31.3.25

Mitmenäoline märts

Veebruari lõpus sattusin (nüüdsel ajal väga episoodiliselt avatud) Kodase restosse Lavassaare Trio kontsert-õhtusöögile. Mul sai juba hulk aega tagasi totaalselt kõrini igasugustest 5-7-9käigulistest õhtusöökidest, ma ei jaksa nii palju süüa, nii et olin ülirõõmus, kui nägin, et seal on kavas vaid kolm hõrku käiku, kontsert osutus ka väga meeleolukaks. Ja Kodas tähendab kotkast, ilus märk. 

Järgmise õhtu Hedonism Après Ski Kütiorus oli õues efektsem kui toas (see laseretendus lumistel nõlvadel ja šampanjabaari deko!), aga head muusikat ja tuliselt kirglikke hetki sai lõpuks nii toas kui ka õues. :) Tegelikult oli mu nikastatud jalake siis veel üsna õrn, aga huvitaval kombel saime samuti rivist väljas sõbrannaga igal nädalavahetusel reede ja vahel ka laupäeva õhtuks terve(ma)ks, et laua peal tantsida ja muid trikke teha. :)

Kandles avanes kuu algul kolm uut näitust, Eva Jeršovi maalinäitus “Naiselik jõud: Näod läbi uue prisma”, Viido Polikarpuse maalinäitus “Enda kunsti selgitus” ja Ave Kruusmaa graafikanäitus “Hoitud hetked” (viimase käekiri meenutas mulle pisut Kadi Kurema töid), lisaks Vana-Võromaa kultuurikojas märtsi lõpus Johannes Luige skulptuurinäitus "Mõeldes jõgedes". 

Vastlapäev kuklitega tähistatud, tuli naistepäev, reede õhtul esines sel puhul pubis Taavi Peterson ja Club Tartus üle hulga aja ka üks päris staar, rõõm oli Laura laule nautida. Emakeelepäev ja kalendrikevade algus pakkusid veel põhjuseid rõõmustada ja tähistada. Naistepäeval sai juba terrassil päikese käes kohvitada ja oma aia märtsikellukesi imetleda ka.

Armsa sõbra juubelipidu-raamatuesitlus imeilusas Tartu Linnamuuseumis Gerli Padari ja andekate näitlejatega kujunes tõeliselt südantsoojendavaks ja hingekosutavaks õhtuks, hiljem jõudsime veel Veini ja Vinesse ning Maasikasse ka.

Pärast kolme mõnusat nädalat Võrus oli tore Tallinna nädalavahetusel Tallinn Fashion Weekil Liina Steini kaunist moeetendust imetleda ja sõpru näha, järgmise õhtu Ekstaatilise Tantsu pidu pakkus seda, mida nimi lubas.

Mu suureks kurvastuseks jäi märtsikuusse ka mu senise elu üks suurimaid kaotusi. Kui vanad inimesed surevad, siis on ka kurb, aga see on ikkagi paraku elu loomulik käik, see aga... P, mulle ei jõua ikka veel päriselt kohale, et Sind enam ei ole, ilusast ärasaatmisest hoolimata... Aga rõõmu jäävad tegema mälestused me 35+ ühisest aastast (ebareaalne number, me pole ju nii vanadki…).

Filmid ja raamatud aitavad sedasorti asjadelt mõtted kas või korraks mujale saada, kirjutasin meelerahu pidepunktidest ka oma märtsi kolumnis ja rääkisin raamatutest imetoredal esinemisel Lasva raamatukogus. Kinos vaatasin parima filmi Oscari võitnud "Anorat", Eva Kübara "Minu kallimaid", Angelina Joliega "Mariat" Callase elust ja "Oopust" John Malkovichiga. Lugemislaual on sedapuhku peamiselt sõprade teosed. Spaadest ulpisin naudinguga Kubija loodusspaas ja Hiltoni Eforeas, aga märtsi lõpu saunad & tiik, šampanja, suitsukala, kaminatuli ja musitseerimine Haanjas sõbra juures olid kõige ägedamad, jälle üks laupäevaõhtu, mis tegi nii hingele kui ka kehale pai.

