Enneolematu mai

Maikuu 2018 tundub täiesti enneolematu - ma ei mäleta aastat, mil oleksin esimest korda mõnes Eesti veekogus ujumas käinud juba 8. mail ja siis nädalate kaupa seda jätkanud, mitu korda päevas. Pruuniks 2. juuniks on selle kõrvalmõjuna igatahes tehtud. :)

BonBoni taaselustamispidu toimus mai esimesel nädalavahetusel koostöös Disco Tallinnaga - ma olin algul natuke skeptiline, aga kui ma lõpuks kohale jõudsin, tundus küll, et kõik kunagised BonBoni näod on kohal ja pidu oli väga äge! Muidu istusin suurema osa kuu esimesest - samuti imeilusa päikeselise ilmaga - nädalavahetusest Tallinna kodus ja lugesin oma viienda raamatu korrektuuri, nii et väga hea oli vahepeal natuke tantsida ja keerutada.

Vihula mõisa ja Viirelaiule jõudsin järgmistel nädalavahetustel ka, mitmeks ööpäevaks, mõlemas kohas oli ilus ja seltskond hea, aga Viirelaiul head toitu (by Alar Aksalu) ja šampanjat (by Mumm) külluslikult rohkem. :) Traditsiooniline Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna kevadgrill toimus sel ainsal jahedal õhtul, mis maikuus oli, aga tore oli ikka. Võru ööd on selle eest olnud kõik kuumad ja ka selle paadiga, mis eelmisel aastal alles juulis vette sai, tegime juba Tamula järve peal esimesed tiirud.

Taastasin raja raamatukokku ja olen lugenud üsna palju, aga raamatute seas järje hoidmiseks on jätkuvalt parim Goodreads, ei hakka siin dubleerima. Ja nüüd paar päeva tagasi tuli trükist mu viies raamat!

Võru söögikohad

Ma olen juba päris kaua mõelnud, et peaks kirjutama Võru söögikohtadest, aga tegudeni jõuan siis lõpuks nüüd. Võib muidugi öelda, et ma tegelesin eriti põhjaliku uurimistöö ja testimisega. :) Ja see on tõesti põhjalik olnud, sest teatavasti mulle meeldib väljas süüa, aga Võrus neid kohti liiga palju pole, nii et ma olen olemasolevatele juba väga palju ringe peale teinud. Viimasel ajal räägitakse, et paar uut kohta on ka lähiajal lisandumas. Vastu suve on igatahes ideaalne aeg jagada ülevaadet olemasolevatest.

Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel akna ees rippuvad pelargoonid.

Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka praegu varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. Minu lemmikud nende menüüst on kanasalat ja -tiivad, millest on mul olnud kergekujuline sõltuvus.

Järgmisel tänavanurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik. Kuna kohvik on suhteliselt uus, saab seal esialgu peamiselt väga head kohvi ja (toor)kooki, aeg-ajalt ka kino ja muusikat (ja Stedingu keldris pidu), nüüd juba saab aeg-ajalt süüa ka ja see kõik on kuuldavasti alles algus.

Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, kunagi oli neil ka tõeliselt hea grillmenüü. Interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused ja nad on pikalt korraldanud umbes kord kuud kenasid jazziõhtuid.

Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol ja tähistamas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk - ja toit on tõesti suurepärane. Sushisalat, bataadifriikad, igat masti burgerid, šokolaadikook ja pannkoogid on imehead ning ma hoian pöialt, et eelmise suve ramen-supp uues suvemenüüs tagasi oleks. :)

Natuke edasi mööda peatänavat on klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud väga vähe, veel veidi edasi Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks. Võru "kesklinnas" on veel pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja Muffin, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud.

Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa üsna värskelt remonditud restoran, kus on pikk ja põnev menüü, teostusel pole ka enamasti viga. Ja natuke kaugemal Võru taga, Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga (pildil). Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte.

