Pooola

 Kui ebareaalselt kallitest kütusehindadest hoolimata pakutakse ebareaalselt odavaid lennupileteid (nt Riia-Varssavi-Riia 18€ eest) ja Poolast oled vaid kunagi ammu läbi sõitnud, siis tuleb ju minna?! Mul on igatahes väga hea meel, et me läksime septembri alguses väikesele nädalalõpureisile, Varssavi +22 kraadi sooja pehmendas seda järsku üleminekut, et eelmisel esmaspäeval oli Võrus veel +27 ja ujusime järves, aga neljapäeva õhtul tegin kaminasse tule ja käisin talveparkaga koera jalutamas, sest nii külm oli. :)

Varssavi ületas igatahes kõik (jällegi muidugi üsna madalad) ootused, osutudes üllatavalt mitmekesiseks linnaks. Ööbisime mõnusa spaaga Hilton Warsaw Citys, nii et meie esimesed vaated olid klaasist kõrghoonetele, aga ka nende vahel leidus üllatavalt palju elu, rohelust ja toredaid söögikohti (sealhulgas täiesti vaimustava kiirtoiduketi Shrimp House restoran, mille menüü koosneb krevettidest igal moel ja kus nii valget veini kui ka mulli tuli otse kraanist). Ringi liikusime jalgsi ja Bolti taksodega, linn on suur ja nii oli mugav, ehkki liiklus on Varssavis ikka üsna hull. 

Laupäevaseid seiklusi alustasime vanalinnas kuningalossist, kus saab muu põneva hulgas imetleda Rembrandti, Botticelli ja teiste suurmeistrite maale. Väike tinakatusega palee suure kuningalossi nurga taga on ka väga nunnu. Lossiplats ja vana turuplats keset Varssavi vanalinna olid ilusat ilma ja vaateid nautivaid inimesi täis. Vistula jõe ääres asuv 13. sajandisse ulatuva ajalooga vanalinn sai II maailmasõjas paraku nii kõvasti kannatada, et tuli sisuliselt uuesti üles ehitada, kuuldavasti tehti seda väga pedantselt ja tulemus mõjub päris autentsena. Vana turuplatsi keskel seisab ka Varssavi sümbol, mõõga ja kilbiga merineitsi, kes olevat legendi järgi Läänemerest mööda jõge siia ujunud.

Edasi kulgesime mööda Varssavi Kuningateed ja põikasime nelja kirikusse: vanalinnas baptistide Püha Johannese ja jesuiitide Jumalaema kirikusse kohe seal kõrval, kaunisse Püha Anna kirikusse kuningalossi kõrval (kus oli parasjagu laulatus, ka hiljem nägime igal pool nii palju pildistavaid pruutpaare, et pisut on tunne, nagu olekski Varssavis pulmas käinud) ja Püha Risti kirikusse. Poola on katoliiklik maa ja kirikuid ainuüksi Varssavi kesklinnas väga palju.

Järgmiseks võtsime ette Lazienki palee ja pargi ning see oli ilusa ilmaga ilmselt parim võimalik valik. 76 hektaril laiuvas pargis jätkub elegantseid hooneid ja purskkaeve, lilleilu ja varjulisi pinke, kus jäätist nautida, veetsime seal väga meeldivalt aega.

Kaubanduskeskusi jätkub Varssavis ka, aga tasub arvestada, et pühapäeviti on vähemalt Varssavi kesklinna poed kinni. Nõukaaegse (kole)arhitektuuri puudust pole samuti, aga valdavalt püüdsime sellest mööda vaadata ning päris vanale ja päris uuele keskenduda. :) Pühapäeval enne lahkumist maiustasime veel E. Wedeli šokolaadikohvikus, mille ajalugu ulatub aastasse 1851 ja atmosfäär meenutab pigem Viini kohvikuid.

Langevate tähtede kuu

August algas ühe kena tüdrukuteõhtuga mu Võru terrassil ja Intsikurmu festivaliga (muusikaelamused: Suve, Vaiko Eplik & Eliit, Ewert Sundja, Jaga Jazzist, Mahavok), toidu- ja looduselamused olid ka hõrgud ja kaunid. Võrus tagasi, põikasin veel Tamula rannabangalost läbi ja vaatasin rannapromenaadil langevaid tähti. Laupäeva õhtul oli hoopis Suures Munas õhtustamise tuju, aga meie üllatuseks oli seal ka Von Dorpati kontsert ja lõppkokkuvõttes eriti mõnus (pluss alati on tore sattuda sinna kaaslastega, kes pole teise korruse diskotualetti kogenud ja keda saab siis üllatada :)).

