6.9.17

Paar tundi Põlvas

Ma ise ka ei saa lõpuni aru, kust tuleb kogu see vaimustus Eesti väikelinnadest, aga ilmselgelt õilmitseb see ka pärast Võrus veedetud aastat. :) Kui mu armas sõber mind täna Põlvasse kaasa kutsus, ütlesin pikema mõtlemiseta jah. Tema mängis tunnikese tennist, mina uitasin ringi ja püüdsin sellest linnast aru saada.

Ma sattusin Põlvasse esimest korda umbes 15 aastat tagasi varakevadel, kui mu üks teine hea sõber osales oma ägeda bändiga seal rahvamuusikatöötluste konkursil, mille nad ka ära võitsid, nii et mul on tollest korrast väga helged mälestused. Jalutasin siis ka natuke ringi, aga väga kaugele kultuurikeskusest ei jõudnud. Hiljem olen käinud Põlva raamatukogus ja linnast läbi sõitnud, sel suvel avastasin vaimustava Intsikurmu festivali. Ehk et mul olid algatuseks mõned tuttavad pidepunktid selles linnas (kultuurikeskus, raamatukogu, Intsikurmu metsapark ja tenniseväljakud), aga mind huvitas - väga minulikult -, kas seal on ka mõni armas kohvik või pagariäri, kus oleks hea café latte ja mõnus kirjutada.

Nägin ilusat parki Tartu-Räpina-Võru tee ristis, sihvaka torniga Põlva kirikut, turgu selle külje all (kust ostsin imeilusa sooja pehme kampsuni), purskkaevu(vikerkaare)ga järve ja supelranda viivat kutsuvat laudteed. Viimase lähedalt leidsin Aali kohviku, kus sai üle ootuste head kohvi ja teenindus oli väga sõbralik, interjöör pakkus siiski ajarännakut 1990ndatesse ja lahtiolekuajad E-R 10-16 panid mind mõtlema, et selles linnas ei ole vist väga kombeks õhtuti väljas söömas ja sumisemas käia?!

Google ja vestlused kohalikega pärast tennist Pesa hotelli restoranis (mis oli ka üsna 1990ndad) viisid järelduseni, et armsat pagariäri vist tõesti ei olegi, ehkki võiks küll. Kuskil teises linna otsas tundub Google'i andmetel olevat miski Jäägri pubi ja Vana Vaksal, aga vaevalt, et need mu maitse on ja jalgsi minekuks olid need seekord ka liiga kaugel, Põlva on suur linn. :)

Kaubanduskeskusest ja enamikust kaltsukatest (neid oli palju) käisin kaarega mööda, ma olen eriti väiksemate linnade puhul pigem nunnude väikepoodide usku. Ühe eriti ilusa lillepoe aknaid, ust ja treppi imetlesin, samuti uue liginullenergia-koolihoone kaunist arhitektuuri.

Huvi pärast vaatasin pärast ka, kui palju on Põlvas hotelle ja kui palju neis kohti järgmise Intsikurmu festivali ajaks - Pesa oli juba täis! Ja lisaks veel vaid mõni külaliskorter valikus, nii et kui just hulk luksuslike kodudega kohalikke ei avasta järgmiseks aastaks Bookingu ja Airbnb'ga lisateenimise võimalusi, on pärast pidu mõistlikum taksoga paarikümne minuti pikkuse sõidu kaugusel asuvasse Võrru tulla, kus on nii suurepäraseid söögikohti kui ka mõnusaid ööbimiskohti mitu korda rohkem.

Hiljem tuli ahaa-elamus, et võib-olla vaimustun ma väikelinnadest seetõttu, et nad on kuldne kesktee pealinna (kus ma olen veetnud suurema osa oma senisest elust) ja päris maaelu vahel (mida ma nägin lapsepõlvesuvedel Muhus). Enamikus Eesti väikelinnades on heas tasakaalus looduse ilu ja tsivilisatsioon. Seal jätkub kohvikuid, kultuuri ja meelelahutust ning samas on - erinevalt paljudest suurlinnadest - säilinud kvaliteetne elukeskkond, puud ja vesi, puhas õhk ja võimalus igale poole autota või autoga kiiresti jõuda.

