Rohekuldne oktoober

 Sügis on üks mu lemmikaastaaegu (koos suvega) ning ma olen südamest tänulik, et oktoober oli sel aastal nii rohekuldne ja soe. Lehtedes sahistamist ja häid elamusi täis, ülemeelikuid sõprade ja kohvikute sünnipäeva- ja muid pidusid samuti. Vana maja renoveerimise lõpusirge-stressi ja varjutusi paraku ka, nii et kahest lossipeost (Alatskivil ja Wagenküllis) loobusin, väga mitteminulikult.

Toiduelamused: Uma Meki iga-aastane suurlaat, kust mulle meeldib kohalikke hõrgutisi osta, sattus seekord paraku nii tormisele päevale, et telgid kippusid lendu tõusma; Kolm tegi õnneks paar korda nädalavahetuserestot, kus sai imehäid gratineeritud austreid, kartuliröstisid kalamarjaga ja muud head (sest paraku on muidu Võru restoranimaastikul olukord sel aastal gurmaani jaoks pisut trööstitu). Tallinnas on õnneks vastupidi, nii Woltis kui ka pärismaailmas võtab söögikohtade lai valik silme eest kirjuks, käisin vahepeal seal end poputamas.

Muusikaelamused: Põlva Jazziklubi Anna Lea Haamer trio oli väga südamlik kontserdielamus; Aapo Ilves ja hiljem ansambel Vilna Stedingu kohvikus oktoobri viimasel laupäeval pakkus unenäolisi hõljumise hetki (mis võis osaliselt olla seotud ka eelmise õhtu raju peoga Öös ja Club Tartus, kus mõned meist jõid NATO kulul ja mehed ootasid järjekorras, et mõnega meist tantsida). :)

Filmielamused: Euroopa Filmikohviku "Küla kabaree" Prantsusmaalt, südamlik ja lustakas; Kandles linastus ainult ühe korra kodumaine "Päikeseaja" dokfilm, mis osutus mu jaoks tõeliseks feel-good filmiks - kinost väljudes ja värvilistes lehtedes sahistades kodu poole kõndides oli lihtsalt hea ja zen olla, tahtmine kodus ka kaminasse tuli teha (mida ma siis tegingi).

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil jõudsin seekord ainult esimesele moeetendusele, Riina Põldroosi sädelev ja Aldo Järvsoo must kollektsioon olid mõlemad imelised, mõlema taustamuusika valik ka super; sama nädala lõpus veetsin sõpradega ühe ööpäeva Riias (ja see oli viies kord Lätis olla sel aastal - kolmas Riias, pluss kaks Aluksnet), suurim positiivne üllatus ja avastus oli moemuuseum vanalinnas, soovitan väga!

Raamatuelamused: Goodreadsi selleaastaste lugemiseesmärkidega olen puhta graafikust maas, aga võitsin Instagramis Tiina Tiituse "Elu armastuse", nautisin, nagu tema tekste ikka; Kairi Looki "Kiludisko" oli armas kiire amps; Valerie Hemingway "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwaydega" inspireeriv ja mõtlemapanev; Antoine Lauraini "Punase märkmikuga naine" armas leid FB Lugemise väljakutse grupist; Brigitte Susanne Hundi "Ärahellitatud printsessi" sain raamatukogust, rebimata, muide; Tuuli Jõesaare "Meie vana maja. Remondipõnevik" pakkus äratundmis- ja kaastundehetki ning resoneerub ühega neist, mida ma ise kirjutan.

Armuhulknurkadest & vallalistest kaunitaridest

 Mul on tükk aega olnud tunne, et tahaks sellest teemast kirjutada, üheks päästikuks hiljutised petmisskandaalide meediakajastused ja eriti ühe osapoole kommentaar teise naise suunas, et "tasub väga ettevaatlik olla, keda oma koduuksest sisse lasete". Suures plaanis - muidugi tasub ette vaadata, igasuguseid müügimehi ja usukuulutajaid hulgub ringi. :) Aga armukolmnurga puhul on alatu süüdistada kõige nõrgemat osapoolt ehk siis vallalist naist, sest valiku, kas oma kaaslast petta või mitte petta, tegi siiski mees. Jah, alati võis juhtuda, et põrand oli värskelt pestud, mees libastus, jalas polnud pükse ja kukkus täpselt sinna, kus see teine naine lebas, aga olgem ausad, see on siiski üsna vähetõenäoline. :)

Konkreetsete skandaalide täpseid asjaolusid teavad vaid seotud osapooled ja eks olen minagi näinud mõnda vallalist naist, kes abielus/kooselus/püsisuhtes meest tormijooksuga vallutama asub. Aga kui mees armastab oma partnerit ning on talle truu ja lojaalne, siis teeb see vallutajast naine end vaid lolliks, pigem taandub suurema kärata või siis juhatatakse lihtsalt viisakalt ukseni.

