Kõik on armastus

Mu kolmas raamat, mille käsikiri hakkab valmis saama ja millega ma olen nüüd mitu kuud tegelenud, on mulle ootamatult palju õpetanud. 

Ma olen mõelnud ja arutlenud oma raamatutegelaste armastamise üle ka varem - juba esimese raamatu puhul sain aru, et ka nn negatiivsed tegelased, kes sinna raamatusse sündisid, on tegelikult mulle armsad ja sümpaatsed ja ma olen neist üsna vaimustuses. 

Ja kui ma oma esimese raamatu peategelase puhul tahtsin, et ta oleks hästi ilus ja tore ja äge ning et tal läheks hullult hästi, siis teises raamatus keerasin meelega kohati vindi üle, lasin oma peategelasel halvasti käituda ja natuke pöörane olla. Kolmanda raamatu naispeategelased on kõik mingitel hetkedel parajad bitchid, aga jällegi, sellest hoolimata meeldivad mulle hullupööra.

Ja see oma väikeses raamatumaailmas jumala mängimine aitab aru saada sellest, mida väidab nii mõnigi religioosne tekst - kuidas jumala armastus on piiritu ning kuidas tema jaoks oleme me oma pattudega kõik nagu pahandust teinud kolmeaastased täiskasvanu jaoks. Võluvad oma süütuses. If you know what I mean. :)

Kevadine umbrohupesto (eriti tervislik)

Mulle saabus koju natuke karulauku, naati ja nõgest ning mis neist ikka muud teha kui üks korralik umbrohupesto. Koguste osas sain inspiratsiooni Briti blogist - aitäh, Britt!

Niisiis, blenderisse lendasid:
(kõik kogused on ligikaudsed)

20 g karulauku
20 g naati
20 g nõgest
1 suur supilusikatäis piiniaseemneid
1 suur supilusikatäis parmesani vms juustu (mina kasutasin Valio Forte juustu tükke)
5 spl oliiviõli

Lasin selle kõik blenderis peeneks ja andsin sellele ühtlasi läbi aegade kõige kiiremini valminud hõrgutise tiitli. :)

Osa läks leiva peale ja ülejäänu õhtul pastasse.

Ja mu (taime)tark ema rääkis siia juurde mitmendat korda seda ka, kuidas kõik need umbrohud on ülikasulikud, sest puhastavad verd ja seedimist ning on vitamiine ja mineraale otsast otsani täis. Ja et üks nurmenukuleht katab 100% päevasest C-vitamiini vajadusest ning võilill puhastab tõhusalt maksa (juhuks kui on veel umbrohuinspiratsiooni vaja).

Rannarestoranid

Sattusin siin vahepeal ühe varakevadise nädala jooksul kolme kõige-kõigemasse rannarestosse: kolmapäeval OKOsse Kaberneemes, kui kolleeg sellest lugu tegi, laupäeval Ruhesse kirjutama ja pühapäeval Noasse.

Ilmselt on Tallinnas ja selle ümber tegelikult neid mereäärseid kohti ikkagi veel, aga kui ma püüdsin meelde tuletada, siis selliseid, kus on tõeliselt hea toit, teenindus ja atmosfäär ning vaba vaade merele, rohkem eriti ei meenunudki.

Samuti imeliste vaadetega kodurestoran MerMer on, aga sinna minek eeldab enamasti pikemat planeerimist nende väiksuse ja populaarsuse tõttu.

Viinistu jääb juba natuke kaugele, Käsmu veel kaugemale. :) Ja Viimsis on Paat, aga seal pole mu meelest aknaid ehitades asukohta üldse maksimaalselt ära kasutatud ja see käis ka kunagi nii alla, et ma pole rohkem julgenud uurima minna. Üsna sama lugu on Lohusalu sadama söögikohaga. Ja Tallinnast lääne pool pole neid merevaatega rannarestosid rohkem vist üldse?

Kleidid!

