Spaablogi: Telegraaf & Ring

Ma olen päris hästi suutnud seda "kord kuus spaasse" rütmi hoida, ainult juulis-augustis tegin pausi, kuna siis oli järvedes-meres ka mõnus ujuda. Kuna enamasti käin mööda kauaaegseid lemmikuid (Võrus Kubija spaas, Tallinnas erinevates), siis spaablogi postituste sagedus on, nagu on. Aga paar uut olen siiski skoorinud: eelmise aasta lõpus enne jõule naudisklesin Telegraafis ja juunis käisin koos väikese sugulasega Ringi avastamas.

Telegraaf Spa osutus muidugi täpselt minu maitsele vastavaks kohaks: vaikne oaas suurte klaaspindade, rahustavate vaadete, ilusa basseini ja mullivanni ning paari saunaga. Rahvast oli vähe ja atmosfäär mõnusalt lõõgastav, sain rahulikult leili- ja aurusauna nautida, 3x10 meetri pikkuses basseinis mõned tõmbed ujuda ja mullivannis liguneda. Kuna Tallinna kesklinn oli samal ajal ummikuid ja kaubanduskeskused viimaseid jõuluoste tegevaid inimesi täis, oli kontrast eriti tuntav ja sealne rahu vaimustav. 

Riietusruum on meestel ja naistel ühine, eraldi lukustatavate kabiinidega rõivastumiseks, aga ühel mehel oli see vist meelest läinud, nii et kabiinist väljudes sattusin vastamisi alasti mehega - natuke särtsakamaid elamusi ka lõõgastumise vahele... :)

Ring spaa & saunade basseinide-mullivannide ala oli mu maitse jaoks pisut suur ja kärarikas, värskelt ujumiskursused läbinud väike sugulane nautis ringvooluga jõgedes ujumist, aga torude puudumise üle nurises - väga põnev oli kuulata, mis selle vanusegrupi jaoks spaa heaks teeb.  :)

Vaadetega on keset paneelmajade piirkonda muidugi, nagu on... Kui ma muidu eelistan suuri aknaid ja loomulikku valgust, siis siin ma pole kindel, et see oli parim lahendus.

Ilusate ja mõnusate saunade valik oli siiski muljetavaldavalt suur (kokku 10), mõned meeldisid meile mõlemale eriti, lemmikud eespool: 60C merevaigusaun, 60C kasesaun, 50C kadakasaun, 50C soola-aurusaun, 50C aurusaun, 50C hammam, 80C suitsusaun, 80C puuküttega välisaun, kuum Soome saun, natuke vähem kuum Vene saun.

Sulnis september

Ehkki ma korraldasin endale kahe kursusega koolilapse septembri ja seega tavapärasest rohkem kohustusi, meenub tagasi vaadates eelkõige sulnis päikesepaiste, soojad ilmad, rohelus, õied ja üks särav hommik teise järel. Õhtutest rääkimata. Kirjutanud ja erinevate käsikirjadega tegelenud olen õnneks üsna tublilt ka.

Uut Mustamäe Elamus Spa peal avatud bowlinguklubi sattusin ühel kenal õhtul vaatama, seejärel kulgesime pärast õhtusööki Frenchys Mooni kaudu klubisse D3. Ühel reede õhtul sattusin üle pika aja Toompeal algul Kohtuotsa ja siis Patkuli vaateplatvormile, nii palju mälestusi elustus nende kaunite panoraamidega, teismelisepõlve uitamistest ja hilisemast ka. Veinos oli dj Tom Lilienthal ja ilus õhtu nii toas kui ka õues.

Haabneeme rannas nautisin täiuslikku rannapäeva päevitamise, ujumise ning hilise lõuna & Virgin Mojitoga Burger Kitchen rannabaaris. Selle aasta skooriks jäidki üksikud ujumispäevad mais ja septembris ning hulgem juulis ja augustis. Rohkem oleks tahtnud... ja pikemat jääkohvi hooaega ka.

Hommikud Fikas ja Ristikheina kohvikus, koolipäevade lõunad Nopis ja Radios, viimased suveõhtud Noblessneris Lores hea toidu ja veiniga (see burrata & pistaatsiakook!) ning kodustel terrassidel kukeseenepiruka & šampanjaga, selle suve ainus päikeseloojangupurjetamine Runbjarniga...

