Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina

 Montenegro oli minus kõhklevat kiusatust tekitanud juba mitu aastat, kohale jõudsin sinna teisel katsel - esimesed, kevadel oktoobri alguseks ostetud lennupiletid läksid tarkusehambaseikluse tõttu tuulde, aga kuna need olid algusega Riiast ja nädalaks, siis lõpuks olin päris rahul, et sain osta uued algusega Tallinnast ja piirduda nelja ööga. Maandumine õnnestus samuti teisel katsel - rattad puudutasid tol sombusel pühapäevahommikul Tivatis juba peaaegu lennurada, kui nina uuesti taeva poole tõstsime, nii et pool rahvast oli muidugi näost kaame, ma flirtisin mõttega, et ehk saame hoopis Dubrovnikusse ja lohutasin Estonian Airi aegse kolleegi sõnadega lähikondseid, et ärge muretsege, taevasse pole ükski jäänud. :) Aga pärast auringi saime teisel katsel siiski kenasti maandutud.

Mul oli kaheks esimeseks ööks Tivatis basseini ja vaimustava merevaatega rõduga korter ning kaks viimast ööd peatusin Budva vanalinna südames. See oli hea valik, sest ehkki Tivatis on ilus rannapromenaad ja sadam (mille kauneim pärl on Montenegro mereväe kolmemastiline purjekas Jadran), tundus see linnake mulle muidu üsna igavavõitu. Natuke seal jalutada ja endale nunnude kassipoegadega Sofi lemmikkohvikuks leida oli siiski tore. 

Rõõmu tegi seegi, et sain reisi lühidusest ja 20 plusskraadi kanti ilmaennustustest hoolimata siiski iga päev päikest, pool päeva isegi Tivatis basseini ääres päevitada ja Budvas meres ujuda. Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mõistlik oleks olnud käia septembris Montenegros ja oktoobris Kreeka saartel, mis on lõuna pool ja kus näitab siiani 25+ soojakraadi, aga samas ringi seiklemiseks oli see umbes 22C ideaalne.

Esmaspäeval tegin daytripi mägede vahele lahesoppi peidetud Kotori, mis on väga maaliline ja imetilluke. 12.-14. sajandi vahel ehitatud UNESCO kaitse all olev vanalinn meenutas mulle natuke Spliti Horvaatias. Sõin jäätist, imetlesin linnamüürilt vaateid Kotori lahele ja jahtidele, efektset Gurdichi väravat, käisin St Tryphoni katedraalis ja jalutasin läbi kellatorniga Relvade väljakult. Muide, linnas on ka kassimuuseum.

Teisipäeval liikusin edasi Budvasse ning ehkki ootused olid madalad, meeldis see mulle lõpuks kõige rohkem. Seal oli rohkem elu ja melu, kutsuv rannapromenaad (kus söögikohtadest soovitati Portot, Jadranit ja Olimpi, aga ma sain parimad kogemused hoopis Rivast) ning kompaktne vanalinn Poeetide väljaku ja tsitadelliga, kus peitub õdus väike raamatukogu ja mille tipust avanevad head vaated kogu linnale ja merele. Kindluse juures on päris kõrvuti ka St Ivani ja Püha Kolmainu (St Trinity) kirikud, soovitan kindlasti viimasesse sisse vaadata - see on küll pisike ja seal ei tohi pildistada, aga ikoonid on imekaunid ja atmosfäär eriline! Mu suurim lemmik oli aga "Tantsiva tüdruku" skulptuur üsna vanalinna lähedal - nii kaunis ja graatsiline! Budva on üle 2500 aasta vana ja Aadria mere rannikul üks vanemaid asulaid, mis on jõudnud kuuluda muu hulgas pikemalt nii Kreeka, Rooma, Veneetsia kui ka Austria-Ungari impeeriumi valitsemise alla.

Aga. Mul kripeldas ju seni külastamata Bosnia ja Hertsegoviina lähedus ka, nii et ehkki bussiühendused olid nõrgad (vaid üks buss päevas sinna ja tagasi) ning ilmaprognoos kolmapäevaks kohutav (torm, tuul, vihm, pluss start varahommikul pimedas) võtsin selle seikluse siiski ette ja olen nii õnnelik, et seda tegin! Sest ehkki lõpuks kulus bussisõitudele 4+4 tundi ja meenus, kui tüütu asi on passikontroll (2+2 korda sabas seismist mägedes asuvates piiripunktides), siis merevaated olid vapustavad (sõitsime umbes 40 kilomeetrit mööda lahe serva Kotorist Herceg-Novini), mäed ja nende kohal tiirlevad kotkad samuti... Mägiteid ma vanasti ei armastanud, aga olen vist karastunud (aitäh, Gruusia - pärast 2018. aastal sealsetes mägedes tee ära viinud mudalaviinis bussiga kinni istumist tundusid Montenegro ja Bosnia teed lapsemäng!). 

