26.2.17

Sinimustvalge veebruar

Veebruar oli pöörane, väga häid hetki ja mõned päris hullud ka. Tore muidugi, et see viimane talvekuu nii ruttu läks, kohe on märts ja kevad.

Kuu esimeses pooles käisin Tartu Ülikoolis magistriõppe üliõpilastele loovkirjutamisest rääkimas. Respekt mu suurepäraste õppejõudude vastu kasvas, äge oli esineda, aga üsna läbi võttis mind see kolmetunnine loeng. Lugeda, kirjutada ja mõtiskleda on ikka rohkem minu tass teed.

Sõbrapäev oli meeldivalt kevadine, taevas oli sinine ja võtsin esimest korda sel aastal järve ääres pool tundi päikest, täiega palav (tsiteerides Tigrani "Pärnumaranda" lugu). :)

Katariina kohviku perenaine ütles mulle imeilusasti armastuses elamise kohta ühel päeval, kui nende juurde piimavahusele kohvile ja järjekordsele vahukooresele vastlakuklile läksin, sellest hakkas hingel hea.

Ja tore kuulsa Lõuna-Eesti kirjaniku egotripihetk oli, kui mulle saabus ootamatult kutse Võru maavanema vabariigi aastapäeva vastuvõtule.  Mängisin sinimustvalgeid mänge oma kauni Amanjeda by Katrin Kuldma väikese musta kleidi, TVJ by Tanel Veenre siniste kõrvarõngaste ja valgete pärlitega ning tundsin end hästi. Kena õhtu oli, mõistliku hulga kõnede, autasustamiste, laulude ja üsna tundeliseks teinud vahetekstidega.

Sellele järgnenud Võru kõige ägedam vabariigi aastapäeva pidu Jaan Söödi & Indrek Kalda suurepärase muusika ja sushiga kestis mu jaoks lõpuks umbes kuueni hommikul ning pakkus ka palju eredaid elamusi, millest ma alles toibun. :)

30.1.17

Jaanuari uitmõtted

Uus aasta tuli ja pani kohe kapates ajama, erinevad horoskoobid lubasid mulle küll, et ma võin jaanuaris rahulikult laiselda, aga ma ei saa öelda, et oleksin saanud liiga palju aega diivanil ja voodis heade raamatute kaisus veeta. Või blogida. :) Mõtisklen ja kirjutan ikka, aga rohkem sissepoole praegu ja nii ongi tore, tasakaalustab peadpööritavat seltsielu.

Igapäevased Instagrami-postitused lõpetasin eelmise aasta lõpus ära ega ole otsustanud, mis selle formaadiga üldse edasi teha, praegu on less is more tunded. Blogi on ikka südamelähedasem, aga siiagi jõuan harva, inspireerivaid ideid arutan pigem lähedastega ja silmast silma.

See mõte, et nagu 1. jaanuar, nii kogu aasta, paistab selles mõttes paika pidavat, et minu juures oli 1. jaanuaril väike kena brunch šampanja, kalamarja ja šokolaadikommidega ning šampanjat, kalamarja ja šokolaadikomme on jätkunud tervesse jaanuari rohkem kui kunagi varem. Lõbusaid pidusid ja südamest südamesse vestlusi ka, sh sünnipäevanädalavahetusel Riias, Võrus ja Tallinnas.

Ootamatult suurepärase elamuse pakkus mu sünnipäevaööl ühes Võru ööklubis Nancy, kes tekitas tunde, et tõesti aeg peatub - punases sädelevas kleidis ilus brünett laulis ja tantsis laval ning nägi välja ja kõlas täpselt samamoodi kui siis, kui ma teda üle 20 aasta tagasi esimest korda kuulsin, milline naine, vaimustav! 

25.12.16

Aastavahetusrituaalid

Ma olen üldiselt seda meelt, et kõige olulisem on iga hetke nautida. Liigne minevikku vaatamine ega pikemaajalised eesmärgid selle filosoofiaga esmapilgul just kõige paremini kokku ei kõla. Lisaks tuleb mul sõnaga "lubadus" meelde tavaliselt see anekdoot vanast juudist, kes õpetas pojale, et elus edukas olemiseks on kaks kõige tähtsamat reeglit 1) alati oma lubadusi pidada; 2) mitte kunagi midagi lubada. :)

Aga paar toredat aastavahetusrituaali on mul sellegipoolest. Esimene sai alguse kuskil aasta 2000 paiku, kui hetk enne keskööd hüppas mulle kaela üks äge naine ja käskis kiiresti nimetada kolm kõige meeldejäävamat-olulisemat-paremat asja lõppevast aastast. Sain hakkama ja hakkas meeldima, nii et ma olen pärast seda igal aastal detsembri lõpus mõelnud, millega see aasta meelde jääb. Nende sündmuste palett on olnud üsna kirev, sisaldades mõni aasta suuri saavutusi ja mõni aasta hoopis mõnda eriti hea tundega reisi või muud elamust. 2016. aasta TOP kolmes on minu jaoks ilmselt mu kahe raamatu ilmumine, Võrru kolimine ja... kolmas on veel natuke lahtine, sellele kohale konkureerivad ainult kirjutamisele pühendumine, paarist liigsest asjast loobumine ja mitme uue imelise inimese tulemine mu ellu. Tegelikult ehk ongi tore, et TOP3 asemel on TOP5.

