27.2.23
Jaanuar & veebruar
6.2.23
Island: Blue Lagoon & Reykjavik
Ühesõnaga, ilmselt tollest korrast jäi kripeldus, et kunagi peaks ikka päriselt ka Islandil ära käima ning kuna mu maailmarändurist mehel oli samuti seal käimata, tuli mul suurepärane idee talle jõuludeks Islandi reis kinkida. Ja nii me siis veebruari alguses läksimegi, ehkki selleks ajaks ma mõtlesin juba, kas see ikka oli hea idee, ma ju armastan sooje sihtkohti. :) Samas tahtsingi ma Islandile minna just talvel, kui seal on üsna sarnane ilm kui siin, sest ma ei raatsiks minna vastupandamatust Eesti suvest juulis 14kraadise keskmise temperatuuriga sihtkohta.
Olime ühe öö enne Riias (et ei peaks liiga vara hommikul Võrust sõitma hakkama) Grand Poeti hotellis, mida olin ammu proovida tahtnud ning mis oli kena toa ja kaunite vaadetega, väike spaa mõnus ja restoran Snob tasemel.
AirBalticu lend Riiast Keflaviki lennujaama kestis veidi alla nelja tunni. Kuna Blue Lagoon jääb kenasti Keflaviki lennujaama ja Reykjaviki vahele, alustasime sellest. Ühelt poolt ju turistilõks, samas nimetatud National Geographicu poolt üheks 25 maailmaimest. Vesi oli soe ja vaated efektsed, õhk aga päris külm, nii et müts oleks kasuks tulnud (igal juhul soovitavad nad juuksed enne vetteminekut palsamiga kokku tõmmata, sest suure ränisisaldusega vesi kuivatab juukseid).
Esimese päeva kõrge sinitaevaga karge ilm asendus järgmisteks päevadeks plusskraadide, vihma ja tuulega, nii et pärast Reykjaviki vaatamisväärsustega tutvumist pidime nentima, et meie tuule- ja vihmakindlad riided ikka polnud nii tuule- ja vihmakindlad, kui me arvasime. Ma polnudki oma suusapükse ja parkat kunagi nii voodrini läbi vettinuna näinud. :) Aga äge oli ikka! Väga erilise välimusega Hallgrimskirkja tornist Reykjavikile alla vaadata, kirikus natuke orelimuusikat kuulata ja küünal süüdata, Tjörnini tiigi ääres vanas teatris asuvas Idno kohvikus imelist lambasuppi, hapusaia või ja suitsulambaga, teed ja šerrit nautida, Tundmatu Bürokraadi monument sealsamas oli ka päris andekas, aga raekoda otseselt iluga ei hiilanud. Küll aga meeldis mulle väga Harpa kontserdimaja, efektne nii väljast kui ka seest! Jalutasime mööda mereäärt Sun Voyageri skulptuurini ka, jalutuskäik oli kohati natuke ekstreemne, aga skulptuur ilus.
Laugaveguri ja sellest hargneva vikerkaaretänava ääres oli palju armsaid poode ja söögikohti. Kohe meie eriti õdusa Canopy by Hilton hotelli vastas asus raamatupood, kus pakutakse iga õhtu elavat muusikat ja kokteile, seal oli väga tore ja kogu see kontseptsioon meeldis mulle üliväga!
19.1.23
Malta momendid
Ma olen Maltat pigem üsna mõttetuks saareks pidanud (vabandust, aga tundus piltidelt alati liiga kivine) ja jaanuari algust üsna mõttetuks ajaks (seda perioodi, mis jääb pühadehooaega lõpetava aastavahetuse ja mu sünnipäeva vahele). Aga miinus ja miinus annavad teatavasti plussi ning need neli värskelt Maltal veedetud päeva kujunesid täitsa toredaks. Eelkõige tänu heale seltskonnale ja kuna ilmaga vedas: kõikidel päevadel oli päike, säravsinine taevas ja 18 kraadi sooja - linnapuhkuseks ideaalne.
