Üle piiri, Valga-Valka

Täna oli see päev, mil ma otsustasin, et aitab nüüd küll sellest, et ma pole mitte kunagi Valgas käinud. :) 70 kilomeetrit lummavaid värvilisi sügisvaateid ja olimegi kohal, Nublu laulureast laenatud pealkiri on siiski kirjanduslik liialdus, ei läinud üle piiri, ehkki olime sellele lähedal küll.

Väga minulikult alustasin ma muidugi küsimusest, kus võiks olla mõni hea kohvik. Lausa kaks hiljutist vihjet juhatasid meid hotelli Metsis restorani, mis oma suure kamina ja loomatopistega nägi välja nagu mõne jahilossi saal. Krevetisalat oli okei, kuumad rummikirsid jäätisega suurepärased (ja originaalsed!) ja café latte eeskujulik. Metsise vastast leidsime ka kena pargi väikese veekogu, partide ja sillakesega.

See mõte, et oleks võinud ühe käigu kesklinnale lähemal asuvas Lillis süüa, tuli mulle pähe paraku liiga hilja. Igatahes tundus see ka sedasorti koht, millele oleks võinud ehk võimaluse anda. Jalutasime siis niisama, vaatasime Eestis ainulaadset ovaalse põhiplaaniga Jaani kirikut (nagu mu isiklik arhitektuurigiid telefoni teel soovitas, paraku ainult väljast muidugi ja alles nüüd seda postitust kirjutades avastasin, et Valkas oleks saanud ka veel ühte Püha Katariina kirikut näha) ja tuttuut EV100 raames valminud Valga keskväljakut. Väikese põike Pedeli jõe ja paisjärve ääres asuvale puhkealale tegime veel ka enne tagasisõitu.

Eelmisel sügisel uitasin Põlvas, nii et see sügisene Eesti maakonnakeskuste ja väikelinnade avastamine kipub juba peaaegu nagu traditsiooniks saama. :)

September Riia ja Sibulateega

September on läinud nagu unenägu (ümisen taustaks "Wake me up when September ends...") ja see fantaasia, et ehk õnnestub mingi hetk teha üks tore Muhu-Saaremaa-Hiiumaa-Haapsalu ringreis ja jõuda kõikidesse neisse armsatesse kohtadesse, mille jaoks suvel aega ei jätkunud... see on siiani ikka veel vaid fantaasia. Muhu sugulane juba nokkis, et kas Pauts kirjutas Muhust nii hirmsasti, et ma ei julge sinna enam tulla, selle kahtluse lükkasin siiski kiiresti ümber. Ajasin hoopis kõik Viirelaiu kaela, et see on iga kord teel ja olen sinna toppama jäänud! :)

Uue Maailma festival septembri esimesel nädalavahetusel oli natuke laadaks ära läinud, aga jalutasin seal siiski tiiru. Järgmise nädalavahetuse veetsin armsate naistega Riias, soojakraade oli jälle 26 kanti ja väga tore selles ilusas linnas ringi uidata. Seda enam, et varem ma olen sattunud sinna ainult üsna jäleda ilmaga aastaaegadel romantilistele lühipuhkustele ja linna näinud imevähe, seekord tegin selle kõik tasa. Ööbisime jõe ääres vanalinna servas, nii et kõik kohvikud ja baarid olid sõna otseses mõttes ümber nurga, eriti nautisin seda laupäeva hommikul üksi kohvikusse kirjutama lipsates. Üks Kuuba-hõnguline baar oli ka lahe.

Siis tuli Sibulatee puhvetite päeva nädalavahetus, see oli natuke nagu eelmise aasta kordus, aga tänu sellele võtsime seekord rohkem kaunite Peipsi vaadetega rannakohvikuid. Ehkki lõpuks oli kõige ägedam jälle Voronja galerii kohvik koos Vahur Afanasjeviga, kelle "Serafimast ja Bogdanist" olime juba pool teed rääkinud nagunii. Septembri parimaid söögielamusi ja muidu südantsoojendavaid hetki pakkus nii üks õhtusöök Noyas kui ka kalli Võru sõbra üllatussünnipäevapidu Tammuri talus eelmisel nädalavahetusel.

