30.7.19

Juuli festivalid ja muud peod

Võrus eriti vihmasena alanud juuli oli lõppkokkuvõttes siiski täiesti imeline. Aga see kuu esimene pool oli naljakas küll - mina, kes ma kipun sageli suviseid nädalavahetusi liiga tihedalt täis planeerima, sest igale poole tahaks jõuda, laisklesin äkki kaks nädalat suurt midagi tegemata Võrus (olgu, mõned südamlikud koosviibimised ja kallid külalised mahtusid siiski ka selle aja sisse).

Terve juuli esimese nädalavahetuse vedelesin teleri ees (jälle täiesti mitteminulik) laulu- ja tantsupidu vaadates. Õnneks jõudsid kõik tunded ka läbi ekraani kohale ning tekitasid palju nostalgiat - meenutasin kõiki neid kordi, kui olen käinud laulupeol kooli ajal koorilauljana, lauluväljakul kauplejatega tegelenud (ühel aastal) ja ajakirjanikuna ringi lipanud. Kõige võimsamaid ja ülendavamaid emotsioone pakkuski vist 2004. aasta pidu, kui rongkäik vihma tõttu ära jäeti, aga tuhanded inimesed ikkagi koos lauluväljakule marssida otsustasid ning ma Postimehe suvereporterina koos fotograaf Peeter Langovitsiga selle kõik lõpuks täiesti läbivettinuna kaasa tegin ja lugusid kirjutasin.

Laulupeo- ja rongkäigumeeleolud jätkusid ka Riias Ed Sheerani kontserdil, kust hilisõhtul kesklinna tagasi jalutades omavahel üldse mitte tuttavad eestlased ühislaulu üles võtsid. Muidu oli ka väga tore kontsert - mulle avaldas see väga muljet, kuidas üks punapäine noormees oma kitarri ja looperiga kogu suure lava ära täitis ja 50 000 inimest kaasa elama tõmbas. Need paar päeva Riias olid muidu ka meeldivad - sõpradega vanalinnas hulkumised ja visiit Läti Rahvusraamatukogusse.

Kuna Võrus oli jätkuvalt imelik ilm, aga mujal ilus, sõitsin ühel nädalalõpul spontaanselt Pärnusse, sest mis suvi see on ilma Pärnu peota. :) Nautisin Simple Day terrassil suurepärast mango-krevetivõikut, põikasin jahtklubist läbi, sõin sõpradega restoranis Noot ja Sugari terrassil sumises Must Mesi. Järgmisel hommikul vaatasin üle uue koha nimega Pastoraat (kaunis!) ja põikasin läbi Supelsakstest, lisaks uitasin oma Pärnu lemmikradadel, imetlesin rannas merevaadet ja jõesuudmest merele libisevaid Muhu Väina regati jahte. Võrru tagasi jõudes oli siingi päike välja tulnud, käisin loojuva päikese kullatud järves ujumas, pühapäeval vaatasime paari Võru kohvikutepäeva kohvikut ja pisike Võru folk pakkus uuel keskväljakul muusikat ka.

Ja juuli viimaseks nädalavahetuseks sõitsin Viljandisse pärimusmuusika festivalile, kuumalaine jõudis ka varsti kohale, nii et kulgesime tuttavas "päeval päike-järv-aiachill, õhtul pidu" rütmis. Ööd olid üsna troopilised ja mulle väga meeldis folgi hea muusikaga afterparty Ugala ruumikal rõdul, kust magama jõudsime vastu hommikut. For the record mu kontserdipäevik ka: neljapäeval parim folgi käimatõmbaja Nikns Suns ja tantsuks pärast VLÜ; reedel Naised Köögis, Choor (Hiina), armas Lena Jonsson Trio (Rootsi), Puuluup, Läti tüdrukud ehk Tautumeitas (Läti), folgi lõbusaim möll Otava Yo (Venemaa) saatel; laupäeval Cätlin Mägi & Jaan Pehk ning pisut Aida tantsumaja ja Untsakaid ka. Kava oli kuidagi paremini kokku pandud kui eelmisel aastal, aga paaril korral tuli siiski teha raskeid valikuid samal ajal alanud heade asjade vahel. :)

