Lõputult õitsev juuni

"Jahe juuni" tundus pärast külma mai blogipostitust natuke igav pealkiri, nii et leidsin üles selle ühe positiivse nüansi, mis nende ilmadega kaasneb: Tallinnas õitsevad sirelid ja jasmiinid juuni lõpus ikka veel. Jah, Tallinnas, sest tulin juuni algul pealinna (pärast 1. juunil Navitrolla Tamula konna skulptuuri avamist ja esmatutvust padeliga Võru uutel väliväljakutel - sulgpalli-tennist-rannatennist mänginuna oli lihtne) ja jäin mitmeks nädalaks, kohe saab kuu.

Sellist asja, et olen suvel kuu aega järjest Võrust eemal, juhtus viimati vist kümme aastat tagasi, 2015 ehk, enne Võrru kolimist. Üldse on selles mõttes teistmoodi kevadsuvi, et esimest korda peaaegu veerand sajandi jooksul ei jõudnud ma mai lõpus Tartusse ajakirjandusinstituudi kevadgrillile Rotalias ega Kuressaarde suve kick-off peole Rannakuuris (õnneks kutsus sünnipäevalaps õigel päeval külla, mis tundus temperatuure ja jutustamiseks jätkunud kvaliteetaega arvestades lõpuks paremgi variant).

Naudin möödunud aastate pöörasele tempole vastukaaluks iseenda, oma keha, intuitsiooni ja südamesoovide tähelepanelikumalt kuulamist ning on väga mõnus. Juuni oli üsna ideaalilähedane: kaks nädalavahetust Tallinnas ja esivanemate maakodus, ühel nädalalõpul väljasõit Pärnusse ja teisel Haapsallu. 

Muu hulgas õnnestus üle väga paljude aastate Tallinna vanalinna päevade ajal pealinnas olla, juhtumisi tähistasid need just seekord Eesti Raamatu Aastat ning tegid kummarduse kodumaistele kirjanikele, luuletajatele ja kirjasõna hoidjatele. Vaiko Epliku & Eliidi värskeima plaadi esitluskontsert Harjumäel, Betti Alveri tekstidele loodud muusika ja vanade lemmiklugudega, oli kena.

Pärnu nädalavahetuseks võttis ilmataat end kokku, isegi tema teab, et suvi algab Pärnus, korraks oli päike ja soe. Loomulikult jõudsin ma siis suurest vaimustusest seal peaaegu igale poole: Mulligaleriisse klaasile šampanjale, suve avapeole Wasas (Silueti eksperimentaalse moeetendusega), uue Tuju avapeole ning siis veel spontaanselt Wunderbaari tantsima ka. Öösel koju jalutades imetlesime uut/kolmandat/Rääma/Juhusliku Kohtumise silda, mis siis ootas veel avamist. Tollele suvisele nädalavahetusele pani meeldejääva punkti sõbranna esmaspäevane sünnipäevapidu vahepeal valmis saanud Veinos. Ma olen südamest tänulik kõikide säravate ja kaunite Kaksikute eest mu ümber, kes korraldavad imelisi pidusid!

Jaanipäevaeelset nädalalõppu alustasime Tallinnas, Viru hotelli katuseterrassilt avanesid lemmikvaated, Rotermannist sai esimest korda läbi Golden Gate'i Admiraliteedi basseini äärde rannapromenaadile lonkida, Suveterrassil ootas hea muusika, lõbusate nimedega ülimaitsvad kokteilid, hõrgud söögid ja sume atmosfäär. Ära tulema hakates takerdusime sama maja esimesel korrusel Stars karaokebaari, kus sai ka nalja. Pühapäevast teisipäevani olin maal ja see oli hea valik: pühapäeva õhtul ilusa ilmaga õhtusöök õues, soojenduspidu ja väike tuli vanas pajas, võidupühal-jaanilaupäeval kuursaalipidu, toas kamina ees naudisklemine, aga kui vihm üle jäi, siis pärast päikeseloojangut ikka suurem lõke ka. Vahepeal kahekesi kasvuhoonesse šampanjat jooma hiilida oli ka lõbus, sest olin oma mopsiga nii populaarne, et kui maha istusime, moodustus pidevalt me ümber ja peale lastest väike külakuhi. :) Uue tünnisauna proovisin ka ära.

