Aeglasem august

 Mul olid mingid fantaasiad enne suve lõppu veel korra Pärnusse ja Muhusse jõudmisest, aga pärast väga seiklusterohket juulit ja mitte vähem intensiivset augusti algust olin lihtsalt väga palju Võrus... ja väga õnnelik selle üle.

 

Juuli viimane õhtu möödus kalli kursaõe 50,5 juubelipeol, boonusena õnnestus Tsitre rannas koos loojuva päikesega ujuma sulpsata. Täiesti maagiline hetk - tüüne veepind, taamal õitsvate kibuvitste ja metsaviirgude vahel heljuv udu ning siis vette vajuva päikesega samal hetkel oma (vist selle suve esimesed?) tõmbed meres ujuda. Sellega maagia ka lõppes - vesi ei tundunud katsudes nii külm, aga sisse hüpates lõi korraks hinge kinni ja pani (pärast natuke vandumist) nentima, et ma olen ikka kümne aastaga nende lõunaosariikide soojade järvedega ära harjunud. :)

1. august viis Haapsallu Augustibluusile. The Tomahawck Brothers, Philly Joe's Blues Jam 10,  Emrico Cipollini (Itaalia) ja Müüriääre kohviku terrass pakkusid häid hetki ja südantsoojendavaid kohtumisi, Epp Maria galerii ilu oli tore nautida ja Hapsal Dietrichist kooke kaasa osta. Surfibaari jõudsime veel ka, enne kodust Tallinna romantikat.

Kosmoses (kus on jätkuvalt Eesti suurim kinosaal, avastasin oma üllatuseks) vaatasin ära "Odüsseia" - muljetavaldav, kuidas üks lugu ja selle tõlgendused töötavad ka ligi 3000 aastat hiljem...

Mu kalli ristipoja ja tema kauni pruudi pulmad Villa Dombrovkas olid imeilusad ja toit märkimisväärselt suurepärane, good vibes only. Elasin oma roosa tüllseelikuga sädelevas kleidis haldjast ristiema rolli päris hästi sisse. :) Hiljem meenus see vanarahva tarkus, et kui esimene ristilaps on poiss, pidi see head meesteõnne tooma - mõtlesin kohe selle üle põhjalikumalt ja jõudsin järeldusele, et isegi kogu mu täiskasvanueale tagasi vaadates... tõepoolest oleks patt nuriseda. :) Hommikul sai meeldivas seltskonnas palju nalja ja Eismal seekord veidi soojemas meres ujuda.

Ja siis nautisingi mitut nädalat Võrus, sh paari nädalavahetust, kus ei toimunud otseselt suurt midagi peale päikese- ja kuuvarjutuse (linnast 40 km raadiuses oli küll mitu suursündmust, aga lõunaeestlaste laadaarmastus on üks asi, mida ma õigupoolest kunagi päriselt mõistnud pole, ja muu ei ahvatlenud ka piisavalt). Kaika suveülikooli Navil siiski jõudsin, see oli äge.

Linna sünnipäevanädala melu ja inimesed tegid rõõmu - Öösorri kontsert Tamula Vanakese hoovis taasiseseisvumispäeva eelõhtul oli kena ja Võru 242. sünnipäeva kontsert keskväljakul tormituultes tuiskava vihma keskel natuke ekstreemne, aga seda meeldejäävam. Kaua me siiski vastu ei pidanud, läksime pubisse sooja. Eelpidu - dringid & snäkid - minu juures, mis oleks võinud muidu olla selle suve terrassipidu, kujunes samal põhjusel hoopis õdusaks kamina- ja küünlavalgusõhtuks.

Ja nüüd on august ja suvi 2026 läinud nagu mullune lumi... Siia mahtus üsna külluslikult täiuslikke peegelsileda järvega hommikuid ja lummavaid päikeseloojanguid, ujumist & jalgrattatiire, tantsusamme mõnusatel pidudel ja sügavaid vestlusi õiterohketel terrassidel... aga ikkagi on tunne, et oleks seda kõike tahtnud veel, veel, veel ja rohkem, sooje öid ja järvevett eriti. Aga nüüd siis sügiselevus, saapad & kampsunid, sügispeod ja lugemise väljakutse, millega järje peale saamiseks peaksin lugema aasta lõpuni kaks raamatut nädalas.

Suvine terrassielu

Terrassitegevuste checklist... Enamik tehtud & tuleb kordamisele. 

- Astuda hommikul otse voodist poolpaljalt paljajalu õue ja nautida enne kirjutama hakkamist rohelusse uppuvaid aiavaateid.
- Visata pärast hommikusulpsu/rannapäeva/õhtuujumist järvest tulles rätik & rannariided kuivama. 
- Süüa värskes õhus peenrakastist nopitud (mets)maasikaid Kreeka jogurti ja meega.
- Võtta päikest ja lugeda.
- Maiustada jäätisega.
- Süüa burratat tomatite ja oma aia rohelisest tehtud pestoga, kukeseenekastet värskete kartulite ja kurgisalatiga ning muid hõrke Eesti suve toite.
- Võtta pärast mõnusat tiiru oma uue ilusa jalgrattaga üks alkovaba õlu (mu sellesuvine avastus: alkovaba Corona Cero on lihtsalt nii hea!).
- Korraldada terrassipidu.
- Juua sõbrannadega mulli.
- Juua kallimaga mõnel jahedamal õhtul pärast pikka jalutuskäiku pleedi sisse keeratuna melissiteed ja konjakit.

- Vaadata päikeseloojangut.
- Vaadata (langevaid) tähti ja võib-olla nende all isegi natuke tantsida... suurest õnnest ja olemise rõõmust.

Festivalisuvi 2026

 Juuli on suviste muusikafestivalide kuu (pluss juuni lõpus Retrobest ja augusti alguses ahvatleb veel üks), jõudsin üle ootuste mitmele.

Esimese nädalavahetuse festivalid jätsin kusjuures vahele ja olin lihtsalt Võrus, kus ei toimunud (hoolimata Lõuna-Eesti rallist) suurt midagi põnevat, aga kaelani (vaheldumisi seitsmes) järves vesirooside vahel ulpimist ning õhtuseid jalgrattatiire nautisin väga. Terrassil kirjutamisi, lugemist, jalutuskäike, tantsusamme ja sõpradega ringi seiklemist ka. Tennist jõudsin mängima üle pika aja ja mõtlesin suure tänutundega oma esimesele tennisetreenerile, mitmekordsele Eesti meistrile tennises, kelle korralikult kinnistatud tehnika on käe sees alles ka 20 aastat hiljem. 

Vahepeal oli üks naljakas päevaretk Türile, vaatasin pisut sealseid kohvikuid & poode ja skoorisin nunnu roosilise kleidi.

Juuli teisel nädalavahetusel oli liiga palju ahvatlusi vähemalt kolmes linnas, aga lõpuks jäin Tallinna. Merepäevade programm oli muljetavaldav, kuulasin vaid murdosa: Sõpruse Puiestee ja Anna Kaneelina Noblessneris, Rita Ray Kalarannas ja Singer Vinger 40 Lennusadamas olid kõik suurepärased, Muhu uisu Moonlandiga Tallinna lahel ülimõnus ja kalli lapsepõlvesõbrannaga taaskohtuda nii tore. Reede õhtul põikasin Veino uue suvehoovi avamiselt läbi, seal oli hea kodune tunne; pühapäevane Suveterrass ühe kalli kapteniga ilus punkt sellele nädalalõpule.

Sinna järele õnnestus pressida viis päeva Võrus, kuhu mahtus natuke kinnisvarahooldust ja palju hedonistlikke hetki, üks hoogne veinijoomine & kaunis päikeseloojang. Reedel sõitsime edasi Pärnusse, mis oli lihtsalt maagiline. Üks neist vähestest soojadest öö(päeva)dest, kus saab paljaste õlgadega suvekleidis ringi kulgeda ja seda me tegimegi: rannapromenaadi lõpust alguseni, läbi rannapargi Röömu lõunale, sealt Siluetti ja Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: Läänemere lained", Koidula pargist jõe äärde Baarcelonasse, sealt kahe silla ringile ja sõudebaasi paadisillale jalgu kõlgutama, siis Düüni kokteilidega liivaluite otsa päikeseloojangut imetlema, Hedonisse, Tujusse dj Tom Lilienthali kuulama, Oliveri aiakohvikust Rulers of the Deepile Aita, Sunset Clubi tähtede all dj Kolzari & JAMi järgi tantsima ning pärast veel korraks Templisse Disco Tallinn x Must Mesi peole ka. Ööpimeduses võis, aga ei pruukinud juhtuda, et sattusime korraks Kassasse ka... aga hommikust sõime ja linnapead tervitasime Pastoraadis kindlasti. :)

Kuressaare, kuhu laupäeva õhtuks jõudsime, tervitas vihmapilvede ja Pärnust umbes poole lahjemate temperatuuridega, aga lõhnas ikka nagu lapsepõlv ja kodusaar(ed). Nende viie päevaga, mis ma armsal Saaremaal veetsin, läks ilm õnneks järjest paremaks. Hea oli puhata, lugeda ja ometi kord niimoodi Kuressaares uitamist nautida, et oli aega, kõigeks. 

Kohvikutest võitsid mu südame mõnusa hooviga Amante maja Good Mood Food ja Ahvileib, La Perlal ja Söstral polnud viga, GoSpa resto šokolaadikook meeldib jätkuvalt nii mu silmadele kui ka maitsemeeltele ning Prelude kalamenüü jäi natuke kripeldama. Vaatasin üle ka kogu teele jäänud kunsti - Kuressaare Kunstistuudio ilu, Kuressaare Kuursaali Eesti moodsa kunsti oksjoni tööd, Raegaleriis Ilmar Torni näituse "Kadakad ja mastid" ning Keldrigalerii lustaka valiku. Thule Koja kinos nägin ära Virginia Woolfi "Öö ja päev" filmi ning kirsiks tordil oli Saaremaa ooperipäevadel Itaalia Teatro Goldoni di Livorno Itaalia filmimuusika gala.