30.8.17

Kullakarva suvi

Ma külmusin oma pitskleidis laupäeva õhtul Trad.Attack!i "Kullakarva" albumi esitluskontserdil Värskas peaaegu ära, õnneks eriti äge ja hea muusikaga afterparty retrosööklas seal kõrval leevendas seda ja soojendas mu uuesti üles. Viljapõllud on ka kullakarva ja pühapäeval siiski taas optimistlikult kleidis jalutama minnes ütlesid mu sääred, et õhus on sedasorti kargust, mis räägib sügise vääramatust saabumisest.

Ma kujutasin eelmisel sügisel Võrru kolides ette, et sel suvel olen hästi palju Võrus ja mängin rohkesti (ranna)tennist. Reaalsus... rannatennise linnukese sain kohe juuni algul kirja, juubelipeol kuskil veel kaugemal metsas kui Võru. Aga järgmine kord tuli alles augustis. Ja Võru võludele jõudsin ka alles siis rohkem pühenduda, suve algul olid muudkui mingid esmaspäevased peod Tallinnas (Postimees 160, mu ristipoja koolilõpp, isa raamatuesitlus jne), lisaks palju Lääne-Eestit: traditsiooniline sõbranna sünnipäevapidu Pärnu jahtklubis, paar päeva imelisel Viirelaiul (sh sealses lummavaid vaateid pakkuvas saunas), veel üks sünnipäev armsas Kihnus ja paar Kabli-Häädemeeste-Pärnu hedonistlikku väljasõitu. Üks üllatussünnipäev kontserdiga elutoas ja Tuuletargaga purjetamisega Tamula peal mahtus sinna vahele, jaanipäeva veetsime ka Võru lähistel.

Juuli algul avastasime Elvast üle ootuste hea Waksali restorani ja osalesime järjekordse juubeli tähistamisel Võrtsjärve ääres, nädal pärast seda seiklesime ühe teise olulise sünnipäeva tähe all mööda Lahemaa kauneid mõisaid ja sadamaid, pikema peatusega Vihulas koos Jaan Söödi ja Andre Maakeri kontserdiga, ja siis Tallinnas Noas. Tagasi vaadates avastasin, et käisingi mai teisest nädalavahetusest kuni juuli teiseni iga nädalalõpp mõnel suurel sünnipäevapeol ja sealt edasi iga nädalalõpp mõnel festivalil: viimasel Ostroval, hea muusikaga Tõrva Loitsul (Ewert And The Two Dragons, Noep jne), Viljandi folgil (afterparty Ugala terrassil oli üks selle suve parimaid pidusid) ja Intsikurmus (mis oli vaimustav, Cigarettes After Sex ja kõik muu ka).

Üks eriti kaunis Keila-Joa lossi õhtu oli juulis, üks eriti romantiline õhtusöök Tartus Hõlmas augustis. Häid restorani- ja hotellielamusi rohkesti veel. Kui lõpuks päriselt kuumaks läks, siis ka palju paadisõite siledal Tamulal ning vahelduseks merelaineid sünnipäevapeol, mis sisaldas Naissaarele purjetamist ja piknikku.

August tuli natuke rahulikum, nagu tahtsingi, samas mitte siiski liialt. :) Sattusin ühte eriti heasse tünnisauna, järgmisel õhtul pildistasin kallist sõpra nii, et tal oli kuldne kuu - koos varjutusega - selgas. :) Käisime Tartus Sisevete Saatkonnas sünnipäeval ja kenal Jaan Pehkiga koduõuefestivalil Karula rahvuspargis, pulmas, vaatasime selili paadisillal lesides langevaid tähti, järgmisel nädalavahetusel pärast seda Võru tenniseklubi stiilset ööturniiri ja üle tüki aja kohalikke ööklubisid ka. Viimase suvenädalavahetuse pidin ammu tehtud plaanide kohaselt hoopis Gdanskis võrkpalli vaadates veetma, aga mulle tuli meelde, kui leigelt ma suhtun sporti ja kui kuumalt Eesti suvesse, nii et jäin hoopis me uude järvevaatega koju. Võrus oli Lõuna-Eesti ralli ja käisin Põhja-Eestis armsaid pereliikmeid ka üle vaatamas, lisaks nautisin omaetteolekut ja lugesin, häid raamatuid on mu suvesse õnneks meeldivalt palju mahtunud, sh uuemat kodumaist kirjandust. Augusti lõpus andsin ka oma väikese panuse kohalikku kultuuriellu ja käisin Katariina alleel esinemas Võru kirjanduslikul jalutuskäigul osalejatele, üliarmas publik oli!