Ja ma olen väga õnnelik, et mul tuli idee juuni viimasel nädalavahetusel Haapsallu sõita - Võrust on see nii hirmus kaugel, aga Tallinnast vaid veidi rohkem kui tund. See isegi ei seganud, et oli jahe, hall ja vahepeal ka vihmane, lopsakas õitsev rohelus rõõmustas ikkagi, nagu ka puitarhitektuuripärlid ja väikelinnaidüll. Õhtusöök Hapsal Dietrichis oli lihtsalt nii super, krevetid, valge vein, šokolaadi-kohupiima-mustikatort ja cappuccino (ja mu mopsile toodi veekausile lisaks jänesekõrvasnäkk, mis läks kohe kaubaks). nagu ka hiljem klaas veini kaunis Von Gernetis, tantsusammud Disco Tallinna peol Kuursaalis, uni armsas merevaatega katusekambris ja hommikusöök Müüriääre kohvikus.

Väikeste sõbrakestega käisin kinos "Lilo & Stitchi" vaatamas ja Ring spaakeskuses. Itaalia film "Briljandid" meeldis mulle ka väga, ilusad värvid, valgus ja stilistika ning palju naiseks olemisega seotud teemasid. Ja ma vaatan, et unustasin eelmises postituses kirjutada aprilli lõpus vaadatud "Õnne tarkuse" filmist Dalai-laamast, mis puudutas... nt see, kuidas ta rääkis üksildustundest vs mõttest, et tal on kaheksa miljardit õde-venda. Postimehe kolumnis kirjutasin linnaruumist, aga vaatan, et värskete poliitiliste arengute valguses oleks võinud mõelda suuremalt ja linnaruuminõuniku asemel hoopis pakkuda, et Spark linnapeaks! :) Ühtlasi tänan südamest kõiki neid inimesi, kes eelmisel aastal raamatukogudest mu raamatuid laenutasid!

Väikesed värvilised suvekleidid

Tegin eelmisel sügisel Kreetal puhates ja promenaadi ääres lemmikrestos istudes suvekleitide teemal... noh, mitte päris doktoritöö, aga korraliku (osalus)vaatlustel põhineva uurimuse küll. :) Kreeka kuurortlinn pole muidugi mingi Lõuna-Prantsusmaa, kus maailma kõige stiilsemad prantslannadest fashionistad ringi lehvivad, aga mõtlemisainet sain siiski. Kavatsesin oma järeldusi juba siis jagada, aga sügistalvel pole suvekleidijutud kuigi aktuaalsed, nii et teen seda nüüd, ehkki ka see juunikuu on sundinud kapist liiga sageli teksad & kampsuni haarama, vahel veel saapad ja vihmamantli ka.

Kõigepealt, kleit on minu meelest üldse üks geniaalne rõivaese. Erinevalt pükstest ja seelikutest ei teki mingit küsimust, millega seda kombineerida. Suvekleidi viskad bikiinidele peale, lisad sobivad jalanõud ja käekoti, vajadusel ka päikeseprillid jms aksessuaarid ning voilà, stiilne outfit ongi olemas.

Niisiis, minu järeldused mainitud puhkusereisilt...

1) Toredad on nii lühikesed kui ka pikad kleidid, aga ilusate jalgadega daamide puhul on viimased siiski pisut nagu ressursi raiskamine - kõik on õnnelikud, kui selline naine valib oma kaunist säärejooksu maailmaga jagada. :)

2) Mustad ja valged kleidid on ühelt poolt klassika ja turvaline valik, aga teisalt natuke igavad ka, välja arvatud siis, kui aksessuaaridega on veidi vaeva nähtud - sellisel juhul võib lõpptulemus mõjuda väga stiilsena.

3) Siin on mängus muidugi tugev isiklik sümpaatia, aga maksimumpunktid said mult ikkagi väikesed värvilised suvekleidid! Punased, oranžid, kollased, roosad, rohelised, sinised, erivärvilised, kirjud, mustrilised, lillelised, triibulised, täpilised - puhas rõõm ja silmailu! Oskuslik mäng aksessuaaride ja ehetega on ka siin muidugi kirss tordil.

Parimad restoranid

Maailma kuulsaima restoranigiidi Michelini tärnide seis on värskelt selgunud ja see tuletas mulle meelde, milline kirg ja armastus on head restod, kohvikud, baarid, (spaa)hotellid mu jaoks läbi aegade olnud. Meenus 2000ndate algus, kui olin sõpradega koos asutatud ööelu teejuhi Heat peatoimetaja (igakuine tiraaž 10 000 tk, fotol meie kunagine reklaam avanumbriga, kas ma peaksin täpsustama, kes modell oli? :)) ning hästi kursis kõikide suuremate linnade paremate kohvikute ja restodega. Enamiku oluliste avapidudele sain kutse või nendega mõnikord juba enne, aga kindlasti varsti pärast avamist tutvuda. Sõbrad helistasid-kirjutasid päris sageli, et küsida soovitusi, kuhu sööma minna.

