20.2.20

Kaliimaga Tenerifel & La Gomeral

Kui tahta veebruaris päikesevalguse kätte ja sooja, samas pigem lühemaid lende ja Euroopat, siis jäävadki sõelale ainult Kanaari saared (mis siis, et Euroopa on nad muidugi vaid juriidiliselt, asudes tegelikult Maroko alumise otsaga samal laiuskraadil).

Ilmaga meil vedas, sest Kanaaridel oli parasjagu kaliima (kuum kõrbetuul, mis toob kaasa Sahara liivatolmu). Tolm hajus me esimese päeva õhtuks enam-vähem ära, aga päevased temperatuurid olid saare lõunaküljel veebruaris tavapärase 22 kraadi asemel pigem 26 kraadi kanti.

Esimesel õhtul hulkuma minnes lõpetasime juba eelmisest korrast tuttavas Magic baaris, kus üks tüdruk laulis tõeliselt hästi. Pärast tuli välja, et ta oli Leedust. :) Teatavasti on Tenerifel ka juba päris korraliku suurusega eestlaste kogukond, nende hulgas mitu sõpra-tuttavat meil mõlemal, nii et oli üle ootuste palju toredaid kohtumisi, lemmikud neist pühapäevane lõuna kallite sõpradega La Orotavas (restoran Bodegon Las Vistas oli väga hea ja vaated super, aga teed, mis sinna viisid, kulgesid kohati üsna püstloodis) ja mõnus kohvitamine teel lennujaama Golf del Suri The Beer Trapis (kus on parimad kohvijoogid kogu Tenerifel - ma ei tea, miks, aga hispaaniakeelsetes maades kipuvad heade piimakohvidega muidu läbivalt lahjad lood olema).

See Miski, mis sellele reisile kõige rohkem lisas, oli aga nädalavahetuse visiit La Gomerale, mis osutus hoopis teistsuguse õhkkonnaga Kanaari saareks ja kus oleks võinud kauemgi aega veeta. Ei mingit massiturismi, pigem hipid ja surfarid (ja Angela Merkel, kelle lemmiksaar olevat see ka :)). Randusime Armase laevaga San Sebastianis, kust keerutasime mööda mägiteid teisele poole saart Valle Gran Reysse. Tegime väikese jalgsimatka kõrgustes, kust avanes imeline vaade Teide tipule Tenerifel. Nautisime La Gomeral talvituvate sõprade ja nende sakslastest naabrite külalislahkust, ühte musta liiva ja vaikse veega randa sadama lähedal, sealsamas asuvat käsitööjäätist pakkuvat kohvikut ja mereannirestot.

Pühapäeval viis me väike tore Audi kabriolett meid saarele tiiru peale tehes Tenerife põhjarannikut ja Puerto de la Cruzi avastama (Agatha Christie käis seal kunagi ka, selgus). Esmaspäeval põikasime kallima soovil läbi Loro pargist ja mõlema soovil Santa Cruz de Tenerife poodidest ning sõitsime siis tagasi lõunarannikule. Elamistingimused olid seekord igal pool võrreldamatult luksuslikumad kui viimati Kanaaridel Hoppeti peal laevakassiks käies, aga kõige rohkem meeldiski mulle see viimaste päevade hotell, Iberostar Sabila Costa Adejes, kus meil oli ülimõnus mere- ja basseinivaatega nurgarõdu. Hommikuti seal kirjutada oli suur nauding, nagu ka õhtuti La Gomera kõrvale loojuvat päikest vaadata.

Ookeanivesi oli värskendav nagu merevesi Eesti suvel, ujusin palju, rõõm. Ja laadisin oma päikesepatareisid, mille tulemusena on praegu tunne nagu oleks uuesti sündinud. Mõlemad "Minu Tenerifed" lugesin läbi, ühe enne reisi ja teise selle ajal, pärast avastasin veel juhuslikult Ed Sheeranilt magusa armastuslaulu "Tenerife Sea".

