Sametine september

 September on ootamatult sõrmede vahelt sulanud, ehkki lopsakas rohelus tekitab õue vaadates kohati tunde, nagu oleks jätkuvalt suvi. Suure osa septembrist muidugi oligi, nii juriidiliselt kui ka sametsuvi - ilus uus nimi!

Ma olin natuke nördinud, et Võru rannabaar ei teinud suurt suvelõpupidu, nt muinastulede öö laupäevaõhtu augusti lõpus oleks selleks ju ideaalne olnud, aga õnneks sain ma selle emotsiooni hoopis septembri esimesel nädalavahetusel Stedingu vastas Võru Bluusiklubi hoovis toimunud õdusalt ja hästi korraldatud Võru Bluesfestilt. 

Reede õhtul sadas ladinal, nii et algatuseks käisin pärast õhtusööki kodus saapaid vahetamas - abivalmis džentelmenid olid küll valmis mind süles üle mudamülgaste baari viima, aga turvalisem tundus siiski oma heledad seemisnahast saapad kuldsete festivalisaabaste vastu vahetada. :) Jõudsin just Louie Digmani & Heiki Vilepi (UK/EST) esinemise ajaks tagasi ja vaatasin jälle inimesi vihmas tantsimas. Nurgataguses salabaaris sai coolilt baarmenilt kvaliteetset mulli ja ripptoolis kõlkudes seda juua, laupäeva õhtul ilusa ilmaga lämmisid pinisid süüa ja spontaanselt üles astunud majabändi kuulata.

Järgmisel reedel oli Ennu Ratas Glämis - väga õnnestunud avaakord sügisesele Tallinna pidudehooajale! Mart Juur, Tom Lilienthal ja teised hoolitsesid suurepärase muusika eest ning ka ülejäänud seltskond oli südantsoojendav. Laupäeva hommikul läksin maale, kus ootasid seened & vikerkaared (need polnud omavahel seotud - harilikud kukeseened, puravikud, riisikad ja pilvikud ikka). Mõnus oli lihtsalt olla.

Võrust ei suutnud ka kaua eemal olla, vikerkaari jätkus sinnagi - topeltvikerkaare üks ots oli täpselt Kandle kohal, kui kinno "Igapäevase nõiakunsti" 2. osa vaatama jalutasin. Imearmas film paljude kaunite stiilielementidega, soovitan, eriti koos sõbrannade-tädide-õdede-emadega vaatamiseks! 

Tähistasime sõbra sünnipäeva, ulpisin Kubija spaas ja nädalavahetusel jõudsin endalegi üllatuseks kahel õhtul kahte ööklubisse... ehkki reedel olin pärast õhtusööki läinud koju, teinud kaminasse tule, pannud teksad ja kampsuni selga ning kui sõber mind uuesti välja meelitada proovis, ütlesin, et "siia võid tulla ja võib-olla ma tulen Suga pärast korraks pubisse, aga klubisse mitte mingil juhul"... et siis muidugi kell pool kolm öösel end seal tantsupõrandalt leida. Jätkuvalt teksades ja kampsunis. :) Laupäeva õhtul olin paremini valmistunud (loe: kleidiga), Festaris esines Hunt ja Club Tartus Marco Tasane, aga loomulikult oli lõppkokkuvõttes reedene pidu kuidagi hoogsam ja säravam. :) Koos hilisemate ootamatute tiirudega Võru peal koos lemmiktaksojuhiga.

