Aeglases taktis august

 Ma olen südamest tänulik selle ilusa augusti ja kogu oma imelise suve eest! Et nendesse kolme kuusse mahtus neli Pärnut ja neli isaisade maakodu külastust. Et ma jõudsin ikka Muhusse ja Saaremaale emaemade juurte juurde ka. Et ma kuulasin ennast ja tegin asju omas rütmis; et see kõik oli suurem nauding, kui ma oleksin julgenud loota. 

Augustit alustasin pärast juuli festivalimöllu rahulikuma nädalavahetusega maal... aga selle tasakaalustamiseks viis elu mind siis teisipäeval Pärnusse õhtust sööma, kus ma ostsin Siluetist endale veel ühe MÖMi portselanprossi (kisub sõltuvuseks), avastasin Röömule lisaks uusi kohvikuid-restosid ning naersin mõõdutundetult palju. 

Muhu ja Saaremaa nädalavahetust alustasin Lõunaranna sadama Kala resto & baaris, mis mulle juba eelmisel suvel väga meeldis. Oli jätkuvalt suurepärane, võtsin jääkohvi kõrvale säinaäkise Muhu leival, lisaks saabus mu lauda põnevaid üllatuskülalisi, kellega sai arutleda, kas ja kumb on sensuaalsema alatooniga väljend, kas "ringi kepsutama" või "sekeldustesse sattuma". :)

Magustoitu sõin juba päikeselises Kuressaares Gospa terrassil, šokolaadikook oli sama suussulav kui 18 aastat tagasi. Seejärel võttis kaptenihärra kirjanikupreili oma hoole alla (kui pärast 25 aastat abielu tähistatakse hõbepulmi, siis kas 25 aastat sõprust on hõbesõprus?), käisime Muratsi sadamas Mari Jürjensi kontserdil (Kuressaare merepäevade raames) ning pärast Hafenis praelestade & klaasi cremanti kõrvale päikeseloojangut nautimas. Laupäevahommikune Böns oli peaaegu et pisut liiga rahvarohke, aga sain siiski oma hõrgu kaneelisaia ja jääkohvi. Pärast pikka mõnusat jalutuskäiku ümber lossi ja Albert Uustulndi 100. sünniaastpäevale pühendatud mereajaloo konverentsi tundsin, et olen Kuressaaresr kõik saanud, mida tahtsin, Muhu ootas.

Mu kohvikute-restode armastus lõi seal eredalt välja, jõudsin ära proovida nii uue JJA Liival, nostalgitseda Bottengarnis Koguvas ning nentida, et mu süda kuulub (lisaks Kala restole Lõunarannas ja Pädastele seal lähedal) Liival siiski Muhu toidutänavale - sõbrad võtsid Meite Napolist pitsa, ma Island Burgerist jätkuvalt ülimaitsva burksi. Lisaks andsin endale järeleaitamistunde Muhu geograafias, keerasin paarile teele, mis panid endalt küsima, kas ma üldse olin neid kunagi varem sõitnud. Õhtuujumine Tillunires (väga kena ujumiskoht on sinna tehtud!) ja hilisem jalutuskäik mu lapsepõlveradadel maalinna ümber tegid hingele head ning natuke oli tunne nagu Alice'il Imedemaal - vahepeal lippas me ees külatänaval jänes ja näitas teed suure hõbeaarde leiukoha juurde uduvines kastesel heinamaal...

Tallinnas mahtus nädala sisse šampanjat ja õhtusööke LaBoccas ja La Cucinas, Apollo Plaza avapidu ja R14 terrassichill, pikki lummavate vaadetega päikeseloojangujalutuskäike Noblessnerist Kalaranda. 

