Maikuu, maine ja õrn

 "Koos kulgeda päeva ja ööga / On maikuu maine ja õrn..."

Need Mari Jürjensi õrna ja imeilusa "Maikuu" read on mind terve kuu saatnud - avastasin selle laulu juhuslikult pärast mai esimest ja eriti idüllilist nädalavahetust, kui Instagramis story taustaks muusikat otsisin. Tuli ja jäi. Teine lummavalt kaunis leid on Mari Kalkuni "Ma tahaksin kodus olla (kui õunapuud õitsevad)".

Maikuust rääkides tuleb muidugi alustada aprilli lõpust ja volbrist. Esialgne Tartu plaan asendus Võruga, aga külma ilma arvestades oli see ehk päris hea. Seda enam, et koos mai algusega hakkas lõunaosariikides järgmisest hommikust kohe soe ja mõnus. Nädalavahetus möödus meeldivas seltskonnas ühe maalilise järvekese äärest teise äärde kulgedes, päeval paadisildadel päikest võttes ja öösel taevas rippunud kuldset täiskuud imetledes.

Nädala sees kohvitasin ja veinitasin Võrus ühe imelise naisega teise järel, Katariinas & Stedingus, reedel sain pubist Postimehe mai kolumni lõppu hea loo, kui me lauda sattunud karused mehed hakkasid ootamatult rääkima, kuidas nad armastavad Reet Linnat, sest kui nad pühapäeva hommikul tuumapohmelliga ärgates ETV mängima panevad, klaasi vett võtavad ja siis Reet "Prillitoosis" ütleb, et elame veel, siis see annab nii palju lootust. :)

Uma Meki kevadlaat Võru keskväljakul pakkus hõrke maitseid ning mu Muhu lapsepõlvemaade omakülamees Ivo Linna laulis südamed ja jaheda ilma mitu kraadi soojemaks. 

Emadepäevaks saabusin Tallinna, uuel nädalal käisime Põhjala tehases Ankrusaalis kohvil, avastasime kunagistel radadel lonkides mereäärse terrassiga F. M Dostojevski pubi. Mandalatantsima jõudsin ka üle hulga aja, see tegi rõõmu, nagu ka kodused koosviibimised inspireerivate naistega. Noa ja Pegasuse hetked samuti.

Järgmisse Võru nädalasse jäi üks täiuslik 27kraadine päikeseline (paraku ka kerge drooniohuga) päev, mille veetsin suuremalt jaolt oma terrassil päikest võttes ja jäätist süües. Meenutasin nostalgiaga neid maikuid, kui juba järves ujumas käisin, aga kuna vahepeal oli ka üks kevadine EMO-seiklus Võru haigla sõbralike daamide juurde, siis seekord igaks juhuks ei riskinud, piirdusin Kubija spaas ulpimisega. Jalgrattatiire nautisin, sain kingiks piibelehti, istutasin terrassi lillekastidesse pelargoone (ja aeda rabarberi), tegin rabarberikooki & -kisselli. Võru Gümnaasiumi noortele esinesin juba mitmendat kevadet ka.

Mõned armsad ja lõbusad õhtud Indigos & pubis, üks peaaegu kleidi seljast viinud tantsukeerutustega pidu Club Tartus ning juba olingi taas lennus. Esialgu viis tee Tartusse, kus imetlesime Lydias avatud pop-up poes Lilli Jahilo kleite & Sigrid Kuuse ehteid, istusime ühel ja teisel pool jõge päikese käes (Väikeses Kuubas oli ikka kõige parem), põikasime läbi Karlova päevadelt ja ÜTI kevadgrillilt Rotalias, lonkisime jõe ääres ja teistel sumedatel sirelilõhnalistel radadel, jõime klaasi šampanjat Bar Parallelis ja taimeteed Creppis. Järgmisel päeval tõi rong mu Tallinna, et vahelduseks tegus ja asjalik olla. Kinno jõudsin siiski ka, puhtalt Zendaya pärast - "Hõissa, pulmad!" ei olnud miski nunnu pulmafilm, aga sõnum ilus, mille sealt enda jaoks noppisin - et valge kleidiga glamuursetest pidudest on olulisemad inimesed, kes valivad teineteist. Iga. Jumala. Päev.

Kohvi & šampanjat

 See oli vist umbes see hetk, kus ma otsisin ühe blogipostituse jaoks pilte ning valituks osutusid muu hulgas Võru järvevaated - üks mu hommikukohviga peegelsileda vee ääres paadisillal, teine kahe šampanjaklaasiga, taamal taas Tamula. 

Pakkus kuidagi mõtlemisainet ja ahhaa-elamusi. Sel teemal, kui suur osa mu õnnetundest on seotud kvaliteetse toidu & jookide ning rahulike hetkedega ilusas keskkonnas - see hõlmab nii kodu(sid) kui ka ümbritsevat. Sellised hetked on puhas rõõm nii üksi kui ka kallite kaaslastega jagades.

Kuidagi haakus selle kõigega mu jaoks üks suurepärane FB postitus sel teemal, kuidas inimesed on kaotanud lootusrikka usu helgesse tulevikku vs Eckhart Tolle mõttetera, et tegelikult on meil kõigil alati ainult käesolev hetk, täna, siin & praegu. Millega omakorda haakub see kunagi vist Elizabeth Gilberti raamatus vahendatud mõttetera itaallaslikust elufilosoofiast, et kuna poliitikaga on nagunii kogu aeg asjad sealsamuses, siis on targem keskenduda heale toidule, ilule ja elu nautimisele. Romantiseerida oma igapäevaelu jne.

Ma avastasin kõik need mõtted väga ammu, aga pandeemia, sõjad, lapsepõlvesõbranna ja veel mõne sümpaatse tuttava surm on kõik sellele ainult hagu andnud. 