Üks Võru rannatennise sõpruskohtumine, mille me üllatuslikult võitsime, ja ujumine pärast seda mu uues Intsikurmust ostetud retrotrikoos olid ka väga toredad (kõik ujumised muidugi, neid oli augustis meeldivalt palju). Mitmed hoogsad terrassi- ja koduõuepeod, uute autode ja muu hea tähistamiseks. Ukraina disaini poe Hata 1. sünnipäev Brasiilia muusikutega Tallinna vanalinnas. Melu täis Pärnus Augustiunetus, Pastoraat, Miami, Uue Kunsti Muuseumis näitus "Mees ja Naine: Unenägu", Wunderbaaris Must Mesi Heidy Purga ja ROTDga, SunCity, tagasiteel Kabli rand. Pühapäeva õhtu õdusas Sänna kultuurimõisas Terje Toomistu ayahuasca-filmiga. Palju rannapäevi, rattatiire ja raamatuid. Ilus ja puudutav "Ada" Kiidjärvel.

Võru sünnipäevapidustustel ei osalenud nii palju, kui oleksin ehk tahtnud, pargiraamatukokku siiski jõudsin, pärast Jaan Söödi, Ann Kuudi, Marko Matvere ja Lauri Saatpalu kontserti Vastseliina piiskopilinnuses sõprade öö(tennise)turniiri vaatama ka, Liiva-ATE õueturule ja galeriikohvikusse ning järvekontserdile samuti.

Viimase suvenädalavahetuse veetsin pealinnas. Café Operas oli Disco Tallinn, järgmisel hommikul väikese sugulase sünnipäevapidu avaras Stuudio 1985s. Sealt uitasin eriti muljetavaldava programmiga Tallinna Merepäevadele Noblessneris, Lennusadamas, Vanasadamas, sulpsasin vahepeal Kalarannas ujuma, kuulasin Jääääre kontserti, tegin tiiru veetaksoga ja vaatasin õhtul päikeseloojangut mootorlaev Mojito pardalt. Pühapäeval pani suvele kuuma punkti armsate sõprade pulm Endla talu valges küünis, kirge, armastust, ilusaid inimesi ja muusikalisi üllatusi täis.

Armulugu Võruga

Mu Võrust inspireeritud romaani "Võr(g)utamine" ilmumisest sai juunis aasta, jagan linna 238. sünnipäeva puhul veel sellest suurepärasest linnast inspireeritud lemmikkohti raamatust.

See on huvitav, et me ei käinud seal, õigupoolest üldse kuskil Lõuna-Eestis, kogu mu lapsepõlve jooksul mitte kunagi. /.../ Võrru sõitsin esimest korda alles täisealisena (ma ei mäleta, aga võib-olla oli siiski kunagi varem üks klassiekskursioon ka?). Igatahes oli meil ühe muusikaprojekti seltskonnaga ülitore suvine pidu Võru taga Suure Munamäe kõrval Vaskna järve ääres, tänu mu Võru sõbrannale, kellega olime siis alles värskelt tuttavad. Sõitsin tookord Võrust läbi ega saanud sellest linnast absoluutselt aru – mäletan ähmaselt vaid mingit halli hoonet ja hämmingut.

/.../ Ma ei tea, millal ma tegelikult päris Võruga tuttavaks sain. Ilmselt millalgi pärast koolide lõppu, kui mu ellu tekkis rohkem vaba ruumi, mille ma täitsin külaskäikudega Võru sõbranna juurde. Ta oli kolinud Võru vanimasse, kõige ilusamasse, muinsuskaitse all olevasse linnaossa, kus on palju imelist puitarhitektuuri. Umbes siis oli valminud nende värvilisi nukumaju täis kvartalite ja Kreutzwaldi pargi külje all (tänu tollasele ülisäravast daamist linnapeale Ivi Eenmaale) ka uus rannapromenaad, mis teeb praegugi silmad ette nii mõnegi Eesti merelinna rannapromenaadile. 

