Lugeda ja tantsida

Imeilus Prantsuse kirjaniku tsitaat jäi ette kahe tegevuse kohta, mida ma palavalt armastan, jagan, kolmes keeles. :)

"Lase meil lugeda ja lase meil tantsida; need kaks meelelahutust ei tee maailmale kunagi mingit kahju."

"Let us read, and let us dance; these two amusements will never do the world any harm."

"Laissez lire, et laissez danser; ces deux amusements ne feront jamais de mal au monde." (Voltaire)

Inspiratsioon

Kohtasin kuskil jälle soovitust teha endale inspiratsioonimärkmik ja meenus mu esimene blogi, mis oli algul (kohviku)muljete koht ja hiljem just nimelt eelkõige loovpäevik, inspireerivate tsitaatidega. Neid oli hea enda jaoks ja teistega jagamiseks ka sinna talletada ning see oli üks väga turvaline ja helge koht lõpuks.

Aga ma vaatan, et mu igasugustes tarbimisharjumustes peegeldub ka see, et ma tahangi järjest vähem talletada ja eelistan järjest rohkem kogeda ja hetkes ja olevikus olla. Vahepeal oli mingi periood, kui pildistasin maha Instagramis ette jäänud eriti puudutanud laused, aga siis loobusin - neil asjadel ongi enamasti tähendus eelkõige sel hetkel ja selles kontekstis.

Sellega seoses oli hiljuti ka lahe lugu, kui vaatasime mitme sõbraga, mis pilt kellelgi hommikul esimesena Instagramis avanes - kõigil läks omamoodi kümnesse igaühe aktuaalseid teemasid arvestades... Sünkroonsus.

Mulle tuli täna meelde küsimus "Mida Sa teeksid, kui Sa teaksid, et kõik õnnestub?" ja ma nüüd mõtlen selle üle.

Ja naljakas, kuidas elu pakkus paar päeva enne jaanipäeva - nagu talvise pööripäeva paikugi - jälle ühe mõtlemapaneva "enne ja pärast" hetke: olin pika perekondliku ajalooga õdusas maakodus õue peal päikese käes siruli ja meenus üks hetk 2013. aasta septembri alguses, kui vedelesin sealsamas, aga olin nii kaotsis omadega. Ühe suure unistusega tundus seis päris lootusetu ja muidu olin ka kurb. Aga selle koha peal hakkas hea.

Ja nüüd lebasin sealsamas ja meenutasin, kuidas kõik läks nii hästi! Palju paremini kui ma oskasin üldse lootagi. Täitsa ilmaasjata stressasin, oleksin võinud lihtsalt end hästi tunda ja õnnelik olla. :)

Rohkem head

Vahel jääb ette neid inspireerivaid hüüdlauseid, mis tekitavad tunde, et elu - see on imelihtne. Eks ta muidugi ongi. 

Üks mu lemmikuid läbi aegade on kunagi Zen Habitsi blogist leitud Thich Nhat Hanhi "Naerata, hinga ja kulge aeglaselt." ("Smile, breathe, and go slowly.")

Aga see nimekiri on ka päris hea:

1. Karda vähem ja armasta rohkem.

2. Nurise vähem ja väärtusta rohkem.

3. Vaata vähem ja tee rohkem.

4. Kritiseeri vähem ja aktsepteeri rohkem.

5. Räägi vähem ja kuula rohkem.

6. Mossita vähem ja naerata rohkem.

7. Mõtle vähem ja tunne rohkem.

Kõik on armastus

Mu kolmas raamat, mille käsikiri hakkab valmis saama ja millega ma olen nüüd mitu kuud tegelenud, on mulle ootamatult palju õpetanud. 

Ma olen mõelnud ja arutlenud oma raamatutegelaste armastamise üle ka varem - juba esimese raamatu puhul sain aru, et ka nn negatiivsed tegelased, kes sinna raamatusse sündisid, on tegelikult mulle armsad ja sümpaatsed ja ma olen neist üsna vaimustuses. 

Ja kui ma oma esimese raamatu peategelase puhul tahtsin, et ta oleks hästi ilus ja tore ja äge ning et tal läheks hullult hästi, siis teises raamatus keerasin meelega kohati vindi üle, lasin oma peategelasel halvasti käituda ja natuke pöörane olla. Kolmanda raamatu naispeategelased on kõik mingitel hetkedel parajad bitchid, aga jällegi, sellest hoolimata meeldivad mulle hullupööra.