Tallinnasse põikasin paar korda ka, õnnestus üle vaadata Fotografiska ja selle mõnus katuseterrass, purjetada sõpradega Piritalt Lennusadamasse ning (ujumistiimi lainel jätkates) ujuda esimest korda elus Kalarannas ja saada sellega sealse supelranna kirglikuks pooldajaks - lugesin, et arendaja tahaks jahisadamat (mille võib ju teha ka lihtsalt väiksema, kui ilma ei saa?), aga neid on ju juba Noblessneris, Vanasadamas, Pirital, kõik üsna lähedal, samas kui üks selline hea kiiresti sügavamaks minev ujumisrand kulub kesklinnas vägagi ära!

30.6.19

Magus juuni

Akna taga õõtsub kerges tuulevines õunapuu ja kõrgub nunnu kõrvalmaja katuseviil, seal kohal helesinine taevas ja eemal õitsvad pärnaladvad. Teetass tekstiga “Love, peace and party” sai just tühjaks, aga kommi veel jätkub laua peal kausis. Hommikusest jalutuskäigust väsinud mops norskab laua all ja ma kirjutan. Elu tundub sama magus nagu pärnaõielõhnast küllastunud õhk.

Terve hulk juunihommikuid/ennelõunaid just täpselt sellised olidki. Lisaks mahtus juunisse rohkesti õisi (kõik need pojengid, mairoosid ja jasmiinid!), 24kraadise veega järves ujumisi ning ehkki mulle tundub, et ma olen õppinud rohkem kohal olema (igas mõttes, sh Võrus), siis ikkagi hulk ringisõitmisi ja pidusid ka.

Ühe kõige eredamana jäi meelde Kuressaare nädalavahetus, kus õhtusöök suurepärases Hafenis jätkus hommikusse veninud põhjaliku ööklubitiiruga (2 Quick Start Divas, siis natuke Koit Toome live'i Privilege'is ning lõpetuseks Kodulinna Lokaali dj äärmiselt värvikas muusikavalik - "Dolce & Gabbana" loost Mono Fansi ja Saksa šlaagriteni :)). Nii valusate jalgadega ma vist polnudki varem peolt tulnud, aga tore oli hommikul ärgates avastada, et selle päeva 10 000 sammu on juba olemas. :) Divas küsiti mult ka, kas ma olen golfi- või tennisetiimist, suutsin täiesti tõsise näoga öelda, et ei, ujumistiimist. Siis läks muidugi lappama, kui küsiti, kus ma ujun ja ma vastasin, et Gospa välibasseinis, keskmiselt viis tõmmet korraga. :) Laupäevaõhtune pidu oli rahulikum, aga imeilus - Hoppetiga Abruka alla ja siis tagasi Kuressaarde purjetamine äratas palju helgeid mälestusi.

Teine särav oli jaanipäevanädalavahetus, kui ootamatult õnnestus checklistist maha tõmmata Triinu baar, Lõuna-Eesti legendaarne peokoht, kuhu olen tahtnud jõuda juba mitu aastat (vt ka "Päevad, mis ajasid segadusse"). Võrust on sinna umbes 40 km, aga kuna olime juba peol sealt 1 km kaugusel, läksime ägedate naistega Triinu baari hoopis jalgsi läbi metsa. Mis juhtus Triinu baaris, jääb Triinu baari, aga oli väga naljakas ja meeldejääv pidu, jälle hommikuni. :) Jaanilaupäev oli veidi väljapeetum, aga ka ülimõnus, õue kaetud pika laua taga õhtusöögi, suure jaanilõkke, seitsmest lillest pärja, "Saaremaa valsi" järgi tantsimise, imelise suitsusauna ja nahka silitava veega tiigiga.

Viirelaiul Ö peakoka õhtusöögil käisime ka ja ehkki ilm pööras vihmaseks, oli uues noorpaarisviidis niiviisi ehk romantilisemgi šampanjat juua.