Saaretüdrukuna, kelle juured ulatuvad sinna, kus Sinu kodu ümber praegugi meretuuled uluvad ja lained mühavad, suhtusin ma algul järvedesse üsna üleolevalt. Need ka mõned veekogud! Aga sõbranna tutvustas mind Tamula järvega ja tasapisi kasvas meie esialgsest vargsi tekkinud sümpaatiast truu armastus. Sellele andsid hoogu need suved, kui põhjaranniku kaunites pikkades laulvate liivadega randades ei läinudki raudkülm merevesi soojaks, aga lõunaosariikide järvedes oli mõnus ujuda suve algusest lõpuni. Ja mulle hakkas meeldima mururand, Tamula ääres laiub küll ka eeskujulik liivariba, aga avastasin, et promenaadile ehitatud teletupsumaad meenutavate muruküngaste vahel on palju mõnusam sõpradega päevitada. Maastikuarhitektuur on Võrus üldse Eestis seninägematul tasemel, rohkete auhindadega pärjatud ka.

Tamula järv, rannapromenaad, Kreutzwaldi park ja Võru vanim elumajade piirkond, mis laiub Tamula ja Roosi tänavast Katariina allee, Tartu ja Vabaduse tänavani, äärmisel juhul ja mõningate mööndustega Liiva ja Petseri tänavani – sellest sai minu Võru. Sinna kuulusid algusest peale luiged, valged pargipingid ja Roosisaare kaunis rippsild, kuhu värskelt abiellunud käivad oma armutabalukke kinnitamas, aga seda ma kuulsin alles Võrru kolides, et see olevat inspireeritud San Francisco Kuldvärava sillast.

Umbes sel ajal sai alguse ka minu armastus Katariina kohviku vastu. Ma ei mäleta enam, kas sõbranna viis mu sinna kättpidi või lihtsalt juhatas mulle teed, aga vahel käisime seal ka kohapeal söömas, ning lõpuks kujunes mu tema juures ööbitud aegadel laupäevahommikuseks rituaaliks, et kuni ta teed ja kohvi tegi, jalutasin mina Katariinasse saiakeste järele. Mulle lihapirukas ja kohupiimatasku, sõbranna eelistused on olnud ajas muutuvad. Kohvik on ju iseenesest väike ja lihtne, aga selle koha teevad lisaks küpsetistele eriliseks perenaised ning nende eriline silmasära ja naeratused. 

Kunagi jäi mulle hommikuti seal käies teele lokaal nimega Põrgu, mille aias veel hommikulgi (ja need ei olnud enamasti varajased hommikud, sest ma armastan kaua magada!) sumises eelmisest õhtust sinna jäänud härrasmehi. Kust ma tean, et nad härrasmehed olid? Muidugi tänu sellele, kui palju ilusaid sõnu ma alati sealt möödudes enda kohta kuulsin! “Neiu! Neiu! Kui vana te olete? Issand, kui ilus te olete! Poisid, ma nägin just inglit!” (Ma ei olnud siis veel üldse kuulus, nii et nad kindlasti ei teadnud midagi mu nimest ega saare juurtest, kust see nimi pärit). Ma võisin oma eluga olla parasjagu keerulistel radadel, aga Katariinast jõudsin ma sõbranna juurde tagasi lisaks saiakestele sageli koos komplimentidega, naeratades.

Küllap ma olen näinud Võrus ka teetöid. Mul on tunne, et Katariina allee sillutati nii ilusaks juba minu seal käimise ajal, aga naljakal kombel ei mäleta ma sellest suurt midagi. Sel kevadel peaks valmima Võru uus keskväljak. See on mu jaoks ilus mõte, et Võru ja minu süda saavad uue hingamise ja ilme ühel ajal, aga see, et mind ei ole siis enam seal, tõmbas mul praegu silmad märjaks. Seal, kus sa nutma hakkad, on su süda, ütles vist Coelho raamatus Alkeemik. Võru still has my heart.