31.1.20

Sess & sünnipäev

Jaanuar on möödunud sessi ja sünnipäevapidustuste tähe all - oli intensiivset õppimist ja vahepeal intensiivset šampanjajoomist. :) Väga suured tänud kõigile teile, armsad-kallid, kes te mind meeles pidasite! Ja eriti teile, kes te siia kaugele lõunasse külla jõudsite!

Õigel päeval käisime kallimaga Tartus Hõlmas õhtust söömas, see on jätkuvalt üks Eesti parimaid restorane - kõik oli väga hõrk ja šampanjavalik eeskujulik. Kuna mu sünnipäev sattus seekord esmaspäevale, siis algul mõtlesin, et ehk viilin ega tähistagi rohkem, aga see tähendas muidugi seda, et lõpuks tähistasin erinevates kooslustes peaaegu nädal aega.

Ma vaatan, et sel aastal on kõigi "mu kevad algab pääle jõulu juba" õhkajate palvetele vastatud... või noh, peaaegu, päikesepaistet võiks muidugi alati veel rohkem olla, aga nt taliharjapäeval Võrus õnneks oli ja hulgal päevadel veel. Rohelist muru jätkub ka. Ma vist olen kunagi isegi unistanud sellisest pehmest Kesk-Euroopa talvest, aga tegelikult on ikka natuke imelik ka lumeta. Ehkki igasugused sõidud on muidugi tänu selle puudumisele jällegi mõnusamad olnud - teiste pereliikmete sünnipäevadele, Tartusse eksamitele ja ühte õdusasse Supilinna kodusse külla, eile Tallinnasse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uude saali Tõnis Niinemetsa "The Kid'i" vaatama ja pärast Horisonti & Lounge24 mõnele kokteilile.

Raamatuelamused: kõik kümme olid kohustusliku kirjanduse vallast, aga panin Goodreadsi kirja - ikka on ilus vaadata, kui oled Auerbachi ja Lotmani teoseid ning muid imeasju lugenud lõbusa ajaviitekirjanduse vahele. :)
Filmielamused: käisime fännidest sõpradega "Star Warsi" viimast osa vaatamas; "Suure Muna" käsitöökinos oli päris pöörane "Maria paradiis"; magustoiduks "Väikesed naised" - see lehvivate lokkidega kirjanikupreili oli mulle muidugi eriti südamelähedane.
Muusikaelamused: Stedingu keldris oli ühel reede õhtul väga naljakas Halva muusika pidu (oligi sellise nimega ja repertuaaris nt Sõnajalgade "Tulge kõik"); teisel Retromustrid; Tallinnas ühel reedel Chicagos laval uus Full House Band; laupäeval Võrus Pubi17s Louie Digman Band.
Kunstielamused: Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga käisime Tartu Ülikooli muuseumis näitust "Minu elu ülikool" vaatamas, oli huvitav; Võru muuseumis avati koos Viljandi Kultuuriakadeemia näitus "Rahvuslikkuse otsingud" ja Rait Rosina "Väikelinn kui sündmus".

19.1.20

Tallinna mereäär Noast Noblessnerini

Kuskil jaanuari alguses, kui üks taksojuht oli juba mitmenda inimesena kiitnud mulle uut Reidi teed (kui hea on seda mööda sõita ja kui ilus jalutamiskoht!), meenus mulle mu ammune idee teha pikem retk mööda Tallinna rannajoont, fookusega selle vahepeal kõvasti muutunud lõikudel. Rohket vaba aega omavale ja vahepeal tuulutamist vajavale kirjanikule veel eriti suurepärane plaan. :)

Võtsin keskpunktiks sadama/Nautica keskuse ja mõõtsin kaardil ära, et Noblessnerist on sinna jalgsi umbes 3 km, Nauticast Noani 9 km. Seejärel läksin Noblessnerisse Loresse kohvile ja sööma ning pärast jalutasin mööda Kalaranna tänava kergliiklusteed Linnahallini (suvel oleksin läinud päris vee äärest väikese ringiga). Kalarannani olid korralikud kergliiklusteed ja tähistatud ülekäigurajad, Kultuurikilomeetri jupp ehk lõik Kalaturust Linnahallini oli sel päeval veidi mudasevõitu. Linnahalli juures võttis üldse korraks kukalt sügama, kuidas oleks kõige parem liiklusmürast eemal oma jalutuskäiku jätkata - lõpuks ületasin tankla juurest tee ning valisin suurte majade varju jääva Poordi ja seejärel Laeva tänava, mis oli hea ja suhteliselt vaikne valik (Admiraliteedi basseini ääres on praegu suur ehitustanner, muidu võiks hea veeäärne alternatiiv olla Kuunari tänav). Pikemalt sel päeval ei viitsinudki, nii et triivisin Rotermanni kvartalisse lillepoodi ja kohvikusse ära.

