Säravkuldne oktoober

Oktoobri esimene Võru pidu algas nagu halb Prantsuse film (või Iiri... kus kurjast eksalkohoolikust lihttööline ründab üsna arusaamatutel põhjustel õrna loomeinimest - hm, ei kõla ju nagu hea stsenaarium?!), aga edasi läks õnneks lustakamaks, järgmised plot twistid olid juba palju elevusttekitavamad. Ootamatuid arenguid pakkus see õhtu igatahes hulgem, nii et pärast seda ei saa vähemalt enam nuriseda, et Võrus igav oleks.

Tegelikult eelnes sellele oktoobri esimene Tallinna pidu - väga tore õhtusöök ühel kolmapäeval koos kuue põneva ja sümpaatse inimesega Controventos ja lõbus jätkupidu pealinna parimas karaokebaaris Retroteek.

Pärast Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina reisi jõudsin Tallinnas veel Kompusse/Vatikani Ennu Rattale tantsusamme koguma, dj-d Mart Juur ja Tom Lilienthal in da house garanteerisid hea muusika. Sellele järgnenud reedel avati Võrus Vana-Võromaa Kultuurikojas Tanel Veenre, Mare Kelpmani ja Raili Keivi disaininäitus "Tuba kolme uksega", hiljem tegime Kolmes kerge hõrgu ampsu... ning hoidsime end laupäevaks, mis algas meeldivas seltskonnas juubeli väisamisega Piusal ja lõppes pärast vahepeatust Pubi17s varajastel hommikutundidel hoogsa retropeoga Club Tartus koos hulga kooli kokkutulekult tulnud inimestega.

Tallinn Fashion Weeki raames jõudsin seekord teisipäeval Ketlin Bachmanni ja Riina Põldroosi imekauni "Odi et Amo" näituse avamisele Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning reedel Liina Steini moeetendusele Kultuurikatlas (ja armsate Pärnu moegurude seltskonnaga afterpartyle Morenas, aadressil Kopli 25, minu jaoks on see vist küll alatiseks "kunagine Kamahouse").

Sama nädal pakkus ka väga ilusaid muusikaelamusi - teisipäeval Alexela kontserdimajas Apocalyptica (soojendas The Raven Age), keda ma kuulsin esimest korda 1990ndatel, kolmapäeval Inese kontsert-õhtusöök Chicago 1933s. See viimane mõjus koos intelligentse kaaslase ja 2013. aasta Dom Perignoniga nii, et ma olin ilma viinata purjus ja muude abivahenditeta pilve(de)s. :) Puhas õndsus ja seitsmes taevas.

"The Mystery of Banksy / A Genius Mind" näituse vaatasin ka napilt enne sulgemist Telliskivis ära. Teemad tegid natuke kurvaks, nagu tabav ühiskonnakriitika ehk peakski, samas Banksy julgus ja andekus vaimustas ja rõõmustas. Oktoobri lõpus Võru Kandles avatud kolm näitust olid värvilisemad ja helgemad: Asteria neoonvärviline maalinäitus "Hispaania värvid" ja Toomas Kaskmanni "Ajaaken" - tema maalid ja käekiri meeldisid mulle juba siis, kui nendega kunagi Katariina kohvikus esmakordselt kohtusin, lisaks Danel Rinaldo fotoseeria "Theia", mahekuldsetes toonides kaunis kunst... nagu kogu see oktoobrikuu, millest suurema osa ma olengi hõljunud kuskil kaunites kuldsetes sfäärides. Lisaks lonkinud Tallinna ja Võru sahisevaid lehti täis parkides, Luhasoo rabas ning Kubija spaa veesilmi ja vaateid nautima jõudsin ka.

Kuulujuttudest...

Mõtlesin kuulujuttude peale, kuna üks päris värvikas mu enda kohta jõudis hiljuti kenasti ringiga minuni (nagu nad ikka teevad). Kergitasin kulmu, naersin natuke ja mõtisklesin natuke selle üle, kust ja miks see tulla võis.