Bosnia ja Hertsegoviina lõunapoolseimas linnas Trebinjes lonkisin natuke ringi, vaatasin vanalinna, rahvusmonumendist Arslanagići/Perovica silda üle Trebisnjica jõe, Issanda Muutmise katedraali (Holy Transfiguration Orthodox Cathedral - loodan, et tõlkisin õigesti) ja Gradski parki, šoppasin kiirelt veidi, kohvitasin ja sõin. Ükski sealne hotell päris seda nägu ei olnud, et ma seal omapäi ööbida oleksin tahtnud ja bussid hilinesid, seetõttu jäi üsna lühikeseks see visiit.

Sellegipoolest oli tagasi Budvasse jõudes ja õhtuks head valget kala kohaliku valge veiniga nautides ning järgmisel hommikul rannapromenaadil Rivas hommikust süües ja kohvitades suu kõrvuni ja eufooria laes. Olen jah natuke segane, et mul on vaja sellistesse kohtadesse ronida, aga... see 100% elus olemise ja enesearmastuse tunne oli seda sajaga väärt! Ah jaa, kolm abieluettepanekut sain sel reisil ka (õnneks mitte liiga tõsist), ühe küll telefoni teel teiselt reisil olevalt eestlaselt, aga kaks kohalikelt - ühte väljakut Budva vanalinnas vältisin lõpuks, kuna esimene kord sinna sattudes hõiskas mingi tüüp mulle "Marry me!" ja teine kord "Aahh, my wife!"! :)

Suvine september

Pärast viit kuud suvekleidi- ja plätuhooaega (ja ligi nelja kuud bikiini- ja trikoohooaega ehk päevitamisi & järves ujumisi) on kuidagi harjumatu, et tuleb soojemate riiete poole vaadata. Samas mulle meeldib romantiline sügis väga ja saapad-kampsunid-kasukad ka. Ei saa muidugi unustada, et Eesti suvi pakkus ka hetki, mil need tuli kapist välja otsida, loodame, et talvel juhtub sama suvekleitide-bikiinidega. :)

Viis kuud suve on igal juhul väga hea saavutus ja septembris oli veel täiega suvi. Sooja merega Kreetal eriti, aga Võrus ja Tallinnas ka. Pealinn on sügisel sulnis, nii et olengi septembris rohkem siin olnud (sest paraku on Võrus nii gurmee- kui ka kultuuriküllusega juba mõnda aega üsna haledad lood). Aga jõudsin ikkagi paar korda Võrru ka, kus säravaim sündmus oli sõbranna ilus sünnipäevapidu mu terrassil.

Tallinnas jäi augusti lõppu üks eriti mõnus varajane õhtusöök Saltis ja Vana Tallinna ooperigala Estonias, afterpartyga Kompus & Vatikanis. Septembris käisin Mulligaleriis oma raamatu(te)st rääkimas, see oli üks väga südantsoojendav šampanjane õhtu imeliste naistega. Pärast reisi jõudsin Disainiöö festivali raames Krulli kvartalisse DOM 2024 moeetendusele, Vilve Undi kollektsioon oli äge, MooMoo ja Anna Viik huvitavad ning Matrix Protecti etendust elavdas Võru oma supermodelli Alar Siku lavale astumine. "Valgus kõnnib" Kadriorus tõmbas kuuldavasti kolm õhtut Kadrioru liikluse umbe ja massid kohale, meil sujus reedene visiit sinna õnneks sujuvalt ja meeldivalt. Rahvast oli tõesti palju, Võrus ununeb vahepeal ära, et nii palju inimesi saab üldse olemas ja korraga samas kohas olla. Pärast pidutsesime Butterflys ja Bailas, sai nalja, kokteile, tantsida ja uusi taanlastest sõpru.