Eesti suve võiks vist alati rohkem olla, isegi siis, kui oled kolm kuud üsna jäägitult pühendunud selle nautimisele. Kuldpruuniks sain sel aastal juba enne teist juunit, aga praegu on ikkagi see tunne, et veel, veel, veel suve, palun! Alles ju algas, alles läksid soojaks südamed ja mereveed.

31.7.17

Mööda vikerkaart

Juuni ja juuli läksid nii pidude- ja elamusterohkelt, et esimest korda elus oli mul juba kuskil juuni keskpaigas tunne, et olen sellest suvest üsna võhmal. :) Nüüd on siiski õnneks olnud natuke aega mõtiskleda ja endasse vaadata.

Mind inspireerivad praegu väga Oprah' & Deepak Chopra "Desire & Destiny" 21päevasest meditatsioonisarjast kolm küsimust:
1. Who am I?
2. What do I want?
3. How can I serve?
Ja eriti inspireerib selle kolmanda küsimuse üks vastus, et parim viis universumiga harmoonias elada on olla õnnelik, iga päev. Sest päris auhind on teekond mööda vikerkaart, mitte kullapada vikerkaare lõpus.

2.6.17

Kevad Võru moodi

Elutempo Võrus läks juba enne kalendrikevade algust selliseks, et mu kena plaan kirjutada igakuiseid ülevaateid oma elust siin lendas sajaga tuulde. Et seda natuke kompenseerida, üritan nüüd kolme kevadkuu muljed tavapärases telegrammistiilis ühte postitusse kokku pressida. Ühtlasi tänan motiveerimise eest kõiki, kes on nurisenud, et ma nii harva blogin! :)

Märts. Üks ilus šampanjajoomine Otepääl GMP Pühajärve restoranis. Üks armas sõber, kes ütles, et tema meelest ma raiskan oma talenti siin Võrus, kui ma võiksin teha igasuguseid (muid) ägedaid asju - kirjutasin pärast seda natuke ja läksin siis eriti kaunile kevadisele linnulaulurohkele jalutuskäigule järve ääres ning tundsin, et jah, jah, jah, just seda kõike siin ma tahangi praegu teha (eriti kui ma mõtlesin, et peamine alternatiiv oleks kuskil kontoris looduse järele igatseda). Siis tuli üks reede koos ühe lookesega Kroonikas, mis oli osaliselt naljakas, ehkki viimases lõigus ebatäpsusi täis, aga ma ei viitsinud norima hakata (aga siiski: võimukaid ja arrogantseid mehi tõmbab ehk tõesti minu poole, aga mu lähiringi saavad nad vaid siis, kui on eelkõige vaimukad ja intelligentsed!). Järgmine eredam mälestus on üks unustamatu tants keset hilisõhtust pimedat metsa bussipeatuses auto kõrval, Ivo Linna "Suure loterii" järgi. Ja naistepäeval oli üks südantsoojendav esinemine ja kohtumine lugejatega Võrumaa keskraamatukogus ning imeline Jaan Söödi kontsert Vastseliinas pärast seda. Üks hea pidu Jüri Pootsmanniga Club Tartus järgnes ka, ja siis üks reis, millest ma õnneks juba kirjutasin.