Ja see oma väikeses raamatumaailmas jumala mängimine aitab aru saada sellest, mida väidab nii mõnigi religioosne tekst - kuidas jumala armastus on piiritu ning kuidas tema jaoks oleme me oma pattudega kõik nagu pahandust teinud kolmeaastased täiskasvanu jaoks. Võluvad oma süütuses. If you know what I mean. :)

Kevadine umbrohupesto (eriti tervislik)

Mulle saabus koju natuke karulauku, naati ja nõgest ning mis neist ikka muud teha kui üks korralik umbrohupesto. Koguste osas sain inspiratsiooni Briti blogist - aitäh, Britt!

Niisiis, blenderisse lendasid:
(kõik kogused on ligikaudsed)

20 g karulauku
20 g naati
20 g nõgest
1 suur supilusikatäis piiniaseemneid
1 suur supilusikatäis parmesani vms juustu (mina kasutasin Valio Forte juustu tükke)
5 spl oliiviõli

Lasin selle kõik blenderis peeneks ja andsin sellele ühtlasi läbi aegade kõige kiiremini valminud hõrgutise tiitli. :)

Osa läks leiva peale ja ülejäänu õhtul pastasse.

Ja mu (taime)tark ema rääkis siia juurde mitmendat korda seda ka, kuidas kõik need umbrohud on ülikasulikud, sest puhastavad verd ja seedimist ning on vitamiine ja mineraale otsast otsani täis. Ja et üks nurmenukuleht katab 100% päevasest C-vitamiini vajadusest ning võilill puhastab tõhusalt maksa (juhuks kui on veel umbrohuinspiratsiooni vaja).

Rannarestoranid

Sattusin siin vahepeal ühe varakevadise nädala jooksul kolme kõige-kõigemasse rannarestosse: kolmapäeval OKOsse Kaberneemes, kui kolleeg sellest lugu tegi, laupäeval Ruhesse kirjutama ja pühapäeval Noasse.

Ilmselt on Tallinnas ja selle ümber tegelikult neid mereäärseid kohti ikkagi veel, aga kui ma püüdsin meelde tuletada, siis selliseid, kus on tõeliselt hea toit, teenindus ja atmosfäär ning vaba vaade merele, rohkem eriti ei meenunudki.

Samuti imeliste vaadetega kodurestoran MerMer on, aga sinna minek eeldab enamasti pikemat planeerimist nende väiksuse ja populaarsuse tõttu.

Viinistu jääb juba natuke kaugele, Käsmu veel kaugemale. :) Ja Viimsis on Paat, aga seal pole mu meelest aknaid ehitades asukohta üldse maksimaalselt ära kasutatud ja see käis ka kunagi nii alla, et ma pole rohkem julgenud uurima minna. Üsna sama lugu on Lohusalu sadama söögikohaga. Ja Tallinnast lääne pool pole neid merevaatega rannarestosid rohkem vist üldse?

Kleidid!

Aprillis oli nii palju igasuguseid pressiüritusi - rohkem tegelikult toidu- ja joogiteemalisi, aga mitu moeetendust ja ilusündmust ka. Kuskil jooksis mulle ette see mõte, et ideaalne suvegarderoob sisaldabki bikiine päeval rannas naudisklemiseks ja suvekleite õhtusteks pidudeks. Ja mulle nii meeldib see mõte!

Ma olen üldse selliste minimalistlike ja lihtsate lahenduste poolt, pealegi meeldib mulle omada vähe asju (aga selle eest tõeliselt suurepäraseid ja täiuslikke). :)

Muidugi on ka hullult ägedaid lühikesi ja pikki seelikuid ja pükse, aga nende puhul on erinevalt kleitidest alati see küsimus, millega neid kombineerida - variante on külluslikult, aga mulle iseenesest meeldib see, et kleitide puhul seda küsimust ei teki. Elus tuleb niigi palju valikuid ja otsuseid teha. :)

Eraldi põnev teema on see, mismoodi üks või teine rõivaese end tundma paneb. Laupäeva õhtul sõpradega restoranis tuli see jutuks, sest sõbranna, kellel on üks sini-valge "peoseelik", millega läheb alati mölluks, oli sel õhtul selga pannud tumesinise kleidi nimega "peorikkuja", millega ei pidanud mitte kunagi mitte midagi juhtuma. Me soovitasime selle muidugi seljast rebida, aga seda ei juhtunud, vaid ta läkski koju magama, millest oli kõigil kahju.

Aga see pani mind oma riidekapi sisu ka hindava pilguga vaatama ning tõdema, et jaa - seal on nt üks kunagi ammu Uuskasutuskeskusest mõne euroga ostetud seelik, millega on ka olnud eriti palju häid pidusid ja tantsusamme; üks Karen Milleni seelik, milles ma tähistasin oma esimese raamatu ilmumist, nii et tunnen sellega end iga kord kuidagi eriti kirjanikupreilina... ja neid seoseid on veel. Värskemate leidudega (nagu pildil olev kleit) need alles tekivad.