Võru söögikohad 2026

 Jätkan kena traditsiooni iga paari aasta tagant Võru söögikohtadest värske ülevaade kirjutada (varasemad: 2018, 2020, 2021, 2024). Kokku tuli seekord üle 30 koha. Mõned väga head, mõned enam-vähem, mõnes võimalik ajas tagasi 1990ndatesse rännata ning liiga mitme sisekujunduses liiga palju odavaid ja kohati ka maitsetuid kunsttaimi... :) Aga siiski kiitus ja palju edu kõigile, kes midagi teevad ja oma parima annavad!

- Katariina kohvik on Tallinna poolt tulles jätkuvalt esimene, igal aastaajal kauni Katariina allee ääres, suvel saab ka maja ees õues istuda. Pakutakse suuri munadega hommikusööke, suppe-praade-pitsasid-kooke, aga mina käin seal peamiselt hommikukohvi ja kohupiimataskuid nautimas, porgandi- ja lihapirukad ahvatlevad aeg-ajalt samuti. Kohvikupidajate naeratused ja eriline sära silmis teevad ka pärast kõiki neid aastaid südame soojaks. Seintel on lummavat kunsti ning ma sain hiljuti aru, et mind kummitab Katariina alleed mööda jalutades Raimond Valgre "Muinaslugu muusikas" vist just seetõttu, et see on püsivalt playlistis.

- Taevas seal kõrval on pikalt suletud olnud, aga mul on nende terrassilt ja sinitaevalaest meeldivaid mälestusi, nii et kui keegi peaks tahtma selle rendile võtta ja sinna mingi mõnusa kontseptsiooniga söögikoha teha, siis ma võin majaomaniku kontakti jagada. :)

- Stedingu restoran järgmisel tänavanurgal ilusas vanas majas on Võru kõige elegantsema sisekujunduse ja sõbraliku teenindusega. Süüa saab samuti hästi, (jää)kohvi, kokteile ja kooki ka. Soovitan nii lõunapakkumisi, õhtusöögiks kui ka klaasiks veiniks ja kultuurielamusteks, mida seal pakutakse (kunst, muusika jne).

- Indigo, mis asub renoveeritud vanas politseimajas, näeb ka päris viisakas välja ning pakub suurepärast Aasia kööki. See on Tallinnast tulnud Villa Thai ja Guru kokkade koht - mõlemad restoranid kuuluvad juhtumisi juba pikalt mu lemmikute hulka ning ma olen väga rahul, et mõlema menüüst paremaid palasid nüüd ka Võrus nautida saab. Joogivalik on ka enam-vähem, mullivalikul on arenemisruumi - mõni cava & cremant menüüs teeks head.

- Keskväljaku ääres on teine Aasia koht Tandoori House, mis on väike, aga ka täitsa OK (samadel omanikel on Kagukeskuses ka Namaste, veel üks Aasia toitu pakkuv söögikoht).

- Keskväljakul on ka kena interjööriga Pizza Olive. Itaalia köök on alati rõõm, Pizza Olive'is piirdutakse paraku ainult pitsadega, aga asi seegi. Kaugemal Jüri tänava ääres on uus Tautsi Pizza, mis pakub ise ka kojutoomist.

- Sushi on samuti iga ilmaga tore: Eva Sushi hiilgab mitmekülgsema menüü, muljetavaldava kokteilivaliku, ripptoolide ja muuga eriti kutsuvaks viimistletud terrassi ja interjööriga; TOJ Sushis saab ka sushit ja terrassil istuda, aga sinna olen pigem harvem jõudnud.

- Kõige suurem söögikohtade kontsentratsioon ongi Jüri ja Vabaduse tänava fooriga ristmiku ümber. Sellele kõige lähemal asuv Kolm on väga heade kokkade restoran, muul ajal kui suvel natuke kaootiliste lahtiolekuaegadega ja Võru kalleim, aga Tallinnaga võrreldes siiski päris mõistlike hindadega.

- Pubi nr 17 on üks neid väheseid kohti Võrus, kust on lootust õhtuti rohkem elu ja melu leida. Liitlasväed on jätnud oma jälje menüüle (kunagised mõnusad hommikusöögid ja värskelt tehtud pannkoogid on vaid kauge helge mälestus), aga paneeritud-friteeritud pubiklassika vahel on siiski alles mõned hõrgumad välgatused kunagistest gastropubi aegadest. Alkoholivalik on ilmselt Võru parim ja maja taga mõnus terrass.

- Samasse piirkonda jäävad ka värskenduskuuri läbinud Mõisa Ait, Ränduri pubi, kohvik Mantelahi ja Pannukas - kõik sellised kohad, kus saab ka kõhu täis ning õues istuda, aga ma satun neisse miskipärast pigem harva.

- Tamula järve ääres asub rannabaar Playa Võru, kust leiab rannamelu, kiirtoitu, jooke & pidu. Kaugemal Petseri tänava lõpus on ka kohvik Spring ilusa järvevaatega rõduga teisel korrusel, aga nende lahtiolekuajad on paraku väga lühikeseks taandunud, lõuna paiku tasub proovida.

- Võru kaugemas tööstuslikumas osas, INKU kvartalis on end sisse seadnud hapusaia pagarikoda Madre, Namm šokolaadvabrik & kohvik ja efektsete rummikookide tegijate Rummi kohvik. Kõik kolm hiilgavad nunnu sisekujundusega - tööstuslikku keskkonda on loodud kolm väikest mõnusat erilise interjööriga oaasi, kus saab hapusaia, kooke, šokolaadi ja kohvijooke.

