Valguse võit

"Sa ei vaja kümmet aastat harjutamist, et olla valgustunud. Sa vajad ainult paari sekundit. Sul on ainult vaja saada teadlikuks, et sa kõnnid ja et sa hingad. Teadlikkus on juba valgustumine. Igaüks meist on võimeline olema ärgas sisse hingates ja välja hingates. Kui sa hingad sisse, ole teadlik, et sa hingad sisse. Ole teadlik, et sul on keha, et sa hingad sisse ja toidad seda keha. Ole teadlik, et su jalad on piisavalt tugevad, et sa saaksid nautida kõndimist. See on ka valgustumine. Kui sa hingad välja, ole teadlik õhust, mis lahkub su kehast. Ole teadlik, et sa oled elus. See teadlikkus võib tuua sulle nii palju õnne." (Thich Nhat Hanh, tuntuim zen-meister maailmas)

See on nii ilus tsitaat, et ma tundsin, et tahan selle panna siia aasta viimaseks postituseks. Endale meeldetuletuseks, et ühelt poolt on tee valgustumiseni nii palju lihtsam, kui enamasti arvatakse - ja igaühele kättesaadav. Ma usun, et me kõik oleme olnud selles imelises kohas, kus järsku on kõik nii selge ja hea, puhas rõõm ja armastus. Hullem osa on muidugi see, et samal ajal on see igapäevane töö, see oma õnne ja sisemise heaolu hoidmine. Jõudu meile kõigile sellega! 

Detsember & 2022

Novembri viimasel päeval poseerisin natuke ise kunstielamuste nimel ja lipsasin siis oma kauni meigiga Piparkoogimaania arhitektuuriteemalise näituse avamisele. Sealt edasi kulgesin sõpradega Tallinna Raekoja platsi jõuluturule glögi jooma, esimesed olulised punktid jõulu-checklistist said niiviisi juba enne detsembri algust tehtud. Jõulufilme vaatasin Netflixist ja piparkooke küpsetasin hiljem. 

Detsembri algul tegin kohe Tartu jõuluilule ka tiiru peale ja siirdusin siis ühele väga südantsoojendavale õhtusöögile Hõlma, mis pakkus jätkuvalt suurepäraseid maitseelamusi. Hilisõhtul maandusin keset Võru jõulukaunistusi, keskväljakul säras kuusk ja Katariina alleel piparkoogimaja, muud tuled ja sädelus sinna juurde. Järgmisel päeval tegin ise päkapikku ja postitasin hulga raamatuid, lahkusin postkontorist paarimeetrise tšeki ja tohutu rahulolutundega.

Nautisin muinasjututalve, sõprade külaskäike, südamlikke kohtumisi ja kinkide vahetamisi, jõuluõhtusööke ja pidusid. Pööriöö paiku oli paar perekondlikku jõulukoosviibimist Tallinnas ning romantiline jõuluõhtusöök Hiltoni The Able Butcher restos (aperitiiviga üleval lounge'is ja paari kokteiliga pärast Linnutee baaris). EKA jõuluturule ja Radio sünnipäevale jõudsin Tallinnas ka, oli väga tore ning samas rõõm enne jõule Võrru sõita ja jääda. Jõululaupäeva veetsin õdusas maamajas armsate nägude keskel ning esimese püha õhtu sauna & peoga Haanjas.

Filmielamused: Suure Muna käsitöökinos Prantsuse film "Armastus ja viha", mis hoolimata päritolumaast oli nagu harilik Eesti film, pikad pimedad kaadrid ja masendav muusika; Artises üsna omapärane "Naudingute maja"; "Menüü", mis oli twisted, aga äge. :)

Muusikaelamused: Nancy & Hunt hullutasid publikut kahel rahvarohkel õhtul Club Tartus, esimese vokaalsetest võimetest olen ma siiski oluliselt kõrgemal arvamusel; fantastilise muusika ja paljude meeldivate tuttavatega viimane Mutant Disco Von Krahlis oli puhas rõõm.