Korraks jõudsin vahepeal Tallinna ja Arteri maja VõiVõi katuseterrassipeole, enne kui sõitsin edasi Viljandisse oma 22. ja muidu 33. folgile. Alustasin jääkohvi ja ekleeriga Fellini ees, kohe hakkas meeldivaid inimesi peale viskama. Mu bändiskoor sai liiga lühikest ööpäevast külastust arvestades isegi üllatavalt hea: Kuno Malva, Mulgimaa Noorteorkester, Nancy Vieira (Portugal/Roheneemesaared), Viiulikvartett, Keelepeksjad, Amy Laurenson (Shetlandi saared), Duo Ruut, Gangar (Norra), Oopus ning lemmikuks kujunenud ja lõpuks öötundidel meie lauas maandunud Orkesta Mendoza (Mehhiko), kelle saatel tantsisin end peaaegu transsi ja kelle muusika pani teistegi eestlaste puusad ebaeestlaslikke asju tegema. :) Pluss spontaansed jämmimised, rõõmsad kohtumised, hommikused Mimosad & vahvlid köögis ja traditsiooniline järvesulps. Pluss Kodukohviku, Aida ja Rohelise Maja kohviku hetked, veetorni ronimine ning hommikune tiir Viljandi muuseumi Köler 200 näitusel. 

Tagasi Tallinnas, põikasin veel kinno, tantrafilmi "Beyond Sex" privaatsele linastusele. Huh. Nüüd maksimaalselt üks festival, juubel ja pulmad veel ning siis tahaks rahulikult olla ja nautida, kulgeda ja ujuda.

Postimehe kolumnis kirjutasin paljalt päevitamisest. "Paarismängu" audioraamat ilmus juulis ning lendas Storytelis kohe esikohale, rõõm! Tänud kõigile, kes sellesse oma panuse andsid ja teistele head kuulamist!

Jasmiinilõhnaline juuni

 Juuni oli kui üks sireli-mairoosi-jasmiini-pojengi-maasikalõhnaline unelm... ja suvi on alles ees. Ühtlasi tervitan kahe käega infot, et lupiinide korjamine on patriootlik ja keskkonnasõbralik tegevus - need näevad vaasis ikka nii kaunid ja efektsed välja!

Mai viimasel laupäeval sõitsin ühel õhtul Surfibaar 10 peole, sest esinejate nimekiri oli tuttavaid muusikuid täis - nautisin Rebecca Kontuse ja Jaan Söödi esinemist väga, nagu ka kogu melu ja päikeseloojangut. Roosta tundus Tallinnast nii lähedal, ehkki edasi-tagasi tuli kokku ikkagi peaaegu üks Võru ots. :) Pühapäevane Nõmme Roheliste Väravate Tänav sõpradega oli ka sulnis. Mai ja juuni piirile mahtus veel üks sensuaalne ja erootiline filmielamus - "Võõrad silmad". Oma Postimehe kolumnis mõtisklesin ettevõtlikkuse üle.

Pärnu ja suvi kuuluvad kokku, nii et oli suur rõõm suve esimest nädalavahetust seal tervitada. Nii palju armsaid nägusid ja radasid - Oregano, Pastoraat, Rööm, Siluett, Krabi Wine & Raw Bar, hea sõbra sünnipäeva puhul suve alguse pidu Pärnu Jahtklubi restos... ning kõik see romantika, mille peale mu süda laulis ja tantsis rõõmust ning tundis, et ma olen elusse armunud & armastan kogu maailma, metsikult, pööraselt.

Tegelikult ootas mind samal nädalavahetusel ka tore seltskond Haapsalus Itaalia veinipeol, aga laupäeval läbi lääneranniku lopsaka roheluse ja vihmasaju sõites sain aru, et Tallinna kodu voodi tundub kutsuvaim, nii et pöörasin Risti-Virtsu maanteel autonina sinnapoole. See tee ol muidugi memory lane to the max, nii mitmetele ajaperioodidele ja inimestele mõeldes.

Hiljem kuulsin, et samal ajal, kui mina Pärnus suve tervitasin, said Võrus pubis kokku kolm meest, kes on mind armastanud... Tegelikult peaks ehk sellise tugigrupi tegevust laiemalt reklaamima - võib-olla oleks veel osaleda soovijaid?! :)

Pühapäeva õhtuks jõudsin Võru rannabaari päikeseloojangut nautima. Järgnenud rahulikum vihmanädal mõjus maandavalt, aga suutsin siiski seitsmel õhtul seitsmest väljas käia (mitte et kohtade osas küll liiga palju variatiivsust oleks olnud). Tallinna nädalal käisin Martin Qba Kaarese isikunäituse "Värvist inimesed" avamisel Artiuses ja kalli sõbra elegantsel sünnipäevapeol Nõmme mändide all. Reedel põikasin Tartusse, et tähistada kahte uut Tartu Ülikooli cum laude magistrit perekonnas. Pierre'i terrass pakkus häid hetki ja südamlikke kohtumisi, Vint imeilusat hoovipidu. Hommik koogipoe Mandel salaaias oli ka sulnis - kas ma juba ütlesin, kuidas ma armastan jääkohvihooaega?! 

Ma olin pisut skeptline, kui insta-astroloogid ennustasid jaaninädalaks kuu parimate seisudega päevi, sest mul oli juba nii super olnud. Algus oligi rahulik - jaanilaupäevahommikune Tallinn oli harjumatult vaikne, natuke inimesi ja autosid siiski liikus. Õhtuks jõudsime mu isaisade tallu, jaanid vol 1, korjasime üheksat sorti lilli ja punusime pärgi, sõime õues tiigi ääres õhtust ja jõime šampanjat vanasse patta tehtud väikese lõkke ääres. Öö kadus niimoodi käest, et suure lõkke unustasime põlema panna ja vahukomme grillida. :) Õnneks oli järgmisel päeval vol 2 Võrumaal külajaanitule, suure lõkke, sauna ja järvega... ning ma olen lummatud ootamatult kokku tulnud lõbusast seltskonnast ja rabavast topeltvikerkaarest, mille loodus me ujuma mineku ajaks järve kohale korraldas.

Ja see polnud veel kõik! Juba oligi jälle nädalavahetus, mis leidis mind Retrobest 10 artisti käepaelaga lava tagant... ja peaaegu ainsa inimesena lava eest õhtuste staaride soundchecki kuulamast. Festivalile minekuks pakkimine peegeldas hästi Eesti suve - kaasa said saapad, kasukas, kilekeep, plätud, bikiinid, rannarätik... ja kõiki kasutasin ka. :) Vahepeal käisime GMP terrassil jääkohvil ja söömas, mina Pühajärves tantsimas & ujumas, kuulasime Justamenti ja iginoort Nancyt ning siis ootas juba Võru rannabaar Playa Võru & Disco Võru dj Tom Lilienthaliga, mis oli nagu täiskuuöine tantsulaager uste sulgemiseni. Kuumade suvepäevade hommiku- ja õhtusulpsud olid samuti puhas rõõm, juuni rekordiks jäi ühe päevaga viis ujumist neljas järves, neist kaks uskumatult sooja ja pehme veega rabajärvedes. Lõunaosariigid & elu parim elu. ♡

Võru söögikohad 2026

 Jätkan kena traditsiooni iga paari aasta tagant Võru söögikohtadest värske ülevaade kirjutada (varasemad: 2018, 2020, 2021, 2024). Kokku tuli seekord üle 30 koha. Mõned väga head, mõned enam-vähem, mõnes võimalik ajas tagasi 1990ndatesse rännata ning liiga mitme sisekujunduses liiga palju odavaid ja kohati ka maitsetuid kunsttaimi... :) Aga siiski kiitus ja palju edu kõigile, kes midagi teevad ja oma parima annavad!

- Katariina kohvik on Tallinna poolt tulles jätkuvalt esimene, igal aastaajal kauni Katariina allee ääres, suvel saab ka maja ees õues istuda. Pakutakse suuri munadega hommikusööke, suppe-praade-pitsasid-kooke, aga mina käin seal peamiselt hommikukohvi ja kohupiimataskuid nautimas, porgandi- ja lihapirukad ahvatlevad aeg-ajalt samuti. Kohvikupidajate naeratused ja eriline sära silmis teevad ka pärast kõiki neid aastaid südame soojaks. Seintel on lummavat kunsti ning ma sain hiljuti aru, et mind kummitab Katariina alleed mööda jalutades Raimond Valgre "Muinaslugu muusikas" vist just seetõttu, et see on püsivalt playlistis.

- Taevas seal kõrval on pikalt suletud olnud, aga mul on nende terrassilt ja sinitaevalaest meeldivaid mälestusi, nii et kui keegi peaks tahtma selle rendile võtta ja sinna mingi mõnusa kontseptsiooniga söögikoha teha, siis ma võin majaomaniku kontakti jagada. :)

- Stedingu restoran järgmisel tänavanurgal ilusas vanas majas on Võru kõige elegantsema sisekujunduse ja sõbraliku teenindusega. Süüa saab samuti hästi, (jää)kohvi, kokteile ja kooki ka. Soovitan nii lõunapakkumisi, õhtusöögiks kui ka klaasiks veiniks ja kultuurielamusteks, mida seal pakutakse (kunst, muusika jne).

- Indigo, mis asub renoveeritud vanas politseimajas, näeb ka päris viisakas välja ning pakub suurepärast Aasia kööki. See on Tallinnast tulnud Villa Thai ja Guru kokkade koht - mõlemad restoranid kuuluvad juhtumisi juba pikalt mu lemmikute hulka ning ma olen väga rahul, et mõlema menüüst paremaid palasid nüüd ka Võrus nautida saab. Joogivalik on ka enam-vähem, mullivalikul on arenemisruumi - mõni cava & cremant menüüs teeks head.

- Keskväljaku ääres on teine Aasia koht Tandoori House, mis on väike, aga ka täitsa OK (samadel omanikel on Kagukeskuses ka Namaste, veel üks Aasia toitu pakkuv söögikoht).

- Keskväljakul on ka kena interjööriga Pizza Olive. Itaalia köök on alati rõõm, Pizza Olive'is piirdutakse paraku ainult pitsadega, aga asi seegi. Kaugemal Jüri tänava ääres on uus Tautsi Pizza, mis pakub ise ka kojutoomist.

- Sushi on samuti iga ilmaga tore: Eva Sushi hiilgab mitmekülgsema menüü, muljetavaldava kokteilivaliku, ripptoolide ja muuga eriti kutsuvaks viimistletud terrassi ja interjööriga; TOJ Sushis saab ka sushit ja terrassil istuda, aga sinna olen pigem harvem jõudnud.

- Kõige suurem söögikohtade kontsentratsioon ongi Jüri ja Vabaduse tänava fooriga ristmiku ümber. Sellele kõige lähemal asuv Kolm on väga heade kokkade restoran, muul ajal kui suvel natuke kaootiliste lahtiolekuaegadega ja Võru kalleim, aga Tallinnaga võrreldes siiski päris mõistlike hindadega.