- Keskväljaku nurgas on kiirsöögikoht Chillin ja Kagukeskuses Kebab Tarõ, Vilja tänaval uus kebabikoht La Munch, suuremate poodide juures paar burksi- ja pitsakettide filiaali, tanklatest saab kiirtoitu ka hilisematel kellaaegadel. Käesoleva postituse fookuses on ilmselgelt kohvikud & restoranid, aga Võrus on ka mõned kohalike poolt väga armastatud sööklad, nt Tauno Kangro notsude ja Navitrolla kaelkirjakuga toidupoodide juures.

- Liitlasvägedele mõeldes on Kreutzwaldi tänaval kaugemale järve äärde tekkinud uus pubi Double Trouble, aga sellega on nii palju agasid... alates sellest, et maja esimese korruse väliskülg tahaks uut krohvikihti, kogu sisekujundusega tuleks midagi ette võtta, menüüst ja joogivalikust rääkimata.

- Võru taga on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on järjest ilusamaks ja paremaks läinud, seda julgen rõõmuga soovitada.

- Suure Munamäe kõrval asuval Suure Muna kohvikul on ka jätkuvalt eriline koht mu südames - meie kohaliku kõrgmäestiku pärlis on soe teenindus, hõrk söök hooajalisest värskest kohalikust toorainest, imelised koogid ja päikeseline terrass maja taga.

- Mainimist väärivad veel ehk Hämsa maheresto, Haanjas kohvik Kampsun, Rõuges Ööbikuoru Villa, Kuuri kohvik ja Tindioru forellipüük.

Suvel oluline: tänaseks on peaaegu kõikidel Võru söögikohtadel olemas kas terrass või vähemalt mingi õues istumise võimalus. Kes pärast sööki tantsida tahab, siis on selleks umbes kaks võimalust: juba mainitud rannabaar Playa Võru ja Club Tartu, ülejäänud ööklubid on paraku uksed sulgenud (kui kümme aastat tagasi Võrru kolisin, oli neid kuus).

Kevad aias

Tänase mõnusa aeglase hommiku menüü oli nagu tervisliku toituja märg unenägu - kõigepealt terrassi eest näpsatud noorte naatide ja võilillevartega vikerkaaresmuuti (ma kutsun niimoodi neid smuutisid, kuhu panen kokku punast, oranži, kollast, rohelist, sinist värvi puuvilju & marju), seejärel näkileivad oma aia murulaugupestoga. Pesto retsepti olen kunagi blogisse ka jäädvustanud, täna muidugi ütleksin lihtsalt, et peotäis kõike kokku suristada (rohelist, parmesani, piiniapähkleid, sorts oliiviõli), ei ole nende grammide pärast vaja liiga palju muretseda. :)

Karulauk on teatavasti Lõuna-Eestis haruldasem külaline kui põhja pool, aga kuna murulauk vohas peenrakastis juba pikemaks kui 35 cm ning pidavat sealt edasi puiseks kiskuma (õitsema tahab nagunii ka hakata, mis on samas muidugi ilus vaatepilt), siis lõikasin sealt. Pärast tegin netis uurimistööd, kumb on kasulikum ja avastasin rõõmuga, et kui karulaugu puhul on mainitud, et see sisaldab A- ja C-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi ja rauda, siis murulaugus leidub A-, B-, C-, K-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda ja vaske. Ühe maitse peaks olema küüslaugusem, teisel sibulasem, pesto sai igatahes ka murulauguga piisavalt äkiline.

Lõunaosariikides mai algusest 20 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kevadilmad meelitavad terrassile päikest võtma ja aias inventuuri tegema ka. Vaatasin vanemaid kodu- & aiablogi sildiga postitusi ning märkasin fotosid vaadates jahmatusega, kui palju suuremaks ja võimsamaks on kask ja viirpuu vahepealsete aastatega kasvanud. Punane ja must sõstar, ebajasmiinipõõsas ja martsipaniõunapuu vähem, aga siiski ka. Kreegivõsa ja toomingat piirasin veidi varakevadel, lumemarjapõõsast terrassi servas ka. Valge sirel kaevu kõrval on lihtsalt ilus.

Murulauk, meliss, maasikad ja metsmaasikad on kõik terrassi ette peenrakastidesse kolinud, nii on lihtsam ja mugavam. Eesukse juurde lisasin kaks keraamilist lillepotti, kuhu läksid begooniad, terrassile ei ole selleaastaseid pelargoone veel istutanud. Varem eesukse kõrval olnud amplihoidja liigutasin hoopis terrassile, tundus, et amplil on seal parem elu, rohkem nii päikest kui ka vihma.

Praegu kuldsetes õites forsüütiate kõrvale lisasin kaks uut aedhortensiat kahele varasemale lisaks - lopsakas õiteilu juulist külmadeni on mu vaimustust neist ainult kasvatanud. Märtsikellukesed andsid teatepulga tulpidele, isetekkelistele siniliiliatele sain kuldtähti lisaks - Aiaelu grupis, kuhu nende armsate kollaste õite tuvastamiseks pöördusin, tembeldati see küll umbrohuks, aga mis siis - kui meeldib, siis meeldib. Pojengid tõin eelmisel aastal terrassile lähemale, sirguvad rahulolevalt. Mu kunagisest neljast Kanada & tavalisest roosist kahel on ka ikka veel hing sees, eesmärk on suve poole õite järgi tuvastada, millistel. Redistest, rabarberist ja avamaatomatitest-kurkidest olen ka mõelnud, aga pole siiani otsustanud, kas viitsin tegeleda, hedonism siiski ennekõike. :)

Head uut aiaelu & -ilu hooaega! 

