Aprilli naljad

 Astroloogid räägivad, et aprill oli selle aasta kõige väljakutseterohkem kuu ning edasi on puhas õndsus. Trikke tegi see aprill küll, aga eks kõik on millekski hea. :)

Võrus veetsin ma sellest kuust napi veerandi, kuuendiku Itaalias ning ülejäänud aja Tallinnas. Ma olen väga tänulik, et mul on selles mõttes ikka metsikult vedanud, et mu ellu kuulub Võru oma looduse ja loomingut soosiva keskkonnaga ning Tallinn oma gurmee ja kultuuriküllusega.

Allpool selle kuu kultuurielamused, lisaks oli Võrus mõnusaid külaskäike ja üks tore reede õhtu pubis, Tallinnas südamlik sõbra sünnipäevaõhtusöök Villa Thais ja ka südanstoojendavaid kokkusaamisi, inspireeriv meigikoolitus heas seltskonnas ja lõõgastavaid spaakülastusi, kenasid Kadriorus uitamisi ja väljasõit Käru muuseumi. Ainult raamatuid lugeda pole jõudnud peaaegu üldse, aga selle eest sai mu peatselt ilmuva seitsmenda raamatu käsikiri toimetatud ja läks küljendusse.

Filmielamused: Rasmus Merivoo "Tulnukas" & "Tulnukas 2" (viimse istekohani välja müüdud Võru Kandles koos Märt Avandi kommentaaridega; ma polnud esimest ka varem näinud, aga naerda sain omajagu, üsna igasuguse huumori austaja, nagu ma olen, muu hulgas muusikaliste valikute peale, lisaks tundus mulle, et tegijatel oli seda filmi tehes väga lõbus ja selline asi on mulle ka alati meeldinud); Luca Guadagnino "Väljakutsujad" (mu selle kuu totaalne lemmik, süžee, kaameratöö, näitlejad - Zendaya ja teised ka! -, kostüümid... juba nimetatud aasta seksikaimaks (tennise)filmiks, soovitan, väga!); Guy Ritchie "Vääritu sõjapidamise ministeerium" (seda ma poleks ise vist märganudki, aga soovitati, vapustav ja vaimukusi täis tõestisündinud lugu II MS ajast!).

Muusikaelamused: Jazzkaarelt MonoNeon (USA) Jaikis ja Boomcat (Eesti, Liisi Koikson, Raun Juurikas ja Martin Petermann) Fotografiskas samal õhtul järjest, love jazz.

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil Kalev Spa basseini peale ehitatud laval esitletud kaunid Embassy of Fashioni kollektsioonid; Fotografiskas Peter Lindberghi "The Lightness of Being" ja Kary H. Laschi "The Golden Years" olid totaalsed lemmikud, must-valge fotokunsti kirgliku austajana nautisin iga sammu nendest näitustest; Simen Johani "Until the Kingdom Comes" ja Wang Cheni "Fractured Delights" näitused vaatasin ka ära, meeldisid ka; tegelikult läheb vist kunstielamusena kirja ka sõbra ateljee külastamine Lõuna-Eesti sügavustes, millest sündis intervjuu Navitrollaga Naistelehte.

Spaablogi: Metropol ja Kalev Spa

Kevadilmadega on, nagu on, eriti põhjarannikul, nii et olen ajaviiteks Tallinna spaasid avastanud.

Spaahotell Metropol asub Rotermanni kvartalis. Valikus on Soome saun (90°C), aurusaun (45°C), aroomisaun (75°C) ja soola-aurusaun (40°C). Mahedamate saunade austaja, nagu ma olen - mulle meeldisid eriti need kaks viimast. Lisaks on olemas mõõduka suurusega bassein ja neli sooja mullivanni. Tumedapoolne interjöör ega paratamatult kivised vaated mind ära ei võlunud, seetõttu see spaa mu isiklikus edetabelis väga kõrget kohta ei vallutanud, ehkki iseenesest oli mõnus.