Kadrioru Kirjandustänava festivalil jõudsin Tammsaare muuseumi aeda Eeva Parki ja Helin-Mari Arderit kuulama, Via Regia rännak Jan Kausiga sealt läbi pargi Presidendi Kantselei ette Vaiko Epliku ja Betti Alveri laulude kontserdile oli veidi unenäoline, hilisemad tiirud vanalinnas samuti.

Pika tänava festival osutus üle ootuste toredaks leiuks, ühe akna peal mängis Sandra Sillamaa torupilli, teisel rõdul Sofia Joons viiulit. Lõunasöök Carlo's Kitcheni terrassil oli täiuslik ning õhtune Pika tänava piknik imeline! Hõrk, efektne ja vahepeal tuli veel Rotalia meeskoor ka laulma. Kui õhtu jahedamaks läks, tegime tuisutopsid Texases ja tulime koju ära, pühapäev ikkagi (ehkki vahepeal tuli kiri, et esmaspäeval jääb kool ära, hurraa!). :)

Tartu-Võru-Viljandi nädal sisaldas Tartus Café Truffe'i aknaalust lemmiklauda, Viljandis Kodukohvikut ja Rohelise Maja kohvikut, Võrus tavapärastele radadele lisaks sõbra sünnipäevapidu järve- ja pargivaatega Pargimajas, lustakate üllatustega - roos hambus saabuvad ja siis laulma hakkavad mehed on ikka Lõuna-Eesti crème de la crème. :)

Sügisesel pööripäeval 5. pulma-aastapäeval lubasin endal natuke nostalgitseda ning tundsin, et ma olen tänulik kõige eest, mis oli, nagu ka selle eest, et praegu on nii, nagu on.

Ametlik sügis hakkas vikerkaarega akna taga, kullamäe leidmisega kooli hoovist, Qba näituse avamisega Kadrioru pargis Kastellaanimaja galeriis, teistmoodi nostalgilise lõunaga Osteria il Crus (ma polnud vist kümme aastat seal käinud, Michelini äramärkimise, aga ka väga hea hinna & kvaliteedi suhtega resto), "Unistuste saare" etendusega Salme Kultuurikeskuses, Kalev Spas ulpimise ja vanaema 92. sünnipäevaga.

Go Reisiajakirjas ilmus "Vildega Budapestist Viini", mu kevadisel Vilde reisikirjade võistlusel ära märgitud lugu, Postimehe kolumnis mõtisklesin hariduse võimalustest ja kasudest.

10 aastat vabadust

Augusti lõpus sai kümme aastat sellest, kui ma lahkusin Postimehe laupäevalisa juhi kohalt, mis oli minu viimane töökoht, kus ma (umbes neljal päeval nädalas) toimetuses kohal käisin. Tol ammusel ajal polnud kodukontor ega paindliku graafikuga kaugtöö nii tavalised ega levinud nähtused, aga töö ajakirjanduses pakkus õnneks juba siis suuremat vabadust ja mänguruumi.

Aga et siis need kümme aastat. Mult on palju küsitud, kas igav ei ole hakanud. Ühelt poolt ei ole mul pärast lugema õppimist tõesti igav hakanud, vähemalt mitte siis, kui mõni raamat käeulatuses on  - maailmas leidub igal juhul rohkem põnevaid tekste kui inimene ühe elu jooksul läbi lugeda jõuab. Teiselt poolt... eks eriti Eestimaa tubaseid tegevusi soosivatel aastaaegadel olen ma aeg-ajalt ikkagi võtnud vahelduse mõttes vastu pakkumisi eri ajakirjandusväljaannete toimetajaid asendada või muudes põnevates projektides osaleda. Viimaste hulka loen ma ka Tartu Ülikooli kirjanduse doktorantuuri õppeainete sooritamise kahe aastaga ja Kaneelimaja renoveerimisteekonna.

24 sügist erinevates koolides alustanuna on tulnud sageli just suve lõpus ja septembrikuus võidelda kiusatusega kuskile õppima minna või mingeid lisaprojekte võtta. Sel aastal ka, aga mulle tundub, et ma leidsin seekord päris geniaalse lahenduse - BFM ehk Balti Filmi- ja Meediakool on üks neid maju, mis on mind alati pisut ahvatlenud, nüüd õpin seal septembri lõpuni videomontaaži. Väga hea pikkusega kooliaasta mu meelest! :) Sõbra Nullist Turunduskooli sotsiaalmeedia meistriklassi kuulan ka, nii et korralik koolilapse september.

