Veel üks Tenerife

See oli mul Tenerifel nüüd juba nii mitmes kord, et mõtlesin, kas on üldse mõtet reisiblogi postitust kirjutada, aga tean, et mõned teist ootavad muljeid ja iga reis on isemoodi ikka, nii et letsgo. :)

Ka selle Tenerife reisi mõte tuli üsna spontaanselt (nagu eelmisegi), sest üks mu pereliige oli pikemalt seal. Vaba magamistoa, soodsate lennupiletite, tavapäraselt vaikse jaanuari alguse ja päikese-sooja-värvide igatsuse kombinatsioon osutus loomulikult vastupandamatuks. Tahtsin nii aastavahetuse kui ka sünnipäeva kindlasti Eestis olla, aga see välistas jaanuari esimeses pooles kuskile kaugemale lendamise - vabandust, armsad Kariibi mere saared ja Aasia! 

Läksin Dublini ja tulin Veneetsia kaudu. Kuna mõne aasta tagusest Dublini reisist on maailma parimad mälestused, siis nautisin seda vahepeatust täiega... ja "To Dublin!" anekdoot mängis muidugi ka jälle peas. :) Tagasiteel Veneetsias sõin hilise hommikusöögi ja tundsin rõõmu sellest, et Itaalias on isegi tagasihoidlikus lennujaamakohvikus Ferrari klassi kohvimasin ja jumalikud värske saia, prosciutto ja mozzarellaga võikud.

Aga et siis Tenerife. See nädal liigitub üheks mu kõige kiiremini möödunud reisiks... ja tänu töökale seltskonnale vist ka üheks produktiivsemaks. Me basseini- ja merevaatega korter Costa del Silencios saare lõunarannikul ning mu päikeselise rõduga magamistuba olid imeilusad ja mugavad. Aega jätkus siiski ka pikkadeks mõnusateks hommikusöökideks Sweet Franki kohvikus (head suured kohvid, avokaadovõikud pošeeritud munaga, eeskujulik smuutivalik ja šokolaadikastmega pannkoogid, kõik oli olemas), niisama ringi lonkimiseks (toredaim leid oli vanameestega purskkaev!), lugemiseks-kirjutamiseks, päevitamiseks-ujumiseks, õhtusteks avastusretkedeks lähedal asuvasse jahisadamasse ning Los Cristianosesse päikeseloojangut vaatama ja headesse restodesse mõnusaid õhtusööke nautima.

See oli ka päris lõbus, kuidas sattusin paar päeva pärast saabumist ühe eestlase Tenerife koju Paul Neitsovi kontserdile ja esimesena jalutas mulle seal vastu hea tuttav. Kirsina koogil selgus, et tegu on tema ema majaga. :) Kontsert meeldis mulle ka, väga minu maitse järgi repertuaariga.

Jaanuarikuine Tenerife oli pisut jahedam ja vesi kargem kui novembris, aga päike soe ikka ja värvid võluvad. Päikesepatarei sai sünnipäevaks natuke rohkem täis, puhas rõõm ja tänutunne!

Soe jaanuar

Mul on kodus üks küünlahoidja, mille peale on kirjutatud "The most wonderful time of the year". Ma olen seda vaadates jõudnud arusaamiseni, et minu jaoks on Eestis aasta kõige imelisem aeg umbes mai algusest uue aasta alguseni, kaheksa kuud jutti. Jaanuar kuni aprill tähendavad mu jaoks paraku nelja kuud, mis on õues valitseva pimeduse ja külma tõttu... mitte just lemmikud. :) Kirjutasin võimalikest ellujäämistehnikatest (ja Eesti romaani 140. sünnipäevast) oma jaanuarikuises Postimehe kolumnis - minu meelest aitavad 1) reisimine; 2) töö; 3) trenn; 4) kultuur ehk siis heade raamatute lugemine, aga filmid-muusika-kunst muidugi samuti. Muide, mulle südamelähedastest lauludest rääkisin Kuku raadio jaanuari viimase pühapäeva "Paaris/Mängu" saates, järelkuulata saab ka.