Ma ei ole kunagi olnud väga usulembene, aga ilusate kirikute vastu on mul nõrkus. Pühapäevahommikuti mu visiitsuhteaegsest Võrust Tallinna bussile minema hakates põikasin sageli korraks 1793. aastal valminud Katariina kirikust läbi, see on veel üks minu koht seal. Kirikust sai hiljem teine mu südame sümbol; kui seal tuled särasid, lugesin selle heaks märgiks. Tegelikult oleksin tahtnud teha seal heategevusliku kontserdi, et aidata neil kiriku remondiks raha koguda, mulle oleks meeldinud seal laulda, eriti veel sellise eesmärgi nimel, aga see jääbki vist paraku ainult ilusaks mõtteks.

/.../ See ongi ilmselt õige aeg ja koht meelde tuletada, et see Võru pool, millega ma alustasin ja esimesed aastad veetsin, ongi mulle südamelähedasem. Juba mainitud kohad, millele lisandusid mingil hetkel džässiõhtud järve ääres asuvas kohvikus ja suvised istumised-kokteilitamised-tantsimised rannabangalos. Põrgu asemele ehitati naljakal kombel hiljem hoopis Taevas, mõnusa suveterrassiga söögikoht. Seegi nimi tundub märgiline.

Populaarseim kõrts, Pubi17, kus on head söögid ja tasuta elava muusikaga peod, võitis mu südame ilmselt tänu samuti Tallinnast tulnud noortele peakokkadele ja kohalikele baaritöötajatele, kelle soojus ja teenindustalent teevad suured silmad ette enam-vähem kõigile Tallinna kohtadele. Kui vanasti olid asulate elu keskpunktiks kirik ja kõrts, siis Võrus on need Katariina kirik ja Pubi17.

Alles hiljuti lisandus Stedingu maja elegantne kohvik, kus mulle on samuti väga meeldima hakanud, džässiõhtud kolisid ka peagi sinna.

Aga Võru nõndanimetatud kesklinn sealsete poodide ja kõrtsidega, mis asuvad linnasüdame ainsa valgusfoori ümber, tuli mu ellu alles umbes siis, kui ma juba Võrru kolisin. Siis, kui Ivogi. 

Ma tahan veel nostalgitseda, meenutada kõike seda, mis oli enne teda.

Ükskord, kui ma hakkasin Võrust tagasi sõitma, jõudsin veidi liiga vara bussijaama. Mu kõrvale pingile tuli istuma armas hallipäine vanaproua, kes hakkas minuga juttu rääkima. Kuidas ta käis oma Võru sõbrannal külas, kellega nad on eluaeg lähedased sõbrad olnud ja teineteist külastanud. See oli südantsoojendav, see eluaegse sõpruse lugu.

Ma käisin seal muidugi igasuguste tujude ja tunnetega. Tegelikult umbes samast ajast, kui hakkasin vähemalt korra kuus Võrus käima – nii oli see pärast kooli lõppu aastaid, vahel muidugi tekkis ka pause –, ilmus mu ellu kummalise kokkusattumusena järjest Võruga seotud mehi. Ka Sandri juured on seal.

Ma imestasin selle üle mõõdukalt ja juurdlesin aeg-ajalt, mis see on, mis mind sinna tõmbab – ja sealt pärit mehi minu poole. Sa tead, kui palju ma usun perekonnamustritesse – jah, ka sellesse, et meie võimuses on neid muuta. Ma vist ei olegi Sulle sellest kirjutanud, aga kui ma ükskord pärast Võrru kolimist eriti intensiivselt nende asjade üle mõtlesin, siis meenus äkki see ammune jutt, et ühel mu vanavanaemal, kes suri enne mu sündi, oli armulugu miski Lõuna-Eesti mehega ja sellest sündis mu vanaisa, Su isa. Vanavanaema abikaasa, vanaisa õdede isa, võttis poja suuremeelselt enda nimele, et päästa ta sohilapse staatusest. Selle lõunaeestlasest mehe, mu vanaisa päris isa, minu vanavanaisa kohta pole seetõttu mitte kuskil ühtegi kirjalikku märget. 

Kas see võis olla see verekübe, mis mind Võrru vedas? Kas selle naise teostamata unistus armastuse pärast Lõuna-Eestisse kolida, mis tol ajal olnuks ilmselt veel palju keerulisem ja pöörasem kui tänapäeval, võis olla üks impulss, mis pani mind kaks ja pool aastat tagasi kõiki lähedasi jahmatama otsusega pealinnast Võrru kolida? Ajal, mil minuvanused kolivad pigem Pariisi, Londonisse ja New Yorki.

