Võru söögikohad 2026

 Jätkan kena traditsiooni iga paari aasta tagant Võru söögikohtadest värske ülevaade kirjutada (varasemad: 2018, 2020, 2021, 2024). Kokku tuli seekord üle 30 koha. Mõned väga head, mõned enam-vähem, mõnes võimalik ajas tagasi 1990ndatesse rännata ning liiga mitme sisekujunduses liiga palju odavaid ja kohati ka maitsetuid kunsttaimi... :) Aga siiski kiitus ja palju edu kõigile, kes midagi teevad ja oma parima annavad!

- Katariina kohvik on Tallinna poolt tulles jätkuvalt esimene, igal aastaajal kauni Katariina allee ääres, suvel saab ka maja ees õues istuda. Pakutakse suuri munadega hommikusööke, suppe-praade-pitsasid-kooke, aga mina käin seal peamiselt hommikukohvi ja kohupiimataskuid nautimas, porgandi- ja lihapirukad ahvatlevad aeg-ajalt samuti. Kohvikupidajate naeratused ja eriline sära silmis teevad ka pärast kõiki neid aastaid südame soojaks. Seintel on lummavat kunsti ning ma sain hiljuti aru, et mind kummitab Katariina alleed mööda jalutades Raimond Valgre "Muinaslugu muusikas" vist just seetõttu, et see on püsivalt playlistis.

- Taevas seal kõrval on pikalt suletud olnud, aga mul on nende terrassilt ja sinitaevalaest meeldivaid mälestusi, nii et kui keegi peaks tahtma selle rendile võtta ja sinna mingi mõnusa kontseptsiooniga söögikoha teha, siis ma võin majaomaniku kontakti jagada. :)

- Stedingu restoran järgmisel tänavanurgal ilusas vanas majas on Võru kõige elegantsema sisekujunduse ja sõbraliku teenindusega. Süüa saab samuti hästi, (jää)kohvi, kokteile ja kooki ka. Soovitan nii lõunapakkumisi, õhtusöögiks kui ka klaasiks veiniks ja kultuurielamusteks, mida seal pakutakse (kunst, muusika jne).

- Indigo, mis asub renoveeritud vanas politseimajas, näeb ka päris viisakas välja ning pakub suurepärast Aasia kööki. See on Tallinnast tulnud Villa Thai ja Guru kokkade koht - mõlemad restoranid kuuluvad juhtumisi juba pikalt mu lemmikute hulka ning ma olen väga rahul, et mõlema menüüst paremaid palasid nüüd ka Võrus nautida saab. Joogivalik on ka enam-vähem, mullivalikul on arenemisruumi - mõni cava & cremant menüüs teeks head.

- Keskväljaku ääres on teine Aasia koht Tandoori House, mis on väike, aga ka täitsa OK (samadel omanikel on Kagukeskuses ka Namaste, veel üks Aasia toitu pakkuv söögikoht).

- Keskväljakul on ka kena interjööriga Pizza Olive. Itaalia köök on alati rõõm, Pizza Olive'is piirdutakse paraku ainult pitsadega, aga asi seegi. Kaugemal Jüri tänava ääres on uus Tautsi Pizza, mis pakub ise ka kojutoomist.

- Sushi on samuti iga ilmaga tore: Eva Sushi hiilgab mitmekülgsema menüü, muljetavaldava kokteilivaliku, ripptoolide ja muuga eriti kutsuvaks viimistletud terrassi ja interjööriga; TOJ Sushis saab ka sushit ja terrassil istuda, aga sinna olen pigem harvem jõudnud.

- Kõige suurem söögikohtade kontsentratsioon ongi Jüri ja Vabaduse tänava fooriga ristmiku ümber. Sellele kõige lähemal asuv Kolm on väga heade kokkade restoran, muul ajal kui suvel natuke kaootiliste lahtiolekuaegadega ja Võru kalleim, aga Tallinnaga võrreldes siiski päris mõistlike hindadega.

