Love, actually

Ajad on ikka veel sellised, et panevad tavapärasest rohkem mõtlema, kui habras võib olla inimelu. Mis paneb seda enam suure armastuse ja tänutundega vaatama neid armsaid nägusid mu ümber, kellega saab nii palju nalja, kel leidub alati häid sõnu, kellega ka vaikides kõrvuti olles on südamel soe ja hea.

Pilgrimil oli kunagi nunnu valge nirgiga kaart, kus oli kirjas umbes sedasorti lause, et kõige ilusam pole mitte see, kui Sind armastatakse Sinu enda pärast, vaid sellest hoolimata. (Leidsin täpse tsitaadi ka: "Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata." Victor Hugo) 

Ma olin kunagi sellega esmakohtudes veel palju noorem ja muretsesin palju rohkem inimestele meeldimise pärast. Kirjanikuelu on selles mõttes väga meeldivalt karastavalt mõjunud, et täna luban ma endal olla nii pöörane, ohjeldamatu ja ehe, kui parasjagu tahan. Nagunii arvavad inimesed, mida tahavad, nagunii oled Sa alati kellegi jaoks too much ja kellegi jaoks not enough. Aga ilus on see, et need, kes Sind armastavad, armastavad igal juhul, läbi kõige, kõigest hoolimata - ja nemad ongi ainsad, kes on päriselt olulised.

Üks teine mu ammune lemmikmõte pärineb Gunnar Aarmalt, kes ütles umbes midagi sellist, et armastus on see, et meil on kellegi energiaväljas, tema lähedal hea olla. See meenus mulle, kui nägin külmkapimagnetit tekstiga "A kiss cures everything." - kallistus on ilmselt veel parem. Sest ülemõtlemise ja sõnadega võib end vahel kerida kuskile, kuhu üldse ei tahtnud sattuda, samas kui tegelikult tahaks lihtsalt panna teisele inimesele käed ümber ja kallistada... ja kui seda teha, siis ongi kõik äkki jälle hästi.

Pealkirjaks laenasin ammuse lemmik-jõulufilmi pealkirja, ehkki minu esmakohtumine sellega toimus kunagi vist hoopis sõbrapäeva paiku.

Teine pealkirjavariant oli sõbra lapse storys nähtud sõnapaar Christmas crush - nii nunnu, ma polnudki kunagi mõelnud, et üsna levinud suveromansside kõrval võiks juhtuda ka jõuluromansse. :)

Mon Paris

Ma ei tea just palju inimesi, kes kokku 15€ maksvaid edasi-tagasi Tallinna-Pariisi otselennupileteid nähes neile kiiresti käppa peale ei paneks. :) Seda enam, et tegu on ühe mu lemmiklinnaga kogu maailmas, kuhu ma polnud hulk aega sattunud. Armas sõbranna tuli ka ja nii me ühel pimedal novembriõhtul sinna lendasimegi. 

Kuna me mõlemad olime Pariisis varem käinud, oli eesmärk lihtsalt kulgeda ja nautida. Seda me ka tegime, aga sattusime ikkagi nii hoogu, et ühe päeva sammuskooriks kujunes lõpuks üle 25 000. Väga südamlikud olid kõik need taaskohtumised: Triumfikaare ja Champs-Élysées'ga (pluss kõikide vaimustavate vaateakendega, Diori oma oli eriti kaunis!), Monet ja teiste vaimustavate maalide ja skulptuuridega Petit Palais's, Seine'i ja Pont Alexandre III ja Pont des Artsi ja Pont Neufiga, Place de la Concorde'i, Tuileries aia, Louvre'i, kogu Cité saare ja põlengust taastuva Notre-Dame'i katedraaliga.

Meil oli Ladina kvartalis mõnus hotell Abbatial Saint-Germain, kus vahepeal hinge tõmmata. Shakespeare and Company vaimustavast raamatupoest sain ammu igatsetud Pablo Neruda luulekogu (nojah, korrektsem oleks olnud muidugi mõne Prantsuse poeedi looming valida, aga seekord läks nii). Galeries Lafayette'i katuseterrassivaateid ja jõulukaunistusi imetlesime ning natuke šoppasime ka. Õhtune kokkusaamine (Marais's Le Progresis) Pariisis elava sõbra ja kunagise kolleegiga oli ka väga südantsoojendav.