- Pubi nr 17 on üks neid väheseid kohti Võrus, kust on lootust õhtuti rohkem elu ja melu leida. Liitlasväed on jätnud oma jälje menüüle (kunagised mõnusad hommikusöögid ja värskelt tehtud pannkoogid on vaid kauge helge mälestus), aga paneeritud-friteeritud pubiklassika vahel on siiski alles mõned hõrgumad välgatused kunagistest gastropubi aegadest. Alkoholivalik on ilmselt Võru parim ja maja taga mõnus terrass.

- Samasse piirkonda jäävad ka värskenduskuuri läbinud Mõisa Ait, Ränduri pubi, kohvik Mantelahi ja Pannukas - kõik sellised kohad, kus saab ka kõhu täis ning õues istuda, aga ma satun neisse miskipärast pigem harva.

- Tamula järve ääres asub rannabaar Playa Võru, kust leiab rannamelu, kiirtoitu, jooke & pidu. Kaugemal Petseri tänava lõpus on ka kohvik Spring ilusa järvevaatega rõduga teisel korrusel, aga nende lahtiolekuajad on paraku väga lühikeseks taandunud, lõuna paiku tasub proovida.

- Võru kaugemas tööstuslikumas osas, INKU kvartalis on end sisse seadnud hapusaia pagarikoda Madre, Namm šokolaadvabrik & kohvik ja efektsete rummikookide tegijate Rummi kohvik. Kõik kolm hiilgavad nunnu sisekujundusega - tööstuslikku keskkonda on loodud kolm väikest mõnusat erilise interjööriga oaasi, kus saab hapusaia, kooke, šokolaadi ja kohvijooke.

- Keskväljaku nurgas on kiirsöögikoht Chillin ja Kagukeskuses Kebab Tarõ, Vilja tänaval uus kebabikoht La Munch, suuremate poodide juures paar burksi- ja pitsakettide filiaali, tanklatest saab kiirtoitu ka hilisematel kellaaegadel. Käesoleva postituse fookuses on ilmselgelt kohvikud & restoranid, aga Võrus on ka mõned kohalike poolt väga armastatud sööklad, nt Tauno Kangro notsude ja Navitrolla kaelkirjakuga toidupoodide juures.

- Liitlasvägedele mõeldes on Kreutzwaldi tänaval kaugemale järve äärde tekkinud uus pubi Double Trouble, aga sellega on nii palju agasid... alates sellest, et maja esimese korruse väliskülg tahaks uut krohvikihti, kogu sisekujundusega tuleks midagi ette võtta, menüüst ja joogivalikust rääkimata.

- Võru taga on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on järjest ilusamaks ja paremaks läinud, seda julgen rõõmuga soovitada.

- Suure Munamäe kõrval asuval Suure Muna kohvikul on ka jätkuvalt eriline koht mu südames - meie kohaliku kõrgmäestiku pärlis on soe teenindus, hõrk söök hooajalisest värskest kohalikust toorainest, imelised koogid ja päikeseline terrass maja taga.

- Mainimist väärivad veel ehk Hämsa maheresto, Haanjas kohvik Kampsun, Rõuges Ööbikuoru Villa, Kuuri kohvik ja Tindioru forellipüük.

Suvel oluline: tänaseks on peaaegu kõikidel Võru söögikohtadel olemas kas terrass või vähemalt mingi õues istumise võimalus. Kes pärast sööki tantsida tahab, siis on selleks umbes kaks võimalust: juba mainitud rannabaar Playa Võru ja Club Tartu, ülejäänud ööklubid on paraku uksed sulgenud (kui kümme aastat tagasi Võrru kolisin, oli neid kuus).

Maikuu, maine ja õrn

 "Koos kulgeda päeva ja ööga / On maikuu maine ja õrn..."

Need Mari Jürjensi õrna ja imeilusa "Maikuu" read on mind terve kuu saatnud - avastasin selle laulu juhuslikult pärast mai esimest ja eriti idüllilist nädalavahetust, kui Instagramis story taustaks muusikat otsisin. Tuli ja jäi. Teine lummavalt kaunis leid on Mari Kalkuni "Ma tahaksin kodus olla (kui õunapuud õitsevad)".

Maikuust rääkides tuleb muidugi alustada aprilli lõpust ja volbrist. Esialgne Tartu plaan asendus Võruga, aga külma ilma arvestades oli see ehk päris hea. Seda enam, et koos mai algusega hakkas lõunaosariikides järgmisest hommikust kohe soe ja mõnus. Nädalavahetus möödus meeldivas seltskonnas ühe maalilise järvekese äärest teise äärde kulgedes, päeval paadisildadel päikest võttes ja öösel taevas rippunud kuldset täiskuud imetledes.

Nädala sees kohvitasin ja veinitasin Võrus ühe imelise naisega teise järel, Katariinas & Stedingus, reedel sain pubist Postimehe mai kolumni lõppu hea loo, kui me lauda sattunud karused mehed hakkasid ootamatult rääkima, kuidas nad armastavad Reet Linnat, sest kui nad pühapäeva hommikul tuumapohmelliga ärgates ETV mängima panevad, klaasi vett võtavad ja siis Reet "Prillitoosis" ütleb, et elame veel, siis see annab nii palju lootust. :)

Uma Meki kevadlaat Võru keskväljakul pakkus hõrke maitseid ning mu Muhu lapsepõlvemaade omakülamees Ivo Linna laulis südamed ja jaheda ilma mitu kraadi soojemaks. 

Emadepäevaks saabusin Tallinna, uuel nädalal käisime Põhjala tehases Ankrusaalis kohvil, avastasime kunagistel radadel lonkides mereäärse terrassiga F. M Dostojevski pubi. Mandalatantsima jõudsin ka üle hulga aja, see tegi rõõmu, nagu ka kodused koosviibimised inspireerivate naistega. Noa ja Pegasuse hetked samuti.

Järgmisse Võru nädalasse jäi üks täiuslik 27kraadine päikeseline (paraku ka kerge drooniohuga) päev, mille veetsin suuremalt jaolt oma terrassil päikest võttes ja jäätist süües. Meenutasin nostalgiaga neid maikuid, kui juba järves ujumas käisin, aga kuna vahepeal oli ka üks kevadine EMO-seiklus Võru haigla sõbralike daamide juurde, siis seekord igaks juhuks ei riskinud, piirdusin Kubija spaas ulpimisega. Jalgrattatiire nautisin, sain kingiks piibelehti, istutasin terrassi lillekastidesse pelargoone (ja aeda rabarberi), tegin rabarberikooki & -kisselli. Võru Gümnaasiumi noortele esinesin juba mitmendat kevadet ka.

Mõned armsad ja lõbusad õhtud Indigos & pubis, üks peaaegu kleidi seljast viinud tantsukeerutustega pidu Club Tartus ning juba olingi taas lennus. Esialgu viis tee Tartusse, kus imetlesime Lydias avatud pop-up poes Lilli Jahilo kleite & Sigrid Kuuse ehteid, istusime ühel ja teisel pool jõge päikese käes (Väikeses Kuubas oli ikka kõige parem), põikasime läbi Karlova päevadelt ja ÜTI kevadgrillilt Rotalias, lonkisime jõe ääres ja teistel sumedatel sirelilõhnalistel radadel, jõime klaasi šampanjat Bar Parallelis ja taimeteed Creppis. Järgmisel päeval tõi rong mu Tallinna, et vahelduseks tegus ja asjalik olla. Kinno jõudsin siiski ka, puhtalt Zendaya pärast - "Hõissa, pulmad!" ei olnud miski nunnu pulmafilm, aga sõnum ilus, mille sealt enda jaoks noppisin - et valge kleidiga glamuursetest pidudest on olulisemad inimesed, kes valivad teineteist. Iga. Jumala. Päev.

Kevad aias

Tänase mõnusa aeglase hommiku menüü oli nagu tervisliku toituja märg unenägu - kõigepealt terrassi eest näpsatud noorte naatide ja võilillevartega vikerkaaresmuuti (ma kutsun niimoodi neid smuutisid, kuhu panen kokku punast, oranži, kollast, rohelist, sinist värvi puuvilju & marju), seejärel näkileivad oma aia murulaugupestoga. Pesto retsepti olen kunagi blogisse ka jäädvustanud, täna muidugi ütleksin lihtsalt, et peotäis kõike kokku suristada (rohelist, parmesani, piiniapähkleid, sorts oliiviõli), ei ole nende grammide pärast vaja liiga palju muretseda. :)

Karulauk on teatavasti Lõuna-Eestis haruldasem külaline kui põhja pool, aga kuna murulauk vohas peenrakastis juba pikemaks kui 35 cm ning pidavat sealt edasi puiseks kiskuma (õitsema tahab nagunii ka hakata, mis on samas muidugi ilus vaatepilt), siis lõikasin sealt. Pärast tegin netis uurimistööd, kumb on kasulikum ja avastasin rõõmuga, et kui karulaugu puhul on mainitud, et see sisaldab A- ja C-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi ja rauda, siis murulaugus leidub A-, B-, C-, K-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda ja vaske. Ühe maitse peaks olema küüslaugusem, teisel sibulasem, pesto sai igatahes ka murulauguga piisavalt äkiline.

Lõunaosariikides mai algusest 20 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kevadilmad meelitavad terrassile päikest võtma ja aias inventuuri tegema ka. Vaatasin vanemaid kodu- & aiablogi sildiga postitusi ning märkasin fotosid vaadates jahmatusega, kui palju suuremaks ja võimsamaks on kask ja viirpuu vahepealsete aastatega kasvanud. Punane ja must sõstar, ebajasmiinipõõsas ja martsipaniõunapuu vähem, aga siiski ka. Kreegivõsa ja toomingat piirasin veidi varakevadel, lumemarjapõõsast terrassi servas ka. Valge sirel kaevu kõrval on lihtsalt ilus.

Murulauk, meliss, maasikad ja metsmaasikad on kõik terrassi ette peenrakastidesse kolinud, nii on lihtsam ja mugavam. Eesukse juurde lisasin kaks keraamilist lillepotti, kuhu läksid begooniad, terrassile ei ole selleaastaseid pelargoone veel istutanud. Varem eesukse kõrval olnud amplihoidja liigutasin hoopis terrassile, tundus, et amplil on seal parem elu, rohkem nii päikest kui ka vihma.