Tulbipalavik

Varakevad on see aeg, mil lõunaosariikide eelised tulevad tugevalt esile - neid päevi oli aprillis ootamatult palju, kui Tallinnas näitas 10 ja Võrus ligi 20 soojakraadi. Ma pole seda varem sedavõrd põhjalikult jälginud, kuna olen ühes või teises kohas paiksem olnud, aga seekord mõjutas see nii mõnigi kord otseselt mu valikut, kus olla. Seda enam, et pärast Gruusia reisi tundub Tallinna-Võru kolme-neljatunnine vahemaa ka üsna köömes, eriti kevadiste teeolude juures. :)

Esimene grill ja rattasõit ümber Tamula järve aprilli keskel pakkusid üsna luitunud toonides vaateid, sest ehkki õhk oli soe, rohelust veel eriti polnud. Aga ülimõnus oli ikka. 

Jätkus ka neid päevi, kui olin Tallinnas, muu hulgas proovisin lõpuks ära Baojaama ja vaimustusin täiega, sest maitseelamused olid super, ühel õhtul koju tellitud Poke Bowli toit samuti.

Käisin Kultuurikatlas kohvifestivalil, see oli tore. Pauligi kraanist tulnud Cold Brew ehk külmpruulitud kohv osutus päris uutmoodi joogiks, kusjuures kofeiini sisaldab see kaks korda rohkem kui tavaline kohv. Ja see uudis, et 2080. aastaks võib kliimasoojenemise tõttu kohv elitaarne luksuskaup olla, pani muidugi mõtlema, et võtaks ehk tassikese veel. :)

Head džässi nautisin, käisin Bad Habits Trio plaadiesitlusel Philly Joe's (ja kohe pärast seda üle hulga aja Kärbses Ennu Rattal, mis oli väga hoogne!) ning aprilli viimasel nädalavahetusel Jazzkaarel Myles Sanko kontserdil - see oli üks üsna lummava hääletämbriga mees. Järgmisel päeval toimus traditsiooniline pidu Pubi17s koos imelise Moskva-Odessa bändiga - uskumatu, et see kooslus ainult kord aastas kohtub, aga super, et just Võrus. "Kaks tüdrukut" eesti ja vene keeles ning nii mõnigi lugu veel lennutasid tuju ja jalad kõrgele.

Pealkirjast: tulbid on (veel) üks suurepärane asi kevade juures, vastupandamatud kevadlilled! Mõned on tulnud omal jalal mu juurde ja mõned ma olen toonud ning siis lihtsalt seda puhast ilu imetlenud. Ja pildistanud.

Kevad, siiski

Mulle on kuidagi tundunud, et eelmisel aastal tuli kevad varem, selles mõttes peab see ka paika, et Tamula järv oli siis tõesti juba aprilli esimestel päevadel jäävaba, sel aastal on hoolimata vahepeal üle 20 plusskraadi kerkinud temperatuuridest ikka veel järv jääs. Aga Tallinnast on jää läinud ja kõik kevadlilled kasvavad mühinal, nii et kevad on siiski graafikus, puhas rõõm.

Märtsi keskel reisilt tulles oli mu lemmikfantaasia, kuidas ma nüüd muudkui naudin olemist oma ilusates kodudes eri linnades ja kallistan koera. Mida ma olengi teinud nii Tallinnas kui ka Võrus ja sellest pole just väga palju kirjutada, ehkki selles mõttes võiks, et internet on Eestis tõesti hea, nagu tuletati mulle äsja meelde Iraanist. :)

Head muusikat, ilusat kunsti, põnevaid filme ja köitvaid raamatuid olen nautinud ning hulkunud mööda Tallinna suurepäraseid restorane ja spaasid, natuke looduses ka ja armsatega aega veetnud. Ei midagi uut ühesõnaga, välja arvatud mõned söögikohad, kuhu ma polnud varem jõudnud. Näiteks OKO, suurepärane rannarestoran, mis kolis Kaberneemest Haabneeme randa, mis on juhtumisi mu lapsepõlverand - see on kuidagi harjumatu, et nad nüüd seal on, aga samas tore ka. Kadriorus asuv Mon Repos oli mul ka proovimata, aga pärast kahte korda tundub, et neil on potentsiaali saada lausa üheks mu lemmikutest. Uuenenud Sfäärist ja Orest ma veel kujundan arvamust.