8+ aastat Võrus pole kahjuks selles vallas minuga palju head teinud (Eesti Maitsed kuulutas Võru oma kevadises artiklis kiirtoidu linnaks, kus on vaid kolm arvestatavat restot, millest üks on tänaseks juba uksed sulgenud). Tänu rohketele väljasõitudele ja spaapuhkustele olen Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare, Haapsaluga veel suutnud enam-vähem kätt pulsil hoida, viimased neist on nii väikesed, et sinna tekib uusi tõelisi pärle harva, aga Tallinnasse on lisandunud kohvikuid ja restorane nii palju, et siin on küll järg käest läinud. Samas on see tore ka, mul on südamest rõõm näha Eesti restoranikultuuri õilmitsemas, 2000ndate algul olin oma kohviku- ja restovaimustusega pigem ufo. Hakka või uskuma neid horoskoope, mis ütlevad, et vaadake, kuhu suunda läheb Veevalaja, mõnekümne aasta pärast lähete sinna kõik. :)

Igatahes. Restoranid. Kaval nipp on sellises külluslikus olukorras vaid parimatele keskenduda ja läbi selle filtri vaadates tuleb nentida, et Eesti kõrgeima kvaliteediga restode nimekiri kattub paljuski mu lemmikutega. Mõne aasta tagusest ümmargusest sünnipäevast on 180° by Matthias Dietheri restoranist imelised mälestused ja kogu NOA koos mu lapsepõlve Meriväljaga mulle armas. Rohelise tärni saanud Fotografiska 6. korruse restost on ka kalleima kaaslasega häid mälupilte.

Bib Gourmandi kohtadest meeldivad mulle mõned rohkem kui teised, aga soovitust väärivad tõesti kõik: Härg, Mantel ja Korsten, NOA, Tuljak, Lore ja UMA, Fellin Viljandis ka.

Külm mai

 Selle külma, aga siiski imeilusa maikuu juhatas sisse seiklusterohke volbriöö - Tartu volbritele ikka võrdväärset pole, mu esimene kümme aastat tagasi oli muidugi kõige unustamatum. Ilm viskas seekord küll krutskeid, temperatuurid langesid nulli ligi ja vihma sadas, aga see ei takistanud mind paljasääri kontsakingades, väikeses mustas kleidis ja nahktagis ringi kepsutamast (meil on perekonnas pikad traditsioonid kalendri järgi riietumisega). :) 

Lugesin hiljem kokku, et kui arvestada ka vihmas laulvaid volbrirongkäigulisi ning ülikooli raamatukogus tema ja Toomas Kuusingu näituse avamisel laulnud Lauri Sommerit, siis mul õnnestus 24h jooksul kogemata ja meelega osa saada kokku seitsmest muusikalisest etteastest: lisaks siis veel Nedsaja Küla Bänd Lodjakojas, 5Miinust x Merlyn Uusküla Kaarsillal, Svjata Vatra korp! Ugalas, Lexsoul Dancemachine EÜSis ja ansambel Bläh Raimlas. Sinna vahele natuke head sööki ja veini Pazzos, Pompeis, Veinis ja Vines ning magusaid unenägusid Dorpati jõevaatega toas. 1. mai hommik oli särav ja päikeseline, uitasin koeraga jõe ääres ja Turusillal, kuhu ma polnudki varem sattunud, aga kust sain kohe märgiloo - silla keskele oli kirjutatud "Musi, armastan Sind" ja sinna peale väikselt valgega "kohuke" ka (teatavasti kutsutakse niimoodi hingelt blonde brünette). :)

Seejärel olin kaks nädalat Võrus, tegin kaminasse tuld, käisin Kubija spaa saunades soojas, ulpisin basseinis ja (mulli)vannides ning nautisin pikkadel jalutuskäikudel õiteilu. Mai esimesel nädalavahetusel kuulasin viis päeva põnevaid veebiloenguid tantrast ja armastusest, oli inspireeriv ja pakkus mõtlemisainet. Euroopa päeva raames toimus Võru keskväljakul Uma Mekk kevadlaat ja Ott Lepland esines, see kõik oleks jällegi palju meeldivam olnud, kui poleks ikka nii külm olnud. Pärast käisin üle pika aja pubis, aga kui kõige meeldejäävam asi sealt, mida järgmisel hommikul meenutada, on see, et oh, nii tore oli sõbrannaga doominot mängida, siis see ütleb. nii üht kui teist Võru ööelu kohta neil päevil. :) Pur Muddile hiljem Club Tartusse jõudsime siiski ka.