Praegu kuldsetes õites forsüütiate kõrvale lisasin kaks uut aedhortensiat kahele varasemale lisaks - lopsakas õiteilu juulist külmadeni on mu vaimustust neist ainult kasvatanud. Märtsikellukesed andsid teatepulga tulpidele, isetekkelistele siniliiliatele sain kuldtähti lisaks - Aiaelu grupis, kuhu nende armsate kollaste õite tuvastamiseks pöördusin, tembeldati see küll umbrohuks, aga mis siis - kui meeldib, siis meeldib. Pojengid tõin eelmisel aastal terrassile lähemale, sirguvad rahulolevalt. Mu kunagisest neljast Kanada & tavalisest roosist kahel on ka ikka veel hing sees, eesmärk on suve poole õite järgi tuvastada, millistel. Redistest, rabarberist ja avamaatomatitest-kurkidest olen ka mõelnud, aga pole siiani otsustanud, kas viitsin tegeleda, hedonism siiski ennekõike. :)

Head uut aiaelu & -ilu hooaega! 

Aktiivne aprill

Aprilli 2026 mahtus üllatavalt palju toredaid väljasõite: lisaks tavapärasele Tallinna-Tartu-Võru liinile Viljandi, Pärnu ja Hiiumaa. Eriti naljakas on see, et Hiiumaale sattusin juhuslikult täpselt samal kuupäeval kui kolm aastat tagasi. 

Kuu algas rahulikult Tallinna lainel: tähistasime Veino 4. sünnipäeva, pühapäevasel perekondlikul lihavõtteõhtusöögil sai palju nalja, imetlesin Liina Steini imekaunist moeetendust kevadisel Tallinn Fashion Weekil  T1s, pärast maandusime jälle Veinos, kus hea muusika eest hoolitses dj Tom Lilienthal. Tallinn Music Week sattus samale nädalale, sinna ma seekord paraku ei jõudnudki.

Aprilli keskel siirdusin Võrru, aga sõitsin sealt üsna kohe edasi Viljandisse. Villa Maria on üks väheseid kohti, kuhu ma detsembrikuisel kohvikuekspeditsioonil ei jõudnud, seekord nautisin nende päikeselist verandat meeldivas seltskonnas põhjalikult. Schloss Fellini spaa proovisin ka lõpuks ära, oli ilus, nagu ka me tuba ja külluslik hommikusöök Novellis Navitrolla näituse keskel. Uus suur spaa järve ääres paistis ka jõudsalt kerkivat.

Pärast siksakilist tagasiteed Võrru sain korraks hinge tõmmata ning juba startisimegi eriti loomingulise seltskonnaga Hiiumaa poole. Põgus põige Pärnu muuseumisse oli põnev, Hiiumaal peatusime Vaemla villavabrikus, 2014. suve Kräftskivast palju ägedaid mälestusi äratanud Orjaku sadamas Kassaris ning muljetavaldavalt hiiglaslikus Viscosa kultuuritehases Kõrgessaares. Õhtused vaated roosa veini ja hommikune päikesetõus kohvi kõrvale vanasse maakivist viinakööki ehitatud Utoopia nr 9 külalistemajast & restost olid lummavad.

Veel paar päeva Võrus (veidi õnnestus isegi oma terrassil päikest võtta & lilli istutada) ja siis tulin aprilli viimaseks kultuuriküllaseks nädalavahetuseks Tallinna: vaatasin Fotografiskas lõpuks ära Anton Corbijni näituse ja nentisin, et ma jätkuvalt armastan kirglikult must-valget fotograafiat (aga ma ei mäleta enam, kas see sai alguse 2000ndate alguses Nõmme Noortemaja fotoringis käies või veel varem...), kuulasin Jazzkaare raames Rebecca Kontuse, Taavo Remmeli & Tiit Kalluste prantsuskeelset "Hymne à l'amour" kontserti ning nautisin õhtul Tanel Veenre moeetenduse "Taewas" ilu KUMUs kallite inimeste keskel. Pärast seda kõike oli muidugi vaja esmaspäeval Kalev spaas lõõgastuda. :) 

"Saatan kannab Pradat 2" filmi lisandus aprillikuu elamuste ritta veel ka, see tegi mind nii nostalgiliseks - 20 aastat tagasi, kui esimene osa esilinastus, töötasin suurepärase moeajakirja toimetajana (sellega küll paralleelid ka lõppevad, mul oli väga armas ülemus ja hiljem sain ise vaid 25aastasena peatoimetajaks).

Estraveli ajakirjas Traveller ilmus mu blogipostitusest inspireeritud lugu Andrea Bocelli kontserdist Taorminas, Postimehe kolumnis kirjutasin sellest, kuidas leida ilu ja rõõmu, kui maailm(apoliitika) tundub liiga pöörane. Eesti Elustiili Auhinnad üllatas mind kirjaga, et mind on nomineeritud kogukonna edendajana, see oli ootamatu, aga väga südantsoojendav üllatus  (“See kategooria toob esile inimesed ja algatused, mis rikastavad kohalikku elu, loovad väärtust kogukonnas ning panevad teisi kaasa mõtlema ja tegutsema. Põhjus: “Triin Katariina Tammert on oma raamatute ja muude tekstidega Võru linna suuremaks ja ilusamaks kirjutanud, tõeliseks võlumaaks.”). 

Võrust inspireeritud raamatud ongi hetkel ainsad mu seitsmest, mida veel kirjastusest ja raamatupoest paberil osta saab, "Võr(g)utamise" viimased eksemplarid on eriti hea hinnaga ja "Kaneelimaja & paradiisiaed" ka soodsam kui alguses. Teisi saab vaid raamatukogust ja e-raamatutena.

Magus märts

 Mul olid mingid fantaasiad veebruari lõpus või märtsi alguses Aasiasse lendamisest, kõhklesin siiski ja imestasin vaikselt, et seekord sobivate pakkumistega kohe üldse ei näkanud. Siis jäi veel koer ka silmapõletikku, ravitsesin teda ja leppisin olukorraga, sellisena poleks raatsinud teda kellegi teise hoolde jätta... kuni veebruari-märtsi piiril uudiseid vaadates tuli tunne, et vedas. Õnneks saabus koos märtsiga kohe sulnis ehe kevad ka, Tallinna kodu aias hakkasid lumi- ja märtsikellukesed õitsema ning krookused ja tulbid pistsid ka ninad mullast välja.

Käisin väikeste sugulastega Estonias balletti "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" vaatamas, oli väga ilus. Ühtlasi tabasin end kahelt mõttelt: 1) kaunitest meestantsijatest ja nende kostüümidest - väga kena, et emade peale on ka mõeldud, et neil oleks ka silmailu ja meeleolukas lastega balletti vaadata :) 2) sain aru, et suur osa mu elust on olnud nagu seesamunegi muinasjutt - palju lõbusat ajaveetmist hulga sõbermeestega, samal ajal kui prints on ei tea kus ja teeb ei tea mida. :)

Naistepäev pealinnas oli romantiline ja armas. Südantsoojendavaid lõuna- ja õhtusööke parimas seltskonnas jätkus ka enne ja pärast seda. 

Suurem osa emakeelepäeva nädalavahetusest möödus Eesti Rahvusraamatukogu ilusas esimese korruse saalis Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil, mind huvitas eriti Marju Lauristini ettekanne raamatuaasta suure lugemisuuringu tulemustest, aga peaaegu kõik teised esinejad ja vestlusringid olid samuti väga inspireerivad (kirjandusharidusest, kirjandusteadusest, regilaulust ja luulest, esimesest aabitsast, tehisarust, Eesti kirjandusest maailmas jne). Presidendi avasõnad ja kultuuriministri lõppsõnad raamistuseks. Tegelikult oleksin tol nädalavahetusel tahtnud olla neljas linnas korraga (Võrus, Viljandis, Pärnus ka), aga mul on hea meel, et Tallinna valisin.

Koos kevade alguse (ja ühe efektse suure musta kastikaga - kanaldasin oma sisemist metsameest) saabusin mitu kraadi soojemasse lõunasse. Võru kodu terrassil päikese käes üle kümne küündivate soojakraadide käes nurru lüüa oli juba väga mõnus, peenrakastist murulauku ja selle ümbert smuutisse noori naate näpsata ka. Korrastasin aeda ja uitasin järve ääres, nauding. Käisin jälle ühel ilusal juubelipeol ja lemmikinimestega lemmikkohvikutes/restodes/pubis. Üks Tartu päev mahtus ka Võru nädalasse, sõin Pompeis ja käisime külas Sparki mustal vennakesel Süsil, kellega nad polnud peaaegu üheksa aastat kohtunud (veel kolm nunnut heledat mopsi olid ka).

Kinno ei sattunud üldse, peole muusikat nautima ja tantsima olen ka liiga vähe jõudnud, viimati veebruari viimasel reedel Aamenisse ja Glämi. Lugenud olen Robert Galbraithi ("Harry Potteri" autori varjunimi) krimisarja järgmisi raamatuid (praegu on viies pooleli), Geraldine Brooksi "Raamatu rahvas" oli meeldejääv. Võrumaa muuseumi moekunstinäitus "Pinnamood" kohaarmastusest ehk topofiiliast oli suurepärane. Postimehe kolumnis kirjutasin lugejaid muudkui juurde võitvatest digiraamatutest, mida saab osta nii EDRK, kirjastuste kui ka raamatupoodide kodulehekülgedelt, lugeda Elisa Raamatu, Rahva Raamatu ja Storyteli äpist, laenutada MIRKO keskkonnast ning Tallinna raamatukogudest.

Valgusküllane veebruar

Ma olen justkui harjunud arvama, et ei ole eriline talverõõmude austaja, aga selle aasta sädeleva valge lumega jaanuar & veebruar olid päris ilusad. Hiberneerusin ja talveunelesin, aga häid pidusid ning kaunist kultuuri jätkus ka parasjagu. Vaatasin, et detsembri-jaanuari-veebruari peale tuli seekord kokku vaid neli Võru nädalat, sealsed ligi 30 miinuskraadiga ööd tundusid ikka rajud, Tallinna miinus 10 kraadi ümber kõikuv talv leebem.

Jaanuari lõppu jäi Eesti kirjanduse päev, lipsasin Eesti Rahvusraamatukogu värskelt renoveeritud majja saate "Räägime raamatutest" salvestusele Mart Juure ja Karl-Martin Sinijärvega ning kuulasin Värske Rõhu luule pooltundi. Samal nädalalõpul jõudsin veel Horisonti TIKSule ka, Swissoteli 30. korruse vaade oli koos meeldiva seltskonna & muusikaga veel parem kui muidu.

