Festivalisuvi 2026

 Juuli on suviste muusikafestivalide kuu (pluss juuni lõpus Retrobest ja augusti alguses ahvatleb veel üks), jõudsin üle ootuste mitmele.

Esimese nädalavahetuse festivalid jätsin kusjuures vahele ja olin lihtsalt Võrus, kus ei toimunud (hoolimata Lõuna-Eesti rallist) suurt midagi põnevat, aga kaelani (vaheldumisi seitsmes) järves vesirooside vahel ulpimist ning õhtuseid jalgrattatiire nautisin väga. Terrassil kirjutamisi, lugemist, jalutuskäike, tantsusamme ja sõpradega ringi seiklemist ka. Tennist jõudsin mängima üle pika aja ja mõtlesin suure tänutundega oma esimesele tennisetreenerile, mitmekordsele Eesti meistrile tennises, kelle korralikult kinnistatud tehnika on käe sees alles ka 20 aastat hiljem. 

Vahepeal oli üks naljakas päevaretk Türile, vaatasin pisut sealseid kohvikuid & poode ja skoorisin nunnu roosilise kleidi.

Juuli teisel nädalavahetusel oli liiga palju ahvatlusi vähemalt kolmes linnas, aga lõpuks jäin Tallinna. Merepäevade programm oli muljetavaldav, kuulasin vaid murdosa: Sõpruse Puiestee ja Anna Kaneelina Noblessneris, Rita Ray Kalarannas ja Singer Vinger 40 Lennusadamas olid kõik suurepärased, Muhu uisu Moonlandiga Tallinna lahel ülimõnus ja kalli lapsepõlvesõbrannaga taaskohtuda nii tore. Reede õhtul põikasin Veino uue suvehoovi avamiselt läbi, seal oli hea kodune tunne; pühapäevane Suveterrass ühe kalli kapteniga ilus punkt sellele nädalalõpule.

Sinna järele õnnestus pressida viis päeva Võrus, kuhu mahtus natuke kinnisvarahooldust ja palju hedonistlikke hetki, üks hoogne veinijoomine & kaunis päikeseloojang. Reedel sõitsime edasi Pärnusse, mis oli lihtsalt maagiline. Üks neist vähestest soojadest öö(päeva)dest, kus saab paljaste õlgadega suvekleidis ringi kulgeda ja seda me tegimegi: rannapromenaadi lõpust alguseni, läbi rannapargi Röömu lõunale, sealt Siluetti ja Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: Läänemere lained", Koidula pargist jõe äärde Baarcelonasse, sealt kahe silla ringile ja sõudebaasi paadisillale jalgu kõlgutama, siis Düüni kokteilidega liivaluite otsa päikeseloojangut imetlema, Hedonisse, Tujusse dj Tom Lilienthali kuulama, Oliveri aiakohvikust Rulers of the Deepile Aita, Sunset Clubi tähtede all dj Kolzari & JAMi järgi tantsima ning pärast veel korraks Templisse Disco Tallinn x Must Mesi peole ka. Ööpimeduses võis, aga ei pruukinud juhtuda, et sattusime korraks Kassasse ka... aga hommikust sõime ja linnapead tervitasime Pastoraadis kindlasti. :)

Kuressaare, kuhu laupäeva õhtuks jõudsime, tervitas vihmapilvede ja Pärnust umbes poole lahjemate temperatuuridega, aga lõhnas ikka nagu lapsepõlv ja kodusaar(ed). Nende viie päevaga, mis ma armsal Saaremaal veetsin, läks ilm õnneks järjest paremaks. Hea oli puhata, lugeda ja ometi kord niimoodi Kuressaares uitamist nautida, et oli aega, kõigeks. 

Kohvikutest võitsid mu südame mõnusa hooviga Amante maja Good Mood Food ja Ahvileib, La Perlal ja Söstral polnud viga, GoSpa resto šokolaadikook meeldib jätkuvalt nii mu silmadele kui ka maitsemeeltele ning Prelude kalamenüü jäi natuke kripeldama. Vaatasin üle ka kogu teele jäänud kunsti - Kuressaare Kunstistuudio ilu, Kuressaare Kuursaali Eesti moodsa kunsti oksjoni tööd, Raegaleriis Ilmar Torni näituse "Kadakad ja mastid" ning Keldrigalerii lustaka valiku. Thule Koja kinos nägin ära Virginia Woolfi "Öö ja päev" filmi ning kirsiks tordil oli Saaremaa ooperipäevadel Itaalia Teatro Goldoni di Livorno Itaalia filmimuusika gala.