Samas ma jälgin Instagramis Kristi Saaret, keda ma pean sümpaatseks, targaks, huvitavaks ja meeldivalt kahe jalaga maa peal olevaks naiseks... aga kui ma loen sellest, kuidas inimesed püüdlevad suurema palga ja selle poole, et 50% sellest kõrvale panna, siis... nomaitea. Ühelt poolt kindlasti väga mõistlik, teisalt... ei, loomulikult on mul ka olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et oleks võinud heldelt priiskamise asemel rohkem raha kõrvale panna, ainult et... kui mul oleks praegu kõik see raha, siis ma ilmselt priiskaks jälle veel heldemalt. :) 

Loomulikult mul ei ole midagi säästmise, investeerimise jms vastu, aga... 100% kindlaid investeeringuid teatavasti ei ole. Kõigel on oma riskid - aktsiatel, kinnisvaral jne. Teispoolsusse kaasa ei võta neist ühtegi ja mulle on alati absoluutselt kõige olulisem tundunud elada, täna, siin ja praegu, täiel rinnal. Sest hinge areng on ainus asi, mille me võib-olla võtame kaasa.

Lõpuks on elu muidugi kõikides valdkondades tasakaalu otsimise meistriklass nagunii.

Tegelikult ma tahtsin vist kirjutada hoopis sellest, et 1) vahel ma ikka mõtlen, et kui ma hindan nii kõrgelt kohvi & šampanjaga hetki, ehk ma peaksin siis tegutsema (kirjutamisele lisaks, see on the one & only true love nagunii) hobi korras ka kuskil külalislahkuse sektoris? 2) see on samuti põnev küsimus, mis on parim koht elamiseks, kus on külluses vee ääres asuvaid kauni vaatega õdusaid-mugavaid kohvikuid & restosid... Võib-olla on helge emotsioon merevaatega hommikukohvidest ja õhtusöökidest ka üks põhjus, miks ma olen nii palju kordi Kreeka saartele tagasi läinud, Lõuna-Prantsusmaale ka...

Kevad aias

Tänase mõnusa aeglase hommiku menüü oli nagu tervisliku toituja märg unenägu - kõigepealt terrassi eest näpsatud noorte naatide ja võilillevartega vikerkaaresmuuti (ma kutsun niimoodi neid smuutisid, kuhu panen kokku punast, oranži, kollast, rohelist, sinist värvi puuvilju & marju), seejärel näkileivad oma aia murulaugupestoga. Pesto retsepti olen kunagi blogisse ka jäädvustanud, täna muidugi ütleksin lihtsalt, et peotäis kõike kokku suristada (rohelist, parmesani, piiniapähkleid, sorts oliiviõli), ei ole nende grammide pärast vaja liiga palju muretseda. :)

Karulauk on teatavasti Lõuna-Eestis haruldasem külaline kui põhja pool, aga kuna murulauk vohas peenrakastis juba pikemaks kui 35 cm ning pidavat sealt edasi puiseks kiskuma (õitsema tahab nagunii ka hakata, mis on samas muidugi ilus vaatepilt), siis lõikasin sealt. Pärast tegin netis uurimistööd, kumb on kasulikum ja avastasin rõõmuga, et kui karulaugu puhul on mainitud, et see sisaldab A- ja C-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi ja rauda, siis murulaugus leidub A-, B-, C-, K-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda ja vaske. Ühe maitse peaks olema küüslaugusem, teisel sibulasem, pesto sai igatahes ka murulauguga piisavalt äkiline.

Lõunaosariikides mai algusest 20 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kevadilmad meelitavad terrassile päikest võtma ja aias inventuuri tegema ka. Vaatasin vanemaid kodu- & aiablogi sildiga postitusi ning märkasin fotosid vaadates jahmatusega, kui palju suuremaks ja võimsamaks on kask ja viirpuu vahepealsete aastatega kasvanud. Punane ja must sõstar, ebajasmiinipõõsas ja martsipaniõunapuu vähem, aga siiski ka. Kreegivõsa ja toomingat piirasin veidi varakevadel, lumemarjapõõsast terrassi servas ka. Valge sirel kaevu kõrval on lihtsalt ilus.

Murulauk, meliss, maasikad ja metsmaasikad on kõik terrassi ette peenrakastidesse kolinud, nii on lihtsam ja mugavam. Eesukse juurde lisasin kaks keraamilist lillepotti, kuhu läksid begooniad, terrassile ei ole selleaastaseid pelargoone veel istutanud. Varem eesukse kõrval olnud amplihoidja liigutasin hoopis terrassile, tundus, et amplil on seal parem elu, rohkem nii päikest kui ka vihma.

Praegu kuldsetes õites forsüütiate kõrvale lisasin kaks uut aedhortensiat kahele varasemale lisaks - lopsakas õiteilu juulist külmadeni on mu vaimustust neist ainult kasvatanud. Märtsikellukesed andsid teatepulga tulpidele, isetekkelistele siniliiliatele sain kuldtähti lisaks - Aiaelu grupis, kuhu nende armsate kollaste õite tuvastamiseks pöördusin, tembeldati see küll umbrohuks, aga mis siis - kui meeldib, siis meeldib. Pojengid tõin eelmisel aastal terrassile lähemale, sirguvad rahulolevalt. Mu kunagisest neljast Kanada & tavalisest roosist kahel on ka ikka veel hing sees, eesmärk on suve poole õite järgi tuvastada, millistel. Redistest, rabarberist ja avamaatomatitest-kurkidest olen ka mõelnud, aga pole siiani otsustanud, kas viitsin tegeleda, hedonism siiski ennekõike. :)

Head uut aiaelu & -ilu hooaega!