14.3.19

Kuidas ma üksi Kuubal käisin

See võib olla üsna lõbus vaatepilt, kui mul on unistus ja siis hakkab ühel hetkel tunduma, et selle täideviimisega on juba natuke liiga kaua läinud. Kariibi mere ja Kuuba mõte oli kuskil vaikselt tiksunud palju aastaid, aga jaanuari lõpus tuli see hetk, kus tundus, et nii, nüüd, kohe! Panin hullu ja ostsin endale lihtsalt TLL-HEL-HAV lennupiletid. Tegelikult oleksingi tahtnud jaanuaris või veebruaris minna, aga miskipärast on enamik mu pikematest reisidest sattunud märtsikuusse ja nii läks ka seekord. Ja kuna kõigil võimalikel reisikaaslastel oli paraku mingi põhjus, miks nad ei saanud tulla, siis nii ma sinna märtsi algul üksi lendasingi.

Ma arvasin, et mulle hullult meeldib Kuuba. Ja meeldiski, aga... ma sain seal ka aru, et sõnavabadus ja ettevõtlusvabadus meeldivad ka, väga. Eks mind eelhäälestas mõnevõrra ka Chanel Cleetoni romaan "Next Year in Havana", mille ma endale e-raamatuna ostsin, plaaniga see reisile kaasa võtta, aga tegelikult lugesin kahe päevaga Eestis läbi - hakkasin algusest natuke vaatama ja kohe läks põnevaks. Seal oli lisaks armastuslugudele ja romantikale omajagu ajaloolist ja poliitilist tausta, mis pani mõtlema sellele, et tegu on siiski kommunistliku riigiga. Nagu ka sellele, kui kohatud on jutud Kuuba "autentsena" nägemisest, enne kui kapitalism selle vallutab - enamik sellest, mis on Kuubal ilusat (peale looduse), pärineb nende eelmisest kapitalistlikust perioodist. See on umbes sama, kui keegi oleks öelnud 1990ndate algul, et endistes NL riikides tuleb ruttu ära käia, kuni seal on kõik veel autentne. Mingis mõttes muidugi oligi, aga lagunenud, kurb ja räämas ka.

See kõik öeldud, siis muidu oli väga äge reis! Veetsin pool aega sel aastal 500. sünnipäeva tähistavas Havannas ja pool aega Varaderos (sest ma tahtsin rannapuhkust ka ja see tundus kokkuvõttes kõige lihtsam variant).

Varaderos nautisingi peamiselt türkiissinist merd ja randa (mille TripAdvisor värskelt üheks maailma TOP3 kõige ilusamast kuulutas). Ühel päeval sõitsin veidi rohkem kui 1 km laiuse ja 20 km pikkuse poolsaare algusest lõpuni läbi ka ning olin rõõmus, et valisin peatumiseks "kesklinna", mitte mõne poolsaare tipu pool asuvatest hiiglaslikest hotellikompleksidest, sest isegi keskuses oli mul tunne, et seal on eheda Kuubaga üsna vähe pistmist - sarnase DNAga kuurortlinnu olen ma näinud Kreekas, Hispaanias, Aasias.

Havanna üks olulisi tõmbenumbreid oli minu jaoks Hemingway, kelle mõned raamatud meeldivad mulle väga ning selle põhjal, mida ma olen tema kohta lugenud, ta ise sama palju või veel rohkem. Nii et mul oli suur rõõm temaga ta kunagises lemmikbaaris El Floriditas üks daiquiri juua ning hotell Ambos Mundose katuseterrassil söömas käia.

Havanna vaste rannapromenaadile on Malecón, seal jalutasin, aga selle ääres olevad majad olid pigem kurb vaatepilt, merevaated muidugi ilusad. Hotell Nacionalis sõin ühel õhtul, terrass ja vaated olid lummavad, aga söögi ma oleksin ise märkimisväärselt parema teinud. See muidugi kehtib Kuuba kohta üldse, diplomaatiliselt väljendudes - toit ei kuulu Kuuba parimate omaduste sekka. Ehkki ma sain casa particularides ehk inimeste kodudes, kus ööbisin, mõned väga head hommikusöögid, ühe efektselt serveeritud suure valge kala ja ühes Havanna restoranis ka üle ootuste suurepärase mereannipasta.