Ma ei saa mainimata jätta ka seda kogemust, kuidas olin 16. detsembril sõpruskonnaga lõbusal jõuluõhtusöögil ning lauda istudes avastasin hulga sõnumeid ja oma eelmise blogipostituse Delfi esiuudise kohalt, kus see kogus pöörased ligi 1000 kommentaari. Kuna ma olin peohoos ja järgmisel päeval taastusin, siis ma ise nende lugemiseni väga ei jõudnud, korra proovisin vaadata, aga mõni sõber jõudis rohkem ja vahendas pärast mahlakamaid palasid, muu hulgas seda, kuidas kirjanikupreili pidi elama kuldses puuris ja mis kõik veel. :) Aga siinkohal on muidugi põhjust tollele nii hästi teadvale kommentaatorile tänulik olla, sest ma sain selle tulemusena aru (imeilusa kujundi kaudu), et ma elan hoopis kuldsel pjedestaalil: vaba tegema kõike, mida soovin, ning samal ajal toetatud. Kogu vabadus ja armastus ühekorraga. Mis saaks veel ideaalsem olla?

2022. aasta on peaaegu läbi, nii et poetan siia lõppu oma selle aasta kõige-kõigemad ka: ma olen eriti tänulik kõigi selle aasta imeliste reiside eest (Napoli-Sorrento-Positano, Koper-Trieste-Veneetsia, Antalya, Varssavi, Santorini, Kreeta, Bratislava-Budapest-Viin, natuke Riiat ja Helsingit ka) ja kahe eduka kinnisvaraprojekti eest ka. Head vana aasta lõppu & aastavahetust, armsad! 

Võrumaal käärib uus fosforiidisõda

Eestlane on müstiline olevus. Rohkem kui 20protsendilise inflatsiooni peale tõmbab ta suu kriipsuks ja rühib vaikides edasi. Kui aga keegi kipub Eestimaa looduse kallale, muutub ta temperament sekundiga tundmatuseni tuliseks. 

35 aastat tagasi ähvardas Virumaa loodust ja elukeskkonda hävitamine. Sündis laul “Ei ole üksi ükski maa” ja lõpuks lauldi kogu Eesti vabaks. Nüüd on ohus Eesti kõige imelisemat loodust ja elukvaliteeti pakkuv Võrumaa. Tallinna ehk ei paista veel, kui üles keeratud kagunurga kogukond on, aga rohkem kui 11 000 allkirja rahvaalgatusel Nursipalu kaitseks räägivad oma keelt. Võru maakonnas on kokku muide umbes 35 000 elanikku, aga põlistalude ja maade sundvõõrandamise teema puudutab inimesi ka kaugemal. Näiteks Rail Balticu trassil, aga seal on vähemalt mingi tuntav kasu hulgale inimestele, paremad rongiühendused nii riigi sees kui ka Euroopaga.

Harjutusväljaku laiendus seevastu… see iseenesest ju isegi ei kaitse millegi eest! Lisage siia juurde info, et neid on nagunii Eestis juba seitse ja et paugutamine rikub inimeste elukvaliteeti ja looduse rahu mitmel pool Eestis, olemasolev Nursipalu Lõuna-Eestis ka, aga praeguse müratasemega ollakse siiski harjunud. Ehkki turismiettevõtjad ja loomapidajad on juba aastaid kannatanud.

Irooniline on see, et paljud Võrumaa põlistalud ja asulad elasid mõlemad maailmasõjad üle, just paljud talupidajad toetasid metsavendi, jäid ellu, tulid tagasi, said lõpuks oma maad ja majad tagasi, taastasid ja ehitasid uuesti kõik üles, jätkasid sealt, kus esivanematel pooleli jäi. 

Kas te kujutate ette nende inimeste pettumust meie vabas Eesti riigis ja selle juhtides? Esimeses naispeaministris - vabandust meenutamast, aga naisi on muidu peetud koduhoidjateks, kuid nüüd tahab just peaministripartei võtta rahuajal kodud 21 sügavalt juurdunud perelt ja rikkuda poole maakonna elukvaliteedi, et sôjaväel oleks rohkem ruumi sõda mängida???

Rahva meeleolusid peegeldab hästi anekdoot, mis Võrumaal ringleb - kuidas vana mees tahab enne surma veel kiiresti Reformierakonda astuda, ta soov täidetakse ja siis ta ohkab hetk enne surma õndsalt: “Tänu taevale, kohe on üks orav vähem!”