Mille ma veel tahan sellest juunikuust kaasa võtta... Hain Hoppe & Branimiri kontserdi Suure Muna terrassil, eriti mõnusa külaskäigu sõprade maakodusse Haanjas, kõik südamlikud sõprade sünnipäevapeod, Vastseliina laada, idüllilise rannapäeva Verijärve ääres, muinasjutulise päikeseloojangu nautimise järvel ulpivast paadist, kauni vokaaliga Iris Oja & Robert Jürjendali esinemise Võru Jazziklubi džässiõhtul, Tallinnas värskelt avastatud-proovitud Buxhövdeni imelisi kooke täis uue pagarikoja Ranna teel ja Burger Kitcheni rannabaari Haabneeme rannas ning superkangelasest sugulase magistripeo (sest naine, kes teeb kahe alla kaheaastase lapse kõrvalt magistri ära, on superkangelane!).

31.5.19

Mai peod, õhtusöögid & raamatud

Mai on kuidagi poolmärkamatult mööda vilksatanud - appi, sellise tempoga on varsti jälle jõulud! :)

Olid mõned väga lõbusad peod - algatuseks volbriööl Võrus Moskva-Odessaga (Jaan Sööt, Stanislav Bulganin, Tarvo Jaaksoo, Ann Kuut, Andrus Lehes) ja siis Tallinnas uue BonBoni avapidu (nii tore, et punased sametkardinad ja õige tundega BonBon on tagasi!).

Šampanjabaari L'Aventure ühele šampanjaneljapäevale jõudsime lõpuks ja mulle väga meeldis, nagu ka restoran Mon Repose Champagne de Venoge õhtusöök suure sõprade seltskonnaga ühel eriti kaunil soojal kevadõhtul.

Juhan Peegel 100 konverents Tartus ülikooli aulas oli ilus ja mõtlik. Kõik Tartu uitamised viisid tol nädalavahetusel miskipärast lõpuks Väikesesse Vinesse jõe ääres, kus oli tõeliselt mõnus. Rahvusülikool 100 tähistamistelt põikasin ka läbi, aga ilus kuum ilm meelitas mu lõpuks hoopis jälle Võrru järve ujuma.

Võrus oli niisama ka hea olla, igasuguse ilmaga, aga mõned peod läksid ikka väga hoogsaks - nt üks rokipidusid täis õhtu Kandles ja Pubi 17s ning teine, mis algas vaikselt Stedingu kohvikus Jana Kütt Trio esinemisega ega lõppenud ka Club Tartu sulgemisega varajastel hommikutundidel. :)

Lugenud olen järjest Lucinda Riley "Seitsme õe" sarja, mis on väga haarav ja tutvustab eri paikade põnevat ajalugu, romantikale lisaks.

7.5.19

Kevadine (elu)inventuur

Tallinn väsitas mu selleks korraks jälle ära ja tulin Võrru, siinne atmosfäär soosib kuidagi rohkem rahulikult kulgemist, mõtisklemist, lugemist ja kirjutamist, lisaks kogu kevadise looduse rohelus ja järvevaadete ilu.

Chopra keskuse lehel jäi ette tore artikkel, mis alguses tuletab kenasti meelde, et oled juba täiuslik sellisena nagu oled, aga jagab ka nippe juhuks, kui tahad end (veel) paremaks muuta. Teadagi, mulle on kogu aeg meeldinud endalt aeg-ajalt küsida ja inventuuri teha, kas ma elan oma unelmate, ideaalset, parimat, kõige-kõigemat elu.

Selles artiklis esitatud küsimusi endalt küsides jõudsin ka kohe jälle kirjutamise juurde tagasi. Et ma ikka väga naudin seda. Raamatuid eelkõige ja vahelduseks lühivorme ka. Lugemist, pildistamist, suhtlemist ja mõõdukates kogustes reisimist samuti. Lappasin siitsamast oma varasemaid inspiratsiooniblogi sildiga postitusi ja oli tore nentida, et ma olen päris palju kordi päris sarnastele järeldustele jõudnud & I do practice what I preach. 