Üks Kuuba eredaid elamusi oli valge nahksisuga roosa Chevrolet kabriolett 1954. aastast, millega tegime ühel päikeselisel pärastlõunal (seda need olid muidugi kõik, ilm jällegi kuulub Kuuba parimate omaduste sekka - stabiilselt päike ja 30+ kraadi sooja, ehkki kuubalased ise leidsid, et on veel jahe ja arutasid, millal soojaks läheb!) koos autojuhiga Havannas mõned tiirud. Puhas eufooria!

Ja kuna ma selliseid temperatuure naudin kõige meelsamini kaelani vees, siis veetsin lisaks oma Varadero rannapäevadele suure osa pühapäevast ja esmaspäevast Kuuba kuuldavasti parima hotelli, Gran Hotel Manzana Kempinski supervaateid pakkuval katuseterrassil, kus on väga mõnus spaa, välibassein ja baar. Üksi reisimise plusspoolele läheb lisaks "teen, mis tahan" vabadusele see, et ilmselt olin avatum ja tänu sellele kohtasin nii seal kui ka mujal palju toredaid inimesi.

25.2.19

Hundikuu rõõmud

Veebruari üks parimaid omadusi on tema lühidus, nagu ka see, et nii mõnelgi päeval oli õhus juba kevadet. Ma ei teadnudki, et küünlakuud kutsutakse ka hundikuuks, aga seda sobilikum ju, et just sel kuul päästeti Eestis jõest koera pähe üks hunt. :)

Üks päikeseline laupäev meelitas mu Ruhesse brunchile, kus oli väga kena, teine roadtrip viis Riiga IKEAsse, kus oli palju asju, millest ma veel samal hommikul ei teadnud, et ma neid kõiki vajan. :)

Halle päevi sisustasin lisaks lugemisele ja kirjutamisele Nordic Hotel Forumi väikese spaaga ning väga mitteminulikult ka MyFitnessis trenniga (kui õues oli lihtsalt liiga libe ja külm, et seal pikemaid jalutuskäike teha). Pimedaid õhtuid õdusate kohtumiste ja mõne peoga - Birgit Chicagos laulis hästi ja nägi kaunis välja (ja ma siiani ei suuda uskuda, et Tallinna ühe parima peokoha asemele plaanitakse toidupood teha!), lisaks sattusin kohta nimega U3 saksofonikastmes Köömest kuulama (mõlemad olid mu jaoks uued avastused, kui kõrvale jätta fakt, et U3 on tehtud Kinomajja, millega mul on pikk ja värvikas ühine ajalugu).

Ja siis oli muidugi sõbrapäev, mil ma kallistasin oma kõige karvasemaid sõpru ja siis suundusin väga südantsoojendavale õhtusöögile, kus läks lõpuks lausa tantsuks. Ja siis Eesti 101 nädalavahetus, mil ma jõudsin Disco Tallinnale (kus kogu saal laulis Ivo Linna lugudele kaasa), Ennu Ratta sünnipäevapeole ja pühapäeval väga armsale perekondlikule lõunale ühe uue pereliikmega esmakohtuma. "Tõe ja õiguse" vaatasin ka ära, see on tõesti hea film, nagu kõik kiidavad, eriti see, kuidas oli välja toodud moraal, et ehk tasub liigse töörabamise ja protsessimise asemel rohkem inimestele ja suhetele keskenduda - sest armastus tuleb tegelikult... armastades.

12.2.19

Meri, mehed ja raamatud

Kuna õues oli eriti mittekutsuvalt libe, siis olen naudinguga kodus lugenud. Leidsin jaanuaris vanaisa riiulist kapsaks loetud Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa" saaga ja lugesin nüüd veebruaris suure naudinguga kõik seitse raamatut järjest läbi.