Veebruar algas pühapäevahommikuse NOA brunchiga, mis oli absoluutselt suurepärane - Mimosa, café latte, hõrgud eelroad jagamiseks, kartulirösti lõhe & kalamarjaga, pannkoogid marjadega, taustaks meri, luiged ning päikese ja lumesaju lummavad valgusmängud.

Seejärel käisin Keila raamatukogus esinemas, oli väga südantsoojendav. Naljakas, et ma polnudki seal linnas vist eriti rohkem jalutanud, kui läbisõidupeatustel toidupoodide ümber, seekord saabusin rongiga ja sõin hilise lõuna Legendsis, stiilipuhtas Ameerika dineris.

Toredaid külaskäike ja südamlikke taaskohtumisi nautisin Tallinna nädalatel ka, lisaks jõudsin Kalev Spasse ujuma ja Artisesse "Vihurimäed" vaatama. Pärast Koidula luulekonkurssi jalutasin läbi Vilde, Undi ja Tammsaare majamuuseumid, sain mõtlemisainet ja äratundmishetki.

Sõbrapäeva juhatas sisse Ennu Ratta 22. sünnipäev, millest suurema osa veetsin backstage'is, kus oli parim seltskond, aga jõudsin dj Peeter Oja & Erich Kriegeri etteastete ajal ikka õnneks tantsupõrandale ka ("Sina oled minu sõber", "Naised on hullud", natuke "Viimse reliikvia" laule ja muud kullafondi). Olin mõõdukalt üllatunud, kui äkki tuled põlema pandi ja selgus, et kell on märkamatult neli saanud. :)

Seejärel veel ühe armsa noormehe kodune sünnipäevapidu ning koos vastlapäeva & Tulihobu aastaga algas mu Lõuna-Eesti nädal (Katariina kohviku kirsimoosiga vastlakuklid on ikka lemmikud, ehkki Tallinnas söödud Nutella ja vaarikatega variant avaldas ka muljet). Jõudsin lõpuks Wagenküll Spa talvevõlumaad ja vahepeal laienenud spaad vaatama, kõik oli aastatega ainult paremaks läinud.

Järgmisel päeval avati Võrus Kandles Reet Kalamehe maalinäitus "Teenides valgust" ja Liia Leppiku "Kõrge taevas". Seejärel tuli paar rahulikumat pubiõhtut, armsaid kohvikukohtumisi Võru kallitega, jalutuskäike järve ääres ja kaminatuld.

Võru linnapea vastuvõtt EV108 eelõhtul Kandles oli kena. Rõõmustasin oma kaaslase aasta tegija tiitli üle ja nautisin Kait Tamra esituses "Oma saart", sini-must-valgeid mänge krooniv vanavanaema heegeldatud valge suurrätt õlgade ümber soojendas südant ning pani mõtlema tänutundega juurtest ja latvadest. Hilisem Pepe65 vs EV108 pidu pubis sobis hästi jätkuks, nalja sai. Sini-must-valged shotid jäid õnneks või kahjuks küll seekord joomata. :) Vabariigi aastapäeva õhtu kodune perekondlik õhtusöök tegi nii mõnelegi restoranile silmad ette.

Lugenud olen jälle vähem kui tahaks (aga Morgani "Villa Kreeka saarel" pakkus mõtlemisainet ja Galbraithi "Käo kukkumine" neelas mu üheks ööks endasse), Netflixist nautisin "Bridgertoni" uut hooaega. Postimehe kolumnis kirjutasin Eesti riigi suhetest maainimestega, regionaalminister vist ei rõõmustanud, aga tema võimuses on asju parandada.

Jaa, jaaaanuar...

 Alustan seda postitust siin jaanuari viiekümne kaheksandamal päeval... :) Nii hull see asi muidugi tegelikult pole, pikk on see esmaspäeva energiaga esimene kuu küll, aga on päris tore olnud.

Aastavahetus oli särav - soojenduseks 30. detsembril klaas mulli mu lemmikvalgustiga Linnutee baaris Hiltonis ja natuke õnnemänge, 2025. aasta viimasel päeval veidi šoppamist ja õhukeste lasteraamatute lugemist, et lugemise väljakutse aastaskoor 41 peale saada (plaanisin rohkem, aga läks, nagu läks). Kui mu vana-aastaõhtu kohta nüüd millalgi Võrus küsiti, et "Tallinnas oli miski veekatkestus?", siis vastasin, et jõime šampanjat ega märganud (true story!). Alustasime mullide & kalamarjaampsudega kodus, siis käisime külas, jalutasime läbi vanalinna Fumesse ning võtsime uue aasta šampanja ja säraküünaldega vastu uue Golden Gate maja kuldse kaare all. Mõned tantsusammud ja uusaastasoovid veel ning siis ootas Kultuurikatlas Vallaliste Suurkogu. Speed dating (mille algul välistasin, aga pärast keskööd leebusin) oli väga naljakas ja valdavalt püstijalakoomikutest partnerid üle ootuste meeldivad, aga nad küsisid mult nii palju mu raamatute kohta, et vahepeal oli rohkem otseturunduse tegemise tunne. :) Lisaks jäin väga rahule selle peo muusikalise poolega, nii Anne Veski kui ka Vaiko Eplik olid suurepärased.

Jaanuari esimene nädalavahetus möödus Tallinnas traditsiooniliselt perekondlike sünnipäevade tähe all, järgmine nädalavahetus Võrus kalli sõbra sünnipäeva järeltähistamisega ja ühel muljetavaldaval ligi 12tunnisel 80. juubelil. Vahepeal lipsasime pubisse teise sõbra sünnipäevale ja Hetero kontserdile, hiljem olin kaasosaline kunstiröövis (kõik oli siiski pigem robinhoodilik ja legaalne) ning üldse sai palju nalja.

Südantsoojendavaid külaskäike ja kohvikukohtinguid jätkus jaanuari ka, Kubija spaas ulpisin, Võru uut pubilaadset kohta nimega Double Trouble käisin vaatamas (ei kommentaari :)).

Teisipäevasele päevale sattunud sünnipäevaga seisin raske dilemma ees - kõik teisipäeva õhtul avatud head restoranid on Tallinnas, aga suurem hulk armsaid inimesi, kellega tahtsin sel päeval sööma minna, Võrus... Valisin siis Võru ja söök oli Indigos hea, joogikaarti ei kommenteeri. :) Boonuseks sain looduselt imeilusaid vaateid pakkunud päikesetõusu ja loojangu, sädeleva lume ja härmas puud. Järgmisel päeval saabusin Tallinna, kus minu ja teiste jaanuari sünnipäevalaste pidustused jätkuvad siiani ning šampanjavalikuga on ka palju paremini. Tallinna puhul on sümpaatne seegi, et soovi korral toob Wolt kõik koju ega peakski õue minema (aga ühe karvapalliga muidugi ikka käin ja küllap see on kasulik ka).

Filmielamused: väikese sugulasega "Hiired üksinda kodus", siis veel väga südamlik "Rendipere", Itaalia versioonist paremgi "Täiuslikud võõrad", Netflixist vaadatud Emily Henry raamatul põhinev "People We Meet on Vacation".

Kunstielamused: Võru Kandles Sandra Luksi ilus "Trash to Temptation" ja Kaie Šestakova-Karu juubelinäitus "Läbimurre", mille avamisel mängis Sven-Sander Šestakov imeliselt klaverit.

Postimehe jaanuari kolumnis kirjutasin AIst ja tervest talupojamõistusest.

Aastad & mustrid

 Ma olen 30 aastat päevikut pidanud. Üle 20 aasta bloginud. Selle kõige üks kõrvalnähte on mustrite märkamine. Lisaks kirjutasin ma ligi 10 aastat tagasi Igor Mangiga koos tema elulooraamatu ning sain selle käigus astroloogias palju targemaks, kui ma oleksin iialgi oodanud. :) Ehkki ma suhtun sellesse enamasti pigem kui mängulisse psühholoogia sugemetega meelelahutusse, olen ma siiski märganud, et Mao aastad - 2001, 2013 ja 2025 - on olnud mu (täiskasvanu)elu kõige keerulisemad. Ehkki ma peaksin Mao aastal sündinud inimestega väga hästi sobima ja seega ka need aastad mulle soodsad olema. Madu sümboliseerib muu hulgas vana naha mahaviskamist ja uuestisündi, siledama ja saledamana (see juhtus minuga sel aastal küll :)).

2001. sügisel läksin ma Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima (pärast eelnenud aasta valestarte TLÜs ja TTÜs) ning see on üks mu elu ja karjääri väga positiivselt mõjutanud valikuid. 2013. sügisel ilmus mu esimene romaan - see uuestisünd kirjanikuna oli mu suurima unistuse täitumine. Ehk et neid aastaid ühendab see, et kuigi alguses oli raske, siis lõpus tulid väga suured head arengud.

2025... mulle tundub, et neid vanu nahku, mida maha visata, oli vähem?! Ma tean üsna täpselt, kes ma olen ja mida mulle meeldib teha - ma olen kirjanik & kolumnist, ma naudin kirjutamist, lugemist, suhtlemist, pildistamist. Jah, vahepealsetel aastatel flirtisin ka kunagi ahvatlevatena tundunud kinnisvaramängudega, mille mõned sabad venisid veel isegi sellesse aastasse, ehkki sain juba paar aastat tagasi aru, et oli tore, aga aitäh, niipea rohkem ehitada küll ei soovi. 

Huvitav on see, et 2024. aastat, kui pikaajaline suhe lõppes, tajusin palju vähem raskena?! Pigem suurte võitude aastana...

Mis siis selle 2025 raskeks tegi? Aasta alguse terviseseiklused, kalli lapsepõlvesõbra surm... üldine maailmapoliitiline ja majanduslik foon vist ka. Paraku ei oska ma seekord veel ka välja tuua, mis oli see suur positiivne areng aasta lõpus. Et... kuigi üks sõber ütles hiljuti armsasti, et minu puhul tundub keeruline aasta & üle muretsemine võimatu, siis... oleks see vaid nii. :) Hull aasta oli - ehkki loomulikult palju imeilusaid, rõõmsaid, helgeid, häid hetki ja šampanjaklaas käes tantsimist ikkagi selle sees ka. Sest oludest sõltumata ise oma tänase päeva võimalikult meeldivaks tegemise usku - siin ja praegu - olen ma ka.

Üks positiivne avastus sügistalvest siiski meenus: taipasin hiljuti, et kui 20ndates oli tunne, et suhted peaksid ühel hetkel kuskile viima, 30ndates hakkasin ise tahtma, et ikkagi viiksid - pulmade ja abieluni, siis... praegu on vaimustav ja joovastav armastuse & vabaduse kombinatsioon: teadmine, et ma olen vaba tegema, mida tahan, kellega tahan.