- Pubi nr 17 on üks neid väheseid kohti Võrus, kust on lootust õhtuti rohkem elu ja melu leida. Liitlasväed on jätnud oma jälje menüüle (kunagised mõnusad hommikusöögid ja värskelt tehtud pannkoogid on vaid kauge helge mälestus), aga paneeritud-friteeritud pubiklassika vahel on siiski alles mõned hõrgumad välgatused kunagistest gastropubi aegadest. Alkoholivalik on ilmselt Võru parim ja maja taga mõnus terrass ka.

- Samasse piirkonda jäävad ka värskenduskuuri läbinud Mõisa Ait, Ränduri pubi, kohvik Mantelahi ja Pannukas - kõik sellised kohad, kus saab ka kenasti kõhu täis ning õues istuda, aga ma satun neisse miskipärast pigem harva.

- Tamula järve ääres asub rannabaar Playa Võru, kust leiab rannamelu, kiirtoitu, jooke & pidu. Kaugemal Petseri tänava lõpus on ka kohvik Spring ilusa järvevaatega rõduga teisel korrusel, aga nende lahtiolekuajad on paraku väga lühikeseks taandunud, lõuna paiku tasub proovida.

- Võru kaugemas tööstuslikumas osas, INKU kvartalis on end sisse seadnud hapusaia pagarikoda Madre, Namm šokolaadvabrik & kohvik ja efektsete rummikookide tegijate Rummi kohvik. Kõik kolm hiilgavad nunnu sisekujundusega - tööstuslikku keskkonda on loodud kolm väikest mõnusat erilise interjööriga oaasi, kus saab hapusaia, kooke, šokolaadi ja kohvijooke.

- Keskväljaku nurgas on kiirsöögikoht Chillin ja Kagukeskuses Kebab Tarõ, Vilja tänaval uus kebabikoht La Munch, suuremate poodide juures paar burksi- ja pitsakettide filiaali, tanklatest saab kiirtoitu ka hilisematel kellaaegadel. Käesoleva postituse fookuses on ilmselgelt kohvikud & restoranid, aga Võrus on ka mõned kohalike poolt väga armastatud sööklad, nt Tauno Kangro notsude ja Navitrolla kaelkirjakuga toidupoodide juures.

- Liitlasvägedele mõeldes on Kreutzwaldi tänaval kaugemale järve äärde tekkinud uus pubi Double Trouble, aga sellega on nii palju agasid... alates sellest, et maja esimese korruse väliskülg tahaks uut krohvikihti, kogu sisekujundusega tuleks midagi ette võtta, menüüst ja joogivalikust rääkimata.

- Võru taga on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on järjest ilusamaks ja paremaks läinud, seda julgen rõõmuga soovitada.

- Suure Munamäe kõrval asuval Suure Muna kohvikul on ka jätkuvalt eriline koht mu südames - meie kohaliku kõrgmäestiku pärlis on soe teenindus, hõrk söök hooajalisest värskest kohalikust toorainest, imelised koogid ja päikeseline terrass maja taga.

- Mainimist väärivad veel ehk Hämsa maheresto, Haanjas kohvik Kampsun, Rõuges Ööbikuoru Villa, Kuuri kohvik ja Tindioru forellipüük.

Suvel oluline: tänaseks on peaaegu kõikidel Võru söögikohtadel olemas kas terrass või vähemalt mingi õues istumise võimalus. Kes pärast sööki tantsida tahab, siis on selleks umbes kaks võimalust: juba mainitud rannabaar Playa Võru ja Club Tartu, ülejäänud ööklubid on paraku uksed sulgenud (kui kümme aastat tagasi Võrru kolisin, oli neid kuus).

Maikuu, maine ja õrn

 "Koos kulgeda päeva ja ööga / On maikuu maine ja õrn..."