Nädalavahetus viis Pärnu kirjandusfestivalile Koidula pargis ja teistele lemmikradadele - Siluett, Pastoraat, Rööm, Mon Ami, Varjupaik (kus esines SkaMeika), veel kord Koidula park (kus esinesid Kosmikud), Düün - ja selle suve uude hittkohta Villa14sse jõudsin ka lõpuks (ma loodan, et kohtun sealsest aiast leitud Taco Mani tacodega kunagi kuskil veel).

Taasiseseisvumispäeval oli võimas isapoolse suguvõsa kokkutulek esivanemate talu kuursaalis, kohe pärast seda mu augustikuu ainsad neli päeva Võrus, linna 241. sünnipäeval. Reedel oli Jääääre kontsert Kreutzwaldi muuseumi õuel ja pika laua pidu koos ansambliga Regatt Kandle aias, laupäeval Võru pärimustantsu festival, toidutänav, Smilersi staadionikontsert ja Hea Story Playas (üks liiga vähestest elava muusikaga õhtutest sel suvel Võru rannabaaris). Kallite naistega oli tore, aga ilm jälle kohutavalt külm, kasuka & saabastega pidin peole minema. :)

Kinos vaatasin "Materialiste" (ootasin midagi lõbusamat ja tempokamat, oli aeglane ja mõtlik, aga siiski head näitlejad ja mõtlemisainet suhete teemal), lugemislaual olid Santa Montefiorelt mitu raamatut, Marci Shimoffi "Happy for no Reason" ja Sylvia Franki "So long, Marianne" Leonard Coheni suurest armastusest. Õnn & armastus, mu kõige südamelähedasemad teemad, nagu ikka.

Postimehe kolumnis kirjutasin eelolevatele kohalikele valimistele mõeldes suurte asjade tegemisest (ja palun vabandust Katariina Suurega seotud faktivea pärast, mis sinna sisse lipsas!), Naisteleht küsis ja ma vastasin, kuidas end laen, tänud!

Sa oled juba täiuslik

Mulle meenus kunagi ammu avastatud ja kohe sümpatiseerinud mõte Zenhabitsi blogist, et... Sa oled juba täiuslik, just sellisena nagu oled. Ja võid seega lõpetada stressamise ja aidata teisi. :)

Miks see mulle meenus - kahte tüüpi vestlustest ja olukordadest inspireerituna.

Üks: need vestlused, mida ikka vahel naiste vahel toimub. Kus jagatakse seda, et ma olen enda meelest liiga seda ja mitte piisavalt teist, siin on mingi jooneke ja see võiks teisiti olla. 

Ühel hommikul pärast toredat veinijoomist ja (muu hulgas) sedasorti juttudesse kaldumist mõtlesin ma, et... täitsa napakad oleme ikka. :) Sest kui ma jagasin oma joonekesi, siis teine pool kallutas end siira uudishimuga ette ja küsis "Kus? Ma pole iialgi märganud! Aa, aga mul on see ka!" - mille peale ma pidin nentima, et polnud seda joonekest tema juures ka iialgi märganud. Mina ja mu lähemad sõbrad olemegi õnneks sellised, kes teiste juures märkavadki peamiselt head ja ilusat. Võib-olla ei peaks ennast ka luubiga vahtima? Seda enam, et vanuse kasvades pole silmanägemine peaaegu kellelgi päris nagu kotkal, loodus on armuline. :)

Ja siis meenus mulle jälle mu kevadel lahkunud sõbranna, kes oli läbi elu alati minu silmis täiuslik ja imeilus (lisaks elegantne ja hea maitsega nagunii), aga ise arvas midagi muud... noh, vähemalt me saime aegade jooksul omajagu nalja oma ebakindluste teemal. Aga... ühel hetkel inimest enam pole ja siis on täiesti ükskõik, kas tal oli kuskil paar sentimeetrit rohkem või vähem, jääb ainult igatsus tema isiksuse ja armsa näo, hääle ja naeru järele. 