Runbjarniga käisime samal laupäeval merel, oli ilus ja (tragi)koomilisi hetki ka. :) Mu väike sugulane sai 7 ja läks kooli ning vanaema 91, nii et meeldivalt palju olen ka pereliikmetega aega veetnud. Lisaks hulk toredaid kohvitamisi ja natuke šoppamist. Tegelikult oli rõõm seegi, et mul õnnestus oma viiendast ja viimasest tarkusehambast lõpuks vabaneda, läks õnneks kiiresti, aga taastumisprotsessi tõttu on kuu lõpp pigem kodune ja rahulik olnud.

Kodune Kreeta

 Veetsin septembri keskel nädala Kreetal. See oli mu kolmas reis sinna, aga esimene üksi. Mul oli esimesel kahel korral ka väga tore, mis on ilmselgelt põhjus, miks ma sinna tagasi kippusin, aga see reis... üks elu parimaid puhkusereise! Seitse päeva päikest ja sinitaevast, temperatuurid päeval +30 kraadi ja öösel +25 ligi, veetemperatuure ei vaadanud, aga meri oli soe, soolane ja mõnus, ujusin iga päev eri randades ning vahelduseks hotelli viiest basseinist ka mõnes.

Nautisin oma pikki aeglaseid hommikuid, kirjutasin toas või rõdul, sõin hommikust hotelli basseini ääres, seejärel jalutasin jääkohvile oma eelmise Kreeta reisi lemmikkohviku terrassile - seal lihtsalt on See Miski, suurepärasele kohvile lisaks sõbralik teenindus, kaunis ruumikujundus, vapustavad merevaated ja lainemüha. Mõnel päeval jäin pärast 12 sinnasamasse alla lamamistoolile tundideks päikese kätte ja türkiissinises läbipaistvas vees ujuma ning raamatut lugema, mõnel päeval jalutasin ühele või teisele poole kaugematesse randadesse või tegin pikemaid väljasõite. Agios Nikolaosesse näiteks, kus olin varemgi käinud ja mis on jätkuvalt imeilus, aga järveäärsetesse turistilõksudesse takerdumise asemel leidsin seekord vanalinna tagant mõnusa supelranna ja väga hea resto.

Reedeks võtsin ekskursiooni Kreeta ainsa Eesti giidi Britt Lõhmusega. Eelkõige Lasithi platool asuva Zeusi koopa pärast, kus peajumal legendi järgi sündis (kuna olen Kreeka jumalatest omajagu lapsena lugenud ja mäletatavasti käisin Küprosel armastusjumalanna Aphrodite sünnikohas, siis ahvatles) ning mis pidi septembri lõpus kaheks aastaks kinni minema. Ma arvasin muidugi, et nad lihtsalt müüvad mingi uru külastust, aga stalaktiitide-stalagmiitidega Zeusi koopa võimsus ületas kõik mu fantaasiad. Korralik pepsitrenn oli see muidugi ka, kõigepealt kilomeeter mäkke ronida, siis pikalt mööda treppe koopa põhja, uuesti üles ja alla. Aga ma olin ja olen endaga nii rahul, et seal ära käisin! Muide, Lasithi platool saadakse kartuleid ja tsitruselisi kolm saaki aastas, kodumaisel kartulivõtuhooajal ehk tore teada. :)

Ülejäänud programm jättis mind algul sellest lugedes üsna leigeks, aga kogu päev osutus väga inspireerivaks: 200 aasta pikkuste traditsioonidega noatöökoda ja Kreeta 80 aasta pikkuse vabadusvõitluse lood, kohalike hõrgutiste degusteerimine, keraamikatund, armas väike Neitsi Maarjale pühendatud Kera Kardiotissa (tõlkes Südame Daami) klooster umbes 10. sajandist ja üle 4000 aasta vana Knossose palee. Selle viimase puhul olen ma eriti õnnelik, et ma sinna koos giidiga sattusin: Briti lood minoalaste kõrgkultuurist ja naistemoest (lehvivad seelikud, torso ja õlad kaetud, rinnad paljad), kuidas kõikidel freskodel on naised lihtsalt ilusad ja mehed teevad tööd, kuidas naisi austati ja jumaldati, haakusid ideaalselt minu "naine võidab lõõgastudes" teooriatega. :) 

Päev oli muidugi pikk, nii et õhtul tagasi jõudes olin üsna oimetu, aga sellisel soojal õhtul ei saanud ju koju ka jääda, nii et läksin sööma ja ühele veinile, mis viis muidugi igasuguste lõbusate seiklusteni. Põnev oli näiteks näha, kuidas ühe hotelli & resto omanik elab, privaatsetele majatuuridele pole ma teatavasti kunagi suutnud vastu panna. ;) Laupäeva õhtul olin puhanum, aga seiklused leidsid mind ka siis - käisin kohalikus Malibu ööklubis ja sattusin lõpuks mitu kilomeetrit Hersonissosest eemale imeilusasse randa nimetusse salabaari, kus ootasid hõrgud värsked Pina Coladad ja unustamatud vestlused.