Seejärel meenus, kuidas kümmekond aastat tagasi, kui ma juba raamatuid kirjutasin ja ka Postimehe laupäevalisa juhtisin, kuulsin, kuidas mõned inimesed mind hirmsasti kartvat. Tookord olin ma ajakirjanikuna ikka väga pehmete ja helgete teemade peal, good vibes only, nii et see sügavalt jahmatas mind. Kodujäneseid kardate ka? Ma olin omast arust umbes sama malbe. :)

Kümme aastat elutargema ja karastunumana saan ma muidugi aru, kui nõmedad ja vaid välisele keskendunud inimesed need olid. Ikka väga must südametunnistus peab olema ja üsna loll ka, kui hirmsasti kardad pehmetele persooniintervjuudele ja moe-toidu-koduteemadele keskendunud ajakirjanikku?! Eks ma olen sarnasest suhtumisest muidugi teisteltki ajakirjanikelt kuulnud, see aitab seda vähem isiklikult võtta. Pluss elukogemus aru saada, et suur õnn on see, kui võltsid ja varjamist vajavaid tegusid tegevad inimesed Sust ise eemale hoiavad.

Lõpuks on ju kõmu ja kuulujuttudega nii, et kui räägitu pole tõsi, pole mõtet solvuda, ja kui on, siis veel vähem. Enamik inimesi muretseb nagunii kõige rohkem enda maine pärast, aga kui tundub, et teistele on ikka väga vale mulje jäänud, siis võib ju alati ise oma tõe välja öelda?!

Nt kui ma mõni aasta tagasi kuulsin, kuidas üks “sõber” olla väitnud, et ma magan kõigiga, siis ajas küll korraks natuke närvi, eelkõige mõte kogu mulle omistatud, aga tegelikult saamata jäänud seksist. :) Aga rohkem ajas ikkagi naerma, sest kui hakkasin kuulujutu mõjul arvutama-meenutama, selgus, et viimane uus mees, kes mu voodisse lisandus, oli seesama, kellest sai hiljem mu abikaasa (ja sellestki on juba uskumatu hulk aastaid, appi!)… Aga noh, klassika - selle “sõbra” probleem oli muidugi see, et ma temaga ei maganud.

Kirsina koogil näitas Instagram mulle just nüüd paar päeva tagasi lauset, mis ütles, et alati tulekski suhtuda väga ettevaatlikult kuulujuttudesse, mida kuuled naise kohta - enamasti on nende allikaks kas mees, kes teda ei saa, või naine, kes ei suuda temaga võistelda. Väga tabav! Muide, teine hea Instagrami tarkusetera ütleb, et parem hoida oma nina raamatus, kui seda teiste asjadesse toppida... Inspireerivaid raamatuid saab nt Pilgrimi kodulehelt.

Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina

 Montenegro oli minus kõhklevat kiusatust tekitanud juba mitu aastat, kohale jõudsin sinna teisel katsel - esimesed, kevadel oktoobri alguseks ostetud lennupiletid läksid tarkusehambaseikluse tõttu tuulde, aga kuna need olid algusega Riiast ja nädalaks, siis lõpuks olin päris rahul, et sain osta uued algusega Tallinnast ja piirduda nelja ööga. Maandumine õnnestus samuti teisel katsel - rattad puudutasid tol sombusel pühapäevahommikul Tivatis juba peaaegu lennurada, kui nina uuesti taeva poole tõstsime, nii et pool rahvast oli muidugi näost kaame, ma flirtisin mõttega, et ehk saame hoopis Dubrovnikusse ja lohutasin Estonian Airi aegse kolleegi sõnadega lähikondseid, et ärge muretsege, taevasse pole ükski jäänud. :) Aga pärast auringi saime teisel katsel siiski kenasti maandutud.

Mul oli kaheks esimeseks ööks Tivatis basseini ja vaimustava merevaatega rõduga korter ning kaks viimast ööd peatusin Budva vanalinna südames. See oli hea valik, sest ehkki Tivatis on ilus rannapromenaad ja sadam (mille kauneim pärl on Montenegro mereväe kolmemastiline purjekas Jadran), tundus see linnake mulle muidu üsna igavavõitu. Natuke seal jalutada ja endale nunnude kassipoegadega Sofi lemmikkohvikuks leida oli siiski tore. 

Rõõmu tegi seegi, et sain reisi lühidusest ja 20 plusskraadi kanti ilmaennustustest hoolimata siiski iga päev päikest, pool päeva isegi Tivatis basseini ääres päevitada ja Budvas meres ujuda. Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mõistlik oleks olnud käia septembris Montenegros ja oktoobris Kreeka saartel, mis on lõuna pool ja kus näitab siiani 25+ soojakraadi, aga samas ringi seiklemiseks oli see umbes 22C ideaalne.