Septembri viimase reede-laupäeva marsruut - Võru-Helsingi-Võru-Tartu-Tallinn - võttis natuke võhmale, aga Helsingi retk oli pöörastest algus- ja lõpukellaaegadest ning vihmasajust hoolimata puhas rõõm. Sadamas oli näitus, mille pealkirjaks oleks sobinud "Kepp ja käpikud" (sest neist see koosnes), lisaks kohtasin sõpra, kes läks Helsingisse kinno, ma raamatukokku - nii kultuursed! :) Sain intelligentses seltskonnas inspireeriva ekskursiooni Oodi raamatukogus, kuhu olin avamisest saati tahtnud jõuda, magustoiduks pika ajalooga Akateeminen Kirjakauppa, elegantne Café Esplanad (selle kaaslasega, kellega seal 20 aastat tagasi käima hakkasin, käis vestlus seekord pea sees ja üle dimensioonide, aga igatsust see päriselt ei leevendanud) ja üle linna vaatega Ateljee katusebaar. Õhtusöök Tallinki Megastari pardal kenas aknaaluses nurgalauas oli ka väga tore ja meeleolukas, kõik vanad lustakad soome-eesti keele naljad tulid meelde ja jagasin neid heldelt teistegagi. Öösel Võrru saabudes klubisse enam siiski ei läinud. :) Laupäevane sünnipäeva-majapidu Tartus koos giidituuriga arhitektuuriajaloost oli ka väga efektne.

Mu kallis väike karvane gremlin suutis oma silmapõletikuga sel sügisel mul lausa kahele reisile vee peale tõmmata, aga õnneks sain siiski Soome ja sügisene kodumaa on ka sulnis. Postimehe kolumnis kirjutasin julgetest naistest poliitikas, Võrumaa keskraamatukogu küsis reedest raamatusoovitust (valisin riiulist Peter Mayle "Hea aasta") ja tuletas sellega meelde, et just neil päevil septembri lõpus sai täpselt 10 aastat sellest, kui Võrru kolisin!

Aeglasem august

 Mul olid mingid fantaasiad enne suve lõppu veel korra Pärnusse ja Muhusse jõudmisest, aga pärast väga seiklusterohket juulit ja mitte vähem intensiivset augusti algust olin lihtsalt väga palju Võrus... ja väga õnnelik selle üle.

 

Juuli viimane õhtu möödus kalli kursaõe 50,5 juubelipeol, boonusena õnnestus Tsitre rannas koos loojuva päikesega ujuma sulpsata. Täiesti maagiline hetk - tüüne veepind, taamal õitsvate kibuvitste ja metsaviirgude vahel heljuv udu ning siis vette vajuva päikesega samal hetkel oma (vist selle suve esimesed?) tõmbed meres ujuda. Sellega maagia ka lõppes - vesi ei tundunud katsudes nii külm, aga sisse hüpates lõi korraks hinge kinni ja pani (pärast natuke vandumist) nentima, et ma olen ikka kümne aastaga nende lõunaosariikide soojade järvedega ära harjunud. :)

1. august viis Haapsallu Augustibluusile. The Tomahawck Brothers, Philly Joe's Blues Jam 10,  Emrico Cipollini (Itaalia) ja Müüriääre kohviku terrass pakkusid häid hetki ja südantsoojendavaid kohtumisi, Epp Maria galerii ilu oli tore nautida ja Hapsal Dietrichist kooke kaasa osta. Surfibaari jõudsime veel ka, enne kodust Tallinna romantikat.

Kosmoses (kus on jätkuvalt Eesti suurim kinosaal, avastasin oma üllatuseks) vaatasin ära "Odüsseia" - muljetavaldav, kuidas üks lugu ja selle tõlgendused töötavad ka ligi 3000 aastat hiljem...

Mu kalli ristipoja ja tema kauni pruudi pulmad Villa Dombrovkas olid imeilusad ja toit märkimisväärselt suurepärane, good vibes only. Elasin oma roosa tüllseelikuga sädelevas kleidis haldjast ristiema rolli päris hästi sisse. :) Hiljem meenus see vanarahva tarkus, et kui esimene ristilaps on poiss, pidi see head meesteõnne tooma - mõtlesin kohe selle üle põhjalikumalt ja jõudsin järeldusele, et isegi kogu mu täiskasvanueale tagasi vaadates... tõepoolest oleks patt nuriseda. :) Hommikul sai meeldivas seltskonnas palju nalja ja Eismal seekord veidi soojemas meres ujuda.

