Suveküllastus

Sellist asja nagu ei mäletagi varasematest aastatest, et augusti alguses oleks festivaliküllastus ja suveküllastus eraldi või korraga kohale jõudnud. :) Intsikurmu lummav metsa-indie-elamusfestival oli väga ilus, aga selle lõpuks ma igatahes just umbes nii tundsin. Et see kõik on olnud väga tore, aga ma olen täitsa rõõmus, et varsti läheb ehk jahedamaks ja saab sügisriideid kanda ja (natuke) asjalikumaks hakata ja muid sügistrikke teha.

Kui minus oleks natuke rohkem teadlast ja natuke vähem laiselda armastavat kassi, siis ma loeksin ehk lausa kokku, kui palju on sel suvel olnud neid päevi, mil ma olen ujumas käinud. Igatahes rohkem kui kunagi varem, see on kindel.

Augustisse jääb ka mu elu esimene Narva-Jõesuu külastus, sealne liivarand Eesti piirini oli imeline ja Noorus spaa ka kena, ehkki ma kaldun ikkagi läänepoolseid randu ja spaahotelle kõvasti rohkem armastama. Põhjus sinna sattuda oli - nagu poolel tutvusringkonnal - täitsa tore "Kremli ööbikute" etendus Narvas, seal ma käisin viimati 28 aastat tagasi. Saingi suurima elamuse sellest räämas, aga tohutu potentsiaaliga ning väga eksootilisena mõjunud linnast ja Kreenholmist. Kohe pärast seda käisin Tartus "La La Wonderlandi" etendusel, see oli väga hästi tehtud! Väikestest naljakatest episoodidest lõbus lugu kokku pandud.

Eesti (taas)sünnipäevanädalavahetusel tähistas Võru linn oma 234. sünnipäeva. Reede õhtu eelistasin ma raamatuga rõdul veeta, aga kontserdid kostsid sinna kenasti kätte. "Ütle mulle uma telefoninummer" ja muud lapsepõlvemälestusi elustavad lood. :) Pärast vaatasin Eesti esimese üldluulepeo ülekannet, väga lahe algatus!!!

Laupäevaõhtuse linna sünnipäevakontserdi staar oli Anne Veski, kuulasime paari lugu rannast, seejärel läksime paadiga järve peale, oli imeilus soe õhtu ja maaliline roosades toonides päikeseloojang. Pärast veel ilutulestik ka.

Augusti viimane nädal möödus Peterburis unustamatus kolmepäevases pulmas (millest tuleb vist eraldi postitus kirjutada), pühapäevaks olin õnneks tagasi, Merivälja kohvikutepäeval ja KaruKati kodukohvikus oli väga tore ja hilisem pidu Viimsis ka kena.

Võru ja Katariinad

Mu esimesed lemmikpaigad 234. sünnipäeva tähistavas Võrus olid muu hulgas Katariina kohvik, allee ja kirik, aga sellest, kui tihedalt on Võru ja Katariinad seotud, sain ma teadlikuks alles pärast Võrru kolimist.

Algatuseks muidugi see, et Võru linna asutas 21. augustil 1784 väga värvikas keisrinna Katariina II, kelle tema kirjasõber Voltaire ristis Katariina Suureks ja kelle kuju kaunistab Katariina alleed.

See oli mulle iseenesest teada, aga ju ma siis eeldasin pikemalt süvenemata, et Katariina kirik on ka sellise nimega tänu keisrinnale. Aga millalgi sattusin ma Võru Katariina koguduse kodulehele ja avastasin, et ehkki keisrinna nimi ilmselt ka mõjutas, siis kirik on tegelikult pühendatud pühale Katariinale Aleksandriast, kes on üks nii Hommiku- kui ka Õhtumaade tuntumatest ja armastatumatest pühakutest.

Nimi Katariina (Catherine, Catharina, Ekaterina) tuleneb kreekakeelsest väljendist aeikatharina, mis tähendab igipuhas. :) Teda austatakse tüdrukute ja neitside patroonina, ta on eestkostja filosoofidele, ülikoolidele ja üliõpilastele - eriti naisüliõpilastele, õpilastele, raamatukogudele ja raamatukoguhoidjatele, kristlikele apologeetidele, jutlustajatele, advokaatidele, kirjatoimetajatele, stenografistidele, arhivaaridele, noortele vallalistele naistele jne. Piltidel kujutatakse püha Katariinat noore kauni naisena. Peas on tal kroon, mis tähistab tema kuninglikku päritolu. Tema juurde kuulub raamat kui õpetatuse märk ning sõrmus ja pruudiloor kui kihlamärk Kristusega.