Ja ehkki inimesed vaatavad mind pika pilguga ja natuke imelikult, kui ma räägin, et käin rahulikus Tallinnas Võru pöörasest seltsielust puhkamas, siis kõige vaiksemad ongi ikkagi olnud Tallinnas veedetud nädalavahetused. Näiteks eilne kohtumisõhtu kunagiste Estonian Airi kolleegidega meeldis mulle väga, aga rajuks peoks seekord igatahes ei läinud. :)

Kuidas ma Peterburis pulmas käisin

Mul on uus sümpaatia. Peterburi. Ma poleks seda iialgi uskunud, läksin sinna pigem suurte eelarvamustega, aga eelkõige iseenda suureks üllatuseks peaaegu armusin sellesse Peetrite, Paulide ja Katariinade linna, Eestile lähimasse päris suurlinna. (Muide, meie esimene kohtumine toimus, kui olin kaheksa-aastane ja käisin seal isaga. Mäletasin ähmaselt pika pendliga kirikut ja mingit juttu gravitatsioonist ning see oli ka enam-vähem kõik. Uurisin isalt, kuhu ta mind tookord viis, ta arvas, et vist oli Iisaku katedraal.)

Aga alustame algusest. :) Startisime Piiterisse ühel kenal augustikuu pärastlõunal rongiga Balti jaamast. Meil oli luksuskupee ja pudel šampanjat. Rohkete peeglitega kupee tekitas minus kõvasti elevust, mul oli tunne, nagu oleksin kuskile Wes Andersoni filmi sattunud. Paketti kuulusid valged tekid-padjad-rätikud, kristallklaasid ning retrohõngulised metallist nikerduste ja käepidemega teetassid. Väga võluv vagunisaatjaproua oli meil ja kuskil enne Narvat oli vikerkaar ka veel taevas. :) Söök oli halb, aga selle sisaldumine paketis oli meile üllatus nagunii.

Rong sõitis seitse tundi, sellest tunni seisime Narvas Eesti ja tunni Ivangorodis Vene piiril. Peterburis oli meil vastas tõelisest džentelmenist taksojuht, kes haaras kohe enda kätte mu kerge käsipagasimõõdus ratastel kohvri, sest daam ei tohi end ju ometi pingutada! See oli taksojuhtide stiil läbivalt kogu Piiteris veedetud aja, uste avamine, käe ulatamine - väga armas, eriti arvestades seda, kui soodne taksosõit seal oli.

Kiired pliinid hapukoore, sibula ja kalamarjaga ning klaasike Krasnodari krai veinipiirkonnast pärit roosat mulli (mis ületas kõik ootused), mõned tunnid und meie mõnusas Indigo hotellis ja oligi käes hommik(usöök) ning pulmapidu.

Päev 1. Alustasime tutvumist ülejäänud seltskonnaga ja kulgesime Peterburist välja Soome lahe idarannikule Skandinavia Country Club & Spasse. Lubati Tolstoi ja Tšehhovi raamatute õhkkonda, nii et mul oli esialgu kahju, et ma kummagi loomingust midagi ei jõudnud kaasa haarata, aga tegelikult poleks seal lugeda jõudnud nagunii. Nautisime basseinipidu - ujusime suures soojendusega õuebasseinis, käisime sauna(de)s ja mullivannides, imetlesime pruuti ja tema sõbrannasid, vestlesime meeldivalt inimestega ja väga tore oli. Ilmaga ka vedas, oli päikeseline ja kena. Hiljem esinesid meile kujundujumise/tantsuetendusega Vene olümpiatiimi liikmed, kokku kuus üliefektset kaunitari.

Pärast väikest hingetõmbehetke oma toas jalutasime mere ääres oleva peomaja poole. Saabus samuti ümber riietunud peigmees valgel hobusel, saadetuna eestlastest sõpradest, kes lõid hoogsalt lahti laulu "Põgene, vaba laps", mille peale valge ratsu tõesti külg ees põgeneda tahtis. Peigmees siiski võitis ning leidis ja lunastas lõpuks pruudi ka, kelle esimese päeva luigekleit osutus väga efektseks. Õhtusöögil oli kaks pikka lauda, meeste ja naiste oma. Eesti naistel oli ühes laua otsas oma sektsioon, kus oli väga lõbus, õhtu edenedes hakkasid sagenema ka visiidid ühest lauast teise. Söök oli hea ja laulu-tantsu palju, pruudi sõbrannad laulsid karaoket ja eestlannad Anne Veski "Eilset päeva", mis tuli ka täitsa kenasti välja.