Samas oli mul kogu eelnevast nurinast hoolimata imetore jaanuar. :) Ikkagi perekondlik sünnipäevakuu, lisaks veel üks spontaanne Tenerife reis... sinna juurde minu kohta enneolematult eeskujulik trennirutiin (mida toetab kindlasti see, et ma olen lõpuks leidnud kaks tantsutrenni, mis mulle tõeliselt meeldivad ja sobivad) ning üsna head tulemused järgmise raamatu käsikirjaga tegelemisel. Veebruar-märts-aprill on Lõuna-Euroopas täieõiguslikud kevadkuud, aga siingi on juba jaanuari lõpus märgata, et päevad on pikemad ja valgemad, linnud laulavad ja Võru hetkel päris rohelised vaated sobivad mulle ka hästi. Aga jah, suures plaanis olen ma ikkagi suve- ja sügisetüdruk. Metafüüsilistesse paralleelidesse kaldudes: ega ma seda inimelu varakevadet ehk siis teismeliseiga ka ülemäära ei armastanud ega nautinud.

Jaanuari kultuurielamused... kinos vaatasin "Babygirli" ja "Aurorat", mõlemat julgen soovitada, armastus on ilus isegi siis, kui sellega kaasnevad võimumängud ja omamisküsimused. :) Lugenud olen peamiselt Julie Caplini "Romantic Escapes" sarja, kunsti- ja muusikaelamused on ka peaaegu kõik üle interneti tulnud, aga Tenerifel sattusin ühe eestlase koju Paul Neitsovi kontserdile ning jaanuari viimasel laupäeval esinesin ise koos andekate muusikutega Võru Bluusiklubi uue sündmustesarja Helilood esimesel salongiõhtul. Mees kitarriga on ikka väga meeldiv nähtus, mees saksofoniga sinna juurde teeb kõik veel paremaks, lõõts- ja suupillidest, trummidest ning muudest instrumentidest rääkimata. Nautisin nii Alari Jansoni tekste ja laule koos Erik Reinholdi, Üllar Kallau ja Ermo Talvikuga kui ka Kauksi Ülle & Evar Riitsaare Baaba ja Ka etteastet.

Ma olen piiritult tänulik, et mul oli imeline aastavahetus ja südantsoojendav sünnipäev. Aastavahetuse veetsin Võrus, kus aasta viimasel päeval olid kõik söögikohad kinni, nii et tegin enda kodus väikese peo šampanja ja kalamarjaampsudega. Mingi hetk tundus, et tuleb nii palju rahvast, et ei mahu tuppa ära, 31.12 päeval paistis korraks, et oleme õhtul sõbrannaga kahekesi, aga lõpptulemus osutus ideaalseks - kümmekond meeldivat külalist, kellest pooltega jalutasime keskööl keskväljakule ilutulestikku vaatama, siis põikasime küünlasäras Katariina kirikust läbi, nentisime, et Öös on tühjus, ja siirdusime Club Tartusse šampanjat jooma. Pärast läksime edasi Festarisse tantsima, kus oli põhipidu ja kõige rohkem rahvast.

Esmaspäevasele päevale sattunud sünnipäeva veetsin Tallinnas ega kavatsenud algul suurt midagi teha, aga rõõmustava üllatusena oli üks mu armas väikelinnasõbranna pealinnas, läksime 12 paiku Meistrite Hoovi Pierre'i kohvile ja martsipaniglasuuriga kaneelisaiu sööma, sealt edasi Navitrolla galeriisse ja siis maandusime spontaanselt Tchaikovskys, et klaasike šampanjat juua. Õhtust sõin heas seltskonnas Shang Shis, 13. sajandisse ulatuva ajalooga Pekingi part oli eriline elamus ning 2012. aasta Laurent-Perrier' Alexandra Rosé Millésimé, küünlaga šokolaadikook ja paar ilusat-maitsvat kokteili selle õhtu kroon.

Suured tänud kõigile, kes lilli, kingitusi ja šampanjat tõid, kallistasid, helistasid, kirjutasid ja mind meeles pidasid! Säravaid uusi ringe meile kõigile!