Vallalised naised võivad panna kirikusse küünla ja pöörduda Katariina poole sellise vana palve sõnadega:
Abikaasat, püha Katariina,
ühte nägusat, püha Katariina,
ühte rikast, püha Katariina,
ühte meeldivat, püha Katariina,
Ja seda üsna pea, püha Katariina!

(Nii et veel üks põhjus Võrru tulla, palverännakule Katariina kirikusse küünalt panema. Ehkki mu "küsi ja Sulle antakse" kogemusi arvestades kaasneb sellise sõnastusega palvega suur risk saada kolm abikaasat. :))

Festivalipäevik

Juuli tähendab Eestis festivalide kõrghooaega, nii et juba esimesel nädalavahetusel oleks olnud valida muu hulgas Muhus Juu Jääbi. Hiiumaal Tahkuna Briisi, Pärnumaal Võnke ja Ida-Virumaal Mägede Hääle vahel, aga selle asemel korraldasin endale poolkogemata DIY Disco Tallinna festivali: reedel osalesin filmivõtetel Valgerannas ja siis oli äärmiselt loogiline pärast Pärnus peole minna - Sugaris oli Disco Tallinn; laupäevaks oli ammu planeeritud väljasõit itta - ja seal oli Disco Tallinna piknik Eisma sadamas, õnneks koos Vaiko Epliku kontserdi ja Peeter Piheli hõrgutistega, nii et natuke oli siiski vaheldust ka. :)

Arvestades seda, et mu risti-rästi läbi Eesti pidudele järgnes veel üks pühapäevaõhtune sünnipäevaoleng Võrus, tundusid pärast seda kõige ihaldusväärsemad tegevused kodus raamatuga laisklemine ja järve ääres jalutamine. Mida ma siis tegingi, lastes juuli teisel nädalavahetusel heleda laulu ja suure rõõmuga üle I Land Soundi, aga laupäeval tulin Tallinna ja sattusin muidugi kohe Tallinna Merepäevadele, nii et festivale vältida siiski ei õnnestunud. :) Lehvitasin Hoppetile, tegin Tallinna lahel tiiru Hiiu Ingliga, kuulasin natuke HU? kontserti, lobisesin armsate sõpradega ja nautisin seda kõike üliväga.

Positivuse esinejatest mind õnneks keegi seekord väga ei ahvatlenud, nii et jäin rahulikult Võrru... et siis ikkagi spontaanselt sel aastal ühepäevasele Ostrovale sattuda. Jarek & Ruitlane olid suurepärased, mul oli algusest lõpuni suu kõrvuni, rõõmust kogu vokaalse ja verbaalse võimekuse & vaimukuse üle, mida lavalt voogas.

Ja viimase nädalavahetusega ei tekkinud küsimustki - Sweet Spot kõlas muidu väga kenasti, aga Tallinn, suvel, sellise kuumaga... kui võimalik, siis ei. Viljandi folk oli superarmas ja enamik kalleid sõpru kohal, ennelõunad veetsime kaelani järves ja õhtuti nautisime seiklusi, kontserte ja spontaanseid musitseerimisi. Nikns Suns oma hämmastava energiaga, helge Estonian Voices, rõõmus Kalàscima (Itaalia), bluusilik Bombino (Niger), ideaalselt folgilik The East Pointers (Kanada) ja reggaelik Angus... ja siis muidugi reedene kuuvarjutus ja laupäevane parim pidu Pärimusmuusika Aida ees. Puhas rõõm!

Võõrad prouad kingivad lilli

Kulgesin eile pärastlõunases kuumuses rannast kodu poole, üsna sellise laisa kiisu sammuga. Temperatuurid ei soodustanud liigsete liigutuste tegemist, nii et ületasin vales kohas teed. Üks vanaproua ootas seal ka, tahtis juba enne mind minna, aga ma ütlesin, et ärge minge - ta ei olnud märganud vasakpööret sooritavat autot. Pärast selle möödalaskmist kalpsasin üle tee, ta sibas mu järel, teatades: "Ma tulen ka! Kui sureme, siis sureme koos!" :)

Selle lause erilisus muidugi pani mind ümber pöörama ja teda vähe pikema pilguga vaatama. Seda märkasin juba enne silmanurgast, et ta oli väga hoolitsetud ja elegantne. Ning et tal oli lill käes. Ta vaatas mind ka ja siis oma lille.

"Kas te tahaksite seda endale?" küsis ta. Selgitades seejärel ohates: "Ma ei või kannatada seda lille ega seda inimest ka, kes selle mulle tõi! See oli tund aega mul toas ja mul hakkas nii halb sellest juba!"