Kolm head asja, mis 2025. aastast meelde jäävad... 1) mu reisid (Tenerife & Kreeta - pärast rohkemate reisidega aastaid oli väga tore vahelduseks rahulikumalt võtta ja kauaaegsetele lemmiksaartele keskenduda); 2) kuna ma ei ole väga palju auhindu elus saanud, siis tegi palju rõõmu kevadisel Vilde reisikirjade konkursil saadud tunnustus Budapesti-Viini reisiloo eest; 3) ma ei ole teles ka väga palju esinenud, nii et ära märkimist väärib ka elu esimene pika jutusaate kogemus, kus rääkisin Võrust ja raamatutest.

Ühest meemist inspireerituna - mingeid "uus aasta, uus mina" lubadusi ei tule, ma olin varem suurepärane ja olen edasi. :) Head vana aasta lõppu & säravat aastavahetust, armsad sõbrad! Häid uusi algusi, kergust, helgust, rõõmu! Armastan teid hullupööra ja olen tänulik, et koos sellel helesinirohelisel planeedil läbi kosmose lendamise kogemust jagame!

Duubeldatud detsember

 Mul oli paar päeva enne jõulupühi tunne, nagu detsembris oleks juba olnud neli nädalavahetust ja umbes neli veel ees. :) Duubeldatud detsember? Aga tegelikult täitsa loogiline: kuna 1. advent oli novembri viimasel pühapäeval, tundus too nädalalõpp juba veidi jõulu(kuu)hõnguline, sel aastal nädala keskele sattunud jõulud ja aastavahetus on nagu lisanädalavahetused ning jaanuari esimesed laupäev-pühapäev kuuluvad nagunii ka veel mõtteliselt justkui pühadeaja ja seega ka detsembri juurde.

Tol novembri viimasel nädalalõpul oli Võrus ainus paks lumi, mida sel sügistalvel näinud olen, nii et paningi siis Võru kodu jõulukaunistused üles ja alustasin jõuluhoolikuna jõulutunde nautimist. Laupäeva õhtul esines Club Tartus dj Tonka, mis tundus peaaegu anomaalia - ikkagi 1990ndatel ja 2000ndatel hulga ülemaailmselt tuntud hitte tootnud mees ning siis äkki Võrus, kuu lõpus, laupäeva õhtul?! Aga muidugi läksime ja muusika oli lihtsalt nii super! Tantsisime sõpradega ohjeldamatult... ja kui teised ära väsisid ja koju suundusid, sai veel palju nalja. Ma julgeks tänaseks siis paljutõotava noore teadlasena oma ligi kümne aasta pikkuste osalusvaatluste põhjal öelda, et Võru mehed kipuvad naisi ootamatult (ja vahel ka toore jõuga) suudlema kõige rohkem oktoobris ja detsembris?! Ehkki mingeid kevadisi episoode meenuks justkui ka. :) 

1. advendi jõulutulede süütamine Võru linna keskväljakul oli kena, ehkki lumi oli selleks ajaks sulanud. Käisime sõpradega Stedingus söömas ja pärast jalutasime pangamaja saalist jõulukontserdilt ka läbi. Igasuguseid armsaid taaskohtumisi ja kohvitamisi mahtus Võru päevadesse veel (Katariina kohvikus, endiste Guru & Villa Thai kokkade uues Aasia söögikohas Indigos, inspiratsioonilõuna uues Madre pagarikojas teises linna otsas), kaminatuld ja kauneid loodusvaateid ka.

Viljandi kohvikutest ja nädalavahetusest kirjutasin juba eraldi postituse, oli imetore vabakutseliste muusikute & kirjanike jõuluväljasõit ning pidu Konservatooriumis & Romaanis. :)

Tallinn tervitas mind 2. advendil imelise õhtusöögiga uude kohta kolinud Moonis, kõik vanad lemmikud veel paremas kuues olid õnneks menüüs alles - tatrapliinid kaaviariga, jõuluürtidega part, sõrnikud, šampanjast rääkimata. Pärast jalutasime läbi Raekoja platsi jõuluilu. Põhjala tehasesse by Mer & Knitlingu aperitivole sattusin nädala sees, Veinos Rein Pauli klaveriõhtul oli täismaja.

Reedene "Naised & Savi" pidu Ajaveskis Tallinna lähedal oli imeilus viis heas seltskonnas sushi & šampanja kõrvale keraamikaga lähemalt tutvust teha, virmalised olid ka veel taevas - ma vist polnudki neid näinud pärast 2011. aasta algust, kui Kanadast lennukit tuues virmalisi Gröönimaa kohal taevas hõljumas imetlesin?! Laupäeval kavatsesin käia kiirelt Tartu raeplatsi jõuluilu vaatamas, E-Kunstisalongis Navitrolla näituse avamisel ja õhtuks pealinna tagasi jõuda, aga miskipärast leidsin end lõpuks hoopis Võrust Taavi Petersoni kontserdilt ja pärast veel Club Tartust ka. :)

3. advendi õhtuks olin Tallinnas tagasi, uuel nädalal käisin Kalev spaas lõõgastumas, vaatasin üle "Piparkoogimaania 20: Armastus" näituse ja Iris Janvieri kleidid nende jõulupeol, põikasin läbi väikese sugulase jõulukontserdilt Kaarli kirikus ning tantsisin FÖPPil Glämis (kuhu jõudsin esimest korda) kursakaaslastega neli tundi, oli hea trenn ja muidu ka lõbus.

Ja siis oligi 4. advent ja jõulud. Küpsetasin vanaemale südantsoojendavaks ühiseks jõululõunaks pardi, jõululaupäeva õhtu veetsin isaisade maakodus pere keskel. Kiriku jätsin seekord vahele, jäin hoopis koju põleva kamina ette kuuske ehtima, zen & idüll. 1. püha õhtusöök vanade & uute sõprade ja jõuluvanaga oli ka väga tore. 2. pühal nostalgitsesin natuke Toomkirikus, kus olen kunagi aastaid kooli jõulukontsertidel laulnud, seejärel uitasin kohviga turiste täis vanalinnas ja sukeldusin kodus Netflixi ("Emily in Paris" uus hooaeg, "Champagne Problems" jne). Postimehe kolumnis kirjutasin Võru jõulufilmist ja külalislahkuse sektorist, saates "Raudsaare dialoogid" käisin rääkimas Võrust ja raamatutest.

Soe november

Tahtsin kirjutada, et november algas hoogsa Halloweeni-peoga, aga see oli õigupoolest ju veel 31. oktoobri õhtu. :) Aga Halloweeni stiilipidu ansambliga Respekt (ja Diana Klasi spontaanse hingestatud etteastega) Puiga rahvamajas oli tõesti värvikas. Kostüümid, aksessuaarid, soengud ja maalingud olid muljetavaldavad (nägin mardisante, ingleid, kuradikesi, nunnasid hoos jne). Me jõudsime kohale hetk enne seda, kui bänd kell 21 alustas ja tantsupõrand täitus sekunditega... Lõuna-Eestis ikka osatakse pidutseda. Pärast läksime veel Club Tartusse ka.

Kandles avati kolm näitust (Ruudu Rahumaru imeliste joonistustega "Ma ei jäta ennast üksinda", Janika Solmanni taimetrükitehnikas "Mälukihid" ja Diana Vene unenäoline maalinäitus "Müstiline sümfoonia"). Uma Meki suurlaadast kirjutasin Postimehe kolumnis ja jäin saagiga väga rahule - Ilumäe talu kollased peedid, Mooska suitsusaunaliha, Urvaste mesi ja Uue-Saaluse Veinitalu vermut nr 9, kodupoest ostsin juurde Paadi Pagari leiba ja Andri-Peedo kitsejuustu (Nopri juuste on õnneks kodupoes lai valik, Metsavenna talu tuhatriibuga juust jäi laadalt natuke kripeldama).

Isadepäeva ja meestepäeva tähistasime koos, kui olin Tallinna tagasi jõudnud, aga enne oli veel imetore "Tartu puitarhitektuuri" raamatuesitlus Taavi Petersoni muusikaga Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning hilisem elegantne ja lõbus šampanjajoomine & õhtusöök Antoniuses.

Tallinnas käisin siidimaalikursusel (ja mulle nii meeldis!) ning PoCos (minu jaoks seni avastamata värvikirev pärl Rotermanni kvartalis - ainus popkunstile keskendunud muuseum Berliinist ida pool). PÖFFile jõudsin ainult Sõprusse Rumeenia linateost "Pelgupaik" vaatama, mis oli... nagu Eesti film. :) Aga PÖFFi afterpartyl ja parklareivil käisin õnneks ka. Teine novembri filmielamus, tõsielusündmustel põhinev "Maailma rikkaim naine" oli märksa lustakam. 

Novembri viimasesse nädalasse lisas nii palju elevust Visit South Estonia jõulufilm "Väikesed linnad, suured armastuslood" ja lõunaeestlaste reaktsioonid sellele, kolmetunnisel rongisõidul tagasi lõunasse valmis ka minu Lõuna-Eesti jõulufilm, realistlikum versioon.

Kaks kallist novembri sünnipäevalast tähistasid mõlemad oma erilisi numbreid lausa kahe peoga, ma jõudsin kõikidele ning nautisin neid väga. Ühte hommikut Suures Munas, lõunat Horisondis, õhtut Veinos ja külluslikku brunchi Pärises ka. Hinges on soe... sisemisest tulest ja inimestest, kes on mu ümber.

Ameeriklased tähistavad täna tänupüha, nii et on ehk ka sobiv hetk öelda, et ma olen kõigele muule lisaks nii tänulik nende kahe nädala eest, mis ma novembri alguses Võrus veetsin (ehkki ega Tallinna nädalad alla ei jäänud) - see oli nagu puhkus ja retriit iseendaga. Jalutuskäigud järve ääres ja kaminatulle vahtimine, kirjutamine-lugemine, vahele lemmikkohvikuid ja Kubija spaas ulpimist, südantsoojendavaid vestlusi ja natuke romantikat... 

Mulle sobib selline sume, soe, mahe, pehme november hästi, mida kuu alguses Võrus ja siis kadripäevani Tallinnas nautisin - säravrohelise muruga, uduhallidele varjunditele lisaks. Tallinnas on kuuldavasti siiani nii, Võrus nüüd paksu pehme lumega talv, aga kohe on 1. advent, nii et... jõulumeeleolu alga!