1784. aasta augustis legendaarse keisrinna Katariina Suure asutatud Võrul ja New Yorgil on muidugi õnneks vähemalt üks ühine joon, korrapärane tänavateruudustik. :)

Oh, lõppkokkuvõttes ma olen ikkagi väga õnnelik oma kahe ja poole aasta pikkuse ekspeditsiooni üle metsikusse lõunasse! Võrru, Eesti kunagisse pealinna – veel üks vähetuntud fakt. Üts ummamuudu liin, ütlevad oma pealinna kohta võrukad ise.

Mees- ja naisenergia tants

Ma olen sel kevadel ja suvel tabanud end aeg-ajalt mõttelt, et olen meesenergias pettunud. Mitte meestes, vaid just meesenergias - sest meis kõigis on mõlemat, nais- ja meesenergiat. Mõnes naises rohkemgi meesnergiat kui mõnes mehes ja vastupidi. Oma elu meestest enamik on pigem superarmsad, toksilised tüübid jäid õnneks eelmisse aastasse maha.

Edasine jutt võib nüüd üsna metafüüsiliseks & metafoorseks minna, aga see teema käib mul juba nii tükk aega sees ringi, et pean vist ikka endast välja kirjutama. :) Viimane müks tuli ühe loomingulise naise postitusest, mis kuidagi resoneerus, sh see ilusasti sõnastatud mõte, et jumalik naisprintsiip on kollektiivsel tasandil juba päris tervenenud, aga meesprintsiip ja Kuningas, keda Kuninganna enda kõrvale vajab, ikka veel varjus.

Ühesõnaga. Naisenergia vaste looduses on planeet Maa, ühiskonnas rahvas jne. Ja neile ei ole mul nagu midagi eriti ette heita. Eriti siin väikelinna suves näen ma enda ümber, et maa on õitsev, lõhnav, mõnes kohas lopsakam ja mõnes hoolitsetum. Rahvas üritab samuti lihtsalt parimal viisil oma elu elada. Mulle meeldivad ka järjest rohkem vabad, pöörased ja emotsionaalsed naisenergias naised (need, kelle kohta kammitsetumad ja rohkem meesenergias sookaaslased ütlevad mõnikord, et täitsa segane), sest naiselik Maa ka reageerib vahel üleujutuse või tulepurskamisega, kui tasakaal on paigast ära. 

Meesenergia vaste on taevas, ühiskonnas juhid jne. Neile on mul natuke rohkem pretensioone. :) Taevale vähem, ma olen suurema osa ajast rahul nii päikesepaiste kui ka vihmaga, mida sealt tuleb, üks soojendab, teine toidab. Aga juhid ja kohati kogu mankind... nende/meie peamine roll oleks ideaalis hoida ja jumaldada naisenergiat, meie imelise planeedi loodust, rahvast. Selle asemel näen ma liiga palju soovi kontrollida ja kasuahnust, hoolimatust ja teistega mitte arvestamist. 

Alates sellest kõrvaltänavas, kus kopajuht imeilusa väärika vana tamme alumised oksad ära lõhkus ja siis need maha lõigati (sajanditevanune puu vs inimmutukas), aga eelkõige muidugi meist hulk maad ida/lõuna pool. Ma mõtlen, et tore oleks, kui see osa mankindist, kes tahab hirmsasti sõdida ja magusaid maid vallutada, aetaks oma piiridesse tagasi või langeks esimestena, ning need pääseksid kõik elu ja hea tervisega, kes lihtsalt olude sunnil oma kodu ja lähedasi kaitsevad.

Eks need suuremad pildid peegeldavad alati väiksemaid ja vastupidi, seega on põhjust ka endasse vaadata. Samas ma tahaksin loota, et ma olen oma naiselike flow's elamise ideaalidega kontrollisoovist pigem vaba, ning ehkki bestsellerite autorina hea elu nautimine on kaua mu ideaal olnud, sain ma juba hulk aega tagasi aru, et mu jaoks on olulisem ja ausam teha pigem vähem, aga mõtestatumalt ainult seda, mida armastan, ning olla nii õnnelik ja tasakaalus. Work less, but smarter. Ennast ja teisi austav, õrn ja hooliv olla samuti, ehkki selles on vist kogu inimkonnal ka iga päev üritades ikka ja alati arenemisruumi.