28.2.25

Vastuoluline veebruar

"Fkn February" on repliik, mis on mul suure osa sellest - õnneks lühikesest - kuust peas kumisenud. Positiivselt mõelda on oluline, kogenud hedonistina tean seda ju juba 2000ndatest, aga veebruaris 2025 on see küll korralik väljakutse olnud. Ma olen muidugi väga tänulik, et 1. veebruaril meiega Tartu lähedal juhtunud autoõnnetuses osalenud kahes autos olnud viis inimest kõik sealt omal jalal minema läksid, ning tore, et sõbranna (kelle Audi tagaistmel olin, kui üks Honda meile kõrvalteelt peateele ette keeras) sai uue parema auto. Kangekaelsus ja sinikad jõudsid aga vaevalt ära paraneda, kui sain kõrvapõletikuga kõigepealt Võru EMOs ja siis Tallinnas perearsti juures käia (+hambaarst ka tänu autoõnnetusele)... ning vabariigi aastapäeva õhtul väänasin veel jala ka välja. Oleks vist ikka pidanud jaanuari lõpus kuuks ajaks kuskile sooja putkama, ehk oleks see kõik olemata olnud?! Samas nende sündmuste plusspoolele läheb nii meditsiinitöötajate kui ka kallite lähedaste abivalmidus ja soojus, esimestest tahtsin kirjutada ka oma veebruarikuises Postimehe kolumnis.

Palju head mahtus siia kuusse siiski ka. Jaanuari lõppu jäi üks mõnus päev Kubija spaas, Eesti kirjanduse päev ja raamatuaasta algus ning uue Võru piljardiklubi avapidu. Veebruari alguses avanesid Vana-Võromaa kultuurikojas kaks näitust korraga, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogide kaunis "Ajajõgi" ja Ago Ruusi fotonäitus "Kutse", edasi läks rajuks šampanja & handsaga peoks, Kurrunurruvutibaar & Club Tartu lõpuks, tantsud ja jutud. :)

Sünnipäevalilli ja kingitusi tilkus veel veebruari esimese nädala lõpuni, nii südantsoojendav, pluss hakkas tekkima see mu lemmikolukord, et šampanjat on nii palju, et ei mahu enam hästi külmikusse ära... ning seejärel tulid juba sõbrapäevalilled & kingid, rõõm. Põlvasse viidi Rita Ray sõbrapäevakontserdile, mis oli suures saalis ja ületas väga positiivselt kõik ootused, lavakujundus, muusika, kleidid ja kõik muu oli imeline! Romantiline sõbrapäeva lõuna Suures Munas meeldis mulle ka väga. 

Samal nädalavahetusel oli Festaris üks äge pidu nimega Vägi, kus esinesid Mandoterror, Redneck Rampage koos Aapo Ilvesega, Wasteland-6 ja Artifer, nii muusika kui ka valgusmängud olid efektsed ning eelpidu armsa naistenelikuga mu juures samuti väga lõbus.

Veebruari teine pool Tallinnas tõi südantsoojendavaid perekondlikke hetki ja lustaka nädalavahetuse, seikluste ja uskumatult rohkete uute tutvustega jätkuvalt kaunis Manna La Roosas, erapeol ühes teele jäänud baaris ning Kuku klubis Mai Skizo ja Kurjami kontserdil.