Aga jah, viimasel ajal on vahel siiski tunne, et... ehk ma tahaksin oma head haridust, silmaringi, oskusi ja võimeid kuskil veel rakendada?! Rohkem Tallinnas olemine soodustab seda tunnet kindlasti ka, siin on kõik nii tegusad. Võrus oli kuidagi loomulikum oma koeraga Hunteri kummikutes looduses uidata, selline kerge maa-aadli vibe. :) Paindliku graafiku ja asukohavabaduse usku olen ma muidugi ikka ning võimalikud projektid võiksid muidu ka silmad särama panna - olla endale ja teistele kasulikud, inspireerivad, harivad, lõbustavad, muidu ägedad, sobida mu väärtustega... 

See on jätkuvalt puhas rõõm, et ma olen kirjanik & kolumnist ehk siis see, kelleks ma olen alati tahtnud saada (lapsepõlveunistuste seas olid ühe vanalinnapäevade moeetenduse mõjul ka mannekeeniks ja Muhu suvedest inspireerituna taluperenaiseks saamine, mõlemast olen ampse proovinud, modellitöö on tore, aga pärast juba mainitud majarenoveerimist olen pigem siiski tänulik, et mul seitsme laguneva kõrvalhoonega talu pole). Mu elus on praegu ainult asjad ja inimesed, mis ja kes on mu enda valitud, loodud, väärtustega kooskõlas ja mulle meeldivad. Ma usun, et see on hea koht, kust midagi luua. Koogile kirsse lisada.

Kõigile nendele väga tähtsatele ja kõrgel positsioonil meestele, kes on mulle helistanud ja mind oma erakonna nimekirjas kohalikel valimistel kandideerima meelitanud, olen ma siiski eitavalt vastanud. Tark õpib teiste kogemusest ja mulle tundub, et mulle sobib ikkagi kõige paremini neutraalse jutustaja ja kirjutaja positsioon. Aga ma olen loomulikult väga meelitatud ja tänan südamest! 

Aeglases taktis august

 Ma olen südamest tänulik selle ilusa augusti ja kogu oma imelise suve eest! Et nendesse kolme kuusse mahtus neli Pärnut ja neli isaisade maakodu külastust. Et ma jõudsin ikka Muhusse ja Saaremaale emaemade juurte juurde ka. Et ma kuulasin ennast ja tegin asju omas rütmis; et see kõik oli suurem nauding, kui ma oleksin julgenud loota. 

Augustit alustasin pärast juuli festivalimöllu rahulikuma nädalavahetusega maal... aga selle tasakaalustamiseks viis elu mind siis teisipäeval Pärnusse õhtust sööma, kus ma ostsin Siluetist endale veel ühe MÖMi portselanprossi (kisub sõltuvuseks), avastasin Röömule lisaks uusi kohvikuid-restosid ning naersin mõõdutundetult palju. 

Muhu ja Saaremaa nädalavahetust alustasin Lõunaranna sadama Kala resto & baaris, mis mulle juba eelmisel suvel väga meeldis. Oli jätkuvalt suurepärane, võtsin jääkohvi kõrvale säinaäkise Muhu leival, lisaks saabus mu lauda põnevaid üllatuskülalisi, kellega sai arutleda, kas ja kumb on sensuaalsema alatooniga väljend, kas "ringi kepsutama" või "sekeldustesse sattuma". :)

Magustoitu sõin juba päikeselises Kuressaares Gospa terrassil, šokolaadikook oli sama suussulav kui 18 aastat tagasi. Seejärel võttis kaptenihärra kirjanikupreili oma hoole alla (kui pärast 25 aastat abielu tähistatakse hõbepulmi, siis kas 25 aastat sõprust on hõbesõprus?), käisime Muratsi sadamas Mari Jürjensi kontserdil (Kuressaare merepäevade raames) ning pärast Hafenis praelestade & klaasi cremanti kõrvale päikeseloojangut nautimas. Laupäevahommikune Böns oli peaaegu et pisut liiga rahvarohke, aga sain siiski oma hõrgu kaneelisaia ja jääkohvi. Pärast pikka mõnusat jalutuskäiku ümber lossi ja Albert Uustulndi 100. sünniaastpäevale pühendatud mereajaloo konverentsi tundsin, et olen Kuressaaresr kõik saanud, mida tahtsin, Muhu ootas.

