Talverestoranid

Elava tulega kamin

Meenutasin oma kevadist rannarestoranide postitust ja seda, kuidas suvel kujunes välja mõnus rutiin süüa päris sageli hommikust mõnes eriti heas hommikusöögikohas ja õhtust kuskil vee ääres (City Marina, Kalevi Jahtklubi restoran ja Pirita Surfiklubi kohvik Sänd olid suvel kõik head variandid, lisaks postituses mainitud Noale, Ruhele ja OKOle). Ja mõtlesin nüüd, et ideaalne talvine vaste rannarestoranile on restoran, kus on kamin ja saab tulle vahtida. Merevaade on muidugi ka sügisel ja talvel tore ja ainult boonus.

Aga hoolimata Eesti kliimast, kus elava tulega kamin on äärmiselt südantsoojendav nähtus vähemalt üheksal kuul aastast (ja rõskematel suveõhtutel ka), suutsin ma Tallinna ja lähiümbruse söögikohtadele mõtlema hakates esimese hooga kaardistada umbes neli kaminaga kohta. NELI!?!?! Palun öelge, et neid on veel ja rohkem!

Need neli, mis mulle meelde tulid (kus on kõik hästi söögi, teeninduse ja interjööriga, pluss siis see elav tuli) on Kohalik Uues Maailmas, Kalevi Jahtklubi restoran Pirital, Noa Meriväljal ja Jussi Õlletuba Viimsis (see viimane on muidugi tegelikult lati alt läbijooksmine, kamina ees teed juua võib seal küll, aga muus ma pole väga kindel).

Ja siis on veel see nüanss, et kui Kohalikus on kaminas peaaegu kogu aeg tuli, siis üks teine koht lubas kaminas puid põletama hakata umbes detsembrist. Või jaanuarist. Seriously? See lisab nii palju õdusust ja lisaväärtust, tõmbab inimesi kauemaks jääma ja rohkem tagasi... aga noh, kes tahakski liiga palju külastajaid ja kõike, mida see endaga kaasa toob (tulud, kasum jne). :)

Õnneks on töökorras kaminatega kodusid rohkem, aga ikkagi võiks olukord restoranimaastikul ka paraneda. Ruttu.

TÄIENDATUD:
Sõprade abiga meenusid veel mõned:
Gloria Veinikelder
Kloostri Ait
Leib Resto & Aed
NoKu
Pai
Controvento
Kadriorg
Mimosa
Viimsis Coccodrillo
Pärnus Kolhethi

101 roosi ehk pildikesi suvest

101 roosi

Pildike nr 1

Üks suvine neljapäev. Lähed hommikul tööle. Lähed ennelõunal kinno pressilinastusele. Film on okei, aga ei midagi erilist. Lähed pärast seda üksi kiiret lõunat sööma kino kõrvale restorani. Toit on keskpärane. Suht nõme neljapäev, mõtled. Jalutad toimetusse tagasi.

Su laua kõrval on roosikimp. Suur. Tohutu. 
Need kaks inimest su armsast tiimist, kes parasjagu puhkusel ega teises linnas pole, istuvad oma laudade taga ja on vaikselt elevil, saad sa mingi hetk aru, kui oled esimesest jahmatusest üle saanud ja rooside juures oleva kaardi läbi lugenud. Saatja nime pole, aga kaardil oleva tsitaadi järgi ei ole raske ära arvata.
Kolleegid uurivad ääri-veeri, kes need roosid saatis. Hämad midagi, püüdes samas aus olla.
Sinust natuke vanem südamest tark naiskolleeg vaatleb sind natuke aega ja nendib siis: "Sa ei paista just väga rõõmus olevat nende rooside üle."
Mõtled, et mis siin ikka tseremoonitseda, ja ütled, et nojah, vale mees.
Samas toas töötavad kolleegid on ikka kuidagi elevil, aga rahulikumalt.
Kõrvaltubades töötavad kolleegid jäävad uksest möödudes seisma ja ahhetavad ja teevad roosikimbust pilti ja uurivad, kas saatja on Eesti mees. Jah. Nad miskipärast ei taha uskuda.
Saadad mainitud mehele tänusõnumi, ilus žest ju ikkagi, ja lähed temaga õhtust sööma, ehkki enam ei kavatsenud. Kuuled, et roose oli 101 ja et see tähendab miski teooria järgi, et you are my only love.