Korraks jõudsin vahepeal Tallinna ja Arteri maja VõiVõi katuseterrassipeole, enne kui sõitsin edasi Viljandisse oma 22. ja muidu 33. folgile. Alustasin jääkohvi ja ekleeriga Fellini ees, kohe hakkas meeldivaid inimesi peale viskama. Mu bändiskoor sai liiga lühikest ööpäevast külastust arvestades isegi üllatavalt hea: Kuno Malva, Mulgimaa Noorteorkester, Nancy Vieira (Portugal/Roheneemesaared), Viiulikvartett, Keelepeksjad, Amy Laurenson (Shetlandi saared), Duo Ruut, Gangar (Norra), Oopus ning lemmikuks kujunenud ja lõpuks öötundidel meie lauas maandunud Orkesta Mendoza (Mehhiko), kelle saatel tantsisin end peaaegu transsi ja kelle muusika pani teistegi eestlaste puusad ebaeestlaslikke asju tegema. :) Pluss spontaansed jämmimised, rõõmsad kohtumised, hommikused Mimosad & vahvlid köögis ja traditsiooniline järvesulps. Pluss Kodukohviku, Aida ja Rohelise Maja kohviku hetked, veetorni ronimine ning hommikune tiir Viljandi muuseumi Köler 200 näitusel. 

Tagasi Tallinnas, põikasin veel kinno, tantrafilmi "Beyond Sex" privaatsele linastusele. Huh. Nüüd maksimaalselt üks festival, juubel ja pulmad veel ning siis tahaks rahulikult olla ja nautida, kulgeda ja ujuda.

Postimehe kolumnis kirjutasin paljalt päevitamisest. "Paarismängu" audioraamat ilmus juulis ning lendas Storytelis kohe esikohale, rõõm! Tänud kõigile, kes sellesse oma panuse andsid ja teistele head kuulamist!

Kirjad veerand sajandi tagant

 See postitus on liiga kaua mustandites vedelenud, jagan lõpuks. Nimelt. Jõudsin möödunud talvel ja kevadel rohkem Tallinnas olles lõpuks selleni, et kaevasin välja oma 25 aasta tagused paberpäevikud - mul oli juba tükk aega tunne, et tahaksin neid lugeda ja uuesti selle tüdrukuga tuttavaks saada, kes sinna kirjutas.

Esimene avastus - inimene muutub veerand sajandiga põhiolemuselt ikka nii vähe. Armastus kirjutamise vastu ja poisid-poisid-poisid, nii siis kui ka praegu. Olgu, praegu pigem mehed... ja kui mu (üsna püsivaid) vanuselisi eelistusi vaadata, siis tegelikult juba tol ajal ka. :)  

Teine avastus - ehkki ma kirjutasin millalgi 2025. mitte just kergeimast aastast, siis tegelikult olen ma loonud endale täpselt sellise elu, nagu ma siis unistasin. Palju kirjutamist & kohvikuid, armastust ja vabadust.

Inimesi tunnen tänaseks loodetavasti paremini, ehkki eelistan praegugi neis parimat näha. Samas paari kunagise sõbra ja tuttava puhul, kes hiljem reeturiteks ja s**apeadeks osutusid, olid märgid õhus juba siis, pidin oma päevikute lehekülgi lapates nentima. Mu enesearmastus & enesekindlus on õnneks tagasi, ma ei igatse ega kurvasta enam toksiliste ja ilmselgelt kibestunud õelutsejate lahkumise pärast mu elust - bye-bye, prouad A(hnus) ja K(adedus)! :)  Pigem imestan ja ehk ka kahetsen pisut, et nii palju aastaid nende peale raiskasin. Ehkki kahetsus on muidugi mõttetu, õppetunnid olid väärtuslikud igal juhul, milliseid inimesi edaspidi vältida ja kellega ettevaatlik olla.

Praeguseks tundub see kõik juba pigem (tragi)koomiline...  milline see intelligentsitase peab olema, et vahetada väga lojaalne sõber ebamugava vaenlase vastu... kuna hakkasid jaurama umbes 40€ pärast (mille ma loomulikult maksin, iseasi, kas see õiglane oli, aga mulle on sõbrad alati rahast tähtsamad olnud) või noolisid tema meest (kes poleks saanud korpulentsete prouade vastu ükskõiksem olla). Ega ma muidu selle kõige peale enam ei mõtle, aga Võru on väike, vahel näed neid inimesi ja siis jälle meenub.