Järgmisel korral tulin Noa restorani poolt, mis asub Tallinna linna rannajoone idaservas ja tundus nime poolest ka alguspunktiks sobiv. :) Paralleelselt Ranna teega kulgeb korralik merevaatega kergliiklustee, esialgu küll paraku teisel pool sõiduteed, päris mere ääres on mudane katkendlik rada, aga alates Aia tee bussipeatusest saab kõndida päris mere ääres ja suvel on muidugi eriti tore jalutada Pirita rannas paljajalu veepiiril, et siis Pirita jõest alates jätkata jälle mööda kergliiklusteid.

Mulle meeldib väga, et ühele koos Reidi teega lisandunud bussipeatustest on antud Ingliranna nimi - nii ilus! Ja promenaadi uus osa on seda tõesti ka. Sadama territooriumi algusest edasi läks natuke igavamaks, merevaadete asemele tulid paremal pool teed laevad ja vasakul tühermaad-mullahunnikud, mis sinna ilmselt kauaks ei jää, müra oli sel lõigul samuti kõige rohkem. Nautica eest sai igatahes ka mugavalt nii läbi jalutada, et ei pidanud kuskil autode vahel ukerdama, ja jõudsingi välja Laeva tänavale eelmise jalutuskäigu lõpp-punkti.

Enam-vähem selle marsruudi äärde jäävad ka kõrvalepõigete tegemiseks ideaalsed Tallinna vanalinn, Rotermanni kvartal, Lennusadam, Patarei ja Kadrioru park - ühesõnaga peaaegu kõik Tallinna külastajate lemmikvaatamisväärsused. Noblessnerist on läbi miljööväärtusliku Kalamaja paar kilomeetrit Balti Jaama turule või rongile, Inglirannast umbes kilomeeter läbi pargi Luigetiigi äärde või kunsti vaatama.

Suvel on see kõik ilmselt veel palju meeldivam (muidugi ka rahvarohkem), aga igal juhul oli täitsa tore avastusretk ja hea jalutamismarsruut. Vahelduseks väikelinnade kaunitele lopsaka rohelusega vaadetele. Sadamapiirkonda ja Kalaranna arendusplaane vaadates ma muidugi vahepeal ikka imestan selle üle, et Tallinna linna ja arendajate meelest on kõige ägedam ilusate merevaadete ette uued väikesed Lasnamäed ehitada, aga noh, kõigest ei peagi aru saama ja õnneks on sel teel hulk ilusaid avaraid vaateid ka, mis loodetavasti sellisteks jäävadki.

8.1.20

Spaablogi: Taagepera/Wagenküll

Sellest tuleb üks korralik ja seejuures täiesti sõltumatult minu isiklikku arvamust peegeldav kiidulaul, aga õnneks ma saan seda endale siin lubada (tegelikult olen saanud ikka ajakirjanduses ka, ehkki üks mitte kuigi sümpaatne toimetaja, keda ma isiklikult ei tunne, viitas ükskord mu positiivsele söögikohaarvustusele kui "mitte päris arvustusele" - kuna arvustatud söögikoht oli tõesti super, siis see kommentaar kehastas mu jaoks kõike, mis on valesti inimeste suhtumises, kes irisevad lihtsalt irisemise pärast ja enda tähtsamana näitamiseks, selle asemel, et häid asju märgata ja tunnustada).