Sealjuures on sügavalt alatu süüdistada kagunurga elanikke idameelsuses - siin elavad tõelised Eestimaa patrioodid, aga paraku on paljud kauge keskvalitsuse mõistetamatud otsused ja kehv kommunikatsioon neid riigivõimu suhtes üsna skeptiliseks teinud. Meenutagem, et mõned aastad tagasi vihastas Ossinovski piiriäärsete maakondade rahva korralikult välja alkoholiaktsiisi tõstmisega, paljud külapoed suleti ning järgnenud valimistel võidutses paljuski protestihäälte toel EKRE nii Võrumaal kui ka Pärnumaal.

Kuna poliitikud muid keeli peale häältesaagi ju hästi ei mõista, siis võib teha väikese ennustusvõistluse, kellele võiksid Kagu-Eestis minna need protestihääled, millest Reformierakond seekord oma kehvalt kommunikeeritud plaani tõttu ilma jääb. Keskerakond tabas võimaluse ära ja tegi avalduse, kus taunib käitumist seoses Nursipalu harjutusalaga, teised on seni pigem vaiksemad olnud. Võru linnas on tugev SDE, kes on kohalikul tasandil avaldanud ka muret seoses Nursipalu laiendamisplaaniga.

Võrumaal kohapeal on asi paraku naljast kaugel ja poliitmängud naerma ei aja. Mure oma kodu(maakonna) pärast on paljudelt nii ööune, söögiisu kui ka igasuguse motivatsiooni röövinud. Kena jõulukink riigijuhtidelt küll.

Tallinnast kuus aastat tagasi siia kolinuna mõistan ma ka pealinlaste leigust - jah, see jääb kaugele. Aga kui pealinna tempo ja müra inimesed läbi põletavad, siis põgenetakse miskipärast just neisse kaugetesse kohtadesse vaikust ja rahu otsima. Võrumaale, Hiiumaale.

Veel kord, loomulikult mõistab enamik rahvast siingi riigikaitse ja liitlassuhete olulisust, eriti Võrumaa asukohta arvestades. Aga kui riigijuhid rahvale just midagi olulist rääkimata ei ole jätnud, siis praegu teadaoleva valguses ei tundu praegused plaanid mõistlikud ega võimalik kahju loodusele ja elukeskkonnale proportsionaalne võimaliku kasuga ka igati Euroopa- ja NATO-meelsetele kohalikele. 

Veel, Rõuge vallavanema Britt Vahteri blogipostitusest: "Juba täna on lõhkamiste lööklained tunda ja miinipilduja müra kuulda Rõuge alevikus, Võru linnas, Osulas, Sõmerpalus, Kosel, Puigal ja paljudes külades. See on vähemalt 16 000 inimest, umbes sama palju kui Kaitseliidus liikmeid. Ehk need ei ole ainult 21 peret!" Kohalike vaatenurga paremaks mõistmiseks võib lugeda ka Inga Raitari põhjalikku lugu.

(Pildil on vaade Võru linnast Kreutzwaldi pargist, kuhu on paugud teiselt poolt järve Nursipalust juba aastaid kenasti ära kostnud.)

(Ma rikun selle postitusega muidugi pisut oma blogi "100% puhast rõõmu" reeglit, aga eks seegi ole rõõmustav, et Võrumaa on mulle nii armsaks saanud, et ei saa ka vaiki olla.)

Novembri seltskonnakroonika

Äkitselt ongi sellest aastast vaid viimane kuu järel. Novembri algus pakkus veel säravrohelist muru ja teisi värve, aga poole kuu pealt saabus Lõuna-Eestisse tõeline muinasjututalv - ehkki algul kippus peas mängima Estini häälega lauldud "et sulab alati / esimene lumi alati", siis nüüd on see paksus lumes sumbates asendunud pigem Tanel Padari "ja nii siis jääbki" reaga, küsimärgiga. :)

Ühel reedel laulis Reimo Kivine ja laupäeval Pööloy Gläänz Pubi17s, aga arvestades viie "Vallalise kaunitari" saate noormehe visiiti laupäevasele kontserdile ja kohalike neidude parvlemist nende ümber, arvas korraldaja, et järgmine kord, kui nad tulevad, võib bändi vabalt ka kutsumata jätta. :)

Järgmisel reedel oli tore oleng sõprade penthouse'is, pärast käisime Võru keskväljaku ääres uue ööklubi ÖÖ Lounge avapeol. Club Tartust põikasin koduteel ka läbi, mõlemas klubis oli täismaja, nii et kohalik ööelu ilmselgelt jälle pulbitseb. Laupäeval oli Kolmes hõrk viiekäiguline mereanniõhtusöök, austrid, forell, kammkarbid ja kaheksajalg olid kõik suurepärased (ja magustoiduks pakutud makroonid ka), Janar Vabarna sinna kõrvale valitud kerged heledad veinid samuti imehead. Afterparty sõprade lapse sünnipäeval nende kaunis avaras järvevaatega kodus oli ka väga lõbus.