Aprill. Paar spaakülastust, millest ma veel kirjutan. Inspireerivate juttudega äge hommikune kohvitamine Tartus Sädes. Ühed uued võtmed. Üks Suure Munamäe tipu vallutamine ja mitu suurepärast õhtusööki Suure Muna kohvikus. Mõned naudinguterohked kirjutamised Tallinnas Nopis. Üks õhtusöök Saltis. Üks lõuna Noas. Veel Tallinna, Tartu ja Võru kohvikuid. Palju šampanjat. Üks hõrk Põhjaka-külastus. Ühe sõbra soolaleivapidu ta eriti stiilses uues kodus. Paar sünnipäevapidu. Mõned eriti idüllilised kodused õhtusöögid. Üks uus roosa Electrabike. Üks superhea Jazzkaare kontsert Iyeokalt ("We writers have to stick together!" oli ilusasti öeldud) ja üsna värvikas afterparty sinna otsa. Üks väga lahe pidu Moskva-Odessaga Võrus. Üks lodjakülastus ja üks põhjalik Tartu volbripidu, kella kuueni hommikul.

Mai. Üks veesõda hommikul voodis. Üks 1. mai aiapidu volbri jätkuks (et maipidustused ikka nelja päeva pikkuseks saaksid venitatud). Üks soovitus maailma katustel käinud mehelt kõrge kaarega lasta kõigi peale, kes mind piisavalt hinnata ei oska. :) Üks päikeseline hommikukohvitamine Katariina kohviku pirukatega Tamula rannapromenaadi ääres. Üks ilus mõte, et ma usaldan elu, sest ma usaldan iseennast. Teine veel - et valgustatus on elamine rõõmus, ilus ja armastuses ning iseenda tundmine ka. Üks eriti superhea teeninduse, toidu ja atmosfääriga õhtusöök kohakeses nimega Väike Rataskaevu 16. Üks esimese Võru kodu magusmõrkjas hüvastijätupidu. Üks nädalavahetus kallitega Saaremaal ning armsaga Pädastes. Üks kolimine. Üks parima muusikaga juubel Noarootsis ja peojärgne hommik peegelsileda mere ääres Dirhami kohviku terrassil, jumalike maitseelamustega. Üks traditsiooniline kevadgrill ülikoolikaaslastega ja afterparty Sisevete Saatkonnas, kuhu olin ammu tahtnud sattuda. Kaks päikeselist rannapäeva ja kaks selle aasta esimest ujumist Eestis. Veel üks sünnipäev, seekord Võru külje all ja paljude paljaste meestega. :) Üks tore põgus visiit Soome, üle pika aja. Üks roosadest flamingodest kubisev võluv moeetendus. Ja siis veel üks juubel Viimsis, Nancyga 1990ndate stiilis.

Kui lugemine võttis võhmale, siis kõige selle kogemine ja kirjutamine kohati ka. Seda enam, et nimekiri on jällegi mittetäielik. :)

Aga ma ei nurise, elu on ilus. Love you! :*

11.5.17

Kuidas ma Kanaaridel laevakassiks käisin

Mulle on päris palju kordi jäänud ette lause "loo endale elu, millest Sa ei vaja puhkust", aga kui aasta algul tuli raamatuhonoraridega samal ajal kutse minna märtsis Tenerifele Hoppetiga purjetama, siis ütlesin muidugi jah. Seda enam, et ma polnud Kanaari saartel varem kunagi käinud - see on küll üks lähemal asuvaid aasta ringi sooje sihtkohti, aga nii turistilõks ju ka. Elamine ligi 100 aastat vanas puulaevas lisas õnneks täpselt parasjagu seikluslikkust ja eksootikat. Minnes tegime ka väikese toreda ööpäevase stopoveri Stockholmis sõprade juures ning tagasiteel jäin veel paariks päevaks Riiga.

Esimesel õhtul Tenerifele ja laevale jõudnud, saime sõbrannaga aru, et meil on võimalus elada nädal aega ühes kapis kahel riiulil. :) Ehk et kajuti mõõdud olid umbes poolteist korda kaks meetrit ning alumisel koikul põlve üles tõstes lõin selle vastu ülemist koikut ära. Õnneks selgus juba esimesel ööl, et magasime seal kitsastest tingimustest hoolimata hästi (puulaevade ja puumajade ühine joon?), lisaboonusena tunduvad pärast seda igasugused hotellitoad ja oma voodi ikka imelised, puhas luksus!

