31.12.22

Valguse võit

"Sa ei vaja kümmet aastat harjutamist, et olla valgustunud. Sa vajad ainult paari sekundit. Sul on ainult vaja saada teadlikuks, et sa kõnnid ja et sa hingad. Teadlikkus on juba valgustumine. Igaüks meist on võimeline olema ärgas sisse hingates ja välja hingates. Kui sa hingad sisse, ole teadlik, et sa hingad sisse. Ole teadlik, et sul on keha, et sa hingad sisse ja toidad seda keha. Ole teadlik, et su jalad on piisavalt tugevad, et sa saaksid nautida kõndimist. See on ka valgustumine. Kui sa hingad välja, ole teadlik õhust, mis lahkub su kehast. Ole teadlik, et sa oled elus. See teadlikkus võib tuua sulle nii palju õnne." (Thich Nhat Hanh, tuntuim zen-meister maailmas)

See on nii ilus tsitaat, et ma tundsin, et tahan selle panna siia aasta viimaseks postituseks. Endale meeldetuletuseks, et ühelt poolt on tee valgustumiseni nii palju lihtsam, kui enamasti arvatakse - ja igaühele kättesaadav. Ma usun, et me kõik oleme olnud selles imelises kohas, kus järsku on kõik nii selge ja hea, puhas rõõm ja armastus. Hullem osa on muidugi see, et samal ajal on see igapäevane töö, see oma õnne ja sisemise heaolu hoidmine. Jõudu meile kõigile sellega! 

29.12.22

Detsember & 2022

Novembri viimasel päeval poseerisin natuke ise kunstielamuste nimel ja lipsasin siis oma kauni meigiga Piparkoogimaania arhitektuuriteemalise näituse avamisele. Sealt edasi kulgesin sõpradega Tallinna Raekoja platsi jõuluturule glögi jooma, esimesed olulised punktid jõulu-checklistist said niiviisi juba enne detsembri algust tehtud. Jõulufilme vaatasin Netflixist ja piparkooke küpsetasin hiljem. 

Detsembri algul tegin kohe Tartu jõuluilule ka tiiru peale ja siirdusin siis ühele väga südantsoojendavale õhtusöögile Hõlma, mis pakkus jätkuvalt suurepäraseid maitseelamusi. Hilisõhtul maandusin keset Võru jõulukaunistusi, keskväljakul säras kuusk ja Katariina alleel piparkoogimaja, muud tuled ja sädelus sinna juurde. Järgmisel päeval tegin ise päkapikku ja postitasin hulga raamatuid, lahkusin postkontorist paarimeetrise tšeki ja tohutu rahulolutundega.

Nautisin muinasjututalve, sõprade külaskäike, südamlikke kohtumisi ja kinkide vahetamisi, jõuluõhtusööke ja pidusid. Pööriöö paiku oli paar perekondlikku jõulukoosviibimist Tallinnas ning romantiline jõuluõhtusöök Hiltoni The Able Butcher restos (aperitiiviga üleval lounge'is ja paari kokteiliga pärast Linnutee baaris). EKA jõuluturule ja Radio sünnipäevale jõudsin Tallinnas ka, oli väga tore ning samas rõõm enne jõule Võrru sõita ja jääda. Jõululaupäeva veetsin õdusas maamajas armsate nägude keskel ning esimese püha õhtu sauna & peoga Haanjas.

Filmielamused: Suure Muna käsitöökinos Prantsuse film "Armastus ja viha", mis hoolimata päritolumaast oli nagu harilik Eesti film, pikad pimedad kaadrid ja masendav muusika; Artises üsna omapärane "Naudingute maja"; "Menüü", mis oli twisted, aga äge. :)
Muusikaelamused: Nancy & Hunt hullutasid publikut kahel rahvarohkel õhtul Club Tartus, esimese vokaalsetest võimetest olen ma siiski oluliselt kõrgemal arvamusel; fantastilise muusika ja paljude meeldivate tuttavatega viimane Mutant Disco Von Krahlis oli puhas rõõm.