Ja siis nautisingi mitut nädalat Võrus, sh paari nädalavahetust, kus ei toimunud otseselt suurt midagi peale päikese- ja kuuvarjutuse (linnast 40 km raadiuses oli küll mitu suursündmust, aga lõunaeestlaste laadaarmastus on üks asi, mida ma õigupoolest kunagi päriselt mõistnud pole, ja muu ei ahvatlenud ka piisavalt). Kaika suveülikooli Navil siiski jõudsin, see oli äge.

Linna sünnipäevanädala melu ja inimesed tegid rõõmu - Öösorri kontsert Tamula Vanakese hoovis taasiseseisvumispäeva eelõhtul oli kena ja Võru 242. sünnipäeva kontsert keskväljakul tormituultes tuiskava vihma keskel natuke ekstreemne, aga seda meeldejäävam. Kaua me siiski vastu ei pidanud, läksime pubisse sooja. Eelpidu - dringid & snäkid - minu juures, mis oleks võinud muidu olla selle suve terrassipidu, kujunes samal põhjusel hoopis õdusaks kamina- ja küünlavalgusõhtuks.

Ja nüüd on august ja suvi 2026 läinud nagu mullune lumi... Siia mahtus üsna külluslikult täiuslikke peegelsileda järvega hommikuid ja lummavaid päikeseloojanguid, ujumist & jalgrattatiire, tantsusamme mõnusatel pidudel ja sügavaid vestlusi õiterohketel terrassidel... aga ikkagi on tunne, et oleks seda kõike tahtnud veel, veel, veel ja rohkem, sooje öid ja järvevett eriti. Aga nüüd siis sügiselevus, saapad & kampsunid, sügispeod ja lugemise väljakutse, millega järje peale saamiseks peaksin lugema aasta lõpuni kaks raamatut nädalas.

Suvine terrassielu

Terrassitegevuste checklist... Enamik tehtud & tuleb kordamisele. 

- Astuda hommikul otse voodist poolpaljalt paljajalu õue ja nautida enne kirjutama hakkamist rohelusse uppuvaid aiavaateid.
- Visata pärast hommikusulpsu/rannapäeva/õhtuujumist järvest tulles rätik & rannariided kuivama. 
- Süüa värskes õhus peenrakastist nopitud (mets)maasikaid Kreeka jogurti ja meega.
- Võtta päikest ja lugeda.
- Maiustada jäätisega.
- Süüa burratat tomatite ja oma aia rohelisest tehtud pestoga, kukeseenekastet värskete kartulite ja kurgisalatiga ning muid hõrke Eesti suve toite.
- Võtta pärast mõnusat tiiru oma uue ilusa jalgrattaga üks alkovaba õlu (mu sellesuvine avastus: alkovaba Corona Cero on lihtsalt nii hea!).
- Korraldada terrassipidu.
- Juua sõbrannadega mulli.
- Juua kallimaga mõnel jahedamal õhtul pärast pikka jalutuskäiku pleedi sisse keeratuna melissiteed ja konjakit.

- Vaadata päikeseloojangut.
- Vaadata (langevaid) tähti ja võib-olla nende all isegi natuke tantsida... suurest õnnest ja olemise rõõmust.

(Kapsel)garderoob & (sekkarites) šoppamine

Ma olen tükk aega tahtnud kirjutada kapselgarderoobi paeluvast ideest ja sekkarites šoppamisest ka.

Esimene inspiratsioon selleks postituseks tuli ühest kevadel loetud ingliskeelsest loost, mis pakkus hooajalise kapselgarderoobi heaks suuruseks 24 eset. Kevad ongi mu meelest kõige keerulisem aastaaeg rõivaste valimiseks, kord on külm, siis äkki juba soe... Kuumal suvel piisab plätudest-bikiinidest-suvekleitidest-hõlstidest, mu sügisene lemmikrepertuaar koosneb saabastest, kleitidest, teksadest ja kampsunitest, juurde mõni nahktagi ja vihmamantel, talvel tuleb lisada salle ja kasukaid.

