5.12.18

Hõbelusikas suus

Mul on väga hea meel, et lisaks sellele, et Eestis on palju suurepäraseid kohvikuid ja restorane, on neid ka vääriliselt tunnustama hakatud. Samuti on kena, et seda tehti novembris, toredad sündmused teevad pimeda aja kohe palju helgemaks. 9. novembril toimus Lennusadamas Silverspoon Awards Gala 2018 ja 12. novembril Kultuurikatlas Ideas/Flavours/Experiences, kus kuulutati välja ka White Guide'i Eesti söögikohad.

White Guide'i kohti on nii palju, et toon siin ära vaid esiviisiku:
- Noa Chef’s Hall, Tallinn
- Alexander Chef's Table, Tallinn
- Alexander Restaurant at Pädaste Manor, Muhu Island
- Ö, Tallinn
- Juur, Tallinn

Silverspooni auhinna said kokku kümme söögikohta:
- Parim fine dining – restoran Horisont
- Parim rahvusvaheline köök – Gianni 
- Parim pererestoran – Tulivee
- Parim Eesti köök – restoran Ö
- Parim casual dining – Parrot MiniBar
- Parim Aasia köök – Chedi
- Parim kohvik – Ugandi Kohvik
- Parim gastropubi – Tabac
- Parim tänavatoit – Burger Kitchen Tänavagurmee
- Parim taimetoidu pakkuja – Von Krahli Aed
Lisaks said Silverspooni auhinna parim kokk (Margo Paluoja, Parrot MiniBar), noor kokk (Sander Kuldsaar, Kaks Kokka ja restoran Ö) ning parim teenindus (Mon Repos Peakoka korrus). Sümpaatne on ka meediaauhinna jagamine hea toiduajakirjanduse arengu ergutamiseks (Heidi Vihma / Äripäev).

Mõned, kelle pärast mul on eriti hea meel: Noa (sest see on mu Tallinna lemmikrestoran), Alexander (sest see asub mu lapsepõlvesaarel Muhus) ja Tulivee (sest ma panin oma 2016. suvel ilmunud romaanis kirjeldatud rannarestoranile selle nime, teadmata, et aasta hiljem avatakse põhjarannikul päriselt sellenimeline koht; sel suvel käisime seal ja see oli tõesti super!).

26.11.18

November sun/rain/snow

Novembri algus oli veel oktoobri vaimus kuldne ja päikeseline, igati ideaalne mu kauaigatsetud Lääne-Eesti tuuriks. Enne seda olime natuke Tallinnas asjalikud (ja käisime kinos "7 võõrast El Royale'is" vaatamas, mille muusika ja eriti Cynthia Erivo jäi pärast veel tükiks ajaks kõrvu kõlama). Siis hakkasime umbes sajakilomeetriste ampsude kaupa tulema: reede õhtu veetsime Haapsalus armsas Hapsal Dietrichis ja Kärmes Küülikus (aga ka antropoloogiliste vaatlustega Africa ööklubis ja pubis :)); laupäeva Muhus Pädaste hooaja lõpu imelisel õhtusöögil ning pühapäeva Pärnus Hedon spaas ja restoranis Raimond. Esmaspäeval koju Võrru sõites arutasime, et kui oleks veel Taagepera lossi jäänud üheks ööks, oleksidki kõik sõidud sajakilomeetrised olnud.

Isadepäevanädalavahetuseks saabusin aegsasti Tallinna, reedene õhtusöök sõpradega Nok Nokis ja Ennu Ratas endises NO99s oli väga lõbus ja tore. Vaatasin kinos ära ka "Bohemian Rhapsody", oli võimas küll ja mitu Queeni laulu jäid kummitama.

Järgmine nädalalõpp läks samuti perekondlike sündmuste tähe all, käisime mu ristipoja 18. sünnipäeval Tallinna lähedal. Ilmselt oleks pidanud tegelikult väikese õppefilmi tegema sellest, kuidas me startisime Võrust 12 paiku ja jõudsime enne keskööd Tallinnast tagasi, olles maha sõitnud umbes 600 km ja kenasti ka peol ära käinud - nendele pealinlastele, kes räägivad, et Võru on nii kaugel, et siia sõitmist peab ikka pikemalt ette planeerima. :) See, et me pärast veel kella viieni hommikul mööda Võru ööklubisid jaksasime rokkida, oli küll ka mulle endale üllatus.

