Spaablogi: hurmav Haapsalu

Mu #spaablogi on natuke unarusse jäänud, ehkki kerged-helged-hedonistlikud teemad mõjuvad praegu endale (ja loodetavasti ka lugejatele) nagu sõõm värsket õhku/vett/šampanjat. :) Niisiis...

Pikkade mudaste traditsioonidega Haapsalus on heaoluspaadega pikalt kehvasti olnud. Hädapärast võis püüda sinna kategooriasse suruda Fra Mare, aga kui ma kunagi seal 2000ndate teises pooles (varsti pärast Gospa ava(sta)mist) korra käisin, oli kontrast selline, et ei ole iialgi olnud kiusatust uuesti proovida. Pigem olen Haapsallu sattudes valinud ööbimiseks Hapsal Dietrichi stiilsed külaliskorterid, sest heal tasemel hotelle seal ka nagu väga ei teadnudki (seegi viga on nüüd kaunilt renoveeritud Villa Friedheimi viie 50-130 m2 toaga parandatud ning nende restoran Von Gernet on kindlasti Haapsalu uhkeima interjööriga, lisaks toit väga maitsev ja teenindus tasemel; kogu maja on kuuldavasti eriti populaarne abiellujate seas).

Sel aastal sai aga õnneks kunagine Laine uue elu Hestia Hotel Haapsalu Spa nime all ja ma kiirustasin muidugi kohe vaatama. Kõigepealt: asukoht on super, täpselt armsa Väikese Viigi ääres ja vaadetega mere taha loojuvale päikesele. Kiidusõnad tegijatele, et nad on seda maksimaalselt ära kasutanud: spaas sai kohe mu lemmikkohaks mahe kadakasaun, mille suurest panoraamaknast avaneb suurepärane merevaade, ning rõõmustasin ka hommikust sööma minnes, kui selgus, et ka teise korruse restorani Blu Holm aknad avanevad Väikese Viigi ja luikede poole (hommikusöök oli eeskujuliku valikuga ja maitses ka väga hästi). Võru poolt vaadates on Haapsalu kuskil maailma otsas ja ööbimisest ei pääse, aga Tallinnale nii meeldivalt lähedal, et võibki piirduda ka ainult päevase retkega spaasse ja Haapsalu armsatesse kohvikutesse.

Kui hotell on kena, aga ei midagi väga erilist, siis spaa pälvib mult ainult kiidusõnu! Juba mainitud kadakasauna kõrval on suurem-jahedam ujumisbassein, lisaks eeskujulik valik kuumemaid Soome saunu ja aurusaunu (eriti tore oli see, kus sai end muda ja soolaga mätsida-koorida), lisaks hulk soojemaid ja jahedamaid, mullitavaid ja vaikseid, helesiniseid ja rohelisi veesilmi. Ja siis veel mõned soojad lesod ja sõbraliku teenindusega baar ka. Soovitan!

Dublinisse!

Alates oktoobri algusest, kui ma TLL-DUB-TLL lennupiletid ära ostsin, mängis mu peas kaks nädalat anekdoot Estonian Airis töötamise ajast (ja ma rääkisin seda loomulikult kõigile, kes ette jäid): Moskvas saabub Aerofloti piletikassasse välismaalane ja ütleb: "To Dublin!" ... mille peale kostab piletikassast vastus (mahlaka vene aktsendiga): "Kuda, blin?" :)

Tegelikult vahtisin hoopis viimase hetke päikesepuhkuste pakkumisi, aga ma ei suutnud sealt midagi sobivat leida ja kuupäevad ka kuidagi ei klappinud, nii et olin juba reisimõtetest loobumas... kuni mulle meenus hiljuti värskendatud külastatud riikide kaart ja et Iirimaa kohal oli valge laik. Kuna kohe jäid ette ka Ryanairi ülisoodsad lennupiletid, oligi otsus tehtud ja Dublinisse ma lendasin. Ja see osutus väga heaks otsuseks! Tegemist on suurepärase kohaga, kus... ee... sügist pikendada. :) Sooja oli nimelt 2x rohkem kui Eestis ehk siis umbes 16 kraadi. Üks armas üllatusesineja liitus ka.