Pigem minimalistina tundus see kevadine 24 asja mulle palju, mõtlesin kohe, mis on minu meelest need esemed, mis vabastaksid ülemäärasest otsuste tegemisest (Steve Jobsi eelistatud ainult teksad+polosärgid oli ehk ikka liiga ekstreemselt napp lahendus). 

Saapad (see on isiklik eelistus, mu jalatsiriiul võiks vabalt suures plaanis koosnedagi plätudest ja saabastest - muidugi on mul ilusaid kontsakingi ja tenniseid ka, aga lõviosa ajast lippan ma ikkagi eelmainitutes ringi); kleidid (jätkuvalt geniaalne rõivaese, ei mingit liigset mõttetööd, milline ülaosa & alaosa kokku sobitada); klassikalised tumedad teksad (ei vaja vist kommentaare); valged topid/t-särgid/särkpluusid (teksadega alati imeilusad); kampsunid (mulle lihtsalt meeldivad soojad ja pehmed asjad, mille sees on hea olla, samas kui kostüüme-pintsakuid ma pole kunagi eriti sallinud).

Sekkarites šoppamisega seoses imestan juba ammu, kui inimestel on selle kohta mingeid imelikke eelarvamusi. Väga keskkonnasõbralik ja samas originaalset stiili soosiv lahendus ju?! Vanasti ma ei viitsinud väga neis tuulata, ehkki olin juba siis kuulnud ülistavaid legende väikelinnade teise ringi poodide kohta. Pärast Võrru kolimist sai mulle harjumuseks teele jäävatest aeg-ajalt läbi jalutada ja seal nii palju ringi vaadata, kui parasjagu viitsin. Väikelinnade legendid peavad küll paika - mu parimad leiud pärinevadki Võru, Pärnu, Viljandi, Haapsalu ja Kuressaare sekkaritest, ehkki on ka Tallinnas näkanud. Hinnad on siiski Lõuna-Eestis selgelt soodsamad kui mujal.

Mis need parimad leiud siis on? Üks (Pärnu korralikust vintage-poest pärit) Maria Grachvogeli täissiidist pikk kleit, mis uuena maksis ilmselt neljakohalise summa, üks Karen Milleni 200eurone kleit, mille sain tuttuuena Võru sekkarist 10x odavamalt (Võru tavapärase tasemega võrreldes muide päris kallis hind), mu trenniriietega ideaalselt sobivad Nike roosad papud vähem kui 10€ eest, üks YSL käekott (mille osas ma pole küll kindel, et see originaal on, aga samas ma ei suutnud nii kvaliteetselt õmmeldud ehtsast nahast kotti poodi ka jätta), pluss veel väga palju tuntumate & tundmatute nimedega imeilusaid kleite naljaraha eest - sealhulgas nii Eesti disaini (mida ostan omajagu ka uuena) kui ka rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke, kvaliteetsetest naturaalsetest materjalidest ajatu disainiga esemeid jne. 

Festivalisuvi 2026

 Juuli on suviste muusikafestivalide kuu (pluss juuni lõpus Retrobest ja augusti alguses ahvatleb veel üks), jõudsin üle ootuste mitmele.

Esimese nädalavahetuse festivalid jätsin kusjuures vahele ja olin lihtsalt Võrus, kus ei toimunud (hoolimata Lõuna-Eesti rallist) suurt midagi põnevat, aga kaelani (vaheldumisi seitsmes) järves vesirooside vahel ulpimist ning õhtuseid jalgrattatiire nautisin väga. Terrassil kirjutamisi, lugemist, jalutuskäike, tantsusamme ja sõpradega ringi seiklemist ka. Tennist jõudsin mängima üle pika aja ja mõtlesin suure tänutundega oma esimesele tennisetreenerile, mitmekordsele Eesti meistrile tennises, kelle korralikult kinnistatud tehnika on käe sees alles ka 20 aastat hiljem. 