Napilt mõni aasta tagasi hakkas mulle tunduma, et ehk võiks ikkagi uue aasta alguses mingeid sihte ka seada. Neid on olnud suuremaid ja väiksemaid, mõnega on läinud hästi ja mõnega mitte nii väga, aga mu meelest ongi kõige olulisem vabalt võtta - proovida kujundada uusi harjumusi, aga kui ei meeldi või enam midagi ei taha, siis paindlikult reageerida. Näiteks on mul väga hea meel, et 2015. aasta alguses õhku visatud mõte rohkem spaades käia ja neist ka kirjutada on kinkinud mulle palju suurepäraseid elamusi ning materjali blogipostitusteks. Need asjad, millega pole nii hästi läinud, olen ma sujuvalt ja mugavalt ära unustanud. :)

2017. aasta peale ei ole ma veel väga põhjalikult jõudnud mõelda, aga see mõte vilksatas küll, et võiks hakata uuesti tennist mängima. Tegelikult kavatsesin ma seda juba enne Võrru kolimist, aga kuskil novembris tundus, et nojah, sel aastal vist tegudeni ei jõua. Aga teadagi, lase mingi soov vabaks ja see täitub kohe. Läksin eelmisel pühapäeval pärast ligi kümneaastast pausi esimest korda tennist mängima ja avaldasin sellega endalegi muljet, et esimene uusaastalubadus on täidetud kaks nädalat enne uue aasta algust, ma pole kunagi varem nii tubli olnud. Enne trenni põlv värises ka natuke, aga õnneks mulle tuli üsna kohe pärast alustamist meelde, kui väga see mäng mulle ikka meeldib.

Ma avastasin hiljuti siin ühel pimedal õhtul mõtiskledes, et 50 aastat on 18 000 päeva. Seda ei tundu üldse palju, nii et see kasvatas veel rohkem mu motivatsiooni iga päeva võimalikult mõnusalt veeta. Carpe diem!

21.12.16

Jõulueelne Võru elu

Ma vist ei mäletagi nii ootamatult saabunud jõule, mõtlesin ma eile õhtul, alles pärast neljandat adventi esimest korda sel aastal jõululaule kuulates ning ahjust tulnud piparkoogisüdameid ja -tähekesi glasuuriga kaunistades.

Meenutasin sinna kõrvale oma kolme esimest Võrus elatud kuud, sest just nii palju ongi juba aega mööda lennanud. Oktoobris blogisin üsna tublilt, aga siis võttis elutempo sellised tuurid üles, et ma pole tükk aega oma siinsest elust kirjutanud.

Kuskil novembri alguses oli üks hetk, kus oli äkki (pärast oktoobri päikese- ja värvideküllust) ootamatult pime, külm ja vaikne ja mul oli päriselt külluses aega raamatuid lugeda. Ja siis oli korraks natuke hirmus ja põnev ka, et kas see nüüd ongi see Võru sügistalv ja kuidas ma selle üle elan. :)

Aga siis ilmus mu järgmine raamat ja tuli esitlusturnee ja isegi kui õues oli ikka samamoodi, siis mu sees oli äkki nii palju päikest, tuld, rõõmu ja armastust, et kõik särises ja särtsus. Ja ehkki raamatuesitlusturnee 3+1 päeva said läbi, kees elu edasi.

Ja kuna mu Tallinna sõbrad küsivad ikka neid "noh, mis Sa teed seal?" ja "mismoodi see elu keeb seal?" küsimusi, siis ma proovin kuidagi defineerida, mida see siis sisaldab.