Kokkuvõttes domineerib siiski tänutunne ja mõistmine, et kõik juhtub põhjusega - mu ellu on kauaaegsetele kallitele sõpradele lisaks märkamatult tulnud palju uusi säravaid ja inspireerivaid inimesi, kellega rõõmsalt ringi seigelda ja elu nautida. See peab ikka paika, et kui miski laguneb või kaob, siis ainult selleks, et miski-keegi parem saaks asemele tulla - loodan, et see tõdemus lohutab teisigi, kes koolikiusajate moodi "sõpradest" pääsenud. Aga vanu uusi sõpru leida pole võimalik, seetõttu olen eriti tänulik ka selle eest, et (taas)avastasin ühelt eelmise aasta jõuluõhtusöögilt oma kunagise lasteaiakaaslase ja nüüd juulis merepäevadelt kalli sõbra, kellega teismelistena Viimsis ringi möllasime.

Ma olen piiritult tänulik ka selle eest, et mu kallis vanaema, kelle kaotust ma kartsin juba enne nende päevikutega alustamist, on 92aastasena ikka minuga. Ja ma olen tänulik kõikide ka tagantjärele südant soojendavate hetkede eest mu kalli lapsepõlvesõbrannaga, kelle kaotust kartsin ka alati, aga ei uskunud päriselt (rääkisime sellest kunagi ja lootsime, et see lühike elujoon ta peopesas ei tähenda midagi...).

Universumi plaanid ja kingitused on sageli kaunimad ja grandioossemad kui kõik see, mida ise küsida oskame. Paljudest säravatest ja erilistest elamustest ning hüvedest, mis elu on mulle toonud, ei osanud ma siis unistadagi. Paljud asjad, mida soovisin, tulid võimsamalt ja ilusamalt kui oleksin kujutledagi osanud. See teeb alandlikuks ja tänulikuks. Ja kirjutamine on äge! Nii iseenda jaoks tehtud jäädvustused kui ka avalikult jagatud palad. 

Jasmiinilõhnaline juuni

 Juuni oli kui üks sireli-mairoosi-jasmiini-pojengi-maasikalõhnaline unelm... ja suvi on alles ees. Ühtlasi tervitan kahe käega infot, et lupiinide korjamine on patriootlik ja keskkonnasõbralik tegevus - need näevad vaasis ikka nii kaunid ja efektsed välja!

Mai viimasel laupäeval sõitsin ühel õhtul Surfibaar 10 peole, sest esinejate nimekiri oli tuttavaid muusikuid täis - nautisin Rebecca Kontuse ja Jaan Söödi esinemist väga, nagu ka kogu melu ja päikeseloojangut. Roosta tundus Tallinnast nii lähedal, ehkki edasi-tagasi tuli kokku ikkagi peaaegu üks Võru ots. :) Pühapäevane Nõmme Roheliste Väravate Tänav sõpradega oli ka sulnis. Mai ja juuni piirile mahtus veel üks sensuaalne ja erootiline filmielamus - "Võõrad silmad". Oma Postimehe kolumnis mõtisklesin ettevõtlikkuse üle.

Pärnu ja suvi kuuluvad kokku, nii et oli suur rõõm suve esimest nädalavahetust seal tervitada. Nii palju armsaid nägusid ja radasid - Oregano, Pastoraat, Rööm, Siluett, Krabi Wine & Raw Bar, hea sõbra sünnipäeva puhul suve alguse pidu Pärnu Jahtklubi restos... ning kõik see romantika, mille peale mu süda laulis ja tantsis rõõmust ning tundis, et ma olen elusse armunud & armastan kogu maailma, metsikult, pööraselt.

Tegelikult ootas mind samal nädalavahetusel ka tore seltskond Haapsalus Itaalia veinipeol, aga laupäeval läbi lääneranniku lopsaka roheluse ja vihmasaju sõites sain aru, et Tallinna kodu voodi tundub kutsuvaim, nii et pöörasin Risti-Virtsu maanteel autonina sinnapoole. See tee ol muidugi memory lane to the max, nii mitmetele ajaperioodidele ja inimestele mõeldes.