Uusi sõpru ja austajad jätkus ka nädala sees enamikku õhtutesse, kreeklaste külalislahkus on midagi erilist, soost ja vanusest sõltumata - prouadki kohtlesid mind nagu kadunud tütart, kes on lõpuks koju jõudnud. Ühel õhtul inimesi vaadates sattusin vestlema kahe Belgia tüdrukuga kõrvallauast, kelle suud kukkusid lahti, kui kuulsid, et ma olen üksi reisil - nemad olid ka kahekesi olles muretsenud turvalisuse pärast. Noh... kõige ohtlikumad hetked mu õhtutes olid need, kui ma õhtusöögi kõrvale joodud klaasist veinist pisut kõrgendatud meeleolus hotelli poole jalutades pidin läbima ahvatlusi täis šoppamistänavad. Sinna jäi hulk raha, aga kuna ma sain vastu palju ilusaid kleite, kotte, Kreeka disaini ja muud, hea hinna-kvaliteedi suhtega pealegi, siis ma väga ei nurise. :)

Õhtust sõin enamasti vanades ja uutes lemmikrestodes, Akrogiali ja Skipper nägid mind kõige rohkem. Traditsioonilised tzatziki, pita, kreveti saganaki, frititud suvikõrvitsaõied, frititud kalmaar, souvlaki ning muud hõrgutised olid imemaitsvad - see on see, miks ma armastan Kreekat, Hispaaniat, Prantsusmaad, Itaaliat - toit, vein ja kohv on peaaaegu alati ja igasuguse tasemega restodes head. Ühel õhtul käisin päikeseloojangut vaatamas ja niisama uitamas idüllilises Koutouloufari mägikülas, kust tagasi alla oli üsna lühike jalutuskäik.

Ma olen enamiku oma reise planeerinud ise (või on seda teinud peikad), aga see pakettreisi kogemus oli väga meeldiv - ma teadsin täpselt asukohta, kus tahtsin olla, sain hea pakkumise ja olin hotelliga rahul, mul oli Estravelis väga sümpaatne reisikonsultant, lennud airBalticuga sujusid kenasti ning ka transfeerid üle ootuste kiirelt. Aitäh, Kreeta! Κρήτη, ευχαριστώ!!!

August lipsas mööda

Suurema osa augustist oli Merkuur teadagi kus (retrograadis!) ja oli tunda ka. Samas aja maha võtmist ja tagasi vaatamist soosib see vägagi, nii et saingi palju lihtsalt Võrus paigal olla, lausa mitu nädalavahetust ka, mis on muidu suvel haruldane. Võru nädalatesse mahtus palju (jää)kohvitamisi Katariinas ja Nammis, õhtusööke Kolmes, häid hetki Suures Munas, päikest, vihma, vikerkaari, jalutuskäike, rattasõite, ujumisi üle kallaste Tamulas ja teistes järvedes. Paar terrassijoogat ja parasjagu tantsusamme samuti.

Ühel reedel oli Playa Võrus Hea Story, nad lihtsalt on nii helgete vibratsioonidega bänd, tantsisime ja nautisime, pärast põikasime läbi ka Stedingu keldrist ja ühelt spontaanselt jämmimiselt. Järgmise reede Eesti muusika peol samas kohas sai nalja ja uusi sõpru. Laupäev augusti keskel Rõuges ühe kena 35. sünnipäeva, maitsvate toitude, sportlike mängude ja mullivanniga oli ka mõnus.

Meeldejäävaid elamusi sattus ka nädala keskele - ratsamatk Pangodis oli ammuse unistuse täitumine ja kalarestos ka pärast tore. Orm Oja õhtusöök Viirelaiul, jalad vees, oli mul seni proovimata, aga pakkus sümpaatseid uusi tutvusi ja imelisi maitseelamusi: šampanja kõrvale jumalikke tatrapliine siiamarja, seenesalati, munavõi ja värske soolakurgiga, hiljem vitello tonnatot, parti trühvlite-puravikega, passionikreemi vaarikatega ja šokolaadi - ja seda kõike palju!