Mõõduka regulaarsusega suurepärases Kubija spaas ligunemist ja kinos käimist, häid raamatuid ja muusikat (nt jazziõhtuid ja eelmisel nädalavahetusel Teele Viirat, kui eredamad elamused ära mainida), rahulikke hommikusööke kodus või kohvikus ja järve ääres jalutamisi, kaua magamist ja kirjutamist muidugi, jumalikke isekokatud õhtusööke ja vanniskäimisi, pühapäevahommikusi Katariina kirikusse piilumisi ja pannkooke, kohalikus mälumängutiimis asendusliikmena ülesastumisi ja tordiga auhinnatud kohtade võitmist, sõprade külaskäike ja siit järjest uute eriliste inimeste avastamist, armsate inimeste pulmi ja muid rajusid pidusid (Võrus on kuus ööklubi ja ma olen praeguseks neljas käinud, kusjuures nii mõnelgi nädalavahetuse õhtul toimub enamikus midagi, kusjuures see midagi sisaldab hämmastavalt sageli tuntud artiste!). Tennist käisin mängimas lõpuks pärast pikka pausi, paar korda olen ühte kelmikasse tantsutrenni ka jõudnud.

Paar väljasõitu Tallinna ja Tartusse on ka olnud. Ma olen väga tänulik nendele sõpradele ja kunagistele koostööpartneritele, kes mind aeg-ajalt ikka glamuuriüritustele kutsuvad - Postimehe laupäevalisa juhtides oli kohati kujunenud "kümme sündmust viie päevaga" rütm väsitav, aga praegu on vahel vahelduseks mõnele sellisele koosviibimisele minna nii tore! Samamoodi oli tore detsembri algul pärast liiga pikka pausi taas oma armsasse alma materisse sattuda, seal põnevalt arutleda ja siis hommikul poole seitsmeni mööda imeilusaks kaunistatud Tartut rokkida.

Ja noh... umbes nii ongi. Sai vist jälle natuke telegrammistiilis ülevaade? Tegelikult on kõik palju värvikam. :)

22.11.16

Raamatud ja esitlused

Ma kujutan nüüd pärast eelmist nädalat natuke paremini ette, mis tunne on olla rokkstaar ja miks see sõltuvust tekitab. Suurim täht oli muidugi mu kaasautor ja uue raamatu peakangelane, aga ma tundsin end miskipärast ikkagi ka nagu tõeline superstaar. Kogu raamatuesitlusturnee oli unustamatult äge - teisipäeval Tallinnas pere ja sõprade, rohkearvulise publiku ja ajakirjanikega, kolmapäeval Tartu Apollos sõprade ja natuke väiksema publiku, aga seda rajuma beaujolais nouveau (järel)peoga Veinis ja Vines varajaste hommikutundideni ning neljapäeval Pärnu Apollos koos tundega, et... TEHTUD! Ja sellele järgnenud imelise õhtusöögiga Hedon Spa restoranis Raimond, mis pakkus ühe kulinaarse orgasmi teise järel. Selle õhtu lillelõhnaline peene mulliga Taittingeri šampanja, kaaviar ja imearmas teenindus jäävad kauaks meelde. Ja siis järgnes veel mitteametlik, aga mitte vähem raju afterparty reedel Võrus, nii et... milline nädal! Aitäh kõigile, kes selle nii eriliseks tegid!

Ja kui ma juba sellele lainele sattusin, siis nostalgitsen natuke ja meenutan ka eelmisi esitlusi.

Mu esimene romaan "Lenda minuga" tuli trükist novembris 2013 ja avalikku esitlust ma tookord ei teinudki. Tähistasime seda ühel reede õhtul armsate inimestega neljakesi õhtusöögiga Glorias ja peoga Teatris ning universum tegi imesid, tuues Teatri ette täiesti juhuslikult just selleks õhtuks kohale ühe vana stiilse auto, üsna sarnase sellega, mis on raamatu kaanel Belgia kunstniku Jaak De Konincki pildil (mis ehib ka Starbrook Airlinesi kommikarpe ja mida ta mul lahkelt kasutada lubas). Palju šampanjat, punane vaip ja eemalt kumav lennufirma valgusreklaam olid ka. Raamat sai mõned päris head arvustused-soovitused naisteajakirjades ning sellel läks ka muidu kenasti. Ja kui ma vaatan pilte sellest õhtust, siis... see oli üks mu senise elu kõige õnnelikumaid!

Mart Kadastikuga koos kirjutatud ja kirjastuselt Varrak ilmunud "Paarismängu" esitlesime oktoobris 2014. "Paarismängu" Tallinna esitlus Massimos oli võimas ja meediakajastus ka (teles Kanal 2 Reporteris, lisaks käisin esimest korda elus Kuku raadios Publikumärgi saates esinemas ja see oli nii lahe!), Tartu ja Pärnu raamatupoeesitlused olid ka kenad (Tartus Tasku Rahva Raamatus ja Pärnu Keskuse Apollos). Sattusin tookord Postimehele antud intervjuule pealkirjaga "Tundeid maha salates salatakse maha ka oma elu" ja täitsa tore oli seda nüüd üle lugeda. Ma mäletan hommikut, kui Pärnus Supelsakstes kohvi ja koogi kõrvale seda esimest korda lugesin, ja tunnet mu sees, mis ütles, et... ma olen nüüd saanud kõik, mida ma eales olen tahtnud!