Detsember & 2024

 Detsember läks armsas tuttavas jõulurõõmude rütmis, avastasin endasuguste kohta uue sõna ka - jõuluhoolik. :) Kaunistasin naudinguga oma kahte kodu, kokkasin jõulutoite ja küpsetasin piparkooke. Tallinna, Tartu ja Võru jõuluilu nautimisega olin igatahes väga hästi graafikus. Tallinna jõuluturult jalutasin juba novembri lõpus mitu korda läbi, mis oli hea, sest 1. detsembril ehk esimesel advendil oli kuuse ümber rahvast sama palju nagu mõnel suvisel festivalil. Nautisime siis hoopis hilist lõunasööki Pegasuses ja vaatasime Shishi kuuske ja ükssarvikunäitust Nigulistes. Järgmisel päeval jõudsin ka Piparkoogimaania näituse avamisele Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, teemaks sel aastal Muinasjutt.

Samal nädalal Tartu Uude Teatrisse "ÜKE ehk ühiskondlikult kahjuliku elemendi" etendusele minnes vaatasin ka Tartu raeplatsi jõuluilu üle, õhtusöök Creppis oli nauding nii kehale kui ka hingele. Nädal hiljem Karlova teatrisse etendust "Hea põhjatuule vastu" vaatama minnes kordasime, rõõm.

Võrus avati natuke unenäoline näitus "Videvikutsoonis", ilusaid klaasobjekte ja sümboleid täis. Siinse keskväljaku ja Katariina allee jõulukaunistuste vahel olen nii mõnelgi õhtul koeraga jalutanud. teise advendi brunch sõpradega Paulines Võrus, kolmanda advendi hea resto vääriline kodune õhtusöök perega ja neljanda advendi brunch pereliikmetega Tallinnas olid ka kõik südantsoojendavad. 

Detsembri parimad peod olid ülikoolikaaslastega TIKS Rävala 8 kontorihoones - selle maja ja efektse saali viimane pidu, viimasest oli kohe kahju - ning esimese jõulupüha möll sõpradega Võrus, kõigepealt Kurrunurruvutibaaris (kus ma nägin enda ümber oma seltskonnale lisaks peamiselt sõprade täiskasvanud lapsi), ja siis Club Tartus Nancy järgi tantsides. Koju jõudsin väga rahulolevana kell pool viis hommikul. :)

Kinos vaatasin rohkesti nii silmailu kui ka mõtlemisainet pakkunud "Parthenopet" ja "Kõrvaltuba", Star FMist kuulasin ohjeldamatult jõulumuusikat. Kõige imelisem restoelamus tuli Radiost, Telegraaf spaasse jõudsin ka lõpuks, paar päeva enne jõule mõjus see nagu rahu- ja vaikuseoaas keset kiirustavat Tallinna. 

Päikeselised ja rohelised pühad veetsin oma perega Tallinna lähistel. Jõuluõhtu isapoolsete esivanemate maakodus oli kaunis kui sisustusajakirjast, hõrk, armas ja lõbus. Jõululaupäeva jumalateenistus Harju-Risti kirikus kaunis ja küünlasäras surnuaed maagiline. Arvasin, et olen liiga ulakas olnud, aga sain ikkagi ootamatult palju toredaid kingitusi ka ja olen tänulik. Meeldivaid külalisi ja külaskäike jagus ka nii jõulude eelsesse kui ka järgsesse aega.

Mu kolm kõige-kõigemat 2024. aastast on mu majarenoveerimisraamatu "Kaneelimaja & paradiisiaed" ilmumine kevadel, detsembris valmis saanud ingliskeelne versioon mu lennuromaanist "Come Fly With Me" ja kõik imelised reisid (Luxembourg, Brüssel, Como järv, Milano, Albaania, Korfu, Kreeta, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Tenerife). 

Maagilist aastavahetust, kallid sõbrad!

Novembrirõõmud

 Tänu nädalasele 

Tenerife päikesereisile läks ülejäänud november ka märkamatult. Kõigepealt käisin veel oktoobri lõpus Võrus vaatamas filmi "Kafka teine armastus", mis oli lihtsalt imeilus... nagu armastus ikka. See helge filmielamus kompenseeris pisut seda, et PÖFFile sel aastal ei jõudnudki, osaliselt oli see seotud ilmselt sellega, et tahtsin muudkui Võrus olla. "Gildat" vaatasin Jupiterist ka, Hollywoodi üheks kõige sensuaalsemaks linateoseks tituleeritud filmi, soovitan.

