Kevad aias

Tänase mõnusa aeglase hommiku menüü oli nagu tervisliku toituja märg unenägu - kõigepealt terrassi eest näpsatud noorte naatide ja võilillevartega vikerkaaresmuuti (ma kutsun niimoodi neid smuutisid, kuhu panen kokku punast, oranži, kollast, rohelist, sinist värvi puuvilju & marju), seejärel näkileivad oma aia murulaugupestoga. Pesto retsepti olen kunagi blogisse ka jäädvustanud, täna muidugi ütleksin lihtsalt, et peotäis kõike kokku suristada (rohelist, parmesani, piiniapähkleid, sorts oliiviõli), ei ole nende grammide pärast vaja liiga palju muretseda. :)

Karulauk on teatavasti Lõuna-Eestis haruldasem külaline kui põhja pool, aga kuna murulauk vohas peenrakastis juba pikemaks kui 35 cm ning pidavat sealt edasi puiseks kiskuma (õitsema tahab nagunii ka hakata, mis on samas muidugi ilus vaatepilt), siis lõikasin sealt. Pärast tegin netis uurimistööd, kumb on kasulikum ja avastasin rõõmuga, et kui karulaugu puhul on mainitud, et see sisaldab A- ja C-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi ja rauda, siis murulaugus leidub A-, B-, C-, K-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda ja vaske. Ühe maitse peaks olema küüslaugusem, teisel sibulasem, pesto sai igatahes ka murulauguga piisavalt äkiline.

Lõunaosariikides mai algusest 20 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kevadilmad meelitavad terrassile päikest võtma ja aias inventuuri tegema ka. Vaatasin vanemaid kodu- & aiablogi sildiga postitusi ning märkasin fotosid vaadates jahmatusega, kui palju suuremaks ja võimsamaks on kask ja viirpuu vahepealsete aastatega kasvanud. Punane ja must sõstar, ebajasmiinipõõsas ja martsipaniõunapuu vähem, aga siiski ka. Kreegivõsa ja toomingat piirasin veidi varakevadel, lumemarjapõõsast terrassi servas ka. Valge sirel kaevu kõrval on lihtsalt ilus.

Murulauk, meliss, maasikad ja metsmaasikad on kõik terrassi ette peenrakastidesse kolinud, nii on lihtsam ja mugavam. Eesukse juurde lisasin kaks keraamilist lillepotti, kuhu läksid begooniad, terrassile ei ole selleaastaseid pelargoone veel istutanud. Varem eesukse kõrval olnud amplihoidja liigutasin hoopis terrassile, tundus, et amplil on seal parem elu, rohkem nii päikest kui ka vihma.

Praegu kuldsetes õites forsüütiate kõrvale lisasin kaks uut aedhortensiat kahele varasemale lisaks - lopsakas õiteilu juulist külmadeni on mu vaimustust neist ainult kasvatanud. Märtsikellukesed andsid teatepulga tulpidele, isetekkelistele siniliiliatele sain kuldtähti lisaks - Aiaelu grupis, kuhu nende armsate kollaste õite tuvastamiseks pöördusin, tembeldati see küll umbrohuks, aga mis siis - kui meeldib, siis meeldib. Pojengid tõin eelmisel aastal terrassile lähemale, sirguvad rahulolevalt. Mu kunagisest neljast Kanada & tavalisest roosist kahel on ka ikka veel hing sees, eesmärk on suve poole õite järgi tuvastada, millistel. Redistest, rabarberist ja avamaatomatitest-kurkidest olen ka mõelnud, aga pole siiani otsustanud, kas viitsin tegeleda, hedonism siiski ennekõike. :)

Head uut aiaelu & -ilu hooaega! 

Kui muutud ise paremaks...

