Veebruar

Vastakad tunded on - ühelt poolt tahaks midagi teha, kirjutada, väljendada, luua, toetust avaldada, aidata, teisalt tundub igasugune tilulilu tühine meist mitte kuigi kaugel toimuva kõrval. Ja samas tasub ilmselt ainuüksi oma terve mõistuse nimel olla looduses, olla koos lähedastega, lugeda vahepeal (uudiste ja sotsiaalmeediaga liialdamise asemel) raamatuid ja vaadata filme, minna kontserdile ja peole. Leida igas päevas väikseid rõõme ja tänutunnet, et hoida oma vaimset tervist ja sisemist rahu.

Seda kõike ma olen ka teinud, aga veebruari algul oli keskendumisvõimega muidugi paremini. Tähistasime sõpradega nende uut kööki ja Tiigri aasta algust (hm, 2010 oli eelmine, see oli üsna raju, aga lõpuks väga edukas aasta), käisime Kubija spaas ja Kütiorus lumelauatamas, toredatel kodustel sünnipäevapidudel ja sõbrapäeval Paju Villas söömas. Vahepeal oli nädal aega kevadet Itaalias ja siis iseseisvuspäeva pidustused - mul on hea meel, et alustasime juba 23. veebruari õhtul kontserdiga Pubi17s, siis oli veel peotuju ka. Õige päeva kiluleivad ja mustikakook sõprade juures olid muidugi samuti head, aga siis oli juba süda raske, reede õhtul lipsasin samal põhjusel Stedingu kohvikust Võru Jazziklubi muidu suurepäraselt Lonitseera kontserdilt enne lõppu ära ja uitasin üksi natuke. Laupäeval oli Pubi17s Hetero, sealne melu mõjus mulle kuidagi hästi, mööda lehvivad Ukraina lipuvärvides shotid ka.

Napoli-Sorrento-Positano

Hilissügisel enne Pariisi lendamist istusime sõbrannaga mu köögilaua taga ja ausõna, täiesti kogemata ostsime veebruariks lennupiletid Napolisse. Seltskond suurenes vahepeal veidi, nii et lõpuks lendasime kevadele vastu kolmekesi. Ja milline mõnus naistereis sellest kujunes! Kõik sujus esimesest hetkest peale nii hästi, et paremini poleks osanud soovidagi! Kolme tunniga olime Tallinnast Napolis ja lennujaamast siuhti ülisõbraliku teenindusega hotellis Piazza Dantel. Seiklesime vanalinnas, nautisime pitsat selle sünnilinnas ja veini sinna juurde muidugi ka. 

Järgmisel hommikul leidsime Beverello sadamast õige laeva ja 40 minutit vaateid Napolile, Vesuuvile ja kauguses kumavale Capri saarele hiljem olime juba teisel pool lahte Sorrentos, umbes Võru mõõtu linnakeses, kust siirdusime bussiga edasi üle mägede Positanosse, mis on elanike arvult veel mitu korda väiksem koht. Veebruari peavad itaallased talveks, nii et mõlemas linnakeses oli pigem vaikne, Positanos enamik kohti päris suletud, aga leidsime siiski all rannas kena merevaatega resto, kus pitsat, veini ja päikesepaistet nautida. Sest eestlaste jaoks kvalifitseerub selline 17kraadine ilm, kus päikese käes on ilmselt soojemgi, kui mitte just suveks, siis kevadeks kindlasti. Santa Maria Assunta kirikusse piilusime ja tagasiteel ülespoole astusime sisse kunstigaleriisse, kus vaimustusime kõik Giacinto Bosco "Kuu" sarja skulptuuridest. 

Bussisõit tagasi Sorrentosse pakkus taas vapustavaid vaateid. Sireenide järgi nime saanud Sorrento üks ilusamaid kohti on kõrgel kaljuserval asuv linnapark, kohe seal kõrval asub San Francesco klooster. Ühest ööst Sorrentos piisas täiesti, ehkki meil oli merevaatega rõduga hotell kesklinnas mainitud kloostri ja keskväljaku vahel ning Aurora Light Ristorantes sai õhtusöögiks tõesti maitsvat lasanjet, veinikaart oli samuti muljetavaldav. Tagasi Napolisse otsustasime järgmisel päeval sõita vana logu rongiga (suvehooajal peaks sõitma ka kiirem ja mugavam ekspressrong), mis oli üsna eksootiline elamus. Ei pidanud alati väga turvaline olema, nagu ka keskvaksal, meil vedas.