Mu enda värvikat minevikku vaadates võis muidugi mõni inimene kunagi ka mind sedasorti vallutajaks pidada, aga kurb teile pettumust valmistada, ma olin oma kahekümnendates lihtsalt nii naiivne, et kui mees tuli selle jutuga, et "mu naine ei mõista mind, aga sinuga on kõik teisiti", siis enamikul juhtudel ma kuulasin teda kaastundlikult ja proovisin mõistev sõber olla. Mõnikord astusid mängu ka tunded ja kirg, me kõik oleme ainult inimesed ja võime vigu teha, aga kui ma nägin, et teisel osapoolel pole soovi aus olla ja oma elu muuta, lõppes asi minu poolt ruttu. 

Aga neis suhetes oli absoluutselt alati olulise komponendina sees mehe initsiatiiv, jätkuvad kontaktivõtud, lubadused ja tugev veenmine suhteid jätkata ja süvendada. Kinnitused, et kodus on ammu kõik läbi ja (eks)naisest eraldumine vaid vormistamise küsimus. Mis ongi põhjus, miks mind häirib armuhulknurkade puhul vallalise naise süüdistamine. See on umbes sama, et "mis ta siis kandis nii ahvatlevat dekolteed" või see, mida ma olen enda kohta kuulnud, et "ja siis ta tuli oma pikkade jalgadega ja mehi langes loogu" - vabandust, aga ma ei arva, et keegi peaks suhtes inimeste kehva enesekontrolli pärast piirama oma moe-eelistusi. Kanna, mida tahad, ja ole, nagu oled, koos kõigi anatoomiliste iseärasustega.

Kui mees petab, siis vastutus selle valiku eest lasub ainuisikuliselt temal. Püsipartnerist naine tahab ilmselt vaid oma mehega nunnult koos olla ja tema tähelepanu, vallaline naine on ilmselt ka avatud tähelepanule ja püsipartneri leidmisele (enamik mõistlikke muidugi hoiabki ise seotud meestest eemale, aga nagu öeldud, vahel astuvad mängu tunded ja kirg). Mehegagi võib loomulikult juhtuda, et ta kohtab kedagi ja armub - ning ma tean ka päris mitut meest, kes on selle koha peal sirge seljaga koju läinud ja oma naisele seda öelnud. Ausus võib tunduda kõige raskem ja suurimat julgust nõudev valik, aga pikas perspektiivis hoiab kõigi aega kokku ja on kõigile parim, võimaldades kõigil osapooltel üksteise vastu austus säilitada. Probleemid algavad koos valetamisega, kui petja püüab end mitmel pool mugavalt sisse seada.

Ja loomulikult kehtib see kõik ka vastupidisel juhul, kui naine satub kahe (või rohkema) mehe vahele armuhulknurka, aga naised on vist osavamad selliste olukordade varjamisel või teevadki enamasti kiiremini otsuse eelmise partneri juurest lahkuda ja ausalt uuega koos olla, nii et selliseid skandaale kohtab justkui harvem?!

Septembrisoojus

 Lugesin just, et september 2023 purustas Eestis kõik soojarekordid. Minu isiklikud ilmselt ka, eriti arvestades, et veetsin hulga päevi Itaalias ja Horvaatias. :)