Mu kohvikute-restode armastus lõi seal eredalt välja, jõudsin ära proovida nii uue JJA Liival, nostalgitseda Bottengarnis Koguvas ning nentida, et mu süda kuulub (lisaks Kala restole Lõunarannas ja Pädastele seal lähedal) Liival siiski Muhu toidutänavale - sõbrad võtsid Meite Napolist pitsa, ma Island Burgerist jätkuvalt ülimaitsva burksi. Lisaks andsin endale järeleaitamistunde Muhu geograafias, keerasin paarile teele, mis panid endalt küsima, kas ma üldse olin neid kunagi varem sõitnud. Õhtuujumine Tillunires (väga kena ujumiskoht on sinna tehtud!) ja hilisem jalutuskäik mu lapsepõlveradadel maalinna ümber tegid hingele head ning natuke oli tunne nagu Alice'il Imedemaal - vahepeal lippas me ees külatänaval jänes ja näitas teed suure hõbeaarde leiukoha juurde uduvines kastesel heinamaal...

Tallinnas mahtus nädala sisse šampanjat ja õhtusööke LaBoccas ja La Cucinas, Apollo Plaza avapidu ja R14 terrassichill, pikki lummavate vaadetega päikeseloojangujalutuskäike Noblessnerist Kalaranda. 

Nädalavahetus viis Pärnu kirjandusfestivalile Koidula pargis ja teistele lemmikradadele - Siluett, Pastoraat, Rööm, Mon Ami, Varjupaik (kus esines SkaMeika), veel kord Koidula park (kus esinesid Kosmikud), Düün - ja selle suve uude hittkohta Villa14sse jõudsin ka lõpuks (ma loodan, et kohtun sealsest aiast leitud Taco Mani tacodega kunagi kuskil veel).

Taasiseseisvumispäeval oli võimas isapoolse suguvõsa kokkutulek esivanemate talu kuursaalis, kohe pärast seda mu augustikuu ainsad neli päeva Võrus, linna 241. sünnipäeval. Reedel oli Jääääre kontsert Kreutzwaldi muuseumi õuel ja pika laua pidu koos ansambliga Regatt Kandle aias, laupäeval Võru pärimustantsu festival, toidutänav, Smilersi staadionikontsert ja Hea Story Playas (üks liiga vähestest elava muusikaga õhtutest sel suvel Võru rannabaaris). Kallite naistega oli tore, aga ilm jälle kohutavalt külm, kasuka & saabastega pidin peole minema. :)

Kinos vaatasin "Materialiste" (ootasin midagi lõbusamat ja tempokamat, oli aeglane ja mõtlik, aga siiski head näitlejad ja mõtlemisainet suhete teemal), lugemislaual olid Santa Montefiorelt mitu raamatut, Marci Shimoffi "Happy for no Reason" ja Sylvia Franki "So long, Marianne" Leonard Coheni suurest armastusest. Õnn & armastus, mu kõige südamelähedasemad teemad, nagu ikka.

Postimehe kolumnis kirjutasin eelolevatele kohalikele valimistele mõeldes suurte asjade tegemisest (ja palun vabandust Katariina Suurega seotud faktivea pärast, mis sinna sisse lipsas!), Naisteleht küsis ja ma vastasin, kuidas end laen, tänud!

Sa oled juba täiuslik

Mulle meenus kunagi ammu avastatud ja kohe sümpatiseerinud mõte Zenhabitsi blogist, et... Sa oled juba täiuslik, just sellisena nagu oled. Ja võid seega lõpetada stressamise ja aidata teisi. :)

Miks see mulle meenus - kahte tüüpi vestlustest ja olukordadest inspireerituna.

Üks: need vestlused, mida ikka vahel naiste vahel toimub. Kus jagatakse seda, et ma olen enda meelest liiga seda ja mitte piisavalt teist, siin on mingi jooneke ja see võiks teisiti olla. 