Päev 2. Meid sõidutati tagasi Peterburi, jõudsime nautida kahekesi natuke vaateid oma hotelli katuserestoranist ning kella 17ks kogunesid pulmakülalised Leningrad Centerisse. Piilusime samas majas asuvasse restorani Blok ning siirdusime siis Musta baari (Tšornõi bar), kus ootas tervitusšampanja, suupisted ja muusikud. Peagi juhatati meid edasi saali, kus toimus väga efektne tseremoonia - järgmises efektses kleidis pruut sisenes koos valge suitsupilvega, jalutas peigmeheni, järgnesid mõned laused teksti, sõrmused said sõrme ja suudlused vahetatud. Sealt edasi läksime peosaali, kuhu olid kaetud lopsakate lilleseadetega kaetud lauad. Söök oli suurepärane, lisaks kukerpallitasid vahepeal lae all akrobaadid, laval tantsisid baleriinid ja suurelt ekraanilt näidati videoklippe pruutpaarist ja juba ka eelmise päeva peost.

Avavalss - järjekordses pruutkleidis - oli kaunis ja edasi läks mul juba lugemine sassi, see viimane tillukesi jääkristalle täis pikitud liibuv kleit oli vist siiski ühe eelmise osa, lihtsalt ilma tüllseelikuta? :) Kõned olid paraja pikkusega ja südamlikud, pulmamängude asemel õpetas tantsuõpetaja külalistele poloneesi, see oli väga äge! Pruut andis kimbu otse oma vallalisele sõbrannale, nii et peigmehe visatud rinnaroseti pärast läks vallaliste meeste vahel suuremaks rebimiseks. :)

Päev 3. Viimasel päeval oli meil hommikupoolikul natuke aega jalutada ja linna vaadata, kella 14ks kogunesime pulmaseltskonnale renditud laeva, kõigile valati aga jälle mulli ja viidi mööda Neevat ja kanaleid sõitma. Ilmaga vedas, päike paistis ja sooja oli 26 kraadi, nii et see paaritunnine ekskursioon oli puhas rõõm ja väga ilus punkt kolmepäevasele pulmale.

Uitasime hiljem veel kahekesi natuke linnas, käisime muu hulgas Iisaku katedraalis, Foucault' pendlit küll enam polnud (hiljem lugesin, et see võeti 1990ndatel maha), aga ikka oli superilus, lisaks kohtusin suure maaliga pühast Katariinast, kellele pühendasin blogis just hiljuti postituse. Mõnus õhtusöök ühel katuseterrassil pruutpaariga, kiire põige Nevski prospektil asuvasse 24h avatud raamatupoodi(!), siis hotelli ja hommikul kell 6 oligi aeg kiirustada rongile, et tagasi koju sõita.

Suveküllastus

Sellist asja nagu ei mäletagi varasematest aastatest, et augusti alguses oleks festivaliküllastus ja suveküllastus eraldi või korraga kohale jõudnud. :) Intsikurmu lummav metsa-indie-elamusfestival oli väga ilus, aga selle lõpuks ma igatahes just umbes nii tundsin. Et see kõik on olnud väga tore, aga ma olen täitsa rõõmus, et varsti läheb ehk jahedamaks ja saab sügisriideid kanda ja (natuke) asjalikumaks hakata ja muid sügistrikke teha.

Kui minus oleks natuke rohkem teadlast ja natuke vähem laiselda armastavat kassi, siis ma loeksin ehk lausa kokku, kui palju on sel suvel olnud neid päevi, mil ma olen ujumas käinud. Igatahes rohkem kui kunagi varem, see on kindel.