Ühesõnaga, nagu ma olen juba maininud, veetsime aastavahetuse Taagepera lossis Wagenküll spaas. Olin nende kenas restoranis kaks korda söömas käinud (esimesel korral oli hea, aasta hiljem väga ning toit-jook ja teenindus üle ootuste suurepärased ka aastavahetuse peokeerises). Tubadesse olin üle ukse sisse piilunud ja meile mõlemale meeldisid peamaja deluxe-toad sviitidest rohkem, nii et ööbisimegi sellises ja jäime rahule (külmikut/minibaari polnud, aga muidu oli kõik viis pluss, sealhulgas 2.4 meetri laiune voodi). Kollaste tugitoolidega kaminasaal on õdus, tornist avanevad kaunid vaated ning lossi läheduses pidi olema ka matkarada, mida avastama me seekord ei jõudnud.

Spaasse olime ka üle ukse sisse vaadanud ning miskipärast arvasin selle kiirpilgu põhjal, et spaa on pigem väike. Ega ikka ei ole küll - kui uusaastaööl pidu pärast keskööd spaasse kolis, avastasin kõik need saunad ja veesilmad, mis seal peidus on: 50/70/95kraadised leilisaunad (neist viimane suitsusauna imiteeriv), 50/55kraadised aurusaunad (üks soola-, teine aroomisaun), kuum ja külm veesilm, värvilise valgusega soe mullivann ning suurem jahedam bassein, mille ääres mõnusad soojendusega kaheinimeselesod. Lisaks baar ja puhkealad, millest kõige suuremas saalikeses mängis kella neljani dj muusikat (ABBA "Happy New Year", Marju Läniku "Head uut aastat" jms temaatilist).

1. jaanuaril tegin päevasel ajal spaale rahulikumas atmosfääris veel mõned tiirud peale, vaatasin vanu uksi ja värvilisi kitšihõngulisi detaile miksivat sisekujundust ning nentisin, et need lisavad võlvlagedega keldris asuvale spaale just parasjagu särtsu. Ja tunnistasin selle oma isiklikus pingereas Lõuna-Eesti parimaks spaaks. Tallinnast on sinna veidi pikk maa, aga ma soovitan seda romantilisteks lühipuhkusteks sellegipoolest, lõunaeestlastele aga eriti. Seda enam, et Võru armas väike Kubija spaa oli detsembris nii ülerahvastatud, et pani lausa mõtlema, et Võrru võiks keegi mõne(d) juurde ehitada.

1.1.20

Uus päev, uus aasta, uus kümnend

Head uut aastat ja imelist uut aastakümmet!!! Istun Taagepera lossis Wagenküll spaa õdusas kaminasaalis elava tule ees ja vaatan veel natuke detsembrikuule ja eelmisele aastale tagasi.

Ma võtsin seekord ikka väga mõnuga kogu seda jõuluvärki. Alustasin esimese advendi paiku traditsioonilise visiidiga Tallinna ülinunnule jõuluturule (koos sama jõulukirgliku sõbraga kirsiglögi jooma), pärast teist adventi järgnes sama traditsiooniline Piparkoogimaania (mütoloogiateemaline sel aastal). Tartus põikasin muidugi nende raeplatsile klaasist jõuluküla ja kuuske vaatama ning Võru uue keskväljaku jõulukaunistused ja kuusk pälvisid ka mu tunnustuse. Noblessneri kvartali ja mitme hotelli omad ka.

Jõulufilm "Eelmised jõulud" mu lemmikuks just ei saanud, ehkki idee oli ju iseenesest ilus. Küll aga kiidan heaks Star FMi kombe kogu detsembrikuu jooksul 100% jõulumuusikat mängida - tekitas õues lokkavast rohelusest hoolimata väga tõhusalt jõulutunnet! :) Raamatutest lugesin jõulueelse avaldamislaine harjal surfates peamiselt sõprade ja tuttavate omi ning ületasin nendega oma Goodreadsi aastase lugemisväljakutse eesmärgi (52 raamatut) väikese kaarega.