Filmielamustest jõudsin vaatama paljukiidetud Läti animafilmi "Flow" ja kodumaist "Jan Uuspõld läheb koju", raamatuelamusi lisandub ka päris heas tempos: pooleli on Blandine Le Callet' "Pulmatort", Al Pacino "Sonny Boy" venis algul, aga lõpuks pigem meeldis, Pedro Almodóvari "Viimast unenägu" nautisin ja Katrin Pautsi "Valge aiaga maja" läks ühe õhtupoolikuga, äratundmishetki seal 1990ndate ja väikelinnatüdrukute lugudes jätkus (mainin igaks juhuks, et mina olen siiski sünnipäraselt suurlinnatüdruk). :)

4.2.25

Armastusest

Üks mu läbi aegade lemmiktsitaate armastuse kohta on pärit Gunnar Aarmalt, kes leidis, et armastus on see, kui teise inimese lähedal on hea olla, tema energiaväljas. Teine toredate mõtteterade autor on Osho, kelle meditatsiooniraamat, mida aasta lõpus lugesin, meenutas, kuidas me kõik vajame armastust ja vabadust.

Mindfulnessist ja olevikuhetkes elamisest räägitakse palju, Eckhart Tolle ja Oprah ka hiljuti. See on päris oluline küsimus, kas mul lähevad selle inimese peale täna, siin ja praegu silmad särama. Kas ma tahan talle käed ümber kaela panna? Kas mul on rõõm ja soe tunne teda näha, sõltumata sellest, kas mul on hea või mitte nii hea päev?! Üks asi, millest ma möödunud aastal aru sain: ma olin nii mõnegi inimese pannud - sageli eriliste teenete ja kunagiste südantsoojendavate hetkede eest - mõttes kasti sildiga "minu inimesed" ja siis sattusin segadusse, kui minevikumälestused olid küll head, aga olevik enam üldse mitte.

Mind on looduslapsena kummitanud ka mõte, et kallima puhul on päikesetõusud ja -loojangud need võtmehetked, mida tahaks koos veeta. Päeval on enamikul inimestel oma töö ja toimetused, öösel on muidugi ka armas voodit jagada ja kaisus magada, aga eriline võlu on just nendel tundidel, kui päevast saab öö ja ööst päev. Ühistel hommikukohvidel ja õhtusöökidel, looduses uitamistel ja šampanjastel piduõhtutel ning neid saatvatel vestlustel ja puudutustel. Nojah, kirjanikuna ongi mu esimene armastuse keel loomulikult sõnad, aga ühistesse söömistesse mahub ka kvaliteetaeg, füüsilised puudutused, teened ja mõnikord kingitusedki (või mis need ülejäänud neli armastuse keelt olidki).

Muide, seoses sellega, et pool aastat tagasi - juuli lõpus - läksid minu ja eksabikaasa teed lõplikult lahku, on mul tunne, et mu Võru ellu oleks teretulnud üks autojuht-turvamees-kohvitooja, eelistatavalt pikk, heas füüsilises vormis ja maasturiga - ei pea kastikas olema, aga võib, peaks vist lisama, vaadates kui palju neid Võrus ringi vurab. :) Mõtlen veel, kas vajaksin ka esindusmeest - sõltub, kas linnapea kutsub mind vabariigi aastapäeva vastuvõtule, maavanem küll kutsus ja eelmise linnapea ajal käisin ka alati. :) Sobivusel võimalik muidugi ka suurem vastutus, rohkem ülesandeid, laiem geograafiline haare, pikk koostöö jne.

Tänases ägedas naisteringis tuli ka juhtumisi jutuks, et sobivust kellegagi aitab hästi hinnata koos reisile või kas või kanuumatkale minek. Sportmängud muide ka - mul oli kunagi üks austaja, kellega koos rannatennist mängides tundsin, et minu naisenergia ja tema meesenergia olid ideaalses tasakaalus - mina naudisklesin seal oma ilusas kleidis, vahepeal tegin ka mõned hästi sihitud löögid, tema jooksis ja rahmeldas, nagu talle meeldiski... ja me muudkui võitsime. Samas kui ühe teisega sain jahmatusega aru, et võitsime tänu mulle - minu energia ja mänguoskused kandsid nii hästi, et ta ei suutnud seda ära rikkuda, ehkki mingid punktid tema tõttu ikka kaotasime ja see, kuidas ta vastaspaariga ühe piiripealse palli pärast agressiivselt jauras, oli ka piinlik.