Augustisse jääb ka mu elu esimene Narva-Jõesuu külastus, sealne liivarand Eesti piirini oli imeline ja Noorus spaa ka kena, ehkki ma kaldun ikkagi läänepoolseid randu ja spaahotelle kõvasti rohkem armastama. Põhjus sinna sattuda oli - nagu poolel tutvusringkonnal - täitsa tore "Kremli ööbikute" etendus Narvas, seal ma käisin viimati 28 aastat tagasi. Saingi suurima elamuse sellest räämas, aga tohutu potentsiaaliga ning väga eksootilisena mõjunud linnast ja Kreenholmist. Kohe pärast seda käisin Tartus "La La Wonderlandi" etendusel, see oli väga hästi tehtud! Väikestest naljakatest episoodidest lõbus lugu kokku pandud.

Eesti (taas)sünnipäevanädalavahetusel tähistas Võru linn oma 234. sünnipäeva. Reede õhtu eelistasin ma raamatuga rõdul veeta, aga kontserdid kostsid sinna kenasti kätte. "Ütle mulle uma telefoninummer" ja muud lapsepõlvemälestusi elustavad lood. :) Pärast vaatasin Eesti esimese üldluulepeo ülekannet, väga lahe algatus!!!

Laupäevaõhtuse linna sünnipäevakontserdi staar oli Anne Veski, kuulasime paari lugu rannast, seejärel läksime paadiga järve peale, oli imeilus soe õhtu ja maaliline roosades toonides päikeseloojang. Pärast veel ilutulestik ka.

Augusti viimane nädal möödus Peterburis unustamatus kolmepäevases pulmas (millest tuleb vist eraldi postitus kirjutada), pühapäevaks olin õnneks tagasi, Merivälja kohvikutepäeval ja KaruKati kodukohvikus oli väga tore ja hilisem pidu Viimsis ka kena.

Võru ja Katariinad

Mu esimesed lemmikpaigad 234. sünnipäeva tähistavas Võrus olid muu hulgas Katariina kohvik, allee ja kirik, aga sellest, kui tihedalt on Võru ja Katariinad seotud, sain ma teadlikuks alles pärast Võrru kolimist.

Algatuseks muidugi see, et Võru linna asutas 21. augustil 1784 väga värvikas keisrinna Katariina II, kelle tema kirjasõber Voltaire ristis Katariina Suureks ja kelle kuju kaunistab Katariina alleed.

See oli mulle iseenesest teada, aga ju ma siis eeldasin pikemalt süvenemata, et Katariina kirik on ka sellise nimega tänu keisrinnale. Aga millalgi sattusin ma Võru Katariina koguduse kodulehele ja avastasin, et ehkki keisrinna nimi ilmselt ka mõjutas, siis kirik on tegelikult pühendatud pühale Katariinale Aleksandriast, kes on üks nii Hommiku- kui ka Õhtumaade tuntumatest ja armastatumatest pühakutest.

Nimi Katariina (Catherine, Catharina, Ekaterina) tuleneb kreekakeelsest väljendist aeikatharina, mis tähendab igipuhas. :) Teda austatakse tüdrukute ja neitside patroonina, ta on eestkostja filosoofidele, ülikoolidele ja üliõpilastele - eriti naisüliõpilastele, õpilastele, raamatukogudele ja raamatukoguhoidjatele, kristlikele apologeetidele, jutlustajatele, advokaatidele, kirjatoimetajatele, stenografistidele, arhivaaridele, noortele vallalistele naistele jne. Piltidel kujutatakse püha Katariinat noore kauni naisena. Peas on tal kroon, mis tähistab tema kuninglikku päritolu. Tema juurde kuulub raamat kui õpetatuse märk ning sõrmus ja pruudiloor kui kihlamärk Kristusega.

Vallalised naised võivad panna kirikusse küünla ja pöörduda Katariina poole sellise vana palve sõnadega:
Abikaasat, püha Katariina,
ühte nägusat, püha Katariina,
ühte rikast, püha Katariina,
ühte meeldivat, püha Katariina,
Ja seda üsna pea, püha Katariina!