Esimese kahega taaskohtumise juures oli lisadimensioonina juures mälestus sellest, kuidas ma neid esimest korda lapsena lugesin - oleksin nagu äkki uuesti olnud vanaema maja verandal ja tegelased tundusid kui vanad armsad tuttavad, keda pole liiga ammu näinud.

(Need, kes kunagi mõnda raamatut mitu korda ei loe, ei ole vist märganud, kuidas mõni raamat tekitab lihtsalt väga-väga erilise tunde ega tahtnud seda korrata?! Lisaks ka see, et mõnda raamatut üle aastate uuesti lugedes tajud selgelt enda vahepealset arengut, nii et käte vahel oleks nagu täiesti uus teos.)

"Tuulte tallermaa" viimase viie raamatu osas ma pole kindel, kui palju neist teadsin, mõnda oleksin nagu lapanud. Goodreads küll ütles, et need on ka välja antud "Tuulte tallermaa" 3., 4. ja 5. osa nime all, aga mina lugesin raamatuid pealkirjaga "Lummav meri", "Rajud ei rauge", "Tormid ei taltu", "Hullunud meri" ja "Ohtlikud hoovused".

Ja kui näiteks Tammsaare "Tõe ja õiguse" sookuivendamistega ei ole ma kunagi erilist sidet tundnud, siis Uustulndi lood Saaremaa külje all asuvate väikesaarte merest ja inimestest elustasid uskumatult palju kujutluspilte, mõtteid, igatsusi ja fantaasiaid (muu hulgas sellest, milline võiks Eesti merekultuur olla, kui see oleks saanud 50aastase katkestuseta segamatult edasi areneda). Mälestusi Muhus veedetud lapsepõlvest, Kuressaares käimistest ja perekonnalegendidest tuli ka pinnale. Viimastel öödel seiklesin unenägudes juba raamatutegelastega koos ja arutasin nendega ühte kinnisvaraostu. :)

Mu eelmise aasta lugemisvara hulgas oli üsna mitu päevikukirjanduse põnevat näidet nii 19. kui ka 20. sajandi algusest, mis panid mind mõtlema, kuidas elukeskkond on küll ehk muutunud, aga inimesed 100-200 aastaga peaaegu üldse mitte. "Tuulte tallermaa" saaga sisse mahtuvad ajalootormid ja inspireerivad isiksused panid ka mõtlema inimloomuse üle ja tahtma parem inimene olla. Kuskilt oleksin nagu kunagi lugenud, et see on üks suurepärase kirjanduse tunnus.

30.1.19

Jaanuaripeod & tulbihooaeg

Aasta kaks pimedaimat kuud, detsember ja jaanuar, on märkamatult pidude toel seljatatud. Kuna mu peres on enamikul inimestest jaanuaris sünnipäev, siis läksid aasta esimesed kaks nädalat koduste perekonnapidude tähe all. Edasi tuli juba minu sünnipäev, mida tähistasin Võrus, ning siis kalli sõbra idamaises stiilis suur sünnipäevapidu Tallinna lähedal Siidrifarmis.

Esialgu oli vist enamikul sinna kutsututest kerge loominguline kriis, aga siis hakkas looma, lõpuks olid kõik väga kaunid ja efektsed. Mul vedas, juba enne kostüümilaenutusse jõudmist tõi hea sõber ilusa kaheosalise idamaise rõivakomplekti. Kapist leidsin kunagi Haapsalust 5€ eest ostetud imelised ehtsast nahast papud, millel olevad kivikesed olid juhtumisi kostüümiga täpselt sama tooni. Natuke säravaid ehteid ja grimmi juurde ning tulemus sai väga lahe. Parim oli muidugi see, et lõuna ajal oma idamaises ürbis meiki ja soengut tegema minnes astusin poolkogemata sööma Chakra restorani - ühte parimatest India restoranidest Tallinnas - ja pärast tellisin Villa Thai toitu koju. Viimase võtsin juba täiesti kostümeerituna vastu, kulleri nägu küll eriti emotsioone ei reetnud, aga oli siiski lõbus hetk. :) 

Muidu oli jaanuari algul tuju pigem rahulikeks kodusteks ajaviideteks ja puuviljasmuutideks, samuti põhjalikuks inventuuriks nii Tallinna kui ka Võru kodus, kapid said korda ja paar kotitäit asju läksid heategevuseks, hea tunne.