Oktoobrikuld

Kool sai septembriga läbi ja oktoobri esimese päikeseloojangu ajal jõudsin Võrru, kus mul oli üle mitme kuu äkki taas superhea olla. Sügis ongi muidugi Võrus eriti kaunis ja teeb mind nostalgiliseks ka - üheksa aastat tagasi kuskil septembri-oktoobri piirimail ma siia kolisin... Igatahes nautisin piiritult oma hommikukohvikohtumisi Katariina kohvikus kuldsete lehtedega kaetud allee servas ja õhtuseid lummavaid päikeseloojanguid peegelsileda järve ääres.

Tartus käisin reedel TÜ ühiskonnateaduste instituudi teaduskonverentsil pealkirjaga "Ühiskonna probleeme (j)uurides" - kojujõudmise tunne oli, ehkki vahepeal natuke BFMis õppida ka hea vaheldus.

Laupäevane Oktoobrifest Mooste Folgikojas oli väga lustakas pidu, Võru ja Tallinna rahvast palju. See hetk oli naljakas, kui üks uus sõber mu juhuslikult vanade tuttavate lauda viis... pani kohe mõtlema selle peale, kuidas me ikka teatud inimestega kokku magnetiseerume. 

Proua K(adedus) jõudis meestele muidugi kõrva susiseda, et "ta paneb kõik blogisse", kuni ma tantsupõrandal lõbusalt aega veetsin... Naerma ajas, aga faktitäpsuse huvides siiski ütlen: kullakesed, kui ma KÕIK blogisse paneksin, siis oleks siin Elu24 meets Kroonika meets Äripäeva Rikaste TOP meets mõjukate edetabel, mitte see rahulik mõne tuhande lugejaga nurgake, kus ma oma pidudes ja reisides, filmi-muusika-kunsti- ja raamatuelamustes, kohviku- ja spaakülastustes juba palju aastaid vaikselt järge püüan pidada ning mis mulle just sellisena väga meeldib. :) 

Ikkagi oli väga tore õhtu, suurimat rõõmu tegigi mulle tantsupõrandal veedetud aeg, üks 10+ aastat noorem tantsupartner keerutas mind eriti hoogsalt. Bussisõit võrukatega mitteametlikule afterpartyle Club Tartus oli peaaegu sama lõbus kui põhipidu... ja napilt läks, et Triinu baari ei sattunud. :)

Paari Tallinna päeva mahtus armsaid kohtumisi ja üks absoluutselt suurepärane õhtusöök austrite & šampanjaga uues Nomade restos. Seejärel lendasin Kreetale, millest kirjutasin eraldi postituse. Reisijärgsel nädalavahetusel ei toimunud Võrus suurt midagi põnevat peale pühapäevaõhtuste valimispidude. Nautisin looduse ilu ja Jan Tammiku imelisi maale Nammis, tegin kaminasse tuld ja tundsin lihtsalt olemisest rõõmu. Rõuge raamatuklubile käisin esinemas, see oli väga südantsoojendav kohtumine ja nad külvasid mu veel kingitustega ka üle, rõõm ja tänutunne!

Tallinna ei raatsinud selle ilu keskelt üldse sõita, aga kvaliteetaeg perega oli tore. Tallinn Fashion Weekile jõudsin reede õhtul viimaseks moeetenduseks, Kristina Viirpalu show & afterparty olid mõlemad tasemel. "Uus raha" kinos ka hea. Võrumaa muuseumis avanes kuu lõpus veel Mara Ljutjuki maalinäitus, see samuti.

Postimehe kolumnis kirjutasin valimistest - see oli huvitav infokild, et rahvusvahelised teadusuuringud on tõestanud, et mida rohkem naisi riiki valitseb, seda väiksem on korruptsioon riigis ja paremini kasvab riigi majandus, ning et ka ettevõtetel, mille juhatuses on rohkem naisi, kasvab tootlikkus ja kasum.

Sulnis september

Ehkki ma korraldasin endale kahe kursusega koolilapse septembri ja seega tavapärasest rohkem kohustusi, meenub tagasi vaadates eelkõige sulnis päikesepaiste, soojad ilmad, rohelus, õied ja üks särav hommik teise järel. Õhtutest rääkimata. Kirjutanud ja erinevate käsikirjadega tegelenud olen õnneks üsna tublilt ka.

Uut Mustamäe Elamus Spa peal avatud bowlinguklubi sattusin ühel kenal õhtul vaatama, seejärel kulgesime pärast õhtusööki Frenchys Mooni kaudu klubisse D3. Ühel reede õhtul sattusin üle pika aja Toompeal algul Kohtuotsa ja siis Patkuli vaateplatvormile, nii palju mälestusi elustus nende kaunite panoraamidega, teismelisepõlve uitamistest ja hilisemast ka. Veinos oli dj Tom Lilienthal ja ilus õhtu nii toas kui ka õues.

Haabneeme rannas nautisin täiuslikku rannapäeva päevitamise, ujumise ning hilise lõuna & Virgin Mojitoga Burger Kitchen rannabaaris. Selle aasta skooriks jäidki üksikud ujumispäevad mais ja septembris ning hulgem juulis ja augustis. Rohkem oleks tahtnud... ja pikemat jääkohvi hooaega ka.

Hommikud Fikas ja Ristikheina kohvikus, koolipäevade lõunad Nopis ja Radios, viimased suveõhtud Noblessneris Lores hea toidu ja veiniga (see burrata & pistaatsiakook!) ning kodustel terrassidel kukeseenepiruka & šampanjaga, selle suve ainus päikeseloojangupurjetamine Runbjarniga...

Kadrioru Kirjandustänava festivalil jõudsin Tammsaare muuseumi aeda Eeva Parki ja Helin-Mari Arderit kuulama, Via Regia rännak Jan Kausiga sealt läbi pargi Presidendi Kantselei ette Vaiko Epliku ja Betti Alveri laulude kontserdile oli veidi unenäoline, hilisemad tiirud vanalinnas samuti.

Pika tänava festival osutus üle ootuste toredaks leiuks, ühe akna peal mängis Sandra Sillamaa torupilli, teisel rõdul Sofia Joons viiulit. Lõunasöök Carlo's Kitcheni terrassil oli täiuslik ning õhtune Pika tänava piknik imeline! Hõrk, efektne ja vahepeal tuli veel Rotalia meeskoor ka laulma. Kui õhtu jahedamaks läks, tegime tuisutopsid Texases ja tulime koju ära, pühapäev ikkagi (ehkki vahepeal tuli kiri, et esmaspäeval jääb kool ära, hurraa!). :)

Tartu-Võru-Viljandi nädal sisaldas Tartus Café Truffe'i aknaalust lemmiklauda, Viljandis Kodukohvikut ja Rohelise Maja kohvikut, Võrus tavapärastele radadele lisaks sõbra sünnipäevapidu järve- ja pargivaatega Pargimajas, lustakate üllatustega - roos hambus saabuvad ja siis laulma hakkavad mehed on ikka Lõuna-Eesti crème de la crème. :)

Sügisesel pööripäeval 5. pulma-aastapäeval lubasin endal natuke nostalgitseda ning tundsin, et ma olen tänulik kõige eest, mis oli, nagu ka selle eest, et praegu on nii, nagu on.

Ametlik sügis hakkas vikerkaarega akna taga, kullamäe leidmisega kooli hoovist, Qba näituse avamisega Kadrioru pargis Kastellaanimaja galeriis, teistmoodi nostalgilise lõunaga Osteria il Crus (ma polnud vist kümme aastat seal käinud, Michelini äramärkimise, aga ka väga hea hinna & kvaliteedi suhtega resto), "Unistuste saare" etendusega Salme Kultuurikeskuses, Kalev Spas ulpimise ja vanaema 92. sünnipäevaga.

Go Reisiajakirjas ilmus "Vildega Budapestist Viini", mu kevadisel Vilde reisikirjade võistlusel ära märgitud lugu, Postimehe kolumnis mõtisklesin hariduse võimalustest ja kasudest.

Nagu küps maasikas

Milline rõõm, et pikalt oodatud kuum suvi jõudis ikka kohale - suvesüdamekuu on olnud hõrk nagu küps maasikas. Sirelid ja jasmiinid andsid teatepulga üle (metsikutele) roosidele ja aedhortensiatele, õnneks oli juulis Tallinna ja Võru päevi peaaegu võrdselt, nii et sain Kaneelimaja terrassilt enda istutatud õiteplahvatust imetleda.

Sisuliselt möödusid kõik juulikuu nädalavahetused festivalide ja ühendkooride tähe all. Kuu algas laulupeonädalaga. Laulu- ja tantsupeotuli saabus Runbjarniga Tallinna Noblessneri sadamasse 2. juuli keskpäeval mõnusas suvekuumuses. Ivo Linna ja Kalamaja segakoor esinesid. 

Laupäevase rongkäigu ajaks kallas muidugi paraku vihma nagu oavarrest, nii et peaaegu oleksin minemata jätnud (pealtvaatajana on see võimalus), aga kuna kõigele muule lisaks oli mu Muhu vanavanaema sünniaastapäev, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et... ega ma mingi suhkrust tüdruk ei ole! Esiemade tehtud Muhu rahvariided selga, kollased Hunteri kummikud jalga ning muhulased ja võrukad said ilusasti vaadatud ning ma möödakäijate kingitud lillepärja ja tammeokstega kaunistatud. Kirjutasin ka Postimehe juulikuu kolumnis, et naljakal kombel on mu jaoks olnud kõige meeldejäävamad rongkäigud kõige vihmasemad: 2004. aasta isetekkelise rongkäigu kajastamine Postimehe suvereporterina ja nüüd 2025. aastal võrukatega spontaanselt Kadriorust Pirita teeni kaasa kõndimine. Komplimente ja häid sõnu sain südantsoojendavalt palju. Kontserte vaatasin ekraanide vahendusel laupäeva õhtul kodus ja pühapäeval perega, sellise ilmaga sobis mulle hästi.

Järgmiseks nädalavahetuseks jõudsin lõpuks Võrru, oli hea ja üle tüki aja toimus ka midagi märkimisväärset: reedel avati Võrumaa muuseumis Marko Mäetamme näitus "Teekond tundmatusse". Pärast seda sõitsime Ostrova festivalile, kus mõned kassmehed tahtsid meile kohe parimas veinibaaris šampanjat välja teha ja vedasid Ivo Linna järgi tantsima. Muidu oli ka hea seltskond ja Tanel Padari hilisõhtune kontsert üle ootuste. Torm läks meist vahepeal mööda, öösel tagasi Võrru jõudes imestasime, miks kõik on märg ja murdunud puuoksi täis... aga kui Playasse jõudsime, siis säras täiskuu peegelsileda järve kohal. Lummav.