Mu nimepäevanädalavahetus oli ka meeldivalt piduderohke: reedel ilus "Elu nagu filmis" džäss Stedingu kohvikus, laupäeval koos ühe armsa külalise ja teiste heade sõpradega Tarvo Valmi ja Liis Mäesalu kõiki ootusi ületanud kontsert Pubi17s, sinna otsa järjekordne klubitiir (...see Võru pöörane ööelu! :)). Hommikul piilusime Katariina kirikusse ning kell 15 oli Emmaroosis kohtumine kuulsa kirjanikuga. :) Ma olin oma ootamatult materialiseerunud valge kadripäevakostüümiga väga rahul ja sellega veel rohkem, et sellest kujunes väga õdus vestlusring, aitäh teile, kes te tulite! :*

23.11.18

Võru, Võru, Võru

Kui ma kunagi erinevates kontorites aega veetsin, siis ma unistasin sellest, kuidas oleks just praegu - näiteks sel hallil novembripäeval - hoopis rannas kolada, loodusvaateid endasse hingata ja siis pärast lõõmavat kaminat vaadates midagi sooja juua, kirjutada, lugeda, mõtiskleda ja unistada. Ja siis ükspäev ma tegin jälle just täpselt neid asju just selles järjestuses ja hea oli. 

Ja siis ma proovisin muu hulgas meenutada, mismoodi kontoris oli - Arteris/Postimehes oli küll tore, suurepärane tiim, meeldivad tööülesanded, inspireerivad teemad ja kohtumised. Ja siis vahel ma mõtlen, kas ma tahaksin sinna kuskile tagasi, aga vastus kipub ikka ei olema. Kusjuures, üks pole parem ega halvem kui teine. Lihtsalt erinevad elud, mõlemad oma plusside ja miinustega. Vali, milline tahad.

See tunne isegi käib vahel, et ehk võiks midagi veel teha peale raamatute kirjutamise, noh, midagi sellist, mida oleks endal lõbus teha ja mis muudaks maailma ka kuidagi (veel) paremaks paigaks. Aga kui ma siis hakkan mõtlema, mis see peaks olema, millesse ma usun ja kuhu tahaksin oma aega ja energiat panustada... ilmselgelt pole ma piisavalt ägedat projekti veel leidnud.

Aga ma vaatan, et see linnast maale (või suurlinnast väikelinna) ära kolimise mõte on ikka popp, üks minu meelest väga vaimustavat tööd tegev inimene just jälle ütles hiljuti, et tahaks ka. Ja blogi statistikat vaadates selgus, et ehkki (juba sisult veidi aegunud) Võru söögikohtade postitust loetakse jätkuvalt palju, siis läbi aegade kõige populaarsem on ikkagi mu kahe aasta tagune "Ma kolisin Võrru!" postitus.

31.10.18

All things autumn

- Õdusad õhtusöögid sõpradega - neid mahtus oktoobrisse meeldivalt palju ja ma olen südamest tänulik kõigi oma jumalikult hästi kokkavate lähedaste eest! Ja nende eest muidugi ka, kes ei kokka, aga kellega on lihtsalt nii lõbus ja hea. :* Mu enda katsetused on olnud viimasel ajal pigem jookide vallas ja ma olen nendega päris rahul: kuum magusapoolne siider kaneelipulgaga ja rumm rabarberilimonaadiga osutusid väga õnnestunud kooslusteks. Esimene on sealjuures oma õunakoogilõhnaga täiesti ideaalne sügisjook, pärast suviseid jahutajaid ja enne jõuluglögisid.

- Lühemad ja pikemad väljasõidud - kohe pärast mu elu esimest Valga seiklust käisime Taagepera lossi ehitatud värskelt avatud Wagenkülli lossispaad piilumas. Modernsemad deluxe-toad meeldisid mulle seal rohkemgi kui vanaaegsed ja natuke raskepärasemad sviidid, kena restoran oli ülitähelepaneliku teenindusega, (joogi)menüü ja köögi tase lähevad loodetavasti ka järjest paremaks ning spaad tahaks põhjalikumalt proovima minna. Tagasi sõitsime Valga-Valka ringiga, vaatasime selle pühale Katariinale pühendatud Valka kiriku ka üle ja ostsime esimest korda elus Lätist alkoholi (sest kohe kiriku kõrval oli alkoholipood, aga jäime ikkagi stiilseks ja ostsime šampanjat :)). Koju Võrru sõitsime Läti piiri äärest mööda imeilusat vana postiteed, see tekitas kollaste lehtede, oranži päikeseloojangukuma ja õrnalt kerkiva udu koosmõjul tunde, nagu oleksime mõnda Disney filmi sattunud, pakkudes muinasjutulisi vaateid.