Kuskil kolmanda advendi paiku küpsetasin piparkooke, siis tuli üks imetore jõulueelse reede pidu Pubi17s, Reet & Ester laulsid jõululaule ja lõpus liitusid mõned üllatusesinejad ka. Napilt enne neljandat adventi tegime kahekesi romantilise jõuluõhtusöögi Hiltoni restoranis ning siis järgnesid juba päris pühad koos minu pereliikmetega Tallinnas ja kallima omadega Võrus (jõuluvana käis ka!). Sinna otsa Rolf Roosalu lummav jõulukontsert Võru Katariina kirikus, veel üks suur pidu pubis Vene bändi Kino laule esitanud Stanislav Bulganiniga ja unustamatu aastalõpu suitsusaunapidu, nii et lõpuks olime juba üsna võhmal. :)

Seda enam oli suur rõõm, et ehkki esialgu kaalusime aastavahetuseks Gospad ja Pädastet, valisime lõpuks Taagepera/Wagenkülli - Võrust on siia vaid tunnike sõitu ning nii pidu kui ka spaa ületasid kõik ootused, tantsisime Maryanni & The Ramblin' Two saatel uude aastasse.

Mu 2019. aasta kõige ägedamate ja meeldejäävamate sündmuste TOP5 kohtade pärast läks aasta lõpus tõsiseks rebimiseks - olin sinna mõttes juba paigutanud uue pisikese printsi lisandumise sugulaste sekka, imelise Kuuba ja Portugali reisi, siis aga ilmus mu esikromaan "Lenda minuga" hispaania keeles "Vuela conmigo" nime all ning mu armas Võrust leitud elukaaslane tegi mulle abieluettepaneku, millele ma vastasin jah!!! Milline aasta! Kümnendist rääkimata!

9.12.19

Sünnipäev kummitustega & ülikooli ball

Novembri kaks viimast nädalavahetust olid eriti hoogsad ja neisse mahtus ka kaks meeldejäävat pika kleidi pidu. Kõigepealt oli sõbra sünnipäev Kuressaare piiskopilinnuses, mis algas kummitustetuuriga kottpimedaks tehtud lossis. Giid - sümpaatne proua - jagas kõigile kätte laternad põlevate küünaldega ning juhatas meid mööda müürisiseseid ja muid treppe üles-alla, aeg-ajalt peatusi tehes ning ajaloost ja legendidest rääkides. Eriefektide peale oli ka mõeldud - vahepeal kostis eemalt hauatagust naeru ja ühe nurga tagant leidsime üsna elusa mungarüüs kuju. :) Seiklusele lisas vürtsi see, et kõik olid juba peoriietes ehk siis õhtukleitides (mina ka üsna kõrgete kontsadega, aga see oli mu enda valik, nii et ma üldse ei nurise, vaid mõtlen tänutundega sünnipäevalapsele, et ta viitsis nii ägeda peo korraldada!).

Umbes tunnisele tiirule lossis järgnes ühes kaunis vanas (aga siiski päris soojas) sammastega saalis keskaja stiilis pidu, kus käisid külalisi tervitamas nii heerold kui ka piiskop ise. Laual olevad nõud ja peekrid olid savist, söömiseks ainult puulusikas ja korralik väits. :) Õnneks oli saali nurgas olemas siiski ka tänapäevane baar veidi moodsamate jookidega ning helitehnika dj ja muusikavalikuga, mille järgi kella kolmeni tantsu kepsutada.

Ööbisime Gospas, mis oli suurepärane, nagu ikka, nii et jäime esmaspäevani ja korraldasime väiksema seltskonnaga kogemata ka korraliku afterparty, mis algas täiesti süütu õhtusöögiga La Perlas. Kuna meil kahel eelnes sellele kõigele reedel veel tänupühaõhtusöök sõpradega Tallinnas (sest jah, see Ameerika tähtpäev on nii ilusa mõttega, et minu meelest on superidee see kodumaiste nappide pühade ritta lisada), olin esmaspäeva õhtul pärast veel ühte Tartu koosviibimist keskööks Võrru jõudes ikka üsna läbi.