Nende kohtade checklist, mida ma näha tahtsin, oli meeldivalt lühike, peamiselt säraski seal (maailma 10 kaunima sekka kuuluv) Trinity College'i igivana raamatukogu ja Book of Kells ehk Iirimaa rahvuslikuks aardeks peetav illustreeritud raamat aastast 800. Võtsimegi mõlemad kohe esimesel päeval ette ja jäin väga rahule! Ning ehkki tegu on väga vana ülikooliga, kus õppis kunagi ka näiteks Oscar Wilde, käib seal vilgas tudengielu praegugi.

Seekord oli aega rohkem kui üks päev, nii et jõudsime läbi jalutada ka St Stephen's Greeni nime kandvast linnurohkete veesilmadega pargist, Molly Malone'i kuju juurest (korduvalt), arheoloogide leitud kulda täis Iiri rahvusmuuseumi saalidest (kuhu pääses muide tasuta), St Patricku pargist ja katedraalist (kuhu ei pääsenud tasuta, mis on Euroopas kirikute puhul pigem ebatavaline) ning Dublini lossi juurest. Inimvaatlusteks olid paremad muidugi šoppamistänavad ja Temple Bari piirkond, eriti viimane - palju koloriitseid kujusid ja ilusaid mehi. :) Söögikohtadest pakkusid üle ootuste meeldivaid elamusi õdus The Shack kohe Temple Bari kõrval (see Trinity Mess!) ning Sole Seafood & Grill mereanniresto (kus sai muuhulgas kuulsa kirjaniku pildiga pudelivett).

Kirsiks koogil olid need hetked, mil istusime Liffey jõe ääres hea kohvi ja koduse šokolaadibrownie'ga, nina päikese poole... ja siis leidsin sealtsamast The Winding Stairi nimelise vana raamatupoe, ja sealt 1923. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Iiri poeedi W. B. Yeatsi luulekogu, mis kohe tahtis minu omaks saada.

Ehkki ma olen Iirimaa ajaloost ja iirlaste vabadusvõitlusest lugenud nii mõnestki ilukirjandusteosest, haaras käsi üsna sageli telefoni järele, et netist ajaloo- ja muude küsimuste vastuseid otsida. Lucinda Riley "Kadunud õe" kavatsen igatahes üle lugeda, kui see eesti keeles ilmub. Igal juhul - tänane Dublin on üks üle ootuste mõnusa atmosfääriga linn!

Taevalik Hispaania

Hispaanial on mu südames eriline koht alates aastast 2012, kui ma just seal oma esimese romaani käsikirja lõpetasin. Miks sinna sattumise ajastus tagantjärele veel eriti eriline tundub - kevadel süvenesin ühe kirjanduse doktorantuuri aine raames sõna “armastusromaan” etümoloogiasse ja teadvustasin äkki, et see on tihedalt just Hispaania ja Prantsusmaaga seotud.

Malaga lennuväljal maandusin ma kolmandat korda (kuna Hispaania-reiside statistikasse peaks tegelikult justkui ka Barcelona ja Kanaarid sisse lugema, siis koguarvestuses oli see septembrikuine maandumine vist kuues kord). Finnairi HEL-AGP lend oli mälestusväärne veel selle poolest, et lennukis oli jänes - mu kõrval istunud noor soomlanna võttis pärast õhkutõusu põuest nunnu väikese kodujänese ja pani ta spetsiaalsesse võrguga kandekotti, selgitades, et mõtles, et jänes äkki muidu kardab. :)

Pärast Eesti juba üsna jahedat ja sügisehõngulist augustit-septembrit lõi kuum päike kohe lennujaamast väljudes õnnebaromeetri lakke. Avanzabus sõidutas kiirelt ja mugavalt Marbellasse, kus armsad sõbrad juba ees ootasid. Sulpsasin otse nende basseini, võtsime päikest, hiljem nautisime terrassil head sööki ja kohalikku mulli. Järgmise päeva veetsime rannas ja kaelani meres. Hommikukohv Besaya Beachi terrassil tõi muidugi nii palju vähem ja rohkem juhuslikke kohtumisi kaasmaalastega, et natuke kippus juba hariliku Eesti külaelu tunne tulema. :)

Ega mul palju muid plaane polnudki kui nautida päikest & merd, aga kuna mu puhkuse ajal oli ka paar hallima taevaga sooja päeva, uitasin natuke mööda Marbella vanalinna - imetlesin Plaza de los Naranjost ehk Apelsinide väljakut, Plaza de la Victoriat, Salvador Dali skulptuure ning Iglesia de la Encarnacioni kirikut, kuhu ma tänu kellahelinale spontaanselt sattusin. Linna vee pealt vaatamisena pidi seekord kaelani meres ulpimine kvalifitseeruma, aga kõrgematest kohtadest leidsime ühel õhtul Benabola Sky Lounge’i, kust avanes kena vaade kõikidele Puerto Banusi luksusjahtidele.