Rahulik juuli

 Juuli lõpuks on mu Eesti suvituslinnade checklisti seis päris hea - Pärnu ✅, Kuressaare ✅, Haapsalu ✅, Viljandi ✅, Tallinn ja Võru muidugi ka. Tartu pole mu jaoks miski suvelinn ja Hiiumaal käisin viimati enne Võrru kolimist ehk siis ammu, aga lemmiksaared on nagunii teised - Muhusse tahaks veel, Kihnu alati, uusi saari avastaksin ka rõõmuga.

Juuli algas värvikireva - nii kostüümide kui ka karakterite mõttes - aiapeoga Tallinnas Botikus sõbra sünnipäeva puhul. Enne jõudsin põhjaranniku kargesse merre ujuma sulpsata nii lapsepõlverannas Haabneemes kui ka (pärast kahte vahele jäänud suve) Kalarannas.

Järgmisel nädalavahetusel õnnestus mul endale korraldada absoluutselt täiuslik Haapsalu päev, mis algas hilise hommikusöögiga Müüriääre kohvikus, jätkus jalutuskäigu ja maiustamisega Haapsalu Kuursaalis koos armsa sõbra ja inspireerivate juttudega. Edasi lippasin läbi paduvihma hotelli, koer kaenlas, sain oma toa ning sulpsasin Hestia Haapsalu mõnusas spaas vette, vahele natuke seda imelise vaatega kadakasauna ka. Seejärel Mari kleidipood, varajane õhtuamps ootamatute südantsoojendavate kohtumistega Hapsal Dietrichis, õhtune jalutuskäik ümber Väikese Viigi ja siis väike beauty sleep. Õhtuses valikus oli lausa kolm paljulubavat pidu, aga otsustasin esimesena minna kuursaali Disco Tallinnale & Mahavoki kontserdile ja sinna ma jäingi, kuni tuled kell 3 põlema pandi. Sest see muusika, need inimesed, vaated, flow… suvemälestused, mis soojendavad hinge ka siis, kui kuumalaine on ammu läbi.

Reedene õhtusöök Rally Estoniast ümber piiratud Vidrike Külamajas pakkus heale toidule ja veinile lisaks eriefekte - tumesinist taevast ja järve kohal kaarduvat vikerkaart. Sõbrad käisid lõunaosariikides külas, Ööbikuoru Villas ja Uue-Saaluse veinitalus oli nendega väga tore. Laupäevane Ostrova festival oli õdus ja kodune, seal oli ka sõpradega hea olla, Singer Vingeri järgi natuke hüpata, šampanja- ja handsavalikule ei saanud samuti midagi ette heita. :)

Viljandi folgist kirjutasin eelmises postituses, aga muusikaelamused sealt siis ka: neljapäeval Rosa Cruz (Kuuba) ja Cú (Iirimaa), reedel Nikns Suns, Puuluup, Samba Touré (Mali), Hempress Sativa (Jamaica), laupäeval Lüü-Türr, Estonian Voices, Sander Mölder, Jonas.F.K. ja keelpillikvartett FourEst, uuesti Samba Touré (Mali) ja Black Bread Gone Mad. Viljandi elamuste hulgas tuleb ära mainida ka jätkuvalt armas Fellini kohvik ja eelmisel sügisel avatud Schloss Fellini kohvik Novell (kas saaks olla veel sobivama nimega kohta kahele kirjanikupreilile kohvitamiseks?!), samuti Kondase keskuse ja Rüki galerii kunstielamused: Jevgeni Zolotko "Jaakobi redel" viimases ja esimeses Ukraina kõrgmoelooja Elena Tkachenko näitus "Unikaalsed kollektsioonid", Mark Antonius Puhkan "Aastaringid" ja Leedu kunstniku Daukantė Subačiūtė "liar liar".