Üks mu selle kevade toredaid uusi avastusi on Duolingo äpp, millega ma hakkasin hispaania keelt õppima. Sattusin nii hasarti, et olen ilmutanud hämmastavat järjekindlust, endalegi üllatuseks. Keeltekoolis olen mitut keelt õppinud, aga mul on seal enamasti igav hakanud - vahepeal tahan kiiremini edeneda kui õpetaja dikteerib ja siis ei suuda üldse end kohalegi vedada. Äpi puhul on mõlemad agad elimineeritud, tempo valin ise ja õppida saab kus tahes, sh diivanil. :) Üks inspiratsiooniallikas hispaania keele õppimiseks oli ka "If the world were 100 people" leht, mis ütleb, et kui maailma populatsioon taandada 100 inimesele, siis 12 inimest räägiks hiina keelt, 6 hispaania ja 5 inglise - hispaania ja inglise ongi Duolingos kõike popimad keeled.

Suhted on muidugi omaette ooper - kõik need soovitused, et loobu toksilistest inimestest oma elus jne. Selles mõttes oli tegelikult väga tõhus üks kunagine keeruline periood - need, kes ka rasketel aegadel mu kõrvale jäid, ongi kuldaväärt ja parim seltskond, kellega koos nüüd võite tähistada ja šampanjat juua.

Ja suur rõõm on näha neid armsaid inimesi oma elu ägedaks ehitamas - unistusi täide viimas ja järjest õnnelikumatena. 

30.4.19

Eriti kultuurne aprill

- Veetsin aprilli algul ühe väga sulni laupäeva, uidates Lennusadamas "Sex & the Sea" näitusel, mis räägib meremeeste ihast ja igatsusest ning on seal veel lausa 2020. aasta jaanuari keskpaigani. Lisaks tuttav püsiekspositsioon vesilennuki ja muuseumilaevadega, mille peal oli nii ilusa ilmaga ka eriti tore kolada.

- Sealt edasi jalutasin mööda mereäärt Noblessnerisse, kus paari hoone ümber käis veel vilgas ehitustegevus, aga palju oli juba valmis ka. Café Noble järele igatsen endiselt, aga pisut leevendas seda Staapli 3 kunstigalerii & kohviku avastamine, poolteist nädalat hiljem käisin avapeol ka.

- T1 vaateratta avapeol käisime 10. aprillil ja tegime hilisõhtul sellega ka esimesed tiirud, mulle meeldis.

- Tänu lõbusale õhtusöögile sõpradega (pealkirjaga "Karulauk ja kihisev") avastasin enda jaoks Radio, suurepärase uue söögikoha Kadriorus.

- Klausi otsasaamise kurbust leevendas Umami avamine samas kohas Kalaturu vastas, terrassil küll enam diivaneid ei paistnud, aga muidu on kõik sama ja toit hea.

- Dissident on küll juba vist umbes viis aastat sama (poolsalajase) koha peal, aga väga mõnus, mulle väga meeldis see Rabarbraga lillelõhnaline kokteil, mida seal jõin.

- Tänu Mutant Disco Classicsile tantsisime hea sõbra ümmarguse sünnipäeva jätkupeol natuke Põhjala Tap Roomis, sööma pole veel sinna jõudnud, ehkki kiidetakse.

- Lihavõttenädalavahetus ja Võhandu 100 aerutamismaraton langesid seekord kokku, nii et Võru oli tol reede õhtul korralikult ülerahvastatud, Stedingu kohvikus toimunud Võru Jazziklubi jazziõhtu ka rahvarohke, aga see oli väga positiivne, sest MA osutus väga lahedaks koosluseks, Maarja Aarma vokaal avaldas eriti muljet.

- Lätist pärit Eddie Dove Band esines nädal hiljem Võrus Pubi17s ja üllatas ka meeldivalt.