Tagantjärele tundub see igatahes täiesti elumuutev reis. Ja mitte kõigi nende mõnusate hetkede pärast, mida jätkus ja mida ma ei raatsi ka mainimata jätta - aeglased hommikusöögid laevatekilt avanevate lummavate sadama- ja merevaadetega, päikese käes mõnulemine (millega pälvisingi laevakassi tiitli), igapäevased värskendavad Atlandi ookeanis ujumised väga eriilmelistes randades, unustamatult hõrgud "kodus" laevaköögis kokatud vürtsikad krevetid ja külm cava reede õhtul, Tenerifelt Gran Canaria saarele seilates meid saatma tulnud delfiinide hüppeid vaadates vaimustusest kiljumine, Las Palmasest Calle de Leon Tolstoi tänava avastamine, Sailor's Bay sardiinid, rumm ja õhtud laevaseltskonnaga, lõbus ekskursioon rummitehasesse, Maspalomase imeilus rand, mu sooloseiklus laevakompanii Armas tiiva all Tenerifele Santa Cruzi avastama (sest kassid käivad ikka vahel omapäi), hommikusöök Café Atlanticos ja hiline lõuna Playa de las Americasel Friendsis (mis osutus TripAdvisori kohalikus edetabelis 7. kohal olevaks ja oli tõesti super), paar eriti toredat rannaklubi (eriti see, mille nimi oli meloodiliselt kõlav La Palapa), südantsoojendavad taaskohtumised sõpradega, sügavalt inspireerivate vestlustega viimane õhtu...

...Nimekiri on mittetäielik, aga reisi tegi elumuutvaks hoopis kõik see, mida ma enda kohta seal avastasin. Et ma olengi suutnud endale luua elu, millest ma ei vaja puhkust. Ja et ehkki ma armastan suhelda ja seltskond oli tore, siis mu isikliku ruumi vajadus on ka päris suur, lausa sedavõrd, et ma olen kohati peaaegu eraklike kalduvustega (universumi suurepärast huumorimeelt näitab muidugi see, et kirsina selle avastuse tordil sai üsna varsti pärast tagasijõudmist mu üksi elamise aeg otsa).

10.4.17

Spaablogi Tartu eri: Lydia ja V Spa

Mu eelmisest spaablogi postitusest on juba rohkem kui aasta möödas ja vahepeal on Tartu end kenasti spaalinnade kaardile tõstnud - kaks head põhjust jagada muljeid kahest Tartu uuest spaast.

Hotell Lydia on Tartu uus esindushotell, kus asub ka suurepärane restoran Hõlm (see šokolaadikook! ja šampanjavalik!), aga see, et nad oma spaad eriti ei reklaami, ei tähenda, et see tähelepanu ei vääri. Pigem vastupidi - keldrikorrusel asuv spaa on küll väike, aga väga õdus. Helesinine veesilm on pisike, aga mõned tõmbed saab seal siiski ujuda, sanaarium, aurusaun ja Soome saun aga ausad. Uued ja ilusad pealegi. Ka gaasikaminaga lõõgastusala on kena. Hea vaate ja Eesti disaineritelt pärit elementidega hotellituba (ainult vannitoalahendus oleks võinud minu poolest ehk traditsioonilisem olla) ning mugav voodi ei soodustanud enne hommikusööki ujuma minekut, päris raske oli end püsti ja lifti sundida, aga spaaelamus oli seda pingutust 100% väärt. Ja toit maitses pärast seda eriti hästi, ehkki oleks ilmselt elamusi pakkunud igal juhul - restoran Hõlm pakub ühte parima ja värskeima valikuga hommikusööki, mida Eestis näinud olen, aknast avanevad vaated on ka kaunid.

Eelmise aasta lõpus avatud V Spa kohta olin jõudnud kuulda enne esimest külastust juba nii kiidu- kui ka laidusõnu. Positiivse soovituskirjana mõjus mulle see, et nad pakuvad ayurvedast inspireeritud ülikvaliteetsete Sundãri nahahooldustoodetega spaahoolitsusi (nagu ka Estonia Resort Hotel & Spa Pärnus) ja et piltidelt paistis spaa kaunis (neil on olnud hea fotograaf). Laidusõnu jõudsin kuulda seoses ülerahvastatuse ja teenindusega, mis võivad omavahel üsna loogiliselt seotud olla. :)