Võru 240. sünnipäeva nädal oli Võru suve crème de la crème, nagu ikka. Igasuguseid lõunasse saabunud armsaid ja kuulsaid sõpru-tuttavaid sattus mu hommikukohvide ja õhtuste päikeseloojangute seltsilisteks. Nädal algas Lasva 20. järvemuusika ja veetorni külastusega, seenele jõudsin lõpuks, Kubija spaasse üle tüki aja, vanakraamilaadale vanal staadionil, Liiva-ATE avatud uste päevale, reede õhtul järvelaval esinenud Võru noorte sümfooniaorkestrit ja pärast keskväljakule 2QuickStarti kuulama ka (jälle kampsunis ja kasukas, nagu Eesti suvel vahel ikka juhtub). Pargiraamatukogus esinemine koos Contraga oli südantsoojendav ja imetore, aitäh kõigile, kes kesklinna parki kohale jõudsid ja selle pärastlõuna nii meeldivaks muutsid! Mu terrassipeo 2024 ajaks oli õnneks 28 kraadi sooja ja sellest kujunes üks imeline suveõhtu, kaunites kleitides inspireerivate naiste ja ägedate meestega (kas saab miski veel elevusttekitavam olla kui hetk, mil lõpuks ometi kaunilt renoveeritud maja nurga tagant tuleb üllatuskülaline kasti šampanjaga?!).

Mu lapsepõlverannas Haabneemes oli ühel suvepäeval hea olla ning ühel augustiööl Türisalu pangal langevaid tähti vaadata ka. Ma olen väga õnnelik, et mu augusti lõppu mahtus ka veel üks Pärnu - õhtusöögiga Oreganos ja hommikukohviga Pastoraadis, nagu tavaks saanud, sinna vahele südamlikud taaskohtumised ja vastastikku toetavad vestlused, Koidula park ja Pärnu rand.

Filmielamused piirdusid "Madam Clicquot" ja "Ei iial enam" linateostega, lugemise väljakutse 2024 on kavas sügiskuudel uuesti tõsiselt ette võtta. :)

Kuum ja kultuuriküllane juuli

Juulis plaanisin puhata ja tegin seda ka, aga lõpuks oli intensiivne, nagu ikka. :)

Kuu algul tundsin, et tahaksin veel ühte Pärnu nädalavahetust ja universum soosis seda lausa kahe sünnipäevakutsega, nii sisaldaski siis laupäev Pärnus kleitide-kimonote ostmist Moeka disainiturult Silueti ees, Mullipiknikku kaaviari & hea šampanjaga Koidula pargis, mõnusat õhtuoodet (tzatziki & pita, kreveti saganaki & klaas valget veini, nagu ikka) Oregano terrassil, seejärel üht 5. sünnipäeva MUM Café terrassil ja 55. sünnipäevapidu Sunseti Kaptenisaalis. Ma olen väga õnnelik, et jõudsime veel Wunderbaari Disco Tallinnale ka, kus täismajale mängisid suurepärast tantsumuusikat dj Tom Lilienthal ja kultuuriminister-dj Heidy Purga. Estonia Resort Spa & Hotel hoolitses hea une eest.

Võrus ootas uue nädala sees teisipäeval ka üks jalkavaatamisega ühendatud sünnipäevapidu ja neljapäeva õhtul algas Võru pärimustantsu festival 5Miinuse & Puuluubi kontserdiga (mille lavapaigutus polnud ehk kõige õnnestunum, kuulajaid oli aia taga oluliselt rohkem kui seespool). Mind tõi too nädalavahetus hoopis pealinna, The Tall Ships Races Tallinn 2024 oli muljetavaldava programmiga. Kuulasime reede õhtul Noblessneris Jaan Sööti, pärast sõime mõnusalt Lores, laupäevaste eredamate elamuste hulka mahtusid merelaulud Lennusadamas Marko Matvere esituses koos Tõnu Kaljuste & Tallinna Kammerorkestriga ja Eda-Ines Etti Kalaranna laval. Lisaks merereis Lennusadamast Piritale jahtklubi uut ilusat hoonet vaatama, klaas šampanjat Hiltoni Linnutee baaris ja hilisõhtused kunstielamused Kadriorus heas seltskonnas.