Mu kolmas romaan, Bestselleri kirjanduskonkursil ära märgitud ja Pilgrimi kirjastusega koostöös ilmunud "Inglid & kelmid", tuli trükikojast juunis 2016. See on tegelikult kirjutatud kohe pärast esimest raamatut, nii et sisuliselt on tegu mu teise romaaniga, mis ilmus kolmandana. Kuna mul polnud varem Tallinnas olnud raamatupoeesitlust, tegime selle Solarise Apollos. Oli armsa õhkkonnaga sündmus. Delfis ilmus intervjuu pealkirjaga "Paljud väliselt sarnased abielud võivad olla sisult väga erinevad", esitluse fotogaleriid saab vaadata Elu24 lehelt.

Ja mu neljas teos, Pilgrimilt ilmunud elulooraamat pealkirjaga "Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused", kirjutatud sel aastal koos Igor Mangiga, ilmus novembris 2016. Tallinna esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatus (TV3 Seitsmeste uudiste klipp Igor Mangi elulooraamatu esitlusest alates 0:45:24). Oli teistmoodi, aga ka väga põnev projekt, võimalus end proovile panna uues žanris ja ilmselt Eesti ühest värvikamast tegelasest kirjutades. Life is magic & dreams really do come true!

4.11.16

Inimesed ja raamatud

Mulle on viimasel ajal ette jäänud mitu mõttetera sel teemal, et pikas perspektiivis kujundavad inimest kõige rohkem isikud, kellega ta suhtleb, ja raamatud, mida ta loeb.

Elu pakkus kohe häid lugusid selle illustreerimiseks ka - kohtusin välismaalasega, kes luges keskkooliõpilasena mingit teatmeteose tüüpi raamatut ja avastas sealt kolm Balti riiki, millest ta kunagi midagi kuulnud polnud. Tärganud huvi ja edasine uurimistöö viis selleni, et ligi 30 aastat hiljem elab ta Tallinnas ja kirjutas eesti keeles raamatu - muljetavaldav!

Nii kaugelt polegi muidugi näiteid selle väite paikapidavuse kohta vaja otsida, piisab ka peeglisse vaatamisest - Tartu Ülikooli esimesel kursusel poleks ma küll iialgi arvata osanud, et üks mu uutest sõprustest kunagi Võrru kolimiseni viib. :)

Igatahes, kui ma nüüd kogu oma vabale ajale otsa vaatasin ja mõtlesin, mis ma sellega peale tahaksin hakata, tuli mulle meelde, et üks mõte seoses Võruga oli just see, et mul on siin rohkem aega lugeda. Kui ma järgmiseks aknast välja vaatasin, siis tundus see kohe veel parem idee, sest värvilisi vaateid pakkuvad jalutuskäigud muutusid lume tulekuga äkki palju monokroomsemateks... ja ilm külmemaks ka, märtsist oktoobrini kestnud elu pikim ja parim suvi sai nüüd ilmselgelt igatahes läbi.

30.10.16

Ootused elule

"Allan Karlssonil polnud elule erilisi nõudmisi. Ta tahtis voodit, korralikult süüa, mingit tegevust ja aeg-ajalt ka lonksu viina. Kui see oli olemas, siis võis muu ära kannatada."

Jonas Jonassoni superhea raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" peategelane on üks mu lemmikuid. Tema äärmiselt lihtne elufilosoofia ("On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.") ning rahulik, muretu ja süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi on väga inspireeriv.

Hea meelde tuletada, kui enda ootused elule mõnikord liiga kõrgeks hüppavad, nagu näiteks sel nädalal. :) Mõtlesin algul reedest pühapäevani Tallinnas olla, aga kui avastasin, et see mõte tekitas rohkem stressi kui rõõmu, lükkasin kõik kohtumised edasi ja jäin Võrru. Kus on jätkuvalt mõnus, aga laupäeva õhtuks hakkas ikkagi natuke kahju, et ühtegi Halloweeni-pidu lähikonnas ei toimu. Lappasin siis Elu24 2014. ja 2015. aasta Halloweeni-pidude galeriisid ja nostalgitsesin - pilt on 2014. sügisest ajakirja Hello! avapeolt Club Privés, Manna La Roosas oli tookord ka väga äge afterparty.

Ja pärast läksin kohalikku pubisse ühele kokteilile, mis oli muidugi ka tore, sest noh... räägi inimestega ja kuuled jälle uskumatuid lugusid, tasub ikka välja minna. :)