Viimased kaks ööd peatusime Napolis mere, suure Piazza del Plebiscito ja Castel Nuovo lähedal. Mitmest Napoli kirikust jalutasime läbi, aga see trend mulle väga ei meeldi, et kirikutes on elektrilised küünlad - nende süütamiseks mündi kasti laskmine ei paku ikka seda emotsiooni, mida päriselt millegi põlema panemine. :) Šoppamisele ma ka selles linnas ülemäära suuri lootusi ei paneks, ehkki mõnel meist siiski näkkas Via Chiaia kandis. :)

Castel dell'Ovo kõrval jahisadamas Zi Teresa restos sõin lõunaks suurepärast Caprese salatit, A Taverna Do Re Di Francesco Parrella frititud kalmaarid, krevetid, limoncello ja atmosfäär meeldisid mulle ka. Quartieri Spagnolis ehk Hispaania kvartalis saime imelist pastat, Via Toledol pistaatsiajäätist ja küpsetisi, aga kõikide nende kohtade nimed pole enam meeles. Reedene eredaim elamus oli mäe otsas Capodimonte lossis asuv avar kunstimuuseum, kus saab näha Caravaggio, El Greco, Rafaeli, Tiziani ja paljude teiste maalikunstnike ja skulptorite vapustavaid töid 13.-18. sajandist, boonusena linnavaadet ülevalt ja pargis jalutada. Õhtul käisime Barrio Botanicos ühel kokteilil, see on väga äge baar, hõrgud kokteilid ja ilusad inimesed. 

Kokkuvõttes oligi eelkõige gurmee- ja kunstireis, väga tore selline igatahes. Minu varasem suhe Itaaliaga piirdus seni vaid ühe põgusa ja mitte eriti õnnestunud Rooma-külastusega kümme aastat tagasi, aga omanäolist Napolit ja selle ümbrust olen valmis teinekordki avastama minema. Ah jaa, reisi soundtrackiks kujunesid sujuvalt Dean Martini "That's Amore" ja Becky G "Bella Ciao", lugeda oleks võinud ehk Elena Ferrante Napoli-sarja, aga mul oli kaasas hoopis Michelle Marly "Diiva. Maria Callas - oma aja suurim laulja ja tema armastuse lugu".

Ood Võrule

Jagan paari lõiku romaanist "Võr(g)utamine", mis tundusid imehästi selle pildi juurde sobivat, kui vaid aastaajaga seotud ebatäpsused välja arvata. :) Ma olen seda vist juba öelnud, et Võru linnast rääkivad osad ongi mu lemmikkohad sellest raamatust.

"Muide, siia korteri leidmine oli arvatust suurem väljakutse – väikese Võru kinnisvaraturg on vaikne ja üüriturg peaaegu olematu. Ausalt öeldes see üllatas mind, näiteks Haapsalus on elanikke vähem, aga pakkumisi palju rohkem ja korterite-majade müügihindadel üks null lõpus rohkem kui Võrus. Peamiselt tänu soomlastele ja suvitajatele, ma loomulikult mõistan seda, aga minu jaoks teeb Võru ka puhkusepaigana Haapsalule silmad ette! Parem rand, ujumiseks sobivaid sooje järvi iga künka taga, kohvikuid sama palju, pidu ja elu palju rohkem! 

Mu uus ilus üürikodu asub Võru vanimas linnaosas, kus on palju muinsuskaitse all olevaid armsaid puumaju. Minugi oma ümber rohetab kena aed, kääksuva värava ja lilleklumpidega.

 
Ümbritsevatel väikestel tänavatel särab palju värve – majad on punased, kollased, helerohelised, heleroosad, helesinised, mõni oranž ka sekka. Lisaks aeglaselt kolletuv pargirohelus ja järvesina. See on veel üks asi, mis mind siin võlub. Värvid. Ma ei ole seda otseselt varem teadvustanud, aga Tallinna suured tänavad – Pärnu, Tartu, Narva maantee – on kõik natuke liiga hallide-beežide-pruunide klotsidega ääristatud. Nõukaaja taak siiani? See värvide puudus. Pealinna nunnudes puitasumites – Kadriorus, Kalamajas, Kassisabas, Uues Maailmas – on pilt muidugi palju helgem ja mõnes neist ongi tunne, nagu oleks Tallinna sees mõnda väikelinna sattunud."