Parim elu 10

Naistepäeval, 08.03.2026, sai kümme aastat sellest, kui ma müüsin oma osaühingu ja pühendusin raamatute kirjutamisele. Alustasin eksperimenti, kui kaua ma elus püsin, tehes ainult neid asju, mida tõeliselt tahan ja mis rõõmu teevad.

Eks ma olen selle aja jooksul mõned korrad mingeid muid tööotsi ka teinud, enamasti lühiajaliselt. Mind huvitavad paljud asjad ja samas hakkab mu vilkal mõistusel kiiresti igav, nii et tore on olnud neid kõrvalradasid proovida ja pärast jälle oma südame suurima kutsumuse juurde tagasi pöörduda ka.

Ma olen suurema osa neist kümnest aastast nautinud tunnet, et mul on külluses (vaba) aega ja raha (iroonilisel kombel on enamasti küllusetundega kehvemini olnud just neid lisaprojekte tehes). Mitu liiga vara elust lahkunud kallist sõpra-tuttavat on süvendanud veendumust, et suurim väärtus on just nimelt aeg ja võimalus veeta oma päevi nagu soovin. Aeglased hommikud, aeg looduses ja lemmikinimestega, kirjutamiseks ja lugemiseks, spontaansed reisid. 

Ma olen sel teemal juba päris mitu postitust kirjutanud ja seal palju olulist ära öelnud: kirjutamisele pühendudes "Rõõmuküllase elu disainimisest", viis aastat tagasi "Viis naiselikku aastat", esimese romaani ilmumise aastapäeval "Kümme aastat kirjanikuelu" ja eelmisel sügisel "Kümme aastat vabadust". Suures plaanis ongi mu päevad kümme aastat olnud sellised, nagu seal rõõmuküllase elu postituses ideaalina kirja panin.

2025. aasta polnud kergeim, aga pärast sellest kirjutamist ja vanadesse (paber)päevikutesse sukeldumist sain aru, et mu elu on ikkagi lust ja lillepidu, ma olen loonud just sellise ja veel parema kui kunagi unistasin. Uue töönädala alguses mõtlen lisaks kirjutamisele ja töistele ideedele, kas minna sel nädalal spaasse või massaaži, milliseid uusi kohvikuid või vanu lemmikrestosid nautida, milliseid raamatu-, kunsti-, filmi- ja muusikaelamusi endale pakkuda. How sweet can life be... Õnneks leidus siin vahepeal norutades ka järjest rohkem inimesi, kes ütlesid mulle: "Triin, Sul on väga äge elu, kadestan ja tahaks ka!"

Kui ma midagi kahetsen, siis seda, et oleks võinud kümme aastat varem alustada, hakata juba 20ndates raamatuid kirjutama. Samas olid ka mu 15 (ajakirjaniku)tööaastat arendavad ja inspireerivad, oli meeldivaid kolleege ja toimetusi... ning kahetsemine on üks mõttetumaid tegevusi nagunii, see ei muuda midagi. Pigem ma tunnen iseenda suunas tohutut tänutunnet, et 30ndates pihta hakkasin. Eriti siis, kui vaatan ennustusi 9-5 töökohtade kadumise kohta ja kõiki muid muutusi maailmas. 

Vahel kummitab siiski ikka see tunne ka, et tahaks rohkem teha ja anda, et teistel oleks ka hea ja mõnus elu... ideaalis nii, et see oleks ka endale arendav ja lõbus. Aga noh, siis võib sotsiaalmeedias lõbutseda, jälle mõne esinemiskutse vastu võtta vms. 

Suurim rõõm on siiski raamatud - kümme aastat tagasi oli kaks tükki ilmunud, nüüdseks seitse, pluss kaks inglise ja üks hispaania keeles.

7 kohvikut päevas

Ülikoolis käimise ajal külastasin ükskord Tartus ühe päeva jooksul seitset kohvikut, eile Viljandis õnnestus seda rekordit korrata ja õhtul ka kaks kõrtsi lisada. :) 

Alguse sai see detsembrikuine väljasõit plaanist korraldada vabakutseliste loojate ja väikeettevõtjate jõulupidu (sest muidu olnuks nagu seal anekdoodis, kus mees tuleb koju, näeb naist üksi diivanil šampanjat joomas, küsib, mis üksi joomine see olgu, ja saab vastuseks, et ära sega, mul on ettevõtte jõulupidu).

Jõudsime Viljandisse kella 10ks hommikul ning siis oli vaja loomulikult kohvi ja hommikusööki. Avamisaegadest lähtuvalt olid valikud piiratud ja esimeseks osutus Kodukohvik. Mulle meeldib, et seal on õdus atmosfäär, pehmeid lambanahkadega polsterdatud toole, kvaliteetsed kohvijoogid, saiakesed ja muid põnevaid hommikusöögivalikuid ka.

Kell 12 läks valik laiemaks, nii et pärast väikest jalutuskäiku lossimägedes oli järgmine Aida kohvik, mille juures mulle meeldib, et see on suhteliselt kõrgel, lossimägede ja järvevaatega ning mugavate tugitoolide-diivanitega. 

Järgmine peatus oli Schloss Fellini raamatukohvikus Novell, mille puhul meeldib mulle muidugi nimi, suured päevavalgust sisse laskvad klaaspinnad ning jällegi diivanite-tugitoolide olemasolu ja asukoht künkanõlval, mis pakub kauneid avaraid vaateid.