Ühel hommikul pärast toredat veinijoomist ja (muu hulgas) sedasorti juttudesse kaldumist mõtlesin ma, et... täitsa napakad oleme ikka. :) Sest kui ma jagasin oma joonekesi, siis teine pool kallutas end siira uudishimuga ette ja küsis "Kus? Ma pole iialgi märganud! Aa, aga mul on see ka!" - mille peale ma pidin nentima, et polnud seda joonekest tema juures ka iialgi märganud. Mina ja mu lähemad sõbrad olemegi õnneks sellised, kes teiste juures märkavadki peamiselt head ja ilusat. Võib-olla ei peaks ennast ka luubiga vahtima? Seda enam, et vanuse kasvades pole silmanägemine peaaegu kellelgi päris nagu kotkal, loodus on armuline. :)

Ja siis meenus mulle jälle mu kevadel lahkunud sõbranna, kes oli läbi elu alati minu silmis täiuslik ja imeilus (lisaks elegantne ja hea maitsega nagunii), aga ise arvas midagi muud... noh, vähemalt me saime aegade jooksul omajagu nalja oma ebakindluste teemal. Aga... ühel hetkel inimest enam pole ja siis on täiesti ükskõik, kas tal oli kuskil paar sentimeetrit rohkem või vähem, jääb ainult igatsus tema isiksuse ja armsa näo, hääle ja naeru järele. 

Iluideaalid on aegade jooksul käinud seinast seina nagunii. Olles olnud 20ndates selles ideaalseks peetavas 80-60-80 modellimõõdus ja nüüd pärast lahkuminekut enam-vähem 90-60-90 liivakellafiguuriga, siis ma võin kinnitada, et oma kehaga on muidugi meeldiv rahul olla, aga naistena me leiame alati midagi enda juures, mille üle obsessida. Alati!

Kaal ja vanus on lihtsalt numbrid, millele paljud meist mõtlevad liiga tihti. Minu (õnneks üsna napid) lahkuminekujärgsed ebakindlused purustas eelmisel nädalal üks armas kuueaastane noormees, kes küsis, kui vana ma üldse olen, ausa vastuse peale ütles, et valetada ei tohi, sest ma ei saa olla vanem kui tema issi, kes on 35. Küsisin, kui vanaks ta mind siis peab, pärast väikest mõttepausi arvas ta, et kuskile sinna oma emapoolse onu kanti - kes, selgus, on 22. :) Sobib. :)

Kaks: mulle meenus nädala alguses Neale Donald Walschi raamatutest ka see mõte, et universumi silmis me oleme oma keerulisemateski olukordades nagu pahandust teinud kolmeaastased. Täiuslikud ja vastupandamatud just sellistena, nagu oleme, mis siis, et ei oska veel kõike.  

Millega seoses see meenus: nagu ehk mõnest mu eelmisest postitusest on olnud aru saada, siis aastatagusest lahkuminekust suurematki meelehärmi tegi mulle ühe kauaaegse sõbra arusaamatu käitumine, reetmine ja suhete katkemine. Eksabikaasale oli mul lihtsamgi andestada - kurb, et meiega nii läks, aga ta on ka vaid inimene... ja kellel nende armusuhetega ikka kogu aeg kõik väga lilleline on, vähestel lotovõitjatel ehk. :) Meil oli isegi pikalt ning lisaks ma näen tagantjärele selgelt ka enda osa, mida ma seal teisiti ja paremini oleksin võinud teha. Sõpradega samas... ma annan ise oma parima ja mitmed on kindlate kaljudena mu kõrval läbi elu. Nii et selle valdkonna ootamatult suured pettumused Võrus tekitasid minus suurematki meelekibedust, mida ma ei ole jätnud ka väljendamata.

Aga samas viis see kõik nüüd taipamiseni, et ma armastan neid omadusi endas - õiglustunnet, otsekohesust, avameelsust, vajadust tõde jalule seada, nõrgemate eest seismist, enesearmastust, lahendustele keskendumist ja harmoonia poole püüdlemist. Isegi oma emotsionaalsust ja impulsiivsust. Selline ilus iseendaga rahu tegemise hetk - et olen selline, nagu olen, ja ma tean, et minu inimesed armastavad mind sellisena, nagu ma olen. Ja mulle tundus, et seda tasub jagada, ehk toetab kedagi veel... siin selle rahva keskel, kus pigem justkui ei ole hea toon endaga liiga rahul ja julgelt ise olla. Jah, oma päris tundeid ja olemust alla surudes ning maha vaikides võid ju olla rohkematele vastuvõetav, aga need päris tunded ja olemus ei kao kuskile. Palju toredam on olla armastatud selle pärast - või sellest hoolimata - kes ma päriselt olen. 

