Festivalipäevik

Juuli tähendab Eestis festivalide kõrghooaega, nii et juba esimesel nädalavahetusel oleks olnud valida muu hulgas Muhus Juu Jääbi. Hiiumaal Tahkuna Briisi, Pärnumaal Võnke ja Ida-Virumaal Mägede Hääle vahel, aga selle asemel korraldasin endale poolkogemata DIY Disco Tallinna festivali: reedel osalesin filmivõtetel Valgerannas ja siis oli äärmiselt loogiline pärast Pärnus peole minna - Sugaris oli Disco Tallinn; laupäevaks oli ammu planeeritud väljasõit itta - ja seal oli Disco Tallinna piknik Eisma sadamas, õnneks koos Vaiko Epliku kontserdi ja Peeter Piheli hõrgutistega, nii et natuke oli siiski vaheldust ka. :)

Arvestades seda, et mu risti-rästi läbi Eesti pidudele järgnes veel üks pühapäevaõhtune sünnipäevaoleng Võrus, tundusid pärast seda kõige ihaldusväärsemad tegevused kodus raamatuga laisklemine ja järve ääres jalutamine. Mida ma siis tegingi, lastes juuli teisel nädalavahetusel heleda laulu ja suure rõõmuga üle I Land Soundi, aga laupäeval tulin Tallinna ja sattusin muidugi kohe Tallinna Merepäevadele, nii et festivale vältida siiski ei õnnestunud. :) Lehvitasin Hoppetile, tegin Tallinna lahel tiiru Hiiu Ingliga, kuulasin natuke HU? kontserti, lobisesin armsate sõpradega ja nautisin seda kõike üliväga.

Positivuse esinejatest mind õnneks keegi seekord väga ei ahvatlenud, nii et jäin rahulikult Võrru... et siis ikkagi spontaanselt sel aastal ühepäevasele Ostrovale sattuda. Jarek & Ruitlane olid suurepärased, mul oli algusest lõpuni suu kõrvuni, rõõmust kogu vokaalse ja verbaalse võimekuse & vaimukuse üle, mida lavalt voogas.

Ja viimase nädalavahetusega ei tekkinud küsimustki - Sweet Spot kõlas muidu väga kenasti, aga Tallinn, suvel, sellise kuumaga... kui võimalik, siis ei. Viljandi folk oli superarmas ja enamik kalleid sõpru kohal, ennelõunad veetsime kaelani järves ja õhtuti nautisime seiklusi, kontserte ja spontaanseid musitseerimisi. Nikns Suns oma hämmastava energiaga, helge Estonian Voices, rõõmus Kalàscima (Itaalia), bluusilik Bombino (Niger), ideaalselt folgilik The East Pointers (Kanada) ja reggaelik Angus... ja siis muidugi reedene kuuvarjutus ja laupäevane parim pidu Pärimusmuusika Aida ees. Puhas rõõm!

Võõrad prouad kingivad lilli

Kulgesin eile pärastlõunases kuumuses rannast kodu poole, üsna sellise laisa kiisu sammuga. Temperatuurid ei soodustanud liigsete liigutuste tegemist, nii et ületasin vales kohas teed. Üks vanaproua ootas seal ka, tahtis juba enne mind minna, aga ma ütlesin, et ärge minge - ta ei olnud märganud vasakpööret sooritavat autot. Pärast selle möödalaskmist kalpsasin üle tee, ta sibas mu järel, teatades: "Ma tulen ka! Kui sureme, siis sureme koos!" :)

Selle lause erilisus muidugi pani mind ümber pöörama ja teda vähe pikema pilguga vaatama. Seda märkasin juba enne silmanurgast, et ta oli väga hoolitsetud ja elegantne. Ning et tal oli lill käes. Ta vaatas mind ka ja siis oma lille.

"Kas te tahaksite seda endale?" küsis ta. Selgitades seejärel ohates: "Ma ei või kannatada seda lille ega seda inimest ka, kes selle mulle tõi! See oli tund aega mul toas ja mul hakkas nii halb sellest juba!"