Naine võidab lõõgastudes

Mind on nais- ja meesenergia tants juba kaua huvitanud. Et mitte liiga müstikuks ära triivida, on lihtsam mõnikord nende asjade üle nalja teha, nii on see kunagi sündinud "naine võidab lõõgastudes" lause meil sõpradega üheks lõbusaks parooliks kujunenud, ehkki tegelikult on selles minu meelest sügav tõde peidus.

Olles ise olnud kahekümnendates sisimas pigem aktiivne poisstüdruk ning tegelikult jätkuvalt väga seda usku, et eneseteostus on õnneliku elu võti, siis ma igaks juhuks täpsustan, et mu eesmärk ei ole selle naisenergia jutuga kedagi pliidi ette seelikus koduhaldjaks või muidu traditsioonilistesse soorollidesse suruda. Pigem mõtiskleda naisena õnnelik olemisest ja üldse õnneliku elu loomisest.

Meeste ja meesenergia kohta kirjutas David Deida "Tõelise mehe tee" raamatus, et tegutse kirega, tee seda, mida armastad, naudi suhteid ja seksi ning oledki äge mees ja elad õnnelikult. Nii lihtne ju?! Ma olin kunagi seda lugedes parasjagu puntras lisakohustustega, mis mind pisut valesse energiasse tõmbasid, aga seda enam tundus mulle, et sel eluperioodil, kui ma raamatute kirjutamisele pühendusin, oli mul äge mees olemisega kõik hästi. :) 

Kõlab naljakalt, aga sellest aspektist jällegi täitsa loogiliselt, et meis kõigis ongi olemas nii mees- kui ka naispoolus, mõlemad energiad - ja sel eluetapil oli mul meesenergiaga tõeline harmoonia. Enda sees ja see peegeldus ka mu suhetes meestega. Mis on ilmselt üks põhjus, miks see kõik mind kunagi ammu üldse huvitama hakkas - kunagi ise liialt meesenergias olles oli mul meestega küll suurepäraseid sõprussuhteid, romantilisi suhteid ka, aga midagi kippus ikkagi nagu puudu jääma. Tagantjärele on lihtne aru saada, miks: kõige võimsam kirg ja tulevärk tekib väga meheliku mehe ja väga naiseliku naise vahel.

Naisenergia on olemine, kohaolu, ilu, küllus. Nagu Emake Maa, mis lihtsalt on, võtab vastu, mis Taevas annab... ja samas loob kõike eluks vajalikku. Ja see on huvitav, et need eluperioodid, kui mul on olnud aega ja võimalust lihtsalt olla, võtta aega enda jaoks, lõõgastuda, enda eest hoolitseda, ongi olnud kõige külluslikumad. Esimest korda tundsin ma seda küllusetunnet, kui mind oli 2012. aastal töölt ära koondatud. Täiesti loogikavastane justkui: tööl käies ja palka saades nappis alati nii aega kui ka raha, vabakutselisena jätkus aga äkki kõike. Aega enda jaoks ja raha kõigeks, mida ma tõeliselt tahtsin. See anomaalia köitis mu tähelepanu ning umbes sealt edasi ma uurisingi seda edasi, sest ma ei saanud märkamata jätta ka seda, et hiljem paar korda kuskile raha pärast (mitte kirest ja vaimustusest) tööle minnes läksid iga kord lappama nii rahaasjad kui ka suhted. Kõik on omavahel seotud.

Sõbraga eile jalutades nentisime, et kogu naisenergia imelisusest hoolimata tundubki kohati lihtsam olla äge mees, sest me ühiskond on nii tegutsemisele keskendunud. Eile hommikul ette jäänud Fred Jüssi kolm imeilusat tsitaati haakusid nende mõtetega ka: "Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita. /.../ 

Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti. /.../

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb."

Jaanuarirõõmud

Jaanuar on muidu ikka natuke selline talveune kuu ning seda vaikset sihtide seadmise, kirjutamise, mõtisklemise ja lugemise aega on siia mahtunud ka. Eriti mõnus oli üks pühapäev Tallinnas, kui olin pärastlõunani voodis, vahepeal woltisin endale Ristikheina kohvikust hommikusöögi, hiljem käisin Viru Keskuse Rahva Raamatus jõulukingiks saadud kinkekaarte realiseerimas ja siis Café Operas hilisel lõunal. Minuga tulid raamatupoest kaasa Sei Shonagoni "Padjamärkmed" ja Tsitsi Dangarembga "Närvilised olud" (seda fantastilist naist, 20. sajandi ühte olulisemat Aafrika autorit intervjueerisin ma Postimehe Arteri jaoks 2014. aastal, oli väga tore ja mälestusväärne kohtumine; raamatut soovitan ka!).

