Novembri seltskonnakroonika

Äkitselt ongi sellest aastast vaid viimane kuu järel. Novembri algus pakkus veel säravrohelist muru ja teisi värve, aga poole kuu pealt saabus Lõuna-Eestisse tõeline muinasjututalv - ehkki algul kippus peas mängima Estini häälega lauldud "et sulab alati / esimene lumi alati", siis nüüd on see paksus lumes sumbates asendunud pigem Tanel Padari "ja nii siis jääbki" reaga, küsimärgiga. :)

Ühel reedel laulis Reimo Kivine ja laupäeval Pööloy Gläänz Pubi17s, aga arvestades viie "Vallalise kaunitari" saate noormehe visiiti laupäevasele kontserdile ja kohalike neidude parvlemist nende ümber, arvas korraldaja, et järgmine kord, kui nad tulevad, võib bändi vabalt ka kutsumata jätta. :)

Järgmisel reedel oli tore oleng sõprade penthouse'is, pärast käisime Võru keskväljaku ääres uue ööklubi ÖÖ Lounge avapeol. Club Tartust põikasin koduteel ka läbi, mõlemas klubis oli täismaja, nii et kohalik ööelu ilmselgelt jälle pulbitseb. Laupäeval oli Kolmes hõrk viiekäiguline mereanniõhtusöök, austrid, forell, kammkarbid ja kaheksajalg olid kõik suurepärased (ja magustoiduks pakutud makroonid ka), Janar Vabarna sinna kõrvale valitud kerged heledad veinid samuti imehead. Afterparty sõprade lapse sünnipäeval nende kaunis avaras järvevaatega kodus oli ka väga lõbus.

Kallite sõprade abielu registreerimine Õnnepalees ja väike pulmapidu Hellas Hundis oli väga armas, pärast seda nautisin kodusemat nädalavahetust põleva kamina ees, laupäeva õhtul siiski tegin Võru peal mõned elegantsed tiirud ka. :) Üks õhtusöök Controventos ja teine Nautiluses olid ka meeldejäävalt meeldivad, Meistrite Hoovi Pierre ja Raekoja platsi Kehrwieder ühel loomingulisel õhtul ka.

Ja novembri lõpetas sõbra sünnipäevapidu rekordilise mõne nädalaga valminud lummavas Viirelaiu Saatkonnas, täpid "'i" peale ja kirsid koogile lisasid Tõnis Saare maitseelamused & Dr Maueri muusikavalik. Edasi lipsasin Kivi Paber Kääridesse, kus ootas veel parem muusika ja armsad tuttavad näod.

Filmielamustest oli selle kuu ainus "Pilet paradiisi", mis mõjus nagu oleks Balil puhkusereisil käinud, PÖFFiga läks seekord kuidagi nirusti, napilt oleksin lõpugalale jõudnud, aga enne tuli Võru-igatsus peale. Lugenud olen pigem ka kerget kraami, säravaim raamatuelamus oli kindlasti Barbara Erskine metsikult põnev "Hay emand". Muusika-, loodus- ja kohvikuelamused said juba ülespoole kirja, kunstielamustega peaks vist järeleaitamistunde võtma. :)

Rikkaks ja õnnelikuks, siin ja praegu

Lugesin millalgi NY Timesist huvitavat artiklit, kus arutleti uuringute üle, mis vaatlesid, mis teeb rikkaks ja mis õnnelikuks. Rikkaks tegi kohaliku äri omamine, nt automüügisalong või karastusjookide hulgifirma. Õnnelikuks seks, trenn ja aiandus (mille kohta autor nentis lõpulõigus, et need on palju lihtsamad kui pidada automüügisalongi või karastusjookide hulgifirmat, vaimukas!).

Üks õhtu olin veidi hajevil, surfasin netis ja trükkisin miski hetkeemotsiooni ajel ühes pildipangas ka otsingusõnaks “happiness”. Tulemused osutusid väga lõbusateks: kauneid loodusvaateid nautivate ja sõpradega koos naervate inimeste pildid olid üsna ootuspärane tulemus, samuti taeva poole lendavad šampanjakorgid, aga esilehel oli ka mitu fotot Wasa näkileibu nautivatest inimestest! :) Miski turundusdiil pildipanga ja näkileivatootja vahel või mul on midagi kahe silma vahele jäänud? Ma mäletan, et ananassis ja kalkunilihas pidi sisalduma õnnetunnet soodustavaid aineid, aga näkileivad?! Aga muidu jaa, eks meid teevadki õnnelikuks head suhted ja puhas loodus, maitsev toit ja noh, vahel hõrgud mullijoogid ka.