Esmaspäeval tegin daytripi mägede vahele lahesoppi peidetud Kotori, mis on väga maaliline ja imetilluke. 12.-14. sajandi vahel ehitatud UNESCO kaitse all olev vanalinn meenutas mulle natuke Spliti Horvaatias. Sõin jäätist, imetlesin linnamüürilt vaateid Kotori lahele ja jahtidele, efektset Gurdichi väravat, käisin St Tryphoni katedraalis ja jalutasin läbi kellatorniga Relvade väljakult. Muide, linnas on ka kassimuuseum.

Teisipäeval liikusin edasi Budvasse ning ehkki ootused olid madalad, meeldis see mulle lõpuks kõige rohkem. Seal oli rohkem elu ja melu, kutsuv rannapromenaad (kus söögikohtadest soovitati Portot, Jadranit ja Olimpi, aga ma sain parimad kogemused hoopis Rivast) ning kompaktne vanalinn Poeetide väljaku ja tsitadelliga, kus peitub õdus väike raamatukogu ja mille tipust avanevad head vaated kogu linnale ja merele. Kindluse juures on päris kõrvuti ka St Ivani ja Püha Kolmainu (St Trinity) kirikud, soovitan kindlasti viimasesse sisse vaadata - see on küll pisike ja seal ei tohi pildistada, aga ikoonid on imekaunid ja atmosfäär eriline! Mu suurim lemmik oli aga "Tantsiva tüdruku" skulptuur üsna vanalinna lähedal - nii kaunis ja graatsiline! Budva on üle 2500 aasta vana ja Aadria mere rannikul üks vanemaid asulaid, mis on jõudnud kuuluda muu hulgas pikemalt nii Kreeka, Rooma, Veneetsia kui ka Austria-Ungari impeeriumi valitsemise alla.

Aga. Mul kripeldas ju seni külastamata Bosnia ja Hertsegoviina lähedus ka, nii et ehkki bussiühendused olid nõrgad (vaid üks buss päevas sinna ja tagasi) ning ilmaprognoos kolmapäevaks kohutav (torm, tuul, vihm, pluss start varahommikul pimedas) võtsin selle seikluse siiski ette ja olen nii õnnelik, et seda tegin! Sest ehkki lõpuks kulus bussisõitudele 4+4 tundi ja meenus, kui tüütu asi on passikontroll (2+2 korda sabas seismist mägedes asuvates piiripunktides), siis merevaated olid vapustavad (sõitsime umbes 40 kilomeetrit mööda lahe serva Kotorist Herceg-Novini), mäed ja nende kohal tiirlevad kotkad samuti... Mägiteid ma vanasti ei armastanud, aga olen vist karastunud (aitäh, Gruusia - pärast 2018. aastal sealsetes mägedes tee ära viinud mudalaviinis bussiga kinni istumist tundusid Montenegro ja Bosnia teed lapsemäng!). 

Bosnia ja Hertsegoviina lõunapoolseimas linnas Trebinjes lonkisin natuke ringi, vaatasin vanalinna, rahvusmonumendist Arslanagići/Perovica silda üle Trebisnjica jõe, Issanda Muutmise katedraali (Holy Transfiguration Orthodox Cathedral - loodan, et tõlkisin õigesti) ja Gradski parki, šoppasin kiirelt veidi, kohvitasin ja sõin. Ükski sealne hotell päris seda nägu ei olnud, et ma seal omapäi ööbida oleksin tahtnud ja bussid hilinesid, seetõttu jäi üsna lühikeseks see visiit.

Sellegipoolest oli tagasi Budvasse jõudes ja õhtuks head valget kala kohaliku valge veiniga nautides ning järgmisel hommikul rannapromenaadil Rivas hommikust süües ja kohvitades suu kõrvuni ja eufooria laes. Olen jah natuke segane, et mul on vaja sellistesse kohtadesse ronida, aga... see 100% elus olemise ja enesearmastuse tunne oli seda sajaga väärt! Ah jaa, kolm abieluettepanekut sain sel reisil ka (õnneks mitte liiga tõsist), ühe küll telefoni teel teiselt reisil olevalt eestlaselt, aga kaks kohalikelt - ühte väljakut Budva vanalinnas vältisin lõpuks, kuna esimene kord sinna sattudes hõiskas mingi tüüp mulle "Marry me!" ja teine kord "Aahh, my wife!"! :)