Ülejäänud kuusse mahtus mitu väga lõbusat sünnipäeva- ja juubelipidu (üks sünnipäev Võrus pubis & karaokebaaris, üks eriti kauni dekoga juubel sügisesel pööripäeval Stedingu kohvikus, vanaema 90 Tallinnas ja Itaalia stiilis juubel Mooste Folgikojas, kus üllatusesinejana astus üles Bad Boys Blue). Tallinnaski oli sooje öid, jõudsin üle pika aja Ennu Rattale Humalakojas ning edasi Kivi Paber Kääridesse ägedale Smack My MMMbop peole; päevasematel aegadel Kirjandustänava festivalile Kadriorus Koidula tänaval ning päris septembri lõpus spontaanselt sõpradega purjetama (see oli tõeliselt zen, kuidas hõljusime kuldses valguses Noblessnerist Piritale Sardiinidesse lõunale ja tagasi, juulis polnud ka merel nii palav kui nüüd). Fikas kohvitamisi ja Levieri hommikusööke, hõrke õhtustamisi Saltis, Radios ja Hiltonis ning üks tore hulkumine Möku ja Fono trajektooril oli ka, polnudki ammu "Lambada" järgi tantsinud. :) Kevadel lahkunud isapoolse vanaema mälestustalitus ühel pühapäeval oli ka kaunis, kurb veidi muidugi ka, nagu hüvastijätud ikka.

Veel üks terrassichill mu Võru hoovis, üks südantsoojendava publikuga esinemine Võru noortekeskuses, järvedes ujumisi, jäätisesöömisi, rattasõite, grillimisi, maalilisi päikeseloojanguid, sumedaid õhtuid teiste terrassidel, üks täiskuuöö tünnisauna ja šampanjaga... ühelt poolt tundus, et see suvi läks kui unenägu, teisalt oli tunne, et viimane soe ööpäev muudkui kestab ja kestab. Suures Munas vaadatud "Kaks piletit Kreekasse" oli südamlik film sõprusest ja natuke nagu puhkusereis ka. Seenele jõudsin, kukeseeni oli tõesti palju ja kingiks saadud hiiglaslikust kivipuravikust sain parima seenekastme.

Postimees võlus mu oma kolumnistiks, septembris ilmus esimene lugu Võrust ja kahe järgmise raamatu käsikirjad võiksid kohe varsti küpseks saada, kui ma vaid viitsiksin nad valmis kirjutada.

Horvaatia: Split, Hvar & Trogir

 Horvaatia oli mu "pole käinud, aga tahaks" riikide nimekirjas tiksunud juba pisut liiga kaua, nii et kui ma sain millagi varakevadel teadlikuks airBalticu Tallinna-Spliti otselendude olemasolust, viis üks asi muidugi teiseni ehk siis piletiostuni. :) Sitsiilia & Bocelli kontserdi plaanid lisandusid hiljem tänu sõpradele, tulemuseks teist sügist järjest pisut liiga tihedalt üksteise otsa planeeritud reisid, eriti arvestades mu kirglikku armastust Eesti sügise vastu. Õnneks olid otselennud tõeliselt mugavad ja Horvaatia muidu ka imetore.

Mulle meeldisid väga kõigi kolme külastatud linna punaste katustega heledad kivimajad, kirikud ja lossid, avatus merele, laiad rannapromenaadid, palmid, pargid ja rohelus, et ka linnas oli mõeldud ujumiskohtade olemasolule ning üldine mõnus õhkkond. 

Kõige rohkem samme tegime Spliti rannapromenaadil ja vanalinnas, aga mulle meeldis väga ka Hvari saarel Hvar (kuhu viis Spliti südamest tunnikesega TP Line'i katamaraan) ja veidi eemal rannikul asuv Trogir, kuhu saabusime hoopis mere poolt. Suurema osa kolmapäevast veetsime nimelt kiirpaadiga merel seigeldes, oleme tegelikult mõlemad pigem purjekate austajad, aga nii jõudsime rohkem: Šolta saare lahesopis veealust laevavrakki ja veepealset Mojito Man'i paadibaari uudistada ning Dvernik Veli külje all Blue Lagoonis peaaegu omanimeliste jahtide (Katharina & Angelina) vahel ujuda. 

Ilm oli kogu aeg nii mõnusalt kuum, ligi 30 kraadi päeval ja 20 öösel, et vaatamisväärsustega me end ülemäära ei vaevanud. Diocletianuse palee (AD 305) ja ülejäänud vanalinna, mis ongi Spliti suurimad vaatamisväärsused, jalutasime muidugi risti-põiki läbi, käisime St Domniuse katedraalis ja veetsime palju aega Riva nime kandval rohkete palmide ja pinkidega rannapromenaadil. Randu ja ujumiskohti avastasime ka, ühes Marjani pargi poolses ujumiskohas viisid merre ülimugavad trepid, Bacvice rannas (teisel pool vanalinna) laenutasime vahelduseks vesijalgratta ja ulpisime sellega uskumatult eresinisel tüünel merel.