Kalev Spa veekeskus ja saunaoaas tulid mulle meelde tänu Tallinn Fashion Weekile - olen seal majas lapsena omajagu ujumas käinud, aga pärast renoveerimist polnudki sattunud, ehkki plaan oli ammu. Nostalgiafaktor töötas, mingid vaated tulid tuttavad ette, samas on kõik nüüd uus, ilus ja tänapäevane. Kui ma muidu koolivaheaegadel pigem väldin spaasid, kuna need kipuvad olema ülerahvastatud ja lärmakad, siis Kalev oli selles mõttes ideaalne valik, et see on piisavalt suur. Lapsed möllasid veekeskuse kahes lastebasseinis ja neljas torus, samas sai suures 50 meetri pikkuses basseinis täitsa rahulikult ujuda, sooja lõõgastusbasseini ja ringvoolubasseini proovisin ka. Veekeskuses on riietusruumides kaks kuuma leilisauna, lisaks kauni pargivaatega aurusaun ja sanaarium (lemmik!), mõlemad umbes 50°C.

Ostsin juurde ka 18+ saunaoaasi külastuse ning seal oli muidugi eriti vaikne ja mõnus. Valikus on neli vanni - jahe Sinine Laguun, kuum Jaapani onsen, Kuumaveeallikas ja Pärlivann - ning viis sauna: Soome saun, Aurukoobas, Soolakivioaas, Troopiline oaas ja Aroomioaas. Viimased kolm meeldisid mulle eriti. Troopiline oaas sobib talvel ilmselt Aasia-igatsust leevendama ja Aroomioaas lõhnas lihtsalt nii hästi. Inimesi seal ka eriti polnud, nii et vaikust ja rahu nautida sain ka. Kokkuvõttes väga meeldiv kogemus!

Como järve pärlid, Milano & Bergamo

 Palju paremini ajastatud reisi poleks osanud soovidagi - hea küll, kodumaalt ära lennata oleks ehk võinud päev-paar varem, kui Võrus oli 18 kraadi sooja, poleks pidanud neljapäeval miinuskraadidega paljasääri Tallinna läbima, aga kodust taksosse, sealt hops lennujaama ja terminalist lennukisse oli tehtav ka nii. Bergamos tervitasid meid igatahes 20 soojakraadi ligi küündinud temperatuurid, päike, rohelus, õied. Vaimustav, pärast pikka külma talve!

Bergamo lennujaamast raudteejaama viis buss nr 1, sealt edasi Leccosse Como järve äärde oleks muidu saanud mugavalt rongiga, aga remondi tõttu oli jaama ees asendusbuss Ponte San Pietrosse, kust edasi sai siis rongiga. Õnneks nende ajad ühildusid hästi ning kõik oli kiire ja mugav. Üldse on väga sümpaatne see itaallaste komme, et peaaegu igas linnas on raudteejaam ja bussijaam kõrvuti - ma tõesti soovin, et Eestis kehtiks rohkemates linnades sama põhimõte.

Leccos oli meil kena hotell Adda jõe ääres, Borgo Di Pescarenico vana kaluriküla kandis - mägede, vee, roheluse ja õite kombinatsioon, millele avanes vaade hotelli ees olevalt terrassilt, oli lihtsalt vapustavalt ilus. Esimest õhtut alustasimegi piknikuga sealsamas - natuke veini, juustu, prosciuttot, ciabattat, meeldiv seltskond ja need vaated olid kõik, mida vaja. Lecco vanalinna ja tagasi oli kõige ilusam jalutada mööda promenaadi, mis lookles algul piki jõeäärt ja seejärel Como järve kaldal. Jällegi: lummavad vaated, rohelus, veelinnud, rohtu nosiv saarmapere... Lecco vanalinn, kuhu hiljem jalutasime, on väike, aga armas. 