Filmielamustest oli “Elvis” täitsa tore, raamatuelamustest Fred Jüssi “Olemise mõnu”, Eeva Parki "Ringmäng ehk aedniku 12 kuud", Anneli Urge “JOKK”, Taylor Jenkins Reidi “Malibu Rising” ja Janet Skeslien Charlesi “Pariisi raamatukogu”. Igasuguseid õdusaid sõpradega koosviibimisi terrassidel ja mujal oli veel, aga minu skaalal liigitub kõik eelmainitu siiski vist pigem rahulikuks juulikuuks, kuhu jäi meeldivalt ka niisama molutamise ja lugemise aega. :)

Juured ja ladvad, 20 aastat folkimist

 Mulle meenus, et 2002. aastal oli minu esimene Viljandi folk, seega võib 2022. aastal väikestviisi juubelit tähistada. 20 aastat folke (ametlikult pidas Viljandi pärimusmuusika festival sel aastal 29. sünnipäeva, nii et järgmine on muljetavaldava XXX järjekorranumbriga). Mul on küll kahtlus, et umbes kaks tükki on mul vahele jäänud - 2004, kui ma olin Ahvenamaal reisil, ja 2020, kui päris folki pandeemia tõttu ei toimunudki, ainult galakontsert… ja ma olin Leedus reisil ka. Aga mõtetes olin ma mõlemal korral kindlasti vahepeal Viljandis. :)

Ausalt öeldes oli see esimene folk, kus mul mängis suure osa ajast peas Harry Stylesi laulust "As It Was" rida "You know it's not the same as it was...", ehkki ma üritasin endale kõigest väest meelde tuletada, et iga folk ongi alati olnud isemoodi, näiteks see üks kunagi 2000ndatel (2005?), kui sadas peaaegu lakkamatult kogu aeg, nii et me istusime kursakaaslastega suurema osa ajast Grand Hotel Viljandi lobbys ja jõime calvadost. See oli isemoodi, aga ka väga lõbus folk, ikka palju nalja, naeru, rõõmu ja armastust.

Aga mulle tundub, et seekordset muutust tundsid paljud, seda mingit kõledust õhus (mis võis osaliselt ka jahedavõitu ilmast tulla), mis kummitas mind ka eelmisel aastal, kui folk toimus, aga väiksemalt. Kuulsin seekord mujaltki, et pole enam see, et vaba flow asemel on tunne nagu oleks pärimusmuusika konverentsil, ei tundunud õnnestunud eraldi kontserdipiletite ostmise võimaluse kaotamine ega kahe eraldi piletitsooni loomine. Samas mingid välgatused ja "nagu päris" folgihetked ikkagi olid - mõnusad kohvitamised sõpradega Pärimusmuusika Aida ees Pierre'is, mõned klaasikesed mulli Veinist ja Vinest sealsamas, mõned toiduelamused toidualalt, palju häid kontserte neljapäeval, reedel ja laupäeval. Südamlikke kohtumisi kõikjal ja põnevaid vestlusi Aida kohvikus.

Eks need eelmised folgid sulavadki mälus kokku üheks kuldses kuumalaines peoks - päris esimene (algaja) ÕNNEGA koos (siia sobib hästi üks selleaastane muusikaline avastus VPMF Spotify playlistist, "Õnn tuli õuele"), kui kõik oli veel nii uus ja põnev, siis üks ajastu 2005-2009 ööbimistega Viljandi Tallinna-poolses otsas ühes sõbralikus majas, seejärel 2010-... Paala järve lähedal kalli sõbra armsa perega. Lõpuks teevad folgi inimesed, seltskond - 2012 oli eriline, 2016. aastal ühe andeka austajaga paadisõit Viljandi järvel koos mulle kitarri saatel esitatud "Viljandi paadimehega" unustamatu, nagu ka 2018. suve öised südamest südamesse vestlused ühega peaesinejatest pargipingil uue Park hotelli ees, Ugala rõdul hommikuni tantsimisega afterpartyd 2017 ja 2019 (see viimane oli üldse vist kõige folgim folk, pärast nii meeletut pidu ehk pidigi mõõn tulema?!).