 "Kui muutud ise paremaks, muutub paremaks ka kõik Su ümber." See lause on mind täna hommikust peale kummitanud, sest saabusin eile õhtul Võrru ja hommikul avastasin, et lisaks kõrvalmajale, mis läbib uuendusprotsessi, paigaldati just tellinguid ka järgmisena lähimale vastasmajale. Ma mäletan, et juba kunagi Tallinnas oli nii, et kui ma kuskile uude kohta kolisin, siis tingimata alustati seal kohe kortermaja rõdude uuendamist, fassaadivärskendust, tänava asfalteerimist vms teeremonti maja ees. :)

Huvitav, et esimestest Võru aastatest mulle midagi sellist ei meenu (lugesin just kokku, et jõudsin siin elada kokku viies üürikodus enne oma Kaneelimajas & paradiisiaias maandumist), aga lisaks sellele, et see maja sai tänu mulle täiesti uue välimuse ja ka suure osa sisemusest, kaevati eelmisel sügisel maja ees tänav üles (aga siis ma olin õnneks nii palju järjest erinevatel reisidel, et see eriti ei seganud)... ja nüüd siis uuenevad kõrvalmajad. Tore. :)

Eile õhtul mõtlesin küll, kuhu ma tulin - kui tavaliselt on Tallinnas jahedam ja Võrus soojem, siis eile oli Tallinnas suvi, 19 kraadi sooja ja päike, Võrus aga 14 ja vihm. Tegin siis kaminasse tuld, hilisõhtul istusin natuke veel ikkagi terrassil ja nentisin, et eelmisel sügisel lisandunud varikatusel on selgelt plusse, saab vihmaga ka õues istuda.

Tänaseks oli õnneks Võrru ka suvi jõudnud, nii et nautisime terrassil arbuusi ja päikest, hiljem korrastasin aeda - üritasin aru saada, kas aastataguse karmi talvega otsad andnud Kanada & tavalistest roosidest mõnel on veel elulootust, paar tükki neist eelmisel suvel ikka hingitsesid. Loobusin paarist peenrakastist, kuna sain aru, et ei viitsi potipõllundusega siiski nii palju tegeleda. Küll aga tekkis isu minna ja terrassile ohjeldamatult suvelilli juurde osta. Seni hoolitsevad õiteilu eest sirelid ja pelargoonid. Märtsikellukesed, tulbid, forsüütiad, kreegivõsa, õunapuu ja toomingas on õitsenud, õnneks, sest see vanarahvatarkus, et kui toomingas õitseb, läheb külmaks, pidas ka seekord mai alguses täitsa paika. Natuke mõtlen siin veel terrassi ja aia üle, kas tahan midagi lisada või ümber tõsta, aga loomeprotsess käib ja tundub, et suvi võtab juba täitsa ilmet, rõõm.

Aiameditatsioon

See aiaelu on ikka lummav. Pärast sel kevadel terrassi lisandumist ei tundunud möödunud suve istumisnurk aias enam üldse nii ahvatlev, aga kui hiljuti selle laiali lammutasin, pingi varjulisemasse aianurka ja laua päikeseterrassile kolisin, hakkas kõik äkki toimima.

Ja nii ma siis istun siin oma terrassil ja naudin vaateid. Järjest - metsikult kiiresti! - õitsesid kreegid, toomingas, forsüütiad, sirel, viirpuu ja pojengid. Õunapuu ja ebajasmiin otsustasid selle aasta paraku vahele jätta ja pikkusse-laiusse kasvamisse panustada. :) Pelargoonid, roosbegooniad ja värskelt lisandunud lõvilõuad on ka täies õies, aedhortensiad samuti. Imeilusate rooside üle veel mõtlen, kas mu aias ikka peaks okkalisi asju olema.

Varakevadel algas kõik märtsikellukeste ja umbes 50 tulbiga, mille Fleur Royalest ostetud sibulad eelmisel sügisel mulda toppisin. Ära õitsenud hüatsint ja nartsissid läksid samasse peenrasse. Tegelikult võiks sinna nüüd suvelilli lisada, olen vanu taluaedade lemmikuid kaardistanud, aga tegudeni pole jõudnud.