Seejärel oli järg mu esimese Viljandi armastuse ehk siis kohvik Fellini käes, mis on lihtsalt nii armas ja äratab palju sooje mälestusi. Lisaks suurepärane menüü ja Michelini äramärkimine. Kõigis seni mainitud kohvikutes on ka ahvatlev koogilett, meeldiv teenindus ning väga loomasõbralikud olid kõik ka - vett toodi koerale igal pool ja Fellinis koeramaiuseid ka. Jõulutuledega ehitud kuused lisasid jõulumeeleolu.

Nunnust Rohelise Maja kohvikust tulid seekord vaid mõned saiakesed kaasa, suvel seal käies olen enamasti nende kenas sisehoovis istunud.

Vahepeal saime oma toa ja tõmbasime veidi hinge ning seejärel tuli hiline lõuna kõrgete reitingutega Gruusia kööki pakkuvas Maranis. Olid seal alles portsud! Aga toit ja teenindus tõesti head ning atmosfäär meenutas ka üsna ehedalt Gruusiat.

Õhtuse Bodega veiniresto külastuse lükkasime osaliselt selle söömaaja mõjul hilisemaks ning kuna meil oli vaja pärast veel ikkagi raamatubaari Romaan tantsuõhtule ja Konservatooriumisse metalbände kuulama ka jõuda, jäi see - meeldivalt tuttavate nägude rohke - külastus natuke liiga lühikeseks, tahaks kunagi korrata. Aga jällegi väga ilus koht idüllilise Viljandi vanalinna punastest tellistest majas, põnev menüü ja lai veinivalik.

Hakkasin pärast mõtlema, kas ma olen varem üldse sügistalvises Viljandis aega veetnud? Kunagi kooli ajal käisime rongiga Ugalas teatris, seda mäletan ähmaselt... Aga kuna Viljandis enne Schloss Fellinit ju vist spaad polnudki, siis pole väljaspool suve ja folki vist väga põhjust olnud sinna minna? Igatahes oli seekord väga tore, Viljandi 2025 lendas kohe parimate tööjõulupidude edetabeli tippu. :)

Parimad restoranid

Maailma kuulsaima restoranigiidi Michelini tärnide seis on värskelt selgunud ja see tuletas mulle meelde, milline kirg ja armastus on head restod, kohvikud, baarid, (spaa)hotellid mu jaoks läbi aegade olnud. Meenus 2000ndate algus, kui olin sõpradega koos asutatud ööelu teejuhi Heat peatoimetaja (igakuine tiraaž 10 000 tk, fotol meie kunagine reklaam avanumbriga, kas ma peaksin täpsustama, kes modell oli? :)) ning hästi kursis kõikide suuremate linnade paremate kohvikute ja restodega. Enamiku oluliste avapidudele sain kutse või nendega mõnikord juba enne, aga kindlasti varsti pärast avamist tutvuda. Sõbrad helistasid-kirjutasid päris sageli, et küsida soovitusi, kuhu sööma minna.

8+ aastat Võrus pole kahjuks selles vallas minuga palju head teinud (Eesti Maitsed kuulutas Võru oma kevadises artiklis kiirtoidu linnaks, kus on vaid kolm arvestatavat restot, millest üks on tänaseks juba uksed sulgenud). Tänu rohketele väljasõitudele ja spaapuhkustele olen Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare, Haapsaluga veel suutnud enam-vähem kätt pulsil hoida, viimased neist on nii väikesed, et sinna tekib uusi tõelisi pärle harva, aga Tallinnasse on lisandunud kohvikuid ja restorane nii palju, et siin on küll järg käest läinud. Samas on see tore ka, mul on südamest rõõm näha Eesti restoranikultuuri õilmitsemas, 2000ndate algul olin oma kohviku- ja restovaimustusega pigem ufo. Hakka või uskuma neid horoskoope, mis ütlevad, et vaadake, kuhu suunda läheb Veevalaja, mõnekümne aasta pärast lähete sinna kõik. :)

Igatahes. Restoranid. Kaval nipp on sellises külluslikus olukorras vaid parimatele keskenduda ja läbi selle filtri vaadates tuleb nentida, et Eesti kõrgeima kvaliteediga restode nimekiri kattub paljuski mu lemmikutega. Mõne aasta tagusest ümmargusest sünnipäevast on 180° by Matthias Dietheri restoranist imelised mälestused ja kogu NOA koos mu lapsepõlve Meriväljaga mulle armas. Rohelise tärni saanud Fotografiska 6. korruse restost on ka kalleima kaaslasega häid mälupilte.

Bib Gourmandi kohtadest meeldivad mulle mõned rohkem kui teised, aga soovitust väärivad tõesti kõik: Härg, Mantel ja Korsten, NOA, Tuljak, Lore ja UMA, Fellin Viljandis ka.

Võru söögikohad 2024

EDIT: värskeim 2026. aasta postitus Võru söögikohtadest.

Mu blogipostitused Võru söögikohtadest 2018. ja 2020. aastal on toonud mu blogisse tuhandeid lugejaid, 2020. aasta postitust jagas ka toiduajakiri Oma Maitse ning 2021. aastal kirjutasingi hoopis neile loo. Aastanumbreid ja asjade seisu vaadates on ilmselgelt aeg värskeks ülevaateks. Paraku ei saa seda alustada kuigi optimistlike nootidega - olukord on pärast pandeemiat ja igasuguseid poliitilisi arenguid s**t, aga loodetavasti see on siiski meie tuleviku väetis, tsiteerides klassikuid. Kuna avatud olemise ajad on lühenenud ja kogesime ise maikuus, et kolmapäeva õhtul pärast kella 20 võib olla Võrus päris raske töötava köögiga söögikohta leida, siis lisasin ka mõned lahtiolekuajad, aga need võivad muidugi muutuda, nii et tasub alati otseallikast üle kontrollida, lõunaosariikides on kindlaim variant ilmselt ette helistada. Kiitust väärib see, et kõikidel kohtadel on terrass või lihtsalt õues istumise võimalus (puudub ainsana vist Stedingu majas avataval Namm restol, aga ehk on sealgi midagi muutunud).