Väga mõistlikud lennuajad tegid ka rõõmu - maandusime laupäeva pärastlõunal, viskasime asjad oma suurepäraste vaadetega rõdudega stiilsesse korterisse vanalinnas ja siirdusime Vallettat avastama. Algatuseks potsatasime ümber nurga asunud Itaalia restorani Sotto, mis lõi meid kohe foodgasmidega pahviks. Hiljem selgus, et tegu on arvustuste põhjal Valletta parimate sekka kuuluva söögikohaga ja tõesti: see trühvlitega burrata, pitsad, tiramisu, veinid… food heaven! Kuna oli laupäeva õhtu, siis tegime hiljem (pärast veidi ringi jalutamist ja avastusretke Boltiga ülejärgmisele poolsaarele St Juliani piirkonda) mõned kokteilid ja tantsud Silver Horse’is, kus oli väga põnev õues istudes inimesi vaadata ja melu nautida. Enne seda käisime ka The Embassy Valletta hotelli katusebaaris, kust olid imelised vaated, aga seal õues istumiseks tundus ilm natuke liiga tuuline.
Eestimaa jaanuarist tulnud, tahtsime me muidugi igal pool õues istuda, eelistatavalt päikese käes, aga kuna Valletta vanalinna tänavad on kitsad ja majad kõrged, siis polnud päikeseterrassiga kohtade valik just liiga lai. Kohe St Johni katedraali kõrvalt leidsime siiski korraliku hommikusöögimenüüga resto, kus nina päikese poole pöörata, bagel avokaado, lõhe ja pošeeritud munaga oli samuti hea. Pärast veendusime, et 1578. aastal valminud St Johni katedraal on seestpoolt ka väga kaunis, palju kulda ja paar Caravaggio maali.
Hiljem sõitsime laevaga üle lahe järgmisele poolsaarele (Sliema), uitasime poodides, aga jõudsime jälle järeldusele, et vanalinn on kõige ägedam, nii et läksime varsti tagasi (laevapiletid maksavad muide ka tipphooajal vaid 2€ üks ots ja linnu vee pealt vaadata on mulle ikka meeldinud).
Esmaspäeval pühendasime pool päeva “Troonide mängu” üheks võttepaigaks olnud Malta vanale pealinnale Mdinale, St Pauli katedraal oli kena ja vaated linnamüürilt pooletunnise sõidu kaugusel asuvale Vallettale efektsed. Aga kuna tegu oli siiski hedonistliku naistereisiga, ei viitsinud me ülemäära aega varemetele (mida leidub Maltal külluslikult) pühendada. :) Pigem kulgesime niisama ja nautisime seda väga: Barrakka aedadest ülemine osutus eriti ilusaks ja imeliste vaadetega kohaks, alumine väiksemaks, aga muidu samuti, parkidest sattusime veel Hastingsi aedadesse. Bussijaama juures asuv suurte skulptuuridega purskkaevuga väljak paistis olevat populaarne jalutamis- ja ajaveetmiskoht.
Raamatukogu vastast leidsin kauni Caffe Cordina, mille ajalugu ulatub aastasse 1837, ja viimasel õhtul sattusime sümpaatse sõpruskonna erapeole muidu vaid korra nädalas avatud The Stable Pub'i. Tegime sealgi paar tantsusammu, aga jooke serveeriti sellises tempos, et lipsasime varsti minema, ehkki lõunaeurooplane eestlast ilmselt naljalt laua alla ei joo. :)
7.1.23
Tasakaal ja rahulolu
1) Life feels good;
31.12.22
Valguse võit
29.12.22
Detsember & 2022
15.12.22
Võrumaal käärib uus fosforiidisõda
Harjutusväljaku laiendus seevastu… see iseenesest ju isegi ei kaitse millegi eest! Lisage siia juurde info, et neid on nagunii Eestis juba seitse ja et paugutamine rikub inimeste elukvaliteeti ja looduse rahu mitmel pool Eestis, olemasolev Nursipalu Lõuna-Eestis ka, aga praeguse müratasemega ollakse siiski harjunud. Ehkki turismiettevõtjad ja loomapidajad on juba aastaid kannatanud.
Irooniline on see, et paljud Võrumaa põlistalud ja asulad elasid mõlemad maailmasõjad üle, just paljud talupidajad toetasid metsavendi, jäid ellu, tulid tagasi, said lõpuks oma maad ja majad tagasi, taastasid ja ehitasid uuesti kõik üles, jätkasid sealt, kus esivanematel pooleli jäi.