Leidsin ühe folgiromantikapostituse oma kunagisest Tibutriinu blogist, 2009. aastast, lisan selle ka siia. Koos fotoga kõikidest mu folgivöödest, mis ma aastate jooksul olen pununud, see on ka traditsiooniks saanud. Neid on 17 - mul on ähmane mälestus, et äkki mõnel esimestest ma ei pununud ja ühel mu ajakirjanikuaja folkidest jõudsin peole vist ainult reede õhtuks, aga käsitööhoov oli avatud laupäevast (või oli vastupidi?). Vist 2013. aastal röövis üks džentelmen mu pärast reede õhtut üldse ära, aga siis õnnestus pühapäeval kõik vajalik ikka tasa teha. (Kaevusin lõpuks isiklikesse arhiividesse ja tuvastasin, et 2003. suvel ma ka ei jõudnud folgile, aga mingi aasta punusin kaks vööd, nii et siis vist peaks skoor klappima: 17 vööd ja 18 folki.)

suveöö unenägu 

pimedad allapoole suunduvad tänavad, naer, kõikjal natuke ülemeelikud head inimesed, lõhnav sume rohekas hämarus. ilus vana maja, hoov, trepikoda, seal taga täiesti uskumatu järve peitva roheluse kohale avanev rõdu. ootamatu kutse tuppa ('sest te olete seal juba legend.'). valgus, soojus, tore seltskond, kitarr, paar laulu ja siis 'tuulevaiksel ööl'... rõõmrõõmrõõm.

see ei saanud ju päriselt olla? 

No regrets

 Kõik väljastpoolt tulevad sõnumid aitavad ennast paremini mõista - kus Sa parasjagu omadega oled.

Ma sattusin eile hommikukohvi kõrvale lugema lauset “Sa tegelikult tead, mida Sa teha tahaksid, aga Sa ei julge seda häält enda seest kuulata. Sest Sa kardad, mida teised sellest arvavad.” …ja sain aru, et mõned sõnumid ei resoneeru kohe üldse. Ainult sedavõrd, et tuletavad meelde, kui kaugele ma olen tulnud - ma täiega tean, mida ma teha tahan, ma kuulan seda häält enda sees, teen, mida tahan, ja don’t give a f**k, mida keegi sellest arvab. See meeldetuletus tekitas muidugi nii hea tunde, et juba ainuüksi seetõttu on põhjust selle loetud postituse autorile tänulik olla. :)

Sest rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ma alustasin, polnud see üldse nii. Ma tulen pikkade “Mida inimesed ometi arvavad???” traditsioonidega perekonnast. Nendest mustritest ja uskumustest enda välja kasvatamine oli nii mõnigi kord väljakutse, aga lõpuks väga vabastav. Ma inspireerusin juba palju aastaid tagasi Eleanor Roosevelti kuulsast lausest: “What other people think of me, is none of my business.” See tuli mulle nüüd hiljuti meelde ja sain aru, et see on mind palju toetanud ja hästi kandnud.

Sealt edasi mõtlesin ma sellele, kuidas umbes 25. eluaastani olin ma selline nunnu ja tubli. Hea tüdruk. Väga noor ajakirja peatoimetaja, kes tahtis kirjutada raamatuid, aga veel ei julgenud ja oli liiga enesekriitiline.

Thule Lee on kunagi kuskil öelnud, et igas naises saab kokku hele jõgi ja tume jõgi, ei saa rääkida üksnes naise ingellikust poolest, meis kõigis on ka tumedam pool; need kaks jõge kokku viivad naise ürgnaiseliku väe lätetele ja just see tume jõgi, oma tumedate külgede tundmine, annab naisele sügavuse. 

Ma olen sellega väga nõus, sest kõik need justkui "vead", mida ma olen eriti pärast seda esimest veerandsadat kohati väga uljalt pea ees sisse hüpates teinud, on andnud mulle sügavust, elutarkust, julgust, empaatiat. Kui ma poleks seda kõike teinud ja püüdnud see "hea tüdruk" edasi olla... ma oleksin ilmselt surmigav, eelkõige enda jaoks. Muidugi mõtlen ma vahel ikkagi, kas seda kõike oli vaja, aga siis meenub elutarkus mu isapoolselt vanaemalt: pole mõtet kahetseda tehtud asju (sest ilmselgelt ma tahtsin neid teha) ega tegemata asju (mida ma ilmselgelt ei tahtnud piisavalt, et neid teha).