Hiljem kuulsin, et samal ajal, kui mina Pärnus suve tervitasin, said Võrus pubis kokku kolm meest, kes on mind armastanud... Tegelikult peaks ehk sellise tugigrupi tegevust laiemalt reklaamima - võib-olla oleks veel osaleda soovijaid?! :)

Pühapäeva õhtuks jõudsin Võru rannabaari päikeseloojangut nautima. Järgnenud rahulikum vihmanädal mõjus maandavalt, aga suutsin siiski seitsmel õhtul seitsmest väljas käia (mitte et kohtade osas küll liiga palju variatiivsust oleks olnud). Tallinna nädalal käisin Martin Qba Kaarese isikunäituse "Värvist inimesed" avamisel Artiuses ja kalli sõbra elegantsel sünnipäevapeol Nõmme mändide all. Reedel põikasin Tartusse, et tähistada kahte uut Tartu Ülikooli cum laude magistrit perekonnas. Pierre'i terrass pakkus häid hetki ja südamlikke kohtumisi, Vint imeilusat hoovipidu. Hommik koogipoe Mandel salaaias oli ka sulnis - kas ma juba ütlesin, kuidas ma armastan jääkohvihooaega?! 

Ma olin pisut skeptline, kui insta-astroloogid ennustasid jaaninädalaks kuu parimate seisudega päevi, sest mul oli juba nii super olnud. Algus oligi rahulik - jaanilaupäevahommikune Tallinn oli harjumatult vaikne, natuke inimesi ja autosid siiski liikus. Õhtuks jõudsime mu isaisade tallu, jaanid vol 1, korjasime üheksat sorti lilli ja punusime pärgi, sõime õues tiigi ääres õhtust ja jõime šampanjat vanasse patta tehtud väikese lõkke ääres. Öö kadus niimoodi käest, et suure lõkke unustasime põlema panna ja vahukomme grillida. :) Õnneks oli järgmisel päeval vol 2 Võrumaal külajaanitule, suure lõkke, sauna ja järvega... ning ma olen lummatud ootamatult kokku tulnud lõbusast seltskonnast ja rabavast topeltvikerkaarest, mille loodus me ujuma mineku ajaks järve kohale korraldas.

Ja see polnud veel kõik! Juba oligi jälle nädalavahetus, mis leidis mind Retrobest 10 artisti käepaelaga lava tagant... ja peaaegu ainsa inimesena lava eest õhtuste staaride soundchecki kuulamast. Festivalile minekuks pakkimine peegeldas hästi Eesti suve - kaasa said saapad, kasukas, kilekeep, plätud, bikiinid, rannarätik... ja kõiki kasutasin ka. :) Vahepeal käisime GMP terrassil jääkohvil ja söömas, mina Pühajärves tantsimas & ujumas, kuulasime Justamenti ja iginoort Nancyt ning siis ootas juba Võru rannabaar Playa Võru & Disco Võru dj Tom Lilienthaliga, mis oli nagu täiskuuöine tantsulaager uste sulgemiseni. Kuumade suvepäevade hommiku- ja õhtusulpsud olid samuti puhas rõõm, juuni rekordiks jäi ühe päevaga viis ujumist neljas järves, neist kaks uskumatult sooja ja pehme veega rabajärvedes. Lõunaosariigid & elu parim elu. ♡

Võru söögikohad 2026

 Jätkan kena traditsiooni iga paari aasta tagant Võru söögikohtadest värske ülevaade kirjutada (varasemad: 2018, 2020, 2021, 2024). Kokku tuli seekord üle 30 koha. Mõned väga head, mõned enam-vähem, mõnes võimalik ajas tagasi 1990ndatesse rännata ning liiga mitme sisekujunduses liiga palju odavaid ja kohati ka maitsetuid kunsttaimi... :) Aga siiski kiitus ja palju edu kõigile, kes midagi teevad ja oma parima annavad!

- Katariina kohvik on Tallinna poolt tulles jätkuvalt esimene, igal aastaajal kauni Katariina allee ääres, suvel saab ka maja ees õues istuda. Pakutakse suuri munadega hommikusööke, suppe-praade-pitsasid-kooke, aga mina käin seal peamiselt hommikukohvi ja kohupiimataskuid nautimas, porgandi- ja lihapirukad ahvatlevad aeg-ajalt samuti. Kohvikupidajate naeratused ja eriline sära silmis teevad ka pärast kõiki neid aastaid südame soojaks. Seintel on lummavat kunsti ning ma sain hiljuti aru, et mind kummitab Katariina alleed mööda jalutades Raimond Valgre "Muinaslugu muusikas" vist just seetõttu, et see on püsivalt playlistis.