Järgmisel päeval saime aru ka sellest, kui suur boonus on see, et Lecco on pigem kohalike päralt olev rahulik väikelinn. Sõitsime pärast hommikusööki puupüsti täis rongiga paarkümmend minutit Varennasse, mis on küll samuti väga ilus, aga turiste tihedalt täis. Sõime jäätist ja lonkisime mööda maalilist veepiiril looklevat La Passeggiata Degli Innamorati rada, ise samal ajal arutades, et kui seal juba praegu selline laulupidu on, siis mis siis veel suvel toimub?! Mul on hea meel, et kõndisime siiski botaanikaaia ja Villa Monasteroni - kauni vana maja ümber laiuvad vapustavad aiad ja puude varjus leidub imelisi vaateid pakkuvaid pinke, kus istuda ja puhata.

Pärastlõunal sõitsime praamiga Como järve sirutuva kolmnurkse poolsaare tipus asuvasse Bellagiosse, mida eri allikate andmetel peetakse kõige ilusamaks linnakeseks ja Como järve pärliks. Noh... see oli veel turistirohkem. :) Avastasime kena väikest vanalinna ja rannapromenaadi, sõime ühel järvevaatega terrassil mõnusalt lõunat ja uitasime veidi ringi, aga minu silmis on küll nii Varenna kui ka Lecco kaunimad, viimasesse saime õhtuks Bellagio-Lecco bussiga tagasi.

Kuna ma polnud Milanosse varem sattunud, siis siirdusime laupäeval rongiga edasi sinna. Veendusin taas, et Itaalia suurlinnu ma ikka ei armasta, ei Roomat, Palermot ega Milanot, eriti 25 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kipuvad nad ainult väsitama. Napoli on ainus võluv, oma pöörase iseloomuga. 

Sellegipoolest olen ma südamest tänulik kallile sõbrale, kes meie seltskonna Duomot vaatama, selle katusele linnavaateid imetlema ja sisse küünlaid süütama vedas. On uhke küll ja vaated nii väljast, katuselt kui ka sees efektsed. Pärast uitasin ka belle époque stiilis Galleria Vittorio Emanuele IIs.

Aga kokkuvõttes oli mul siiski hea meel järgmisel päeval võimsas raudteejaamas taas rongile minna ja Bergamosse sõita. Veetsime viimase ööpäeva seal ning see linnake jällegi ületas kõiki ootusi. Ma üles mäe otsa vanalinna ei viitsinud ronida, ehkki seal olla sõbra sõnul hulk kirikuid, restosid ja sel soojal pühapäeval jätkus ka turistihorde. Piirdusin all-linnas ringi lonkimisega ja nautisin seda üliväga: sõin jäätist ja imetlesin vaateid, uitasin dj-de ja hea muusikaga pühapäevasel kirbuturul, jõin Dante väljaku äärses sammaskäigus mõnusate tugitoolidega välikohvikus veini ning šoppasin vanalinnas. Tänu Liina Karroni Bergamo loole Edasis sõin õhtuks ja siis veel esmaspäeval lõunaks ka kohalikke rustikaalseid salveihõngulisi ravioole casoncellisid, mis olid ülimaitsvad!

Õhus on kevadet

 Märtsi lõpp jõudis kuidagi ootamatult kätte ja see on nii vaimustav, arvestades seda, kuidas eelmised talvekuud venima kippusid! Võib-olla oli asi ka selles, et olin enda kohta uskumatult töökas - toimetasin intensiivselt järgmise raamatu käsikirja, enne kui see toimetajale läks, ja tegin sinna vahele toredat ajakirjanikutööd.

Käisin veel veebruari lõpus Tartus ühele seltskonnale oma raamatutest rääkimas, aga juttu tuli ka minu nippidest, kuidas elada oma parimat elu, oma unelmate elu... nimetagem seda, kuidas tahes. Kuidas olla õnnelik. Kuna hiljem kuulsin südantsoojendavat tagasisidet, kuidas see ühele inimesele tõeliselt tuule tiibadesse andis, olen mõelnud, et ehk peaks ikkagi seda kõike rohkem jagama, aga täiskasvanuna tundub ikkagi imelik hakata teisi elama õpetama. Oma kogemuse jagamine on teine asi, aga samas ma olen ka enamiku sellest, mida usun, siin inspiratsiooniblogi sildiga postitustes ja oma raamatutes ära öelnud - hea vahel endalgi meeldetuletuseks lugeda. 