Aprillis oli nii palju igasuguseid pressiüritusi - rohkem tegelikult toidu- ja joogiteemalisi, aga mitu moeetendust ja ilusündmust ka. Kuskil jooksis mulle ette see mõte, et ideaalne suvegarderoob sisaldabki bikiine päeval rannas naudisklemiseks ja suvekleite õhtusteks pidudeks. Ja mulle nii meeldib see mõte!

Ma olen üldse selliste minimalistlike ja lihtsate lahenduste poolt, pealegi meeldib mulle omada vähe asju (aga selle eest tõeliselt suurepäraseid ja täiuslikke). :)

Muidugi on ka hullult ägedaid lühikesi ja pikki seelikuid ja pükse, aga nende puhul on erinevalt kleitidest alati see küsimus, millega neid kombineerida - variante on külluslikult, aga mulle iseenesest meeldib see, et kleitide puhul seda küsimust ei teki. Elus tuleb niigi palju valikuid ja otsuseid teha. :)

Eraldi põnev teema on see, mismoodi üks või teine rõivaese end tundma paneb. Laupäeva õhtul sõpradega restoranis tuli see jutuks, sest sõbranna, kellel on üks sini-valge "peoseelik", millega läheb alati mölluks, oli sel õhtul selga pannud tumesinise kleidi nimega "peorikkuja", millega ei pidanud mitte kunagi mitte midagi juhtuma. Me soovitasime selle muidugi seljast rebida, aga seda ei juhtunud, vaid ta läkski koju magama, millest oli kõigil kahju.

Aga see pani mind oma riidekapi sisu ka hindava pilguga vaatama ning tõdema, et jaa - seal on nt üks kunagi ammu Uuskasutuskeskusest mõne euroga ostetud seelik, millega on ka olnud eriti palju häid pidusid ja tantsusamme; üks Karen Milleni seelik, milles ma tähistasin oma esimese raamatu ilmumist, nii et tunnen sellega end iga kord kuidagi eriti kirjanikupreilina... ja neid seoseid on veel. Värskemate leidudega (nagu pildil olev kleit) need alles tekivad.

Blogimise ja eetika teema jätkuks

Kuna ma ilmselgelt põhjustasin oma päevakommentaariga "Blogijad ja eetika" teisipäevases (14.03) Postimehes mõõduka tormi veeklaasis ja kirjutamise põhjuste kohta tehti huvitavaid oletusi (missioonitunne on ehk kõige õigem vastus), siis paar täiendavat kommentaari veel.

Miks ma need ühe söögikoha juhi ja teise turundusjuhi lood avalikuks kirjutasin: eelkõige sellepärast, milline mure oli esimesena mainitud söögikoha juhi silmades. Pange end tema rolli: te järgite oma kirge ja olete teinud oma ägeda söögikoha, aga Eestimaa talves ei ole ilmselt tulud sellised, et ühe seltskonna tasuta prassimine oleks köömes. Pigem tuleb oma turundustegevusi ja investeeringuid väga hoolikalt valida, lõpuks on kaalul ellujäämine. Ma olen õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni, mu sõprade seas on hulk turunduse alal tegutsevaid inimesi ja see on minu jaoks huvitav teema.

See inimene rääkis oma murest ja juures sattusid olema inimesed, kes oskasid nõu anda ja soovitasid kasutada tulemuslikumaid ning väiksemate kuludega kanaleid enda tutvustamiseks. Nt Postimeest loeb kokku ligi 400 000 inimest päevas, mitut eetilisema töömetoodikaga blogi kindlasti ka päris suur hulk. Tõeliselt headest söögikohtadest kirjutatakse hästi ka ilma selleta, et kedagi peaks kinni maksma ja teksti pärast ise endale sobivaks kirjutama.  

Ma oletan, et selliseid tublisid ettevõtjaid on veel ja ma tunnen nende vastu sümpaatiat. Eestis on 45 000 ettevõtet, kes pakuvad tööd rohkem kui 400 000 inimesele. Ettevõtjad ja need töötajad koos loovad suurema osa sellest väärtusest, mida pärast siin ümber jagatakse.