Ores käisin ma šampanjakoolitusel ja see oli huvitav, sest šampanjast on saanud üks mu lemmikjooke, õigemini üks väheseid alkohoolseid jooke, mida ma üldse joon. Valge veini klaasist, nagu kõik teadlikumad inimesed viimastel aastatel. Flute'ist võib juua proseccot, aga enesest lugupidav inimene üldiselt seda ei joo, tsitaadi lõpp. :) Mr brand ambassador ei pruukinud muidugi päris neutraalne olla selles küsimuses, aga ma kaldun temaga maitseelamusi (ja šampanja minimaalselt paariaastast vs prosecco ülikiiret valmimisaega) arvestades nõustuma.

Ja siis ma tabasin end veel selliselt ootamatult mõttelt, et ma olen harjunud mõtlema talvest kui unisest ja sissepoole vaatamise ajast (mida see muidugi on ikkagi ka), aga tegelikult on kõikidesse aasta alguse kuudesse jätkunud väga toredaid ja meeldejäävaid pidustusi - alates aastavahetusest ja sünnipäeva(de)st jaanuaris, üle ootuste Disco Tallinkist põgusa Stockholmi-külastusega ja põhjalikest EV100 pidustustest Võrus veebruaris kuni märtsis naistepäevapeoni Gruusias ja lihavõttenädalavahetuseni Võrus, igasuguseid muid väiksemaid toredaid koosviibimisi veel sinna vahele. Aga aprill algas sellega, et ehkki TMW kõlas teoorias hästi, siis ma lihtsalt ei leidnud endas entusiasmi sinna minna.

Selle asemel olen hoopis - väga mitteminulikult - ootamatult palju tööd teinud. Aga selle tulemusena on muuhulgas üks uus raamat küljenduses ja selline asi teeb ikka meele heaks.

Viimased päevad mägedes & Tbilisi

Viimastel päevadel Mestias ma enam mäele minna ei viitsinud, lugesin hoopis - paljudel meie 15liikmelisest seltskonnast oli raamatuid kaasas, Andrus Kivirähki "Maailma otsas" oli imetore ja sobis sinna maailma otsa. Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" haakus oma kohati sarnase kultuuriruumi ning temaatikaga ka. Marquezi pöörane "Armastusest ja teistest deemonitest" ja Katrin Pautsi põnev "Hull hobune" läksid kumbki ka poole päevaga.

Ja siis oligi jäänud veel viimase õhtu lahkumispidu ja sõit Tbilisisse. Esmaspäeva õhtuks oli meile kohale võlutud kohalikust (muidu kuni 40liikmelisest) koorist kaheksa võimsa häälega meest, kes laulsid ja tantsisid meile kohalikke rahvalaule ja -tantse ning vahepeal võtsid napsi ja pidutsesid koos meiega. Mu sisetunne tahtis, et me lipsaksime sealt natuke enne lõppu minema ja teeksime Bubas selle armsa omanikepaariga veel viimased kokteilid, tänu sellele saime magustoiduks ilutulestiku (sest kellelgi seal pidutsenud seltskonnast oli sünnipäev).

Teisipäeva hommikul hakkasime mööda mägiteid allapoole keerutama. Eredaim hetk oli kahtlemata see, kui üritasime läbi saada kohast, kus mudalaviin oli tee minema viinud, ja bussiga sinna kinni jäime. Ekspeditsiooni juht selgitas hiljem, et lumelaviin on kiire, aga mudalaviin aeglane, selle eest saab minema, aga kuni ma seda ei teadnud, ei teinud tasapisi bussi poole pudiseva muda ja niriseva vee vaatamine mind just rahulikumaks. :) Õnneks tõmbasid teetöölised meid ühe kalluriga sealt kiiresti välja ja teekond jätkus.