Noh, mulle seda värvi (ja peaaegu igasugused) lilled meeldivad hästi, nii et võtsin õie tänutundega vastu. Ja ühe kummalisema lillesaamisloo koos sellega. :)

Kasutajasõbralik linn(aplaneerimine)

Ma olen palju mõelnud nende suhete peale, mis tekivad inimese ja koha vahel. Ülikooliajal naersin oma täiuslikku visiitsuhet Tartuga - kohtumine ja koos oldud aeg oli alati puhas rõõm, nii et juurdlesin vahel, milliseks meie suhe kujuneks, kui me päriselt koos elaksime. Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" raamat tuletas mulle meelde, kui armas on mullegi lapsest peale olnud Muhu - kuidas ma olen talle sosistanud praamilt tulles "Tere, Muhu!" ja nägemiseni jättes praamilt saarele nagu inimesele lehvitanud. Ja selgelt mul on mingi kirglik värk Võruga, mis viis paar aastat tagasi kooseluni. :)

Täna Viimsi poolt tulles keerasin tuttavalt rajalt kõrvale ja läksin uusi (enam-vähem) mereäärseid teid avastama. Tuukri tänaval oli miski uus läbimurre ja lõpuks sõitsin rannajoonega paralleelselt Erika tänavani välja, alles siis keerasin autonina oma kesklinnakodu poole. 

Mõtisklesin, et merelinn Tallinn vääriks küll idapoolsest läänepoolse piirini mööda mereäärt kulgevat ilusa nimega ratta- ja jalutamisteed. Idaservast Noa restorani juurest alustades on sellega jupp maad üsna hästi - piki Ranna teed, Merivälja teed, Pirita randa ja Pirita teed kulgevad vägagi ratturisõbralikud teed. Saan aru, et uus Reidi tee peaks üsna sarnane tulema, siis tuleb sadamapiirkond, Kalaranna tee, kõigile avatud Lennusadam ja Noblessneri sadam, mida ka mühinal arendatakse.

Edasi on minu jaoks üsna avastamata Paljassaare poolsaar ja natuke tuttavam Kopli poolsaar, viimase tipus oleva BLRT kinnisele territooriumile sattusin üle 15 aasta tagasi tänu oma kunagisele kihlatule ja see oli päris eksootiline elamus. Need ehk ongi kõige metsikumad alad? Stroomi randa, Rocca al Maresse ja Kakumäele pole ma ammu sattunud, aga seal on vist ka päris palju arendatud ning korralikke ratta- ja jalutamisteid juurde rajatud?

RMK korralikult tähistatud matkaradade peaarhitekt on Alar Sikk, aga huvitav, kes ja kas keegi üldse Tallinna linnas selliste asjadega tegeleb? Nende küsimustega, et linnakodanikul oleks oma kodulinnas hea olla ja vaba aega veeta?

Otsisin hiljuti ühe teise teemaga seoses - et ühes pargis võiks olla üks purskkaev - Tallinna linna kodulehelt ettepanekute kohta ega leidnudki. Lõpuks saatsin oma idee üldmeilile ja edasi järgnes üsna koomiline meililaviin - paistab, et mu kirjake käis lõpuks läbi Tallinna Linnakantseleist, Tallinna Kesklinna Valitsusest, Tallinna Kommunaalametist, Spordi- ja Noorsooametist, Keskkonnaametist ja Tallinna Linnaplaneerimise Ametist. Selle eest tunnustus, et jagati infot, kuhu mu kiri on edastatud, ja näidati, et asjaga tegeletakse, paraku lõpuks sain üsna üleolevas toonis vastuse Spordi- ja Noorsooametilt, kuidas ilu ei ole otstarbekas.

Mitte et see mind väga üllatanud oleks, aga see pani mõtlema sellele armastuse-vihkamise suhtele, mis on Eesti pealinnaga päris paljudel. Siin on erakordselt maalilisi piirkondi, ilusat arhitektuuri, mitmekesist meelelahutust ja muid võimalusi, aga siin on ka kohati liiga palju autode- ja vähe inimestekesksust, vähe terviklikku visiooni, suure pildi nägemist ja jagamist.

Muidugi, väikelinnadel ongi lihtsam olla inimsõbralik ja pakkuda kvaliteetset elukeskkonda, sest vahemaad on igal juhul väiksemad, liiklust vähem, kõik kompaktsem, loodus lähemal. Ja Tallinn areneb mühinal ja see on äge, aga... vahel lihtsalt tahaks oma sünnilinnalt rohkem. :)

Juuni raamatud ja peod

Täna tahaks parafraseerida ühte ammust kursavendade nalja ja öelda, et kuulge, mul on juuni kadunud, aidake otsida! Esimene päris suvekuu läks lihtsalt nii ruttu. Igasuguseid toredaid mälestusi jäi sellest maha õnneks siiski palju.

