peetav illustreeritud raamat aastast 800. Võtsimegi mõlemad kohe esimesel päeval ette ja jäin väga rahule! Ning ehkki tegu on väga vana ülikooliga, kus õppis kunagi ka näiteks Oscar Wilde, käib seal vilgas tudengielu praegugi.

Seekord oli aega rohkem kui üks päev, nii et jõudsime läbi jalutada ka St Stephen's Greeni nime kandvast linnurohkete veesilmadega pargist, Molly Malone'i kuju juurest (korduvalt), arheoloogide leitud kulda täis Iiri rahvusmuuseumi saalidest (kuhu pääses muide tasuta), St Patricku pargist ja katedraalist (kuhu ei pääsenud tasuta, mis on Euroopas kirikute puhul pigem ebatavaline) ning Dublini lossi juurest. Inimvaatlusteks olid paremad muidugi šoppamistänavad ja Temple Bari piirkond, eriti viimane - palju koloriitseid kujusid ja ilusaid mehi. :) Söögikohtadest pakkusid üle ootuste meeldivaid elamusi õdus The Shack kohe Temple Bari kõrval (see Trinity Mess!) ning Sole Seafood & Grill mereanniresto (kus sai muuhulgas kuulsa kirjaniku pildiga pudelivett).

Kirsiks koogil olid need hetked, mil istusime Liffey jõe ääres hea kohvi ja koduse šokolaadibrownie'ga, nina päikese poole... ja siis leidsin sealtsamast The Winding Stairi nimelise vana raamatupoe, ja sealt 1923. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Iiri poeedi W. B. Yeatsi luulekogu, mis kohe tahtis minu omaks saada.

Ehkki ma olen Iirimaa ajaloost ja iirlaste vabadusvõitlusest lugenud nii mõnestki ilukirjandusteosest, haaras käsi üsna sageli telefoni järele, et netist ajaloo- ja muude küsimuste vastuseid otsida. Lucinda Riley "Kadunud õe" kavatsen igatahes üle lugeda, kui see eesti keeles ilmub. Igal juhul - tänane Dublin on üks üle ootuste mõnusa atmosfääriga linn!

Taevalik Hispaania

Hispaanial on mu südames eriline koht alates aastast 2012, kui ma just seal oma esimese romaani käsikirja lõpetasin. Miks sinna sattumise ajastus tagantjärele veel eriti eriline tundub - kevadel süvenesin ühe kirjanduse doktorantuuri aine raames sõna “armastusromaan” etümoloogiasse ja teadvustasin äkki, et see on tihedalt just Hispaania ja Prantsusmaaga seotud.

Malaga lennuväljal maandusin ma kolmandat korda (kuna Hispaania-reiside statistikasse peaks tegelikult justkui ka Barcelona ja Kanaarid sisse lugema, siis koguarvestuses oli see septembrikuine maandumine vist kuues kord). Finnairi HEL-AGP lend oli mälestusväärne veel selle poolest, et lennukis oli jänes - mu kõrval istunud noor soomlanna võttis pärast õhkutõusu põuest nunnu väikese kodujänese ja pani ta spetsiaalsesse võrguga kandekotti, selgitades, et mõtles, et jänes äkki muidu kardab. :)

Pärast Eesti juba üsna jahedat ja sügisehõngulist augustit-septembrit lõi kuum päike kohe lennujaamast väljudes õnnebaromeetri lakke. Avanzabus sõidutas kiirelt ja mugavalt Marbellasse, kus armsad sõbrad juba ees ootasid. Sulpsasin otse nende basseini, võtsime päikest, hiljem nautisime terrassil head sööki ja kohalikku mulli. Järgmise päeva veetsime rannas ja kaelani meres. Hommikukohv Besaya Beachi terrassil tõi muidugi nii palju vähem ja rohkem juhuslikke kohtumisi kaasmaalastega, et natuke kippus juba hariliku Eesti külaelu tunne tulema. :)

Ega mul palju muid plaane polnudki kui nautida päikest & merd, aga kuna mu puhkuse ajal oli ka paar hallima taevaga sooja päeva, uitasin natuke mööda Marbella vanalinna - imetlesin Plaza de los Naranjost ehk Apelsinide väljakut, Plaza de la Victoriat, Salvador Dali skulptuure ning Iglesia de la Encarnacioni kirikut, kuhu ma tänu kellahelinale spontaanselt sattusin. Linna vee pealt vaatamisena pidi seekord kaelani meres ulpimine kvalifitseeruma, aga kõrgematest kohtadest leidsime ühel õhtul Benabola Sky Lounge’i, kust avanes kena vaade kõikidele Puerto Banusi luksusjahtidele.

Kohalik toit kipub minu jaoks nii Vahemeremaades kui ka Skandinaavias miskipärast võrduma kuhja krevettidega. Pil-pil krevetid maitsesid suurepäraselt kõikides kohtades, kus need mulle ette jäid, valge Sangria oli eriti hea Casa Blanca nimelises restos, mis tundus ka kohalike seas üsna armastatud olevat. Churrosid ja sulašokolaadi nautisin ühel päeval hommikukohvi juurde.

Igatahes - oli väga mõnus ja hedonistlik puhkus ning läheks meelsasti veel ja veel tagasi!

Värviline september

(Seltsi)elu on sellised tuurid üles võtnud, et eile - kui FB katki oli - sain lugejalt märkuse, et septembri elamused on kõik puha jagamata - proovin selle vea nüüd parandada. :)

Kirjandustänava festival Kadriorus (sh Liisi Koiksoni kontsert Vilde muuseumi verandalt) ühel päikesepaistelisel laupäeval oli väga kena, lisaks imetlesime Kadrioru lossis näitust "Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu" (mis on avatud veel kuni novembri lõpuni, soovitan!) ja käisime lõpuks ära Filmimuuseumis, mis mul ammu kripeldas, aga kuhu polnud jõudnud.

Tallinna peokohtadele tegin sõprade sünnipäeva- ja muude pidude tuules paar värsket lõbusat tiiru peale (Nümf, Manna, Butterfly, Tops, Fono, Telliskivi), metsa seenele jõudsin korra, ühel eriti värvikireval sügispäeval ka esivanemate tallu ja mitmele perekonnapeole. Lisaks avastasin Tallinnas uut kruiisisadama promenaadi.

Filmielamustest (või peaks rõhutama, et kinoelamustest?) olid südamlikud nii Olavi Ruitlase raamatul põhinev Peeter Simmi "Vee peal" (mida soovitan ka väga!) kui ka mõõduka hipivaibi ja heade näitlejatega "Kotkatiivul".

Võru raamatukogus toimus õdus kohtumine lugejatega, oli väga armas õhtu, suured tänud kõigile, kes tulid! Sealt laenutatud Alexandra Lapierre "Mura. Leegitsevad mälestused" Jäneda mõisaprouast oli septembri säravaim lugemiselamus - milline naine ja milline elu!

Hispaania puhkusest ja Haapsalu puhkusest kirjutan eraldi postitused, mõlemad olid ka väga mõnusad. :)