Vahepeal oli üks naljakas päevaretk Türile, vaatasin pisut sealseid kohvikuid & poode ja skoorisin nunnu roosilise kleidi.

Juuli teisel nädalavahetusel oli liiga palju ahvatlusi vähemalt kolmes linnas, aga lõpuks jäin Tallinna. Merepäevade programm oli muljetavaldav, kuulasin vaid murdosa: Sõpruse Puiestee ja Anna Kaneelina Noblessneris, Rita Ray Kalarannas ja Singer Vinger 40 Lennusadamas olid kõik suurepärased, Muhu uisu Moonlandiga Tallinna lahel ülimõnus ja kalli lapsepõlvesõbrannaga taaskohtuda nii tore. Reede õhtul põikasin Veino uue suvehoovi avamiselt läbi, seal oli hea kodune tunne; pühapäevane Suveterrass ühe kalli kapteniga ilus punkt sellele nädalalõpule.

Sinna järele õnnestus pressida viis päeva Võrus, kuhu mahtus natuke kinnisvarahooldust ja palju hedonistlikke hetki, üks hoogne veinijoomine & kaunis päikeseloojang. Reedel sõitsime edasi Pärnusse, mis oli lihtsalt maagiline. Üks neist vähestest soojadest öö(päeva)dest, kus saab paljaste õlgadega suvekleidis ringi kulgeda ja seda me tegimegi: rannapromenaadi lõpust alguseni, läbi rannapargi Röömu lõunale, sealt Siluetti ja Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: Läänemere lained", Koidula pargist jõe äärde Baarcelonasse, sealt kahe silla ringile ja sõudebaasi paadisillale jalgu kõlgutama, siis Düüni kokteilidega liivaluite otsa päikeseloojangut imetlema, Hedonisse, Tujusse dj Tom Lilienthali kuulama, Oliveri aiakohvikust Rulers of the Deepile Aita, Sunset Clubi tähtede all dj Kolzari & JAMi järgi tantsima ning pärast veel korraks Templisse Disco Tallinn x Must Mesi peole ka. Ööpimeduses võis, aga ei pruukinud juhtuda, et sattusime korraks Kassasse ka... aga hommikust sõime ja linnapead tervitasime Pastoraadis kindlasti. :)

Kuressaare, kuhu laupäeva õhtuks jõudsime, tervitas vihmapilvede ja Pärnust umbes poole lahjemate temperatuuridega, aga lõhnas ikka nagu lapsepõlv ja kodusaar(ed). Nende viie päevaga, mis ma armsal Saaremaal veetsin, läks ilm õnneks järjest paremaks. Hea oli puhata, lugeda ja ometi kord niimoodi Kuressaares uitamist nautida, et oli aega, kõigeks. 

Kohvikutest võitsid mu südame mõnusa hooviga Amante maja Good Mood Food ja Ahvileib, La Perlal ja Söstral polnud viga, GoSpa resto šokolaadikook meeldib jätkuvalt nii mu silmadele kui ka maitsemeeltele ning Prelude kalamenüü jäi natuke kripeldama. Vaatasin üle ka kogu teele jäänud kunsti - Kuressaare Kunstistuudio ilu, Kuressaare Kuursaali Eesti moodsa kunsti oksjoni tööd, Raegaleriis Ilmar Torni näituse "Kadakad ja mastid" ning Keldrigalerii lustaka valiku. Thule Koja kinos nägin ära Virginia Woolfi "Öö ja päev" filmi ning kirsiks tordil oli Saaremaa ooperipäevadel Itaalia Teatro Goldoni di Livorno Itaalia filmimuusika gala.