- Jazzkaar on nii meeldiv kevade osa, uskumatu, et juba 30 aastat (mu programm seekord: Eyolf Dale Wolf Valley Punases Majas ja Bernhoft & the Fashion Bruises Vaba Laval).

- Tallinn Coffee Festival oleks mul ilusate ilmade ja esimeste ujumiste tõttu peaaegu vahele jäänud, aga õnneks ikka jõudsin ja täpselt latte arti võistluse finaali ajaks!

- Kinos käisin päris palju. Tänu ühele armsale noormehele avastasin, et Coca-Cola Plazas näidatakse kord kuus kinoklassikat (juba 2016. aastast, ma ei tea, kuidas see info must mööda oli läinud, Võrus elamise tõttu ehk?!), nii et vaatasime "Tuulest viidud" (3 tundi ja 58 minutit möödusid kiiremini, kui ma oleksin julgenud loota :)).

"Rannaparm" on päris pöörane film, peategelaseks kirjanik, ma usun, et tegijad lõbutsesid suurepäraselt seda filmi tehes, aga muljetavaldav oli ka see väga sügav point, mis kogu selle lõbutsemise all täiesti olemas oli.

- "Puhas kui lumi" on prantslaslikult sensuaalne ja lustakas uusversioon Lumivalgekese muinasjutust.

22.4.19

Blogi(auhindade) kategooriad

Sattusin Eesti Blogiauhindade lehele ja vaatasin huviga kategooriaid - eelkõige seetõttu, et korrastasin just hiljuti oma blogi silte (toidublogi, reisiblogi jne) ja mõtisklesin blogimisest üldse.

Igaks juhuks lisan ka, et ma ei kandideeri oma blogiga seal üheski kategoorias, sest mu jaoks on blogi algusest peale (nii mu 2004. aastal sündinud esimene blogi kui ka see siin) olnud rohkem eelkõige loovpäevik ja lõõgastumiskirjutamise koht, kuhu jäädvustada asjad, mida tahan mäletada ja sõprade-tuttavate-võõrastegagi jagada. :) Ajakirjanikuna töötamise aegadel materialiseerusid need mõtted ja kogemused sageli ajakirjanduses ilmunud arvamuslugudeks ja arvustusteks-reportaažideks-artikliteks, aga praegu, kui ma juba hulk aega jälle ainult raamatute kirjutamisele olen pühendunud, on tore end siin vahepeal lühivormidega lõbustada.

Niisiis, EBA2019 kategooriad. 14+6+1 kategooriat tundus esmapilgul palju, aga ehk polegi. See on väga positiivne, et eluliste blogide kategooria on löödud kaheks, üle ja alla 5000 lugejaga blogid. See on ka üsna hea nimi sellele kategooriale - kui ma 2008. aastal Tartu Ülikooli lõpetades oma bakalaureusetöös isiklikke blogisid uurisin, siis teadus(aja)kirjandus määratles neid tol ajal isiklike blogide ehk isikliku päeviku tüüpi blogide ehk egoblogidena, aga kuna enamik eraisikute blogisid on lõpuks isiklikud, siis on eluline blogi ehk paremini sisu edasi andev nimetus. Elustiiliblogi ehk sobiks samuti, aga samas võib-olla tooks ka kaasa valesid seoseid.

Aasta uustulnukas, rahva lemmik, välismaaelu- ja reisiblogid, ilu- ja moeblogid, arvamusblogid, kodublogid, pere- ja beebiblogid ning noorteblogid on kõik selgelt arusaadava nime ja sisuga kategooriad. See +1 kategooria ehk siis blogiauhinnagala õhtu stiilseim ka. :) Samuti eriauhindade kategooriad - väga hea mõte anda ka säravamatele postitustele auhindu (parim fotopostitus, parim koostööpostitus, parim ühiskonnakriitiline postitus, kõige naljakam postitus ja kõige avameelsem postitus).