Kallite sõprade abielu registreerimine Õnnepalees ja väike pulmapidu Hellas Hundis oli väga armas, pärast seda nautisin kodusemat nädalavahetust põleva kamina ees, laupäeva õhtul siiski tegin Võru peal mõned elegantsed tiirud ka. :) Üks õhtusöök Controventos ja teine Nautiluses olid ka meeldejäävalt meeldivad, Meistrite Hoovi Pierre ja Raekoja platsi Kehrwieder ühel loomingulisel õhtul ka.

Ja novembri lõpetas sõbra sünnipäevapidu rekordilise mõne nädalaga valminud lummavas Viirelaiu Saatkonnas, täpid "'i" peale ja kirsid koogile lisasid Tõnis Saare maitseelamused & Dr Maueri muusikavalik. Edasi lipsasin Kivi Paber Kääridesse, kus ootas veel parem muusika ja armsad tuttavad näod.

Filmielamustest oli selle kuu ainus "Pilet paradiisi", mis mõjus nagu oleks Balil puhkusereisil käinud, PÖFFiga läks seekord kuidagi nirusti, napilt oleksin lõpugalale jõudnud, aga enne tuli Võru-igatsus peale. Lugenud olen pigem ka kerget kraami, säravaim raamatuelamus oli kindlasti Barbara Erskine metsikult põnev "Hay emand". Muusika-, loodus- ja kohvikuelamused said juba ülespoole kirja, kunstielamustega peaks vist järeleaitamistunde võtma. :)

Rikkaks ja õnnelikuks, siin ja praegu

Lugesin millalgi NY Timesist huvitavat artiklit, kus arutleti uuringute üle, mis vaatlesid, mis teeb rikkaks ja mis õnnelikuks. Rikkaks tegi kohaliku äri omamine, nt automüügisalong või karastusjookide hulgifirma. Õnnelikuks seks, trenn ja aiandus (mille kohta autor nentis lõpulõigus, et need on palju lihtsamad kui pidada automüügisalongi või karastusjookide hulgifirmat, vaimukas!).

Üks õhtu olin veidi hajevil, surfasin netis ja trükkisin miski hetkeemotsiooni ajel ühes pildipangas ka otsingusõnaks “happiness”. Tulemused osutusid väga lõbusateks: kauneid loodusvaateid nautivate ja sõpradega koos naervate inimeste pildid olid üsna ootuspärane tulemus, samuti taeva poole lendavad šampanjakorgid, aga esilehel oli ka mitu fotot Wasa näkileibu nautivatest inimestest! :) Miski turundusdiil pildipanga ja näkileivatootja vahel või mul on midagi kahe silma vahele jäänud? Ma mäletan, et ananassis ja kalkunilihas pidi sisalduma õnnetunnet soodustavaid aineid, aga näkileivad?! Aga muidu jaa, eks meid teevadki õnnelikuks head suhted ja puhas loodus, maitsev toit ja noh, vahel hõrgud mullijoogid ka.

Pühendumine sellele, mida armastad, kindlasti ka. Toob õnne ja küllusetunnet. Ja sellega on huvitav lugu - ma tean seda juba nii ammu, et minu puhul on selleks kirjutamine, aga suudan ikka ja jälle libastuda, mõni uus või vana kõrvalrada ahvatleb jälle ära. Eks ma olen kõigist neist kõrvalradadest võitnud ka, kahe aastaga ära tehtud kirjanduse doktorantuuri õppeained avardasid silmaringi ja kohtasin inspireerivaid inimesi. Sel kevadel sukeldusin poolmärkamatult ühe vana maja renoveerimisse ega saanud aru, miks kogu selle ehitamisega stressitase äkki üles läks, see oli ju justkui ka looming, mitte töö - kuni taipasin, et ei, ikkagi, mu kutsumus on mõnus kirjanikuelu, mitte kinnisvaraarendus. Nii doktorantuur kui ka kinnisvaraarendus tegid mind kergemini ärrituvaks ja vähem kenaks inimeseks. Selles mõttes nagu valed valikud, ehkki valesid valikuid pole olemas.