Pühendumine sellele, mida armastad, kindlasti ka. Toob õnne ja küllusetunnet. Ja sellega on huvitav lugu - ma tean seda juba nii ammu, et minu puhul on selleks kirjutamine, aga suudan ikka ja jälle libastuda, mõni uus või vana kõrvalrada ahvatleb jälle ära. Eks ma olen kõigist neist kõrvalradadest võitnud ka, kahe aastaga ära tehtud kirjanduse doktorantuuri õppeained avardasid silmaringi ja kohtasin inspireerivaid inimesi. Sel kevadel sukeldusin poolmärkamatult ühe vana maja renoveerimisse ega saanud aru, miks kogu selle ehitamisega stressitase äkki üles läks, see oli ju justkui ka looming, mitte töö - kuni taipasin, et ei, ikkagi, mu kutsumus on mõnus kirjanikuelu, mitte kinnisvaraarendus. Nii doktorantuur kui ka kinnisvaraarendus tegid mind kergemini ärrituvaks ja vähem kenaks inimeseks. Selles mõttes nagu valed valikud, ehkki valesid valikuid pole olemas.

Aga probleemi teadvustamine on teatavasti esimene ja sageli suurim samm selle ületamisel, nii et ühel esmaspäevahommikul oli rõõm nentida, et ma olen taas suutnud endale luua elu, kus suurim nädala alguse "kohustus" on raamatukogust mulle reserveeritud raamatud ära tuua ja siis minna kohvikusse café lattele. 

Aga selles kinnisvaraarendusest tulnud stressis oli mu jaoks üks oluline sõnum ka. Sest seda analüüsides taipasin, et see tõmbas mu fookuse tulevikku, muutes samas oleviku kõvasti stressirohkemaks. Samas ma usun jätkuvalt, et õnnelik olevik viib õnnelikku tulevikku. Kas Sa oled täna, siin ja praegu õnnelik, kas Sul on kõike külluses? Kui jaa, oled õigel teel.

Jah, plaane teha, tulevikuks valmistuda, varusid koguda ja investeerida on ka tore, aga see ei tohiks saada olulisemaks, kui küsimus, kas Sa elad täna, siin ja praegu oma parimat elu ja annad rõõmuga endast parima. Sest homsed pole kunagi garanteeritud (millele pani mõtlema paraku nii pandeemia kui ka sõda), aga täna... on siin ja praegu.

Kuldne sügis

September vilksatas kõigi mu reiside tuules päris märkamatult mööda, aga vahepeal oli nii mõnus lihtsalt Võrus olla, oktoobris samamoodi (ja õnneks siis rohkem). Sahistada järve ääres pargis kollastes lehtedes, nautida ikka veel sooje ilmu, vaadata kaminas põlevat tuld ja raamatuid lugeda. Mulle meeldib suvi oma aktiivsusega, aga sügisromantika, peod ja rohkem aega endasse vaatamiseks ka üliväga.

Käisin IKEAs uitamas ja kodu veel õdusamaks muutmiseks inspiratsiooni kogumas, Balti jaama turult värsket kraami osta oli ka tore (nagu ikka). Nappidesse Tallinna päevadesse mahtus meeldivaid külaskäike, sõprade sünnipäevapidu, inspireerivaid kohvitamisi Literaadis ja Röstis, ühte oktoobriõhtusse ka vaimustav õhtusöök armsate naistega Nautiluses, Tallinn Fashion Week 2022 raames Embassy of Fashioni imekaunis moeshow ning hiljem Disco Tallinn+Must Mesi Tammsaare pargi paviljonis.

Võrus oli septembri keskel üks üsna spontaanne, aga seda lõbusam pidu meie juures, oktoobris uue hea söögikoha Kolm avapidu ja kuu lõpus kalli sõbranna tüdrukuteõhtu hõrgu õhtusöögiga Kodases ja hilisema peoga Club Tartus (ja see oli super, et ma jõudsin napilt mõelda, et ehk oleks ikka pidanud talle veel mingi üllatusesineja organiseerima, kui kuskilt tuli võõras noormees, kes hakkas täitsa omaalgatuslikult tulevase pruudi ees endal särki seljast rebima - tänks, universum!). Üks vihmane-romantiline-nostalgiline päev Tartus Creppis maiustamisega ja üks sume õhtu Kubija spaas olid ka puhas nauding.