Hvar oli ka mu ammune kripeldus ja sealne väike vanalinn osutus eriti armsaks (sadam, rannapromenaad, linnaväljak St Stepheni katedraali ja vana teatriga ning kõige kohal kõrguv Hispaania kindlus), nagu ka tilluke türkiissinise veega linnarand frantsisklaste kloostri kõrval. Lennujaama lähedal ja Splitist 27 km kaugusel Dalmaatsia rannikul asuv UNESCO maailmapärandisse kuuluv Trogir tuli paadituuri boonusena ning veetsime seal vaid tunnikese, vanalinn oma rohkete kirikute ja kitsaste tänavatega oli sealgi lummav, suure kellaga raekoja torn efektne ja rannapromenaad meeldiv ajaveetmiskoht.

Kui millegi kallal norida, siis veidi varjutas kogu seda looduse ja inimtekkelist ilu postkommunistlikele riikidele paraku kohati omane röövkapitalismi hõng - olin kuulnud, et kui aastaid tagasi reklaamiti Horvaatiat, et nagu Itaalia, aga odavam, kuid enam nii pole, siis värskelt Itaaliast tulnuna tundus kõik tõesti kallimgi ning hinna-kvaliteedi suhe paigast ära. Mitu söögikohta pakkusid siiski ka sümpaatseid erandeid, säravaim avastus oli pitsakoht nimega Sette Sorelle, mille nimi, nagu selgus, on tõlkes Seitse Õde ja menüüs vaid seitse hõrku pitsat Plejaadide seitsmest tähest inspireeritud nimedega - arvestades me mõlema armastust samanimelise Lucinda Riley raamatusarja vastu, oli see üliäge üllatus! Nagu seegi, et sügiseseks pööripäevaks Võrru tagasi jõudes oli siingi veel öösel 20 kraadi sooja. :)

Andrea Bocelli kontsert Taorminas & muu Sitsiilia

 Ma olen sügavalt tänulik oma armsatele sõpradele, kes millalgi kevadel mainisid, et lähevad Sitsiiliasse Andrea Bocelli kontserdile ja kaasa kutsusid. Mina ja märgid - kohe pärast seda nägin andekast muusikust tuttava fotot Facebookis, kus ta oli parasjagu Taormina vanas amfiteatris. Vaated paistsid ka pildilt vapustavad ja sünkroonsuste usku olen ma ammu, nii need piletid siis ostetud said. Sõbrad lendasid augusti lõpus saare teise otsa Trapanisse ja alustasid Palermost, me Cataniast (vahemaandumine Riias oli vist mu elu esimene äikesega, aga ma 100% kindel ei ole, arvestades seda, kui palju ma juba Estonian Airis töötamise ajal lendasin, hilisemast rääkimata; aga jätkulennu sinine taevas ja vapustavad vaated õhust Etna vulkaanile olid jällegi tõeline maiuspala, panin rohkem pilte Instagrami).

Pikemalt keerutamata tunnistan kohe, et mulle meeldiski kõige rohkem Taormina, mis on tõeline pärl Cataniast umbes tunnipikkuse sõidu kaugusel (saab nii bussi, rongi kui ka autoga, aga viimaseta on mu meelest Taormina kitsastel üles-alla looklevatel tänavatel mõnusam). Meil oli väga õdus kahe magamistoa, rõdu, köögi ja elutoaga korter vanalinna südames, vanast amfiteatrist viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Seda peetaksegi Taormina suurimaks vaatamisväärsuseks, aga kuna me pidime järgmisel õhtul nagunii sinna kontserdile minema, siis alustasime hoopis lummavaid vaateid pakkuvast Villa Comunalest, imeilusast pargist (vaadetega Etnale ja merele), mille rajas 1900. aasta paiku Inglise aristokraat Florence Trevelyan (kes tundub väga põnev naine, mul tekkis kohe huvi kõikide temast inspireeritud raamatute ja filmide vastu!). Muide, ta peatus omal ajal esmakordselt Taorminasse saabudes Grand Hotel Timeos, mis on tänagi olemas ja kus ööbimine maksis me nädalavahetusel vaid 3000€. :) Käisime sõbranna soovil seal terrassil dringil, oli elav muusika ja kaunid vaated, aga ausalt öeldes avanesid sama kaunid vaated Taorminas peaaegu igalt poolt.