Pildike nr 2
Järgmine hommik. Ärkad uksekella peale ja lähed poolpaljalt avama. Saabub üks teine mees. Kimbu roosade lillhernestega. 
Tunned end kõige õnnelikuma naisena maailmas.

Järelmõjud
Enamik naisi ütles "Nii äge! Nii armas!" ja mitu sõbermeest "Tänks, Triin!" (sest nende naised, kes on ka mu sõbrad, vaatasid kodus sotsiaalmeediast pilte ja siis oma mehele otsa ja küsisid, kus on nende roosid). :)
Ema küsis, kas siin on midagi pistmist riigikogulastega - et 101 roosi. :)
Ja ka veel mitu kuud hiljem uuritakse mult ja ka mu sõpradelt, kes ikkagi need roosid saatis.
Ei olnud keegi päriselt lähedaste seast. Lihtsalt üks tore inimene, aga... the heart wants what it wants.
Aga muidugi ma olen mainitud mehele sellegipoolest väga tänulik, sest see oli tõesti ilus žest. Ja ma loodan, et ta on õnnelik.

Spaablogi Pärnu eri: Estonia ja Hedon

Spaablogi seni kolmesele skoorile (jaanuari kuni märtsi omadele) lisandus kaks tükki juulikuises Pärnus.

Käisin kõigepealt juuli algul Estonia Resort Hotel & Spa avapeol, mis oli supertore, üks selle suve kõige säravamaid ja ägedamaid pidusid! Ning siis sattusin kohe õige pea sinna uuesti, niisama puhkama, sööma ja ööbima.

Olin esialgu üsna skeptiline, sest 1) Estonia ei asu mere ääres (erinevalt nt Hedonist); 2) kuulsin kohe mingeid "Eesti parim spaa" repliike, aga ei suutnud siiski uskuda, et keegi võiks mu senise lemmiku ja number ühe (Gospa) troonilt tõugata.

Noh... ette rutates: läks nii, et mul on nüüd kaks lemmikspaad. Sest Estonia on tõesti väga-väga hästi tehtud, kõik on uus ja kaunis, samas rahulik ja mõnus ka. Püüan nüüd kõrvale jätta avapeo eredad elamused (nunnud näitlejad tubades teki all ja malet mängimas ning väga sümpaatsetest noortest meestest koosnev bänd keset basseini ja pärast restorani terrassil meie lauas) ja keskenduda spaale. :)

Saunaring koosneb seitsmest saunast: soolasaun (45°C), aurusaun (45°C), lõhnasaun (65°C), soe koht (80°C), kuum koht (100°C) ning kaks erilise elevuse allikat: vihasaun vihtlejatele (100°C) ja kollaste vannipartidega rõõmusaun (40°C). Sellele, kes selle viimase välja mõtles, annaksin ma küll geniaalsuse eest medali või musi või midagi, sest see on lihtsalt nii tore idee!

Lisaks on spaas väliterrass mullivannidega ja suitsusaunaga (80°C), suur bassein, veel toredate nimedega mullivanne, puhkealad, basseinibaar ning lisatasu eest Surnumere bassein ja privaatsaun. Kõik on väga ilus ja hästi läbi mõeldud. Hotellitoad ja restoran Noot on ka väga mõnusad. (Ääremärkusena tasub öelda, et KOKO arhitektid lihtsalt oskavad - nende loomingut näeb ka Gospas ja see, mis seal hiljem on teiste poolt muudetud, üldmuljele väga kasuks ei tule.)

Hedon Spa & Hotel jäi mulle ette juuli lõpus. Ööbisin siis seal esimest korda, varem olin käinud restoranis Raimond, mis on hea toidu ja mõnusa rannaäärse terrassiga, ning eelmisel sügisel enne Pärnu raamatuesitlust Postimehe/Arteri jaoks nende vaikset spaad testimas.

Ja paraku on nii, et kui vaikse spaa pääset mitte osta, siis on Hedon spaana üsna hall ja kahvatu elamus: üks aurusaun, üks leilisaun, vaid kaks sisebasseini (neist üks lastele) ja välibassein (mille planeerinud inimese mõttekäigust ma ei saa kohe üldse aru - madala ja jaheda veega bassein on pehmelt öeldes mõttetu, seal kõrval oleva lilleklumbi asemel võiks olla pigem selline välibassein nagu Gospas, kus on igal aastaajal tore ujuda).