Korraks jõudsin vahepeal Tallinna ja Arteri maja VõiVõi katuseterrassipeole, enne kui sõitsin edasi Viljandisse oma 22. ja muidu 33. folgile. Alustasin jääkohvi ja ekleeriga Fellini ees, kohe hakkas meeldivaid inimesi peale viskama. Mu bändiskoor sai liiga lühikest ööpäevast külastust arvestades isegi üllatavalt hea: Kuno Malva, Mulgimaa Noorteorkester, Nancy Vieira (Portugal/Roheneemesaared), Viiulikvartett, Keelepeksjad, Amy Laurenson (Shetlandi saared), Duo Ruut, Gangar (Norra), Oopus ning lemmikuks kujunenud ja lõpuks öötundidel meie lauas maandunud Orkesta Mendoza (Mehhiko), kelle saatel tantsisin end peaaegu transsi ja kelle muusika pani teistegi eestlaste puusad ebaeestlaslikke asju tegema. :) Pluss spontaansed jämmimised, rõõmsad kohtumised, hommikused Mimosad & vahvlid köögis ja traditsiooniline järvesulps. Pluss Kodukohviku, Aida ja Rohelise Maja kohviku hetked, veetorni ronimine ning hommikune tiir Viljandi muuseumi Köler 200 näitusel. 

Tagasi Tallinnas, põikasin veel kinno, tantrafilmi "Beyond Sex" privaatsele linastusele. Huh. Nüüd maksimaalselt üks festival, juubel ja pulmad veel ning siis tahaks rahulikult olla ja nautida, kulgeda ja ujuda.

Postimehe kolumnis kirjutasin paljalt päevitamisest. "Paarismängu" audioraamat ilmus juulis ning lendas Storytelis kohe esikohale, rõõm! Tänud kõigile, kes sellesse oma panuse andsid ja teistele head kuulamist!

Kirjad veerand sajandi tagant

 See postitus on liiga kaua mustandites vedelenud, jagan lõpuks. Nimelt. Jõudsin möödunud talvel ja kevadel rohkem Tallinnas olles lõpuks selleni, et kaevasin välja oma 25 aasta tagused paberpäevikud - mul oli juba tükk aega tunne, et tahaksin neid lugeda ja uuesti selle tüdrukuga tuttavaks saada, kes sinna kirjutas.

Esimene avastus - inimene muutub veerand sajandiga põhiolemuselt ikka nii vähe. Armastus kirjutamise vastu ja poisid-poisid-poisid, nii siis kui ka praegu. Olgu, praegu pigem mehed... ja kui mu (üsna püsivaid) vanuselisi eelistusi vaadata, siis tegelikult juba tol ajal ka. :)  

Teine avastus - ehkki ma kirjutasin millalgi 2025. mitte just kergeimast aastast, siis tegelikult olen ma loonud endale täpselt sellise elu, nagu ma siis unistasin. Palju kirjutamist & kohvikuid, armastust ja vabadust.

Inimesi tunnen tänaseks loodetavasti paremini, ehkki eelistan praegugi neis parimat näha. Samas paari kunagise sõbra ja tuttava puhul, kes hiljem reeturiteks ja s**apeadeks osutusid, olid märgid õhus juba siis, pidin oma päevikute lehekülgi lapates nentima. Mu enesearmastus & enesekindlus on õnneks tagasi, ma ei igatse ega kurvasta enam toksiliste ja ilmselgelt kibestunud õelutsejate lahkumise pärast mu elust - bye-bye, prouad A(hnus) ja K(adedus)! :)  Pigem imestan ja ehk ka kahetsen pisut, et nii palju aastaid nende peale raiskasin. Ehkki kahetsus on muidugi mõttetu, õppetunnid olid väärtuslikud igal juhul, milliseid inimesi edaspidi vältida ja kellega ettevaatlik olla.

