Soe november

Tahtsin kirjutada, et november algas hoogsa Halloweeni-peoga, aga see oli õigupoolest ju veel 31. oktoobri õhtu. :) Aga Halloweeni stiilipidu ansambliga Respekt (ja Diana Klasi spontaanse hingestatud etteastega) Puiga rahvamajas oli tõesti värvikas. Kostüümid, aksessuaarid, soengud ja maalingud olid muljetavaldavad (nägin mardisante, ingleid, kuradikesi, nunnasid hoos jne). Me jõudsime kohale hetk enne seda, kui bänd kell 21 alustas ja tantsupõrand täitus sekunditega... Lõuna-Eestis ikka osatakse pidutseda. Pärast läksime veel Club Tartusse ka.

Kandles avati kolm näitust (Ruudu Rahumaru imeliste joonistustega "Ma ei jäta ennast üksinda", Janika Solmanni taimetrükitehnikas "Mälukihid" ja Diana Vene unenäoline maalinäitus "Müstiline sümfoonia"). Uma Meki suurlaadast kirjutasin Postimehe kolumnis ja jäin saagiga väga rahule - Ilumäe talu kollased peedid, Mooska suitsusaunaliha, Urvaste mesi ja Uue-Saaluse Veinitalu vermut nr 9, kodupoest ostsin juurde Paadi Pagari leiba ja Andri-Peedo kitsejuustu (Nopri juuste on õnneks kodupoes lai valik, Metsavenna talu tuhatriibuga juust jäi laadalt natuke kripeldama).

Isadepäeva ja meestepäeva tähistasime koos, kui olin Tallinna tagasi jõudnud, aga enne oli veel imetore "Tartu puitarhitektuuri" raamatuesitlus Taavi Petersoni muusikaga Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning hilisem elegantne ja lõbus šampanjajoomine & õhtusöök Antoniuses.

Tallinnas käisin siidimaalikursusel (ja mulle nii meeldis!) ning PoCos (minu jaoks seni avastamata värvikirev pärl Rotermanni kvartalis - ainus popkunstile keskendunud muuseum Berliinist ida pool). PÖFFile jõudsin ainult Sõprusse Rumeenia linateost "Pelgupaik" vaatama, mis oli... nagu Eesti film. :) Aga PÖFFi afterpartyl ja parklareivil käisin õnneks ka. Teine novembri filmielamus, tõsielusündmustel põhinev "Maailma rikkaim naine" oli märksa lustakam. 

Novembri viimasesse nädalasse lisas nii palju elevust Visit South Estonia jõulufilm "Väikesed linnad, suured armastuslood" ja lõunaeestlaste reaktsioonid sellele, kolmetunnisel rongisõidul tagasi lõunasse valmis ka minu Lõuna-Eesti jõulufilm, realistlikum versioon.

Kaks kallist novembri sünnipäevalast tähistasid mõlemad oma erilisi numbreid lausa kahe peoga, ma jõudsin kõikidele ning nautisin neid väga. Ühte hommikut Suures Munas, lõunat Horisondis, õhtut Veinos ja külluslikku brunchi Pärises ka. Hinges on soe... sisemisest tulest ja inimestest, kes on mu ümber.

Ameeriklased tähistavad täna tänupüha, nii et on ehk ka sobiv hetk öelda, et ma olen kõigele muule lisaks nii tänulik nende kahe nädala eest, mis ma novembri alguses Võrus veetsin (ehkki ega Tallinna nädalad alla ei jäänud) - see oli nagu puhkus ja retriit iseendaga. Jalutuskäigud järve ääres ja kaminatulle vahtimine, kirjutamine-lugemine, vahele lemmikkohvikuid ja Kubija spaas ulpimist, südantsoojendavaid vestlusi ja natuke romantikat... 

Mulle sobib selline sume, soe, mahe, pehme november hästi, mida kuu alguses Võrus ja siis kadripäevani Tallinnas nautisin - säravrohelise muruga, uduhallidele varjunditele lisaks. Tallinnas on kuuldavasti siiani nii, Võrus nüüd paksu pehme lumega talv, aga kohe on 1. advent, nii et... jõulumeeleolu alga!

Mõtlen Pädastest...

Ma olen mõelnud sel nädalal väga palju Imrest ja Pädastest. Kurbusega nende teekondade ootamatu ja liiga varajase lõpu pärast. Suure tänutundega isiklike ilusate hetkede eest nende seltsis. 