Õhtuks kohale jõudnud sõpradega siirdusime Corso Umbertot avastama. Peatänaval oli mõnusalt palju melu, poode ja söögikohti, Piazza IX Aprile väljakult kauneid vaateid kuuvalgust peegeldavale merele, tuledes jahtidele-kaatritele ja rannikule. Ma jalutasin Duomo di Taormina kirikust ja väljakust mööda Catania väravani, sees käisime kõik koos Chiesa di Santa Caterinas teise linnavärava (Porta Messina) juures, sest kuidas ma saaksin ometi mõnele Püha Katariina kirikule vastu panna. :)

Itaalia võlu on ka suurepärane söök ja jook absoluutselt igal pool - bruschettad, Capri salat, pastad-pitsad, kohalik sorbetilaadne granite, kreemitorud, professionaalselt valmistatud kohvijoogid ja head veinid. Elavat muusikat ja hulka tuttavaid laule nautisime oma esimesel Taormina õhtul mitmes restoranis ka. Nii päeval kui ka öösel oli imeliselt soe: +30 kraadi kanti päeval ja üle +20 öösel.

Hommikul lippasin pildistama, sest ilm oli lihtsalt täiuslik. Seejärel läksime sõbrannaga Bam Bari sööma ja kohvile - meid teenindas omanik ise ning sõbranna näitas mulle telefonist Instagrami postitatud fotot, kus sama mees oli eelmisel õhtul Andrea Bocelliga tema jahil. See ehk seletas ka seda järjekorda, mis sinna varsti pärast meid tekkis. :) Ennelõunal sõitsime köisraudteega alla Isola Bella (maismaaga vaid liivaribaga ühendatud) saarekese juurde randa. See oli imeilus, aga väga rahvarohke muidugi ka. Jalutasime vahepeal läbi vee saarele ning lõunasöögiks võtsin rannarestos klassikalise Sitsiilia pastaroa pasta alla norma, aga valdavalt pühendusin siiski päevitamisele ja ujumisele. Vesi oli täiesti läbipaistev ja nii soe, et tekitas tahtmise parafraseerida kodumaist filmiklassikat ja kuulutada: "Ma ei tule siit välja!"

Aga õhtul oli kontsert, nii et pärastlõunal olin siiski sunnitud veest välja ronima ja riidesse panema, skoorisin sealtsamast kiirelt veel ühe uue kleidi ning mõned virsikud ja sõitsime Uberiga üles tagasi. Väike siesta, natuke proseccot, sinki-juustu ja virsikuid me rõdul ja oligi aeg kontserdile jalutada. Ja... see oli lummav. Täiskuu, soe õhtu, õrn tuuleke merelt, Sitsiilia ranniku tuled taamal briljantidena sädelemas, mulle lapsest peale meeldinud maailma parim tenor (+ hulk külalisesinejaid), ligi 2000 aastat vana amfiteater, armsad inimesed ümber... üks elu erilisemaid kontserdielamusi! Hiljem istusime kuuekesi - viimasel hetkel liitus me kontserdikülastusega veel üks pulma-aastapäeva tähistav sõprade paar - Mediterraneo vinoteegis, mille omanik uuris me omavahelist juttu kuulates, kust me pärit oleme ja jagas siis oma Eesti muljeid, selgus nimelt, et tal oli soomlannast naine. See oli öö, mida lihtsalt ei tahtnud lõpetada... nii et järgmisel hommikul end Messina kaudu Palermosse suunduva rongi peale vedada oli muidugi suhteliselt piinarikas. :)

Magamata öö vajutas oma pitseri Palermoga tutvumisele, nii et ehkki jahisadama piirkond osutus kenaks ja vanalinnal polnud ka viga, ei tekitanud see linn minus erilist vaimustust. Jalutasin laupäeval-pühapäeval seal küll natuke ringi, tutvusin vanalinnaga ja põikasin sisse San Domenico kirikusse, aga seejärel keskendusin oma vanas palazzos asuva suurepärase L'Hotellerie hotelli merevaatega katuseterrassi, basseini ja voodi nautimisele, nende hommikusöök oli ka mu Sitsiilia reisi parim. Iseenesest kõlasid Palermo katedraal, Normannide palee, Teatro Massimo, katakombid, turud ja veel mitmed kirikud nii, et need oleksid võinud täitsa toredad olla, aga eks ole seda kõike mujal juba nähtud ka, nii et loobusin seekord rõõmuga.