Aga nüüd siis need, mille kallal ma noriksin. :) 
1) Kokandus- ja terviseblogid - toidublogid oleks selles mõttes palju parem nimi, et siis on ühemõtteliselt fookuses toit ja blogid, mis kirjutavad toidust, joogist ja ehk ka söögikohtadest. 
2) Spordi- ja trenniblogid - sport ja trenn on nii kattuvad mõisted, et pigem ma koliksin siia selle terviseteema eelmise kategooria juurest ja nimetaksin selle spordi- ja terviseblogide kategooriaks.
3) Kultuuriblogid - see on muidu väga suurepärane kategooria, aga kirjandus ehk siis raamatublogid võiksid vist ka siia alla käia? Selgitavas tekstis olid mainitud ainult kaunid kunstid.
4) Kasulikud blogid - väga ebamäärane, mõnes mõttes võiksid kasulikud olla ju kõik blogid?! Ma vist kaotaksin selle kategooria üldse ära.
5) Loomeblogid - ka veidi ebamäärane, aga võiks ehk panna kokku eelmise kategooriaga, siis ehk oleks loogilisem ja arusaadavam.

Igatahes väga tore, et selline sündmus juba viiendat aastat toimub. Ja ma nüüd mõtlen edasi, kas tasuks oma raamatublogi sildist teha kultuuriblogi silt ja kas mul oleks siia blogisse arvamusblogi silti ka vaja. :)

21.4.19

Kaks suurepärast raamatut

Ma ei kavatsenud enam Kuuba lainel jätkata, aga lektüür sunnib - lugesin enne reisi läbi Chanel Cleetoni raamatu "Next Year in Havana" ja kui tal ilmus nüüd aprilli algul sellele järg "When We Left Cuba", olin sunnitud selle Amazonist kohe ostma. Esimene oli lihtsalt nii hea ja teise osa peategelane Beatriz juba esimeses raamatus ülimalt intrigeeriv tegelane.

Ja see ei petnud ootusi - ma pole ammu Goodreadsis ühelegi raamatule viit tärni andnud, enamasti eelistan üldse mitte hinnata, aga need mõlemad said mult just selle hinde. Miks? Sest aines, teostus, armastuslugu, ajalooline taust - kõik vastas mu maitsele.

Kui "Next Year in Havana" oli rohkem klassikaline armastusromaan, siis "When We Left Cuba" armastuslugu keerulisem, karakterid värvikamad. Mulle väga meeldis Beatriz, kes ühelt poolt noppis järjest südameid ja abieluettepanekuid, aga teisalt ei tahtnud üldse abielluda, lapsi, pereelu, olla defineeritud eelkõige oma mehe kaudu. Palju lõbusam oli hakata mässumeelselt CIA agendiks ja minna ülikooli. :) 

1960ndatel ja Kuuba kõrgseltskonnast USAsse sattunud naise jaoks olid need abielu vs karjäär teemad muidugi teravamad kui tänapäeval, kui see on eelkõige naise enda valikute küsimus, aga arvestades seda, kui paljudes ajaviiteromaanides seiklevad hoopis teistsugused naised (ka mõnes mu enda omas, tuleb tunnistada :)), siis oli väga värskendav.

Lisan väikesed sisukokkuvõtted ka, isutekitajateks. 
"Next Year in Havana"
After the death of her beloved grandmother, a Cuban-American woman travels to Havana, where she discovers the roots of her identity--and unearths a family secret hidden since the revolution...
Havana, 1958. The daughter of a sugar baron, nineteen-year-old Elisa Perez is part of Cuba's high society, where she is largely sheltered from the country's growing political unrest--until she embarks on a clandestine affair with a passionate revolutionary...

"When We Left Cuba"
The Cuban Revolution took everything from sugar heiress Beatriz Perez. Recruited by the CIA to infiltrate Fidel Castro's inner circle and pulled into the dangerous world of espionage, Beatriz is consumed by her quest for revenge and her desire to reclaim the life she lost.
As the Cold War swells like a hurricane over the shores of the Florida Strait, Beatriz is caught between the clash of Cuban American politics and the perils of a forbidden affair with a powerful man driven by ambitions of his own...