Kõigepealt Viljandi kohvikuöö, kus ma käisin esimest korda ja mis oli nagu väike folk või selle soojenduspidu. Siis tulid raamatuesitluspeod Tallinnas ja Võrus, viimases ühendasime selle Moët & Chandon Grand Day 2018 tähistamisega. Mu "Küsi ja Sulle antakse" raamatu Tallinna esitluse fotosid näeb Delfist, lisaks kutsusid mind külla Naistejutud, Postimehe Sõbranna lehelt saab saadet/podcasti kuulata.

Pärnu jahtklubi restos toimus traditsiooniline suve alguse pidu mu ühe särava sõbranna sünnipäeva puhul ja mõned päevad pärast seda teise armas, lõbus ja kaunis sünnipäevapidu Võrus, koos lustaka kinokülastuse ja hilisema paadi+jahisõiduga järvel (paat+jaht seetõttu, et kohtusime järvel ja sidusime need kokku :)). Juunisse mahtus veel üks kena õhtusöök GMP restorani terrassil Otepääl, sõprade külaskäik Võrru ka korraliku peoga ning üsna raju ja pikaks veninud jaanipäevanädalavahetus Viirelaiul, hõrkude söökide-jookide, sauna-basseini-tünnisauna, Silver Sepa kontserdi, tantsu ja lõkkega. Pühapäeval tormiga tundus, et oleme peaaegu merehädas, tegelikult saime lihtsalt veel ühe mõnusa supervaadetega saunaõhtu lisaks.

Suur progress võrreldes eelmise aastaga on see, et mul on õnnestunud rohkem rahulikult Võrus olla ja olemist nautida, olgu siis paadiga järvel ulpides, rannas päevitades-ujudes, sõpradega meeldivalt aega veetes või lihtsalt kuskil hea raamatuga kerratõmbununa. Katrin Pautsi uus raamat äratas sedavõrd mälestusi ja tekitas tundeid, et sellest oleks peaaegu saanud eraldi blogipostitus, aga Daki mõjul kirjutasin lõpuks "Minu Muhumaast" raamatuarvustuse Postimehesse.

Goodreadsis aasta algul endale püstitatud reading challenge'iga olen peaaegu poole peal, 40 raamatut 101st on loetud, Aldous Huxley "Hea uus ilm" oli kuidagi lugemata ja meeldis mulle väga, Murakami ka, Bukowski oli samuti päris lustakas.

Eelmisel aastal olid muudkui mingid nädala sees peod Tallinnas, nii et ehkki siis elasin justkui täiskohaga Võrus ja praegu poolega, tundub seekord Võrus juunis veedetud aja skoor parem. :) Aga sel nädalavahetusel olen üle hulga aja mitu päeva järjest Tallinnas ja on vahelduseks ka päris hea.

Enneolematu mai

Maikuu 2018 tundub täiesti enneolematu - ma ei mäleta aastat, mil oleksin esimest korda mõnes Eesti veekogus ujumas käinud juba 8. mail ja siis nädalate kaupa seda jätkanud, mitu korda päevas. Pruuniks 2. juuniks on selle kõrvalmõjuna igatahes tehtud. :)

BonBoni taaselustamispidu toimus mai esimesel nädalavahetusel koostöös Disco Tallinnaga - ma olin algul natuke skeptiline, aga kui ma lõpuks kohale jõudsin, tundus küll, et kõik kunagised BonBoni näod on kohal ja pidu oli väga äge! Muidu istusin suurema osa kuu esimesest - samuti imeilusa päikeselise ilmaga - nädalavahetusest Tallinna kodus ja lugesin oma viienda raamatu korrektuuri, nii et väga hea oli vahepeal natuke tantsida ja keerutada.

Vihula mõisa ja Viirelaiule jõudsin järgmistel nädalavahetustel ka, mitmeks ööpäevaks, mõlemas kohas oli ilus ja seltskond hea, aga Viirelaiul head toitu (by Alar Aksalu) ja šampanjat (by Mumm) külluslikult rohkem. :) Traditsiooniline Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna kevadgrill toimus sel ainsal jahedal õhtul, mis maikuus oli, aga tore oli ikka. Võru ööd on selle eest olnud kõik kuumad ja ka selle paadiga, mis eelmisel aastal alles juulis vette sai, tegime juba Tamula järve peal esimesed tiirud.

Taastasin raja raamatukokku ja olen lugenud üsna palju, aga raamatute seas järje hoidmiseks on jätkuvalt parim Goodreads, ei hakka siin dubleerima. Ja nüüd paar päeva tagasi tuli trükist mu viies raamat!