Mai keskel pidin Eduard Vilde 160 reisikirjade konkursi autasustamise tõttu ootamatult plaanitust varem Tallinna sõitma, tseremoonia oli ilus ning seejärel oli Tallinn mu vastu eriti armas. Kõigepealt Tallinn Design House'i 8. sünnipäevapidu, kus lisaks moele esines Uku Suviste, seejärel Veino veel valmimisjärgus uue asukohaga tutvumine. Šampanjat voolas ojadena ja elu läks järjest ilusamaks. Järgmisel õhtul jäime imekaunisse Sazeraci toppama, aga jõudsime siiski lõpuks Vabaduse väljakule absoluutselt fantasilise vokaaliga Morcheebat kuulama. Ilm oli jälle selline, et taandusime mingi hetk Moodi teed & kakaod jooma, aga meil ei lastud kaua korralikud olla, peagi hakkas lauda saabuma pokaale mullidega ja põnevaid inimesi. Laupäev jätkus päevikupidajate töötoa, Krulli pargi avakontserdiga Rita Ray & Robert Linnaga, Kalamaja päevade muu mõnusa melu ja Eurovisiooni vaatamisega. Pühapäevast nautisin täiega rahulikumat rütmi, enda ja kodu eest hoolitsemist, kvaliteetaega pereliikmetega ja lugemist.

Fotografiskas käisin oma kauaaegse lemmiku näitusel "Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade", must-valges fotograafias ikka on mu jaoks See Miski. Reedeõhtusel klassikokkutulekul Hobujaama St. Patrickus kavatsesin algul vaid korraks näo ära näidata, aga üle ootuste ülitore oli, pärast jõudsime viimaste vapratega veel Stalkerisse tekiilat jooma, pidu peaaegu hommikuni. 

Südantsoojendavaid brunche ja õhtusööke jätkus Tallinna nädalasse ka, Kringel, Literaat, Noa, Nop olid kõik head, kaaslastest rääkimata. Maikuu kolumni Postimehele inspireerisid paljuski hiljuti loetud Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast" ja Urmas Vadi "Kuu teine pool". Jonas Jonassoni "Algot, Anna-Stina ja õnnistatud samakas" oli lustakas ja Nina George'i "Väike Prantsuse restoran" puudutas ootamatult palju. Nüüd olen tagasi Võrus, neljapäeval õnnestus pärast kooliõpilastele esinemist siiski ühel terrassil lõunatada, kus kuuldud lause "kuu aega hooaega läinud" (kui märkisin, et mis ilm - kõigepealt külm ja siis muudkui vihm!), pani mind mõtlema, et tõesti - tavaliselt olen ju Võrus maikuus juba ujunud ja "pruuniks 2. juuniks" on ka lihtsasti tehtav olnud. Õnneks tuli selle peale reedel lõuna ajal päike välja, nii et sain terrassil päikest võtta, ja õhtusel üliägedal salongipeol (kalli sõbra sünnipäeva, uue kodu, muude saavutuste ja elu tähistamiseks) sulpsasin nende kohalikku järve (Võru külje all) ujuma ka.

Kui muutud ise paremaks...

 "Kui muutud ise paremaks, muutub paremaks ka kõik Su ümber." See lause on mind täna hommikust peale kummitanud, sest saabusin eile õhtul Võrru ja hommikul avastasin, et lisaks kõrvalmajale, mis läbib uuendusprotsessi, paigaldati just tellinguid ka järgmisena lähimale vastasmajale. Ma mäletan, et juba kunagi Tallinnas oli nii, et kui ma kuskile uude kohta kolisin, siis tingimata alustati seal kohe kortermaja rõdude uuendamist, fassaadivärskendust, tänava asfalteerimist vms teeremonti maja ees. :)