Aga probleemi teadvustamine on teatavasti esimene ja sageli suurim samm selle ületamisel, nii et ühel esmaspäevahommikul oli rõõm nentida, et ma olen taas suutnud endale luua elu, kus suurim nädala alguse "kohustus" on raamatukogust mulle reserveeritud raamatud ära tuua ja siis minna kohvikusse café lattele. 

Aga selles kinnisvaraarendusest tulnud stressis oli mu jaoks üks oluline sõnum ka. Sest seda analüüsides taipasin, et see tõmbas mu fookuse tulevikku, muutes samas oleviku kõvasti stressirohkemaks. Samas ma usun jätkuvalt, et õnnelik olevik viib õnnelikku tulevikku. Kas Sa oled täna, siin ja praegu õnnelik, kas Sul on kõike külluses? Kui jaa, oled õigel teel.

Jah, plaane teha, tulevikuks valmistuda, varusid koguda ja investeerida on ka tore, aga see ei tohiks saada olulisemaks, kui küsimus, kas Sa elad täna, siin ja praegu oma parimat elu ja annad rõõmuga endast parima. Sest homsed pole kunagi garanteeritud (millele pani mõtlema paraku nii pandeemia kui ka sõda), aga täna... on siin ja praegu.

Kuldne sügis

September vilksatas kõigi mu reiside tuules päris märkamatult mööda, aga vahepeal oli nii mõnus lihtsalt Võrus olla, oktoobris samamoodi (ja õnneks siis rohkem). Sahistada järve ääres pargis kollastes lehtedes, nautida ikka veel sooje ilmu, vaadata kaminas põlevat tuld ja raamatuid lugeda. Mulle meeldib suvi oma aktiivsusega, aga sügisromantika, peod ja rohkem aega endasse vaatamiseks ka üliväga.

Käisin IKEAs uitamas ja kodu veel õdusamaks muutmiseks inspiratsiooni kogumas, Balti jaama turult värsket kraami osta oli ka tore (nagu ikka). Nappidesse Tallinna päevadesse mahtus meeldivaid külaskäike, sõprade sünnipäevapidu, inspireerivaid kohvitamisi Literaadis ja Röstis, ühte oktoobriõhtusse ka vaimustav õhtusöök armsate naistega Nautiluses, Tallinn Fashion Week 2022 raames Embassy of Fashioni imekaunis moeshow ning hiljem Disco Tallinn+Must Mesi Tammsaare pargi paviljonis.

Võrus oli septembri keskel üks üsna spontaanne, aga seda lõbusam pidu meie juures, oktoobris uue hea söögikoha Kolm avapidu ja kuu lõpus kalli sõbranna tüdrukuteõhtu hõrgu õhtusöögiga Kodases ja hilisema peoga Club Tartus (ja see oli super, et ma jõudsin napilt mõelda, et ehk oleks ikka pidanud talle veel mingi üllatusesineja organiseerima, kui kuskilt tuli võõras noormees, kes hakkas täitsa omaalgatuslikult tulevase pruudi ees endal särki seljast rebima - tänks, universum!). Üks vihmane-romantiline-nostalgiline päev Tartus Creppis maiustamisega ja üks sume õhtu Kubija spaas olid ka puhas nauding.

Filmielamused: “Kolm tuhat aastat igatsust” ja "Kurbuse kolmnurk", esimene meeldis oma elegantsi ja iluga väga, teine vähem. :)

Raamatuelamused: lugenud olen päris palju, aga säravaimatena jäid meelde ja rohkem mõtlemisainet pakkusid Taylor Jenkins Reidi "Evelyn Hugo seitse abikaasat", Lily Kingi "Kirjanikud ja armastajad", Nick Hornby "Just nagu sina" ja Sergei Dovlatovi "Kohver".

Bratislava-Budapest-Viin

 Oeh, ütleme nii, et selle sooloretke planeerisin ma küll veidi mõtlematult liiga Kreeka reisile otsa ja intensiivse ka, aga tore oli muidugi ikka. :)

Lendasin Viini (ja kui muidu olen hiilanud laitmatu logistikaga, siis seekord õnnestus sassi ajada Wien Mitte ja Hauptbahnhof, nii et plaan pärast Viini lennujaamast saabumist otse CATi pealt hotelli hüpata sai väikese Bolti-sõidu näol ühe lisaetapi). Edasi sujus kõik aga imehästi, järgmisel hommikul sõitsin rongiga (natuke üle tunni) Bratislavasse ja asusin õhinal enda jaoks uut linna ja riiki avastama.