Blogijate eetikakoodeks oli lihtsalt üks idee, mis ilmselt mõtteks jääbki. Aga mul on hea meel, et hulk ettevõtjaid ja turundusjuhte oskavad teha pärast seda artiklit teadlikumaid valikuid. Ja ma usun ka seda, et see artikkel võis avada nii mõnegi turundusjuhi ja suhtekorraldaja silmad ning panna märkama kasutamata võimalusi ja teadvustama edukate blogide olemasolu, nii et lõpuks võidavad kõik. Kõik blogijad, kõik ettevõtjad, turundusinimesed ja lugejad.

(Ja mitmes blogis tehtud oletuste ja küsitud küsimuste täpsustuseks: ma olen isiklikku blogi pidanud aastast 2004, aga see oli puhas ajaviite- ja lõõgastuskirjutamine ning mingi hetk kustutasin vanad postitused ära; ka praegusega ei ole mul suuri ambitsioone. :) Lisaks olen ma kirjutanud paari ettevõtteblogi: ajakirja Trend oma, mis oli üks esimesi Eestis, ja 2008-2012 Estonian Airi blogi, mis oli väga edukas. Ja ehkki ma Postimehe päevakommentaari eest muide honorari ei saanud, saan ma endale kõike lubada, sh oma raha eest kohvikutes käimist, mida ma teen suhteliselt palju ja rõõmuga. :) Ehk et asi polnud rahas, pigem soovis Eesti blogimaailmale tähelepanu tõmmata, mis õnnestus üle ootuste hästi.)

Spaablogi: Kubija, Viimsi SPA 18+ ja Gospa

Sattusin 1. jaanuaril sõbraga Kubija spaasse ja nii mõnus oli, et ehkki ma väga suur uusaastalubaja ei ole, ütlesin endale, et see on küll asi, mida võiks sel aastal teadlikult rohkem teha. See "rohkem" on praeguse seisuga olnud umbes kord kuus, aga ma otsustasin, et see on isegi hästi. :)

Esimene oligi Kubija spaa ja saunakeskus Võru külje all. Ma olen seal hotellis isegi kunagi ööbinud ja restoranis söönud, aga mingitel hämaratel põhjustel tookord sauna & ujuma ei jõudnud. Asjata, sest alustuseks on see spaa lihtsalt NII ILUS. Lihtsate vahenditega sealjuures, aga kuidagi on see naturaalse puidu ja siniste-rohekate veesilmade kombinatsioon väga meeldiv vaadata. Nagu ka akendest avanevad vaated järvele ja metsale.

Kaks välisauna on üsna lihtsad, aga 1. jaanuaril õues poolpaljalt ringi kalpsata oli muidugi tore. Nende välisaunade juures võiks tegelikult vabalt olla ka näiteks 1-2 soojaks köetud kümblustünni (või üks soe ja teine külm) - saaks veel pikemalt igal aastaajal õues olemist nautida ja kaugemate külaliste jaoks oleks veel rohkem eksootikat. Neljast sisesaunast oli mu konkurentsitu lemmik 60kraadine kadakasaun, mis lõhnas lihtsalt imeliselt!

Viis veesilma on kõik pigem väiksemad, ühes sai mõned tõmbed ujuda ka, teised soodustasid pigem niisama soojas vees naudisklemist ja lobisemist, mida me ka pikalt ja naudinguga tegime. Või miilustamist, mida tegid (ilmselt samuti naudinguga) kaks paari meie lähedal, nii et me lõpuks kolisime järgmisse veesilma üle. :) Muidu polnud rahvast liiga palju, aga ehk meil lihtsalt vedas, sest Tallinnast tulles tundus see spaa hullult soodne ka (nädalavahetusel 12€).

Järgmine spaaelamus oli Viimsi SPA 18+ ühel eriti hallil ja tatisel talvisel pühapäeval. Ilusama ilmaga oleks mind ilmselt seganud akende ja ilusate vaadete nappus. Seda on püütud kompenseerida suurelt seinale kuvatavate ookeani- ja džungliklippidega, aga see pole ikka päris see.