- Katariina kohvik on jätkuvalt Tallinna poolt tulles esimene ja särab muidu ka eredalt, pluss maja sai vahepeal uue uhke kuue, mida on kena suvel alleele tõstetud laudade ümber istudes imetleda. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel uste kõrval õilmitsevad pelargoonid. 

- Kutsuva terrassi ja sinitaevalaega kohvik Taevas seal kõrval on vahepeal mitmeks talveks oma uksed sulgenud, sel kevadsuvel pole nad veel neid taasavanud, hoian pöidlaid, et nad seda ikka teeksid, igatsen natuke seal kohvitamiste ja hõrkude kanatiibade järele. (EDIT: nad avasid suveks ikkagi uksed ja kanatiivad on ka alles, hurraa!)

- Elegantne Stedingu kohvik on ka tükk aega suletud olnud, suve alguses peaks seal avatama uus Namm resto & šokolaadikohvik. (EDIT: avati ning seal on jätkuvalt ilus interjöör ja head kohvijoogid.)

- Keskväljaku ääres asub Pizza Olive - Itaalia köök on peaaegu alati kindla peale minek, paraku on salatid ja pastad menüüst läinud ning alles vaid pitsad, lahtiolekuajad ka sellised, et õhtustest pikematest istumistest keskväljaku ääres võib vaid unistada. Aga interjöör on meeldiv ning kuuma ilmaga veini ja pitsaga õues istudes tunne peaaegu nagu Itaalias, kirik, keskväljak, roosad ja kollased majad ümberringi (võtaks vaid omanik Tartu 23 maja pealt need vanad katkised-luitunud valguskastid maha ja toetaks keegi paari vaatevälja jääva hruštšovka ühevärviliseks renoveerimist, siis oleksid vaated veel ilusamad). 

- Valgusfoori juures endises raamatupoes tegutseb Võru gurmaanide päästearmee ehk Kolm köök & deli (kuna see on järjejutt, siis: need kuulsad Tallinnast naasnud endised Nopi & Salti kokad - kes teab, see teab). Seal saab kõige paremini süüa, talvel pakkusid nad paraku vaid päevapraadi ja vahel nädalavahetustel á la carte menüüd, suvehooajaks valmis terrass ja hõrgutisi pakutakse T-N 12-20, R 12-23 ja L 14-23.

- Võru kõige elusam koht on Pubi17 peatänaval pärast fooriga ristmikku. Jätkuvalt: kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama (hilist) hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol, elava muusika järgi tantsimas ja tähistamas, mälumängimas ja noolemängimas, kohatakse inimesi ja suheldakse. Kunagine gastropubi suund on paraku taandunud klassikaliseks pubimenüüks ning igasuguseid paneeritud pooltooteid menüüs minu maitse jaoks veidi palju, aga häid toite siiski ka (ja eks see hea toidu definitsioon ongi erinev, mulle meeldib kitsejuustusalat, liitlasvägedele burks, igaühele oma). Maja taga on ka soojenduslampide ja uue kujundusega Martini terrass. Suureks boonuseks on Võru pikimad õhtused lahtiolekuajad: E-T 1130-22, K-N 1130-23, R 1130-01, L 12-01, P 12-21.

- Sealsamas kesklinna ainsa fooriga ristmiku lähedal Vabaduse tänaval on väga mõnusaks kasvanud õdus Eva Sushi ilusa suure suveterrassi ja eeskujuliku kokteilimenüüga. TOJ Sushi kohe sealsamas ümber nurga pakub samuti sushit, interjööri on algusaegadega võrreldes lisandunud diivaneid ja maja taha väike terrass.

- Peatänaval või selle ümbruses on veel Ränduri pubi ja kohvik Mantelahi, korraliku hommikusöögivalikuga kohvik Pannukas ja pubi Mõisa Ait, kaugemal päris järve ääres asub kohvik Spring (mille suurim pluss on imelised järvevaated eriti teise korruse rõdult, aga nendegi lahtiolekuajad on vaid tööpäevadele ja menüü lõunapakkumistele taandunud), linna taga peibutab nädalalõppudel Võrumaa Uma Meki maitsetega Hämsa maheresto. Kagukeskuses on Aasia restoran Võru Namaste ja 1990ndaid meenutav kebabikoht Kebab Tarõ. Paar pitsa- ja burksikettide filiaali on ka suuremate poodide juures ning tanklatestki saab kiirtoitu. Rannapromenaadi ääres peaks juunis avatama uus Playa Võru, kus on suvisele rannabaarile kohaselt rõhk ilmselt rohkem peol, muusikal & jookidel, aga midagi süüa saab ehk ka. Öise nälja vastu pakub kesklinnas üsna kaua (vähemalt R-L) kiirtoitu Chillin keskväljaku nurgas. 