Halloweeni pidu Sõmerpalu lossis küünlavalgel oli äge, selline kergelt baltisaksa maa-aadli tundega, hoolimata ameerikalikust teemast, pärast sõitsime veel linna inimesi vaatama ka, Pubi17sse, Öösse, Club Tartusse. Järgmisel õhtul jaksasin mingi ime läbi ka Tamula Vanakesse Itaalia rütmis kontsert-õhtusöögile minna, kus oli üle ootuste lõbus, sümpaatseid kauaaegseid tuttavaid ja uusi inimesi.

Pärast reisilt tagasi jõudmist oli üks erakordselt tore reede šampanjajoomisega minu õdusas kodus ja hiljem hea muusika nautimisega Võru Bluusiklubis - see oli natuke ebareaalne kogemus, väikeses ruumis kaheksa kirglikku meest laval jämmimas, nende vastas natuke rohkem publikut seda nautimas. Täitis igatahes mu jaoks esimest korda Võru Jazziklubist jäänud tühimiku, nii et loodan, et tuleb kordamisele.

Universum isiklikult sundis mu järgmisel õhtul välja, ehkki ma plaanisin koju raamatut lugema jääda; lugesin siis pubis klaasi punase veini kõrvale ning sattusin seiklustesse, millest sündis mu "Võru on New York" kolumn Postimehele.

Järgmisel nädalavahetusel avastasime (minu jaoks uut) Kurrunurruvuti baari, mis osutus väga meeldivaks. Kuna olime juba samas majas, järgnesid ka tantsukeerutused Club Tartus. Järgmisel õhtul põikasime läbi Väike Werrone kooli tuluõhtult, kus laulis kaunilt Eva-Lotta Vunder ja lapsed ka. Kuu viimaseks nädalavahetuseks sundisid mõned remonttööd mind Tallinna, reedesed jutud olid väga hoogsad ning laupäevaõhtune uue Manna La Roosa avapidu efektne - ja mulle meeldib see uus ruum ehk rohkemgi kui vana.

Väga õdusaid pühapäevaseid brunche mahtus novembrisse terve hulk - Suures Munas, uues Paulines, mis selles žanris on päris tubli. Võru keskväljaku äärde uude Tandoori House'i sattusin lõunale ja õhtust sööma, polnud ka viga. Häid hetki Võru raamatukogus, tantsusamme Võrus ja Tallinnas, siserännakuid ning õhtuid Tallinnas inspireerivate inimestega oli ka. Rõõm.

Me peame rääkima sõprusest

 Algatuseks - minu meelest on sõprus üks kõige ilusamaid suhtevorme ja oma puhtaimal kujul väga lähedal tingimusteta armastusele. Sa jagad oma aega ja elu teise inimesega ainult sellepärast, et te mõlemad tahate, kohustuse elementi selles suhtes pole. Sõbrad toovad ellu kergust ja rõõmu. Sõprus ja sõbrad kuuluvad astroloogias Veevalaja märgi alla… 

Minu suureks kurvastuseks on mul elu jooksul sõpru ka teele maha jäänud. Eelmisel kümnendil triivisime mõne sõbraga üksteisest eemale suurte armumiste pärast ning ehkki ma soovin praegu, et oleksin mõnel hetkel teisiti käitunud ja me poleks lasknud neid suhtluspause sisse, siis omamoodi oli ilus ka kellegi pärast nii arust ära olla... ning mu suureks rõõmuks jäi enamik neist tollastest sõpradest siiski tegelikult mu ellu alles ja mitmega on suhtlus taastunud. Mu suurim kurvastuse allikas on see, et kõige kauaaegsema ja armsamaga ei õnnestunud kaotatud aega päriselt tasa teha. :(

See kümnend on paraku toonud hoopis uutmoodi tuuli. Ma olen viimaste aastate sees kaotanud paar kunagi väga lähedast sõpra ning kahjuks vist... kadeduse tõttu? Mis tundub mulle pöörane, sest kas siin on ikka nii palju kadestada? Jah, ma olen endale loonud toreda elu tõesti, ise ja väga teadlikult just sellise nagu mulle meeldib, aga mitte keegi ei takista teistel sama teha. Seda enam, et ma olen oma tehnikaid lähedaste sõpradega alati heldelt jaganud (nagu ka muid ressursse).