- Taevas seal kõrval on pikalt suletud olnud, aga mul on nende terrassilt ja sinitaevalaest meeldivaid mälestusi, nii et kui keegi peaks tahtma selle rendile võtta ja sinna mingi mõnusa kontseptsiooniga söögikoha teha, siis ma võin majaomaniku kontakti jagada. :)

- Stedingu restoran järgmisel tänavanurgal ilusas vanas majas on Võru kõige elegantsema sisekujunduse ja sõbraliku teenindusega. Süüa saab samuti hästi, (jää)kohvi, kokteile ja kooki ka. Soovitan nii lõunapakkumisi, õhtusöögiks kui ka klaasiks veiniks ja kultuurielamusteks, mida seal pakutakse (kunst, muusika jne).

- Indigo, mis asub renoveeritud vanas politseimajas, näeb ka päris viisakas välja ning pakub suurepärast Aasia kööki. See on Tallinnast tulnud Villa Thai ja Guru kokkade koht - mõlemad restoranid kuuluvad juhtumisi juba pikalt mu lemmikute hulka ning ma olen väga rahul, et mõlema menüüst paremaid palasid nüüd ka Võrus nautida saab. Joogivalik on ka enam-vähem, mullivalikul on arenemisruumi - mõni cava & cremant menüüs teeks head.

- Keskväljaku ääres on teine Aasia koht Tandoori House, mis on väike, aga ka täitsa OK (samadel omanikel on Kagukeskuses ka Namaste, veel üks Aasia toitu pakkuv söögikoht).

- Keskväljakul on ka kena interjööriga Pizza Olive. Itaalia köök on alati rõõm, Pizza Olive'is piirdutakse paraku ainult pitsadega, aga asi seegi. Kaugemal Jüri tänava ääres on uus Tautsi Pizza, mis pakub ise ka kojutoomist.

- Sushi on samuti iga ilmaga tore: Eva Sushi hiilgab mitmekülgsema menüü, muljetavaldava kokteilivaliku, ripptoolide ja muuga eriti kutsuvaks viimistletud terrassi ja interjööriga; TOJ Sushis saab ka sushit ja terrassil istuda, aga sinna olen pigem harvem jõudnud.

- Kõige suurem söögikohtade kontsentratsioon ongi Jüri ja Vabaduse tänava fooriga ristmiku ümber. Sellele kõige lähemal asuv Kolm on väga heade kokkade restoran, muul ajal kui suvel natuke kaootiliste lahtiolekuaegadega ja Võru kalleim, aga Tallinnaga võrreldes siiski päris mõistlike hindadega.

- Pubi nr 17 on üks neid väheseid kohti Võrus, kust on lootust õhtuti rohkem elu ja melu leida. Liitlasväed on jätnud oma jälje menüüle (kunagised mõnusad hommikusöögid ja värskelt tehtud pannkoogid on vaid kauge helge mälestus), aga paneeritud-friteeritud pubiklassika vahel on siiski alles mõned hõrgumad välgatused kunagistest gastropubi aegadest. Alkoholivalik on ilmselt Võru parim ja maja taga mõnus terrass.

- Samasse piirkonda jäävad ka värskenduskuuri läbinud Mõisa Ait, Ränduri pubi, kohvik Mantelahi ja Pannukas - kõik sellised kohad, kus saab ka kõhu täis ning õues istuda, aga ma satun neisse miskipärast pigem harva.

- Tamula järve ääres asub rannabaar Playa Võru, kust leiab rannamelu, kiirtoitu, jooke & pidu. Kaugemal Petseri tänava lõpus on ka kohvik Spring ilusa järvevaatega rõduga teisel korrusel, aga nende lahtiolekuajad on paraku väga lühikeseks taandunud, lõuna paiku tasub proovida.

- Võru kaugemas tööstuslikumas osas, INKU kvartalis on end sisse seadnud hapusaia pagarikoda Madre, Namm šokolaadvabrik & kohvik ja efektsete rummikookide tegijate Rummi kohvik. Kõik kolm hiilgavad nunnu sisekujundusega - tööstuslikku keskkonda on loodud kolm väikest mõnusat erilise interjööriga oaasi, kus saab hapusaia, kooke, šokolaadi ja kohvijooke.