- Võru taga teisel pool järve on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on mind pärast õnnestunud interjööri uuenduskuuri mitu korda ka maitsva toiduga meeldivalt üllatanud. Natuke kaugemal Rõuges asuvad ilusaid loodusvaateid pakkuvad Ööbikuoru Villa restoran ja Tindioru forellipüük ning Haanjas Suure Munamäe kõrval väga õdus kohvik Suur Muna suure majataguse päikesepoolse terrassiga. Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal sageli ravioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muud põnevat. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte. See kõik on mu suureks rõõmuks jätkuvalt nii.

Maitsev november

Gurmaanide lemmikkuu on käes ja ehkki hetkel tundub Tallinnas välja sööma minek juba jälle peaaegu ohtliku elu elamisena, saab vähemalt oma isiklikke checkliste täiendada.

White Guide'i meistriklassi vääriliseks tunnistati seekord:

- 180 degrees by Matthias Diether

- Ö

- Fotografiska restoran

- Alexander

- Põhjaka mõis

- GMP Pühajärve restorani peakoka pool

Rõõm on näha, et lisaks Tallinna restoranidele hoiavad lippu kõrgel nii Muhu kui ka Lõuna-Eesti. Eelmise kahe aasta edetabelit juhtinud Noa peakoka pool läbib vist parasjagu värskenduskuuri, seega ei paista neid kuskil. Eelmise aasta esiviisikusse 180°, Ö ja Alexandri kõrval kuulunud Puri on üldedetabelis alles.

Silvespooni parima fine dining restorani auhinna sai 2019. aastal samuti 180° by Matthias Diether, sel aastal otsustati jagada hoopis parima ellujääja ja kullerteenuse pakkujate auhindu, märkides ära restoranid Salt, Beer House, Villa Thai, Loft & Ürdid, IO ning Levier.

Pilte lapates hakkas tunduma, et ma olen sel aastal liiga vähe heades restoranides käinud (või siis seal lihtsalt rohkem söömisele ja vähem pildistamisele keskendunud). Vana armas Ö pole mind ka ammu näinud, nii et postituse juures olev foto on pärit hoopis 2019. aasta suvest Viirelaiult, kui Ö käis seal külas ja meie ka. Fotografiskasse, Alexandrisse ja teistesse olen ikka õnneks sattunud.

Viimati vanalinnas hulkudes nägin ka kadusid, ehkki nii Uude Maailma kui ka Võrru on kohvikuid-söögikohti pigem hoogsalt juurde tekkinud. Igatahes hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, et lemmikud ja parimad kohad elaksid edasi ning annan jõudumööda oma panuse sellesse ka, sest Eesti toidukultuur on kõrgelt arenenud ja hoidmist väärt.

Võru söögikohad 2020

EDIT: värskeim 2026. aasta postitus Võru söögikohtadest.

Siseturismile ennustatakse rekordsuve ja mu eelmisest Võru söögikohtade teemalisest postitusest on kaks aastat möödas. Mu lemmikkohad on valdavalt samad, aga üht-teist on ka muutunud, nii et siit tuleb uuendatud-täiendatud versioon. Loodetavasti pikenevad kõigi kohtade lahtiolekuajad ja menüüd ka peagi tagasi selliseks nagu varem!

- Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja sooja sööki saab ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel pelargoonid. - Siin on kõik sama. Suvel saab ka alleele tõstetud laudade ümber istuda ja kuna kohvik on avatud E-R kella 9-19, L 9-16, siis soovitan seda eriti hommikuteks.

- Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. - Menüü on veidi muutunud ja kohvijoogid paremaks, muu sama.

- Uutest kohtadest on lisandunud keskväljaku tagumisse nurka Pizza Olive, kus saab suvel ka õues istuda ning pakutakse pitsat, pastat ja salateid, veini samuti. Teenindus oli viimati ka ülitähelepanelik.

- Kreutzwaldi ja Tartu tänava nurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik, kus saab head kohvi, kooki, nüüd ka juba süüa rohkem kui kaks aastat tagasi, aeg-ajalt džässiõhtuid ja keldris pidu.

- Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval fooriga ristmiku juures. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama (hilist) hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol, elava muusika järgi tantsimas ja tähistamas, mälumängimas ja noolemängimas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk. - Peakokkadel on tänaseks uued helged tuuled elus, aga nende mõjud õnneks menüüs alles.

- Peatänaval või selle ümbruses on veel klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud vähe; esindusliku Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks; pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja kunagise Muffini kohal Mantelahi, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud. - Jätkuvalt on nii, siia nimistusse võib lisada kohviku Elopärl ja kaugemal linna taga Võrumaa Uma Meki maitseid pakkuva Hämsa kõrtsi.

- Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused. Sealt laudteed pidi rannapromenaadi poole jalutades tuleb kõigepealt Rannapubi ja siis rannapromenaadi ääres Võru rannabangalo, kus on suvisele rannabaarile kohaselt rõhk rohkem peol, muusikal & jookidel, aga kiirtoitu saab ka. Öise näljaga saab (vähemalt reedeti) üsna kaua kiirsööki ka Chillin'ist keskväljaku nurgas. Päevasel ajal müüb sushit ja salateid kaasa Võru turu lähedale hästi ära peidetud Eva sushi, lisaks on Kagukeskuses Aasia söögikoht Namaste.

- Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa restoran. Ja natuke kaugemal Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga. Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte. - See on ka mu suureks rõõmuks jätkuvalt nii.

- Veerandtunnise sõidu kaugusele Võrust jäävad veel nunnu Sulbi kohvik ja Ööbikuoru Villa restoran Andreas Rõuges, aga miskipärast satume gurmaanidena vaheldust otsides pigem pooletunnise sõidu kaugusel olevatesse Otepää restoranidesse (Vidrike Külamaja ja GMP restoran Otepääl) või siis juba Tartusse või Tallinnasse.