Huvitav, et esimestest Võru aastatest mulle midagi sellist ei meenu (lugesin just kokku, et jõudsin siin elada kokku viies üürikodus enne oma Kaneelimajas & paradiisiaias maandumist), aga lisaks sellele, et see maja sai tänu mulle täiesti uue välimuse ja ka suure osa sisemusest, kaevati eelmisel sügisel maja ees tänav üles (aga siis ma olin õnneks nii palju järjest erinevatel reisidel, et see eriti ei seganud)... ja nüüd siis uuenevad kõrvalmajad. Tore. :)

Eile õhtul mõtlesin küll, kuhu ma tulin - kui tavaliselt on Tallinnas jahedam ja Võrus soojem, siis eile oli Tallinnas suvi, 19 kraadi sooja ja päike, Võrus aga 14 ja vihm. Tegin siis kaminasse tuld, hilisõhtul istusin natuke veel ikkagi terrassil ja nentisin, et eelmisel sügisel lisandunud varikatusel on selgelt plusse, saab vihmaga ka õues istuda.

Tänaseks oli õnneks Võrru ka suvi jõudnud, nii et nautisime terrassil arbuusi ja päikest, hiljem korrastasin aeda - üritasin aru saada, kas aastataguse karmi talvega otsad andnud Kanada & tavalistest roosidest mõnel on veel elulootust, paar tükki neist eelmisel suvel ikka hingitsesid. Loobusin paarist peenrakastist, kuna sain aru, et ei viitsi potipõllundusega siiski nii palju tegeleda. Küll aga tekkis isu minna ja terrassile ohjeldamatult suvelilli juurde osta. Seni hoolitsevad õiteilu eest sirelid ja pelargoonid. Märtsikellukesed, tulbid, forsüütiad, kreegivõsa, õunapuu ja toomingas on õitsenud, õnneks, sest see vanarahvatarkus, et kui toomingas õitseb, läheb külmaks, pidas ka seekord mai alguses täitsa paika. Natuke mõtlen siin veel terrassi ja aia üle, kas tahan midagi lisada või ümber tõsta, aga loomeprotsess käib ja tundub, et suvi võtab juba täitsa ilmet, rõõm.

Koerad & südamed

 Ma olen mõelnud, et koerad on natuke nagu me kehast väljaspool ringi lippavad südamed. Märgikuninganna nagu ma olen. Ja see, kuidas me kohtleme oma loomi, näitab ehk ka seda, kuidas me kohtleme oma südant... ja südamesoove?

Mul on oma mopsikesega kalduvus olla overprotective mother (taevale tänu, et mul lapsi pole!), aga nagu üks "sõbranna" kunagi poolpiprase naeratusega mainima kippus, on mu koeral parem elu kui nii mõnelgi inimesel (tõepoolest, sisuliselt ma olen koeraga kaheksa aastat kodus olnud, samas kui teised on lapsega kolm... aga olgu, ma olen kolm raamatut ka nende aastatega kirjutanud ja avaldanud, lisaks kolm tõlget, ühe kodu seest & maja väljast renoveerinud). Ning jah, ma suhtun ka oma südamesse üsna sarnaselt - 2016. aastal südame järgi elule pühendumisest alates on lennanud valdavalt väga kergekäeliselt üle parda kõik, mis ei resoneeru. Kes ka, aga vähem kergekäeliselt - ja tagantjärele vaadates oli nii mõnegi inimese puhul liiga kaua igasugustele nõmedustele läbi sõrmede vaatamine muidugi viga.

Koerad ja südamed on ses mõttes ka sarnased, et neile on õnneks üsna vähe vaja. Õdusat pesa, natuke hõrgutisi, looduses ringi uidata, puhke- ja mänguaega ning kedagi, kes kallistab ja pai teeb.

Ma ei hakka kuskilt meediast loetud õuduslugudest rääkimagi, aga paraku meenub ka mu tutvusringkonnast inimene, kes kunagi oma koera pikkadeks tööpäevadeks üksi pimedasse sauna-vannituppa kinni pani - pole ime, et vaene loom vaid värises ja võbeles. Tagantjärele on mul kahju, et mul polnud tol ajal piisavalt teadlikkust, et talle midagi öelda või loomakaitse kutsuda, aga ega nad vist Eestis paraku sellise käitumise peale midagi ette ei võtakski (lugesin selle peale kohe huvi pärast natuke loomakaitseseadust - alust oleks olnud küll). Ja ma saan aru, et ilmselt ta kohtles oma südant samamoodi - öeldakse, et selle tunneb ära, kellel on süda lukus, nad on südametud, külmad, puised, jäised.