Iluideaalid on aegade jooksul käinud seinast seina nagunii. Olles olnud 20ndates selles ideaalseks peetavas 80-60-80 modellimõõdus ja nüüd pärast lahkuminekut enam-vähem 90-60-90 liivakellafiguuriga, siis ma võin kinnitada, et oma kehaga on muidugi meeldiv rahul olla, aga naistena me leiame alati midagi enda juures, mille üle obsessida. Alati!

Kaal ja vanus on lihtsalt numbrid, millele paljud meist mõtlevad liiga tihti. Minu (õnneks üsna napid) lahkuminekujärgsed ebakindlused purustas eelmisel nädalal üks armas kuueaastane noormees, kes küsis, kui vana ma üldse olen, ausa vastuse peale ütles, et valetada ei tohi, sest ma ei saa olla vanem kui tema issi, kes on 35. Küsisin, kui vanaks ta mind siis peab, pärast väikest mõttepausi arvas ta, et kuskile sinna oma emapoolse onu kanti - kes, selgus, on 22. :) Sobib. :)

Kaks: mulle meenus nädala alguses Neale Donald Walschi raamatutest ka see mõte, et universumi silmis me oleme oma keerulisemateski olukordades nagu pahandust teinud kolmeaastased. Täiuslikud ja vastupandamatud just sellistena, nagu oleme, mis siis, et ei oska veel kõike.  

Millega seoses see meenus: nagu ehk mõnest mu eelmisest postitusest on olnud aru saada, siis aastatagusest lahkuminekust suurematki meelehärmi tegi mulle ühe kauaaegse sõbra arusaamatu käitumine, reetmine ja suhete katkemine. Eksabikaasale oli mul lihtsamgi andestada - kurb, et meiega nii läks, aga ta on ka vaid inimene... ja kellel nende armusuhetega ikka kogu aeg kõik väga lilleline on, vähestel lotovõitjatel ehk. :) Meil oli isegi pikalt ning lisaks ma näen tagantjärele selgelt ka enda osa, mida ma seal teisiti ja paremini oleksin võinud teha. Sõpradega samas... ma annan ise oma parima ja mitmed on kindlate kaljudena mu kõrval läbi elu. Nii et selle valdkonna ootamatult suured pettumused Võrus tekitasid minus suurematki meelekibedust, mida ma ei ole jätnud ka väljendamata.

Aga samas viis see kõik nüüd taipamiseni, et ma armastan neid omadusi endas - õiglustunnet, otsekohesust, avameelsust, vajadust tõde jalule seada, nõrgemate eest seismist, enesearmastust, lahendustele keskendumist ja harmoonia poole püüdlemist. Isegi oma emotsionaalsust ja impulsiivsust. Selline ilus iseendaga rahu tegemise hetk - et olen selline, nagu olen, ja ma tean, et minu inimesed armastavad mind sellisena, nagu ma olen. Ja mulle tundus, et seda tasub jagada, ehk toetab kedagi veel... siin selle rahva keskel, kus pigem justkui ei ole hea toon endaga liiga rahul ja julgelt ise olla. Jah, oma päris tundeid ja olemust alla surudes ning maha vaikides võid ju olla rohkematele vastuvõetav, aga need päris tunded ja olemus ei kao kuskile. Palju toredam on olla armastatud selle pärast - või sellest hoolimata - kes ma päriselt olen. 

Ole siin praegu täna... õnnelik

Sõnastasin millalgi mindfulnessi/kohaloleku ja olevikus elamise üle arutledes mõtte, et lõpuks me elame kõik igaveses tänases. Natuke nagu "Lõputu küünlapäeva" ("Groundhog Day") filmis, ainult et selle peategelane oli veel ka ühes kohas kinni. Muidugi me meenutame minevikku ja planeerime tulevikku (halvemal juhul kahetseme minevikku ja kardame tulevikku), unistame ja fantaseerime, aga lõpuks on ikka kogu aeg TÄNA. Ja see TÄNA on see, mis otsustab elu kvaliteedi. Vana hea: oled täna õnnelik, oled kogu aeg. Tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada

Kunagi juba päris ammu olen salvestanud ka sellise lookese, lugesin nüüd üle ja kõnetas ikka, head põhimõtted...