- Keskväljaku nurgas on kiirsöögikoht Chillin ja Kagukeskuses Kebab Tarõ, Vilja tänaval uus kebabikoht La Munch, suuremate poodide juures paar burksi- ja pitsakettide filiaali, tanklatest saab kiirtoitu ka hilisematel kellaaegadel. Käesoleva postituse fookuses on ilmselgelt kohvikud & restoranid, aga Võrus on ka mõned kohalike poolt väga armastatud sööklad, nt Tauno Kangro notsude ja Navitrolla kaelkirjakuga toidupoodide juures.

- Liitlasvägedele mõeldes on Kreutzwaldi tänaval kaugemale järve äärde tekkinud uus pubi Double Trouble, aga sellega on nii palju agasid... alates sellest, et maja esimese korruse väliskülg tahaks uut krohvikihti, kogu sisekujundusega tuleks midagi ette võtta, menüüst ja joogivalikust rääkimata.

- Võru taga on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on järjest ilusamaks ja paremaks läinud, seda julgen rõõmuga soovitada.

- Suure Munamäe kõrval asuval Suure Muna kohvikul on ka jätkuvalt eriline koht mu südames - meie kohaliku kõrgmäestiku pärlis on soe teenindus, hõrk söök hooajalisest värskest kohalikust toorainest, imelised koogid ja päikeseline terrass maja taga.

- Mainimist väärivad veel ehk Hämsa maheresto, Haanjas kohvik Kampsun, Rõuges Ööbikuoru Villa, Kuuri kohvik ja Tindioru forellipüük.

Suvel oluline: tänaseks on peaaegu kõikidel Võru söögikohtadel olemas kas terrass või vähemalt mingi õues istumise võimalus. Kes pärast sööki tantsida tahab, siis on selleks umbes kaks võimalust: juba mainitud rannabaar Playa Võru ja Club Tartu, ülejäänud ööklubid on paraku uksed sulgenud (kui kümme aastat tagasi Võrru kolisin, oli neid kuus).

Maikuu, maine ja õrn

 "Koos kulgeda päeva ja ööga / On maikuu maine ja õrn..."

Need Mari Jürjensi õrna ja imeilusa "Maikuu" read on mind terve kuu saatnud - avastasin selle laulu juhuslikult pärast mai esimest ja eriti idüllilist nädalavahetust, kui Instagramis story taustaks muusikat otsisin. Tuli ja jäi. Teine lummavalt kaunis leid on Mari Kalkuni "Ma tahaksin kodus olla (kui õunapuud õitsevad)".

Maikuust rääkides tuleb muidugi alustada aprilli lõpust ja volbrist. Esialgne Tartu plaan asendus Võruga, aga külma ilma arvestades oli see ehk päris hea. Seda enam, et koos mai algusega hakkas lõunaosariikides järgmisest hommikust kohe soe ja mõnus. Nädalavahetus möödus meeldivas seltskonnas ühe maalilise järvekese äärest teise äärde kulgedes, päeval paadisildadel päikest võttes ja öösel taevas rippunud kuldset täiskuud imetledes.

Nädala sees kohvitasin ja veinitasin Võrus ühe imelise naisega teise järel, Katariinas & Stedingus, reedel sain pubist Postimehe mai kolumni lõppu hea loo, kui me lauda sattunud karused mehed hakkasid ootamatult rääkima, kuidas nad armastavad Reet Linnat, sest kui nad pühapäeva hommikul tuumapohmelliga ärgates ETV mängima panevad, klaasi vett võtavad ja siis Reet "Prillitoosis" ütleb, et elame veel, siis see annab nii palju lootust. :)

Uma Meki kevadlaat Võru keskväljakul pakkus hõrke maitseid ning mu Muhu lapsepõlvemaade omakülamees Ivo Linna laulis südamed ja jaheda ilma mitu kraadi soojemaks. 

Emadepäevaks saabusin Tallinna, uuel nädalal käisime Põhjala tehases Ankrusaalis kohvil, avastasime kunagistel radadel lonkides mereäärse terrassiga F. M Dostojevski pubi. Mandalatantsima jõudsin ka üle hulga aja, see tegi rõõmu, nagu ka kodused koosviibimised inspireerivate naistega. Noa ja Pegasuse hetked samuti.