Võru söögikohad

Ma olen juba päris kaua mõelnud, et peaks kirjutama Võru söögikohtadest, aga tegudeni jõuan siis lõpuks nüüd. Võib muidugi öelda, et ma tegelesin eriti põhjaliku uurimistöö ja testimisega. :) Ja see on tõesti põhjalik olnud, sest teatavasti mulle meeldib väljas süüa, aga Võrus neid kohti liiga palju pole, nii et ma olen olemasolevatele juba väga palju ringe peale teinud. Viimasel ajal räägitakse, et paar uut kohta on ka lähiajal lisandumas. Vastu suve on igatahes ideaalne aeg jagada ülevaadet olemasolevatest.

Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel akna ees rippuvad pelargoonid.

Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka praegu varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. Minu lemmikud nende menüüst on kanasalat ja -tiivad, millest on mul olnud kergekujuline sõltuvus.

Järgmisel tänavanurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik. Kuna kohvik on suhteliselt uus, saab seal esialgu peamiselt väga head kohvi ja (toor)kooki, aeg-ajalt ka kino ja muusikat (ja Stedingu keldris pidu), nüüd juba saab aeg-ajalt süüa ka ja see kõik on kuuldavasti alles algus.

Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, kunagi oli neil ka tõeliselt hea grillmenüü. Interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused ja nad on pikalt korraldanud umbes kord kuud kenasid jazziõhtuid.

Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol ja tähistamas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk - ja toit on tõesti suurepärane. Sushisalat, bataadifriikad, igat masti burgerid, šokolaadikook ja pannkoogid on imehead ning ma hoian pöialt, et eelmise suve ramen-supp uues suvemenüüs tagasi oleks. :)

Natuke edasi mööda peatänavat on klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud väga vähe, veel veidi edasi Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks. Võru "kesklinnas" on veel pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja Muffin, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud.

Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa üsna värskelt remonditud restoran, kus on pikk ja põnev menüü, teostusel pole ka enamasti viga. Ja natuke kaugemal Võru taga, Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga (pildil). Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte.

Tulbipalavik

Varakevad on see aeg, mil lõunaosariikide eelised tulevad tugevalt esile - neid päevi oli aprillis ootamatult palju, kui Tallinnas näitas 10 ja Võrus ligi 20 soojakraadi. Ma pole seda varem sedavõrd põhjalikult jälginud, kuna olen ühes või teises kohas paiksem olnud, aga seekord mõjutas see nii mõnigi kord otseselt mu valikut, kus olla. Seda enam, et pärast Gruusia reisi tundub Tallinna-Võru kolme-neljatunnine vahemaa ka üsna köömes, eriti kevadiste teeolude juures. :)

Esimene grill ja rattasõit ümber Tamula järve aprilli keskel pakkusid üsna luitunud toonides vaateid, sest ehkki õhk oli soe, rohelust veel eriti polnud. Aga ülimõnus oli ikka. 

Jätkus ka neid päevi, kui olin Tallinnas, muu hulgas proovisin lõpuks ära Baojaama ja vaimustusin täiega, sest maitseelamused olid super, ühel õhtul koju tellitud Poke Bowli toit samuti.

Käisin Kultuurikatlas kohvifestivalil, see oli tore. Pauligi kraanist tulnud Cold Brew ehk külmpruulitud kohv osutus päris uutmoodi joogiks, kusjuures kofeiini sisaldab see kaks korda rohkem kui tavaline kohv. Ja see uudis, et 2080. aastaks võib kliimasoojenemise tõttu kohv elitaarne luksuskaup olla, pani muidugi mõtlema, et võtaks ehk tassikese veel. :)

Head džässi nautisin, käisin Bad Habits Trio plaadiesitlusel Philly Joe's (ja kohe pärast seda üle hulga aja Kärbses Ennu Rattal, mis oli väga hoogne!) ning aprilli viimasel nädalavahetusel Jazzkaarel Myles Sanko kontserdil - see oli üks üsna lummava hääletämbriga mees. Järgmisel päeval toimus traditsiooniline pidu Pubi17s koos imelise Moskva-Odessa bändiga - uskumatu, et see kooslus ainult kord aastas kohtub, aga super, et just Võrus. "Kaks tüdrukut" eesti ja vene keeles ning nii mõnigi lugu veel lennutasid tuju ja jalad kõrgele.

Pealkirjast: tulbid on (veel) üks suurepärane asi kevade juures, vastupandamatud kevadlilled! Mõned on tulnud omal jalal mu juurde ja mõned ma olen toonud ning siis lihtsalt seda puhast ilu imetlenud. Ja pildistanud.