Küllap see on mulle mingit sorti enesearmastuse õppetund - tagasi vaadates ma saan ju aru, et... tegelikult olid neis suhetes vist ammu asjad tasakaalust väljas. Et kui ise pakud alati tingimusteta toetust ning vastu saad peamiselt kriitikat oma loomuse, suhete ja muu kohta, pluss näed, et inimesel pole tegelikult hea meel, kui Sul hästi läheb, siis... milleks see kõik? Ma sain Naistejuttude podcastis külas käies äkki ka jahmatusega aru, et mõnele inimesele võibki kellegi vihkamiseks piisata sellest, et tal on sale(dam) peps... ning tegelikult on arusaadav seegi, et kui endal meest pole, siis võib hirmsasti närvi ajada, et teine julgeb olla ehedalt selline, nagu tahab, ja siis teda veel armastatakse ka!

Katri Teller tegi hiljuti samal teemal Blondcasti episoodi, tema lugu merevaatega koju külla tulnud ja seal pipardama hakanud sõbrannast, et päris nõme elamine, oli parim! Kuulasin ja meenus endagi elust tragikoomilisi lugusid. Nt see üks naine, kes küsis menüüs Skinny Bitchi kokteili nähes mult, kas on vahva, kui on omanimeline kokteil, ja kelle kõik muud naljad olid ka kergelt halvustava alatooniga (ma suutsin hiljem küll välja mõelda paar kokteilinime, mis tema kehakuju sobiksid iseloomustama ja mille kohta oleks võinud küsida, kas ta on kurb, et neid menüüs pole, aga ma ei suuda isegi praegu olla piisavalt õel, et need siia postitada). Mu CVd vaadates on ikkagi paraku natuke raske mulle mõttetu bimbo silti külge kleepida, mis rikkus tal silmanähtavalt tuju iga kord, kui ma sellesuunalised naljad ära pareerisin või mõnda uut saavutust mainisin... Samas kui kõik ta naljad mu mehe suunas olid ülijumaldavad ja üldse sellise tooniga, et tekkis tahtmine öelda, et... võtke ometi tuba, kui teil nii väga vaja on?! :) Ja siis see sõbranna, kes ise tegi suhetes järjekindlalt väga kaheldava väärtusega valikuid (ning ma ei arvustanud teda - ma toetan oma sõpru tingimusteta, ise teab, suhteid on igasuguseid ja kes poleks nooremana kuskil ämbrites kolistanud?!), aga mulle hakkas kriitiliselt väärikusest rääkima - kullake, Sa pole päris selles kohas oma eluga, et teistele väärikusest loengut pidada?! :) Ja siis see, kes teeskles altruistlikku maailmapäästjat, üdini head inimest, aga selja taga virutas verbaalseid nuge kõigile selga, kritiseerides suvaliste inimeste välimust, käitumist, kõike. Mitmele ühisele sõbrale võlgu jäämisest ma parem ei räägigi, ehkki seetõttu eelistasid nad temaga mitte suhelda ning läksid aastaid näost imelikuks iga kord, kui mina teda mainisin ja kaitsesin... kuni sain ka lõpuks oma vitsad. Oleksin võinud näha ohumärke me viimasel ühisel reisil, kui ta muudkui ketras vestlust selles suunas, et tema on nii hea ja mina selline egoist - kuidas saab ometi olla nii, et kõik mind armastavad? Hmm... autentsus ehk?! (Ja "kõik" oli siin muidugi kirjanduslik liialdus, ütlen igaks juhuks.)

Kui ma selle kõik kirja olin pannud, siis hakkasin ise ka vaatama, et tule taevas appi, mis seltskonnaga ma suhelnud olen?! :) Ja miks ma neid suhteid päästa püüdsin? Ilusate mälestuste tõttu ilmselt. Eks tuleb vist leppida sellega, et inimesed kasvavad mõnikord lahku ja eri suundades. Õnneks on enamik kauaaegseid ja ka hiljem lisandunud sõpru hoopis teise energiaga. Ma olen tänulik selle eest, millised ennast kirega unelmate aladel teostavad, suhetes ausaid valikuid tegevad ja muidu suurepärased inimesed mind täna ümbritsevad!