Pärast seda tahtsin ainult Võrus paigal olla ja seda ma ka sain. Nautisin piiritult oma pikki aeglaseid hommikuid, kaua magamist, hommikusööke voodis, kirjutamist-lugemist, mõnusaid kohvitamisi kodulähedastes kohvikutes, päevitamist-ujumist, õhtuseid rattatiire, kinoskäike ja terrassihetki. Nädalavahetusel õnnestus ka maakonna piiridesse jääda - mõtlesin, kas üldse lähen Ostrova festivalile, aga mul on hea meel, et ikka läksin, see on lihtsalt nii armas, väike ja õdus oma ühe lavaga, mille muusika kostab igale poole, nii et visuaalselt vähem ahvatlevaid artiste võib hoopis eemal head šampanjat nautides kuulata. :) Aga Heidy Tamme & Horoskoobi ajal olin ma igatahes lava ees ja võlutud - 80+ vanuses diiva ja legend säras laval, keeras publiku mängleva kergusega ümber sõrme, viskas paremaid nalju kui nii mõnigi püstijalakoomik, vapustas oma vokaaliga, pani publiku laulma ja nautis seda kõike ise silmanähtavalt. Super elamus!

Juuli viimase nädala lõpus ootas armas Viljandi folk - lugesin kokku, et minu kahekümnes! Sain seda seekord küll paraku vaid reedel nautida, aga mahutasin sinna lisaks headele hetkedele kohvik Fellinis fragmente lausa seitsmest kontserdist: Maqamat Ensemble & Nissim Lugasi (Iisrael), Curly Strings, Canzoniere Grecanico Salentino (Apuulia, Lõuna-Itaalia), Trad.Attack!, Hypnosis Negative (Eesti/Kanada), RURA (Šotimaa) ja OMIRI (Portugal).

Järgmisel hommikul oli üsna varajane start keskpäevasele praamile, mõnus lõuna Muhu Lõunaranna sadama Kala resto & baaris ning seejärel esinemine Sumari raamatukohvikus. Jõudsin natuke eelmisi esinejaid ka kuulata, Armin Kõomäge ja Mudlumit, rõõm. Pärast mu etteastet tegime veel kiire ampsu Liival iga kord fantastilises Island Burgeris (mis pakkus ka uskumatuid ootamatuid kohtumisi), sest olime hoiatatud, et Kuressaare söögikohad on ooperipäevade tõttu üsna ülerahvastatud. 

Ma olen nii tänulik, et mu elus on selliseid sõpru, kes kuuldes, et saabume laupäeva õhtuks Kuressaarde, varustasid meid kutsetega ammu välja müüdud Ooperigalale ja kinkisid hotellitoa pealekauba! Mu armsad pereliikmed olid ka seal ja ootasid meid soojenduseks oma terrassile dringile & snäkile, nii et programm oli tihe. Ja see Ooperigala... ma olin esimest korda Saaremaa Ooperipäevadel (sest mul ongi 22 aastat samal ajal kogu aeg Viljandi folk olnud) ja see kõik oli muljetavaldavalt ilus. Lossihoovi ehitatud ooperisaal, punased vaibad, Opera Royal saal valgete linadega kaetud ümmarguste laudadega. Ning muusika... ma olin lihtsalt lummatud. Võrus võib ju ka vahel unistada kõrgkultuurist, aga... khm. :) See Kataloonia Ooperiteatri etteaste, muusika kõrgus, ülim puhtus, ilu... ma istusin seal saalis selle kõige keskel ja olin ülepeakaela tänutunnet täis - elu ja loomingu, pere ja sõprade eest. Ning ma mõtlesin tänutundega ka oma põhikooli muusikaõpetaja Kontusele, keda me tol ajal üldse vääriliselt ei hinnanud, aga kes sundis meid käima Estonias ja hoolitses meie muusikalise silmaringi eest. Ooperigala programm sisaldas tänu talle nii palju tuttavat ja armsat, lemmikteoseid, mis panid hinge kaasa helisema. Puhas armastus. Hiljem põikasime veel läbi Rannakuuri terrassilt, kus kallis sõber pakkus sumedas öös klaasi head šampanjat ja dj Romily valis muusikat.

Filmielamused: käisin Võrus Kandles (mõnel juhul ainsa inimesena saalis) vaatamas hoogsat muusikafilmi "Girl You Know It's True: Milli Vanilli lugu"; ideaalset kohtingufilmi 1960ndate NASAst "Lennuta mind Kuule"; armsast lilleneiust rääkivat "Kui ta vaid teaks"; üdni prantslaslikku linateost "Pariis, mu paradiis".

