Ma olin Montenegrost tulles tegelikult hullult õnnelik, et nii, nüüd ma olen aasta lõpuni Eestis, naudin oma kodusid, pehmet sügistalve, seltsielu ja jõuluootust… aga noh, on pakkumisi, mis tekitavad tunde, et… kui magus saab elu olla?! Ja sellistele ei ütle ju ei. Ja nii me siis lükkasime oma graafikud lagedaks ja lendasime teisipäeval minema… kusjuures meie lahked kutsujad jäid sellest lennust maha, elu on seiklus! :)
Ma mäletasin, et mulle meeldivad otselennud, aga mul polnud meeles, et Londoni Stanstedi lennujaam on selline šoppamisparadiis. Ja meil oli seal seitse tundi ümberistumiseks… :) Stanstedi-Tenerife lennul tegime ühed mullid ega muretsenud ülemäära transpordi- ega majutusküsimuste pärast. Olles Tenerifel seigelnud 2017. Hoppetiga ja 2020. aastal lisaks La Gomeral kihlatuga, polnud mul eriti kahtlusi, et saame kenasti hakkama… aga maandudes tervitasid meid lennujaamas sõbrad, kes olid vahepeal Helsingi kaudu meist kiiremini kohale teleporteerunud. :)
Järgnesid idüllilised päevad basseini ja merevaatega villas, dessantidega vahepeal hea kohvi jahile, krevette sööma, šoppama, iga päev ookeani ujuma. Neljapäeval käisime toreda salaranna eeskujuliku mullivalikuga rannabaaris, kus sain teada, et ehkki kalachurrod on väga maitsev kohalik roog, teevad frititud kalmaarid neile ikka silmad ette. Reedel võtsime põhjalikult läbi Santa Cruzi šoppamistänavad ja pärast sain Atlantises selle reisi parimaid krevette küüslaugu & tšilliga.
Reede õhtul grillisime oma villa kenas võrkkiigega grillinurgas, laupäeva veetsime Los Cristianoses mööda poode ja kohvikuid kulgedes, vahepeal ujudes ja päevitades. Tänu ühele väga armsaks ja lõbusaks reisikaaslaseks kasvanud väikesele preilile avastasin enda jaoks uue mullinätsumaitselise jäätise, mis näeb välja, nagu sel oleks midagi tegemist ükssarvikutega. Ja me naersime, naersime, naersime! Loved every minute of it! Neid hetki ka, kui jätsin teised šoppama ja lonkisin randa päikeseloojangut vaatama… kus üks Poolast pärit mees mängis nii lummavalt kitarri, et ma sain oma harilikust kärsitusest võitu ja istusin seal, kuni päike oli merre vajunud ja kuu säras taevas.
Pühapäeval sõitsime üles Teide rahvusparki ja ma mõtisklesin tõsiselt selle üle, kas tippu jõudmiseks on ikka kogenud alpinisti tuge vaja või piisab tõstukist… :) ja sellest ka, kui huvitav on see, et kui eelmistel kordadel käisin teisi saari, Gran Canariat ja La Gomerat avastamas, siis seekord sattusin hoopis Tenerife südamesse. Ah jaa, mul vedas vist jälle kuuma kõrbetuule kaliimaga ka, liivatolmu väga polnud, aga 25-35 soojakraadi kanti küündinud temperatuurid küll.
Pärast Teidet läksime endisse banaaniistandusse rajatud üliägedasse restosse sööma, mu ahvenaline oli eeskujulik ja Kanaaride veinid ka… ja pärast seda suundusime La Montana Roja juurde nudistide randa paljalt ujuma. :) Nii vähe on vaja, et end väga elusana tunda!
Ookean muidugi leidis, et ma ei eemaldanud liigset enda küljest piisavalt ja pühkis paari üle pea käinud soolase lainega minema ka mu tumedaimad päikeseprillid ja kaks käevõru, mida olin juuste kuklasse kinnitamiseks kasutanud. Prillidest on isegi pisut kahju, suurtel tumedatel päiksekatel on oma glamuurne võlu, aga ma pole kunagi mõne ehte kaotamise üle nii õnnelik olnud kui nende käevõrude! Sest ma ostsin nad juuli lõpus, ühe hallide kivide ja hõbedase südamega, mis hiljem uurides osutus Google’i meelest tugevate kaitsekivide komboks, ning teise roosa, kuldse krooniga, aga tagantjärele vaadates… see oli päris raske ja suurte muutuste aeg. Ja see, et ookean nad nüüd minema pühkis… jah, see on läbi, nad tegid oma töö ära, las kõik uus ja parem alata!
Veel natuke päikest & basseinisulpse ning oligi nädal möödas ja ruleerisin oma AirBalticu otselennulinnuga hoovõturaja poole… vaatega La Montana Rojale. :) Muide, ma avastasin ühel hommikul kohvi juues, et mu playlistides on küll Itaalia ja Prantsuse muusikat, aga Hispaaniast ei midagi. Kiire guugeldamine pakkus, et Hispaania ühed kuulsaimad muusikud on teiste hulgas isa ja poeg Julio & Enrique Iglesias ning üks armastatumaid lugusid esimese “Me Olvide De Vivir” (“Ma unustasin elada”) - ilus laul, aga mul oli selle saatel õhku tõustes naeratus näol, sest ma tundsin, et selles ma end tõesti süüdistada ei saa. Ma olen elanud, armastanud ja kirjutanud… ja see ongi laias laastus kõik, mida ma olen eales tahtnud. (Mu esimese lennuromaani ilmumise 11. aastapäev oli ka selle reisi ajal, palju õnne meile kõigile!) Ah jaa, raamatutest rääkides, müstilisel kombel vedeles Triin Raave "Tenerifel tegelikult" juba nädala enne selle reisi ootamatut materialiseerumist mul Võrus voodi kõrval, reisil ma selle avamiseni ei jõudnud, aga tagasiteel lennukis lugesin lõpuni.
Ja nii ma siis hõljusin eufoorilisena läbi Euroopa taeva, üleni armastust täis… kuskil Malaga kohal tõmbasin järjekordsele värvilisele kleidile truust reisikaaslasest Zack Marquesi pusa peale, sest jahedaks läks, ja tundsin, et bring it on, Eesti november, ma armastan Sind ikkagi ka, hallidel varjunditel on ka oma ilu. Jõuluootust nagunii.
No comments:
Post a Comment