Seoses nii mõnegi kõrge sinise taevaga päikeselise päeva ja tulbihooaja algusega on kohati see "mu kevad algab pääle jõulu juba" tunne, ehkki Tallinnas on lund palju ja Võrus veel rohkem.

12.1.19

2018/2019

"Ostame oma Kuressaare koju ka purjeka," oli öelnud sõprade laps Gospa restoranis hommikust süües. Kui ma ta vanematelt seda lugu kuulsin (nad on nii palju Gospas käinud, et laps mõtles, et see ongi nende Saaremaa kodu), siis kujutasin ette neid ümbritsevate inimeste pilke ja naersin puhtast rõõmust - milline väike "küsi ja Sulle antakse" guru, just nii tasubki mõelda!

Arvestades seda, et Saaremaal aastavahetust veetes paistis armsa Gospa rõdult kallis Hoppet, millega paar aastat tagasi Kanaaridel nädal aega purjetasin, oli minulgi tunne umbes selline, et veedan aastavahetust oma Kuressaare kodus ja mu purjekas on maja kõrvale pargitud. (See, et mõlemad olid tegelikult rendiks, on kokkuvõttes ilmselt märksa kohustustevabam variant kui neid päriselt omada.)

Sattusin hiljuti 2015. aasta esimest blogipostitust lugema, kus oli kirjas alljärgnev aastavahetuste muster...
2009/2010 GOSPA, Kuressaare
2010/2011 Linnateater, Tallinn
2011/2012 Võru
2012/2013 GOSPA, Kuressaare
2013/2014 Mayrhofen, Austria
2014/2015 Võru


Edasi läks nii...
2015/2016 Tallinn
2016/2017 Võru
2017/2018 Tallinn
2018/2019 Kuressaare
Kohad on samad, rütm natuke muutunud. :)

2018. aasta kolm kõige-kõigemat asja olid mu inspiratsiooniraamatu "Küsi ja Sulle antakse" ilmumine, uus kodu Katariina alleel ja Gruusia reis Alar Siku sõprade seltskonnaga, väga meeldejäävad ka Peterburi pulm ning Pädaste õhtusöök. Toredaid reise, pidusid, õhtusööke ja lihtsalt ilusaid hetki oli lisaks juba mainitutele õnneks väga palju.

Kõige paremat ja inspireerivamat 2019. aastat!!!

25.12.18

Kõige imelisem aeg

Minu meelest on üldiselt aasta parim aeg suvi ja sügis, kevadel on oma võlud ja talvel ka. Ühesõnaga, kogu aeg on aasta kõige imelisem aeg. :) Ma ei tea, kas see on rohkesti jõululaulude, sealhulgas "It's The Most Wonderful Time Of The Year" kuulamisest või millest, aga igatahes nautisin ma sel aastal detsembrikuud ja jõuluootust eriti.

Jõulupidusid oleks ehk võinud rohkemgi olla - keegi just rääkis anekdoodi, kuidas mees tuleb koju, näeb naist üksi šampanjat joomas ja küsib, mis toimub, mille peale naine teatab, et tal on parasjagu ettevõtte jõulupidu - vabakutseliste ja väikeettevõtjate rõõmud. Samas suurettevõtte jõulupeo tunde sai kergesti kätte ka Tallinnas paaril detsembrikuu reedel väljas käies, sest suur osa jõulupidude rahvast tuli pärast sinna edasi - nt Chicagosse, kus Lauri Liiv Swing Band tegi ühel reedel väga hästi Michael Bubléd, ja teisel reedel Ennu Rattale F-hoones. Leslie Laasneri lugu firmapidude ajast kummitas seal muidugi pidevalt. :) Tartus käisin ülikooli aulas kaunil klaverikontserdil nostalgitsemas ja jõulumeeleoluselt lumises Võrus Mari-Liis Jõgevat kuulamas. Üks ristimispidu ja üks soolaleiva/pikkujoulu koosviibimine olid ka kenad.