Järgmisse Võru nädalasse jäi üks täiuslik 27kraadine päikeseline (paraku ka kerge drooniohuga) päev, mille veetsin suuremalt jaolt oma terrassil päikest võttes ja jäätist süües. Meenutasin nostalgiaga neid maikuid, kui juba järves ujumas käisin, aga kuna vahepeal oli ka üks kevadine EMO-seiklus Võru haigla sõbralike daamide juurde, siis seekord igaks juhuks ei riskinud, piirdusin Kubija spaas ulpimisega. Jalgrattatiire nautisin, sain kingiks piibelehti, istutasin terrassi lillekastidesse pelargoone (ja aeda rabarberi), tegin rabarberikooki & -kisselli. Võru Gümnaasiumi noortele esinesin juba mitmendat kevadet ka.

Mõned armsad ja lõbusad õhtud Indigos & pubis, üks peaaegu kleidi seljast viinud tantsukeerutustega pidu Club Tartus ning juba olingi taas lennus. Esialgu viis tee Tartusse, kus imetlesime Lydias avatud pop-up poes Lilli Jahilo kleite & Sigrid Kuuse ehteid, istusime ühel ja teisel pool jõge päikese käes (Väikeses Kuubas oli ikka kõige parem), põikasime läbi Karlova päevadelt ja ÜTI kevadgrillilt Rotalias, lonkisime jõe ääres ja teistel sumedatel sirelilõhnalistel radadel, jõime klaasi šampanjat Bar Parallelis ja taimeteed Creppis. Järgmisel päeval tõi rong mu Tallinna, et vahelduseks tegus ja asjalik olla. Kinno jõudsin siiski ka, puhtalt Zendaya pärast - "Hõissa, pulmad!" ei olnud miski nunnu pulmafilm, aga sõnum ilus, mille sealt enda jaoks noppisin - et valge kleidiga glamuursetest pidudest on olulisemad inimesed, kes valivad teineteist. Iga. Jumala. Päev.

Kohvi & šampanjat

 See oli vist umbes see hetk, kus ma otsisin ühe blogipostituse jaoks pilte ning valituks osutusid muu hulgas Võru järvevaated - üks mu hommikukohviga peegelsileda vee ääres paadisillal, teine kahe šampanjaklaasiga, taamal taas Tamula. 

Pakkus kuidagi mõtlemisainet ja ahhaa-elamusi. Sel teemal, kui suur osa mu õnnetundest on seotud kvaliteetse toidu & jookide ning rahulike hetkedega ilusas keskkonnas - see hõlmab nii kodu(sid) kui ka ümbritsevat. Sellised hetked on puhas rõõm nii üksi kui ka kallite kaaslastega jagades.

Kuidagi haakus selle kõigega mu jaoks üks suurepärane FB postitus sel teemal, kuidas inimesed on kaotanud lootusrikka usu helgesse tulevikku vs Eckhart Tolle mõttetera, et tegelikult on meil kõigil alati ainult käesolev hetk, täna, siin & praegu. Millega omakorda haakub see kunagi vist Elizabeth Gilberti raamatus vahendatud mõttetera itaallaslikust elufilosoofiast, et kuna poliitikaga on nagunii kogu aeg asjad sealsamuses, siis on targem keskenduda heale toidule, ilule ja elu nautimisele. Romantiseerida oma igapäevaelu jne.

Ma avastasin kõik need mõtted väga ammu, aga pandeemia, sõjad, lapsepõlvesõbranna ja veel mõne sümpaatse tuttava surm on kõik sellele ainult hagu andnud. 

Samas ma jälgin Instagramis Kristi Saaret, keda ma pean sümpaatseks, targaks, huvitavaks ja meeldivalt kahe jalaga maa peal olevaks naiseks... aga kui ma loen sellest, kuidas inimesed püüdlevad suurema palga ja selle poole, et 50% sellest kõrvale panna, siis... nomaitea. Ühelt poolt kindlasti väga mõistlik, teisalt... ei, loomulikult on mul ka olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et oleks võinud heldelt priiskamise asemel rohkem raha kõrvale panna, ainult et... kui mul oleks praegu kõik see raha, siis ma ilmselt priiskaks jälle veel heldemalt. :) 

Loomulikult mul ei ole midagi säästmise, investeerimise jms vastu, aga... 100% kindlaid investeeringuid teatavasti ei ole. Kõigel on oma riskid - aktsiatel, kinnisvaral jne. Teispoolsusse kaasa ei võta neist ühtegi ja mulle on alati absoluutselt kõige olulisem tundunud elada, täna, siin ja praegu, täiel rinnal. Sest hinge areng on ainus asi, mille me võib-olla võtame kaasa.

Lõpuks on elu muidugi kõikides valdkondades tasakaalu otsimise meistriklass nagunii.