Noh, mulle seda värvi (ja peaaegu igasugused) lilled meeldivad hästi, nii et võtsin õie tänutundega vastu. Ja ühe kummalisema lillesaamisloo koos sellega. :)

Kasutajasõbralik linn(aplaneerimine)

Ma olen palju mõelnud nende suhete peale, mis tekivad inimese ja koha vahel. Ülikooliajal naersin oma täiuslikku visiitsuhet Tartuga - kohtumine ja koos oldud aeg oli alati puhas rõõm, nii et juurdlesin vahel, milliseks meie suhe kujuneks, kui me päriselt koos elaksime. Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" raamat tuletas mulle meelde, kui armas on mullegi lapsest peale olnud Muhu - kuidas ma olen talle sosistanud praamilt tulles "Tere, Muhu!" ja nägemiseni jättes praamilt saarele nagu inimesele lehvitanud. Ja selgelt mul on mingi kirglik värk Võruga, mis viis paar aastat tagasi kooseluni. :)

Täna Viimsi poolt tulles keerasin tuttavalt rajalt kõrvale ja läksin uusi (enam-vähem) mereäärseid teid avastama. Tuukri tänaval oli miski uus läbimurre ja lõpuks sõitsin rannajoonega paralleelselt Erika tänavani välja, alles siis keerasin autonina oma kesklinnakodu poole. 

Mõtisklesin, et merelinn Tallinn vääriks küll idapoolsest läänepoolse piirini mööda mereäärt kulgevat ilusa nimega ratta- ja jalutamisteed. Idaservast Noa restorani juurest alustades on sellega jupp maad üsna hästi - piki Ranna teed, Merivälja teed, Pirita randa ja Pirita teed kulgevad vägagi ratturisõbralikud teed. Saan aru, et uus Reidi tee peaks üsna sarnane tulema, siis tuleb sadamapiirkond, Kalaranna tee, kõigile avatud Lennusadam ja Noblessneri sadam, mida ka mühinal arendatakse.

Edasi on minu jaoks üsna avastamata Paljassaare poolsaar ja natuke tuttavam Kopli poolsaar, viimase tipus oleva BLRT kinnisele territooriumile sattusin üle 15 aasta tagasi tänu oma kunagisele kihlatule ja see oli päris eksootiline elamus. Need ehk ongi kõige metsikumad alad? Stroomi randa, Rocca al Maresse ja Kakumäele pole ma ammu sattunud, aga seal on vist ka päris palju arendatud ning korralikke ratta- ja jalutamisteid juurde rajatud?

RMK korralikult tähistatud matkaradade peaarhitekt on Alar Sikk, aga huvitav, kes ja kas keegi üldse Tallinna linnas selliste asjadega tegeleb? Nende küsimustega, et linnakodanikul oleks oma kodulinnas hea olla ja vaba aega veeta?

Otsisin hiljuti ühe teise teemaga seoses - et ühes pargis võiks olla üks purskkaev - Tallinna linna kodulehelt ettepanekute kohta ega leidnudki. Lõpuks saatsin oma idee üldmeilile ja edasi järgnes üsna koomiline meililaviin - paistab, et mu kirjake käis lõpuks läbi Tallinna Linnakantseleist, Tallinna Kesklinna Valitsusest, Tallinna Kommunaalametist, Spordi- ja Noorsooametist, Keskkonnaametist ja Tallinna Linnaplaneerimise Ametist. Selle eest tunnustus, et jagati infot, kuhu mu kiri on edastatud, ja näidati, et asjaga tegeletakse, paraku lõpuks sain üsna üleolevas toonis vastuse Spordi- ja Noorsooametilt, kuidas ilu ei ole otstarbekas.

Mitte et see mind väga üllatanud oleks, aga see pani mõtlema sellele armastuse-vihkamise suhtele, mis on Eesti pealinnaga päris paljudel. Siin on erakordselt maalilisi piirkondi, ilusat arhitektuuri, mitmekesist meelelahutust ja muid võimalusi, aga siin on ka kohati liiga palju autode- ja vähe inimestekesksust, vähe terviklikku visiooni, suure pildi nägemist ja jagamist.

Muidugi, väikelinnadel ongi lihtsam olla inimsõbralik ja pakkuda kvaliteetset elukeskkonda, sest vahemaad on igal juhul väiksemad, liiklust vähem, kõik kompaktsem, loodus lähemal. Ja Tallinn areneb mühinal ja see on äge, aga... vahel lihtsalt tahaks oma sünnilinnalt rohkem. :)

Juuni raamatud ja peod

Täna tahaks parafraseerida ühte ammust kursavendade nalja ja öelda, et kuulge, mul on juuni kadunud, aidake otsida! Esimene päris suvekuu läks lihtsalt nii ruttu. Igasuguseid toredaid mälestusi jäi sellest maha õnneks siiski palju.