1. Kujunda teadlikult oma igapäevaharjumusi (piisavalt und, liikumist, aega looduses, mediteerimist).

2. Loe rohkem raamatuid (JAA! :))

3. Leia nii isiklikus kui ka tööelus, mida/keda armastad.

4. Ole tänulik.

5. Naerata rohkem.

6. Tunne rõõmu väikestest asjadest.

7. Tee väikseid heategusid.

8. Kuluta rohkem elamustele ja vähem asjadele.

9. Väldi võrdlemist.

10. Loo ja hoia lähedasi suhteid.

Nagu küps maasikas

Milline rõõm, et pikalt oodatud kuum suvi jõudis ikka kohale - suvesüdamekuu on olnud hõrk nagu küps maasikas. Sirelid ja jasmiinid andsid teatepulga üle (metsikutele) roosidele ja aedhortensiatele, õnneks oli juulis Tallinna ja Võru päevi peaaegu võrdselt, nii et sain Kaneelimaja terrassilt enda istutatud õiteplahvatust imetleda.

Sisuliselt möödusid kõik juulikuu nädalavahetused festivalide ja ühendkooride tähe all. Kuu algas laulupeonädalaga. Laulu- ja tantsupeotuli saabus Runbjarniga Tallinna Noblessneri sadamasse 2. juuli keskpäeval mõnusas suvekuumuses. Ivo Linna ja Kalamaja segakoor esinesid. 

Laupäevase rongkäigu ajaks kallas muidugi paraku vihma nagu oavarrest, nii et peaaegu oleksin minemata jätnud (pealtvaatajana on see võimalus), aga kuna kõigele muule lisaks oli mu Muhu vanavanaema sünniaastapäev, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et... ega ma mingi suhkrust tüdruk ei ole! Esiemade tehtud Muhu rahvariided selga, kollased Hunteri kummikud jalga ning muhulased ja võrukad said ilusasti vaadatud ning ma möödakäijate kingitud lillepärja ja tammeokstega kaunistatud. Kirjutasin ka Postimehe juulikuu kolumnis, et naljakal kombel on mu jaoks olnud kõige meeldejäävamad rongkäigud kõige vihmasemad: 2004. aasta isetekkelise rongkäigu kajastamine Postimehe suvereporterina ja nüüd 2025. aastal võrukatega spontaanselt Kadriorust Pirita teeni kaasa kõndimine. Komplimente ja häid sõnu sain südantsoojendavalt palju. Kontserte vaatasin ekraanide vahendusel laupäeva õhtul kodus ja pühapäeval perega, sellise ilmaga sobis mulle hästi.

Järgmiseks nädalavahetuseks jõudsin lõpuks Võrru, oli hea ja üle tüki aja toimus ka midagi märkimisväärset: reedel avati Võrumaa muuseumis Marko Mäetamme näitus "Teekond tundmatusse". Pärast seda sõitsime Ostrova festivalile, kus mõned kassmehed tahtsid meile kohe parimas veinibaaris šampanjat välja teha ja vedasid Ivo Linna järgi tantsima. Muidu oli ka hea seltskond ja Tanel Padari hilisõhtune kontsert üle ootuste. Torm läks meist vahepeal mööda, öösel tagasi Võrru jõudes imestasime, miks kõik on märg ja murdunud puuoksi täis... aga kui Playasse jõudsime, siis säras täiskuu peegelsileda järve kohal. Lummav.