- Spaakülastused - Kubija Võrus ja Lydia Tartus jätkavad tuntud headuses.

- Kollastes lehtedes sahistamine - Tartu nädalavahetus oli eriti kaunis, tegin pühapäeva hommikul koos koeraga pika tiiru Toomemäel ja vaated olid lihtsalt lummavad! Kadrioru, Viljandi ja Võru pargid oma sahisevatesse lehtedesse mattunud radadega ka.

- Teater, muusika, kino - ühe mitte väga suure teatrisõbra kohta olen ma uskumatult palju teatris käinud: septembri lõpus oli Linnateatris "Tagasitulek isa juurde", oktoobris sattusin Kinoteatri ja Von Krahli Teatri koostööprojekti "Monument" läbimängule ning Tartu Uude Teatrisse "Emmanuelle'i jälgedes" vaatama. Kõikides on olnud suurepärased näitlejad, aga sisu pannud mind mõtlema, et äkki peaks proovima ka kunagi mõne näidendi kirjutada. :) Kinoelamused on selle eest olnud super, "Täht on sündinud" ületas kõiki ootusi, superhead näitlejad ja milline lugu! "Aasia hullult rikkad" oli lihtsalt tore meelelahutus ja käis ka põgusa Singapuri-ekskursiooni eest. :) Võrus kuulasin Prantsusmaalt toodud Vincent Courtois Triot. Kärbses käisin Anu, Liina ja Kethi "Head tüdrukud nii ei tee" vestlusõhtul, see oli päris lustakas. Ja Halva Muusika Pidu Tartus Naiivis oli ka väga lõbus!

- Kunst ja kirjandus - lugenud olen muidugi ka palju, viimasel ajal Hargla apteeker Melchiori sarja, alustasin kunagi kuuendast osast, seejärel lugesin kevadel esimest ja teist ning nüüd oli järg kolmanda, neljanda ja viienda käes. Reading challenge'i seis on 71/101. Ninapidi raamatutes istumise vahepeal sirutamiseks sobivad näituste avamised eriti hästi ja eilne moenäituse "Eesti oma sinine" avamine Võrus oli väga kena.

11.10.18

Üle piiri, Valga-Valka

Täna oli see päev, mil ma otsustasin, et aitab nüüd küll sellest, et ma pole mitte kunagi Valgas käinud. :) 70 kilomeetrit lummavaid värvilisi sügisvaateid ja olimegi kohal, Nublu laulureast laenatud pealkiri on siiski kirjanduslik liialdus, ei läinud üle piiri, ehkki olime sellele lähedal küll.

Väga minulikult alustasin ma muidugi küsimusest, kus võiks olla mõni hea kohvik. Lausa kaks hiljutist vihjet juhatasid meid hotelli Metsis restorani, mis oma suure kamina ja loomatopistega nägi välja nagu mõne jahilossi saal. Krevetisalat oli okei, kuumad rummikirsid jäätisega suurepärased (ja originaalsed!) ja café latte eeskujulik. Metsise vastast leidsime ka kena pargi väikese veekogu, partide ja sillakesega.

See mõte, et oleks võinud ühe käigu kesklinnale lähemal asuvas Lillis süüa, tuli mulle pähe paraku liiga hilja. Igatahes tundus see ka sedasorti koht, millele oleks võinud ehk võimaluse anda. Jalutasime siis niisama, vaatasime Eestis ainulaadset ovaalse põhiplaaniga Jaani kirikut (nagu mu isiklik arhitektuurigiid telefoni teel soovitas, paraku ainult väljast muidugi ja alles nüüd seda postitust kirjutades avastasin, et Valkas oleks saanud ka veel ühte Püha Katariina kirikut näha) ja tuttuut EV100 raames valminud Valga keskväljakut. Väikese põike Pedeli jõe ja paisjärve ääres asuvale puhkealale tegime veel ka enne tagasisõitu.