Filmielamused: “Kolm tuhat aastat igatsust” ja "Kurbuse kolmnurk", esimene meeldis oma elegantsi ja iluga väga, teine vähem. :)

Raamatuelamused: lugenud olen päris palju, aga säravaimatena jäid meelde ja rohkem mõtlemisainet pakkusid Taylor Jenkins Reidi "Evelyn Hugo seitse abikaasat", Lily Kingi "Kirjanikud ja armastajad", Nick Hornby "Just nagu sina" ja Sergei Dovlatovi "Kohver".

Bratislava-Budapest-Viin

 Oeh, ütleme nii, et selle sooloretke planeerisin ma küll veidi mõtlematult liiga Kreeka reisile otsa ja intensiivse ka, aga tore oli muidugi ikka. :)

Lendasin Viini (ja kui muidu olen hiilanud laitmatu logistikaga, siis seekord õnnestus sassi ajada Wien Mitte ja Hauptbahnhof, nii et plaan pärast Viini lennujaamast saabumist otse CATi pealt hotelli hüpata sai väikese Bolti-sõidu näol ühe lisaetapi). Edasi sujus kõik aga imehästi, järgmisel hommikul sõitsin rongiga (natuke üle tunni) Bratislavasse ja asusin õhinal enda jaoks uut linna ja riiki avastama.

Bratislava vanalinn on üsna väike, nii et tegin sellele pärast ülimõnusat hommikusööki Urban Bistros mõne tunniga üsna põhjaliku tiiru peale. St Michaeli torn oli remondiks sisse pakitud, aga värav läbitav ja tänav kena, raekoda ja selle esine plats samuti. Cumil ehk töömehe ehk piiluja skulptuur meeldis mulle pärast kõiki üleelamisi ühe Võru kinnisvaraarendusprojekti ning sinna vee ja kanalisatsiooni saamisega eriti - ometi kord sain nautida vaadet torumehele mu jalge ees! :) 

Dom Svateho Martinas ehk Püha Martini katedraalis käisin ka, sealt jalutasin üle Novy Mosti silla ja Doonau ning sõitsin liftiga üles UFO vaateplatvormile, kust avanes suurepärane vaade kogu linnale. Kiire põige mäe otsa Bratislava lossi juurde ka ning seejärel hüppasin järgmisele rongile, mis viis mind kahe ja poole tunniga Budapesti.

Tagantjäreletarkusena võin nentida, et see linn oleks küll rohkem aega väärinud, aga siis ongi põhjust kunagi uuesti minna. Esimesel õhtupoolikul jõudsin üle vaadata efektse parlamendihoone, natuke Doonau ääres jalutada ning seejärel läksin 90minutilisele jõekruiisile (operaatoreid on palju, aga ma soovitan väga Rubini suure punase nulliga tähistatud kai juurest väljuvat suurepärase hinna ja kvaliteedi suhte ning piiramatu mullirefilliga laevareisi - ma leidsin sealt hulga uusi sõpru eri riikidest ning ülejäänud õhtu, mis jätkus elava muusika ja õhtusöögiga hiiglaslike portsudega For Sale pubis, kujunes ikka väga lõbusaks :)). 

Hommikul panin suurest tänulikkusest hea enesetunde eest küünla Szent Istvan Bazilikasse (kuhu muidu on sissepääs tasuline, aga sel hommikul oli piletikassa juhtumisi katki ja uksed kõigile avatud) ning kuna mõte tõstukitest ega võimalikest järjekordadest ei ahvatlenud, olin eriti kaval ja sõitsin teisele poole jõge mäe otsa Buda lossi ja muinasjutulossi meenutava Halászbástya juurde taksoga (jällegi, puhas tänutunne kõigis kolmes linnas tegutseva Bolti eest!). Vanim ilus sild oli paraku renoveerimiseks suletud ja sisse pakitud, nii et tuli minna väikese ringiga. Pärast sõitsin veel üle Kangelaste väljaku, viskasin pilgu peale Széchenyi termidele Budapesti linnapargis ning oligi aeg naasta rongiga Viini (mis võttis natuke alla kolme tunni).