Maasikad ja metsmaasikad läksid sel aastal vanast ukselengist tehtud kastpeenrasse, kastis on ka mõned maitsetaimed: meliss, piparmünt, basiilik ja murulauk. Viimast ei peaks õitsema laskma, lugesin, aga mul läks ja oli nii ilus, et ei raatsinud teda tükk aega maha lõigata, mesilased rõõmustasid kuklastega võidu, kellel on aia ääres terrassiukse paigaldusest üle jäänud paarist vanast palgist uus putukahotell.

Lillepidu & viljad

See aiavärk on ikka korralik trip down the memory lane - kevadsuvise aiapoodides kolamise tulemusena maandusid mu aias lillepottides mõned 1) pelargoonid, mis on mu isapoolse suguvõsa mitme põlvkonna naiste kõige armastatumad verandalilled; 2) roosbegooniad, mida ma mäletan lapsepõlvesuvedest Muhus - need olid emapoolsel vanatädil-vanavanaemal seal istutatud veskikivide keskel olevatesse aukudesse; 3) minipetuuniad + üks petuuniatega ampel - need on mu emapoolse vanaema praegused lemmikud.

Roosad pojengid kasvavad õnneks naabrite krundi minupoolses otsas, nii et need mu kõikide vanaemade-vanatädide-vanavanaemade juures silma rõõmustanud kaunitarid on ka vaateväljas, valge sirel samuti. (Eba)jasmiinipõõsa istutasin aeda ise, õunapuule lisaks. Maitseainetekasti läks lapsepõlvelõhnade-maitsete sekka kuuluvat melissi ja murulauku, mis seal kohe laiama hakkasid, nii et piparmündisaak jäi seekord pigem napiks, basiilikut, rosmariini ja tüümiani siiski saab.

Vaher hakkas naabrite abihoonele nii selga ronima, et selle nad võtsid maha, see oli kahe krundi piiril nagunii, aga kahju oli ikka. Üks sõstrapõõsas läks ka välja, nii et alles jäi üks punane ja üks must.

Täna pistsime nahka esimesed kaks martsipanõuna, mis olid me noorukese puu otsast maha kukkunud, lisaks tegin maitseainekastist nopitud basiilikust ja murulaugust pestot ning tõin õhtuse tee jaoks melissi (hiljuti selgus, et sellega tehtud mojito on ka väga hea). Igatahes täiesti enneolematu tunne kogu see oma aia värk - ja väga tore ka!

Aiablogi

Mu selle kevade üks suuremaid isiklikke anomaaliaid on see, et mu ellu ootamatult materialiseerunud maalapi mõjul on minust, kes ma pole kunagi isegi mitte unistanud oma aiast, saanud kuu ajaga tõeline rohenäpp ja aiamaniakk. :) Liitusin Facebookis Aiaelu grupiga, tuvastasin lehteminekuga paralleelselt aias kasvavaid puid-põõsaid (kask, vaher, viirpuu, üks mustsõstra- ja kaks sõstrapõõsast vist veel, õitsema hakanud toomingas ja natuke kreegivõsa on senine skoor). Leidsin sobiva peenrakasti, kuhu läks mojito jaoks piparmünt, lisaks natuke maitsetaimi - basiilik, rosmariin ja tüümian. Emadepäeva nädalavahetusel tegin elu esimese maasikapeenra ja istutasin martsipaniõunapuu.

Maasikapeenart kaevates hakkas muidugi vaikselt meelde tulema, miks ma lapsepõlvesuvedel võimalikult palju aiatöödest viilisin. :) Õnneks mind ei sunnitud kunagi neid eriti tegema ka, aitäh, armsad vanaemad-vanaisad! Aga kokkuvõttes on nendes aiatoimetustes nii palju rõõmu ja elevust, mida ma ei oleks iialgi osanud oodata! Nii et tegin blogisse lisaks aiablogi sildi ja vaatame siis, mis edasi saab. Reede õhtuks sai igatahes istumisnurk valmis ja esimene väike aiapidu ka peetud.