Need Mari Jürjensi õrna ja imeilusa "Maikuu" read on mind terve kuu saatnud - avastasin selle laulu juhuslikult pärast mai esimest ja eriti idüllilist nädalavahetust, kui Instagramis story taustaks muusikat otsisin. Tuli ja jäi. Teine lummavalt kaunis leid on Mari Kalkuni "Ma tahaksin kodus olla (kui õunapuud õitsevad)".

Maikuust rääkides tuleb muidugi alustada aprilli lõpust ja volbrist. Esialgne Tartu plaan asendus Võruga, aga külma ilma arvestades oli see ehk päris hea. Seda enam, et koos mai algusega hakkas lõunaosariikides järgmisest hommikust kohe soe ja mõnus. Nädalavahetus möödus meeldivas seltskonnas ühe maalilise järvekese äärest teise äärde kulgedes, päeval paadisildadel päikest võttes ja öösel taevas rippunud kuldset täiskuud imetledes.

Nädala sees kohvitasin ja veinitasin Võrus ühe imelise naisega teise järel, Katariinas & Stedingus, reedel sain pubist Postimehe mai kolumni lõppu hea loo, kui me lauda sattunud karused mehed hakkasid ootamatult rääkima, kuidas nad armastavad Reet Linnat, sest kui nad pühapäeva hommikul tuumapohmelliga ärgates ETV mängima panevad, klaasi vett võtavad ja siis Reet "Prillitoosis" ütleb, et elame veel, siis see annab nii palju lootust. :)

Uma Meki kevadlaat Võru keskväljakul pakkus hõrke maitseid ning mu Muhu lapsepõlvemaade omakülamees Ivo Linna laulis südamed ja jaheda ilma mitu kraadi soojemaks. 

Emadepäevaks saabusin Tallinna, uuel nädalal käisime Põhjala tehases Ankrusaalis kohvil, avastasime kunagistel radadel lonkides mereäärse terrassiga F. M Dostojevski pubi. Mandalatantsima jõudsin ka üle hulga aja, see tegi rõõmu, nagu ka kodused koosviibimised inspireerivate naistega. Noa ja Pegasuse hetked samuti.

Järgmisse Võru nädalasse jäi üks täiuslik 27kraadine päikeseline (paraku ka kerge drooniohuga) päev, mille veetsin suuremalt jaolt oma terrassil päikest võttes ja jäätist süües. Meenutasin nostalgiaga neid maikuid, kui juba järves ujumas käisin, aga kuna vahepeal oli ka üks kevadine EMO-seiklus Võru haigla sõbralike daamide juurde, siis seekord igaks juhuks ei riskinud, piirdusin Kubija spaas ulpimisega. Jalgrattatiire nautisin, sain kingiks piibelehti, istutasin terrassi lillekastidesse pelargoone (ja aeda rabarberi), tegin rabarberikooki & -kisselli. Võru Gümnaasiumi noortele esinesin juba mitmendat kevadet ka.

Mõned armsad ja lõbusad õhtud Indigos & pubis, üks peaaegu kleidi seljast viinud tantsukeerutustega pidu Club Tartus ning juba olingi taas lennus. Esialgu viis tee Tartusse, kus imetlesime Lydias avatud pop-up poes Lilli Jahilo kleite & Sigrid Kuuse ehteid, istusime ühel ja teisel pool jõge päikese käes (Väikeses Kuubas oli ikka kõige parem), põikasime läbi Karlova päevadelt ja ÜTI kevadgrillilt Rotalias, lonkisime jõe ääres ja teistel sumedatel sirelilõhnalistel radadel, jõime klaasi šampanjat Bar Parallelis ja taimeteed Creppis. Järgmisel päeval tõi rong mu Tallinna, et vahelduseks tegus ja asjalik olla. Kinno jõudsin siiski ka, puhtalt Zendaya pärast - "Hõissa, pulmad!" ei olnud miski nunnu pulmafilm, aga sõnum ilus, mille sealt enda jaoks noppisin - et valge kleidiga glamuursetest pidudest on olulisemad inimesed, kes valivad teineteist. Iga. Jumala. Päev.