Ole siin praegu täna... õnnelik

Sõnastasin millalgi mindfulnessi/kohaloleku ja olevikus elamise üle arutledes mõtte, et lõpuks me elame kõik igaveses tänases. Natuke nagu "Lõputu küünlapäeva" ("Groundhog Day") filmis, ainult et selle peategelane oli veel ka ühes kohas kinni. Muidugi me meenutame minevikku ja planeerime tulevikku (halvemal juhul kahetseme minevikku ja kardame tulevikku), unistame ja fantaseerime, aga lõpuks on ikka kogu aeg TÄNA. Ja see TÄNA on see, mis otsustab elu kvaliteedi. Vana hea: oled täna õnnelik, oled kogu aeg. Tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada

Kunagi juba päris ammu olen salvestanud ka sellise lookese, lugesin nüüd üle ja kõnetas ikka, head põhimõtted...

1. Kujunda teadlikult oma igapäevaharjumusi (piisavalt und, liikumist, aega looduses, mediteerimist).

2. Loe rohkem raamatuid (JAA! :))

3. Leia nii isiklikus kui ka tööelus, mida/keda armastad.

4. Ole tänulik.

5. Naerata rohkem.

6. Tunne rõõmu väikestest asjadest.

7. Tee väikseid heategusid.

8. Kuluta rohkem elamustele ja vähem asjadele.

9. Väldi võrdlemist.

10. Loo ja hoia lähedasi suhteid.

Nagu küps maasikas

Milline rõõm, et pikalt oodatud kuum suvi jõudis ikka kohale - suvesüdamekuu on olnud hõrk nagu küps maasikas. Sirelid ja jasmiinid andsid teatepulga üle (metsikutele) roosidele ja aedhortensiatele, õnneks oli juulis Tallinna ja Võru päevi peaaegu võrdselt, nii et sain Kaneelimaja terrassilt enda istutatud õiteplahvatust imetleda.

Sisuliselt möödusid kõik juulikuu nädalavahetused festivalide ja ühendkooride tähe all. Kuu algas laulupeonädalaga. Laulu- ja tantsupeotuli saabus Runbjarniga Tallinna Noblessneri sadamasse 2. juuli keskpäeval mõnusas suvekuumuses. Ivo Linna ja Kalamaja segakoor esinesid. 

Laupäevase rongkäigu ajaks kallas muidugi paraku vihma nagu oavarrest, nii et peaaegu oleksin minemata jätnud (pealtvaatajana on see võimalus), aga kuna kõigele muule lisaks oli mu Muhu vanavanaema sünniaastapäev, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et... ega ma mingi suhkrust tüdruk ei ole! Esiemade tehtud Muhu rahvariided selga, kollased Hunteri kummikud jalga ning muhulased ja võrukad said ilusasti vaadatud ning ma möödakäijate kingitud lillepärja ja tammeokstega kaunistatud. Kirjutasin ka Postimehe juulikuu kolumnis, et naljakal kombel on mu jaoks olnud kõige meeldejäävamad rongkäigud kõige vihmasemad: 2004. aasta isetekkelise rongkäigu kajastamine Postimehe suvereporterina ja nüüd 2025. aastal võrukatega spontaanselt Kadriorust Pirita teeni kaasa kõndimine. Komplimente ja häid sõnu sain südantsoojendavalt palju. Kontserte vaatasin ekraanide vahendusel laupäeva õhtul kodus ja pühapäeval perega, sellise ilmaga sobis mulle hästi.

Järgmiseks nädalavahetuseks jõudsin lõpuks Võrru, oli hea ja üle tüki aja toimus ka midagi märkimisväärset: reedel avati Võrumaa muuseumis Marko Mäetamme näitus "Teekond tundmatusse". Pärast seda sõitsime Ostrova festivalile, kus mõned kassmehed tahtsid meile kohe parimas veinibaaris šampanjat välja teha ja vedasid Ivo Linna järgi tantsima. Muidu oli ka hea seltskond ja Tanel Padari hilisõhtune kontsert üle ootuste. Torm läks meist vahepeal mööda, öösel tagasi Võrru jõudes imestasime, miks kõik on märg ja murdunud puuoksi täis... aga kui Playasse jõudsime, siis säras täiskuu peegelsileda järve kohal. Lummav.

