7.6.24

Võru söögikohad 2024

Mu blogipostitused Võru söögikohtadest 2018. ja 2020. aastal on toonud mu blogisse tuhandeid lugejaid, 2020. aasta postitust jagas ka toiduajakiri Oma Maitse ning 2021. aastal kirjutasingi hoopis neile loo. Aastanumbreid ja asjade seisu vaadates on ilmselgelt aeg värskeks ülevaateks. Paraku ei saa seda alustada kuigi optimistlike nootidega - olukord on pärast pandeemiat ja igasuguseid poliitilisi arenguid s**t, aga loodetavasti see on siiski meie tuleviku väetis, tsiteerides klassikuid. Kuna avatud olemise ajad on lühenenud ja kogesime ise maikuus, et kolmapäeva õhtul pärast kella 20 võib olla Võrus päris raske töötava köögiga söögikohta leida, siis lisasin ka mõned lahtiolekuajad, aga need võivad muidugi muutuda, nii et tasub alati otseallikast üle kontrollida, lõunaosariikides on kindlaim variant ilmselt ette helistada. Kiitust väärib see, et kõikidel kohtadel on terrass või lihtsalt õues istumise võimalus (puudub ainsana vist Stedingu majas avataval Namm restol, aga ehk on sealgi midagi muutunud).

- Katariina kohvik on jätkuvalt Tallinna poolt tulles esimene ja särab muidu ka eredalt, pluss maja sai vahepeal uue uhke kuue, mida on kena suvel alleele tõstetud laudade ümber istudes imetleda. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel uste kõrval õilmitsevad pelargoonid. Avatud vaid T-L kella 9-15.

- Kutsuva terrassi ja sinitaevalaega kohvik Taevas seal kõrval on vahepeal mitmeks talveks oma uksed sulgenud, sel kevadsuvel pole nad veel neid taasavanud, hoian pöidlaid, et nad seda ikka teeksid, igatsen natuke seal kohvitamiste ja hõrkude kanatiibade järele.

- Elegantne Stedingu kohvik on ka tükk aega suletud olnud, suve alguses peaks seal avatama uus Namm resto & šokolaadikohvik

- Keskväljaku ääres asub Pizza Olive - Itaalia köök on peaaegu alati kindla peale minek, paraku on salatid ja pastad menüüst läinud ning alles vaid pitsad, lahtiolekuajad ka sellised, et õhtustest pikematest istumistest keskväljaku ääres võib vaid unistada. Aga interjöör on meeldiv ning kuuma ilmaga veini ja pitsaga õues istudes tunne peaaegu nagu Itaalias, kirik, keskväljak, roosad ja kollased majad ümberringi (võtaks vaid omanik Tartu 23 maja pealt need vanad katkised-luitunud valguskastid maha ja toetaks keegi paari vaatevälja jääva hruštšovka ühevärviliseks renoveerimist, siis oleksid vaated veel ilusamad). Avatud K-P kella 12-20.

- Valgusfoori juures endises raamatupoes tegutseb Võru gurmaanide päästearmee ehk Kolm köök & deli (kuna see on järjejutt, siis: need kuulsad Tallinnast naasnud endised Nopi & Salti kokad - kes teab, see teab)Seal saab kõige paremini süüa, talvel pakkusid nad paraku vaid päevapraadi ja vahel nädalavahetustel á la carte menüüd, suvehooajaks valmis terrass ja hõrgutisi pakutakse T-N 11-20, R 11-23 ja L 14-23.

- Võru kõige elusam koht on Pubi17 peatänaval pärast fooriga ristmikku. Jätkuvalt: kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama (hilist) hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol, elava muusika järgi tantsimas ja tähistamas, mälumängimas ja noolemängimas, kohatakse inimesi ja suheldakse. Kunagine gastropubi suund on paraku taandunud klassikaliseks pubimenüüks ning igasuguseid paneeritud pooltooteid menüüs minu maitse jaoks veidi palju, aga häid toite siiski ka (ja eks see hea toidu definitsioon ongi erinev, mulle meeldib kitsejuustusalat, liitlasvägedele burks, igaühele oma). Maja taga on ka soojenduslampide ja uue kujundusega Martini terrass. Suureks boonuseks on Võru pikimad õhtused lahtiolekuajad: E-T 1130-21, K-N 1130-23, R 1130-01, L 12-01, P 12-21.