Tallinna Raekoja platsi jõuluturule sattusin enne lund, aga muinasjutuline oli ikka ja kirsiglögi hea, Piparkoogimaania Eesti-teemaline näitus Disaini- ja Arhitektuurigaleriis lummas ka, nagu ikka, soovitan väga! Tartu Raekoja plats tehti ka jõuluajaks nii-nii kauniks! Võru uut keskväljakut veel ehitatakse, aga jõulutulesid tundus linna peal rohkem kui eelmisel aastal ja üldse kõik säravam, ehk muidugi ka seetõttu, et kolisime sügisel Võru kõige ilusama tänava äärde elama.

Detsembri algul tundus, et pean oma Goodreadsi reading challenge'i eesmärgi saavutamiseks umbes kolm raamatut nädalas lugema, aga tunnike enne talve ametlikku algust talvisel pööripäeval sai 101 raamatut äkki täis. Ja nüüd on see juba ületatud, mulle endalegi üllatuseks. Oli väga tore, aga järgmiseks aastaks panen siiski eesmärgiks ilmselt umbes raamatu nädalas, igal juhul super, et õnnestus regulaarne (ilukirjanduse) lugemisharjumus taastada, mis vahepeal ülikooliaastatel natuke soiku jäi.

Kui veel natuke 2018. aasta kokkuvõtteid ka juba siia lõppu lisada, siis kõige toredamad reisid olid sel aastal paari erandiga valdavalt naaberriikidesse - Rootsi, Venemaale, Lätti, lisaks teel unustamatule Gruusia lumelauareisile vahepeatused Soomes ja Ukrainas.

Armsad blogisõbrad, rõõmsaid pühi ja mõnusat kokkuvõtete tegemise aega, head vana aasta lõppu ja sädelevat aastavahetust!

5.12.18

Hõbelusikas suus

Mul on väga hea meel, et lisaks sellele, et Eestis on palju suurepäraseid kohvikuid ja restorane, on neid ka vääriliselt tunnustama hakatud. Samuti on kena, et seda tehti novembris, toredad sündmused teevad pimeda aja kohe palju helgemaks. 9. novembril toimus Lennusadamas Silverspoon Awards Gala 2018 ja 12. novembril Kultuurikatlas Ideas/Flavours/Experiences, kus kuulutati välja ka White Guide'i Eesti söögikohad.

Silverspooni auhinna said kokku kümme söögikohta:
- Parim fine dining – restoran Horisont
- Parim rahvusvaheline köök – Gianni 
- Parim pererestoran – Tulivee
- Parim Eesti köök – restoran Ö
- Parim casual dining – Parrot MiniBar
- Parim Aasia köök – Chedi
- Parim kohvik – Ugandi Kohvik
- Parim gastropubi – Tabac
- Parim tänavatoit – Burger Kitchen Tänavagurmee
- Parim taimetoidu pakkuja – Von Krahli Aed
Lisaks said Silverspooni auhinna parim kokk (Margo Paluoja, Parrot MiniBar), noor kokk (Sander Kuldsaar, Kaks Kokka ja restoran Ö) ning parim teenindus (Mon Repos Peakoka korrus). Sümpaatne on ka meediaauhinna jagamine hea toiduajakirjanduse arengu ergutamiseks (Heidi Vihma / Äripäev).

White Guide'i kohti on nii palju, et toon siin ära vaid esiviisiku:
- Noa Chef’s Hall
Ö
- 180 Degrees by Matthias Diether
- Alexander Chef's Table
Juur

Mõned, kelle pärast mul on eriti hea meel: Noa (sest see on mu Tallinna lemmikrestoran), Alexander (sest see on mu lapsepõlvesaarelt Muhust) ja Tulivee (sest ma panin oma 2016. suvel ilmunud romaanis kirjeldatud rannarestoranile selle nime, teadmata, et aasta hiljem avatakse põhjarannikul päriselt sellenimeline koht; sel suvel käisime seal ja see oli tõesti super!).