Kohalik toit kipub minu jaoks nii Vahemeremaades kui ka Skandinaavias miskipärast võrduma kuhja krevettidega. Pil-pil krevetid maitsesid suurepäraselt kõikides kohtades, kus need mulle ette jäid, valge Sangria oli eriti hea Casa Blanca nimelises restos, mis tundus ka kohalike seas üsna armastatud olevat. Churrosid ja sulašokolaadi nautisin ühel päeval hommikukohvi juurde.

Igatahes - oli väga mõnus ja hedonistlik puhkus ning läheks meelsasti veel ja veel tagasi!

Värviline september

(Seltsi)elu on sellised tuurid üles võtnud, et eile - kui FB katki oli - sain lugejalt märkuse, et septembri elamused on kõik puha jagamata - proovin selle vea nüüd parandada. :)

Kirjandustänava festival Kadriorus (sh Liisi Koiksoni kontsert Vilde muuseumi verandalt) ühel päikesepaistelisel laupäeval oli väga kena, lisaks imetlesime Kadrioru lossis näitust "Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu" (mis on avatud veel kuni novembri lõpuni, soovitan!) ja käisime lõpuks ära Filmimuuseumis, mis mul ammu kripeldas, aga kuhu polnud jõudnud.

Tallinna peokohtadele tegin sõprade sünnipäeva- ja muude pidude tuules paar värsket lõbusat tiiru peale (Nümf, Manna, Butterfly, Tops, Fono, Telliskivi), metsa seenele jõudsin korra, ühel eriti värvikireval sügispäeval ka esivanemate tallu ja mitmele perekonnapeole. Lisaks avastasin Tallinnas uut kruiisisadama promenaadi.

Filmielamustest (või peaks rõhutama, et kinoelamustest?) olid südamlikud nii Olavi Ruitlase raamatul põhinev Peeter Simmi "Vee peal" (mida soovitan ka väga!) kui ka mõõduka hipivaibi ja heade näitlejatega "Kotkatiivul".

Võru raamatukogus toimus õdus kohtumine lugejatega, oli väga armas õhtu, suured tänud kõigile, kes tulid! Sealt laenutatud Alexandra Lapierre "Mura. Leegitsevad mälestused" Jäneda mõisaprouast oli septembri säravaim lugemiselamus - milline naine ja milline elu!

Hispaania puhkusest ja Haapsalu puhkusest kirjutan eraldi postitused, mõlemad olid ka väga mõnusad. :)

Augustiööd

Augustis oli natuke rohkem spontaansust kui kahes esimeses suvekuus, mille nädalavahetused täitusid müstilise kiirusega igasuguste pidudega. Esimesel neljapäeval oli armsa sõbra imekaunis sünnipäevapidu Mooste Viinavabriku külalistemaja rõdul ja restos, boonuseks äge mõisatuur, mille käigus sattusin ka folgikoja lavale. :) Sama nädala pühapäeval käisin Viljandi lähedal väga haldjalikus pulmas - metsaraja ääres hõljus unenäopüüdjaid ja harfi mängivaid lapsi, tseremoonia toimus allika ääres ning mahe õhtusöök oli ka natuke ebamaise atmosfääriga.

Järgmine nädalavahetus oli geograafiliselt eriti laia profiiliga - reedeõhtuselt Kagu-Eesti Lions-klubide kokkutulekult Värska sanatooriumis ja rannas triivisin edasi Muhusse Bottengarni ülimõnusale Creme de la Creme cremantide & mereandide õhtusöögile (by Dmitri Haljukov & Kristel Nõmmik) ning seejärel Tallinna.

Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva ja Võru linna 237. sünnipäeva nädalavahetuseks olin tagasi Võrus, läks peoks kolm õhtut järjest. Reedel oli keskväljakul Terminaatoriga korralik laulupidu ja hiljem Pubi17s Jaan Sööt, laupäeval sõprade ilusas uues kodus soolaleivapidu (ja täiskuu :)), nii et rohkem kontsertidele ei jõudnudki, ehkki valikus olid järgmistel õhtutel veel Regatt ja Tanel Padar ka.