Kohvi & šampanjat

 See oli vist umbes see hetk, kus ma otsisin ühe blogipostituse jaoks pilte ning valituks osutusid muu hulgas Võru järvevaated - üks mu hommikukohviga peegelsileda vee ääres paadisillal, teine kahe šampanjaklaasiga, taamal taas Tamula. 

Pakkus kuidagi mõtlemisainet ja ahhaa-elamusi. Sel teemal, kui suur osa mu õnnetundest on seotud kvaliteetse toidu & jookide ning rahulike hetkedega ilusas keskkonnas - see hõlmab nii kodu(sid) kui ka ümbritsevat. Sellised hetked on puhas rõõm nii üksi kui ka kallite kaaslastega jagades.

Kuidagi haakus selle kõigega mu jaoks üks suurepärane FB postitus sel teemal, kuidas inimesed on kaotanud lootusrikka usu helgesse tulevikku vs Eckhart Tolle mõttetera, et tegelikult on meil kõigil alati ainult käesolev hetk, täna, siin & praegu. Millega omakorda haakub see kunagi vist Elizabeth Gilberti raamatus vahendatud mõttetera itaallaslikust elufilosoofiast, et kuna poliitikaga on nagunii kogu aeg asjad sealsamuses, siis on targem keskenduda heale toidule, ilule ja elu nautimisele. Romantiseerida oma igapäevaelu jne.

Ma avastasin kõik need mõtted väga ammu, aga pandeemia, sõjad, lapsepõlvesõbranna ja veel mõne sümpaatse tuttava surm on kõik sellele ainult hagu andnud. 

Samas ma jälgin Instagramis Kristi Saaret, keda ma pean sümpaatseks, targaks, huvitavaks ja meeldivalt kahe jalaga maa peal olevaks naiseks... aga kui ma loen sellest, kuidas inimesed püüdlevad suurema palga ja selle poole, et 50% sellest kõrvale panna, siis... nomaitea. Ühelt poolt kindlasti väga mõistlik, teisalt... ei, loomulikult on mul ka olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et oleks võinud heldelt priiskamise asemel rohkem raha kõrvale panna, ainult et... kui mul oleks praegu kõik see raha, siis ma ilmselt priiskaks jälle veel heldemalt. :) 

Loomulikult mul ei ole midagi säästmise, investeerimise jms vastu, aga... 100% kindlaid investeeringuid teatavasti ei ole. Kõigel on oma riskid - aktsiatel, kinnisvaral jne. Teispoolsusse kaasa ei võta neist ühtegi ja mulle on alati absoluutselt kõige olulisem tundunud elada, täna, siin ja praegu, täiel rinnal. Sest hinge areng on ainus asi, mille me võib-olla võtame kaasa.

Lõpuks on elu muidugi kõikides valdkondades tasakaalu otsimise meistriklass nagunii.

Tegelikult ma tahtsin vist kirjutada hoopis sellest, et 1) vahel ma ikka mõtlen, et kui ma hindan nii kõrgelt kohvi & šampanjaga hetki, ehk ma peaksin siis tegutsema (kirjutamisele lisaks, see on the one & only true love nagunii) hobi korras ka kuskil külalislahkuse sektoris? 2) see on samuti põnev küsimus, mis on parim koht elamiseks, kus on külluses vee ääres asuvaid kauni vaatega õdusaid-mugavaid kohvikuid & restosid... Võib-olla on helge emotsioon merevaatega hommikukohvidest ja õhtusöökidest ka üks põhjus, miks ma olen nii palju kordi Kreeka saartele tagasi läinud, Lõuna-Prantsusmaale ka...

