Novembri seltskonnakroonika

Äkitselt ongi sellest aastast vaid viimane kuu järel. Novembri algus pakkus veel säravrohelist muru ja teisi värve, aga poole kuu pealt saabus Lõuna-Eestisse tõeline muinasjututalv - ehkki algul kippus peas mängima Estini häälega lauldud "et sulab alati / esimene lumi alati", siis nüüd on see paksus lumes sumbates asendunud pigem Tanel Padari "ja nii siis jääbki" reaga, küsimärgiga. :)

Ühel reedel laulis Reimo Kivine ja laupäeval Pööloy Gläänz Pubi17s, aga arvestades viie "Vallalise kaunitari" saate noormehe visiiti laupäevasele kontserdile ja kohalike neidude parvlemist nende ümber, arvas korraldaja, et järgmine kord, kui nad tulevad, võib bändi vabalt ka kutsumata jätta. :)

Järgmisel reedel oli tore oleng sõprade penthouse'is, pärast käisime Võru keskväljaku ääres uue ööklubi ÖÖ Lounge avapeol. Club Tartust põikasin koduteel ka läbi, mõlemas klubis oli täismaja, nii et kohalik ööelu ilmselgelt jälle pulbitseb. Laupäeval oli Kolmes hõrk viiekäiguline mereanniõhtusöök, austrid, forell, kammkarbid ja kaheksajalg olid kõik suurepärased (ja magustoiduks pakutud makroonid ka), Janar Vabarna sinna kõrvale valitud kerged heledad veinid samuti imehead. Afterparty sõprade lapse sünnipäeval nende kaunis avaras järvevaatega kodus oli ka väga lõbus.

Kallite sõprade abielu registreerimine Õnnepalees ja väike pulmapidu Hellas Hundis oli väga armas, pärast seda nautisin kodusemat nädalavahetust põleva kamina ees, laupäeva õhtul siiski tegin Võru peal mõned elegantsed tiirud ka. :) Üks õhtusöök Controventos ja teine Nautiluses olid ka meeldejäävalt meeldivad, Meistrite Hoovi Pierre ja Raekoja platsi Kehrwieder ühel loomingulisel õhtul ka.

Ja novembri lõpetas sõbra sünnipäevapidu rekordilise mõne nädalaga valminud lummavas Viirelaiu Saatkonnas, täpid "'i" peale ja kirsid koogile lisasid Tõnis Saare maitseelamused & Dr Maueri muusikavalik. Edasi lipsasin Kivi Paber Kääridesse, kus ootas veel parem muusika ja armsad tuttavad näod.

Filmielamustest oli selle kuu ainus "Pilet paradiisi", mis mõjus nagu oleks Balil puhkusereisil käinud, PÖFFiga läks seekord kuidagi nirusti, napilt oleksin lõpugalale jõudnud, aga enne tuli Võru-igatsus peale. Lugenud olen pigem ka kerget kraami, säravaim raamatuelamus oli kindlasti Barbara Erskine metsikult põnev "Hay emand". Muusika-, loodus- ja kohvikuelamused said juba ülespoole kirja, kunstielamustega peaks vist järeleaitamistunde võtma. :)

Rikkaks ja õnnelikuks, siin ja praegu

Lugesin millalgi NY Timesist huvitavat artiklit, kus arutleti uuringute üle, mis vaatlesid, mis teeb rikkaks ja mis õnnelikuks. Rikkaks tegi kohaliku äri omamine, nt automüügisalong või karastusjookide hulgifirma. Õnnelikuks seks, trenn ja aiandus (mille kohta autor nentis lõpulõigus, et need on palju lihtsamad kui pidada automüügisalongi või karastusjookide hulgifirmat, vaimukas!).

Üks õhtu olin veidi hajevil, surfasin netis ja trükkisin miski hetkeemotsiooni ajel ühes pildipangas ka otsingusõnaks “happiness”. Tulemused osutusid väga lõbusateks: kauneid loodusvaateid nautivate ja sõpradega koos naervate inimeste pildid olid üsna ootuspärane tulemus, samuti taeva poole lendavad šampanjakorgid, aga esilehel oli ka mitu fotot Wasa näkileibu nautivatest inimestest! :) Miski turundusdiil pildipanga ja näkileivatootja vahel või mul on midagi kahe silma vahele jäänud? Ma mäletan, et ananassis ja kalkunilihas pidi sisalduma õnnetunnet soodustavaid aineid, aga näkileivad?! Aga muidu jaa, eks meid teevadki õnnelikuks head suhted ja puhas loodus, maitsev toit ja noh, vahel hõrgud mullijoogid ka.

Pühendumine sellele, mida armastad, kindlasti ka. Toob õnne ja küllusetunnet. Ja sellega on huvitav lugu - ma tean seda juba nii ammu, et minu puhul on selleks kirjutamine, aga suudan ikka ja jälle libastuda, mõni uus või vana kõrvalrada ahvatleb jälle ära. Eks ma olen kõigist neist kõrvalradadest võitnud ka, kahe aastaga ära tehtud kirjanduse doktorantuuri õppeained avardasid silmaringi ja kohtasin inspireerivaid inimesi. Sel kevadel sukeldusin poolmärkamatult ühe vana maja renoveerimisse ega saanud aru, miks kogu selle ehitamisega stressitase äkki üles läks, see oli ju justkui ka looming, mitte töö - kuni taipasin, et ei, ikkagi, mu kutsumus on mõnus kirjanikuelu, mitte kinnisvaraarendus. Nii doktorantuur kui ka kinnisvaraarendus tegid mind kergemini ärrituvaks ja vähem kenaks inimeseks. Selles mõttes nagu valed valikud, ehkki valesid valikuid pole olemas.

Aga probleemi teadvustamine on teatavasti esimene ja sageli suurim samm selle ületamisel, nii et ühel esmaspäevahommikul oli rõõm nentida, et ma olen taas suutnud endale luua elu, kus suurim nädala alguse "kohustus" on raamatukogust mulle reserveeritud raamatud ära tuua ja siis minna kohvikusse café lattele. 

Aga selles kinnisvaraarendusest tulnud stressis oli mu jaoks üks oluline sõnum ka. Sest seda analüüsides taipasin, et see tõmbas mu fookuse tulevikku, muutes samas oleviku kõvasti stressirohkemaks. Samas ma usun jätkuvalt, et õnnelik olevik viib õnnelikku tulevikku. Kas Sa oled täna, siin ja praegu õnnelik, kas Sul on kõike külluses? Kui jaa, oled õigel teel.

Jah, plaane teha, tulevikuks valmistuda, varusid koguda ja investeerida on ka tore, aga see ei tohiks saada olulisemaks, kui küsimus, kas Sa elad täna, siin ja praegu oma parimat elu ja annad rõõmuga endast parima. Sest homsed pole kunagi garanteeritud (millele pani mõtlema paraku nii pandeemia kui ka sõda), aga täna... on siin ja praegu.