Kuna Pariis on mu jaoks nii eriline ja seal on nii palju teha, ei kavatsenud ma end mingite checklistidega seekord absoluutselt vaevata. Aga hiljem kokkuvõtteid tehes selgus, et siiski-siiski: linna vee pealt vaatasime (kõik need sillad, noh), kõrgemalt ka (see katuseterrass), kohalik toit ja pidu olid täiesti esindatud (Le Caveau de la Huchette on legendaarne džässiklubi 1949. aastast, kus esines sel õhtul, kui me seal olime, Swing'it Dixieband Norrast) ning kadripäeva hommikul astusime pooljuhuslikult sisse Saint-Gervais kirikusse, kust leidsime juhtumisi ka Püha Katariina kabeli.

Võr(g)utamine

Ma olen üldiselt pigem seda meelt, et kirjanik ei peaks oma teoseid väga lahti seletama (kui üldse), sest nagunii tajub igaüks maailma isemoodi ning loeb läbi isiklike kogemuste ja uskumuste filtri. Mõni nopib oma laia silmaringi ja tajuga raamatust välja rohkem tähendusi kui kirjanik sinna tahtis panna, teine tajub vaid mõnda õhukest kihti - ja mõlemat moodi on okei. Ning kui mõni raamat või tegelane väga närvi ajab, on ilmselt ka põhjust pigem endal peeglisse vaadata ja mõelda, miks nii. Kas puudutas mõnda valusat kohta endas või ei kõneta lihtsalt sel eluetapil?

Sellegipoolest või seda enam tahaksin ma tänutundega ära märkida Daki rajuvõitu arvustuse Postimehe raamatuportaalis "Triin Katariina Tammerti «Võr(g)utamine»: kapitalistlik muinasjutt ühest vägivaldsest suhtest". (Mille meeldiva kõrvalmõjuna sain ma mitu toredat lõunakutset ja kirja vanadelt sõpradelt, kes arvustust - aga raamatut veel mitte - lugenuna ja mind tundes hakkasid pisut muretsema, kas minuga on kõik korras, et ma selliseid teemasid puudutava raamatu olen kirjutanud. :)) 

Ning jah, mulle endale meeldib ka sealt raamatust armastuslugu Võruga kõige rohkem, üks esialgseid alapealkirju oligi "Ood Võrule".

Mu algne plaan oligi kirjutada midagi hoopis teistsugust (kas just päris "Söö, palveta, armasta" stiilis Võru uueks Baliks turundava versiooni, kuid midagi sinna suunda küll :)), aga mu raamatute kirjutamisprotsess on alati olnud nii palju juhustest ja õhus olevatest teemadest kantud, et tuli selline. Kuskil trükieelse toimetamise ja korrektuuri lugemise protsessi käigus hakkasin ma ise ka juba üsna muretsema, et mis siis, kui... noh, kui lugeja loebki seda kui kerget inspireerivat ajaviiteromaani (mille elemendid on seal ka olemas) ega hammusta üldse läbi neid asju, mida ma allhoovustes näidata tahtsin? 

Lugesin umbes samal ajal Anna Gavalda raamatut "Ma armastasin teda" ja see rahustas mind natuke, sest seal kirjeldas üks tegelane ka, kuidas ta tegi elus nn "vale valiku" ning tema kahetsusest lugemine tekitas palju võimsamaid emotsioone, kui oleks ilmselt tekitanud nn "õige valik" ja happy end. Aga Daki arvustust lugedes langes mul kivi südamelt, kui ma nägin, et jah, jõudsid kohale kõik need teemad, mille ma selle sädeleva glamuuri varju peitsin - armastus vs vabadus, romantika ja pulmadega seotud ootused, kultuurilised koodid, sh juba väikeste tüdrukute programmeerimine, liigsed kompromissid, säravate fassaadide tagant nii mõnigi kord avanevad hoopis teistsugused vaated, korraliku hariduse ja eneseteostuse tähtsus jne.

Lõbusaim lugu juhtus hiljuti, kui mulle kirjutas üks võõras naine Võrust ning uuris, et kuna Villa Olga tundub tühi ja pime ning ta sõbranna otsib üürikodu, siis kas oleks ehk võimalik seda rentida. Nentisin, et minu meelest on ka kurb, et see imeilus maja niisuguses metsistunud seisus on ja soovitasin omanikult uurida. Mille peale oli teisel pool hämming, et aga ma ju lugesin raamatut ja see peaks teile kuuluma? Mille peale ma naersin südamest ja kinnitasin, et tegemist on siiski ilukirjandusega.