Viinis ma olen õnneks oma 2009. ja 2015. aasta reiside ajal enamiku olulisi vaatamisväärsusi ja kunstimuuseume läbi käinud, nii et seekord põikasin vaid Belvedere lossi ja võimsasse Stephansdomi, muidu keskendusin šoppamisele Mariahilferstrassel ja kohvikutele. Mariahilfe kirikus käisin siiski ka. See ning vana ja väärikas Café Sperl, kus ma olen käinud kõigil kolmel korral, tegid mind päris nostalgiliseks. 2009. aastal veetsin enne jõule nädala ühel ajakirjandustudengite kursusel Viinis, elasin siis samas kandis ja nüüd seal hulkumine tõi üles nii palju tundeid - see oli mingis mõttes nii paljus kõige selle algus, kus ja kes ma täna olen. Kuskil vahemikus 2010-2013 tegin ma küll hulga kaheldava väärtusega valikuid, aga ma ei saa siiski öelda, et valesid, sest needki olid ilmselt vajalikud, kõik on millekski hea.

Igatahes... üliäge reis oli ja kõigis kolmes linnas valitsenud +22kraadine päikeseline ilm super, aga nüüd tahaks natuke aega rahulikult kodus ahju taga istuda ja raamatuid lugeda. :)

Jumalikud Kreeka saared

Ma arvasin... kas just alati, aga mitu aastat küll, et kunagi lähen jälle Kreetale puhkama ja teen siis mõnepäevase väljasõidu Santorinile ka. Mingil müstilisel kombel läks aga vastupidi - ühel hetkel ootasid oma järge lennupiletid Santorinile, aga sõprade muljeid kuulates ja saare väiksust vaadates hakkas tunduma, et nädal seal veeta on palju. Kuna meile mõlemale meeldib väga Kreeta ja mina olen alati unistanud island hoppingust Kreeka saartel, siis küpseski plaan vahepeal mõneks päevaks laevaga Kreetale minna. Aga proovin alustada algusest. :)

Maandusime laupäeva õhtul Finnairiga Santorinil, viisime asjad mõnusasse Tzekos Villas hotelli, imetlesime natuke lihtsalt va-pus-ta-vat vaadet oma nunnu toa rõdult ja lipsasime siis sealsamas ümber nurga olevasse sama vapustava vaatega Barolo restorani. Tegelikult oleks hing igatsenud lihtsat Kreeka taverni, aga selle asemel saime suurepärase fine dining restoranielamuse. :) Natuke uitasime veel selles imelises soojas õhtus, et Santorini pealinna Firat/Thirat avastada.

Pikema avastusretke võtsime ette järgmisel päeval. Mööda kaljuserva kulgevad kitsad munakivisillutisega tänavad pakkusid ühe jahmatava vaate teise järel. Vana sadam ei olnud otseselt mu checklistis, aga ronisime siiski mööda kitsast siksakteed sinna alla (Karavoladese trepid peaks selle nimi olema) ja sellest sai väga naljakas kogemus, sest noh, esiteks aroomid - kuna tõus on selline, et omal jalal üles ronida soovitaks kuuma ilmaga sealt ainult tõsistel masohhistidel, siis veetakse turiste üles ka eeslitega, kes aga on munakivisillutisele oma glasuuri lisanud. Me sõitsime üles tõstukiga, aga tasub arvestada, et kui silmapiiril on parasjagu mitu kruiisilaeva, võib järjekord üsna pikk olla.

Pärast kosutavat cappuccino freddot ühel kenal kõrgel terrassil seiklesime edasi Agios Theodori kiriku kõrval oleva Fira Kolme Kella juurde, mis on saare pealinna üks peamisi vaatamisväärsusi. Ehkki minu meelest oli erinevaid versioone nendest kolmest ja ka viiest kellast päris mitmes kohas veel, nagu ka siniseid kupleid iga nurga peal. Lisaks käisime suures valge kupliga ortodoksi kirikus, mille eestikeelset nime ma päriselt ei suutnudki tuletada, igatahes on selle vastas Nektar Lounge, mis osutus üllatavalt heaks söögi- ja kokteilipaigaks ning kust oli väga hea päikeseloojangut imetleda. Juhuslikult sattus samale pühapäeva õhtule ka kord aastas Santorinil toimuv tuleetendus kaldeera keskel asuval kunagisel vulkaani tipul, vaatasime seda ka, oli päris efektseid hetki.