Praeguseks tundub see kõik juba pigem (tragi)koomiline...  milline see intelligentsitase peab olema, et vahetada väga lojaalne sõber ebamugava vaenlase vastu... kuna hakkasid jaurama umbes 40€ pärast (mille ma loomulikult maksin, iseasi, kas see õiglane oli, aga mulle on sõbrad alati rahast tähtsamad olnud) või noolisid tema meest (kes poleks saanud korpulentsete prouade vastu ükskõiksem olla). Ega ma muidu selle kõige peale enam ei mõtle, aga Võru on väike, vahel näed neid inimesi ja siis jälle meenub.

Kokkuvõttes domineerib siiski tänutunne ja mõistmine, et kõik juhtub põhjusega - mu ellu on kauaaegsetele kallitele sõpradele lisaks märkamatult tulnud palju uusi säravaid ja inspireerivaid inimesi, kellega rõõmsalt ringi seigelda ja elu nautida. See peab ikka paika, et kui miski laguneb või kaob, siis ainult selleks, et miski-keegi parem saaks asemele tulla - loodan, et see tõdemus lohutab teisigi, kes koolikiusajate moodi "sõpradest" pääsenud. Aga vanu uusi sõpru leida pole võimalik, seetõttu olen eriti tänulik ka selle eest, et (taas)avastasin ühelt eelmise aasta jõuluõhtusöögilt oma kunagise lasteaiakaaslase ja nüüd juulis merepäevadelt kalli sõbra, kellega teismelistena Viimsis ringi möllasime.

Ma olen piiritult tänulik ka selle eest, et mu kallis vanaema, kelle kaotust ma kartsin juba enne nende päevikutega alustamist, on 92aastasena ikka minuga. Ja ma olen tänulik kõikide ka tagantjärele südant soojendavate hetkede eest mu kalli lapsepõlvesõbrannaga, kelle kaotust kartsin ka alati, aga ei uskunud päriselt (rääkisime sellest kunagi ja lootsime, et see lühike elujoon ta peopesas ei tähenda midagi...).

Universumi plaanid ja kingitused on sageli kaunimad ja grandioossemad kui kõik see, mida ise küsida oskame. Paljudest säravatest ja erilistest elamustest ning hüvedest, mis elu on mulle toonud, ei osanud ma siis unistadagi. Paljud asjad, mida soovisin, tulid võimsamalt ja ilusamalt kui oleksin kujutledagi osanud. See teeb alandlikuks ja tänulikuks. Ja kirjutamine on äge! Nii iseenda jaoks tehtud jäädvustused kui ka avalikult jagatud palad. 

Jasmiinilõhnaline juuni

 Juuni oli kui üks sireli-mairoosi-jasmiini-pojengi-maasikalõhnaline unelm... ja suvi on alles ees. Ühtlasi tervitan kahe käega infot, et lupiinide korjamine on patriootlik ja keskkonnasõbralik tegevus - need näevad vaasis ikka nii kaunid ja efektsed välja!

Mai viimasel laupäeval sõitsin ühel õhtul Surfibaar 10 peole, sest esinejate nimekiri oli tuttavaid muusikuid täis - nautisin Rebecca Kontuse ja Jaan Söödi esinemist väga, nagu ka kogu melu ja päikeseloojangut. Roosta tundus Tallinnast nii lähedal, ehkki edasi-tagasi tuli kokku ikkagi peaaegu üks Võru ots. :) Pühapäevane Nõmme Roheliste Väravate Tänav sõpradega oli ka sulnis. Mai ja juuni piirile mahtus veel üks sensuaalne ja erootiline filmielamus - "Võõrad silmad". Oma Postimehe kolumnis mõtisklesin ettevõtlikkuse üle.

Pärnu ja suvi kuuluvad kokku, nii et oli suur rõõm suve esimest nädalavahetust seal tervitada. Nii palju armsaid nägusid ja radasid - Oregano, Pastoraat, Rööm, Siluett, Krabi Wine & Raw Bar, hea sõbra sünnipäeva puhul suve alguse pidu Pärnu Jahtklubi restos... ning kõik see romantika, mille peale mu süda laulis ja tantsis rõõmust ning tundis, et ma olen elusse armunud & armastan kogu maailma, metsikult, pööraselt.