Õhtuks jõudsime Tbilisisse, mis tekitas natuke tunde, nagu oleks tagasi 1990ndate Eestis. Linn oli pimedas kaunis, päevavalges paistsid eriti vanalinna räämas kohad rohkem silma. Järgmisel päeval panime paar küünalt üllatavalt uude ja suurde Sameba Holy Trinity katedraali ning jalutasime mööda juba meeldivalt kevadehõngulist linna. 

Ägedaim elamus oli saun nr 5 - meie seltskonnale oli broneeritud kaks kahhelkivimosaiigiga kaunistatud võlvlagedega ruumi, ühes laud ja pingid, teises kuumaveeallikast niriseva väävliseguse veega täidetud suurem vann ja väiksem külmaveevann, millesse siis vaheldumisi sulpsata. Oli väga mõnus, väidetavalt ka kasulik.

Pärast läks jõeäärses Maspindzelo restoranis korralikuks peoks - Gruusia rahvusroad ja vein olid super ning tegemist on selle legendaardse kohaga, kus viiuldaja ja klaverimängija on ära õppinud Hendrik Sal-Salleri & Smilersi loo "Käime katuseid mööda", mida esitati eestlaste seltskonnale loomulikult siis kohe mitu korda, iga kord kestvaid ovatsioone pälvides. :) Hiljem istusime veel natuke Sky Baris, mis pakkus väga ilusaid vaateid.

Viimasel õhtul läksime sööma TripAdvisoris 4. kohal olevasse Café Palermosse. Keemiliste lokkidega perenaine pani menüüd tutvustades käe põlvele ja söötis hiljem ühte hõrgutist isiklikult mulle supilusikaga, koht ise oli lihtne, aga toit tõesti hea. :) Magustoitu sõime pärast elegantses Old Metekhi restoranis kõrgel jõe kohal, seal oli saksofonimuusika ja hoopis teistsugune atmosfäär.

Koduteel mõtlesin sellele, kuidas ma olen kaks aastat järjest märtsis üsna seikluslikele reisidele sattunud ja kui üllatav see mu enda jaoks on - tegelikult ma olen ju see tüüp, kes armastab eelkõige hedonistlikke rannapuhkusi, umbes selliseid, nagu oli sügisene Kreeta reis. Päevad täis päikest, ööd täis pidusid, nagu ütles üks kunagi nähtud reklaamplakat. Ja samas ma tunnen, et nii see eelmise kui ka selle märtsi reis olid mulle väga head - enda paremini tundma õppimiseks ja inimesena kasvamiseks.

Gruusia lumelauareis

Universum otsustas pärast mu eelmise postituse "Haanja on Eesti mõistes kõrgmäestik" nalja ilmselgelt mulle näidata, milline on päris kõrgmäestik, lennutades mind märtsi algul otse Kaukasuse mägede keskele, mille kohta meie ekspeditsiooni juht ütles, et ega sellest lääne pool - ehk siis Euroopas - päris mägesid ei olegi. Minu jaoks on küll ikka Alpid ka mäed, aga noh, tema on muidugi suurem autoriteet selles küsimuses. :)

Siia jõudmine oli ooper omaette, koos vahemaandumise ja lumetormiga Kiievis, kus ma mõtlesin vaikselt, kas nad seal ikka teavad, et lennukitele tuleb jäätõrjet teha - pärast, kui me juba lennukis olime ja 2,5 tundi de-icingu järjekorras ootasime, nentisin, et 1) teavad! 2) ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täide minna. Aga nagu märkis tabavalt sõber ja endine kolleeg lennukompanii aegadest: parem de-icingut oodata kui selleta lennata. Ja õnneks on seltskond nii tore, et aeg läks ka maa peal lennates.