Kevad aias

Tänase mõnusa aeglase hommiku menüü oli nagu tervisliku toituja märg unenägu - kõigepealt terrassi eest näpsatud noorte naatide ja võilillevartega vikerkaaresmuuti (ma kutsun niimoodi neid smuutisid, kuhu panen kokku punast, oranži, kollast, rohelist, sinist värvi puuvilju & marju), seejärel näkileivad oma aia murulaugupestoga. Pesto retsepti olen kunagi blogisse ka jäädvustanud, täna muidugi ütleksin lihtsalt, et peotäis kõike kokku suristada (rohelist, parmesani, piiniapähkleid, sorts oliiviõli), ei ole nende grammide pärast vaja liiga palju muretseda. :)

Karulauk on teatavasti Lõuna-Eestis haruldasem külaline kui põhja pool, aga kuna murulauk vohas peenrakastis juba pikemaks kui 35 cm ning pidavat sealt edasi puiseks kiskuma (õitsema tahab nagunii ka hakata, mis on samas muidugi ilus vaatepilt), siis lõikasin sealt. Pärast tegin netis uurimistööd, kumb on kasulikum ja avastasin rõõmuga, et kui karulaugu puhul on mainitud, et see sisaldab A- ja C-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi ja rauda, siis murulaugus leidub A-, B-, C-, K-vitamiini, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda ja vaske. Ühe maitse peaks olema küüslaugusem, teisel sibulasem, pesto sai igatahes ka murulauguga piisavalt äkiline.

Lõunaosariikides mai algusest 20 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kevadilmad meelitavad terrassile päikest võtma ja aias inventuuri tegema ka. Vaatasin vanemaid kodu- & aiablogi sildiga postitusi ning märkasin fotosid vaadates jahmatusega, kui palju suuremaks ja võimsamaks on kask ja viirpuu vahepealsete aastatega kasvanud. Punane ja must sõstar, ebajasmiinipõõsas ja martsipaniõunapuu vähem, aga siiski ka. Kreegivõsa ja toomingat piirasin veidi varakevadel, lumemarjapõõsast terrassi servas ka. Valge sirel kaevu kõrval on lihtsalt ilus.

Murulauk, meliss, maasikad ja metsmaasikad on kõik terrassi ette peenrakastidesse kolinud, nii on lihtsam ja mugavam. Eesukse juurde lisasin kaks keraamilist lillepotti, kuhu läksid begooniad, terrassile ei ole selleaastaseid pelargoone veel istutanud. Varem eesukse kõrval olnud amplihoidja liigutasin hoopis terrassile, tundus, et amplil on seal parem elu, rohkem nii päikest kui ka vihma.

Praegu kuldsetes õites forsüütiate kõrvale lisasin kaks uut aedhortensiat kahele varasemale lisaks - lopsakas õiteilu juulist külmadeni on mu vaimustust neist ainult kasvatanud. Märtsikellukesed andsid teatepulga tulpidele, isetekkelistele siniliiliatele sain kuldtähti lisaks - Aiaelu grupis, kuhu nende armsate kollaste õite tuvastamiseks pöördusin, tembeldati see küll umbrohuks, aga mis siis - kui meeldib, siis meeldib. Pojengid tõin eelmisel aastal terrassile lähemale, sirguvad rahulolevalt. Mu kunagisest neljast Kanada & tavalisest roosist kahel on ka ikka veel hing sees, eesmärk on suve poole õite järgi tuvastada, millistel. Redistest, rabarberist ja avamaatomatitest-kurkidest olen ka mõelnud, aga pole siiani otsustanud, kas viitsin tegeleda, hedonism siiski ennekõike. :)

Head uut aiaelu & -ilu hooaega! 

Aktiivne aprill

Aprilli 2026 mahtus üllatavalt palju toredaid väljasõite: lisaks tavapärasele Tallinna-Tartu-Võru liinile Viljandi, Pärnu ja Hiiumaa. Eriti naljakas on see, et Hiiumaale sattusin juhuslikult täpselt samal kuupäeval kui kolm aastat tagasi. 