Pärast kahte ööd Palermos läksin tagasi Cataniasse. Sealset vanalinna, Piazza del Duomot, Sant'Agata katedraali ja kalaturgu avastasime juba esimesel õhtul, päeval ronisime ka Chiesa della Badia di Sant'Agata torni, kust avanesid efektsed vaated Etnale ja sadamale, ning käisime kunagises printsi erapalees Palazzo Biscaris, mis oli konkurentsitult kõige ilusam koht selles linnas. Viimased päevad veetsin rohkem rannas ja hotelli basseini ääres, lugesin ja ujusin, sest hotellivahetusi ja ringi rändamist oli selle nädala sees juba pisut palju olnud.

Tagasiteel oli mul Riias rohkem aega, nii et käisin Galleria Riga katuseterrassi grillrestos lõunat söömas. Õhtusel lennul koju istusin nina vastu lennukiakent ja ahmisin endasse seda päikeseloojangut ning armsaimaid saari tiiva all - Saaremaa, Muhu, Abruka, Ruhnu, Kihnu ja Viirelaid olid kõik kui peo peal. 

Kokkuvõttes... oli väga äge kontsert ja reis. Taorminasse võiksin kunagi tagasi minna, sõbrad kiitsid ka Notot ja Siracusat, aga lemmisihtkohtade edetabeli esiotsale lähemale jääb vist siiski Mandri-Itaalia. :)

Augustisumedus

 Kuhu see suvi küll kadus? Kohe-kohe lammutamisele mineva vana Võru rannabangalo viimase nädalavahetuse pidu reedel sumedas öös tundus selline, et võinuks olla hoopis suve alguse pidu, tõrkusime kõik uskumast, et augusti lõpp ongi käes. Õnneks mahtus kuu esimesse poolde veel üks meeldejääv pidu sealsamas, koos purjetamisega tüünel Tamulal.

Ma pean seda suve selles mõttes siiski väga, väga kordaläinuks, et nii paljude Pärnu nädalavahetustega kolme kuud ei meenugi. Augusti alguses veetsin meeldivalt aega Supeluse aastalaadal, Siluetis, Röömus, VirrVarr vintage-paradiisis (skoorisin sealt Maria Grachvogeli kleidi) ja Hedoni terrassil by kariné moeetendusel (kus esimest korda elus jalutas modell catwalkilt maha mind kallistama, ilus hetk!). Juhtus nii, et mu kollane selle suve Pärnu kleit elas tol nädalalõpul ootamatult hoopis Haapsalus mingit oma elu, aga tantsisin siis ühes roosas kleidis ringi, peamiselt dj Meri suurepärase muusika järgi Karusselli tänava nurgal. Hommikul põikasin lisaks Pastoraadile ka Gastronoomist läbi ning arvasin, et selleks suveks on Pärnuga kõik...

...Et end siis järgmisel laupäeval väga spontaanselt taas Pärnust Silueti moeetenduselt leida. :) See õhtupoolik oli puhas rõõm, tõeline Pärnu best of: Siluett, Rööm, õhtusöök imeheas seltskonnas Oreganos, mõned tantsusammud Düünis ning pärast suurepärane pidu Terminaatori ja dj Kolzariga Sunsetis. Hõrk hommikusöök Pastoraadis ja pidimegi tagasi Võrru kiirustama, kus mul oli täpselt viis minutit, et kodust läbi joosta ja siis sõpradega Lätti Aluksnesse puhkama startida. Käisin esimest korda elus Lätis järves ujumas, pärast vedelesin meie majakese terrassil ripptoolis, nautisin sõprade valmistatud hõrgutisi, kalamarjasaiu ja šampanjat. Pajumte traditsioonilised kartupelu rostid lõhega sobisid hommikusöögiks ka väga hästi.

Ehkki Võrus Pastoraadi väärilist hommikusöögiparadiisi pole, nautisin paljusid hommikusi kohvitamisi imearmsa Katariina kohviku ees alleel nende kohupiimataskutega. Rannapäevi ja Võrumaa järvedes ujumisi skoorisin ka, ehkki miskipärast on tunne, et tahaks veel, veel, veel. Päikeseloojanguid järve ääres, rattasõite, kõike.