Vastukaaluks sellele arvamusele leidis ühes FB grupis keegi, et väga ebatõepäraselt kokku fantaseeritud lugu, nii et... saa siis aru. :) Muidugi on mõned päris elu inimesed ja olukorrad mind ka inspireerinud ning neil on põhjust võtta seda komplimendina, sest ma kirjutan ainult ilusatest ja ägedatest asjadest ja inimestest. Mu ümber on aegade jooksul tilbendanud ka tüüpe, kes on olnud sõna otseses mõttes okse ja selliseid ma kuskile sisse ei kirjuta, sest nad ei vääri seda.

Mulle meeldib Paulo Coelho blogist kunagi loetud mõte, et kui ma elaksin oma elu uuesti, siis ma julgeksin teha rohkem vigu (sest need panevad end elusana tundma ja läbi nende arenetakse). Ja mulle meeldib see mõte, et hea kirjandus annab võimaluse mõned tunnid või päevad elada kellegi teise elu (ja õppida tema vigadest, sest teadagi, tark õpib ka teiste vigadest, loll mitte enda omadestki).

Kuldne oktoober

Oktoober on juba kuskile kuldsesse hämusse vajunud, aga meenutan veel... asju, mis tegid rõõmu:

- Tallinn Music Week ja TMW Jazz Stage, kõik viis esinejat olid ägedad, aga mu suurimad lemmikud esimesena üles astunud Isabel Bermejo & Trio Maag ning hilisõhtune The Free Musketeers Jan Kausiga, väga lõbustav!

- Tallinn Fashion Week, jõudsin ainult Alexanderlingi & Mammu Couture'i show'le, aga ikkagi: palju ilu ja lõbusaid kohtumisi ammuste ja uuemate armsatega.

- Üks õdus hea muusikaga sünnipäevapidu kamina ees Noarootsis ja toredad taaskohtumised.

- Õhtusöök Andri-Peedo talukohvikus Missos. Tallinnast vist üks kaugemaid võimalikke kohti Eesti piires, aga väga külastust väärt, toit, veinivalik ja teenindus olid kõik suurepärased!

- Uma Meki suurlaat Võru keskväljakul - sel aastal kuu aega varem kui eelmisel, aga jälle ülimõnus värskes õhus, nii palju südamlikke vestlusi ja kohalikke hõrgutisi (Ilumäe talu imeilusaid värvilisi köögivilju, trühvlikitsejuustu jne).

- Lõbus lõunasöök sõpradega Moostes, üks hilisõhtune külaskäik samade sõprade juurde Võrus ja mõnusad hetked lõõmava kamina ees... ning veel hulk kenasid lõuna- ja õhtusööke ilusate ja inspireerivate inimestega Võrus ja Tallinnas (Mon Reposes oli eriti super!).

- Elu esimene valimis(õhtu)pidu, kuhu juhuslikult sattusin, ja ühe teise erakonna esindaja lause, et kaalusid mulle Võrus oma valimisnimekirja esinumbri ning linnapeakandidaadi koha pakkumist - aga keegi abivalmis inimene oli öelnud, et ma ei viitsiks. Mis on tõsi. :)

- Stedingu kohvikus Võru Jazziklubi Aleksandra Kremenetski Trio kontsert.

- Ja lõpuks muidugi see hoogne Halloweeni-pidu, mis algas sõprade juures ning jätkus hiljem hommikuni Manna La Roosas, Butterflys, Nümfis, Venuses (ma kuulsin uksest sisse astudes Nancyt laulmas ja tundsin end KOHE nagu oleksin uuesti 13, väga teraapiline!) ja D3s (kus oli väga hea muusikaga Disco Tallinn + Must Mesi: Twisted Halloween). Selle peo emotsioonist sündis hiljem arvamuslugu "Pidu on püha".

Spaablogi: hurmav Haapsalu

Mu #spaablogi on natuke unarusse jäänud, ehkki kerged-helged-hedonistlikud teemad mõjuvad praegu endale (ja loodetavasti ka lugejatele) nagu sõõm värsket õhku/vett/šampanjat. :) Niisiis...