Üldiselt domineeris siiski turistilõksu meeleolu, nii inimmassid kui ka trepid väsitasid lõpuks veidi (mu telefon arvas pühapäeva õhtuks, et olen 36 korrust roninud). See-eest esmaspäeva õhtul kiirlaevaga Kreetale jõudes oli tunne, nagu oleks (suve)koju jõudnud. Chill & relax. Nautisime Hersonissoses oma lemmikut kreeklaste Akrogiali pererestorani, nende tzatzikit, frititud kalmaare, krevette, valget kala, Kreeka salatit, täidetud suvikõrvitsaõisi, valget majaveini ja viinamarju, samuti mõnusat Sea Breeze hotelli sealsamas rannapromenaadi ääres. Tegime pikki jalutuskäike, päevitasime, ujusime, lugesime - puhas rõõm ja nauding. Poodides ja peol käia oli ka tore.

Neljapäeval sõitsime laevaga tagasi Santorinile. Vaatasime üle Oia, mis on kõikide suunamudilaste lemmikkoht (neid jätkus igale poole, sh kohvikus kõrvallauda filmima-jutustama) ja hullult rahvarohke (päikeseloojangu ajal pidi veel hullem olema, inimummikud nagu laulupeol). Seejärel keskendusime oma tähtsa päeva tähistamisele lummavalt imeilusas ja privaatses Small Luxury Hotelsi võrgustikku kuuluvas San Antonio hotellis Imeroviglis, maailma kõige eresinisema basseini ja oma väikese kabeliga. Õhtust sõime maailmakuulsas Nobus, mis oli kauni vaate, tähelepaneliku teeninduse ja hõrkude roogadega, aga samas pani ka jälle aru saama, et Eesti restoranid ja toidukultuur on ikka väga head, maailmatasemel sõna otseses mõttes.

Enne tagasilendu laupäeval avastasime veel veidi saare laugemat külge, Kamari rand ja tavern Captain's Corner olid palju lõõgastavama atmosfääriga kui saare mägisem ja turistirohkem külg.

Kokkuvõtteks... Santorini on väga eriline paik ja pakub erilisi vaateid, eks ta seetõttu ongi selline turistimagnet ning kuulus ühe maailma romantilisema sihtkohana. Tore oli ära käia ja seda kõike nautida, telefon on kauneid fotosid täis ja ehkki ma muidu väga Instagramis storytada ega postitada ei viitsi, tundus seekord, et seda ilu lihtsalt peab jagama. Muidugi on oma silm ikka kuningas ja varasügisene Kreeka igal juhul külastamist vääriv paradiis. ♡

Pooola

 Kui ebareaalselt kallitest kütusehindadest hoolimata pakutakse ebareaalselt odavaid lennupileteid (nt Riia-Varssavi-Riia 18€ eest) ja Poolast oled vaid kunagi ammu läbi sõitnud, siis tuleb ju minna?! Mul on igatahes väga hea meel, et me läksime septembri alguses väikesele nädalalõpureisile, Varssavi +22 kraadi sooja pehmendas seda järsku üleminekut, et eelmisel esmaspäeval oli Võrus veel +27 ja ujusime järves, aga neljapäeva õhtul tegin kaminasse tule ja käisin talveparkaga koera jalutamas, sest nii külm oli. :)

Varssavi ületas igatahes kõik (jällegi muidugi üsna madalad) ootused, osutudes üllatavalt mitmekesiseks linnaks. Ööbisime mõnusa spaaga Hilton Warsaw Citys, nii et meie esimesed vaated olid klaasist kõrghoonetele, aga ka nende vahel leidus üllatavalt palju elu, rohelust ja toredaid söögikohti (sealhulgas täiesti vaimustava kiirtoiduketi Shrimp House restoran, mille menüü koosneb krevettidest igal moel ja kus nii valget veini kui ka mulli tuli otse kraanist). Ringi liikusime jalgsi ja Bolti taksodega, linn on suur ja nii oli mugav, ehkki liiklus on Varssavis ikka üsna hull. 

Laupäevaseid seiklusi alustasime vanalinnas kuningalossist, kus saab muu põneva hulgas imetleda Rembrandti, Botticelli ja teiste suurmeistrite maale. Väike tinakatusega palee suure kuningalossi nurga taga on ka väga nunnu. Lossiplats ja vana turuplats keset Varssavi vanalinna olid ilusat ilma ja vaateid nautivaid inimesi täis. Vistula jõe ääres asuv 13. sajandisse ulatuva ajalooga vanalinn sai II maailmasõjas paraku nii kõvasti kannatada, et tuli sisuliselt uuesti üles ehitada, kuuldavasti tehti seda väga pedantselt ja tulemus mõjub päris autentsena. Vana turuplatsi keskel seisab ka Varssavi sümbol, mõõga ja kilbiga merineitsi, kes olevat legendi järgi Läänemerest mööda jõge siia ujunud.