Viimase nädala lõpp kiskus üle ootuste glamuurseks - kõigepealt Embassy of Fashioni andekate loojate lummav moeetendus ning laupäeva õhtul ERKI moeshow Patareis, kus ma polnudki ammu käinud, rõõm oli näha, et nõukaaegsed telliskivikolossid on läinud ja asendatud mõnusama keskkonnaga. Mitu meeleolukat purjetamist mahtus augustisse ka, mis pakkusid võimalusi Patareid ja valmivat Kalaranna kvartalit ka mere poolt uurida. Ma igatsen sealset ujumisranda... ja üldse oleks ujuda, päikest ja suve vist veel tahtnud. Aga tänutunne on südames olnugi eest.

Oslo reisikiri

Selle reisi eellugu ulatub kuskile 2020. sügisesse, kui oli juba igatsus (lennu)reisimise järele, nii et broneerisin endale Finnairi boonuspunktide eest lennupiletid Oslosse 2021. aasta augustiks, kindlas usus, et “selleks ajaks on see jama ilusasti möödas”.

Seda ma õppisin kunagi ühelt eriti suure reisikirega sõbralt, et elu on parem, kui mõni reis on ära ostetud ja ees ootamas. Võin kinnitada - need lennupiletid ja ees ootav Norra soojendasid mu südant ligi aasta. Eriti kuna tegu oli uue riigiga mu isiklikul kaardil - olin Oslos varem vaid vahemaandunud.

Ühel kenal augustikuu päeval suundusingi lõpuks lennujaama, relvastatud lisaks tavapärastele dokumentidele (pass ja pardakaart) covid-passi ja maskiga. Endise lennukompanii töötaja võttis juba lennujaamas ajaveetmine üsna tundeliseks (läksin varem ja nautisin seda ikka mõnuga), lennukiga üles jõudes oli muidugi totaalne “OMG, I’m flying!” nirvaana. :) Nii et selles mõttes oli täitsa tore TLL-HEL-OSL lennata, ehkki muidu olen jätkuvalt otselendude austaja.

Helsingis tegin üsna hea 750 m aja ja jõudsin napilt Oslo jätkulennule, Oslos pärast lennujaama pikka tüütut (covid-)passikontrollisaba kenasti ka keskraudteejaama viivale rongile. Sealt oli umbes teist sama palju hotelli jalutada, 20kraadises soojas päikeselises õhtus oli see päris meeldiv, seda enam, et taevas säras veel vikerkaar/halo ka (teise päeva õhtul tibutas ka veidi vihma, aga sooja oli ikka 20 kraadi - kes oleks osanud arvata, et Oslo on hea koht, kus suve pikendada!).

Viskasin asjad mõnusasse Karl Johani hotelli peatänaval ning suundusin fjordi äärde. Aker Brygge piirkond, kus on palju söögikohti ja poode, saigi mu lemmikkohaks, seal oli tõeliselt ilus. Sõin kena merevaatega Pastisi terrassil kohalikke rannakarpe rosmariini- ja parmesanifriikatega, klaasike cremanti kõrvale, puhas rõõm. Pärast jalutasin natuke ja ehkki üritasin veel hotellis lugeda, kukkusin peagi magama, sest kaks eelmist ööd jäid üsna napiks.

Järgmisel päeval pidin end natuke tagasi hoidma, et vaatamisväärsustega mitte üle pingutada ja ikka elu nautida ka. :) Jätsin terve hulga iseenesest ägedalt kõlanud laevamuuseume kõrvale, südalinnast kaugemad skulptuuripargid ka, seda enam, et terve Oslo kesklinn on nagu üks skulptuuripark, neid on seal tõeliselt palju. Vana hea checklisti alusel panin kaunisse Oslo Domkirkesse küünla, tegin laevasõidu Oslo fjordil ja käisin õhtust söömas ilusate aedhortensiatega katusebaaris The Thief. Sinna vahele mahtus veel raekoja külastus, Munchi muuseum (mis oli vanas asukohas üsna lahja, aga oktoobris peaks avatama uus otse veepiiril), Oslo ooperiteater, hunnik värskeid krevette veel ühe rannaresto terrassil ja palju jalutamist peamiselt kuningalossi ja raudteejaama vahele jääval alal. Õhtul istusin õdusas Nasjonal Jazzscene Victorias, kus oli eriti südantsoojendav teenindus.

Järgmisel hommikul oligi juba tagasilend ja see sobis mulle hästi, ehkki tuletas ka meelde, et ideaalse city breaki pikkus on vist pigem ikka kolm ööd ja kaks täispäeva. Kuna tagasiteel oli mu kahe lennu vahel rohkem tunde, plaanisin ka Helsingi peale hulkuma minna, aga lausvihma tõttu loobusin.