Pikkade mudaste traditsioonidega Haapsalus on heaoluspaadega pikalt kehvasti olnud. Hädapärast võis püüda sinna kategooriasse suruda Fra Mare, aga kui ma kunagi seal 2000ndate teises pooles (varsti pärast Gospa ava(sta)mist) korra käisin, oli kontrast selline, et ei ole iialgi olnud kiusatust uuesti proovida. Pigem olen Haapsallu sattudes valinud ööbimiseks Hapsal Dietrichi stiilsed külaliskorterid, sest heal tasemel hotelle seal ka nagu väga ei teadnudki (seegi viga on nüüd kaunilt renoveeritud Villa Friedheimi viie 50-130 m2 toaga parandatud ning nende restoran Von Gernet on kindlasti Haapsalu uhkeima interjööriga, lisaks toit väga maitsev ja teenindus tasemel; kogu maja on kuuldavasti eriti populaarne abiellujate seas).

Sel aastal sai aga õnneks kunagine Laine uue elu Hestia Hotel Haapsalu Spa nime all ja ma kiirustasin muidugi kohe vaatama. Kõigepealt: asukoht on super, täpselt armsa Väikese Viigi ääres ja vaadetega mere taha loojuvale päikesele. Kiidusõnad tegijatele, et nad on seda maksimaalselt ära kasutanud: spaas sai kohe mu lemmikkohaks mahe kadakasaun, mille suurest panoraamaknast avaneb suurepärane merevaade, ning rõõmustasin ka hommikust sööma minnes, kui selgus, et ka teise korruse restorani Blu Holm aknad avanevad Väikese Viigi ja luikede poole (hommikusöök oli eeskujuliku valikuga ja maitses ka väga hästi). Võru poolt vaadates on Haapsalu kuskil maailma otsas ja ööbimisest ei pääse, aga Tallinnale nii meeldivalt lähedal, et võibki piirduda ka ainult päevase retkega spaasse ja Haapsalu armsatesse kohvikutesse.

Kui hotell on kena, aga ei midagi väga erilist, siis spaa pälvib mult ainult kiidusõnu! Juba mainitud kadakasauna kõrval on suurem-jahedam ujumisbassein, lisaks eeskujulik valik kuumemaid Soome saunu ja aurusaunu (eriti tore oli see, kus sai end muda ja soolaga mätsida-koorida), lisaks hulk soojemaid ja jahedamaid, mullitavaid ja vaikseid, helesiniseid ja rohelisi veesilmi. Ja siis veel mõned soojad lesod ja sõbraliku teenindusega baar ka. Soovitan!

Dublinisse!

Alates oktoobri algusest, kui ma TLL-DUB-TLL lennupiletid ära ostsin, mängis mu peas kaks nädalat anekdoot Estonian Airis töötamise ajast (ja ma rääkisin seda loomulikult kõigile, kes ette jäid): Moskvas saabub Aerofloti piletikassasse välismaalane ja ütleb: "To Dublin!" ... mille peale kostab piletikassast vastus (mahlaka vene aktsendiga): "Kuda, blin?" :)

Tegelikult vahtisin hoopis viimase hetke päikesepuhkuste pakkumisi, aga ma ei suutnud sealt midagi sobivat leida ja kuupäevad ka kuidagi ei klappinud, nii et olin juba reisimõtetest loobumas... kuni mulle meenus hiljuti värskendatud külastatud riikide kaart ja et Iirimaa kohal oli valge laik. Kuna kohe jäid ette ka Ryanairi ülisoodsad lennupiletid, oligi otsus tehtud ja Dublinisse ma lendasin. Ja see osutus väga heaks otsuseks! Tegemist on suurepärase kohaga, kus... ee... sügist pikendada. :) Sooja oli nimelt 2x rohkem kui Eestis ehk siis umbes 16 kraadi. Üks armas üllatusesineja liitus ka.

Nende kohtade checklist, mida ma näha tahtsin, oli meeldivalt lühike, peamiselt säraski seal (maailma 10 kaunima sekka kuuluv) Trinity College'i igivana raamatukogu ja Book of Kells ehk Iirimaa rahvuslikuks aardeks peetav illustreeritud raamat aastast 800. Võtsimegi mõlemad kohe esimesel päeval ette ja jäin väga rahule! Ning ehkki tegu on väga vana ülikooliga, kus õppis kunagi ka näiteks Oscar Wilde, käib seal vilgas tudengielu praegugi.