Veetsin päris mitu nädalalõppu osaliselt või tervenisti Tallinnas, Võrus ka. Naistepäeval olin Võrus ja oli imetore, šampanjat, šokolaadi ja lilli; emakeelepäeval tegin e-etteütluse ära ja siis lahkusin riigist (Luxi & Brüsselisse). Kevad algas ja ülestõusmispühad mahtusid ka märtsikuusse, olen mõned korrad juba paljasääri terrassil päikese käes mõnulenud smuuti/kohvi/teetassiga.

Hõrke hommikusööke Levieris & Levierist tellitud toiduga Tallinna kodus, inspireerivaid lõunasööke Chakras & Ränduri pubis, mõnusaid õhtusööke ägedate naistega Om House'is, Kolmes, Vidrike Külamajas ning pidu Chicagos, Frankis, Bailas, Uues Laines jätkus ka, samuti külaskäike Hiltoni Eforea ja Kubija spaasse. Käisin Tartu Kunstimuuseumis karikatuurinäitusel ja Draamateatris "12 vihast meest" vaatamas. Filmielamustest mahtusid siia kuusse üllataval kombel vaid "Düüni" 1. ja 2. osa, muusikaelamustest fantastiline Kaisa Ling Thing ja vodevillibluus Võru Kandles.

Luxembourg & Brüssel

 Nagu teada, siis ma olen kirjutanud märgilugudest raamatu pealkirjaga "Küsi ja Sulle antakse" ning see pealkiri ikka töötab & keeps on giving. Nimelt mängisin eelmise aasta lõpus korraks mõttega lennata Brüsselisse kunagisele kolleegile külla ja ühtlasi Luxembourgis ära käia (see oli üsna viimane suurem avastamata laik mu Lääne-Euroopa kaardil), aga jõudsin järeldusele, et liiga palju võimlemist ja ikka ei viitsi... ja mis ma siis jõulupakist leidsin, reisi Luxembourgi muidugi (tulevikule mõeldes: lennupiletid Vahemeremaadesse ning troopilistele saartele on ka alati teretulnud). :)

Igatahes kujunes sellest üle ootuste tore reis: Luxis ja Brüsselis oli juba palju rohkem kevad kui siin, forsüütiad ja magnooliad õitemeres ning sooja 15 kraadi, mis lubas erinevatel terrassidel lõunatada ja veini juua (kohalikud veinid pälvivad mult ka kiidusõnu, eriti Crémant de Luxembourg Gales Héritage).

Luxis veedetud kahe päevaga sai vanalinnast üsna hea ülevaate: alustades oma isikliku checklisti traditsioone järgides küünla süütamisest kohalikus suures ja kaunis Notre-Dame katedraalis, kohvitades Place d'Armes väljaku ääres ühel kutsuval terrassil, seejärel imetledes vaateid Pont Adolphe'i sillale, all orus looklevale jõekesele ning teisele poole jäävale lossile. Vee pealt seda linna vaadata oleks olnud keeruline ja otseselt kuskile kõrgele ka ei roninud, aga kuna vanalinn ise asub nagunii kalju otsas, avaneski iga nurga pealt igas suunas efektseid vaateid - sildadele, viaduktidele, Wenzeli ringteele, Le Chemin de la Corniche'ile, Casemates du Bockile ja Grundi piirkonnale. Lõunat sõime vanalinnas ühe Iiri pubi terrassil (ikkagi St Patricku päeva nädalalõpp). õhtust meeldivas Itaalia-Prantsuse restos.