Ma olen kursis teooriaga, et puur võib koera jaoks olla pesa ja turvapaik, hüperaktiivsete mööblihävitajate puhul võib see olla kodus vältimatu abivahend, transpordikastid võivad samuti vajalikud olla… aga ma ei suudaks ikkagi tungiva vajaduseta ei oma koera - ega südant - puuri panna. 

Enamik mu sooja südamega armsaid sõpru kohtlevad õnneks oma loomi siiski üsna samamoodi kui mina ehk siis nagu pereliikmeid - armastavad ja nunnutavad, pakuvad neile pehmeid patju ja parimaid palasid, ühist kvaliteetaega ja palju hellust. Ega need tarkuseterad, et see näitab inimese kohta palju, kuidas ta loomi kohtleb, nagu seegi, kuidas loom ühe või teise inimese peale reageerib, pole ka asjata sündinud ja ajahambale vastu pidanud.

Armas aprill

 Aprill oli juba päris sulnis, alates esimesest päevast, mil mul oli Tartusse asja, nii et nautisin siis ühtlasi hommikukohvi ja hõrgutisi TOKOs ning hiliseks lõunasöögiks Creppi rohkete mälestustega seotud kanamaksasalatit klaasi veiniga. Imeilus kevadpäev soosis ka jalutuskäike Emajõe ääres ja kaunites parkides.

Aprilli head muusikaelamused algasid Tallinn Music Weekiga kuu esimesel reedel ja laupäeval, miskipärast jõudsime Terminal Recordsi, Fonoteegi ja Kivi Paber Kääride vahepeal ka Manna La Roosasse. :) Laupäevased bändid Kivi Paber Käärides Roots Sessionil, mis lubas countryt, folki, jazzi, rocki jm, olid lemmikud.

Järgmisel reedel möllas Club Tartus Hunt ja neljapäeval enne munadepühi Terminaator, mõlemal õhtul oli klubi rahvast täis ja super pidu, kõik laulsid kaasa, tantsimine oli kohati küll rohke füüsilise läheduse tõttu raskendatud. :)

Pühadeks saabus Võrru imeline 25kraadine suveilm, nii et tõeliselt mõnus oli oma lehvivates värvilistes suvekleitides ühelt gurmee-elamuselt ja kontserdilt teisele kulgeda. Neljapäeval nautisin Nammi meritindi erimenüüd, reedel Suure Muna pashakooki, heas seltskonnas esimest päeva avatud Playa Võrus jäätist & roosat veini, hiljem Eva Sushi samuti väga operatiivselt suvevormi saanud terrassi ja Ismo Haavisto esinemist Võru Bluusiklubis, laupäeva õhtul tünnisauna & grilli sõprade juures ning pühapäeval traditsioonilist brunchi Paulines.

Sattusin ka Osula kooli kokkutulekule (kena, arvestades seda, et mu Tallinna keskkooli enam ei eksisteeri) ja kalale (lõpuks ometi leidus üks mees, kes mu kaasa võttis!). Võrumaa loovettevõtjate võrgustiku esimene kohtumine Suures Munas oli inspireeriv, väga hästi korraldatud päev! Pärast seda Tallinna kolm korda madalamate temperatuuride keskele saabuda oli päris karge elamus, meeldivad koosviibimised ja filmielamused õnneks leevendasid. Artises näidati 35 mm lindilt filmi “Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad”, mida nägin esimest korda 2003. aastal PÖFFil ja pean mind tugevalt mõjutanud filmiks, kirjutasin sellest ka Võrru kolides. Oli hõrk kogemus seda uuesti suurelt ekraanilt vaadata ja vist teistelegi - kogu saalitäis inimesi istus vaikselt tiitrite lõpuni. Samas, ma ei mäletanud, et seal oli nii palju seksi ja vägivalda, mul oli meeles, et see oli väga zen film… ja tegelikult muidugi oligi, ikka. Ühe väikese sõbrakesega vaatasin ka “Paddingtoni seiklusi džunglis”, oli nunnu. 

Postimehe kolumnis kirjutasin sellest, kuidas teha hirmust ja surmast toetavad sõbrad. Natuke ilusaid uitamisi Kadriorus, vanalinnas, Stroomi rannas ja Kopli liinidel (mulle endalegi ootamatult, aga vau, milline elukeskkond ja rannapromenaad sinna on ehitatud!), natuke ulpimist NHF spaas ja läinud see aprill ongi. Aasta parimat aega alga!