- Sealsamas kesklinna ainsa fooriga ristmiku lähedal Vabaduse tänaval on väga mõnusaks kasvanud õdus Eva Sushi ilusa suure suveterrassi ja eeskujuliku kokteilimenüüga (P-N 10-21, R-L 10-22). TOJ Sushi kohe sealsamas ümber nurga pakub samuti sushit, interjööri on algusaegadega võrreldes lisandunud diivaneid ja maja taha väike terrass (E-N 10-19, R-L 10-21, P 12-19).

- Peatänaval või selle ümbruses on veel Ränduri pubi ja kohvik Mantelahi, korraliku hommikusöögivalikuga kohvik Pannukas ja pubi Mõisa Ait, kaugemal päris järve ääres asub kohvik Spring (mille suurim pluss on imelised järvevaated eriti teise korruse rõdult, aga nendegi lahtiolekuajad on vaid tööpäevadele ja menüü lõunapakkumistele taandunud), linna taga peibutab nädalalõppudel Võrumaa Uma Meki maitsetega Hämsa maherestoKagukeskuses on Aasia restoran Võru Namaste ja 1990ndaid meenutav kebabikoht Kebab Tarõ. Paar pitsa- ja burksikettide filiaali on ka suuremate poodide juures ning tanklatestki saab kiirtoitu. Rannapromenaadi ääres peaks juunis avatama uus Playa Võru, kus on suvisele rannabaarile kohaselt rõhk ilmselt rohkem peol, muusikal & jookidel, aga midagi süüa saab ehk ka. Öise nälja vastu pakub kesklinnas üsna kaua (vähemalt R-L) kiirtoitu Chillin keskväljaku nurgas. 

- Võru taga teisel pool järve on Kubija hotell-loodusspaa restoran, mis on mind pärast õnnestunud interjööri uuenduskuuri mitu korda ka maitsva toiduga meeldivalt üllatanud. Natuke kaugemal Rõuges asuvad ilusaid loodusvaateid pakkuvad Ööbikuoru Villa restoran ja Tindioru forellipüük ning Haanjas Suure Munamäe kõrval väga õdus kohvik Suur Muna suure majataguse päikesepoolse terrassiga. Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal sageli ravioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muud põnevat. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte. See kõik on mu suureks rõõmuks jätkuvalt nii.

31.5.24

Magus mai

 Mai algas sellega, et raputas mind ootamatult minema kohtadest, kus ma olin püüdnud end vist väiksemaks teha ja kitsamatesse raamidesse suruda - esialgsetest emotsioonidest hoolimata on ilmselt põhjust tänulik olla. Paar nädalat pealesunnitud järelemõtlemisaega maikuu õite, lõhnade, laulude ja muu sulniduse keskel tegi ka arvatavasti vaid head. Mulle ikka sobib jäägitu vabadus ja lendlev loomingulisus (what else is new, küsiks üks mu vaimukas sõber).

1. mail oli Võru rattapäev, pärast käisime eriti armsa tüdrukute seltskonnaga maailma lõpus Setomaal Ilmaveere avamisel. Soe ilm, kaunid vaated (eriti külalistemaja kolmanda korruse vanniga sviidist, aga resto terrassilt ka), ponid ja paadisillad... väga tore oli! Edasi tuli inspireerivaid kohtumisi armastuse tasandil elamise teemal ja sõbra sünnipäevapidu Kolmes. Emadepäeval käisime Murimäe veiniistanduse La Murii restos lõunal, kust avanesid imelised vaated, aga süüa saab esialgu küll lähedalasuvas Vidrike Külamajas paremini. 21. mail tähistasime mu terrassil kuumas lõunamaa õhtus vabanemist, šampanjaga ja puuviljadega, kuidas teisiti. Kohe pärast seda tuli trükikojast mu seitsmes raamat, "Kaneelimaja & paradiisiaed"! Põnevate juttudega veinitamisi elegantsetel terrassidel ja hõrke õhtusööke heades restodes oli maikuus veel, nii Tallinnas kui ka Võrus. Mõned head hetked Kubija spaas ja üks esinemine ilusatele noortele inimestele ka.