Laupäev-pühapäev olid Brüsseli päralt. Ausalt öeldes ma ei mäletanud, et Brüssel on nii mõnus linn - 2010. aastal esimest korda sinna sattudes avaldas meie tollasele reisiseltskonnale Antwerpen palju rohkem muljet, 2011. aastal käisin Euroopa Parlamentariumi külastuskeskuse kutsel pressireisil ja tollest korrast on säravaim mälestus giid, kes vihmasajus Euroopa ajakirjanikest koosnevat gruppi eurokvartalites ringi vedades selgitas ühe maja juures, et siia tulevad teie kõikide riikide esindajad kokku, seejärel langes ta pilk mulle ja ta täiendas: "Noh, näiteks Hispaaniast." :)

Võib-olla peitub trikk selles, et tuleb püsida vanalinnas?! Taaskohtumised jällegi St Patricku päeva puhul roheliseks valgustatud Grand Place väljakuga, Les Galeries Royales Saint-Huberti kuninglike galeriidega, Pissiva Poisi ja Pissiva Tüdrukuga (Manneken Pis & Jeanneke Pis), samuti Hilton Grand Place ning targa poolkohaliku poolt õhtusöögiks valitud restoran Chez Leon olid kõik absoluutselt suurepärased. Eriti need Chez Leoni juustuga gratineeritud rannakarbid ja jäätise-vahukoore-šokolaadimäe alla peitunud Belgia vahvel! 

Eelmistest kordadest on tegelikult meeldivad mälestused ka Brüsseli toomkirikust ehk St-Micheli ja Ste-Gudule katedraalist ning muusikariistade muuseumist, samuti selle kohvikust ja katuseterrassist. Cinquantenaire'i pargist ja triumfikaarest ka, aga seda ei suutnud ma meenutada, kas külastasime tookord Autoworldi või militaarmuuseumi (kus on ka vapustav lennukeid-helikoptereid täis angaar). Kuna seekord oli pühapäeval aega ja ilm kiskus vihmale, käisime mõlemad läbi ja selgus, et tookord loobusime vist ilusa ilma tõttu mõlemast, kumbki ei tulnud tuttav ette. Aga nii automuuseum kui ka lennukite väljapanek on muljetavaldavad, soovitan fännidele kindlasti!

Viimaseks ööks valisin lennujaama lähedal Château Lamberti ning see osutus elamuseks omaette. Hoovis tervitab külalisi vabapidamisel hani, vestiga ülikonnas piloodist majaomanik (kes räägib ligi kümmet keelt) kokkas õhtusöögiks külalistele ise pasta bologneset. Õhtust sõime koos teiste külalistega suure laua ümber, nii et rohkem oli tunne, nagu oleks sõbrale külla sattunud. Uurisin peremehelt hane taustalugu ja see oli nii põnev, et ma reaalselt kallasin kuulates (õnneks valget) veini ühe lonksu suust mööda! :)

Kokkuvõtteks: oli imeline põige kevadesse enne ametlikku kevade algust. 

Talv & kuidas seda seljatada

 Jaanuari lõpus pidin lendama Sri Lankale ja veebruari esimese kolmandiku seal veetma, aga paraku olid elul koos ühe külmetuse moodi viirusega teised plaanid, pidin koju jääma ja vapper sõbranna läks üksi, õnneks tal oli ikka väga tore reis. Mina veetsin selle asemel nädala voodis ning mõtlesin päikesest ja jumest, mida oleksin tahtnud, õnneks sain varsti terveks ja eelmisel nädalal reisiraha kindlustuselt ka tagasi.

Veebruari algus kujunes seega väga vaikseks ja rahulikuks. Draakoni aasta alguse nädalavahetuse veetsin heas seltskonnas inspireerival talveseminaril Kubija hotell-loodusspaa väga rahustava metsavaatega seminariruumis. Spaasse jõudsin ka päris mitu korda, nii Võrus kui ka Tallinnas Hiltoni Eforeasse. Jalutuskäike Tallinnas jäävaba mere ääres ning Lõuna-Eesti kaanetatud järvede ümber jätkus ka.

Vastlapäev traditsioonilise hernesupi & kuklitega oli kena, liugu sai tänaval lasta; sõbrapäeva roosid ja õhtusöök Kolmes olid ka südantsoojendavad. Paar meeldivat filmielamust ("Alasti muusa" ja "Priscilla"), mõned raamatuelamused (Jack Kerouaci "Teel" jaanuarist ja Juta Raudnaski "Elu nagu aperitiiv. Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is" veebruarist on senised lemmikud). üks väga kaunis ja hoogne džungliteemaline juubelipidu Fotografiskas Tõnis Mägi ja Nublu & Gameboy Tetrisega, lipuvärvides perekondlik vabariigi aastapäeva brunch Tallinnas ja Indrek Kalda kontsert sama päeva õhtul Võrus... 