Tegelikult ootas mind samal nädalavahetusel ka tore seltskond Haapsalus Itaalia veinipeol, aga laupäeval läbi lääneranniku lopsaka roheluse ja vihmasaju sõites sain aru, et Tallinna kodu voodi tundub kutsuvaim, nii et pöörasin Risti-Virtsu maanteel autonina sinnapoole. See tee ol muidugi memory lane to the max, nii mitmetele ajaperioodidele ja inimestele mõeldes.

Hiljem kuulsin, et samal ajal, kui mina Pärnus suve tervitasin, said Võrus pubis kokku kolm meest, kes on mind armastanud... Tegelikult peaks ehk sellise tugigrupi tegevust laiemalt reklaamima - võib-olla oleks veel osaleda soovijaid?! :)

Pühapäeva õhtuks jõudsin Võru rannabaari päikeseloojangut nautima. Järgnenud rahulikum vihmanädal mõjus maandavalt, aga suutsin siiski seitsmel õhtul seitsmest väljas käia (mitte et kohtade osas küll liiga palju variatiivsust oleks olnud). Tallinna nädalal käisin Martin Qba Kaarese isikunäituse "Värvist inimesed" avamisel Artiuses ja kalli sõbra elegantsel sünnipäevapeol Nõmme mändide all. Reedel põikasin Tartusse, et tähistada kahte uut Tartu Ülikooli cum laude magistrit perekonnas. Pierre'i terrass pakkus häid hetki ja südamlikke kohtumisi, Vint imeilusat hoovipidu. Hommik koogipoe Mandel salaaias oli ka sulnis - kas ma juba ütlesin, kuidas ma armastan jääkohvihooaega?! 

Ma olin pisut skeptline, kui insta-astroloogid ennustasid jaaninädalaks kuu parimate seisudega päevi, sest mul oli juba nii super olnud. Algus oligi rahulik - jaanilaupäevahommikune Tallinn oli harjumatult vaikne, natuke inimesi ja autosid siiski liikus. Õhtuks jõudsime mu isaisade tallu, jaanid vol 1, korjasime üheksat sorti lilli ja punusime pärgi, sõime õues tiigi ääres õhtust ja jõime šampanjat vanasse patta tehtud väikese lõkke ääres. Öö kadus niimoodi käest, et suure lõkke unustasime põlema panna ja vahukomme grillida. :) Õnneks oli järgmisel päeval vol 2 Võrumaal külajaanitule, suure lõkke, sauna ja järvega... ning ma olen lummatud ootamatult kokku tulnud lõbusast seltskonnast ja rabavast topeltvikerkaarest, mille loodus me ujuma mineku ajaks järve kohale korraldas.

Ja see polnud veel kõik! Juba oligi jälle nädalavahetus, mis leidis mind Retrobest 10 artisti käepaelaga lava tagant... ja peaaegu ainsa inimesena lava eest õhtuste staaride soundchecki kuulamast. Festivalile minekuks pakkimine peegeldas hästi Eesti suve - kaasa said saapad, kasukas, kilekeep, plätud, bikiinid, rannarätik... ja kõiki kasutasin ka. :) Vahepeal käisime GMP terrassil jääkohvil ja söömas, mina Pühajärves tantsimas & ujumas, kuulasime Justamenti ja iginoort Nancyt ning siis ootas juba Võru rannabaar Playa Võru & Disco Võru dj Tom Lilienthaliga, mis oli nagu täiskuuöine tantsulaager uste sulgemiseni. Kuumade suvepäevade hommiku- ja õhtusulpsud olid samuti puhas rõõm, juuni rekordiks jäi ühe päevaga viis ujumist neljas järves, neist kaks uskumatult sooja ja pehme veega rabajärvedes. Lõunaosariigid & elu parim elu. ♡