Vaikses spaas on valik veidi parem, seal on soolase õhuga tepidaarium (40°C), soojade kiviistmetega aromaatne kaldaarium (50°C), aroomi- ja värviteraapiaga lakoonium (65°C), aurusaun, Soome saun, soolabassein ja massaažibassein. Lisaks saab kaasa hommikumantli ja kehahooldustooted, jalavanne teha ja puhkealal lõõgastudes taimeteed juua.

Kokkuvõtteks: Pärnusse minnes soovitaksin ma kindlasti pigem Estonia spaad (seda uut Resort Hotel & Spad, neil on samas linnas ka hoopis teistsugune Medical Spa). Kui aga on soov kindlasti merevaatega toas ööbida ja/või merevaatega restoranis süüa, siis võib muidugi Estoniat lihtsalt Hedoniga kombineerida, jalutuskäik ühest teise pole kuigi pikk.

Kuidas olla õnnelik

Üks mu kahest väga lahedast vanaemast ütles kunagi ühel sünnipäevapeol aset leidnud inspireeriva vestluse käigus, et tema ei kahetse midagi - ei tehtud asju, sest ta ilmselgelt tahtis neid teha, ega ka tegemata asju, sest ta ilmselt ei tahtnud neid piisavalt. Ja... see oli (ja on) nii äge!

See tuli mulle meelde, kui lugesin kuskilt hiljuti miskit lugu, kus jagati ka soovitusi, kuidas elada tähendusrikast ja head elu: pane aga paika, mis on need asjad ja eesmärgid, mis pakuvad Sulle naudingut, ning mis ja kes on Sulle kõige olulisemad, ning anna minna.

Sest kõige levinumad kahetsuse objektid pidid olema, et oleks võinud täide viia oma unistused ja armastatud inimestega rohkem aega veeta.

See õnnelik olemise teema tundub üldse viimasel ajal eriti aktuaalne olevat, kui juba isegi Äripäev sellest kirjutab, aga Eva-Maria Kangro artikkel "Kuidas saada õnnelikuks?" oli ka mu meelest väga hea, paar allpool olevat kohta kõlasid mu jaoks kuidagi eriti.

"Õnnelikkuse skaalal on kehvemas seisus need, kelle kõrget võimu- ja prestiiživajadust toidavad materiaalsed välimäärajad ja sotsiaalne võrdlus. Ehtsale rahulolu- ja õnnetundele on lähemal need, kes kogu oma inimliku edevuse juures väärtustavad eelkõige terveid suhteid ja mõnusaid elamusi."

"Mõned õnnenipid: veeda aega inimestega, kes Sulle korda lähevad; võta ette seda, mida päriselt naudid ja väärtustad; tunne mõnu ka pingutusest; teadvusta, mida hetkel teed; tarbi mõistlikult; ära kahetse."

Kihnu lummuses

Ma olen ikka Kihnu lummuses, nii et jäädvustan siia lingi oma loole nädalavahetusest Kihnus ja Meisi pildistatud kaunitele fotogaleriidele ka:
Kihnu soolane suudlus
Elu24 galerii: Kihnu Viiulifestival sai lõpu kunstioksjoniga ja suure peoga rahvamajas
Elu24 galerii: Heimar Kuuskler kostitas Kihnus kirjanikke ja muusikuid
Elu24 galerii: Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk meeleolukal viiulifestivali kirjandusõhtul Kihnus

"Kaks mõtet tulid minuga Kihnust veel kaasa: kirevad värvid aitavad sügistalvise halluse üle elada ja kui töö hakkab pidu segama, tuleb tööga tagasi tõmmata. Nii ebaeestlaslik, nii ilus."

Loosse kirja panemata jäi see, et tegelikult ma peaaegu kartsin sinna minna, sest... mu esimene kord Kihnus, jaanipäev 2013, oli lihtsalt nii-nii täiuslik, kõige imelisem jaanipäev siiani. 

Läksime Pärnust punaste purjedega Blue Siriusega üle peegelsileda mere, päike säras ja ilm oli soe, naersime ja laisklesime kuus tundi päikesesoojal puidust tekil, mu ümber olid kõige armsamad inimesed. Kohapeal kokkasime-sõime-jõime ühe vana maja õuel ja pärast läksime (kes jalgrattaga, kes jalgsi) Kihnu jaanitulele. 