Kuu algas rahulikult Tallinna lainel: tähistasime Veino 4. sünnipäeva, pühapäevasel perekondlikul lihavõtteõhtusöögil sai palju nalja, imetlesin Liina Steini imekaunist moeetendust kevadisel Tallinn Fashion Weekil  T1s, pärast maandusime jälle Veinos, kus hea muusika eest hoolitses dj Tom Lilienthal. Tallinn Music Week sattus samale nädalale, sinna ma seekord paraku ei jõudnudki.

Aprilli keskel siirdusin Võrru, aga sõitsin sealt üsna kohe edasi Viljandisse. Villa Maria on üks väheseid kohti, kuhu ma detsembrikuisel kohvikuekspeditsioonil ei jõudnud, seekord nautisin nende päikeselist verandat meeldivas seltskonnas põhjalikult. Schloss Fellini spaa proovisin ka lõpuks ära, oli ilus, nagu ka me tuba ja külluslik hommikusöök Novellis Navitrolla näituse keskel. Uus suur spaa järve ääres paistis ka jõudsalt kerkivat.

Pärast siksakilist tagasiteed Võrru sain korraks hinge tõmmata ning juba startisimegi eriti loomingulise seltskonnaga Hiiumaa poole. Põgus põige Pärnu muuseumisse oli põnev, Hiiumaal peatusime Vaemla villavabrikus, 2014. suve Kräftskivast palju ägedaid mälestusi äratanud Orjaku sadamas Kassaris ning muljetavaldavalt hiiglaslikus Viscosa kultuuritehases Kõrgessaares. Õhtused vaated roosa veini ja hommikune päikesetõus kohvi kõrvale vanasse maakivist viinakööki ehitatud Utoopia nr 9 külalistemajast & restost olid lummavad.

Veel paar päeva Võrus (veidi õnnestus isegi oma terrassil päikest võtta & lilli istutada) ja siis tulin aprilli viimaseks kultuuriküllaseks nädalavahetuseks Tallinna: vaatasin Fotografiskas lõpuks ära Anton Corbijni näituse ja nentisin, et ma jätkuvalt armastan kirglikult must-valget fotograafiat (aga ma ei mäleta enam, kas see sai alguse 2000ndate alguses Nõmme Noortemaja fotoringis käies või veel varem...), kuulasin Jazzkaare raames Rebecca Kontuse, Taavo Remmeli & Tiit Kalluste prantsuskeelset "Hymne à l'amour" kontserti ning nautisin õhtul Tanel Veenre moeetenduse "Taewas" ilu KUMUs kallite inimeste keskel. Pärast seda kõike oli muidugi vaja esmaspäeval Kalev spaas lõõgastuda. :) 

"Saatan kannab Pradat 2" filmi lisandus aprillikuu elamuste ritta veel ka, see tegi mind nii nostalgiliseks - 20 aastat tagasi, kui esimene osa esilinastus, töötasin suurepärase moeajakirja toimetajana (sellega küll paralleelid ka lõppevad, mul oli väga armas ülemus ja hiljem sain ise vaid 25aastasena peatoimetajaks).

Estraveli ajakirjas Traveller ilmus mu blogipostitusest inspireeritud lugu Andrea Bocelli kontserdist Taorminas, Postimehe kolumnis kirjutasin sellest, kuidas leida ilu ja rõõmu, kui maailm(apoliitika) tundub liiga pöörane. Eesti Elustiili Auhinnad üllatas mind kirjaga, et mind on nomineeritud kogukonna edendajana, see oli ootamatu, aga väga südantsoojendav üllatus  (“See kategooria toob esile inimesed ja algatused, mis rikastavad kohalikku elu, loovad väärtust kogukonnas ning panevad teisi kaasa mõtlema ja tegutsema. Põhjus: “Triin Katariina Tammert on oma raamatute ja muude tekstidega Võru linna suuremaks ja ilusamaks kirjutanud, tõeliseks võlumaaks.”). 