Tegelikult ma tahtsin vist kirjutada hoopis sellest, et 1) vahel ma ikka mõtlen, et kui ma hindan nii kõrgelt kohvi & šampanjaga hetki, ehk ma peaksin siis tegutsema (kirjutamisele lisaks, see on the one & only true love nagunii) hobi korras ka kuskil külalislahkuse sektoris? 2) see on samuti põnev küsimus, mis on parim koht elamiseks, kus on külluses vee ääres asuvaid kauni vaatega õdusaid-mugavaid kohvikuid & restosid... Võib-olla on helge emotsioon merevaatega hommikukohvidest ja õhtusöökidest ka üks põhjus, miks ma olen nii palju kordi Kreeka saartele tagasi läinud, Lõuna-Prantsusmaale ka...

Kevad aias

Tänase mõnusa aeglase hommiku menüü oli nagu tervisliku toituja märg unenägu - kõigepealt terrassi eest näpsatud noorte naatide ja võilillevartega vikerkaaresmuuti (ma kutsun niimoodi neid smuutisid, kuhu panen kokku punast, oranži, kollast, rohelist, sinist värvi puuvilju & marju), seejärel näkileivad oma aia murulaugupestoga. Pesto retsepti olen kunagi blogisse ka jäädvustanud, täna muidugi ütleksin lihtsalt, et peotäis kõike kokku suristada (rohelist, parmesani, piiniapähkleid, sorts oliiviõli), ei ole nende grammide pärast vaja liiga palju muretseda. :)

Karulauk on teatavasti Lõuna-Eestis haruldasem külaline kui põhja pool, aga kuna murulauk vohas peenrakastis juba pikemaks kui 35 cm ning pidavat sealt edasi puiseks kiskuma (õitsema tahab nagunii ka hakata, mis on samas muidugi ilus vaatepilt), siis lõikasin sealt. Pärast tegin netis uurimistööd, kumb on kasulikum ja avastasin rõõmuga, et kui karulaugu puhul on mainitud, et see sisaldab A- ja C-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi ja rauda, siis murulaugus leidub A-, B-, C-, K-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda ja vaske. Ühe maitse peaks olema küüslaugusem, teisel sibulasem, pesto sai igatahes ka murulauguga piisavalt äkiline.

Lõunaosariikides mai algusest 20 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kevadilmad meelitavad terrassile päikest võtma ja aias inventuuri tegema ka. Vaatasin vanemaid kodu- & aiablogi sildiga postitusi ning märkasin fotosid vaadates jahmatusega, kui palju suuremaks ja võimsamaks on kask ja viirpuu vahepealsete aastatega kasvanud. Punane ja must sõstar, ebajasmiinipõõsas ja martsipaniõunapuu vähem, aga siiski ka. Kreegivõsa ja toomingat piirasin veidi varakevadel, lumemarjapõõsast terrassi servas ka. Valge sirel kaevu kõrval on lihtsalt ilus.

Murulauk, meliss, maasikad ja metsmaasikad on kõik terrassi ette peenrakastidesse kolinud, nii on lihtsam ja mugavam. Eesukse juurde lisasin kaks keraamilist lillepotti, kuhu läksid begooniad, terrassile ei ole selleaastaseid pelargoone veel istutanud. Varem eesukse kõrval olnud amplihoidja liigutasin hoopis terrassile, tundus, et amplil on seal parem elu, rohkem nii päikest kui ka vihma.

Praegu kuldsetes õites forsüütiate kõrvale lisasin kaks uut aedhortensiat kahele varasemale lisaks - lopsakas õiteilu juulist külmadeni on mu vaimustust neist ainult kasvatanud. Märtsikellukesed andsid teatepulga tulpidele, isetekkelistele siniliiliatele sain kuldtähti lisaks - Aiaelu grupis, kuhu nende armsate kollaste õite tuvastamiseks pöördusin, tembeldati see küll umbrohuks, aga mis siis - kui meeldib, siis meeldib. Pojengid tõin eelmisel aastal terrassile lähemale, sirguvad rahulolevalt. Mu kunagisest neljast Kanada & tavalisest roosist kahel on ka ikka veel hing sees, eesmärk on suve poole õite järgi tuvastada, millistel. Redistest, rabarberist ja avamaatomatitest-kurkidest olen ka mõelnud, aga pole siiani otsustanud, kas viitsin tegeleda, hedonism siiski ennekõike. :)

Head uut aiaelu & -ilu hooaega!