Ikkagi tundus, et see veebruar ei lõppegi, nii et olen langenud eestlaste rahvusspordi küüsi ja kõvasti tööd teinud, progress on märkimisväärne nii raamatute kirjutamise, toimetamise, tõlkimise kui ka ajakirjanduse valdkonnas. Ja tundub, et toimib, kõik sulab ja kevad paistab!

2024 letsgo

 Hea uus aasta algas toredal peol armsa sõpruskonnaga kümnekesi ühes Tallinna suurepärase city-vaatega penthouse'is ja katuseterrassil. Õhtusöök oli ka tõeline tippklass - punast ja musta kalamarja, austreid, forelli, angerjat, ahjust tulnud metssiga jne.

Seejärel tundsin, et oh, uued algused, mõnus on argirutiinis tagasi olla ja tervislikumaid eluviise nautida... aga elul tundusid olevat teised plaanid - perekondlikust sünnipäevadelainest õnnestus väga meeldivalt läbi surfata, aga juba esimesel nädalavahetusel Võrus lõppes pubisse sõbrannaga reede õhtul klaasikesele veinile minekuga alanud pidu alles laupäeva hommikul pool seitse...

Jaanuari teine nädalavahetus Tallinnas ei jäänud sellest maha - rallisime kokku läbi seitsme koha & peo: klaasike šampanjat Veinos, õhtusöök Hellas Hundis, jalutuskäik üle värskelt avatud võlumetsaga Raekoja platsi, Winkel, kiire põige Biblioteqi ja Manna La Roosasse, seejärel Kalle Sepp Urban Baris ja tantsusammud Uues Laines. Järgmisel õhtul oli Võrus Kolmes Masi veiniõhtusöök, seltskond super, aga gravitatsioon tugev, läksin esimesel võimalusel koju magama. :)

Sünnipäevanädalavahetusega seoses olid mul mingid kujutelmad sel aastal eriti mitte millegi korraldamisest, aga ma olen väga õnnelik, et mõned südamesõbrad otsustasid ikkagi mulle siia peaaegu (tsiviliseeritud) maailma lõppu külla tulla, lumiseid teid ja muid transpordiolusid trotsides. Reede õhtul toimus Võru keskväljakul Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta avamine Uku Suviste, Anguse ja saami dj iDJaga, aga õues me külaliste & kohalike kallitega üle tunni vastu ei pidanud. Pubi17s jõudsime mu sünnipäeva ametlikuks alguseks igatahes laua peal tantsimiseni, pärast tantsisime Club Tartus edasi, kus oli kerge ajarännaku efekt - ööklubis on Caater laval, järelikult oled jätkuvalt noor. :)

Järgmisel hommikul jõudsime 12ks brunchile. Mimosad ja kalamarjasaiad olid hõrgud, aga pärast seda läksin magama tagasi. Õhtust sõime Vidrike Külamajas, kus ümber jätkus napilt parkimiskohti ja sees toole, aga põhjust pole vaja kaugelt otsida: kõik oli lihtsalt jumalikult maitsev! Kõik proovisid kõigi toite ja ainult kiitsid. Tagasiteel läbi talvevõlumaa ainult naersime ja siis kukkusin otse voodisse. Oli südantsoojendav ja meeldejääv, puhas rõõm ja tänutunne!

Kuu viimase nädalavahetuse saabumise ajaks oli tunne, nagu see jaanuar oleks juba päris mitu aastat kestnud... Tartu 2024 avapeo ERMis otsustasin lõpuks ikka vahele jätta, selle asemel oli väga lõbus andeka sõbra muusikavideo valmimisse oma panus anda ning Kolmes meeldivas seltskonnas hõrgutisi nautida. Lõpuks õnnestus ka pisut rahulikult võtta.