Ühesõnaga, hakkasin täitsa aru saama, miks ka äripartneritega minnakse nt golfi mängima - nii näedki, kuidas inimene erinevates olukordades käitub. Rohkem neid esimest sorti ja muidu hästi sobivaid partnereid kõigile!

31.1.25

Veel üks Tenerife

See oli mul Tenerifel nüüd juba nii mitmes kord, et mõtlesin, kas on üldse mõtet reisiblogi postitust kirjutada, aga tean, et mõned teist ootavad muljeid ja iga reis on isemoodi ikka, nii et letsgo. :)

Ka selle Tenerife reisi mõte tuli üsna spontaanselt (nagu eelmisegi), sest üks mu pereliige oli pikemalt seal. Vaba magamistoa, soodsate lennupiletite, tavapäraselt vaikse jaanuari alguse ja päikese-sooja-värvide igatsuse kombinatsioon osutus loomulikult vastupandamatuks. Tahtsin nii aastavahetuse kui ka sünnipäeva kindlasti Eestis olla, aga see välistas jaanuari esimeses pooles kuskile kaugemale lendamise - vabandust, armsad Kariibi mere saared ja Aasia! 

Läksin Dublini ja tulin Veneetsia kaudu. Kuna mõne aasta tagusest Dublini reisist on maailma parimad mälestused, siis nautisin seda vahepeatust täiega... ja "To Dublin!" anekdoot mängis muidugi ka jälle peas. :) Tagasiteel Veneetsias sõin hilise hommikusöögi ja tundsin rõõmu sellest, et Itaalias on isegi tagasihoidlikus lennujaamakohvikus Ferrari klassi kohvimasin ja jumalikud värske saia, prosciutto ja mozzarellaga võikud.

Aga et siis Tenerife. See nädal liigitub üheks mu kõige kiiremini möödunud reisiks... ja tänu töökale seltskonnale vist ka üheks produktiivsemaks. Me basseini- ja merevaatega korter Costa del Silencios saare lõunarannikul ning mu päikeselise rõduga magamistuba olid imeilusad ja mugavad. Aega jätkus siiski ka pikkadeks mõnusateks hommikusöökideks Sweet Franki kohvikus (head suured kohvid, avokaadovõikud pošeeritud munaga, eeskujulik smuutivalik ja šokolaadikastmega pannkoogid, kõik oli olemas), niisama ringi lonkimiseks (toredaim leid oli vanameestega purskkaev!), lugemiseks-kirjutamiseks, päevitamiseks-ujumiseks, õhtusteks avastusretkedeks lähedal asuvasse jahisadamasse ning Los Cristianosesse päikeseloojangut vaatama ja headesse restodesse mõnusaid õhtusööke nautima.

See oli ka päris lõbus, kuidas sattusin paar päeva pärast saabumist ühe eestlase Tenerife koju Paul Neitsovi kontserdile ja esimesena jalutas mulle seal vastu hea tuttav. Kirsina koogil selgus, et tegu on tema ema majaga. :) Kontsert meeldis mulle ka, väga minu maitse järgi repertuaariga.

Jaanuarikuine Tenerife oli pisut jahedam ja vesi kargem kui novembris, aga päike soe ikka ja värvid võluvad. Päikesepatarei sai sünnipäevaks natuke rohkem täis, puhas rõõm ja tänutunne!