Tartu Ülikooli raamatukogus mai keskel toimunud ühiskonnateaduste instituudi ja Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi konverents Juhan Peegli 105. sünniaastapäeva puhul "Ajakirjandusõpe 70: inimene ajakirjanduses" pakkus hästi valitud esinejaid ja põnevaid ettekandeid, õhtune pidu ülikooli kohvikus mõnusat suminat ja inspireerivaid arutelusid, hing hõiskas. Nädal hiljem jõudsin ÜTI kevadgrillile ka, "Rahva Oma Kaitse" live-esinemine oli imetore ning armsaid inimesi kohata samuti.

Ja ehkki ma kogu selle laulu ja õiteilu keskelt ei raatsinukski eriti kuskile minna, mahtus maisse ka mu reis Korfu saarele Kreekas ja Albaaniasse, aga neist saab pikemalt lugeda eraldi postitustest.

Paradiis nimega Korfu

Mu Korfu-Albaania reis oli nagu retriit iseendaga ja eriti Korfu osa suurepärane, väga tore oli mõnusalt omas rütmis kulgeda. Esimesel (täis)päeval Korful, mis oli juhuslikult pühapäev, oli pärast pikka talve ja mõningaid reisile eelnenud emotsionaalseid raputusi selline tunne, nagu oleks varjusurmast üles tõusnud. Kohvitasin ja sõin hommikusöögiks pošeeritud munaga avokaado-lõhesaia, taustaks sellised sinitaeva ja päikesega linna-, pargi-, rannapromenaadi- ja merevaated, et mu peas küsis keegi kordi ja kordi järjest, kuidas üldse saab ühes kohas nii palju ilu olla!!! Tundmatust õitsvast põõsast hoovas joovastavat lõhna, aiandust õppiva sõbra abil õnnestus see lõhnavaks soonseemnikuks määratleda.

Pärast sööki jalutasin tasapisi mööda promenaadi vana kindluse poole, umbes iga viie sammu tagant pildistamiseks peatusi tehes. Jahisadamast edasi tuli Durrelli park, kus kohtusin Gerald Durrelli bareljeefiga - ausalt, nagu vana väga kallist sõpra oleks kohanud, kasvasin koos teosega “Minu pere ja muud loomad” (ja tema teiste raamatutega), lugesin selle enne reisi üle ja ehkki see on mul kapsaks loetud, naersin mingite kohtade peal ikka valju häälega.

Imetlesin kunagist paleed, kus nüüd on Aasia kunsti muuseum, selle aedu ja igas suunas avanevaid merevaateid. Elegantsel Listoni promenaadil alustas just puhkpilliorkester rongkäiku, kui sinna jõudsin, lonkisin nendega natuke kaasa ja tundsin muusikast rõõmu. Päikesest ja soojusest, oma kergest suvekleidist ja plätudest ka. Seejärel sukeldusin üliarmsa helgetes toonides vanalinna sügavustesse, kust avastasin kohe saare kaitsepühaku püha Spiridoni kiriku, kus oli imeilus jumalateenistus ja küünlad põlesid. Lisasin sinna oma panuse, sügavas tänutundes kõikide imede ees mu elus. Mul oli tunne, et kogu see rõõm ja ilu ei mahu mu sisse lihtsalt ära!

Veel natuke sihitut õnnelikku uitamist ja ilusate asjade ostmist (millised hullutavad kleidipoed!) ning siis maandusin päris juhuslikult smuutibaari terrassil, mis oli nii mõnus inimeste vaatlemise koht ja ülimaitsvate värsketest puuviljadest smuutidega, et käisin seal ka kõikidel oma järgmistel Korfu päevadel.

Pärast väikest siestat mu esimeste ööde kahetoalises korteris panin uue valgekuldse kleidi selga ja lehvisin linna peale. Sihitult uidates avastasin toreda ainult kohalikku toorainet kasutava pererestorani, kust sain lisaks imetoredale õhtupoolikule, tzatzikile ja heale valgele veinile ka juttu rääkima tulnud uue sõbra (ühe omanikest). Pärast leidsin pooljuhuslikult pisikese peidus Faliraki ranna ja veel ühe hea söögikoha imeliste vaadetega kindlusele, jahisadamale ja türkiissinisele läbipaistvale veele, kus süüa üks kreveti saganaki ja juua klaas veini, taustaks allapoole vajuv heleroosasid helke heitev päike ja dj valitud hea muusika.