Samas kuu esimese reede õhtul läksime sõbraga Võrus Stedingu kohvikusse, ma tahtsin üle kõige temaga natuke kahekesi lobiseda ja klaasikese veini juua, aga ühes lauas olid ühed sõbrad, teises lauas teine, lõpuks istusime kõik koos ühes suures lauas, rahvast tuli veel juurde, mulli ka ja tantsisime dj-puldi ees, kuni meid millalgi 23 paiku välja visati - ning jah, see kell 23 pidude lõpetamise piirang on mu meelest jätkuvalt übernõme.

Nagu ka see, kuidas see mu armsatele lemmiksöögikohtadele on mõjunud - detsembris tuli hüvasti jätta Kohalikuga Uues Maailmas, jaanuari keskel käisime sõbra sünnipäeval legendaarses Ö restoranis, mille peakokk juhatas õhtu sisse sõnadega: "Ma ei tea, kas te olete siin täna esimest või mitmendat korda, aga igal juhul olete te siin täna viimast korda." Kõik road olid imelised, muusika hea ja pidu kena, aga üldine foon siiski natuke kurb. Seda enam on mul hea meel, et Ö vilksatab lausa mitmes mu romaanis ja et ma olen sellega andnud oma väikese panuse selle imelise restorani surematuks muutmisse!

Mu enda ootamatult ümmarguse numbriga sünnipäevapidustused neljapäevast pühapäevani kujunesid nii vaimustavateks, et ma olen üleni üks suur tänutunne! Õigel päeval laulsid mehed ja koerad mind suure punase roosikimbu ja šokolaaditordiga juba keskööl üles (et ikka esimesed õnnitlejad olla), hommikuks oli lauaservale ilmunud ka üks tõeliselt rõõmu valmistav kingitus. Õhtut alustasime perekondliku õhtusöögiga jaanuarikuu sünnipäevalaste auks, edasi viidi mind 180 Degrees by Matthias Diether restorani Noblessneris, mis oli üdini super!

Reedel saabusid esimesed sõbrad Võrru külla, nendega sumisesime Pubi17s. Laupäeva hommikul kogunesid vähesed vaprad Suure Muna kohvikus, kust läksime Alar Siku juhtimisel mu sünnipäevamatka raames Baltikumi kahte kõrgemat tippu vallutama, Suur Munamägi tuli lihtsalt, Vällamäe tõus võttis (kombineerituna ligi 10 kilomeetri põlvini lumes sumpamisega) südame kiiremini lööma ja laskumine oli eriti lõbus, umbes nagu lumelauatamine ilma lumelauata. :)

Õhtusele koosviibimisele Stedingu kohvikus jõudis õnneks rohkem rahvast, vaatasin kõike seda ilu ja armastust enda ümber ning hingel oli hea. Viimased vaprad lõpetasid afterparty kell 8 hommikul, ma andsin siiski veidi varem alla. :) Suured tänud kõigile, kes kohale tulid, lilli saatsid, helistasid ja kirjutasid! Love you! 

2021/2022

Mul on novembri-detsembri elamused veel puha jagamata, nii et kõigepealt need. Novembris oli armsaid õhtusööke (Operas, Pärises) ja koduseid (perekonna)pidusid, üks ekstaatilist tantsu täis õhtu ja üks meditatiivne teerännak. Muusikast Võru Jazziklubis TamTam ja Pariisist tulles jõudsin viimasel hetkel veel PÖFFile ka, "Pariis, 13. linnaosa" oli väga erootiline, stiilselt mustvalge ja hea film, sobis Pariisi nädala lõpetuseks imehästi.

Seebiooperlikke situatsioone ja mõtlemisainet enda väärtustamise teemal mahtus novembrisse ka, aga oli hea ruumi teha, et suurema kergusega lendu tõusta. :) Hinge areng pidavat ka füüsilises ruumis peegelduma, ma suutsin remondi- ja sisustusteemadega tegeleda lausa kolmes korteris paralleelselt, kõik said kaunimaks.

Ja siis hakkaski juba jõuluootus. Ma pole varem näinud nii ideaalseid detsembriilmu - täpselt 1. advendiks tuli lumi, pööripäeva, jõulude ja aastavahetuse ajaks tõeline muinasjututalv, jõulu 1. pühal ja 1. jaanuaril kombineerituna selge sinitaeva ja vapustavates värvides päikesetõusude-loojangutega (aga nüüd võiks minu poolest muidugi kevad tulla :)). Tegin oma traditsioonilisi tiire, imetlesin Tallinna ja Tartu Raekoja platsi jõuluturgusid, Võru keskväljaku jõuluilu ja Piparkoogimaania: Muusika näituse taieseid.