Ma kõhklesin tükk aega, kas ma üldse kirjutan selle postituse, aga mind ennast toetas väga see juba mainitud podcasti episood... nii et ehk annab mu postitus ka kellelegi jõudu. Natuke oli deja vu ka selle ajaga, kui kogesin põhikoolis koolikiusamist, kui meie klassi pätid ei kannatanud seda, et ma olin hea õpilane, enesekindel, teistsugune... toona lohutasid mind mõned head sõbrad väga õigete sõnadega, mis pidasid paika ka - enamik nendest kiusajatest ei jõudnud elus kuskile, mõni vist isegi keskkooli lõpetamiseni mitte. 

Üks mu ellu tulnud uus armas astroloogiahobiga naine ütles mulle kuupäevad, mil Pluuto olla mu elus suurpuhastust teinud, need langesid suuremate raputustega üsna kokku. Ta kinnitas, et mõne aasta pärast vaatan tagasi ja hüppan rõõmust lakke, et kõik läks just nii ja need inimesed, kellega ma ei saanud päris mina ise olla, mu elust lahkusid ja uutele imelistele ruumi tegid. Olgu. :)

Veel üks taipamine, milleni jõudsin Kreetal olles: ma arvasin kunagi, et mul on koos teatud inimestega meeldiv aega veeta tänu neile. Lahtilaskmine tõi arusaamise, et mõnega mul oli tore tänu endale ja nad ei suutnud seda lihtsalt ära rikkuda. Aga ma kogesin juba ka seda, et ballastist vabanemine lubab palju kõrgemale lennata... 

Õnneks on vabad kohad mu elus täitnud inimesed, kes toetavad mind sama palju kui mina neid, vaimustuvad minu tegemistest sama palju kui mina nende omadest... väga meeldiv tunne! Seega - tasakaalus suhete ja väärtuslike sõprade hoidmise terviseks!

Spontaanne Tenerife

Novembri alguse kena hall pühapäev Võrus, pärast kahte õhtut meeldivate inimeste seltsis peetud pidusid, tulin muinasjutulossist järgmiste pidude ideid põrgatamast ja mõtlesin, et võiks Suurde Munasse sööma minna, kui tuli kõne, et kuulge, tulge meiega homme Tenerifele! (Ja see on nii tore, et Võru elu ongi jälle nagu muinasjutt - nagu alguses, kui seal seiklesid ringi kuningapojad, kentaurid, draakonid, printsessid ja konnad, kes võisid suudeldes printsideks muutuda!)

Ma olin Montenegrost tulles tegelikult hullult õnnelik, et nii, nüüd ma olen aasta lõpuni Eestis, naudin oma kodusid, pehmet sügistalve, seltsielu ja jõuluootust… aga noh, on pakkumisi, mis tekitavad tunde, et… kui magus saab elu olla?! Ja sellistele ei ütle ju ei. Ja nii me siis lükkasime oma graafikud lagedaks ja lendasime teisipäeval minema… kusjuures meie lahked kutsujad jäid sellest lennust maha, elu on seiklus! :)

Ma mäletasin, et mulle meeldivad otselennud, aga mul polnud meeles, et Londoni Stanstedi lennujaam on selline šoppamisparadiis. Ja meil oli seal seitse tundi ümberistumiseks… :) Stanstedi-Tenerife lennul tegime ühed mullid ega muretsenud ülemäära transpordi- ega majutusküsimuste pärast. Olles Tenerifel seigelnud 2017. Hoppetiga ja 2020. aastal lisaks La Gomeral kihlatuga, polnud mul eriti kahtlusi, et saame kenasti hakkama… aga maandudes tervitasid meid lennujaamas sõbrad, kes olid vahepeal Helsingi kaudu meist kiiremini kohale teleporteerunud. :)

Järgnesid idüllilised päevad basseini ja merevaatega villas, dessantidega vahepeal hea kohvi jahile, krevette sööma, šoppama, iga päev ookeani ujuma. Neljapäeval käisime toreda salaranna eeskujuliku mullivalikuga rannabaaris, kus sain teada, et ehkki kalachurrod on väga maitsev kohalik roog, teevad frititud kalmaarid neile ikka silmad ette. Reedel võtsime põhjalikult läbi Santa Cruzi šoppamistänavad ja pärast sain Atlantises selle reisi parimaid krevette küüslaugu & tšilliga. 