27.1.25

Soe jaanuar

Mul on kodus üks küünlahoidja, mille peale on kirjutatud "The most wonderful time of the year". Ma olen seda vaadates jõudnud arusaamiseni, et minu jaoks on Eestis aasta kõige imelisem aeg umbes mai algusest uue aasta alguseni, kaheksa kuud jutti. Jaanuar kuni aprill tähendavad mu jaoks paraku nelja kuud, mis on õues valitseva pimeduse ja külma tõttu... mitte just lemmikud. :) Kirjutasin võimalikest ellujäämistehnikatest (ja Eesti romaani 140. sünnipäevast) oma jaanuarikuises Postimehe kolumnis - minu meelest aitavad 1) reisimine; 2) töö; 3) trenn; 4) kultuur ehk siis heade raamatute lugemine, aga filmid-muusika-kunst muidugi samuti. Muide, mulle südamelähedastest lauludest rääkisin Kuku raadio jaanuari viimase pühapäeva "Paaris/Mängu" saates, järelkuulata saab ka.

Samas oli mul kogu eelnevast nurinast hoolimata imetore jaanuar. :) Ikkagi perekondlik sünnipäevakuu, lisaks veel üks spontaanne Tenerife reis... sinna juurde minu kohta enneolematult eeskujulik trennirutiin (mida toetab kindlasti see, et ma olen lõpuks leidnud kaks tantsutrenni, mis mulle tõeliselt meeldivad ja sobivad) ning üsna head tulemused järgmise raamatu käsikirjaga tegelemisel. Veebruar-märts-aprill on Lõuna-Euroopas täieõiguslikud kevadkuud, aga siingi on juba jaanuari lõpus märgata, et päevad on pikemad ja valgemad, linnud laulavad ja Võru hetkel päris rohelised vaated sobivad mulle ka hästi. Aga jah, suures plaanis olen ma ikkagi suve- ja sügisetüdruk. Metafüüsilistesse paralleelidesse kaldudes: ega ma seda inimelu varakevadet ehk siis teismeliseiga ka ülemäära ei armastanud ega nautinud.

Jaanuari kultuurielamused... kinos vaatasin "Babygirli" ja "Aurorat", mõlemat julgen soovitada, armastus on ilus isegi siis, kui sellega kaasnevad võimumängud ja omamisküsimused. :) Lugenud olen peamiselt Julie Caplini "Romantic Escapes" sarja, kunsti- ja muusikaelamused on ka peaaegu kõik üle interneti tulnud, aga Tenerifel sattusin ühe eestlase koju Paul Neitsovi kontserdile ning jaanuari viimasel laupäeval esinesin ise koos andekate muusikutega Võru Bluusiklubi uue sündmustesarja Helilood esimesel salongiõhtul. Mees kitarriga on ikka väga meeldiv nähtus, mees saksofoniga sinna juurde teeb kõik veel paremaks, lõõts- ja suupillidest, trummidest ning muudest instrumentidest rääkimata. Nautisin nii Alari Jansoni tekste ja laule koos Erik Reinholdi, Üllar Kallau ja Ermo Talvikuga kui ka Kauksi Ülle & Evar Riitsaare Baaba ja Ka etteastet.

Ma olen piiritult tänulik, et mul oli imeline aastavahetus ja südantsoojendav sünnipäev. Aastavahetuse veetsin Võrus, kus aasta viimasel päeval olid kõik söögikohad kinni, nii et tegin enda kodus väikese peo šampanja ja kalamarjaampsudega. Mingi hetk tundus, et tuleb nii palju rahvast, et ei mahu tuppa ära, 31.12 päeval paistis korraks, et oleme õhtul sõbrannaga kahekesi, aga lõpptulemus osutus ideaalseks - kümmekond meeldivat külalist, kellest pooltega jalutasime keskööl keskväljakule ilutulestikku vaatama, siis põikasime küünlasäras Katariina kirikust läbi, nentisime, et Öös on tühjus, ja siirdusime Club Tartusse šampanjat jooma. Pärast läksime edasi Festarisse tantsima, kus oli põhipidu ja kõige rohkem rahvast.