Järgmine nädalavahetus oli pisut kergem - reedel pubi- ja klubitiir Võrus (Club Tartus oli maarahva ülestõus ja Nancy, kes näeb jätkuvalt vapustavalt hea välja, samasugune nagu 25 aastat tagasi ning ehe ja andekas on ta ka, laulis isegi ööklubis otse, mida tegevat ikka väga vähesed), laupäeval õhtusöök Hõlmas ja rahvusülikool 100 piduõhtu "Tuleviku juured" Eesti Rahva Muuseumis. Programm oli eeskujulik - Tanel Jonase etendus puudutas küll, seejärel esines Tartu Ülikooli sümfooniaorkester, Lauri Liiv Sinatra & Bublé lauludega ja Sofia Rubina. Jarek Kasar ja Tõnis Mägi ka, aga nende ajaks olin ma seekord paraku juba Lydias voodis.

27.11.19

Oknotsember

Nädalad muudkui vilksatavad mööda ja jätavad ilusaid pisikesi käpajälgi maha - ja ma mõtlen juba tükk aega, et võiks ikka midagi siia ka jäädvustada, endalgi pärast tore lugeda.

Sügis on möödunud väga mõnusalt ja just nii, nagu ma tahtsin - rahulikult koolis käies, lugedes, kirjutades, looduses ja kohvikutes kulgedes, vahele hulk lõbusaid sõpradega koosviibimisi ka. Kokanud olen palju, igasuguseid soolaseid ahjuhõrgutisi ja õunakooki vanillikastmega. Mänginud korra mälumängu, noolemängu vaatasin pealt, aga lõbutsesin sellest hoolimata suurepäraselt.

Septembris alustatud kirjanduse doktorantuuri puhul olen ma eriti lummatud sellest, et on olnud kordi, kui oleme terve loengu arutlenud luuletuste ja luuleteooria või siis küsimuse üle, mis on maailmakirjandus. Nii... värskendav, pärast kõiki neid aastaid ajakirjanduse ja ühiskonna teemal arutlemist. :) Lisaks astusin Eesti Naisüliõpilaste Seltsi, sest kogu see korporatsioonide-üliõpilasseltside maailm jäi minust bakalaureuse- ja magistriõpingute ajal üsna avastamata - ning on seega ka uus ja huvitav praegu.

Oktoober oli soe, sulnis ja värviline - veetsin erinevate ilusate Lõuna-Eesti järvede ääres vaateid nautides aega ja oli hea. Viimsis proovisin ära Eesti kõrgeima kõrguste vahega Põhja Konna trepi, Wagenküllis käisime söömas (šampanjamenüü oli oluliselt täienenud ja üldse kõik veel palju paremaks arenenud kui aasta tagasi), uues kaminaga Lores Noblessneris oli ka superhea toit. Kohe seal kõrval nautisime novembris ühe kuulsa kokteilimeistri loomingut uues kohas nimega Kaif. Rotermanni keskel avatud uude Chicagosse sattusin esimesel õhtul ka, The Swingers oli laval ja õhkkond mõnus.

Väikestest käpajälgedest veel rääkides - viisin hiljuti annetuseks natuke kraami Võru loomade varjupaika ja julgustan seda tegema ka kõiki teisi, kel vedeleb kodus nt vanu tekke või pleede, need pidid olema väga teretulnud ja on seda ilmselt ka teiste linnade-maakondade loomade varjupaikades.

Filmielamused: Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis" ja Woody Alleni "Vihmane päev New Yorgis".
Muusikaelamused: Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp & Andrus Lillepea Juhan Liivi tekstidele tehtud lauludega Kandles ja Joel Remmel Trio & Jukka Eskola Stedingus; Ennu Ratas Balti jaamas läheb vist pigem peoelamuste rubriiki, ehkki head muusikat oli seal ka, ühel kenal õhtul Pubi17s ka Contra luulet.
Raamatuelamused: sõbranna soovitatud "Bella figura" oli tõesti armas, taaskohtumine "Kolme taheda lugemisega" korralik lapsepõlvenostalgia, Riley "The Sun Sisterit" ootasin väga ja lugesin paari päevaga läbi, Massie telliskivi (712 lk) Võru asutajast Katariina Suurest läks üllatavalt kergelt ja meeldis ka, Jonassoni "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" oli lõbus, praegu maadlen ühe Cartlandiga, sest tundus, et võiks vaadata, kui hirmus see siis on, esialgu isegi väga ei ole. :)