Mu deluxe tuba oli igati mõnus, ainsana võib ette heita vaate puudumist, aga seda kompenseeris mõnevõrra vannitoa klaassein. Hommikusöögivalik restoranis Joyce oli samuti hea, aga jällegi, vaade... Selles mõttes ei pakkunud midagi hingele ka spaa - Kvartali kaubanduskeskus, kus spaa asub, on ise märksa õnnestunuma arhitektuuriga maja kui teiselt poolt Riia tänavat paistev Tartu Kaubamaja. V Spa vee- ja saunakeskus lubab 11 erinevat basseini ja mullivanni, lisaks aurusauna, gaasikerisega (aroomi)sauna ja hamamit. Basseinide ja mullivannide valik ei tundunud tegelikult lõpuks eriti mitmekesine, rahvarohke oli laupäeval tõesti ka ning minu üldmulje spaast kõledavõitu ja et eelkõige on seal ilmselt tore kuni umbes kümneaastastel lastel. Kirglik hedonist eelistab pigem vaiksemaid ja/või paremini liigendatud spaasid.

Ja ehkki ma tavaliselt ei ole väga kriitiline, siis V Spas jäid teenusedisaini aspektist küll ette päris mitu asja, mille kallal norida: hotellist tulles ei olnud liiga mõnus minna spaasse koos välisriietes külastajatega, kes tulid kaubanduskeskuse poolelt; täiesti absurdsena mõjus aga see, et saunamaailma (kus on Soome saun, kadakasaun, Vene banja ja aurusaun) ning soolamaailma (kus on vaid soolakivisaun ja soola-aurusaun) sissepääs (kumbki 3€) tuli basseini juurest baarist eraldi juurde osta. Kui ainult veekeskuse külastajate jaoks on hinnavahe ehk tuntav ja eri paketid vajalikud, siis hotellitoa hinnas oleksid võinud küll mõlemad sisalduda - 6€ kallimat hinda poleks ma tähelegi pannud, rohkeid tüütuid lisaliigutusi, mida pidin tegema, märkasin aga vägagi. Saunamaailm ei olnud pealegi vähem ülerahvastatud kui ülejäänud vee- ja saunakeskus, nii et lisatasu ei andnud ka selles mõttes mingit efekti.

Et natukene positiivsemate nootidega lõpetada, siis tuleb märkida, et hoolitsustega V Spa heaolumaailmas jäin ma väga rahule. Lavendli-piimavanni mee ja vaniljega ehk uuesti ei võtaks, aga oli siiski täitsa tore, klassikaline massaaž oli mõnus ning neemipuu tervendav peanahahoolitsus jumalikult lõhnavate toodetega õline, aga ülilõõgastav kogemus ning juuksed ka särasid pärast.

4.4.17

Umbe hää

Jalutad mööda Tartu tänavat alla, järv tee lõpus on peegelsile. Töömehed korraldavad midagi Võro Instituudi juures, üks tagurdab ja teine kiidab: "Aitab küll, nii on umbe hää!"

Naeratad omaette, selle ilusa võrokeelse lausejupi peale, mille teine pool peegeldab üsna täpselt ka Su enda tundeid just siin ja praegu.

Kaks kaugemal ujuvat luike veavad peegelsiledale järvele kaks paralleelset virvendavat jutti. Kaks veepiiril chillivat kajakat tõusevad pärast väikest mõttepausi lendu, nad lendavad madalal vee kohal ja nende peegeldused lendavad allpool nendega koos, kuni nad veepinnal jälle kokku saavad.

Sa ei suuda vastu panna kiusatusele minna ja sõrmed korraks vette pista, nojah, ujuma veel just ei läheks, aga rõõm jäävabast järvest on ikkagi suur.

Õhk on värske ja karge, kerge vihjega saabuvale soojusele ja linnud laulavad kõrvulukustavalt. Ja ehkki on veel üsna hommik, jätkub omajagu neid, kes on ka randa ja parki tulnud ning hetkeks peatunud, et seda kõike nautida. Ühelt pingilt tõuseb just kena tüdruk, teisel pingil kaugemal on kolmel härrasmehel selgelt pidu.

Selline hommik. :)