Esmaspäevasele päevale sattunud sünnipäeva veetsin Tallinnas ega kavatsenud algul suurt midagi teha, aga rõõmustava üllatusena oli üks mu armas väikelinnasõbranna pealinnas, läksime 12 paiku Meistrite Hoovi Pierre'i kohvile ja martsipaniglasuuriga kaneelisaiu sööma, sealt edasi Navitrolla galeriisse ja siis maandusime spontaanselt Tchaikovskys, et klaasike šampanjat juua. Õhtust sõin heas seltskonnas Shang Shis, 13. sajandisse ulatuva ajalooga Pekingi part oli eriline elamus ning 2012. aasta Laurent-Perrier' Alexandra Rosé Millésimé, küünlaga šokolaadikook ja paar ilusat-maitsvat kokteili selle õhtu kroon.

Suured tänud kõigile, kes lilli, kingitusi ja šampanjat tõid, kallistasid, helistasid, kirjutasid ja mind meeles pidasid! Säravaid uusi ringe meile kõigile!

31.12.24

Detsember & 2024

 Detsember läks armsas tuttavas jõulurõõmude rütmis, avastasin endasuguste kohta uue sõna ka - jõuluhoolik. :) Kaunistasin naudinguga oma kahte kodu, kokkasin jõulutoite ja küpsetasin piparkooke. Tallinna, Tartu ja Võru jõuluilu nautimisega olin igatahes väga hästi graafikus. Tallinna jõuluturult jalutasin juba novembri lõpus mitu korda läbi, mis oli hea, sest 1. detsembril ehk esimesel advendil oli kuuse ümber rahvast sama palju nagu mõnel suvisel festivalil. Nautisime siis hoopis hilist lõunasööki Pegasuses ja vaatasime Shishi kuuske ja ükssarvikunäitust Nigulistes. Järgmisel päeval jõudsin ka Piparkoogimaania näituse avamisele Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, teemaks sel aastal Muinasjutt.

Samal nädalal Tartu Uude Teatrisse "ÜKE ehk ühiskondlikult kahjuliku elemendi" etendusele minnes vaatasin ka Tartu raeplatsi jõuluilu üle, õhtusöök Creppis oli nauding nii kehale kui ka hingele. Nädal hiljem Karlova teatrisse etendust "Hea põhjatuule vastu" vaatama minnes kordasime, rõõm.

Võrus avati natuke unenäoline näitus "Videvikutsoonis", ilusaid klaasobjekte ja sümboleid täis. Siinse keskväljaku ja Katariina allee jõulukaunistuste vahel olen nii mõnelgi õhtul koeraga jalutanud. teise advendi brunch sõpradega Paulines Võrus, kolmanda advendi hea resto vääriline kodune õhtusöök perega ja neljanda advendi brunch pereliikmetega Tallinnas olid ka kõik südantsoojendavad. 

Detsembri parimad peod olid ülikoolikaaslastega TIKS Rävala 8 kontorihoones - selle maja ja efektse saali viimane pidu, viimasest oli kohe kahju - ning esimese jõulupüha möll sõpradega Võrus, kõigepealt Kurrunurruvutibaaris (kus ma nägin enda ümber oma seltskonnale lisaks peamiselt sõprade täiskasvanud lapsi), ja siis Club Tartus Nancy järgi tantsides. Koju jõudsin väga rahulolevana kell pool viis hommikul. :)

Kinos vaatasin rohkesti nii silmailu kui ka mõtlemisainet pakkunud "Parthenopet" ja "Kõrvaltuba", Star FMist kuulasin ohjeldamatult jõulumuusikat. Kõige imelisem restoelamus tuli Radiost, Telegraaf spaasse jõudsin ka lõpuks, paar päeva enne jõule mõjus see nagu rahu- ja vaikuseoaas keset kiirustavat Tallinna. 

Päikeselised ja rohelised pühad veetsin oma perega Tallinna lähistel. Jõuluõhtu isapoolsete esivanemate maakodus oli kaunis kui sisustusajakirjast, hõrk, armas ja lõbus. Jõululaupäeva jumalateenistus Harju-Risti kirikus kaunis ja küünlasäras surnuaed maagiline. Arvasin, et olen liiga ulakas olnud, aga sain ikkagi ootamatult palju toredaid kingitusi ka ja olen tänulik. Meeldivaid külalisi ja külaskäike jagus ka nii jõulude eelsesse kui ka järgsesse aega.