Tallinnas kiskus pidevalt nädala sees ka peoks: kolmapäeval OKO terrassil Haabneemes pärast mõnusat rannapäeva, järgmise õhtu romantiline päikeseloojangujalutuskäik algas Noblessneris Wambolast, jätkus peoga Kai klubis ja lõppes Veinos Charles Heidsiecki Blanc des Millénaires 2007 šampanjaga. Järgmisel nädalal alustasime kaaviariga Lee restost (kunagise Šoti klubi aed on jätkuvalt lihtsalt imeline, söögile lisaks!), seejärel kulgesime üle Skoone bastioni Fotografiska katuseterrassile ja lõpuks Mökusse, kus asi läks muidugi üsna käest, shotid jne. Aga järgmisel õhtul Rotermannis olime R14 terrassil taas kõik hea muusika saatel rivis ja selgus, et proffide käes käib ka magnumpudeli sabraaž ühe liigutusega, muljetavaldav!

Pärnu ahvatles nagunii, aga kui siis veel juhuslikult sõbraga mõlemad Tuborgilt Retro Beachile lapsepõlvest Music TVst tuttavale rootslaste Rednexile piletid võitsime, tundus, et tuleb minna. Lisaks toimus laupäeva pärastlõunal Embassy of Fashioni moeetendus Silueti ees, nii et peaaegu et väljakutse oli ka ujuma ja Oreganosse Kreeka toitu nautima jõuda. Aga sain hakkama. :) Pärast triivisime Röömust Krabisse, hiljem veel Templisse räpipeole ja siis Sunseti... oli pikk, kuum ja ilus öö, nagu suvine suudlus. :) 

Pühapäeva hommikul sulpsasin algatuseks sõudebaasi juures jõkke, linna jõudsime nii hilja, et Pastoraadis hommikusööki enam ei saanudki, Barbaras õnneks küll. Edasi kulgesime Siluetist Düüni (kus käisime meres ujumas), seejärel armsate taaskohtumistega mööda rannaäärt  Surf'n'Souli teises ranna otsas. Seejärel veel Pärnu Gurmee Itaalia Maitsete peole ja Pärnu Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: La Paloma". Jalutuskäik üle uue Rääma silla ja veel üks sulps jõkke... ma imestasin, et me pühapäeva hilisõhtuks ikka Tallinna tagasi jõudsime, kiusatus oli öelda, et ma ei tule siit alla/tagasi. :)

Seejärel läks Merkuur retrograadi ja oli tunda ka: ma olin aasta aega olnud täiesti kindel, et juuli viimasel nädalavahetusel olen Viljandi folgil, aga miskipärast leidsin end neljapäeva õhtul Võrust. Reedene Reina ja Sten-Olle kontserdi, mereannipaella ja ujumispausidega pidu ühes suures ilusas kodus Võru taga oli siiski seda väärt, laupäevane Hargla Uma Üülaat ka väga kaunis - tõeline haldjamets, täis hõljuvaid unenäopüüdjaid ja makrameekaunistusi, lilli ja küünlaid. Sten-Olle Moldau ja Öösorr esinesid, see pakkus natuke nostalgiat ja palju rõõmu.

Pühapäeva lõunaks jõudsin ikka Viljandisse ja see on hämmastav, milline suurepärane folk see üks (öö)päev oli! Kirsimäel Nikns Suns 20 "Folk rokib, raisk!" kontsert, peamiselt murul lebades kuulatud Imar (Šotimaa) laululaval ja Ando & sõbrad Kirsimäel ning õhtu lõpuks absoluutselt fantastiline Noep Goes Folk laululaval (+külalistena Duo Ruut, Mari Kalkun ja Sandra Sillamaa, kellega läks laval lausa suudlemiseks - kibeee!). Kesköö paiku polnud me üldse valmis folki lõpetama, Aida katuseterrassi jämm pakkus õnneks rõõmu peaaegu hommikuni. :) Ah jaa, millalgi õhtul oli vikerkaar ka taevas ning hommikused köögijutud, sulps Paala järve ja hiline hommikusöök Fellinis ka hingele head.

Lugemise väljakutse peale mõtlen uuesti vist sügisel, praegu on päevades ja öödes nii palju muud elu. Kinos vaatasin kirjandusfilmi "Jane Austen rikkus mu elu", lisaks õnnestus ära näha kunagi vaatamata jäänud "Vaba raha" investeerimise teemal, päris hoogne ja vaimukas. Jalgrattatiirude ja ujumiste arv nii lapsepõlve lemmikrandades kui ka selge veega järvedes teeb heameelt ning loodetavasti kasvab veelgi.

Külm mai

 Selle külma, aga siiski imeilusa maikuu juhatas sisse seiklusterohke volbriöö - Tartu volbritele ikka võrdväärset pole, mu esimene kümme aastat tagasi oli muidugi kõige unustamatum. Ilm viskas seekord küll krutskeid, temperatuurid langesid nulli ligi ja vihma sadas, aga see ei takistanud mind paljasääri kontsakingades, väikeses mustas kleidis ja nahktagis ringi kepsutamast (meil on perekonnas pikad traditsioonid kalendri järgi riietumisega). :) 

Lugesin hiljem kokku, et kui arvestada ka vihmas laulvaid volbrirongkäigulisi ning ülikooli raamatukogus tema ja Toomas Kuusingu näituse avamisel laulnud Lauri Sommerit, siis mul õnnestus 24h jooksul kogemata ja meelega osa saada kokku seitsmest muusikalisest etteastest: lisaks siis veel Nedsaja Küla Bänd Lodjakojas, 5Miinust x Merlyn Uusküla Kaarsillal, Svjata Vatra korp! Ugalas, Lexsoul Dancemachine EÜSis ja ansambel Bläh Raimlas. Sinna vahele natuke head sööki ja veini Pazzos, Pompeis, Veinis ja Vines ning magusaid unenägusid Dorpati jõevaatega toas. 1. mai hommik oli särav ja päikeseline, uitasin koeraga jõe ääres ja Turusillal, kuhu ma polnudki varem sattunud, aga kust sain kohe märgiloo - silla keskele oli kirjutatud "Musi, armastan Sind" ja sinna peale väikselt valgega "kohuke" ka (teatavasti kutsutakse niimoodi hingelt blonde brünette). :)

Seejärel olin kaks nädalat Võrus, tegin kaminasse tuld, käisin Kubija spaa saunades soojas, ulpisin basseinis ja (mulli)vannides ning nautisin pikkadel jalutuskäikudel õiteilu. Mai esimesel nädalavahetusel kuulasin viis päeva põnevaid veebiloenguid tantrast ja armastusest, oli inspireeriv ja pakkus mõtlemisainet. Euroopa päeva raames toimus Võru keskväljakul Uma Mekk kevadlaat ja Ott Lepland esines, see kõik oleks jällegi palju meeldivam olnud, kui poleks ikka nii külm olnud. Pärast käisin üle pika aja pubis, aga kui kõige meeldejäävam asi sealt, mida järgmisel hommikul meenutada, on see, et oh, nii tore oli sõbrannaga doominot mängida, siis see ütleb. nii üht kui teist Võru ööelu kohta neil päevil. :) Pur Muddile hiljem Club Tartusse jõudsime siiski ka.

Mai keskel pidin Eduard Vilde 160 reisikirjade konkursi autasustamise tõttu ootamatult plaanitust varem Tallinna sõitma, tseremoonia oli ilus ning seejärel oli Tallinn mu vastu eriti armas. Kõigepealt Tallinn Design House'i 8. sünnipäevapidu, kus lisaks moele esines Uku Suviste, seejärel Veino veel valmimisjärgus uue asukohaga tutvumine. Šampanjat voolas ojadena ja elu läks järjest ilusamaks. Järgmisel õhtul jäime imekaunisse Sazeraci toppama, aga jõudsime siiski lõpuks Vabaduse väljakule absoluutselt fantasilise vokaaliga Morcheebat kuulama. Ilm oli jälle selline, et taandusime mingi hetk Moodi teed & kakaod jooma, aga meil ei lastud kaua korralikud olla, peagi hakkas lauda saabuma pokaale mullidega ja põnevaid inimesi. Laupäev jätkus päevikupidajate töötoa, Krulli pargi avakontserdiga Rita Ray & Robert Linnaga, Kalamaja päevade muu mõnusa melu ja Eurovisiooni vaatamisega. Pühapäevast nautisin täiega rahulikumat rütmi, enda ja kodu eest hoolitsemist, kvaliteetaega pereliikmetega ja lugemist.

Fotografiskas käisin oma kauaaegse lemmiku näitusel "Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade", must-valges fotograafias ikka on mu jaoks See Miski. Reedeõhtusel klassikokkutulekul Hobujaama St. Patrickus kavatsesin algul vaid korraks näo ära näidata, aga üle ootuste ülitore oli, pärast jõudsime viimaste vapratega veel Stalkerisse tekiilat jooma, pidu peaaegu hommikuni. 

Südantsoojendavaid brunche ja õhtusööke jätkus Tallinna nädalasse ka, Kringel, Literaat, Noa, Nop olid kõik head, kaaslastest rääkimata. Maikuu kolumni Postimehele inspireerisid paljuski hiljuti loetud Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast" ja Urmas Vadi "Kuu teine pool". Jonas Jonassoni "Algot, Anna-Stina ja õnnistatud samakas" oli lustakas ja Nina George'i "Väike Prantsuse restoran" puudutas ootamatult palju. Nüüd olen tagasi Võrus, neljapäeval õnnestus pärast kooliõpilastele esinemist siiski ühel terrassil lõunatada, kus kuuldud lause "kuu aega hooaega läinud" (kui märkisin, et mis ilm - kõigepealt külm ja siis muudkui vihm!), pani mind mõtlema, et tõesti - tavaliselt olen ju Võrus maikuus juba ujunud ja "pruuniks 2. juuniks" on ka lihtsasti tehtav olnud. Õnneks tuli selle peale reedel lõuna ajal päike välja, nii et sain terrassil päikest võtta, ja õhtusel üliägedal salongipeol (kalli sõbra sünnipäeva, uue kodu, muude saavutuste ja elu tähistamiseks) sulpsasin nende kohalikku järve (Võru külje all) ujuma ka.