Reede õhtul grillisime oma villa kenas võrkkiigega grillinurgas, laupäeva veetsime Los Cristianoses mööda poode ja kohvikuid kulgedes, vahepeal ujudes ja päevitades. Tänu ühele väga armsaks ja lõbusaks reisikaaslaseks kasvanud väikesele preilile avastasin enda jaoks uue mullinätsumaitselise jäätise, mis näeb välja, nagu sel oleks midagi tegemist ükssarvikutega. Ja me naersime, naersime, naersime! Loved every minute of it! Neid hetki ka, kui jätsin teised šoppama ja lonkisin randa päikeseloojangut vaatama… kus üks Poolast pärit mees mängis nii lummavalt kitarri, et ma sain oma harilikust kärsitusest võitu ja istusin seal, kuni päike oli merre vajunud ja kuu säras taevas.

Pühapäeval sõitsime üles Teide rahvusparki ja ma mõtisklesin tõsiselt selle üle, kas tippu jõudmiseks on ikka kogenud alpinisti tuge vaja või piisab tõstukist… :) ja sellest ka, kui huvitav on see, et kui eelmistel kordadel käisin teisi saari, Gran Canariat ja La Gomerat avastamas, siis seekord sattusin hoopis Tenerife südamesse. Ah jaa, mul vedas vist jälle kuuma kõrbetuule kaliimaga ka, liivatolmu väga polnud, aga 25-35 soojakraadi kanti küündinud temperatuurid küll.

Pärast Teidet läksime endisse banaaniistandusse rajatud üliägedasse restosse sööma, mu ahvenaline oli eeskujulik ja Kanaaride veinid ka… ja pärast seda suundusime La Montana Roja juurde nudistide randa paljalt ujuma. :) Nii vähe on vaja, et end väga elusana tunda!

Ookean muidugi leidis, et ma ei eemaldanud liigset enda küljest piisavalt ja pühkis paari üle pea käinud soolase lainega minema ka mu tumedaimad päikeseprillid ja kaks käevõru, mida olin juuste kuklasse kinnitamiseks kasutanud. Prillidest on isegi pisut kahju, suurtel tumedatel päiksekatel on oma glamuurne võlu, aga ma pole kunagi mõne ehte kaotamise üle nii õnnelik olnud kui nende käevõrude! Sest ma ostsin nad juuli lõpus, ühe hallide kivide ja hõbedase südamega, mis hiljem uurides osutus Google’i meelest tugevate kaitsekivide komboks, ning teise roosa, kuldse krooniga, aga tagantjärele vaadates… see oli päris raske ja suurte muutuste aeg. Ja see, et ookean nad nüüd minema pühkis… jah, see on läbi, nad tegid oma töö ära, las kõik uus ja parem alata!

Veel natuke päikest & basseinisulpse ning oligi nädal möödas ja ruleerisin oma AirBalticu otselennulinnuga hoovõturaja poole… vaatega La Montana Rojale. :) Muide, ma avastasin ühel hommikul kohvi juues, et mu playlistides on küll Itaalia ja Prantsuse muusikat, aga Hispaaniast ei midagi. Kiire guugeldamine pakkus, et Hispaania ühed kuulsaimad muusikud on teiste hulgas isa ja poeg Julio & Enrique Iglesias ning üks armastatumaid lugusid esimese “Me Olvide De Vivir” (“Ma unustasin elada”) - ilus laul, aga mul oli selle saatel õhku tõustes naeratus näol, sest ma tundsin, et selles ma end tõesti süüdistada ei saa. Ma olen elanud, armastanud ja kirjutanud… ja see ongi laias laastus kõik, mida ma olen eales tahtnud. (Mu esimese lennuromaani ilmumise 11. aastapäev oli ka selle reisi ajal, palju õnne meile kõigile!) Ah jaa, raamatutest rääkides, müstilisel kombel vedeles Triin Raave "Tenerifel tegelikult" juba nädala enne selle reisi ootamatut materialiseerumist mul Võrus voodi kõrval, reisil ma selle avamiseni ei jõudnud, aga tagasiteel lennukis lugesin lõpuni.