Bratislava vanalinn on üsna väike, nii et tegin sellele pärast ülimõnusat hommikusööki Urban Bistros mõne tunniga üsna põhjaliku tiiru peale. St Michaeli torn oli remondiks sisse pakitud, aga värav läbitav ja tänav kena, raekoda ja selle esine plats samuti. Cumil ehk töömehe ehk piiluja skulptuur meeldis mulle pärast kõiki üleelamisi ühe Võru kinnisvaraarendusprojekti ning sinna vee ja kanalisatsiooni saamisega eriti - ometi kord sain nautida vaadet torumehele mu jalge ees! :) 

Dom Svateho Martinas ehk Püha Martini katedraalis käisin ka, sealt jalutasin üle Novy Mosti silla ja Doonau ning sõitsin liftiga üles UFO vaateplatvormile, kust avanes suurepärane vaade kogu linnale. Kiire põige mäe otsa Bratislava lossi juurde ka ning seejärel hüppasin järgmisele rongile, mis viis mind kahe ja poole tunniga Budapesti.

Tagantjäreletarkusena võin nentida, et see linn oleks küll rohkem aega väärinud, aga siis ongi põhjust kunagi uuesti minna. Esimesel õhtupoolikul jõudsin üle vaadata efektse parlamendihoone, natuke Doonau ääres jalutada ning seejärel läksin 90minutilisele jõekruiisile (operaatoreid on palju, aga ma soovitan väga Rubini suure punase nulliga tähistatud kai juurest väljuvat suurepärase hinna ja kvaliteedi suhte ning piiramatu mullirefilliga laevareisi - ma leidsin sealt hulga uusi sõpru eri riikidest ning ülejäänud õhtu, mis jätkus elava muusika ja õhtusöögiga hiiglaslike portsudega For Sale pubis, kujunes ikka väga lõbusaks :)). 

Hommikul panin suurest tänulikkusest hea enesetunde eest küünla Szent Istvan Bazilikasse (kuhu muidu on sissepääs tasuline, aga sel hommikul oli piletikassa juhtumisi katki ja uksed kõigile avatud) ning kuna mõte tõstukitest ega võimalikest järjekordadest ei ahvatlenud, olin eriti kaval ja sõitsin teisele poole jõge mäe otsa Buda lossi ja muinasjutulossi meenutava Halászbástya juurde taksoga (jällegi, puhas tänutunne kõigis kolmes linnas tegutseva Bolti eest!). Vanim ilus sild oli paraku renoveerimiseks suletud ja sisse pakitud, nii et tuli minna väikese ringiga. Pärast sõitsin veel üle Kangelaste väljaku, viskasin pilgu peale Széchenyi termidele Budapesti linnapargis ning oligi aeg naasta rongiga Viini (mis võttis natuke alla kolme tunni).

Viinis ma olen õnneks oma 2009. ja 2015. aasta reiside ajal enamiku olulisi vaatamisväärsusi ja kunstimuuseume läbi käinud, nii et seekord põikasin vaid Belvedere lossi ja võimsasse Stephansdomi, muidu keskendusin šoppamisele Mariahilferstrassel ja kohvikutele. Mariahilfe kirikus käisin siiski ka. See ning vana ja väärikas Café Sperl, kus ma olen käinud kõigil kolmel korral, tegid mind päris nostalgiliseks. 2009. aastal veetsin enne jõule nädala ühel ajakirjandustudengite kursusel Viinis, elasin siis samas kandis ja nüüd seal hulkumine tõi üles nii palju tundeid - see oli mingis mõttes nii paljus kõige selle algus, kus ja kes ma täna olen. Kuskil vahemikus 2010-2013 tegin ma küll hulga kaheldava väärtusega valikuid, aga ma ei saa siiski öelda, et valesid, sest needki olid ilmselt vajalikud, kõik on millekski hea.

Igatahes... üliäge reis oli ja kõigis kolmes linnas valitsenud +22kraadine päikeseline ilm super, aga nüüd tahaks natuke aega rahulikult kodus ahju taga istuda ja raamatuid lugeda. :)