Jumalik juuni

Lendlesin suurema osa juunist armastuse ja õnnetunde laineharjal - ei teagi, kas põhjuseks uue raamatu ilmumine või lihtsalt sulnis suvi, vabadus ja ilu. Lemmiklinnade suvise checklistiga on ka juba hästi, olen jõudnud Muhusse, Kuressaarde, Pärnusse, Haapsallu, Võrust rääkimata, vaid Viljandi ootab juuli lõpus oma järge. 

Juuni algas Gospa 20. sünnipäeva nädalavahetusega - ma olen nii tänulik selle kutse, ilusa peo ja mõnusa minipuhkuse eest Kuressaares! Boonusena jõudsime pärast massaaže, basseini ääres päevitamist ja Gospa resto terrassil naudisklemist laupäeva õhtul Prelude vinoteeki sööma ja Rannakuuri avapeole ka. Sinna- ja tagasiteel võtsime Muhus Island Burgeri ülihead burksid, kodutee Võrru kulges topeltvikerkaarte alt.

Raamatuesitluste nädalast juba kirjutasin, aga sinna vahele mahtus ka afterparty ägedate naistega Võrus Pubi17 terrassil, südantsoojendav õhtusöök minu perega Hiltoni resto terrassil, kõige armsamas seltskonnas Arvo Pärdi keskuse külastus ning sõbra sünnipäevapidustused Pärnus - reedel Pärnu Jahtklubis ja laupäeval Oreganos. Villa Wessetisse ja Körti jõudsin kergetele vahepaladele, pühapäeval ka oma Pärnu sugulasi vaatama ja Uue Kunsti Muuseumi XXXI rahvusvahelisele aktinäitusele "Mees ja Naine: SOS!" (kogu muule inspiratsioonile lisaks oli rõõm seal taaskohtuda ühe Evald Okase maaliga, mis mulle juba kunagi Haapsalus väga meeldis).

Mõned hingetõmbehetked Võrus oma terrassil (ja sõprade omadel ka) ning siis tuli jälle minna: käisin juunis Tallinnas kokku kolmes kohas oma uuest raamatust ja muust põnevast rääkimas - Retro FMi hommikuprogrammis, Star FMi hommikuprogrammis ja Postimehe "Naistejuttudes". Väikesest lavanärvist hoolimata hakkas kogu see raadioelu mulle väga meeldima - õdusad stuudiod, meeldiv seltskond... Üks live-esinemine ootab veel ees, juuli lõpus Muhu raamatukohvikus.

Võimalus pärast seda sumedas suvises Võrus paigal olla tundus õnn ja rõõm, uus kena Playa Võru rannabaar Tamula rannapromenaadil avas juuni keskel oma uksed, avapidu Teele Viiraga meeldis mulle väga. Läksin küll kasuka ja saabastega, aga õhtu oli vaikne ja nii väga mõnus. 

Suvist pööripäeva tähistasime romantilise õhtusöögiga Vidrike Külamajas, sealt edasi õnnestus mul endale uskumatu, aga väga tore jaaniralli korraldada. Reedel lõpetas mu ristipoeg Tartu Ülikooli IT cum laude, tähistasime jõe ääres Toko katuseterrassil, mille köök oli absoluutselt vaimustav. Magustoiduks sõitsin Moostesse, kus tähistasime sõbra Räpina Aianduskooli lõpetamist, hiljem jätkasime Võrus Playas ja pubis.

Laupäeval lõuna paiku startisin Pärnu poole, veetsin seal mõned meeldivad tunnid. Kõigepealt Oreganos tzatzikit pitaga ja kreveti saganakit nautides, lisaks sattusin seal oma kunagise kihlatu abikaasa sünnipäevale - oli väga armas taaskohtumine & tutvumine! Lonkisin natuke niisama ringi, õhk oli magus ja pärnad tilkusid mett (tsiteerides erinevaid laulusõnu), vastu jalutanud võõradki naeratasid ja hea oli olla. Edasi võtsin vastu kutse Vana-Pärnusse ühele imelisele soojendusega basseiniga terrassile, käisime ujumas ja veetsime meeldivalt aega. Kella 21ks jõudsin Virtsusse praamile ja edasi Muhu Namastesse, mis oli mu "tahaks minna" nimekirjas olnud väga palju aastaid ning osutus täpselt nii imekauniks või veel paremaks kui piltidelt nähtud. Mul on hea meel, et olime kaks ööd, saime puhata ja nautida. Lõunaranna sadama uus Kala resto & baar oma suurepärase kohvi, Mimosade, kalatoitude ja muude hõrgutistega oli lühikese jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, käisime seal mitu korda. Unelmate puhkus ja jaanipäev! Lõbusa seltskonnaga laulmiste, hoogsate tantsukeerutuste, gurmee, šampanja, pärjapunumise & lõkkega.