Kas te kujutate ette nende inimeste pettumust meie vabas Eesti riigis ja selle juhtides? Esimeses naispeaministris - vabandust meenutamast, aga naisi on muidu peetud koduhoidjateks, kuid nüüd tahab just peaministripartei võtta rahuajal kodud 21 sügavalt juurdunud perelt ja rikkuda poole maakonna elukvaliteedi, et sôjaväel oleks rohkem ruumi sõda mängida???
Rahva meeleolusid peegeldab hästi anekdoot, mis Võrumaal ringleb - kuidas vana mees tahab enne surma veel kiiresti Reformierakonda astuda, ta soov täidetakse ja siis ta ohkab hetk enne surma õndsalt: “Tänu taevale, kohe on üks orav vähem!”
Sealjuures on sügavalt alatu süüdistada kagunurga elanikke idameelsuses - siin elavad tõelised Eestimaa patrioodid, aga paraku on paljud kauge keskvalitsuse mõistetamatud otsused ja kehv kommunikatsioon neid riigivõimu suhtes üsna skeptiliseks teinud. Meenutagem, et mõned aastad tagasi vihastas Ossinovski piiriäärsete maakondade rahva korralikult välja alkoholiaktsiisi tõstmisega, paljud külapoed suleti ning järgnenud valimistel võidutses paljuski protestihäälte toel EKRE nii Võrumaal kui ka Pärnumaal.
Kuna poliitikud muid keeli peale häältesaagi ju hästi ei mõista, siis võib teha väikese ennustusvõistluse, kellele võiksid Kagu-Eestis minna need protestihääled, millest Reformierakond seekord oma kehvalt kommunikeeritud plaani tõttu ilma jääb. Keskerakond tabas võimaluse ära ja tegi avalduse, kus taunib käitumist seoses Nursipalu harjutusalaga, teised on seni pigem vaiksemad olnud. Võru linnas on tugev SDE, kes on kohalikul tasandil avaldanud ka muret seoses Nursipalu laiendamisplaaniga.
Võrumaal kohapeal on asi paraku naljast kaugel ja poliitmängud naerma ei aja. Mure oma kodu(maakonna) pärast on paljudelt nii ööune, söögiisu kui ka igasuguse motivatsiooni röövinud. Kena jõulukink riigijuhtidelt küll.
Tallinnast kuus aastat tagasi siia kolinuna mõistan ma ka pealinlaste leigust - jah, see jääb kaugele. Aga kui pealinna tempo ja müra inimesed läbi põletavad, siis põgenetakse miskipärast just neisse kaugetesse kohtadesse vaikust ja rahu otsima. Võrumaale, Hiiumaale.
Veel kord, loomulikult mõistab enamik rahvast siingi riigikaitse ja liitlassuhete olulisust, eriti Võrumaa asukohta arvestades. Aga kui riigijuhid rahvale just midagi olulist rääkimata ei ole jätnud, siis praegu teadaoleva valguses ei tundu praegused plaanid mõistlikud ega võimalik kahju loodusele ja elukeskkonnale proportsionaalne võimaliku kasuga ka igati Euroopa- ja NATO-meelsetele kohalikele.
Veel, Rõuge vallavanema Britt Vahteri blogipostitusest: "Juba täna on lõhkamiste lööklained tunda ja miinipilduja müra kuulda Rõuge alevikus, Võru linnas, Osulas, Sõmerpalus, Kosel, Puigal ja paljudes külades. See on vähemalt 16 000 inimest, umbes sama palju kui Kaitseliidus liikmeid. Ehk need ei ole ainult 21 peret!" Kohalike vaatenurga paremaks mõistmiseks võib lugeda ka Inga Raitari põhjalikku lugu.
(Pildil on vaade Võru linnast Kreutzwaldi pargist, kuhu on paugud teiselt poolt järve Nursipalust juba aastaid kenasti ära kostnud.)
(Ma rikun selle postitusega muidugi pisut oma blogi "100% puhast rõõmu" reeglit, aga eks seegi ole rõõmustav, et Võrumaa on mulle nii armsaks saanud, et ei saa ka vaiki olla.)