Kodas resto Võru lähedal pakkus häid elamusi ühel lumisel talveõhtul, Taju resto jõuluõhtusöök sõpruskonnaga oli väga hõrk ja hoogne. "Kupee nr 6" osutus väga toredaks filmiks, Collegium Musicale jõulukontsert Põlvas oli lihtsalt lummavalt ilus. Öösorriga oli Pubis 17 väga lõbus jõulueelne pidu, Võru Jazziklubi Kanter/Maar/Rei trio meeldis mulle ka väga, kolm väga säravat ja mahedahäälset naist! Paar südamlikku ja õdusat Võru sünnipäevapidu, hulk jõulufilme ja -muusikat, jõuluistumisi pere ja sõpradega ning läinud see detsember oligi.

Aastavahetuseks sõitsime Kuressaarde Gospasse, kus oli ülimõnus. Hõrgud õhtusöögid sõpradega Hafenis ja Gospa restos, suurepäraselt korraldatud aastavahetuspidu Kalle Sepa, Marvi Vallaste & bändi ning dj Tom Lilienthaliga. Vaatasime ilutulestikku ja vihtusime kella viieni hommikul tantsu, 1. jaanuaril ulpisime spaas ja nautisime massaaži, tervitasime uut aastat väikese pärastlõunase vastuvõtuga sõpradele meie pool, traditsiooniliste kalamarjaampsude ja šampanjaga.

Eks see 2021 oli üks segane ja pöörane üles-alla aasta, aga palju head mahtus sinna ikkagi ka ning seda tahakski mäletada. Mu kolm kõige-kõigemat ajalises järjestuses... doktorantuuri ainete tehtud saamine, mu uue romaani ilmumine ja aasta teise poole neli toredat reisi (Norra, Hispaania, Iirimaa ja Prantsusmaa). Head uut aastat!!! 

Love, actually

Ajad on ikka veel sellised, et panevad tavapärasest rohkem mõtlema, kui habras võib olla inimelu. Mis paneb seda enam suure armastuse ja tänutundega vaatama neid armsaid nägusid mu ümber, kellega saab nii palju nalja, kel leidub alati häid sõnu, kellega ka vaikides kõrvuti olles on südamel soe ja hea.

Pilgrimil oli kunagi nunnu valge nirgiga kaart, kus oli kirjas umbes sedasorti lause, et kõige ilusam pole mitte see, kui Sind armastatakse Sinu enda pärast, vaid sellest hoolimata. (Leidsin täpse tsitaadi ka: "Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata." Victor Hugo) 

Ma olin kunagi sellega esmakohtudes veel palju noorem ja muretsesin palju rohkem inimestele meeldimise pärast. Kirjanikuelu on selles mõttes väga meeldivalt karastavalt mõjunud, et täna luban ma endal olla nii pöörane, ohjeldamatu ja ehe, kui parasjagu tahan. Nagunii arvavad inimesed, mida tahavad, nagunii oled Sa alati kellegi jaoks too much ja kellegi jaoks not enough. Aga ilus on see, et need, kes Sind armastavad, armastavad igal juhul, läbi kõige, kõigest hoolimata - ja nemad ongi ainsad, kes on päriselt olulised.

Üks teine mu ammune lemmikmõte pärineb Gunnar Aarmalt, kes ütles umbes midagi sellist, et armastus on see, et meil on kellegi energiaväljas, tema lähedal hea olla. See meenus mulle, kui nägin külmkapimagnetit tekstiga "A kiss cures everything." - kallistus on ilmselt veel parem. Sest ülemõtlemise ja sõnadega võib end vahel kerida kuskile, kuhu üldse ei tahtnud sattuda, samas kui tegelikult tahaks lihtsalt panna teisele inimesele käed ümber ja kallistada... ja kui seda teha, siis ongi kõik äkki jälle hästi.

Pealkirjaks laenasin ammuse lemmik-jõulufilmi pealkirja, ehkki minu esmakohtumine sellega toimus kunagi vist hoopis sõbrapäeva paiku.

Teine pealkirjavariant oli sõbra lapse storys nähtud sõnapaar Christmas crush - nii nunnu, ma polnudki kunagi mõelnud, et üsna levinud suveromansside kõrval võiks juhtuda ka jõuluromansse. :)