Ma ei saa mainimata jätta ka seda kogemust, kuidas olin 16. detsembril sõpruskonnaga lõbusal jõuluõhtusöögil ning lauda istudes avastasin hulga sõnumeid ja oma eelmise blogipostituse Delfi esiuudise kohalt, kus see kogus pöörased ligi 1000 kommentaari. Kuna ma olin peohoos ja järgmisel päeval taastusin, siis ma ise nende lugemiseni väga ei jõudnud, korra proovisin vaadata, aga mõni sõber jõudis rohkem ja vahendas pärast mahlakamaid palasid, muu hulgas seda, kuidas kirjanikupreili pidi elama kuldses puuris ja mis kõik veel. :) Aga siinkohal on muidugi põhjust tollele nii hästi teadvale kommentaatorile tänulik olla, sest ma sain selle tulemusena aru (imeilusa kujundi kaudu), et ma elan hoopis kuldsel pjedestaalil: vaba tegema kõike, mida soovin, ning samal ajal toetatud. Kogu vabadus ja armastus ühekorraga. Mis saaks veel ideaalsem olla?

2022. aasta on peaaegu läbi, nii et poetan siia lõppu oma selle aasta kõige-kõigemad ka: ma olen eriti tänulik kõigi selle aasta imeliste reiside eest (Napoli-Sorrento-Positano, Koper-Trieste-Veneetsia, Antalya, Varssavi, Santorini, Kreeta, Bratislava-Budapest-Viin, natuke Riiat ja Helsingit ka) ja kahe eduka kinnisvaraprojekti eest ka. Head vana aasta lõppu & aastavahetust, armsad! 

15.12.22

Võrumaal käärib uus fosforiidisõda

Eestlane on müstiline olevus. Rohkem kui 20protsendilise inflatsiooni peale tõmbab ta suu kriipsuks ja rühib vaikides edasi. Kui aga keegi kipub Eestimaa looduse kallale, muutub ta temperament sekundiga tundmatuseni tuliseks. 

35 aastat tagasi ähvardas Virumaa loodust ja elukeskkonda hävitamine. Sündis laul “Ei ole üksi ükski maa” ja lõpuks lauldi kogu Eesti vabaks. Nüüd on ohus Eesti kõige imelisemat loodust ja elukvaliteeti pakkuv Võrumaa. Tallinna ehk ei paista veel, kui üles keeratud kagunurga kogukond on, aga rohkem kui 11 000 allkirja rahvaalgatusel Nursipalu kaitseks räägivad oma keelt. Võru maakonnas on kokku muide umbes 35 000 elanikku, aga põlistalude ja maade sundvõõrandamise teema puudutab inimesi ka kaugemal. Näiteks Rail Balticu trassil, aga seal on vähemalt mingi tuntav kasu hulgale inimestele, paremad rongiühendused nii riigi sees kui ka Euroopaga.

Harjutusväljaku laiendus seevastu… see iseenesest ju isegi ei kaitse millegi eest! Lisage siia juurde info, et neid on nagunii Eestis juba seitse ja et paugutamine rikub inimeste elukvaliteeti ja looduse rahu mitmel pool Eestis, olemasolev Nursipalu Lõuna-Eestis ka, aga praeguse müratasemega ollakse siiski harjunud. Ehkki turismiettevõtjad ja loomapidajad on juba aastaid kannatanud.

Irooniline on see, et paljud Võrumaa põlistalud ja asulad elasid mõlemad maailmasõjad üle, just paljud talupidajad toetasid metsavendi, jäid ellu, tulid tagasi, said lõpuks oma maad ja majad tagasi, taastasid ja ehitasid uuesti kõik üles, jätkasid sealt, kus esivanematel pooleli jäi. 