Kõigepealt Viljandi kohvikuöö, kus ma käisin esimest korda ja mis oli nagu väike folk või selle soojenduspidu. Siis tulid raamatuesitluspeod Tallinnas ja Võrus, viimases ühendasime selle Moët & Chandon Grand Day 2018 tähistamisega. Mu "Küsi ja Sulle antakse" raamatu Tallinna esitluse fotosid näeb Delfist, lisaks kutsusid mind külla Naistejutud, Postimehe Sõbranna lehelt saab saadet/podcasti kuulata.

Pärnu jahtklubi restos toimus traditsiooniline suve alguse pidu mu ühe särava sõbranna sünnipäeva puhul ja mõned päevad pärast seda teise armas, lõbus ja kaunis sünnipäevapidu Võrus, koos lustaka kinokülastuse ja hilisema paadi+jahisõiduga järvel (paat+jaht seetõttu, et kohtusime järvel ja sidusime need kokku :)). Juunisse mahtus veel üks kena õhtusöök GMP restorani terrassil Otepääl, sõprade külaskäik Võrru ka korraliku peoga ning üsna raju ja pikaks veninud jaanipäevanädalavahetus Viirelaiul, hõrkude söökide-jookide, sauna-basseini-tünnisauna, Silver Sepa kontserdi, tantsu ja lõkkega. Pühapäeval tormiga tundus, et oleme peaaegu merehädas, tegelikult saime lihtsalt veel ühe mõnusa supervaadetega saunaõhtu lisaks.

Suur progress võrreldes eelmise aastaga on see, et mul on õnnestunud rohkem rahulikult Võrus olla ja olemist nautida, olgu siis paadiga järvel ulpides, rannas päevitades-ujudes, sõpradega meeldivalt aega veetes või lihtsalt kuskil hea raamatuga kerratõmbununa. Katrin Pautsi uus raamat äratas sedavõrd mälestusi ja tekitas tundeid, et sellest oleks peaaegu saanud eraldi blogipostitus, aga Daki mõjul kirjutasin lõpuks "Minu Muhumaast" raamatuarvustuse Postimehesse.

Goodreadsis aasta algul endale püstitatud reading challenge'iga olen peaaegu poole peal, 40 raamatut 101st on loetud, Aldous Huxley "Hea uus ilm" oli kuidagi lugemata ja meeldis mulle väga, Murakami ka, Bukowski oli samuti päris lustakas.

Eelmisel aastal olid muudkui mingid nädala sees peod Tallinnas, nii et ehkki siis elasin justkui täiskohaga Võrus ja praegu poolega, tundub seekord Võrus juunis veedetud aja skoor parem. :) Aga sel nädalavahetusel olen üle hulga aja mitu päeva järjest Tallinnas ja on vahelduseks ka päris hea.

Enneolematu mai

Maikuu 2018 tundub täiesti enneolematu - ma ei mäleta aastat, mil oleksin esimest korda mõnes Eesti veekogus ujumas käinud juba 8. mail ja siis nädalate kaupa seda jätkanud, mitu korda päevas. Pruuniks 2. juuniks on selle kõrvalmõjuna igatahes tehtud. :)

BonBoni taaselustamispidu toimus mai esimesel nädalavahetusel koostöös Disco Tallinnaga - ma olin algul natuke skeptiline, aga kui ma lõpuks kohale jõudsin, tundus küll, et kõik kunagised BonBoni näod on kohal ja pidu oli väga äge! Muidu istusin suurema osa kuu esimesest - samuti imeilusa päikeselise ilmaga - nädalavahetusest Tallinna kodus ja lugesin oma viienda raamatu korrektuuri, nii et väga hea oli vahepeal natuke tantsida ja keerutada.

Vihula mõisa ja Viirelaiule jõudsin järgmistel nädalavahetustel ka, mitmeks ööpäevaks, mõlemas kohas oli ilus ja seltskond hea, aga Viirelaiul head toitu (by Alar Aksalu) ja šampanjat (by Mumm) külluslikult rohkem. :) Traditsiooniline Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna kevadgrill toimus sel ainsal jahedal õhtul, mis maikuus oli, aga tore oli ikka. Võru ööd on selle eest olnud kõik kuumad ja ka selle paadiga, mis eelmisel aastal alles juulis vette sai, tegime juba Tamula järve peal esimesed tiirud.

Taastasin raja raamatukokku ja olen lugenud üsna palju, aga raamatute seas järje hoidmiseks on jätkuvalt parim Goodreads, ei hakka siin dubleerima. Ja nüüd paar päeva tagasi tuli trükist mu viies raamat!