Seekord oli aega rohkem kui üks päev, nii et jõudsime läbi jalutada ka St Stephen's Greeni nime kandvast linnurohkete veesilmadega pargist, Molly Malone'i kuju juurest (korduvalt), arheoloogide leitud kulda täis Iiri rahvusmuuseumi saalidest (kuhu pääses muide tasuta), St Patricku pargist ja katedraalist (kuhu ei pääsenud tasuta, mis on Euroopas kirikute puhul pigem ebatavaline) ning Dublini lossi juurest. Inimvaatlusteks olid paremad muidugi šoppamistänavad ja Temple Bari piirkond, eriti viimane - palju koloriitseid kujusid ja ilusaid mehi. :) Söögikohtadest pakkusid üle ootuste meeldivaid elamusi õdus The Shack kohe Temple Bari kõrval (see Trinity Mess!) ning Sole Seafood & Grill mereanniresto (kus sai muuhulgas kuulsa kirjaniku pildiga pudelivett).

Kirsiks koogil olid need hetked, mil istusime Liffey jõe ääres hea kohvi ja koduse šokolaadibrownie'ga, nina päikese poole... ja siis leidsin sealtsamast The Winding Stairi nimelise vana raamatupoe, ja sealt 1923. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Iiri poeedi W. B. Yeatsi luulekogu, mis kohe tahtis minu omaks saada.

Ehkki ma olen Iirimaa ajaloost ja iirlaste vabadusvõitlusest lugenud nii mõnestki ilukirjandusteosest, haaras käsi üsna sageli telefoni järele, et netist ajaloo- ja muude küsimuste vastuseid otsida. Lucinda Riley "Kadunud õe" kavatsen igatahes üle lugeda, kui see eesti keeles ilmub. Igal juhul - tänane Dublin on üks üle ootuste mõnusa atmosfääriga linn!

Taevalik Hispaania

Hispaanial on mu südames eriline koht alates aastast 2012, kui ma just seal oma esimese romaani käsikirja lõpetasin. Miks sinna sattumise ajastus tagantjärele veel eriti eriline tundub - kevadel süvenesin ühe kirjanduse doktorantuuri aine raames sõna “armastusromaan” etümoloogiasse ja teadvustasin äkki, et see on tihedalt just Hispaania ja Prantsusmaaga seotud.

Malaga lennuväljal maandusin ma kolmandat korda (kuna Hispaania-reiside statistikasse peaks tegelikult justkui ka Barcelona ja Kanaarid sisse lugema, siis koguarvestuses oli see septembrikuine maandumine vist kuues kord). Finnairi HEL-AGP lend oli mälestusväärne veel selle poolest, et lennukis oli jänes - mu kõrval istunud noor soomlanna võttis pärast õhkutõusu põuest nunnu väikese kodujänese ja pani ta spetsiaalsesse võrguga kandekotti, selgitades, et mõtles, et jänes äkki muidu kardab. :)

Pärast Eesti juba üsna jahedat ja sügisehõngulist augustit-septembrit lõi kuum päike kohe lennujaamast väljudes õnnebaromeetri lakke. Avanzabus sõidutas kiirelt ja mugavalt Marbellasse, kus armsad sõbrad juba ees ootasid. Sulpsasin otse nende basseini, võtsime päikest, hiljem nautisime terrassil head sööki ja kohalikku mulli. Järgmise päeva veetsime rannas ja kaelani meres. Hommikukohv Besaya Beachi terrassil tõi muidugi nii palju vähem ja rohkem juhuslikke kohtumisi kaasmaalastega, et natuke kippus juba hariliku Eesti külaelu tunne tulema. :)

Ega mul palju muid plaane polnudki kui nautida päikest & merd, aga kuna mu puhkuse ajal oli ka paar hallima taevaga sooja päeva, uitasin natuke mööda Marbella vanalinna - imetlesin Plaza de los Naranjost ehk Apelsinide väljakut, Plaza de la Victoriat, Salvador Dali skulptuure ning Iglesia de la Encarnacioni kirikut, kuhu ma tänu kellahelinale spontaanselt sattusin. Linna vee pealt vaatamisena pidi seekord kaelani meres ulpimine kvalifitseeruma, aga kõrgematest kohtadest leidsime ühel õhtul Benabola Sky Lounge’i, kust avanes kena vaade kõikidele Puerto Banusi luksusjahtidele.

Kohalik toit kipub minu jaoks nii Vahemeremaades kui ka Skandinaavias miskipärast võrduma kuhja krevettidega. Pil-pil krevetid maitsesid suurepäraselt kõikides kohtades, kus need mulle ette jäid, valge Sangria oli eriti hea Casa Blanca nimelises restos, mis tundus ka kohalike seas üsna armastatud olevat. Churrosid ja sulašokolaadi nautisin ühel päeval hommikukohvi juurde.

Igatahes - oli väga mõnus ja hedonistlik puhkus ning läheks meelsasti veel ja veel tagasi!