(Nii et veel üks põhjus Võrru tulla, palverännakule Katariina kirikusse küünalt panema. Ehkki mu "küsi ja Sulle antakse" kogemusi arvestades kaasneb sellise sõnastusega palvega suur risk saada kolm abikaasat. :))

Festivalipäevik

Juuli tähendab Eestis festivalide kõrghooaega, nii et juba esimesel nädalavahetusel oleks olnud valida muu hulgas Muhus Juu Jääbi. Hiiumaal Tahkuna Briisi, Pärnumaal Võnke ja Ida-Virumaal Mägede Hääle vahel, aga selle asemel korraldasin endale poolkogemata DIY Disco Tallinna festivali: reedel osalesin filmivõtetel Valgerannas ja siis oli äärmiselt loogiline pärast Pärnus peole minna - Sugaris oli Disco Tallinn; laupäevaks oli ammu planeeritud väljasõit itta - ja seal oli Disco Tallinna piknik Eisma sadamas, õnneks koos Vaiko Epliku kontserdi ja Peeter Piheli hõrgutistega, nii et natuke oli siiski vaheldust ka. :)

Arvestades seda, et mu risti-rästi läbi Eesti pidudele järgnes veel üks pühapäevaõhtune sünnipäevaoleng Võrus, tundusid pärast seda kõige ihaldusväärsemad tegevused kodus raamatuga laisklemine ja järve ääres jalutamine. Mida ma siis tegingi, lastes juuli teisel nädalavahetusel heleda laulu ja suure rõõmuga üle I Land Soundi, aga laupäeval tulin Tallinna ja sattusin muidugi kohe Tallinna Merepäevadele, nii et festivale vältida siiski ei õnnestunud. :) Lehvitasin Hoppetile, tegin Tallinna lahel tiiru Hiiu Ingliga, kuulasin natuke HU? kontserti, lobisesin armsate sõpradega ja nautisin seda kõike üliväga.

Positivuse esinejatest mind õnneks keegi seekord väga ei ahvatlenud, nii et jäin rahulikult Võrru... et siis ikkagi spontaanselt sel aastal ühepäevasele Ostrovale sattuda. Jarek & Ruitlane olid suurepärased, mul oli algusest lõpuni suu kõrvuni, rõõmust kogu vokaalse ja verbaalse võimekuse & vaimukuse üle, mida lavalt voogas.

Ja viimase nädalavahetusega ei tekkinud küsimustki - Sweet Spot kõlas muidu väga kenasti, aga Tallinn, suvel, sellise kuumaga... kui võimalik, siis ei. Viljandi folk oli superarmas ja enamik kalleid sõpru kohal, ennelõunad veetsime kaelani järves ja õhtuti nautisime seiklusi, kontserte ja spontaanseid musitseerimisi. Nikns Suns oma hämmastava energiaga, helge Estonian Voices, rõõmus Kalàscima (Itaalia), bluusilik Bombino (Niger), ideaalselt folgilik The East Pointers (Kanada) ja reggaelik Angus... ja siis muidugi reedene kuuvarjutus ja laupäevane parim pidu Pärimusmuusika Aida ees. Puhas rõõm!

Võõrad prouad kingivad lilli

Kulgesin eile pärastlõunases kuumuses rannast kodu poole, üsna sellise laisa kiisu sammuga. Temperatuurid ei soodustanud liigsete liigutuste tegemist, nii et ületasin vales kohas teed. Üks vanaproua ootas seal ka, tahtis juba enne mind minna, aga ma ütlesin, et ärge minge - ta ei olnud märganud vasakpööret sooritavat autot. Pärast selle möödalaskmist kalpsasin üle tee, ta sibas mu järel, teatades: "Ma tulen ka! Kui sureme, siis sureme koos!" :)

Selle lause erilisus muidugi pani mind ümber pöörama ja teda vähe pikema pilguga vaatama. Seda märkasin juba enne silmanurgast, et ta oli väga hoolitsetud ja elegantne. Ning et tal oli lill käes. Ta vaatas mind ka ja siis oma lille.

"Kas te tahaksite seda endale?" küsis ta. Selgitades seejärel ohates: "Ma ei või kannatada seda lille ega seda inimest ka, kes selle mulle tõi! See oli tund aega mul toas ja mul hakkas nii halb sellest juba!"

Noh, mulle seda värvi (ja peaaegu igasugused) lilled meeldivad hästi, nii et võtsin õie tänutundega vastu. Ja ühe kummalisema lillesaamisloo koos sellega. :)