Spaablogi: Taagepera/Wagenküll

Sellest tuleb üks korralik ja seejuures täiesti sõltumatult minu isiklikku arvamust peegeldav kiidulaul, aga õnneks ma saan seda endale siin lubada (tegelikult olen saanud ikka ajakirjanduses ka, ehkki üks mitte kuigi sümpaatne toimetaja, keda ma isiklikult ei tunne, viitas ükskord mu positiivsele söögikohaarvustusele kui "mitte päris arvustusele" - kuna arvustatud söögikoht oli tõesti super, siis see kommentaar kehastas mu jaoks kõike, mis on valesti inimeste suhtumises, kes irisevad lihtsalt irisemise pärast ja enda tähtsamana näitamiseks, selle asemel, et häid asju märgata ja tunnustada).

Ühesõnaga, nagu ma olen juba maininud, veetsime aastavahetuse Taagepera lossis Wagenküll spaas. Olin nende kenas restoranis kaks korda söömas käinud (esimesel korral oli hea, aasta hiljem väga ning toit-jook ja teenindus üle ootuste suurepärased ka aastavahetuse peokeerises). Tubadesse olin üle ukse sisse piilunud ja meile mõlemale meeldisid peamaja deluxe-toad sviitidest rohkem, nii et ööbisimegi sellises ja jäime rahule (külmikut/minibaari polnud, aga muidu oli kõik viis pluss, sealhulgas 2.4 meetri laiune voodi). Kollaste tugitoolidega kaminasaal on õdus, tornist avanevad kaunid vaated ning lossi läheduses pidi olema ka matkarada, mida avastama me seekord ei jõudnud.

Spaasse olime ka üle ukse sisse vaadanud ning miskipärast arvasin selle kiirpilgu põhjal, et spaa on pigem väike. Ega ikka ei ole küll - kui uusaastaööl pidu pärast keskööd spaasse kolis, avastasin kõik need saunad ja veesilmad, mis seal peidus on: 50/70/95kraadised leilisaunad (neist viimane suitsusauna imiteeriv), 50/55kraadised aurusaunad (üks soola-, teine aroomisaun), kuum ja külm veesilm, värvilise valgusega soe mullivann ning suurem jahedam bassein, mille ääres mõnusad soojendusega kaheinimeselesod. Lisaks baar ja puhkealad, millest kõige suuremas saalikeses mängis kella neljani dj muusikat (ABBA "Happy New Year", Marju Läniku "Head uut aastat" jms temaatilist).

1. jaanuaril tegin päevasel ajal spaale rahulikumas atmosfääris veel mõned tiirud peale, vaatasin vanu uksi ja värvilisi kitšihõngulisi detaile miksivat sisekujundust ning nentisin, et need lisavad võlvlagedega keldris asuvale spaale just parasjagu särtsu. Ja tunnistasin selle oma isiklikus pingereas Lõuna-Eesti parimaks spaaks. Tallinnast on sinna veidi pikk maa, aga ma soovitan seda romantilisteks lühipuhkusteks sellegipoolest, lõunaeestlastele aga eriti. Seda enam, et Võru armas väike Kubija spaa oli detsembris nii ülerahvastatud, et pani lausa mõtlema, et Võrru võiks keegi mõne(d) juurde ehitada.