Need on ainult mõned fragmendid sellest esimesest päevast, mis täitsid hinge nii, et mõtlesin endamisi, et ma tean vähe kohti, mis on paradiisile sarnasemad kui Kreeka saared.

Järgnenud päevad Albaanias said juba eraldi postituse, aga sealsed kontrastid… nagu öeldud, Korfule tagasi jõudes tundus see veel ilusam. Viimasteks öödeks oli mul vapustava kindluse- ja lahevaatega rõduga hotellituba, lisaks jõudsin ka päevitada ja ujuda (ehkki kevadsuvises Kreekas on merevesi veel ikkagi kargevõitu, mitte supp nagu septembris-oktoobris). Avastasin hommikukohvideks Listonil teise lemmikkoha, ronisin vana kindluse otsa tuletorni juurde ning veetsin aega selle armsas salarannas ja jahisadamas, šoppamisparadiis on Kreeka mu jaoks ka… Ühesõnaga, kui ma tavaliselt tahan reisi lõpus juba koju, siis seekord oli natuke sihuke “Appi, juba?” tunne - universum muidugi kuulis ja kojulend hilines. :) Õnneks ootas Riias tuba üle ootuste mugavas lennujaama Hiltonis.

Ah jaa, see ka, et mul on enamasti elus näkanud reisidel nii hästi, et on olnud kõik päevad selge sinitaevas ja päikesepaiste. Nagu üks naine mult kunagi Hispaania lõunarannikul ühe sellise reisi viimasel päeval küsis: ega sa nüüd ei arva, et meil siin ongi kogu aeg nii? Muidugi arvasin! Seda enam olen ma õnnelik, et nägin Korfut ka teiste nägudega. Halli taevaga. Äikesetormiga - ja see oli ũliäge!!! Õnneks mõlemat siiski vaid korraks. :)

29.5.24

Albaania: Saranda

Jõudsin Sarandasse pärast absoluutselt täiuslikku esimest päeva fantastiliselt ilusaks osutunud Korful. Albaania… ma olin juba kuulnud, et seal on ilus loodus ja koledad linnad ning nii eelarvamustevabalt kui ma ka sinna saabuda püüdsin, paraku osutus see tõeks. Ma vahtisin juba laevalt Sarandat, uskumata oma silmi: üksainus pikk Lasnamäe türkiissinise mere ja efektsete mägede vahel. Passikontrollis trügis üks ebaviisakas naine järjekorras ülbelt mu ette, ka see mõjutas seda, et astusin sadamast linna üsna ebasoodsalt meelestatuna. Olin nagunii kohalike kohta ka üht-teist kuulnud, alati näitab ühiskonna kohta palju naiste, laste, loomade ja looduse kohtlemine - Korfu koerad kepsutasid rõõmsalt oma peremeeste kõrval, Sarandas oli kõikjal hulkuvaid koeri ning nägin oma silmaga, kuidas üks mees väikest koera jalaga püüdis lüüa, õnneks põikas koer eest ära. Selliseid tüüpe tuleks endid jalaga lüüa!

Õnneks olin võtnud hotelli kahe sammu kaugusele sadamast, see osutus tuttuueks ja säravvalgeks, mu neljanda korruse merevaatega rõduga tuba väikeseks õdusaks oaasiks. Teine kena koht algas sealtsamast: tuttuus, kohati veel ehitusjärgus rannapromenaad.

Üksi reisimise suur võlu on see, et keegi ei nõua, et tingimata peab kärutama sinna ja tänna, nii et kuna mõned isiklikud põhjused ka seda soosisid, siis molutasin oma ainsa täispäeva Albaanias lihtsalt maha. Seda enam, et olin enne reisi jälginud Instagramis @CassiaShakti seiklusi samas kandis ja tema tegi kuulsa Blue Eye allika Saranda lähedal üsna maha, hoiatades ka, et sinna peab parklast veel pool tundi kõndima. Lekuresi loss paistis mäe otsast õhtul valgustatuna kenasti kätte, sinna ronimine pidi võtma tunnikese, sedagi ei viitsinud. Ühtegi ilusamat-suuremat kirikut ei paistnud ka ei jalutades ega guugeldades, ainult 40 pühaku klooster teise mäe otsas.