Mis paistis silma - elektritõukse vedeles kõikjal ja nendega sõideti palju. Meie Bolt oli täiesti esindatud, lisaks veel umbes kahte sorti rohelisi, samuti halle ja punaseid. Ajastu märk oli vist seegi, et kesklinnas oli kliimaaktivistide meeleavaldus, aga suhteliselt rahumeelne.

Juuli pulmad & saared

Juuli algas sõprade pulmapeoga Tallinnas Tiskres, tantsisin telke, dekoratsioone ja teisi kauneid pidulisi imetledes The Swingersi järgi kingakontsa pooleks ning siis paljajalu edasi. :) Õnneks järgnes rahulikum nädal, käisin palju ujumas ja õhtuti lugesin terrassil. Reede õhtul oli sõpradega abikaasa sünnipäevaõhtusöök jätkuvalt suurepärast Itaalia toitu ja veine pakkuva Vidrike Külamaja terrassil, temperatuurid olid ka nagu Itaalias, nii et sulpsasime sealgi hiljem järve, ülimõnus! Nädalavahetus jätkus Võru kodukohvikute päevaga, ma küll jõudsin ainult ühte, aga selle eest kõige ilusamasse ja kolm päeva järjest. :) Vahepeal veel ühele kenale juubelile ja Võru folgi lõppkontserdile keskväljakul.

15. juulil tähistasin Stedingu kohvikus oma uut teost raamatuesitluspeoga ning ma olen südamest tänulik kõikidele ilusatele ja armsatele inimestele, kes kohale tulid ja selle kuuma õhtu nii lõbusaks muutsid! ♡ Afterparty mu terrassil ja hilisõise Tamulas ujumise ka!

Järgmisel õhtul püüdsime Pärnus Rannahotellis rahulikult võtta, aga seal oli just Piper-Heidsiecki šampanjalounge'i avapidu, Oaasis ja Väikeses Kuubas ka elu kees, nii et ei tulnud väga välja, kiskus jälle peoks. Laupäeval vaatasin üle uues asukohas aktinäituse "Mees & naine: Eesti naise võim & vaim" ja siis sõitsime Viirelaiule kümme aastat tagasi salaja kahekesi Kreeka saarel abiellunud sõpradepaari pulmapeole. Tõnis Saar Gastronomy pakkus tõeliselt imelist toidukunsti (see burrata ja tomati Martini ning džinniga graavitud siig!), Noep muusikat ja loodus lummavaid vaateid. Pühapäevane afterparty päikese käes basseini ääres dj Romilyga oli ka nauding.

Ilmselgelt ma olen jätkuvalt noor, et puhkan pigem nädala sees, natuke sain hinge tõmmata ja siis oli neljapäevast pühapäevani armas Viljandi folk. Väiksem ja kompaktsem seekord, aga tänutunne, et see ikkagi toimus, oli kõikehõlmav! Ja pidu hoogne kolm õhtut, ehkki ühelegi afterpartyle, ei ametlikule Kuusemäel ega mitteametlikule Lennukitehases, seekord ei jõudnudki. Südantsoojendavaid hetki jätkus siiski festivalialalt välja Fellinisse ja Rohelise Maja kohvikusse ka.

Juuli viimasel nädalalõpul sõitsin Muhusse. Uitasin mööda südamelähedasi lapsepõlveradu, kohati kiskus päris emotsionaalseks. Proovisin ära nii palju kohalikke söögikohti, kui jaksasin: Muhu resto Koost, Kohver, Aed & Resto ja Meite Napoli ehk siis kolm tükki Liival (viimane oli ainus koht, kust õnnestus hommikusematel kellaaegadel café latte, värske apelsinimahl ja croissant brie & serranoga saada), reede õhtul käisin Koguvas Bottengarni restos, kus lisaks söögile-veinile rõõmustasid ka ootamatud kohtumised sõpradega. Laupäeval esinesin Raegma külas Sumari raamatukohvikus - suured tänud pererahvale ja külalistele, mul oli teiega tõeliselt tore!

Õhtuks kihutasin tagasi Võrru ja nautisin Öösorri kontserti Pubi17 terrassil, pärast jõudsime veel Club Tartusse tantsimagi! Ööklubisse!!! Selline eksootika, noh! :)