Võrust inspireeritud raamatud ongi hetkel ainsad mu seitsmest, mida veel kirjastusest ja raamatupoest paberil osta saab, "Võr(g)utamise" viimased eksemplarid on eriti hea hinnaga ja "Kaneelimaja & paradiisiaed" ka soodsam kui alguses. Teisi saab vaid raamatukogust ja e-raamatutena.

Kriminaalselt paeluvad raamatusarjad

 Ma olen siin paar kuud ühe põneva raamatusarjaga natuke nagu tsüklis (või Londonis) olnud - tõesti tuli pisut sõltlase tunne, kui mingi hetk kippus domineerivaks mõtteks, kuidas saaks nüüd jälle koju raamatu kaissu. Samas nautisin ikka vahepeal igasuguseid muid toredaid meelelahutusi ka (nagu blogistki näha). Õnneks polnud mul kohe sarja kõiki raamatuid käepärast ja Võrru ei viitsinud neid pakse teoseid kaasa vedada, nii et vahepeal oli tervislikke nädala-paari pikkusi pause.

Kõige naljakam on see, et üldiselt olen ma tugevalt armastusromaanide tiimist, nii et kui lähedane mulle tungivalt Cormoran Strike'i krimkasid soovitas, siis esimesed mitu korda lasin lihtsalt kõrvust mööda. Lõpuks, kui mulle jõudis päriselt kohale, et sarja autor Robert Galbraith on Harry Potteri raamatute autori ehk  J. K. Rowlingu varjunimi (Harry Potteri seitsmeosalise sarja lugemist nautisin kunagi väga), lubasin endale esimese krimiromaani ("Käo kukkumine") kaasa toppida. 

Mitu õhtut hiljem mõtlesin, et olgu, ma siis natuke vaatan... ja lugesin siis muidugi ööni, sest nii põnevaks läks. :) Edasi tulid juba "Siidiuss", "Kus on kurja kodu", "Surmav valge", "Vere sund", "Tintmust süda", "Haud sind jälitab" ja "Hõbedamärgiga mees". Üheksandat osa on loota ehk selle aasta lõpus või 2027. aasta alguses, kokku olevat plaanis kümme raamatut.

Esimesed osad olid 500-600 lehekülje paksused, kõige mahukam on "Tintmust süda" veidi rohkem kui 1000 leheküljega, mille ma lugesin siiski läbi kahe päevaga (ja ma ei ole kunagi õppinud mingeid kiirlugemistehnikaid, peaksin ehk lisama, sest alati küsitakse - kui on põnev kraam, siis ma lihtsalt loen kiiresti).

Hakkasin pärast mõtlema, milliseid raamatusarju ma olen veel väga nautinud... värskematest meenusid Lucinda Riley kaheksaosaline "Seitse õde", millega koos oli imetore maailma avastada ja ajas rännata; Santa Montefiore viieosaline Deverillide kroonika, kus hõljus ringi ka omajagu vaime ja millega sai Iirimaa väga koduseks; Julie Caplini "Romantic Escapes" sari, mis tekitab alati tunde, nagu oleks reisil käinud, ja mille 12 osa lugesin ingliskeelsena. Kunagi olen siinsamas blogis kirjutanud ka Albert Uustulndi Abrukast inspireeritud "Tuulte tallermaa" saagast. (Hiljem meenus, et tegelikult olen kahte kodumaist krimisarja ka väga nautinud: Katrin Pautsi saarte triloogiat ja Indrek Hargla "Apteeker Melchiori", mille vahepeal ilmunud kaheksas osa on mul veel lugemata.)

Igatahes, ma olen väga tänulik selle raamatu(sarja)soovituse eest ja soovitan seda nüüd julgelt edasi, sest oli suur rõõm tuletada meelde, kui väga ma armastan häid raamatuid, paeluvaid lugusid, sümpaatsetele peategelastele kaasa elamist ja põnevust, mis edasi saab.