Pühad & toit

Sattusin veebruaris vabariigi aastapäeva paiku mõtlema sellele, kui suur osa (eriti talviste) pühade tähistamisest on seotud toiduga:

- uusaasta šampanja & kalamarjaga;

- sõbrapäev šokolaadisüdametega;

- vastlapäev hernesupi & vastlakuklitega;

- vabariigi aastapäev kiluleibadega;

- naistepäev on esimene, kus domineerivad pigem lilled :)

- lihavõtted värvitud munade ja pashaga;
- kevadpühal pole päris oma toitu, aga karulaugupesto võiks olla tugev kandidaat? :)

- emadepäeval maikuus on samuti vist rohkem teemaks lilled ja (isadepäeval novembris ka) koogid?

- riigipühade kalendris kenasti kirjas nelipühi ei pruugi mitte kuigi usklik eestlane märgatagi, seda enam, et see riigipüha on alati pühapäeval, kaseoksad ehk toob tuppa?

- võidupühal-jaanipäeval enamasti grillitakse ja süüakse salatit kõrvale?

- taasiseseisvumispäev on vist ainus tugeva toidutraditsioonita püha, samas see on muidugi hea aeg kräftskivaks või suitsulestapeoks ning sinimustvalgeid rukkilille kroonlehtedega kooke võib ka teha;

- halloween on imporditud, aga kõrvitsatele (ja õunakookidele?) lähenetakse loominguliselt meilgi;

- mardi- ja kadripäeval saab kommi!

- tänupüha oma kalkunisöömistraditsiooniga on ka täitsa tore;

- jõulud on söögiorgia nagunii: piparkoogid, glögi, verivorstid, kapsad, kõrvitsasalat, pohlamoos jne.

Hõbelusikas suus

Mul on väga hea meel, et lisaks sellele, et Eestis on palju suurepäraseid kohvikuid ja restorane, on neid ka vääriliselt tunnustama hakatud. Samuti on kena, et seda tehti novembris, toredad sündmused teevad pimeda aja kohe palju helgemaks. 9. novembril toimus Lennusadamas Silverspoon Awards Gala 2018 ja 12. novembril Kultuurikatlas Ideas/Flavours/Experiences, kus kuulutati välja ka White Guide'i Eesti söögikohad.

Silverspooni auhinna said kokku kümme söögikohta:
- Parim fine dining – restoran Horisont
- Parim rahvusvaheline köök – Gianni 
- Parim pererestoran – Tulivee
- Parim Eesti köök – restoran Ö
- Parim casual dining – Parrot MiniBar
- Parim Aasia köök – Chedi
- Parim kohvik – Ugandi Kohvik
- Parim gastropubi – Tabac
- Parim tänavatoit – Burger Kitchen Tänavagurmee
- Parim taimetoidu pakkuja – Von Krahli Aed
Lisaks said Silverspooni auhinna parim kokk (Margo Paluoja, Parrot MiniBar), noor kokk (Sander Kuldsaar, Kaks Kokka ja restoran Ö) ning parim teenindus (Mon Repos Peakoka korrus). Sümpaatne on ka meediaauhinna jagamine hea toiduajakirjanduse arengu ergutamiseks (Heidi Vihma / Äripäev).

White Guide'i kohti on nii palju, et toon siin ära vaid esiviisiku:
- Noa Chef’s Hall
- Ö
- 180 Degrees by Matthias Diether
- Alexander Chef's Table
- Juur

Mõned, kelle pärast mul on eriti hea meel: Noa (sest see on mu Tallinna lemmikrestoran), Alexander (sest see on mu lapsepõlvesaarelt Muhust) ja Tulivee (sest ma panin oma 2016. suvel ilmunud romaanis kirjeldatud rannarestoranile selle nime, teadmata, et aasta hiljem avatakse põhjarannikul päriselt sellenimeline koht; sel suvel käisime seal ja see oli tõesti super!).

Võru söögikohad

EDIT: värskeim 2026. aasta postitus Võru söögikohtadest.

Ma olen juba päris kaua mõelnud, et peaks kirjutama Võru söögikohtadest, aga tegudeni jõuan siis lõpuks nüüd. Võib muidugi öelda, et ma tegelesin eriti põhjaliku uurimistöö ja testimisega. :) Ja see on tõesti põhjalik olnud, sest teatavasti mulle meeldib väljas süüa, aga Võrus neid kohti liiga palju pole, nii et ma olen olemasolevatele juba väga palju ringe peale teinud. Viimasel ajal räägitakse, et paar uut kohta on ka lähiajal lisandumas. Vastu suve on igatahes ideaalne aeg jagada ülevaadet olemasolevatest.

Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel akna ees rippuvad pelargoonid.

Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka praegu varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. Minu lemmikud nende menüüst on kanasalat ja -tiivad, millest on mul olnud kergekujuline sõltuvus.

Järgmisel tänavanurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik. Kuna kohvik on suhteliselt uus, saab seal esialgu peamiselt väga head kohvi ja (toor)kooki, aeg-ajalt ka kino ja muusikat (ja Stedingu keldris pidu), nüüd juba saab aeg-ajalt süüa ka ja see kõik on kuuldavasti alles algus.

Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, kunagi oli neil ka tõeliselt hea grillmenüü. Interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused ja pikalt on umbes kord kuus toimunud kenad jazziõhtud.

Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol ja tähistamas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk - ja toit on tõesti suurepärane. Sushisalat, bataadifriikad, igat masti burgerid, šokolaadikook ja pannkoogid on imehead ning ma hoian pöialt, et eelmise suve ramen-supp uues suvemenüüs tagasi oleks. :)

Natuke edasi mööda peatänavat on klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud väga vähe, veel veidi edasi Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks. Võru "kesklinnas" on veel pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja Muffin, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud.

Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa üsna värskelt remonditud restoran, kus on pikk ja põnev menüü, teostusel pole ka enamasti viga. Ja natuke kaugemal Võru taga, Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga (pildil). Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte.

Talverestoranid

Elava tulega kamin

Meenutasin oma kevadist rannarestoranide postitust ja seda, kuidas suvel kujunes välja mõnus rutiin süüa päris sageli hommikust mõnes eriti heas hommikusöögikohas ja õhtust kuskil vee ääres (City Marina, Kalevi Jahtklubi restoran ja Pirita Surfiklubi kohvik Sänd olid suvel kõik head variandid, lisaks postituses mainitud Noale, Ruhele ja OKOle). Ja mõtlesin nüüd, et ideaalne talvine vaste rannarestoranile on restoran, kus on kamin ja saab tulle vahtida. Merevaade on muidugi ka sügisel ja talvel tore ja ainult boonus.

Aga hoolimata Eesti kliimast, kus elava tulega kamin on äärmiselt südantsoojendav nähtus vähemalt üheksal kuul aastast (ja rõskematel suveõhtutel ka), suutsin ma Tallinna ja lähiümbruse söögikohtadele mõtlema hakates esimese hooga kaardistada umbes neli kaminaga kohta. NELI!?!?! Palun öelge, et neid on veel ja rohkem!

Need neli, mis mulle meelde tulid (kus on kõik hästi söögi, teeninduse ja interjööriga, pluss siis see elav tuli) on Kohalik Uues Maailmas, Kalevi Jahtklubi restoran Pirital, Noa Meriväljal ja Jussi Õlletuba Viimsis (see viimane on muidugi tegelikult lati alt läbijooksmine, kamina ees teed juua võib seal küll, aga muus ma pole väga kindel).

Ja siis on veel see nüanss, et kui Kohalikus on kaminas peaaegu kogu aeg tuli, siis üks teine koht lubas kaminas puid põletama hakata umbes detsembrist. Või jaanuarist. Seriously? See lisab nii palju õdusust ja lisaväärtust, tõmbab inimesi kauemaks jääma ja rohkem tagasi... aga noh, kes tahakski liiga palju külastajaid ja kõike, mida see endaga kaasa toob (tulud, kasum jne). :)

Õnneks on töökorras kaminatega kodusid rohkem, aga ikkagi võiks olukord restoranimaastikul ka paraneda. Ruttu.

TÄIENDATUD:
Sõprade abiga meenusid veel mõned:
Gloria Veinikelder
Kloostri Ait
Leib Resto & Aed
NoKu
Pai
Controvento
Kadriorg
Mimosa
Viimsis Coccodrillo
Pärnus Kolhethi

Kevadine umbrohupesto (eriti tervislik)

Mulle saabus koju natuke karulauku, naati ja nõgest ning mis neist ikka muud teha kui üks korralik umbrohupesto. Koguste osas sain inspiratsiooni Briti blogist - aitäh, Britt!

Niisiis, blenderisse lendasid:
(kõik kogused on ligikaudsed)

20 g karulauku
20 g naati
20 g nõgest
1 suur supilusikatäis piiniaseemneid
1 suur supilusikatäis parmesani vms juustu (mina kasutasin Valio Forte juustu tükke)
5 spl oliiviõli

Lasin selle kõik blenderis peeneks ja andsin sellele ühtlasi läbi aegade kõige kiiremini valminud hõrgutise tiitli. :)

Osa läks leiva peale ja ülejäänu õhtul pastasse.

Ja mu (taime)tark ema rääkis siia juurde mitmendat korda seda ka, kuidas kõik need umbrohud on ülikasulikud, sest puhastavad verd ja seedimist ning on vitamiine ja mineraale otsast otsani täis. Ja et üks nurmenukuleht katab 100% päevasest C-vitamiini vajadusest ning võilill puhastab tõhusalt maksa (juhuks kui on veel umbrohuinspiratsiooni vaja).

Rannarestoranid

Sattusin siin vahepeal ühe varakevadise nädala jooksul kolme kõige-kõigemasse rannarestosse: kolmapäeval OKOsse Kaberneemes, kui kolleeg sellest lugu tegi, laupäeval Ruhesse kirjutama ja pühapäeval Noasse.

Ilmselt on Tallinnas ja selle ümber tegelikult neid mereäärseid kohti ikkagi veel, aga kui ma püüdsin meelde tuletada, siis selliseid, kus on tõeliselt hea toit, teenindus ja atmosfäär ning vaba vaade merele, rohkem eriti ei meenunudki.

Samuti imeliste vaadetega kodurestoran MerMer on, aga sinna minek eeldab enamasti pikemat planeerimist nende väiksuse ja populaarsuse tõttu.

Viinistu jääb juba natuke kaugele, Käsmu veel kaugemale. :) Ja Viimsis on Paat, aga seal pole mu meelest aknaid ehitades asukohta üldse maksimaalselt ära kasutatud ja see käis ka kunagi nii alla, et ma pole rohkem julgenud uurima minna. Üsna sama lugu on Lohusalu sadama söögikohaga. Ja Tallinnast lääne pool pole neid merevaatega rannarestosid rohkem vist üldse?