Ja see oli üks geniaalselt korraldatud pidu: seal oli nimelt kaks bändi - kui üks lõpetas, siis teine alustas, kui teine lõpetas, alustas esimene uuesti. Nii et me muudkui tantsisime ja tantsisime. Hommikuks olid mu heledad kingad pruuni-roheliselaigulised ja katki ning läksid rõõmuga mahakandmisele. :)

Saun ja tünn oleksid võinud ehk tookord veel ka olla, aga need olid siis seekord. Tormine meri ja vana väike praam Amalie Munalaiu sadamast ka. Ja jälle oli 100% puhast rõõmu ja tänutunnet, hea seltskond ja unustamatu pidu!

Eksistants

Ja siis on üks hetk, kui Sa lähed õue ja septembripäike paitab Sul pead ja Sa tunned end tänu hästi valitud aksessuaaridele nagu rokkstaar või superstaar või any other star (just name it) ja tuul keerutab tänavanurgal kollaseid lehti ja Sulle tuleb meelde, et sügis on üks Su lemmikaastaaegu, vähemalt kunagi oli, suvi & sügis, enne kui selle koha võtsid kevad & suvi, enne kui Sa õppisid ka talve armastama...

...ja elu on äkki nii ilus ja Sa sõidad oma maailma kõige ilusama autoga südalinna ja ostad natuke küünlaid (üldse mitte pühadele õdedele, vaid pigem pahadele tüdrukutele) ja siis oled oma päikeselises kodus loominguline ja Sul on šampanjat ja šokolaadi ja häid raamatuid lugeda ja ideid, millest kirjutada, ja mida üldse inimesel veel õnneks vaja on? Vahest kedagi, kellele anda ükš muši, aga õhtu on veel noor nagunii... Lovely life.

"Armastus on tunne, elu ja ilu, mitte see, et kodus on dresseeritud karu."

Sellise ilusa lause olen ka suvel kirja pannud. :)

Üks šampanjane suvi

Suvi 2015 sai kuidagi ootamatult kiiresti otsa, aga ma ei suuda tast veel päriselt lahti lasta ja nostalgitsen pisut, seda enam, et suve ametlik lõpp on alles sel nädalal.

Kohad, kuhu ma jõudsin eriti palju kordi selle suve jooksul: põhjarannikul Tallinnast ida pool Neeme, Kaberneeme ja Haapsesse ning Juminda poolsaarele ka, lääne pool pika perekondliku ajalooga armsasse maamajja ja hea sõbra enne jaanipäeva ostetud mõnusasse suvekodusse Nõval. Sinna vahele mahtus ka palju Pärnut ja natuke Tartut. Ja paar käiku Haapsallu.

Pärnus pidutseda oleksin rohkemgi tahtnud (ehkki seal oli niigi mitu väga lahedat pidu - uue Estonia spaa avamine juuli algul, sõbranna sünnipäev juuli lõpus jne) ning Saaremaale ja mõnele väikesaarele jõuda ka. Võrru samuti, aga seal õnnestus ikka septembris lõpuks korra käia.

Festivalide skoor sai päris korralik: juunis sattusin maaelu eksperimendi lugu tehes toredale väikesele ja poolsalajasele Acoussion Live festivalile, Juu Jääb Muhus juuli alguses (kaatrisõidu & šampanjase pre-partyga) oli super, Positivus Salatsis Placeboga ja Viljandi folk pakkusid hoolimata jahedavõitu ilmast palju häid elamusi ja muusikat, endalegi üllatuseks jõudsin ühel ja samal augusti alguse nädalavahetusel ka Pärnusse esimesele Weekend festivalile (Example!) ja Viru folgile Käsmus. Festivalisuvele pani traditsiooniliselt armsa punkti Uue Maailma festival. Lisaks käisin 20. augustil presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, see oli ka super!

Üle ootuste palju jõudsin ka erinevate kaunite sihvakate jahtidega purjetama ning kuumadel päevadel randa päevitama ja ujuma, aerulauaga ja vesijalgrattaga sõitma.

Ja kirss tordil oli väike puhkus Nizzas ja Monacos septembri lõpus. Sooja +27 kraadi, rohkem šampanjat neljal järjestikusel päeval kui eales varem, türkiissinine meri, hõrgud mereannid, ilus arhitektuur ja lõbus seltskond. Hea suvi, aitäh!