Imrega me olime pigem teretuttavad. Kui kohtusime, rääkisime enamasti Muhust ja Pädastest.

Pädastet tundsin ma kauem. Ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui ma oma Muhu suvedel eelmisel sajandil esimesi kordi toona veel räämas mõisahoone juurde sattusin. Mitte liiga tihti, sest minu juured on saare teises otsas, Muhu maalinna lähedal.

Kui ma olin umbes 17-18, siis… Paar aastat varem olime sõbrannaga suvel Viru tänaval lillepoekeses töötanud ning ühe kõrvalboksi lillemüüja (kelle kohta räägiti, et tal on üleloomulikud võimed) mulle päevalille pealt ennustanud, et ma leian mehe, kellega kõigepealt elan lossis ja siis välismaal (täpne sõnastus võis varieeruda, võib-olla oli juttu ka abiellumisest). Ta ennustas mu sõbrannale ka ja tal läks aastate jooksul kõik täpselt nii, nagu too naine ütles! Igatahes, kui ma siis 17-18aastasena suvel Pädastesse sattusin, avastasin ma äkki, et oot, see on ju täitsa sobiva suurusega merevaatega loss! Selle võtakski.

Mul oli põhikoolis olnud väga särav saksa keele õpetajast klassijuhataja, kes vedas meid klassiekskursioonidel järjepidevalt põhjaranniku ja ka kaugemaid mõisaid vaatama, nii et ma teadsin juba, et enamik Eesti losse on suuremad, aga mulle ei meeldinud juba siis liiga suured majad. Pädaste tundus täpselt paraja suurusega, väike ja armas. :)

Imre oli siis juba mõisa ära ostnud ja oma hilisteismelise uljuses avaldasin ma arvamust (teda veel isiklikult tundmata), et ma võin ju siis temaga abielluda. Mu hõimlane, kes oli Muhus palju aastaid lasteaiakasvatajana töötanud, ka sel ajal, kui Imre laps oli, ütles kohe elutargalt, et see plaan jääb sul küll katki. :)

Ega ma väga ei kurvastanud, peagi kihlusin ühe armsa Saaremaa noormehega ja siis panin plehku, sest avastasin, et ei taha üldse väga abielluda. :)

Pädaste mõisa juures jalutamas käimine jäi veel paljudeks aastateks me suviseks traditsiooniks, mind lubati alati tasuta sisse ka siis, kui juba tõkkepuud ees olid ja vahepeal vist ka piletiraha küsiti. 2009. aastal sain Estonian Airi pardaajakirja juhina kutse kaunile lõunasöögile, kui Pädaste sai esimese hotellina väljaspool Tallinna viis tärni, see oli meeldejääv sündmus. Siis ma tutvusingi Imrega ka.

Hiljem sattusin Pädastesse romantilistele väljasõitudele. Esimesel korral ööbisime pärast fantastilist klaverimuusikaga õhtusööki ühes vanasse tõllakuuri ehitatud tubadest ning tookord tehtud šampanjaklaaside ja Muhu tikandiga foto oli pikalt mu FB kaanepilt, sest pidasin seda üheks oma senise elu õnnelikumatest hetkedest. Praegu taipasin, et ka praegune kaanepilt on sealt! 

Pärast Võrru kolimist ja seal oma tulevase abikaasaga tutvumist tuli neid väljasõite veel, sest Muhusse kippusin ma alati, temaga ööbisime aegade jooksul peamaja erinevates tubades. Lappasin seal Small Luxury Hotelsi kaunist kataloogi, kus mu tähelepanu köitis samasse ketti kuuluv San Antonio hotell Santorinil ning unistasin vaikselt, et sinna tahaks ka.

Ja lõpuks ma siis ikkagi abiellusin Võrus ja veetsin seejärel suure osa oma absoluutselt täiuslikust pulma(öö)päevast Pädaste restoranis & härrastemaja suures sviidis. Ja pulma-aastapäeva tähistasime kaks aastat hiljem San Antonio hotellis Santorinil… kus ma lappasin SLH kataloogi ja leidsin sealt armsa koduse Pädaste. Ring sai täis?! 

Aitäh, Imre, Martin ja kõik teised, tänu kellele ma sain seda maagiat kogeda! Ma olen nii tänulik ning Pädastel ja nendel hetkedel on mu südames eriline koht.