Kirjutasin natuke, seejärel jalutasin mööda rannapromenaadi hommikust sööma, omlett tomat-kurgi-fetaga ja piimakohv ajasid asja ära, aga vaimustusest hüppama ei võtnud, vaade oli selle kohviku terrassilt siiski maaliline. Pärast hommikusööki lesisin natuke rannas ja käisin jalgupidi vees ning kulgesin siis hotelli tagasi. Lugesin oma merevaatega rõdul raamatut, nautisin sooja ilma, tegin lõunauinaku. Õhtusöögile läksin heasse kalarestosse, kus sain tõesti maitsvat tzatzikit ja grillitud merihunti, pärast tegin sõbra soovitatud Elvis Baris klaasi veini. Omanik nägigi välja nagu hallipäine Elvis ja see rannapromenaadi ääres asuv baar oli äge, nagu ka rõdul mu ümber istunud kaks USA-UK paari, kes mind sujuvalt oma vestlusse haarasid ja - nagu selle käigus selgus - osutusid väga toredateks inimesteks. Ameeriklased rääkisid, et on olnud kolm kuud Sarandas, aga suveks lähevad kuskile jahedamasse, Albaania rannikul olla liiga kuum ja liiga kallis - hinnad hüppavad lakke, kuna albaanlased teenivad enamiku aastatulust nende kolme kuuga - juuni, juuli ja augustiga. Istusin natuke veel ka oma hotelli restos, seal oli parem vein ja ka merevaade.

Olin seal õhtusel ajal hulkudes ikka vist natuke pinges ka, sest kuulsin enne reisi igasuguseid kummalisi hoiatusi ja õuduslugusid Albaania kohta, pehmeim neist, et kõik Euroopa varastatud mersud pidid lõpuks just sellesse riiki jõudma. Vanu mersusid oli kõikjal palju küll… 

Hommikul hiilisin tund varasemale praamile kui see, kuhu mul pilet oli, õnnestus ja pooletunnine sõit laevaninas panoraamvaatega istekohal Korfu poole tagasi tekitas puhast õnnetunnet. Korfu tundus maale astudes muidugi veel ilusam, ehkki paar päeva tagasi ma poleks seda võimalikukski pidanud.

27.4.24

Aprilli naljad

 Astroloogid räägivad, et aprill oli selle aasta kõige väljakutseterohkem kuu ning edasi on puhas õndsus. Trikke tegi see aprill küll, aga eks kõik on millekski hea. :)

Võrus veetsin ma sellest kuust napi veerandi, kuuendiku Itaalias ning ülejäänud aja Tallinnas. Ma olen väga tänulik, et mul on selles mõttes ikka metsikult vedanud, et mu ellu kuulub Võru oma looduse ja loomingut soosiva keskkonnaga ning Tallinn oma gurmee ja kultuuriküllusega.

Allpool selle kuu kultuurielamused, lisaks oli Võrus mõnusaid külaskäike ja üks tore reede õhtu pubis, Tallinnas südamlik sõbra sünnipäevaõhtusöök Villa Thais ja ka südanstoojendavaid kokkusaamisi, inspireeriv meigikoolitus heas seltskonnas ja lõõgastavaid spaakülastusi, kenasid Kadriorus uitamisi ja väljasõit Käru muuseumi. Ainult raamatuid lugeda pole jõudnud peaaegu üldse, aga selle eest sai mu peatselt ilmuva seitsmenda raamatu käsikiri toimetatud ja läks küljendusse.

Filmielamused: Rasmus Merivoo "Tulnukas" & "Tulnukas 2" (viimse istekohani välja müüdud Võru Kandles koos Märt Avandi kommentaaridega; ma polnud esimest ka varem näinud, aga naerda sain omajagu, üsna igasuguse huumori austaja, nagu ma olen, muu hulgas muusikaliste valikute peale, lisaks tundus mulle, et tegijatel oli seda filmi tehes väga lõbus ja selline asi on mulle ka alati meeldinud); Luca Guadagnino "Väljakutsujad" (mu selle kuu totaalne lemmik, süžee, kaameratöö, näitlejad - Zendaya ja teised ka! -, kostüümid... juba nimetatud aasta seksikaimaks (tennise)filmiks, soovitan, väga!); Guy Ritchie "Vääritu sõjapidamise ministeerium" (seda ma poleks ise vist märganudki, aga soovitati, vapustav ja vaimukusi täis tõestisündinud lugu II MS ajast!).