Mu kolm kõige-kõigemat 2024. aastast on mu majarenoveerimisraamatu "Kaneelimaja & paradiisiaed" ilmumine kevadel, detsembris valmis saanud ingliskeelne versioon mu lennuromaanist "Come Fly With Me" ja kõik imelised reisid (Luxembourg, Brüssel, Como järv, Milano, Albaania, Korfu, Kreeta, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Tenerife). 

Maagilist aastavahetust, kallid sõbrad!

1.12.24

Novembrirõõmud

 Tänu nädalasele 
Tenerife päikesereisile läks ülejäänud november ka märkamatult. Kõigepealt käisin veel oktoobri lõpus Võrus vaatamas filmi "Kafka teine armastus", mis oli lihtsalt imeilus... nagu armastus ikka. See helge filmielamus kompenseeris pisut seda, et PÖFFile sel aastal ei jõudnudki, osaliselt oli see seotud ilmselt sellega, et tahtsin muudkui Võrus olla. "Gildat" vaatasin Jupiterist ka, Hollywoodi üheks kõige sensuaalsemaks linateoseks tituleeritud filmi, soovitan.

Halloweeni pidu Sõmerpalu lossis küünlavalgel oli äge, selline kergelt baltisaksa maa-aadli tundega, hoolimata ameerikalikust teemast, pärast sõitsime veel linna inimesi vaatama ka, Pubi17sse, Öösse, Club Tartusse. Järgmisel õhtul jaksasin mingi ime läbi ka Tamula Vanakesse Itaalia rütmis kontsert-õhtusöögile minna, kus oli üle ootuste lõbus, sümpaatseid kauaaegseid tuttavaid ja uusi inimesi.

Pärast reisilt tagasi jõudmist oli üks erakordselt tore reede šampanjajoomisega minu õdusas kodus ja hiljem hea muusika nautimisega Võru Bluusiklubis - see oli natuke ebareaalne kogemus, väikeses ruumis kaheksa kirglikku meest laval jämmimas, nende vastas natuke rohkem publikut seda nautimas. Täitis igatahes mu jaoks esimest korda Võru Jazziklubist jäänud tühimiku, nii et loodan, et tuleb kordamisele.

Universum isiklikult sundis mu järgmisel õhtul välja, ehkki ma plaanisin koju raamatut lugema jääda; lugesin siis pubis klaasi punase veini kõrvale ning sattusin seiklustesse, millest sündis mu "Võru on New York" kolumn Postimehele.

Järgmisel nädalavahetusel avastasime (minu jaoks uut) Kurrunurruvuti baari, mis osutus väga meeldivaks. Kuna olime juba samas majas, järgnesid ka tantsukeerutused Club Tartus. Järgmisel õhtul põikasime läbi Väike Werrone kooli tuluõhtult, kus laulis kaunilt Eva-Lotta Vunder ja lapsed ka. Kuu viimaseks nädalavahetuseks sundisid mõned remonttööd mind Tallinna, reedesed jutud olid väga hoogsad ning laupäevaõhtune uue Manna La Roosa avapidu efektne - ja mulle meeldib see uus ruum ehk rohkemgi kui vana.

Väga õdusaid pühapäevaseid brunche mahtus novembrisse terve hulk - Suures Munas, uues Paulines, mis selles žanris on päris tubli. Võru keskväljaku äärde uude Tandoori House'i sattusin lõunale ja õhtust sööma, polnud ka viga. Häid hetki Võru raamatukogus, tantsusamme Võrus ja Tallinnas, siserännakuid ning õhtuid Tallinnas inspireerivate inimestega oli ka. Rõõm.