Kas te kujutate ette nende inimeste pettumust meie vabas Eesti riigis ja selle juhtides? Esimeses naispeaministris - vabandust meenutamast, aga naisi on muidu peetud koduhoidjateks, kuid nüüd tahab just peaministripartei võtta rahuajal kodud 21 sügavalt juurdunud perelt ja rikkuda poole maakonna elukvaliteedi, et sôjaväel oleks rohkem ruumi sõda mängida???

Rahva meeleolusid peegeldab hästi anekdoot, mis Võrumaal ringleb - kuidas vana mees tahab enne surma veel kiiresti Reformierakonda astuda, ta soov täidetakse ja siis ta ohkab hetk enne surma õndsalt: “Tänu taevale, kohe on üks orav vähem!”

Sealjuures on sügavalt alatu süüdistada kagunurga elanikke idameelsuses - siin elavad tõelised Eestimaa patrioodid, aga paraku on paljud kauge keskvalitsuse mõistetamatud otsused ja kehv kommunikatsioon neid riigivõimu suhtes üsna skeptiliseks teinud. Meenutagem, et mõned aastad tagasi vihastas Ossinovski piiriäärsete maakondade rahva korralikult välja alkoholiaktsiisi tõstmisega, paljud külapoed suleti ning järgnenud valimistel võidutses paljuski protestihäälte toel EKRE nii Võrumaal kui ka Pärnumaal.

Kuna poliitikud muid keeli peale häältesaagi ju hästi ei mõista, siis võib teha väikese ennustusvõistluse, kellele võiksid Kagu-Eestis minna need protestihääled, millest Reformierakond seekord oma kehvalt kommunikeeritud plaani tõttu ilma jääb. Keskerakond tabas võimaluse ära ja tegi avalduse, kus taunib käitumist seoses Nursipalu harjutusalaga, teised on seni pigem vaiksemad olnud. Võru linnas on tugev SDE, kes on kohalikul tasandil avaldanud ka muret seoses Nursipalu laiendamisplaaniga.

Võrumaal kohapeal on asi paraku naljast kaugel ja poliitmängud naerma ei aja. Mure oma kodu(maakonna) pärast on paljudelt nii ööune, söögiisu kui ka igasuguse motivatsiooni röövinud. Kena jõulukink riigijuhtidelt küll.

Tallinnast kuus aastat tagasi siia kolinuna mõistan ma ka pealinlaste leigust - jah, see jääb kaugele. Aga kui pealinna tempo ja müra inimesed läbi põletavad, siis põgenetakse miskipärast just neisse kaugetesse kohtadesse vaikust ja rahu otsima. Võrumaale, Hiiumaale.

Veel kord, loomulikult mõistab enamik rahvast siingi riigikaitse ja liitlassuhete olulisust, eriti Võrumaa asukohta arvestades. Aga kui riigijuhid rahvale just midagi olulist rääkimata ei ole jätnud, siis praegu teadaoleva valguses ei tundu praegused plaanid mõistlikud ega võimalik kahju loodusele ja elukeskkonnale proportsionaalne võimaliku kasuga ka igati Euroopa- ja NATO-meelsetele kohalikele. 

Veel, Rõuge vallavanema Britt Vahteri blogipostitusest: "Juba täna on lõhkamiste lööklained tunda ja miinipilduja müra kuulda Rõuge alevikus, Võru linnas, Osulas, Sõmerpalus, Kosel, Puigal ja paljudes külades. See on vähemalt 16 000 inimest, umbes sama palju kui Kaitseliidus liikmeid. Ehk need ei ole ainult 21 peret!" Kohalike vaatenurga paremaks mõistmiseks võib lugeda ka Inga Raitari põhjalikku lugu.

(Pildil on vaade Võru linnast Kreutzwaldi pargist, kuhu on paugud teiselt poolt järve Nursipalust juba aastaid kenasti ära kostnud.)

(Ma rikun selle postitusega muidugi pisut oma blogi "100% puhast rõõmu" reeglit, aga eks seegi ole rõõmustav, et Võrumaa on mulle nii armsaks saanud, et ei saa ka vaiki olla.)