Magus märts

 Mul olid mingid fantaasiad veebruari lõpus või märtsi alguses Aasiasse lendamisest, kõhklesin siiski ja imestasin vaikselt, et seekord sobivate pakkumistega kohe üldse ei näkanud. Siis jäi veel koer ka silmapõletikku, ravitsesin teda ja leppisin olukorraga, sellisena poleks raatsinud teda kellegi teise hoolde jätta... kuni veebruari-märtsi piiril uudiseid vaadates tuli tunne, et vedas. Õnneks saabus koos märtsiga kohe sulnis ehe kevad ka, Tallinna kodu aias hakkasid lumi- ja märtsikellukesed õitsema ning krookused ja tulbid pistsid ka ninad mullast välja.

Käisin väikeste sugulastega Estonias balletti "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" vaatamas, oli väga ilus. Ühtlasi tabasin end kahelt mõttelt: 1) kaunitest meestantsijatest ja nende kostüümidest - väga kena, et emade peale on ka mõeldud, et neil oleks ka silmailu ja meeleolukas lastega balletti vaadata :) 2) sain aru, et suur osa mu elust on olnud nagu seesamunegi muinasjutt - palju lõbusat ajaveetmist hulga sõbermeestega, samal ajal kui prints on ei tea kus ja teeb ei tea mida. :)

Naistepäev pealinnas oli romantiline ja armas. Südantsoojendavaid lõuna- ja õhtusööke parimas seltskonnas jätkus ka enne ja pärast seda. 

Suurem osa emakeelepäeva nädalavahetusest möödus Eesti Rahvusraamatukogu ilusas esimese korruse saalis Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil, mind huvitas eriti Marju Lauristini ettekanne raamatuaasta suure lugemisuuringu tulemustest, aga peaaegu kõik teised esinejad ja vestlusringid olid samuti väga inspireerivad (kirjandusharidusest, kirjandusteadusest, regilaulust ja luulest, esimesest aabitsast, tehisarust, Eesti kirjandusest maailmas jne). Presidendi avasõnad ja kultuuriministri lõppsõnad raamistuseks. Tegelikult oleksin tol nädalavahetusel tahtnud olla neljas linnas korraga (Võrus, Viljandis, Pärnus ka), aga mul on hea meel, et Tallinna valisin.

Koos kevade alguse (ja ühe efektse suure musta kastikaga - kanaldasin oma sisemist metsameest) saabusin mitu kraadi soojemasse lõunasse. Võru kodu terrassil päikese käes üle kümne küündivate soojakraadide käes nurru lüüa oli juba väga mõnus, peenrakastist murulauku ja selle ümbert smuutisse noori naate näpsata ka. Korrastasin aeda ja uitasin järve ääres, nauding. Käisin jälle ühel ilusal juubelipeol ja lemmikinimestega lemmikkohvikutes/restodes/pubis. Üks Tartu päev mahtus ka Võru nädalasse, sõin Pompeis ja käisime külas Sparki mustal vennakesel Süsil, kellega nad polnud peaaegu üheksa aastat kohtunud (veel kolm nunnut heledat mopsi olid ka).

Kinno ei sattunud üldse, peole muusikat nautima ja tantsima olen ka liiga vähe jõudnud, viimati veebruari viimasel reedel Aamenisse ja Glämi. Lugenud olen Robert Galbraithi ("Harry Potteri" autori varjunimi) krimisarja järgmisi raamatuid (praegu on viies pooleli), Geraldine Brooksi "Raamatu rahvas" oli meeldejääv. Võrumaa muuseumi moekunstinäitus "Pinnamood" kohaarmastusest ehk topofiiliast oli suurepärane. Postimehe kolumnis kirjutasin lugejaid muudkui juurde võitvatest digiraamatutest, mida saab osta nii EDRK, kirjastuste kui ka raamatupoodide kodulehekülgedelt, lugeda Elisa Raamatu, Rahva Raamatu ja Storyteli äpist, laenutada MIRKO keskkonnast ning Tallinna raamatukogudest.