Võru 239. sünnipäeva nädalavahetust alustasime seekord põhja pool, mu tädipoja pulmas marsruudil Padise klooster-kastell-mõis. Oli imekaunis pidu rõõmustavalt paljude armsate inimestega. Pärast järgmise hommiku kiiret põiget Rummu karjääri (mis oli võrreldes aastatetaguse ajaga, kui seal viimati käisin, jahmataval määral turismiobjekiks muudetud - ma saan aru ohutusvõrkudest, aga Red Bulli logo varem väga fotogeeniliste varemete peal oli mu maitse jaoks küll liig) olime õhtuks tagasi lõunas. 

Õhtusöök sõpradega Kolmes oli maitsev ning Metsatöllu + RAMi kontsert järvelaval efektne - bändi valgusefektidega võistles loodus ise, välgusähvatuste ja tumedate pilvedega teisel pool järve, mis viimase loo ajaks paduvihmaga Tamula randa jõudsid. Aga sellest polnud midagi, vihmas rokkida oli ka äge. Pärast vahetasin märjaks saanud kleidi kodus kuivade riiete vastu, kalpsasime korraks keskväljaku rahvapeole Karavaniga ning nautisime seejärel sooja ööd ja šampanjat peaaegu hommikuni ühel kodusel terrassil (ja hilisemat karaoke laulmist majas, kus polnud seda kunagi varem tehtud :)). Taasiseseisvumispäeva tähistasin inspireeriva hommikusöögiga endise kolleegiga ning siis läksin tagasi koju puhkama. Keha arvas, et võiks siis juba rohkem puhata, nii et augusti viimane nädal kujunes eriti rahulikuks (loobusin endale mitteomaselt lausa kahest peost - Viirelaiule minekust ja Kolga-Jaanist; Viirelaidu sai ilmselt esimesel viisaastakul nii palju, et nüüd jätsin juba teise suve vahele). Käisin ainult Võru uut Rahva Raamatu poodi piilumas, nii tore, et üle mitme aasta on linnas taas raamatupood! Augusti viimase reede õhtuks jõudsid kursaõed külla, napilt enne suve lõppu, südantsoojendav oli taas ühe laua ümber koos olla. 

Mehed, naised, raha & s*ks

Mul oli hiljuti usalduslik vestlus kauni naisega, kellega me oleme aeg-ajalt samas seltskonnas liikunud. Kuidagi tuli jutuks, kuidas inimesed eeldavad liigagi sageli automaatselt, et ilus naine, kes on eduka mehe kõrval, on ülalpeetav iluasi. Pidin muidugi nentima, et tema puhul pole ma seda kunagi arvanud, kuna nende koos üles ehitatud äri puhul nägin selgelt, kuidas ka naine tööd rabas. Tema oli aga minu puhul küll seda oletanud ja seda ei saa talle ka pahaks panna, sest kuna kirjutamine on üsna privaatne tegevus, siis ei näe tõesti peaaegu mitte keegi, kuidas ma iga päev oma eesmärkide nimel töötan (naise ja perfektsionistina muidugi koos kuklas tiksuva tundega, et tegelikult võiks alati teha rohkem ja paremini). Valgustasin talle siis pisut tegelikku olukorda ja üllatasin teda sellega (meeldivalt, mulle tundus). Aga see pani muidugi ka kogu selle teema peale mõtlema.

Ma ei jaga selles mõttes hinnanguid, et minu meelest on ilus mõlemat moodi: nii see, et rohkem meesenergias pool töötab rohkem ja hoolitseb oma naisenergias hõljuva partneri eest, kui ka see, kui mõlemad rabavad, on heal järjel ja panustavad ühisesse ellu võrdselt. Iga paar otsustab ise, mismoodi neile meeldib, vaba maailm. Ma pean sõltumatust tähtsaks, samas mul ei ole kunagi olnud mingit sedasorti fetišit, et ma pean tingimata saama oma šampanja eest ise maksta - jah, ma suudan ja teen seda vahel, aga selle arusaama sain ma küll juba lapsepõlvekodust kaasa, et džentelmen tasub daami eest restoraniarve. Ma olen elanud ka koos ühe sellise mehega, kellega ma algusest peale ka oma kohvid ise maksin... ja see kogemus (koos teistsugustega, mul oli kunagi ka peika, kes tahtis lisaks õhtusöökidele ja muule meelelahutusele mulle ka riideid osta, ning see oli miskipärast küll algul hullult imelik mu jaoks) on mind pannud mõtlema, et alljärgnevates teooriates on tegelikult iva. 