Esmaspäeval põikasin läbi Meite Napolist ja kalli lapsepõlvesõbra juurest, seejärel keerasin autonina Haapsalu poole, sõin Hapsal Dietrichis lõunat, vaatasin sõprade õdusat uut pesa seal ning maandusin siis isapoolsete esivanemate talus, kus pärast õhtusööki varsti magama vajusin. 

Järgnenud paaril päeval Tallinnas oli ka toredaid uitamisi mere ääres ja mujal. Võrru tagasi jõudes olid mu sotsiaalsed patareid nii laetud, et oleksin olnud valmis ka rahulikumaks olemiseks, aga elul olid teised plaanid: reede õhtul leidsin end kõigepealt artisti käepaelaga Retrobestilt ja tõesti korraks ka lavalt, kust tõin dj Tom Lilienthali hiljem Võrru, kus ta rannabaaris kella kaheni öösel rahvast tantsitas. Olime sõbrannaga vahepeal dj-puldi kõrval pehmel vaibal siruli, et siis edasi tantsida, pikutamine teeb ikka head. :) Koju jalutades sulpsasime natukeseks järve, oli imeline soe öö. Muide, ujumispäevi tuli mul mais ja juunis koos eelmise kuumalaine ja Kreekaga kokku vist umbes 15, oleks muidugi rohkem võinud.

Kunsti & muusikaelamused said vist kõik juba mainitud, kinno jõudsin ainult filmi "Homme on ka päev" vaatama, raamatute lugemisega olen graafikust puhta maas, tuleb tunnistada. Kohviku- ja toiduelamusi jätkus ka häid ning mul on rõõm näha, et mu Võru söögikohtade postituse või suve mõjul on mitme koha lahtiolekuajad pikenenud. :)

Kaneelimaja & paradiisaed

Mu ägeda Võru-Tallinna-Pärnu raamatutuuri üks ilusaid ja meeldejäävaid hetki oli see, kui mind Tallinnas intervjueerinud Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio ütles, et talle meenutas mu raamat "Kaneelimaja & paradiisiaed" kõiki neid "Toscana päikese all", "Aasta Provence'is" jt sarnaseid teoseid. Minu jaoks oli see suur ja südantsoojendav kompliment, sest mulle on need raamatud ja filmid väga meeldinud. Ja tõesti, suures plaanis me kõik läksime lõunasse ja asusime maja renoveerima. :)

Täna hommikul sattusin sealt edasi mõtlema õnne valemi peale, mille kirjanikust sõbraga kunagi ühe vestluse käigus sõnastasime ja mis ka raamatusse jõudis: loodus & looming. Loodus tasakaalustab ja maandab, looming pakub loomisrõõmu ja annab tiivad, ideaalis ka suurema (elu)eesmärgi, võimaluse anda sellega ka teistele midagi. 

Edasi mõeldes taipasin, et see seletab mu jaoks ära eestlaste ja teistegi kinnisvaralembuse: majade ehitamine ja vanade renoveerimine ongi kaunis missiooniga tegevus, eesmärgiga luua oma perele kodu ja pakkuda teistelegi mõnusaid peatuspaiku. Minu neli aastat selles valdkonnas viisid küll taipamiseni, et ma eelistan enda peamise loomevaldkonna ja missioonina siiski pigem kirjutamist - inspiratsiooni, rahu, lootuse, rõõmu, ajaviite ja meelelahutuse jagamist.

Samasse väravasse taipamisi pakkus ka esitlusnädal: ühelt poolt oli kogu turnee hullupööra tore, kergelt rokkstaari tunne, ehkki staadionitäisi rahvast ma siiski kohale ei meelitanud, kõik jäi õnneks kenade salongikoosviibimiste mõõtkavasse - ja teisalt oli väsitav ka, nii et nentisin, et mul on hea meel, et raamatuesitlusi on mu elus mõneaastase intervalliga, naudin kirjutamist ikka kõige rohkem. Lihtsalt kohtumisi lugejatega ja esinemisi siiski ka, need on kuidagi vabama õhkkonnaga kui pidulikumad esitlused. Igal juhul: veel kord suured tänud kõigile, kes osalesid ja kaasa elasid! Imelist, säravat, naudinguid ja rõõme täis suve!