Muusikaelamused: Jazzkaarelt MonoNeon (USA) Jaikis ja Boomcat (Eesti, Liisi Koikson, Raun Juurikas ja Martin Petermann) Fotografiskas samal õhtul järjest, love jazz.

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil Kalev Spa basseini peale ehitatud laval esitletud kaunid Embassy of Fashioni kollektsioonid; Fotografiskas Peter Lindberghi "The Lightness of Being" ja Kary H. Laschi "The Golden Years" olid totaalsed lemmikud, must-valge fotokunsti kirgliku austajana nautisin iga sammu nendest näitustest; Simen Johani "Until the Kingdom Comes" ja Wang Cheni "Fractured Delights" näitused vaatasin ka ära, meeldisid ka; tegelikult läheb vist kunstielamusena kirja ka sõbra ateljee külastamine Lõuna-Eesti sügavustes, millest sündis intervjuu Navitrollaga Naistelehte.

25.4.24

Spaablogi: Metropol ja Kalev Spa

Kevadilmadega on, nagu on, eriti põhjarannikul, nii et olen ajaviiteks Tallinna spaasid avastanud.

Spaahotell Metropol asub Rotermanni kvartalis. Valikus on Soome saun (90°C), aurusaun (45°C), aroomisaun (75°C) ja soola-aurusaun (40°C). Mahedamate saunade austaja, nagu ma olen - mulle meeldisid eriti need kaks viimast. Lisaks on olemas mõõduka suurusega bassein ja neli sooja mullivanni. Tumedapoolne interjöör ega paratamatult kivised vaated mind ära ei võlunud, seetõttu see spaa mu isiklikus edetabelis väga kõrget kohta ei vallutanud, ehkki iseenesest oli mõnus.

Kalev Spa veekeskus ja saunaoaas tulid mulle meelde tänu Tallinn Fashion Weekile - olen seal majas lapsena omajagu ujumas käinud, aga pärast renoveerimist polnudki sattunud, ehkki plaan oli ammu. Nostalgiafaktor töötas, mingid vaated tulid tuttavad ette, samas on kõik nüüd uus, ilus ja tänapäevane. Kui ma muidu koolivaheaegadel pigem väldin spaasid, kuna need kipuvad olema ülerahvastatud ja lärmakad, siis Kalev oli selles mõttes ideaalne valik, et see on piisavalt suur. Lapsed möllasid veekeskuse kahes lastebasseinis ja neljas torus, samas sai suures 50 meetri pikkuses basseinis täitsa rahulikult ujuda, sooja lõõgastusbasseini ja ringvoolubasseini proovisin ka. Veekeskuses on riietusruumides kaks kuuma leilisauna, lisaks kauni pargivaatega aurusaun ja sanaarium (lemmik!), mõlemad umbes 50°C.

Ostsin juurde ka 18+ saunaoaasi külastuse ning seal oli muidugi eriti vaikne ja mõnus. Valikus on neli vanni - jahe Sinine Laguun, kuum Jaapani onsen, Kuumaveeallikas ja Pärlivann - ning viis sauna: Soome saun, Aurukoobas, Soolakivioaas, Troopiline oaas ja Aroomioaas. Viimased kolm meeldisid mulle eriti. Troopiline oaas sobib talvel ilmselt Aasia-igatsust leevendama ja Aroomioaas lõhnas lihtsalt nii hästi. Inimesi seal ka eriti polnud, nii et vaikust ja rahu nautida sain ka. Kokkuvõttes väga meeldiv kogemus!

11.4.24

Como järve pärlid, Milano & Bergamo

 Palju paremini ajastatud reisi poleks osanud soovidagi - hea küll, kodumaalt ära lennata oleks ehk võinud päev-paar varem, kui Võrus oli 18 kraadi sooja, poleks pidanud neljapäeval miinuskraadidega paljasääri Tallinna läbima, aga kodust taksosse, sealt hops lennujaama ja terminalist lennukisse oli tehtav ka nii. Bergamos tervitasid meid igatahes 20 soojakraadi ligi küündinud temperatuurid, päike, rohelus, õied. Vaimustav, pärast pikka külma talve!