Tallinnas kiskus pidevalt nädala sees ka peoks: kolmapäeval OKO terrassil Haabneemes pärast mõnusat rannapäeva, järgmise õhtu romantiline päikeseloojangujalutuskäik algas Noblessneris Wambolast, jätkus peoga Kai klubis ja lõppes Veinos Charles Heidsiecki Blanc des Millénaires 2007 šampanjaga. Järgmisel nädalal alustasime kaaviariga Lee restost (kunagise Šoti klubi aed on jätkuvalt lihtsalt imeline, söögile lisaks!), seejärel kulgesime üle Skoone bastioni Fotografiska katuseterrassile ja lõpuks Mökusse, kus asi läks muidugi üsna käest, shotid jne. Aga järgmisel õhtul Rotermannis olime R14 terrassil taas kõik hea muusika saatel rivis ja selgus, et proffide käes käib ka magnumpudeli sabraaž ühe liigutusega, muljetavaldav!

Pärnu ahvatles nagunii, aga kui siis veel juhuslikult sõbraga mõlemad Tuborgilt Retro Beachile lapsepõlvest Music TVst tuttavale rootslaste Rednexile piletid võitsime, tundus, et tuleb minna. Lisaks toimus laupäeva pärastlõunal Embassy of Fashioni moeetendus Silueti ees, nii et peaaegu et väljakutse oli ka ujuma ja Oreganosse Kreeka toitu nautima jõuda. Aga sain hakkama. :) Pärast triivisime Röömust Krabisse, hiljem veel Templisse räpipeole ja siis Sunseti... oli pikk, kuum ja ilus öö, nagu suvine suudlus. :) 

Pühapäeva hommikul sulpsasin algatuseks sõudebaasi juures jõkke, linna jõudsime nii hilja, et Pastoraadis hommikusööki enam ei saanudki, Barbaras õnneks küll. Edasi kulgesime Siluetist Düüni (kus käisime meres ujumas), seejärel armsate taaskohtumistega mööda rannaäärt  Surf'n'Souli teises ranna otsas. Seejärel veel Pärnu Gurmee Itaalia Maitsete peole ja Pärnu Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: La Paloma". Jalutuskäik üle uue Rääma silla ja veel üks sulps jõkke... ma imestasin, et me pühapäeva hilisõhtuks ikka Tallinna tagasi jõudsime, kiusatus oli öelda, et ma ei tule siit alla/tagasi. :)

Seejärel läks Merkuur retrograadi ja oli tunda ka: ma olin aasta aega olnud täiesti kindel, et juuli viimasel nädalavahetusel olen Viljandi folgil, aga miskipärast leidsin end neljapäeva õhtul Võrust. Reedene Reina ja Sten-Olle kontserdi, mereannipaella ja ujumispausidega pidu ühes suures ilusas kodus Võru taga oli siiski seda väärt, laupäevane Hargla Uma Üülaat ka väga kaunis - tõeline haldjamets, täis hõljuvaid unenäopüüdjaid ja makrameekaunistusi, lilli ja küünlaid. Sten-Olle Moldau ja Öösorr esinesid, see pakkus natuke nostalgiat ja palju rõõmu.

Pühapäeva lõunaks jõudsin ikka Viljandisse ja see on hämmastav, milline suurepärane folk see üks (öö)päev oli! Kirsimäel Nikns Suns 20 "Folk rokib, raisk!" kontsert, peamiselt murul lebades kuulatud Imar (Šotimaa) laululaval ja Ando & sõbrad Kirsimäel ning õhtu lõpuks absoluutselt fantastiline Noep Goes Folk laululaval (+külalistena Duo Ruut, Mari Kalkun ja Sandra Sillamaa, kellega läks laval lausa suudlemiseks - kibeee!). Kesköö paiku polnud me üldse valmis folki lõpetama, Aida katuseterrassi jämm pakkus õnneks rõõmu peaaegu hommikuni. :) Ah jaa, millalgi õhtul oli vikerkaar ka taevas ning hommikused köögijutud, sulps Paala järve ja hiline hommikusöök Fellinis ka hingele head.

