Jõulueelne Võru elu

Ma vist ei mäletagi nii ootamatult saabunud jõule, mõtlesin ma eile õhtul, alles pärast neljandat adventi esimest korda sel aastal jõululaule kuulates ning ahjust tulnud piparkoogisüdameid ja -tähekesi glasuuriga kaunistades.

Meenutasin sinna kõrvale oma kolme esimest Võrus elatud kuud, sest just nii palju ongi juba aega mööda lennanud. Oktoobris blogisin üsna tublilt, aga siis võttis elutempo sellised tuurid üles, et ma pole tükk aega oma siinsest elust kirjutanud.

Kuskil novembri alguses oli üks hetk, kus oli äkki (pärast oktoobri päikese- ja värvideküllust) ootamatult pime, külm ja vaikne ja mul oli päriselt külluses aega raamatuid lugeda. Ja siis oli korraks natuke hirmus ja põnev ka, et kas see nüüd ongi see Võru sügistalv ja kuidas ma selle üle elan. :)

Aga siis ilmus mu järgmine raamat ja tuli esitlusturnee ja isegi kui õues oli ikka samamoodi, siis mu sees oli äkki nii palju päikest, tuld, rõõmu ja armastust, et kõik särises ja särtsus. Ja ehkki raamatuesitlusturnee 3+1 päeva said läbi, kees elu edasi.

Ja kuna mu Tallinna sõbrad küsivad ikka neid "noh, mis Sa teed seal?" ja "mismoodi see elu keeb seal?" küsimusi, siis ma proovin kuidagi defineerida, mida see siis sisaldab.

Mõõduka regulaarsusega suurepärases Kubija spaas ligunemist ja kinos käimist, häid raamatuid ja muusikat (nt jazziõhtuid ja eelmisel nädalavahetusel Teele Viirat, kui eredamad elamused ära mainida), rahulikke hommikusööke kodus või kohvikus ja järve ääres jalutamisi, kaua magamist ja kirjutamist muidugi, jumalikke isekokatud õhtusööke ja vanniskäimisi, pühapäevahommikusi Katariina kirikusse piilumisi ja pannkooke, kohalikus mälumängutiimis asendusliikmena ülesastumisi ja tordiga auhinnatud kohtade võitmist, sõprade külaskäike ja siit järjest uute eriliste inimeste avastamist, armsate inimeste pulmi ja muid rajusid pidusid (Võrus on kuus ööklubi ja ma olen praeguseks neljas käinud, kusjuures nii mõnelgi nädalavahetuse õhtul toimub enamikus midagi, kusjuures see midagi sisaldab hämmastavalt sageli tuntud artiste!). Tennist käisin mängimas lõpuks pärast pikka pausi, paar korda olen ühte kelmikasse tantsutrenni ka jõudnud.

Paar väljasõitu Tallinna ja Tartusse on ka olnud. Ma olen väga tänulik nendele sõpradele ja kunagistele koostööpartneritele, kes mind aeg-ajalt ikka glamuuriüritustele kutsuvad - Postimehe laupäevalisa juhtides oli kohati kujunenud "kümme sündmust viie päevaga" rütm väsitav, aga praegu on vahel vahelduseks mõnele sellisele koosviibimisele minna nii tore! Samamoodi oli tore detsembri algul pärast liiga pikka pausi taas oma armsasse alma materisse sattuda, seal põnevalt arutleda ja siis hommikul poole seitsmeni mööda imeilusaks kaunistatud Tartut rokkida.

Ja noh... umbes nii ongi. Sai vist jälle natuke telegrammistiilis ülevaade? Tegelikult on kõik palju värvikam. :)