Edasi kulgesime mööda Varssavi Kuningateed ja põikasime nelja kirikusse: vanalinnas baptistide Püha Johannese ja jesuiitide Jumalaema kirikusse kohe seal kõrval, kaunisse Püha Anna kirikusse kuningalossi kõrval (kus oli parasjagu laulatus, ka hiljem nägime igal pool nii palju pildistavaid pruutpaare, et pisut on tunne, nagu olekski Varssavis pulmas käinud) ja Püha Risti kirikusse. Poola on katoliiklik maa ja kirikuid ainuüksi Varssavi kesklinnas väga palju.

Järgmiseks võtsime ette Lazienki palee ja pargi ning see oli ilusa ilmaga ilmselt parim võimalik valik. 76 hektaril laiuvas pargis jätkub elegantseid hooneid ja purskkaeve, lilleilu ja varjulisi pinke, kus jäätist nautida, veetsime seal väga meeldivalt aega.

Kaubanduskeskusi jätkub Varssavis ka, aga tasub arvestada, et pühapäeviti on vähemalt Varssavi kesklinna poed kinni. Nõukaaegse (kole)arhitektuuri puudust pole samuti, aga valdavalt püüdsime sellest mööda vaadata ning päris vanale ja päris uuele keskenduda. :) Pühapäeval enne lahkumist maiustasime veel E. Wedeli šokolaadikohvikus, mille ajalugu ulatub aastasse 1851 ja atmosfäär meenutab pigem Viini kohvikuid.

Langevate tähtede kuu

August algas ühe kena tüdrukuteõhtuga mu Võru terrassil ja Intsikurmu festivaliga (muusikaelamused: Suve, Vaiko Eplik & Eliit, Ewert Sundja, Jaga Jazzist, Mahavok), toidu- ja looduselamused olid ka hõrgud ja kaunid. Võrus tagasi, põikasin veel Tamula rannabangalost läbi ja vaatasin rannapromenaadil langevaid tähti. Laupäeva õhtul oli hoopis Suures Munas õhtustamise tuju, aga meie üllatuseks oli seal ka Von Dorpati kontsert ja lõppkokkuvõttes eriti mõnus (pluss alati on tore sattuda sinna kaaslastega, kes pole teise korruse diskotualetti kogenud ja keda saab siis üllatada :)).

Üks Võru rannatennise sõpruskohtumine, mille me üllatuslikult võitsime, ja ujumine pärast seda mu uues Intsikurmust ostetud retrotrikoos olid ka väga toredad (kõik ujumised muidugi, neid oli augustis meeldivalt palju). Mitmed hoogsad terrassi- ja koduõuepeod, uute autode ja muu hea tähistamiseks. Ukraina disaini poe Hata 1. sünnipäev Brasiilia muusikutega Tallinna vanalinnas. Melu täis Pärnus Augustiunetus, Pastoraat, Miami, Uue Kunsti Muuseumis näitus "Mees ja Naine: Unenägu", Wunderbaaris Must Mesi Heidy Purga ja ROTDga, SunCity, tagasiteel Kabli rand. Pühapäeva õhtu õdusas Sänna kultuurimõisas Terje Toomistu ayahuasca-filmiga. Palju rannapäevi, rattatiire ja raamatuid. Ilus ja puudutav "Ada" Kiidjärvel.

Võru sünnipäevapidustustel ei osalenud nii palju, kui oleksin ehk tahtnud, pargiraamatukokku siiski jõudsin, pärast Jaan Söödi, Ann Kuudi, Marko Matvere ja Lauri Saatpalu kontserti Vastseliina piiskopilinnuses sõprade öö(tennise)turniiri vaatama ka, Liiva-ATE õueturule ja galeriikohvikusse ning järvekontserdile samuti.

Viimase suvenädalavahetuse veetsin pealinnas. Café Operas oli Disco Tallinn, järgmisel hommikul väikese sugulase sünnipäevapidu avaras Stuudio 1985s. Sealt uitasin eriti muljetavaldava programmiga Tallinna Merepäevadele Noblessneris, Lennusadamas, Vanasadamas, sulpsasin vahepeal Kalarannas ujuma, kuulasin Jääääre kontserti, tegin tiiru veetaksoga ja vaatasin õhtul päikeseloojangut mootorlaev Mojito pardalt. Pühapäeval pani suvele kuuma punkti armsate sõprade pulm Endla talu valges küünis, kirge, armastust, ilusaid inimesi ja muusikalisi üllatusi täis.