Igatahes, lõpuks jõudsime me Gruusia loodeosas Svanetias asuvasse pika ajalooga Mestiasse, mis natuke meenutab alpikülasid, ainult et igal pool kõrguvad keskaegsed kaitsetornid ning vabapidamisel koeri, hobuseid ja lehmi hulgub kõikjal, sh peatänaval. Ükspäev nägin, kuidas lehm korraldas koertele peo - lehm tõstis prügikastist koertele pakke välja ning koos siis harutati neid ja prooviti sealt midagi suupärast leida.

Kui me 1500 meetri kõrgusel asuvast külast lõpuks Tetnuldi mäe nõlvadele jõudsime, olid kõik keerutavad mägiteed unustatud ja mulle meenus, et lumelauatada on ikka väga mõnus. Tõstukid osutusid uuteks, mugavateks ja järjekorravabadeks, rajad headeks (lugesin pärast, et suusakuurort avati siin ametlikult vaid kaks aastat tagasi). Lund on palju ja loodusvaated väga maalilised, eriti muidugi ilusa ilmaga. Esimesel päikeselisel päeval suundusin nii kõrgele kui sai ehk siis 3160 meetri kõrgusele, mis on ilmselt suurim kõrgus, kus ma ilma lennukita olen viibinud. Sealt lumelauaga alla sõites sattusin poolkogemata mustale rajale, kus ühest jupist tulin pea ees pepsi peal alla, nii et see kogemus on siis ka nüüd saadud. :)

Söök, jook & meelelahutus: Tetnuldi mäel on täitsa tore kõrts, Mestiast leidsin suurepäraste kohvijookide ja magusavalikuga armsa Erti Kava kohviku, hotell Tetnuldi lounge'ist avanevad head vaated ning Gruusia hõrgutisi pakkuvaid söögikohti leidub iga nurga peal. Peole jõudsime ka - kui Buba baaris ütlesime, kust pärit oleme, tõsteti kohe Eesti lipp letile ja näidati riiuli külge kleebitud Eesti 100 kleepsu ka.

8. märtsil avasime õdusas kaminaga Edelweissi külalistemajas pidulikult Svanetia Eesti maja, avapidu oli võimas ja järgmistel eestlastel on siin loodetavasti veel kodusem tunne.

Vastlapäev & sõbrapäev

Võrus oli eile nagu kevad, päike säras ja räästad tilkusid. Järv on muidugi ikka paksu jääkaane ja valge lumekorra all, tuletades meelde, et on siiski veebruari keskpaik.

Teisipäeval käisime Haanja pool (mis on Eesti mõttes peaaegu kõrgmäestik, hehe, aga tõesti, seal on ka suvel alati pisut jahedam) Veemäe puhkekeskuses tuubiga kelgutamas ja vastlaliugu laskmas. Päris rajud rajad olid, nii et mõtlesin pärast vanarahvatarkuse peale, et pikad liud, pikad linad - äkilised liud, äkilised linad? Kõlab paljulubavalt. :)

Istusin eile oma punases kleidis - sõbra/valentinipäevale väga kohaselt, aga see on lihtsalt mu lemmikkleit viimasel ajal - pikalt Stedingu kohvikus lõõmava kamina ees ja kirjutasin, nauding. Ja mõtlesin muu hulgas sellele, et tegelikult olen ma ikka traditsioonidelembesem, kui kunagi arvanud oleksin.

Mulle meeldib vastlapäeval liugu lasta, hernesuppi ja vastlakukleid süüa ning eilne roosikimp ja šokolaad, nagu ka mitme kalli sõbra "Head sõbrapäeva!" kõned tegid mulle suurt rõõmu. Muidugi, kelgutamine, roosikimbud, kingitused ja sõprade kõned rõõmustavad mind sama palju või rohkemgi ka muudel päevadel. Nende asjade poolkohustuslikkus on see, mis ilmselt paljusid nende tähtpäevade juures segab, aga need saab ju soovi korral ka heleda lauluga üle lasta.