Ja nii ma siis hõljusin eufoorilisena läbi Euroopa taeva, üleni armastust täis… kuskil Malaga kohal tõmbasin järjekordsele värvilisele kleidile truust reisikaaslasest Zack Marquesi pusa peale, sest jahedaks läks, ja tundsin, et bring it on, Eesti november, ma armastan Sind ikkagi ka, hallidel varjunditel on ka oma ilu. Jõuluootust nagunii.

Säravkuldne oktoober

Oktoobri esimene Võru pidu algas nagu halb Prantsuse film (või Iiri... kus kurjast eksalkohoolikust lihttööline ründab üsna arusaamatutel põhjustel õrna loomeinimest - hm, ei kõla ju nagu hea stsenaarium?!), aga edasi läks õnneks lustakamaks, järgmised plot twistid olid juba palju elevusttekitavamad. Ootamatuid arenguid pakkus see õhtu igatahes hulgem, nii et pärast seda ei saa vähemalt enam nuriseda, et Võrus igav oleks.

Tegelikult eelnes sellele oktoobri esimene Tallinna pidu - väga tore õhtusöök ühel kolmapäeval koos kuue põneva ja sümpaatse inimesega Controventos ja lõbus jätkupidu pealinna parimas karaokebaaris Retroteek.

Pärast Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina reisi jõudsin Tallinnas veel Kompusse/Vatikani Ennu Rattale tantsusamme koguma, dj-d Mart Juur ja Tom Lilienthal in da house garanteerisid hea muusika. Sellele järgnenud reedel avati Võrus Vana-Võromaa Kultuurikojas Tanel Veenre, Mare Kelpmani ja Raili Keivi disaininäitus "Tuba kolme uksega", hiljem tegime Kolmes kerge hõrgu ampsu... ning hoidsime end laupäevaks, mis algas meeldivas seltskonnas juubeli väisamisega Piusal ja lõppes pärast vahepeatust Pubi17s varajastel hommikutundidel hoogsa retropeoga Club Tartus koos hulga kooli kokkutulekult tulnud inimestega.

Tallinn Fashion Weeki raames jõudsin seekord teisipäeval Ketlin Bachmanni ja Riina Põldroosi imekauni "Odi et Amo" näituse avamisele Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning reedel Liina Steini moeetendusele Kultuurikatlas (ja armsate Pärnu moegurude seltskonnaga afterpartyle Morenas, aadressil Kopli 25, minu jaoks on see vist küll alatiseks "kunagine Kamahouse").

Sama nädal pakkus ka väga ilusaid muusikaelamusi - teisipäeval Alexela kontserdimajas Apocalyptica (soojendas The Raven Age), keda ma kuulsin esimest korda 1990ndatel, kolmapäeval Inese kontsert-õhtusöök Chicago 1933s. See viimane mõjus koos intelligentse kaaslase ja 2013. aasta Dom Perignoniga nii, et ma olin ilma viinata purjus ja muude abivahenditeta pilve(de)s. :) Puhas õndsus ja seitsmes taevas.

"The Mystery of Banksy / A Genius Mind" näituse vaatasin ka napilt enne sulgemist Telliskivis ära. Teemad tegid natuke kurvaks, nagu tabav ühiskonnakriitika ehk peakski, samas Banksy julgus ja andekus vaimustas ja rõõmustas. Oktoobri lõpus Võru Kandles avatud kolm näitust olid värvilisemad ja helgemad: Asteria neoonvärviline maalinäitus "Hispaania värvid" ja Toomas Kaskmanni "Ajaaken" - tema maalid ja käekiri meeldisid mulle juba siis, kui nendega kunagi Katariina kohvikus esmakordselt kohtusin, lisaks Danel Rinaldo fotoseeria "Theia", mahekuldsetes toonides kaunis kunst... nagu kogu see oktoobrikuu, millest suurema osa ma olengi hõljunud kuskil kaunites kuldsetes sfäärides. Lisaks lonkinud Tallinna ja Võru sahisevaid lehti täis parkides, Luhasoo rabas ning Kubija spaa veesilmi ja vaateid nautima jõudsin ka.