Lugemise väljakutse peale mõtlen uuesti vist sügisel, praegu on päevades ja öödes nii palju muud elu. Kinos vaatasin kirjandusfilmi "Jane Austen rikkus mu elu", lisaks õnnestus ära näha kunagi vaatamata jäänud "Vaba raha" investeerimise teemal, päris hoogne ja vaimukas. Jalgrattatiirude ja ujumiste arv nii lapsepõlve lemmikrandades kui ka selge veega järvedes teeb heameelt ning loodetavasti kasvab veelgi.

Lõputult õitsev juuni

"Jahe juuni" tundus pärast külma mai blogipostitust natuke igav pealkiri, nii et leidsin üles selle ühe positiivse nüansi, mis nende ilmadega kaasneb: Tallinnas õitsevad sirelid ja jasmiinid juuni lõpus ikka veel. Jah, Tallinnas, sest tulin juuni algul pealinna (pärast 1. juunil Navitrolla Tamula konna skulptuuri avamist ja esmatutvust padeliga Võru uutel väliväljakutel - sulgpalli-tennist-rannatennist mänginuna oli lihtne) ja jäin mitmeks nädalaks, kohe saab kuu.

Sellist asja, et olen suvel kuu aega järjest Võrust eemal, juhtus viimati vist kümme aastat tagasi, 2015 ehk, enne Võrru kolimist. Üldse on selles mõttes teistmoodi kevadsuvi, et esimest korda peaaegu veerand sajandi jooksul ei jõudnud ma mai lõpus Tartusse ajakirjandusinstituudi kevadgrillile Rotalias ega Kuressaarde suve kick-off peole Rannakuuris (õnneks kutsus sünnipäevalaps õigel päeval külla, mis tundus temperatuure ja jutustamiseks jätkunud kvaliteetaega arvestades lõpuks paremgi variant).

Naudin möödunud aastate pöörasele tempole vastukaaluks iseenda, oma keha, intuitsiooni ja südamesoovide tähelepanelikumalt kuulamist ning on väga mõnus. Juuni oli üsna ideaalilähedane: kaks nädalavahetust Tallinnas ja esivanemate maakodus, ühel nädalalõpul väljasõit Pärnusse ja teisel Haapsallu. 

Muu hulgas õnnestus üle väga paljude aastate Tallinna vanalinna päevade ajal pealinnas olla, juhtumisi tähistasid need just seekord Eesti Raamatu Aastat ning tegid kummarduse kodumaistele kirjanikele, luuletajatele ja kirjasõna hoidjatele. Vaiko Epliku & Eliidi värskeima plaadi esitluskontsert Harjumäel, Betti Alveri tekstidele loodud muusika ja vanade lemmiklugudega, oli kena.

Pärnu nädalavahetuseks võttis ilmataat end kokku, isegi tema teab, et suvi algab Pärnus, korraks oli päike ja soe. Loomulikult jõudsin ma siis suurest vaimustusest seal peaaegu igale poole: Mulligaleriisse klaasile šampanjale, suve avapeole Wasas (Silueti eksperimentaalse moeetendusega), uue Tuju avapeole ning siis veel spontaanselt Wunderbaari tantsima ka. Öösel koju jalutades imetlesime uut/kolmandat/Rääma/Juhusliku Kohtumise silda, mis siis ootas veel avamist. Tollele suvisele nädalavahetusele pani meeldejääva punkti sõbranna esmaspäevane sünnipäevapidu vahepeal valmis saanud Veinos. Ma olen südamest tänulik kõikide säravate ja kaunite Kaksikute eest mu ümber, kes korraldavad imelisi pidusid!