Tallinnas kiskus pidevalt nädala sees ka peoks: kolmapäeval OKO terrassil Haabneemes pärast mõnusat rannapäeva, järgmise õhtu romantiline päikeseloojangujalutuskäik algas Noblessneris Wambolast, jätkus peoga Kai klubis ja lõppes Veinos Charles Heidsiecki Blanc des Millénaires 2007 šampanjaga. Järgmisel nädalal alustasime kaaviariga Lee restost (kunagise Šoti klubi aed on jätkuvalt lihtsalt imeline, söögile lisaks!), seejärel kulgesime üle Skoone bastioni Fotografiska katuseterrassile ja lõpuks Mökusse, kus asi läks muidugi üsna käest, shotid jne. Aga järgmisel õhtul Rotermannis olime R14 terrassil taas kõik hea muusika saatel rivis ja selgus, et proffide käes käib ka magnumpudeli sabraaž ühe liigutusega, muljetavaldav!

Pärnu ahvatles nagunii, aga kui siis veel juhuslikult sõbraga mõlemad Tuborgilt Retro Beachile lapsepõlvest Music TVst tuttavale rootslaste Rednexile piletid võitsime, tundus, et tuleb minna. Lisaks toimus laupäeva pärastlõunal Embassy of Fashioni moeetendus Silueti ees, nii et peaaegu et väljakutse oli ka ujuma ja Oreganosse Kreeka toitu nautima jõuda. Aga sain hakkama. :) Pärast triivisime Röömust Krabisse, hiljem veel Templisse räpipeole ja siis Sunseti... oli pikk, kuum ja ilus öö, nagu suvine suudlus. :) 

Pühapäeva hommikul sulpsasin algatuseks sõudebaasi juures jõkke, linna jõudsime nii hilja, et Pastoraadis hommikusööki enam ei saanudki, Barbaras õnneks küll. Edasi kulgesime Siluetist Düüni (kus käisime meres ujumas), seejärel armsate taaskohtumistega mööda rannaäärt  Surf'n'Souli teises ranna otsas. Seejärel veel Pärnu Gurmee Itaalia Maitsete peole ja Pärnu Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: La Paloma". Jalutuskäik üle uue Rääma silla ja veel üks sulps jõkke... ma imestasin, et me pühapäeva hilisõhtuks ikka Tallinna tagasi jõudsime, kiusatus oli öelda, et ma ei tule siit alla/tagasi. :)

Seejärel läks Merkuur retrograadi ja oli tunda ka: ma olin aasta aega olnud täiesti kindel, et juuli viimasel nädalavahetusel olen Viljandi folgil, aga miskipärast leidsin end neljapäeva õhtul Võrust. Reedene Reina ja Sten-Olle kontserdi, mereannipaella ja ujumispausidega pidu ühes suures ilusas kodus Võru taga oli siiski seda väärt, laupäevane Hargla Uma Üülaat ka väga kaunis - tõeline haldjamets, täis hõljuvaid unenäopüüdjaid ja makrameekaunistusi, lilli ja küünlaid. Sten-Olle Moldau ja Öösorr esinesid, see pakkus natuke nostalgiat ja palju rõõmu.

Pühapäeva lõunaks jõudsin ikka Viljandisse ja see on hämmastav, milline suurepärane folk see üks (öö)päev oli! Kirsimäel Nikns Suns 20 "Folk rokib, raisk!" kontsert, peamiselt murul lebades kuulatud Imar (Šotimaa) laululaval ja Ando & sõbrad Kirsimäel ning õhtu lõpuks absoluutselt fantastiline Noep Goes Folk laululaval (+külalistena Duo Ruut, Mari Kalkun ja Sandra Sillamaa, kellega läks laval lausa suudlemiseks - kibeee!). Kesköö paiku polnud me üldse valmis folki lõpetama, Aida katuseterrassi jämm pakkus õnneks rõõmu peaaegu hommikuni. :) Ah jaa, millalgi õhtul oli vikerkaar ka taevas ning hommikused köögijutud, sulps Paala järve ja hiline hommikusöök Fellinis ka hingele head.

Lugemise väljakutse peale mõtlen uuesti vist sügisel, praegu on päevades ja öödes nii palju muud elu. Kinos vaatasin kirjandusfilmi "Jane Austen rikkus mu elu", lisaks õnnestus ära näha kunagi vaatamata jäänud "Vaba raha" investeerimise teemal, päris hoogne ja vaimukas. Jalgrattatiirude ja ujumiste arv nii lapsepõlve lemmikrandades kui ka selge veega järvedes teeb heameelt ning loodetavasti kasvab veelgi.