Nimelt. Üks mu tuttav mitte-eestlasest naissoost tantraguru (Oxfordi ülikooli eksperimentaalpsühholoogia kraadiga, kui ma õigesti mäletan) kommenteeris kunagi ühte dokfilmi, kus idaeurooplastest naised ütlesid, et kui mees esimesed kohtingul restoraniarvet ei tasu, siis teist kohtingut ei tule. Filmitegija (mees?) oli vist üsna kriitiline, aga tantraguru nägi seda lugu teisiti. Ta jagas oma teekonda - kunagi oli temagi võrdselt panustamist pooldav ja mitte oma naiselikkusega kontaktis olev eurooplanna, kes maksis alati oma poole arvest ja vahel ka mehe eest. Kui ta aga kohtus mehega, kes jumaldas teda ja hoolitses tema eest täielikult, et tal oleks turvaline ja mugav (tuli autoga lennujaama vastu, hoolitses, et tal oleks soe, snäkke, juua...), korraldas ühisel reisil kõik majutuse ja meelelahutusega seotu, siis ta avastas, et tema keha reageeris sellele mehele teistmoodi. Avanes teistmoodi, avanes rohkem, sai enneolematuid orgasme ja pulseeris ekstaasist. Ja... kes naise keha natuke tunneb, teab, et sundida neid asju ei saa. See võib tunduda müsteerium, miks meie keha ühe inimesega reageerib ühtmoodi ja teisega teistmoodi, aga tema leidis, et see müsteerium on väga palju seotud sellega, kellega see keha tunneb end turvaliselt ja hoituna. 

See lugu läks edasi nii, et mainitud naine tundis ühel hetkel mehega, kes hoolitses tema eest kuninglikult, et ta keha üritab rasestuda. See oli šokeeriv, sest neil polnud seda plaanis. Aga see pani teda mõistma, kuidas see, et mees maksab kohtingul ja hoolitseb naise eest, on otseses seoses sellega, kuidas naise seksuaalsus ja keha pärast mehe peale reageerivad. Kuidas keha nagu ütleks, et jah, ma usaldan seda inimest nii palju, et ma võiksin temaga isegi lapse saada. 

Evolutsiooniliselt on see kõik ju tegelikult väga loogiline, seotud sellega, et lisaks teadlikule tasandile püüab ka alateadvus välja valida parima partneri, kellega järglasi saada ja neile pikk mõnus elu tagada. Ja see pole see, et naisele ei meeldi mees, kes ei maksa ta eest. Mingil tasandil võib väga meeldida ja naine võib ise maksta. Aga võib ka juhtuda, et tema keha ütleb pärast ei, s*ks ei klapi ega suju või selles pole seda särtsu, mis nende meestega, kes on valmis suhtesse rohkem panustama, algusest peale.

Minu meelest on see igatahes väga põnev lugu ja teooria. Olles samal ajal jätkuvalt (nagu mainitud loo autorgi) muidugi igati võrdsete õiguste ja võimaluste poolt (mille osas on paraku arenguruumi veel omajagu).

Mu hea sõbra poodi jalutas kunagi üks slaavlasest noormees, kellel oli teise nurga alt teooria: tema ema oli talle öelnud, et mehel, kes on helde oma naisega, ei saa kunagi raha otsa. Noormees oli ema sõnu selleks ajaks aastaid järginud, ka mainitud poodi sattus ta naisele kingitust ostma, jagades siis ühtlasi seda teooriat ja kinnitades selle paikapidavust. :) See aga pani mind omakorda mõtlema sellele, et kuna meist igaühe enda sees on samuti nii mees- kui ka naisenergia olemas, siis ilmselt ka see, kuidas me iseendaga käitume ja oma sisemist naist kohtleme, mõjutab seda, kui hästi küllus me ellu voolab. Nii et... rohkem naudinguid ja poputamist, kõigile!

Foto on ekraanitõmmis minu kunagistest nõuannetest sõbermehele, kes uuris, kuidas oma südamedaami rõõmustada. :)