Jaanipäevaeelset nädalalõppu alustasime Tallinnas, Viru hotelli katuseterrassilt avanesid lemmikvaated, Rotermannist sai esimest korda läbi Golden Gate'i Admiraliteedi basseini äärde rannapromenaadile lonkida, Suveterrassil ootas hea muusika, lõbusate nimedega ülimaitsvad kokteilid, hõrgud söögid ja sume atmosfäär. Ära tulema hakates takerdusime sama maja esimesel korrusel Stars karaokebaari, kus sai ka nalja. Pühapäevast teisipäevani olin maal ja see oli hea valik: pühapäeva õhtul ilusa ilmaga õhtusöök õues, soojenduspidu ja väike tuli vanas pajas, võidupühal-jaanilaupäeval kuursaalipidu, toas kamina ees naudisklemine, aga kui vihm üle jäi, siis pärast päikeseloojangut ikka suurem lõke ka. Vahepeal kahekesi kasvuhoonesse šampanjat jooma hiilida oli ka lõbus, sest olin oma mopsiga nii populaarne, et kui maha istusime, moodustus pidevalt me ümber ja peale lastest väike külakuhi. :) Uue tünnisauna proovisin ka ära.

Ja ma olen väga õnnelik, et mul tuli idee juuni viimasel nädalavahetusel Haapsallu sõita - Võrust on see nii hirmus kaugel, aga Tallinnast vaid veidi rohkem kui tund. See isegi ei seganud, et oli jahe, hall ja vahepeal ka vihmane, lopsakas õitsev rohelus rõõmustas ikkagi, nagu ka puitarhitektuuripärlid ja väikelinnaidüll. Õhtusöök Hapsal Dietrichis oli lihtsalt nii super, krevetid, valge vein, šokolaadi-kohupiima-mustikatort ja cappuccino (ja mu mopsile toodi veekausile lisaks jänesekõrvasnäkk, mis läks kohe kaubaks). nagu ka hiljem klaas veini kaunis Von Gernetis, tantsusammud Disco Tallinna peol Kuursaalis, uni armsas merevaatega katusekambris ja hommikusöök Müüriääre kohvikus.

Väikeste sõbrakestega käisin kinos "Lilo & Stitchi" vaatamas ja Ring spaakeskuses. Itaalia film "Briljandid" meeldis mulle ka väga, ilusad värvid, valgus ja stilistika ning palju naiseks olemisega seotud teemasid. Ja ma vaatan, et unustasin eelmises postituses kirjutada aprilli lõpus vaadatud "Õnne tarkuse" filmist Dalai-laamast, mis puudutas... nt see, kuidas ta rääkis üksildustundest vs mõttest, et tal on kaheksa miljardit õde-venda. Postimehe kolumnis kirjutasin linnaruumist, aga vaatan, et värskete poliitiliste arengute valguses oleks võinud mõelda suuremalt ja linnaruuminõuniku asemel hoopis pakkuda, et Spark linnapeaks! :) Ühtlasi tänan südamest kõiki neid inimesi, kes eelmisel aastal raamatukogudest mu raamatuid laenutasid!

Väikesed värvilised suvekleidid

Tegin eelmisel sügisel Kreetal puhates ja promenaadi ääres lemmikrestos istudes suvekleitide teemal... noh, mitte päris doktoritöö, aga korraliku (osalus)vaatlustel põhineva uurimuse küll. :) Kreeka kuurortlinn pole muidugi mingi Lõuna-Prantsusmaa, kus maailma kõige stiilsemad prantslannadest fashionistad ringi lehvivad, aga mõtlemisainet sain siiski. Kavatsesin oma järeldusi juba siis jagada, aga sügistalvel pole suvekleidijutud kuigi aktuaalsed, nii et teen seda nüüd, ehkki ka see juunikuu on sundinud kapist liiga sageli teksad & kampsuni haarama, vahel veel saapad ja vihmamantli ka.

Kõigepealt, kleit on minu meelest üldse üks geniaalne rõivaese. Erinevalt pükstest ja seelikutest ei teki mingit küsimust, millega seda kombineerida. Suvekleidi viskad bikiinidele peale, lisad sobivad jalanõud ja käekoti, vajadusel ka päikeseprillid jms aksessuaarid ning voilà, stiilne outfit ongi olemas.