Eelmisel sügisel uitasin Põlvas, nii et see sügisene Eesti maakonnakeskuste ja väikelinnade avastamine kipub juba peaaegu nagu traditsiooniks saama. :)

30.9.18

September Riia ja Sibulateega

September on läinud nagu unenägu (ümisen taustaks "Wake me up when September ends...") ja see fantaasia, et ehk õnnestub mingi hetk teha üks tore Muhu-Saaremaa-Hiiumaa-Haapsalu ringreis ja jõuda kõikidesse neisse armsatesse kohtadesse, mille jaoks suvel aega ei jätkunud... see on siiani ikka veel vaid fantaasia. Muhu sugulane juba nokkis, et kas Pauts kirjutas Muhust nii hirmsasti, et ma ei julge sinna enam tulla, selle kahtluse lükkasin siiski kiiresti ümber. Ajasin hoopis kõik Viirelaiu kaela, et see on iga kord teel ja olen sinna toppama jäänud! :)

Uue Maailma festival septembri esimesel nädalavahetusel oli natuke laadaks ära läinud, aga jalutasin seal siiski tiiru. Järgmise nädalavahetuse veetsin armsate naistega Riias, soojakraade oli jälle 26 kanti ja väga tore selles ilusas linnas ringi uidata. Seda enam, et varem ma olen sattunud sinna ainult üsna jäleda ilmaga aastaaegadel romantilistele lühipuhkustele ja linna näinud imevähe, seekord tegin selle kõik tasa. Ööbisime jõe ääres vanalinna servas, nii et kõik kohvikud ja baarid olid sõna otseses mõttes ümber nurga, eriti nautisin seda laupäeva hommikul üksi kohvikusse kirjutama lipsates. Üks Kuuba-hõnguline baar oli ka lahe.

Siis tuli Sibulatee puhvetite päeva nädalavahetus, see oli natuke nagu eelmise aasta kordus, aga tänu sellele võtsime seekord rohkem kaunite Peipsi vaadetega rannakohvikuid. Ehkki lõpuks oli kõige ägedam jälle Voronja galerii kohvik koos Vahur Afanasjeviga, kelle "Serafimast ja Bogdanist" olime juba pool teed rääkinud nagunii. Septembri parimaid söögielamusi ja muidu südantsoojendavaid hetki pakkus nii üks õhtusöök Noyas kui ka kalli Võru sõbra üllatussünnipäevapidu Tammuri talus eelmisel nädalavahetusel.

Ja ehkki inimesed vaatavad mind pika pilguga ja natuke imelikult, kui ma räägin, et käin rahulikus Tallinnas Võru pöörasest seltsielust puhkamas, siis kõige vaiksemad ongi ikkagi olnud Tallinnas veedetud nädalavahetused. Näiteks eilne kohtumisõhtu kunagiste Estonian Airi kolleegidega meeldis mulle väga, aga rajuks peoks seekord igatahes ei läinud. :)

19.9.18

Kuidas ma Peterburis pulmas käisin

Mul on uus sümpaatia. Peterburi. Ma poleks seda iialgi uskunud, läksin sinna pigem suurte eelarvamustega, aga eelkõige iseenda suureks üllatuseks peaaegu armusin sellesse Peetrite, Paulide ja Katariinade linna, Eestile lähimasse päris suurlinna. (Muide, meie esimene kohtumine toimus, kui olin kaheksa-aastane ja käisin seal isaga. Mäletasin ähmaselt pika pendliga kirikut ja mingit juttu gravitatsioonist ning see oli ka enam-vähem kõik. Uurisin isalt, kuhu ta mind tookord viis, ta arvas, et vist oli Iisaku katedraal.)

Aga alustame algusest. :) Startisime Piiterisse ühel kenal augustikuu pärastlõunal rongiga Balti jaamast. Meil oli luksuskupee ja pudel šampanjat. Rohkete peeglitega kupee tekitas minus kõvasti elevust, mul oli tunne, nagu oleksin kuskile Wes Andersoni filmi sattunud. Paketti kuulusid valged tekid-padjad-rätikud, kristallklaasid ning retrohõngulised metallist nikerduste ja käepidemega teetassid. Väga võluv vagunisaatjaproua oli meil ja kuskil enne Narvat oli vikerkaar ka veel taevas. :) Söök oli halb, aga selle sisaldumine paketis oli meile üllatus nagunii.

Rong sõitis seitse tundi, sellest tunni seisime Narvas Eesti ja tunni Ivangorodis Vene piiril. Peterburis oli meil vastas tõelisest džentelmenist taksojuht, kes haaras kohe enda kätte mu kerge käsipagasimõõdus ratastel kohvri, sest daam ei tohi end ju ometi pingutada! See oli taksojuhtide stiil läbivalt kogu Piiteris veedetud aja, uste avamine, käe ulatamine - väga armas, eriti arvestades seda, kui soodne taksosõit seal oli.

Kiired pliinid hapukoore, sibula ja kalamarjaga ning klaasike Krasnodari krai veinipiirkonnast pärit roosat mulli (mis ületas kõik ootused), mõned tunnid und meie mõnusas Indigo hotellis ja oligi käes hommik(usöök) ning pulmapidu.