Mu kaks lemmikut kuue sauna seast olid klaasseintega Soome saun, kus sai gaasikamina tuld vahtida ja alumise korruse mahe aurusaun mee & soolaga. Vaikse ja rahuliku 18+ spaa suur bassein oli ka päris hea ja kohe selle juures on väike basseinike, kus elavad doktorkalad, kelle juurde saab lisatasu eest jalad või terve keha likku (loe: näksimisse) panna.

Tegin tiiru ka ülejäänud spaas, kus on veel seitse erinevat sauna ning basseine ja mullivanne, aga see kõik oli üsna ülerahvastatud ega kutsunud sinna pikemalt jääma. Kolmetunnise kogu spaa külastuse hind on L-P 35€.

Ja nüüd laupäeva hommikul Kuressaares ületasin end armsa aastatepikkuse lemmiku Gospa nimel - tõusin kell 8 ja läksin ujuma (väga mitteminulik laupäevahommikune käitumine, aga pidin mõni tund hiljem juba Otepää poole startima ja otsustasin, et Gospa on seda pingutust ikkagi väärt, oli ka). Gospa puhul ei saa üle ega ümber teenindusest, mis oli ka seekord ülisoe, sõbralik ja professionaalne, puhas rõõm.

Naudisklesin peamiselt 55kraadises sanaariumis (selgelt mulle meeldivad viimasel ajal mahedamad saunad, sain aru oma postitust üle lugedes), auru- ja leilisauna seekord ei viitsinudki minna. Kolmest basseinist tõmbab Gospas mind enamasti eriti tugevalt külmavõitu välibassein, paljuski oma ilu pärast, helesinise vee ja puidu kombinatsioon jällegi. :) Aga suplusbassein ja lastebassein olid ka tuntud headuses (ehkki viimase plaadid ilmutasid natuke väsimise märke). Suplusbasseini keskel olevalt saarekeselt, mullivannist ja kontrastbasseinidest avanevad ka päris kenad vaated - mere nägemiseks peab pisut pingutama, aga jahisadam, muru ja ilusa arhiktektuuriga Gospa residentsid kõlbavad ka kõik vaadata.

Gospa suhtes pole ma päris objektiivne, sest see on mu kauane lemmik ning hotelli, restorani, spaa ja Saaremaa tervikut arvestades mu meelest jätkuvalt parim spaa Eestis. Päevapilet maksab R-P 15€.

Täiuslikud saapad, teksad & mehed

Viisin Uuskasutuskeskusse kotitäie riideid ja sealt väljudes tuli meelde üks postitus, mille kunagi oma vanasse blogisse postitasin, umbes sama suure rõõmuga kui läbimurde teinud teadlane. :) See rääkis sellest, et täiuslikud saapad ja täiuslikud mehed on väga sarnased: sa lihtsalt tahad nendega välja minna ja nad annavad ka mõttetule jamale (=muidu igavatele rõivakomplektidele ja tegevustele) mõtte.

Noh, ma avastasin, et täiuslike teksade kohta kehtib see ka. Et sa tunned end nendega igas olukorras hästi - nagu (enda jaoks) täiusliku mehegagi. :) Aga mõnikord juhtub muidugi ka nii, et uute ja täiuslike taustal saad äkki aru, et nende eelmistega oli algusest peale midagi valesti...

Ja teine teema - vahel (harva) ma mõtlen, kas minu vanuses sobib veel niimoodi sassis pea ja meikimata näoga ringi lipata, nagu mulle teha meeldib. Paar päeva tagasi olin Tartus samamoodi oma loomulikus olekus, kui hilisõhtul külast tulime. Ronisime autost välja ja vahetasime veel paar sõna, kuni teised istmeid tagasi paika sättisid... ja just siis oli mu kõrval tagaistmel istunud tirts õhanud, et "nii ilus oli see tädi"!

Ma olin (ja olen) ülepeakaela liigutatud sellest, sest noh, siirus ja lapsesuu... Nende puhul on päris kindel, et komplimentide taga pole soov saada keppi või et ma neist kirjutaksin (vt ka poliitikud enne valimisi jt põnevad tegelased). :)