Bergamo lennujaamast raudteejaama viis buss nr 1, sealt edasi Leccosse Como järve äärde oleks muidu saanud mugavalt rongiga, aga remondi tõttu oli jaama ees asendusbuss Ponte San Pietrosse, kust edasi sai siis rongiga. Õnneks nende ajad ühildusid hästi ning kõik oli kiire ja mugav. Üldse on väga sümpaatne see itaallaste komme, et peaaegu igas linnas on raudteejaam ja bussijaam kõrvuti - ma tõesti soovin, et Eestis kehtiks rohkemates linnades sama põhimõte.

Leccos oli meil kena hotell Adda jõe ääres, Borgo Di Pescarenico vana kaluriküla kandis - mägede, vee, roheluse ja õite kombinatsioon, millele avanes vaade hotelli ees olevalt terrassilt, oli lihtsalt vapustavalt ilus. Esimest õhtut alustasimegi piknikuga sealsamas - natuke veini, juustu, prosciuttot, ciabattat, meeldiv seltskond ja need vaated olid kõik, mida vaja. Lecco vanalinna ja tagasi oli kõige ilusam jalutada mööda promenaadi, mis lookles algul piki jõeäärt ja seejärel Como järve kaldal. Jällegi: lummavad vaated, rohelus, veelinnud, rohtu nosiv saarmapere... Lecco vanalinn, kuhu hiljem jalutasime, on väike, aga armas. 

Järgmisel päeval saime aru ka sellest, kui suur boonus on see, et Lecco on pigem kohalike päralt olev rahulik väikelinn. Sõitsime pärast hommikusööki puupüsti täis rongiga paarkümmend minutit Varennasse, mis on küll samuti väga ilus, aga turiste tihedalt täis. Sõime jäätist ja lonkisime mööda maalilist veepiiril looklevat La Passeggiata Degli Innamorati rada, ise samal ajal arutades, et kui seal juba praegu selline laulupidu on, siis mis siis veel suvel toimub?! Mul on hea meel, et kõndisime siiski botaanikaaia ja Villa Monasteroni - kauni vana maja ümber laiuvad vapustavad aiad ja puude varjus leidub imelisi vaateid pakkuvaid pinke, kus istuda ja puhata.

Pärastlõunal sõitsime praamiga Como järve sirutuva kolmnurkse poolsaare tipus asuvasse Bellagiosse, mida eri allikate andmetel peetakse kõige ilusamaks linnakeseks ja Como järve pärliks. Noh... see oli veel turistirohkem. :) Avastasime kena väikest vanalinna ja rannapromenaadi, sõime ühel järvevaatega terrassil mõnusalt lõunat ja uitasime veidi ringi, aga minu silmis on küll nii Varenna kui ka Lecco kaunimad, viimasesse saime õhtuks Bellagio-Lecco bussiga tagasi.

Kuna ma polnud Milanosse varem sattunud, siis siirdusime laupäeval rongiga edasi sinna. Veendusin taas, et Itaalia suurlinnu ma ikka ei armasta, ei Roomat, Palermot ega Milanot, eriti 25 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kipuvad nad ainult väsitama. Napoli on ainus võluv, oma pöörase iseloomuga. 

Sellegipoolest olen ma südamest tänulik kallile sõbrale, kes meie seltskonna Duomot vaatama, selle katusele linnavaateid imetlema ja sisse küünlaid süütama vedas. On uhke küll ja vaated nii väljast, katuselt kui ka sees efektsed. Pärast uitasin ka belle époque stiilis Galleria Vittorio Emanuele IIs.

Aga kokkuvõttes oli mul siiski hea meel järgmisel päeval võimsas raudteejaamas taas rongile minna ja Bergamosse sõita. Veetsime viimase ööpäeva seal ning see linnake jällegi ületas kõiki ootusi. Ma üles mäe otsa vanalinna ei viitsinud ronida, ehkki seal olla sõbra sõnul hulk kirikuid, restosid ja sel soojal pühapäeval jätkus ka turistihorde. Piirdusin all-linnas ringi lonkimisega ja nautisin seda üliväga: sõin jäätist ja imetlesin vaateid, uitasin dj-de ja hea muusikaga pühapäevasel kirbuturul, jõin Dante väljaku äärses sammaskäigus mõnusate tugitoolidega välikohvikus veini ning šoppasin vanalinnas. Tänu Liina Karroni Bergamo loole Edasis sõin õhtuks ja siis veel esmaspäeval lõunaks ka kohalikke rustikaalseid salveihõngulisi ravioole casoncellisid, mis olid ülimaitsvad!