Päev 1. Alustasime tutvumist ülejäänud seltskonnaga ja kulgesime Peterburist välja Soome lahe idarannikule Skandinavia Country Club & Spasse. Lubati Tolstoi ja Tšehhovi raamatute õhkkonda, nii et mul oli esialgu kahju, et ma kummagi loomingust midagi ei jõudnud kaasa haarata, aga tegelikult poleks seal lugeda jõudnud nagunii. Nautisime basseinipidu - ujusime suures soojendusega õuebasseinis, käisime sauna(de)s ja mullivannides, imetlesime pruuti ja tema sõbrannasid, vestlesime meeldivalt inimestega ja väga tore oli. Ilmaga ka vedas, oli päikeseline ja kena. Hiljem esinesid meile kujundujumise/tantsuetendusega Vene olümpiatiimi liikmed, kokku kuus üliefektset kaunitari.

Pärast väikest hingetõmbehetke oma toas jalutasime mere ääres oleva peomaja poole. Saabus samuti ümber riietunud peigmees valgel hobusel, saadetuna eestlastest sõpradest, kes lõid hoogsalt lahti laulu "Põgene, vaba laps", mille peale valge ratsu tõesti külg ees põgeneda tahtis. Peigmees siiski võitis ning leidis ja lunastas lõpuks pruudi ka, kelle esimese päeva luigekleit osutus väga efektseks. Õhtusöögil oli kaks pikka lauda, meeste ja naiste oma. Eesti naistel oli ühes laua otsas oma sektsioon, kus oli väga lõbus, õhtu edenedes hakkasid sagenema ka visiidid ühest lauast teise. Söök oli hea ja laulu-tantsu palju, pruudi sõbrannad laulsid karaoket ja eestlannad Anne Veski "Eilset päeva", mis tuli ka täitsa kenasti välja.

Päev 2. Meid sõidutati tagasi Peterburi, jõudsime nautida kahekesi natuke vaateid oma hotelli katuserestoranist ning kella 17ks kogunesid pulmakülalised Leningrad Centerisse. Piilusime samas majas asuvasse restorani Blok ning siirdusime siis Musta baari (Tšornõi bar), kus ootas tervitusšampanja, suupisted ja muusikud. Peagi juhatati meid edasi saali, kus toimus väga efektne tseremoonia - järgmises efektses kleidis pruut sisenes koos valge suitsupilvega, jalutas peigmeheni, järgnesid mõned laused teksti, sõrmused said sõrme ja suudlused vahetatud. Sealt edasi läksime peosaali, kuhu olid kaetud lopsakate lilleseadetega kaetud lauad. Söök oli suurepärane, lisaks kukerpallitasid vahepeal lae all akrobaadid, laval tantsisid baleriinid ja suurelt ekraanilt näidati videoklippe pruutpaarist ja juba ka eelmise päeva peost.

Avavalss - järjekordses pruutkleidis - oli kaunis ja edasi läks mul juba lugemine sassi, see viimane tillukesi jääkristalle täis pikitud liibuv kleit oli vist siiski ühe eelmise osa, lihtsalt ilma tüllseelikuta? :) Kõned olid paraja pikkusega ja südamlikud, pulmamängude asemel õpetas tantsuõpetaja külalistele poloneesi, see oli väga äge! Pruut andis kimbu otse oma vallalisele sõbrannale, nii et peigmehe visatud rinnaroseti pärast läks vallaliste meeste vahel suuremaks rebimiseks. :)

Päev 3. Viimasel päeval oli meil hommikupoolikul natuke aega jalutada ja linna vaadata, kella 14ks kogunesime pulmaseltskonnale renditud laeva, kõigile valati aga jälle mulli ja viidi mööda Neevat ja kanaleid sõitma. Ilmaga vedas, päike paistis ja sooja oli 26 kraadi, nii et see paaritunnine ekskursioon oli puhas rõõm ja väga ilus punkt kolmepäevasele pulmale.

Uitasime hiljem veel kahekesi natuke linnas, käisime muu hulgas Iisaku katedraalis, Foucault' pendlit küll enam polnud (hiljem lugesin, et see võeti 1990ndatel maha), aga ikka oli superilus, lisaks kohtusin suure maaliga pühast Katariinast, kellele pühendasin blogis just hiljuti postituse. Mõnus õhtusöök ühel katuseterrassil pruutpaariga, kiire põige Nevski prospektil asuvasse 24h avatud raamatupoodi(!), siis hotelli ja hommikul kell 6 oligi aeg kiirustada rongile, et tagasi koju sõita.