Niisiis, minu järeldused mainitud puhkusereisilt...

1) Toredad on nii lühikesed kui ka pikad kleidid, aga ilusate jalgadega daamide puhul on viimased siiski pisut nagu ressursi raiskamine - kõik on õnnelikud, kui selline naine valib oma kaunist säärejooksu maailmaga jagada. :)

2) Mustad ja valged kleidid on ühelt poolt klassika ja turvaline valik, aga teisalt natuke igavad ka, välja arvatud siis, kui aksessuaaridega on veidi vaeva nähtud - sellisel juhul võib lõpptulemus mõjuda väga stiilsena.

3) Siin on mängus muidugi tugev isiklik sümpaatia, aga maksimumpunktid said mult ikkagi väikesed värvilised suvekleidid! Punased, oranžid, kollased, roosad, rohelised, sinised, erivärvilised, kirjud, mustrilised, lillelised, triibulised, täpilised - puhas rõõm ja silmailu! Oskuslik mäng aksessuaaride ja ehetega on ka siin muidugi kirss tordil.

Parimad restoranid

Maailma kuulsaima restoranigiidi Michelini tärnide seis on värskelt selgunud ja see tuletas mulle meelde, milline kirg ja armastus on head restod, kohvikud, baarid, (spaa)hotellid mu jaoks läbi aegade olnud. Meenus 2000ndate algus, kui olin sõpradega koos asutatud ööelu teejuhi Heat peatoimetaja (igakuine tiraaž 10 000 tk, fotol meie kunagine reklaam avanumbriga, kas ma peaksin täpsustama, kes modell oli? :)) ning hästi kursis kõikide suuremate linnade paremate kohvikute ja restodega. Enamiku oluliste avapidudele sain kutse või nendega mõnikord juba enne, aga kindlasti varsti pärast avamist tutvuda. Sõbrad helistasid-kirjutasid päris sageli, et küsida soovitusi, kuhu sööma minna.

8+ aastat Võrus pole kahjuks selles vallas minuga palju head teinud (Eesti Maitsed kuulutas Võru oma kevadises artiklis kiirtoidu linnaks, kus on vaid kolm arvestatavat restot, millest üks on tänaseks juba uksed sulgenud). Tänu rohketele väljasõitudele ja spaapuhkustele olen Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare, Haapsaluga veel suutnud enam-vähem kätt pulsil hoida, viimased neist on nii väikesed, et sinna tekib uusi tõelisi pärle harva, aga Tallinnasse on lisandunud kohvikuid ja restorane nii palju, et siin on küll järg käest läinud. Samas on see tore ka, mul on südamest rõõm näha Eesti restoranikultuuri õilmitsemas, 2000ndate algul olin oma kohviku- ja restovaimustusega pigem ufo. Hakka või uskuma neid horoskoope, mis ütlevad, et vaadake, kuhu suunda läheb Veevalaja, mõnekümne aasta pärast lähete sinna kõik. :)

Igatahes. Restoranid. Kaval nipp on sellises külluslikus olukorras vaid parimatele keskenduda ja läbi selle filtri vaadates tuleb nentida, et Eesti kõrgeima kvaliteediga restode nimekiri kattub paljuski mu lemmikutega. Mõne aasta tagusest ümmargusest sünnipäevast on 180° by Matthias Dietheri restoranist imelised mälestused ja kogu NOA koos mu lapsepõlve Meriväljaga mulle armas. Rohelise tärni saanud Fotografiska 6. korruse restost on ka kalleima kaaslasega häid mälupilte.

Bib Gourmandi kohtadest meeldivad mulle mõned rohkem kui teised, aga soovitust väärivad tõesti kõik: Härg, Mantel ja Korsten, NOA, Tuljak, Lore ja UMA, Fellin Viljandis ka.