27.2.24

Talv & kuidas seda seljatada

 Jaanuari lõpus pidin lendama Sri Lankale ja veebruari esimese kolmandiku seal veetma, aga paraku olid elul koos ühe külmetuse moodi viirusega teised plaanid, pidin koju jääma ja vapper sõbranna läks üksi, õnneks tal oli ikka väga tore reis. Mina veetsin selle asemel nädala voodis ning mõtlesin päikesest ja jumest, mida oleksin tahtnud, õnneks sain varsti terveks ja eelmisel nädalal reisiraha kindlustuselt ka tagasi.

Veebruari algus kujunes seega väga vaikseks ja rahulikuks. Draakoni aasta alguse nädalavahetuse veetsin heas seltskonnas inspireerival talveseminaril Kubija hotell-loodusspaa väga rahustava metsavaatega seminariruumis. Spaasse jõudsin ka päris mitu korda, nii Võrus kui ka Tallinnas Hiltoni Eforeasse. Jalutuskäike Tallinnas jäävaba mere ääres ning Lõuna-Eesti kaanetatud järvede ümber jätkus ka.

Vastlapäev traditsioonilise hernesupi & kuklitega oli kena, liugu sai tänaval lasta; sõbrapäeva roosid ja õhtusöök Kolmes olid ka südantsoojendavad. Paar meeldivat filmielamust ("Alasti muusa" ja "Priscilla"), mõned raamatuelamused (Jack Kerouaci "Teel" jaanuarist ja Juta Raudnaski "Elu nagu aperitiiv. Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is" veebruarist on senised lemmikud). üks väga kaunis ja hoogne džungliteemaline juubelipidu Fotografiskas Tõnis Mägi ja Nublu & Gameboy Tetrisega, lipuvärvides perekondlik vabariigi aastapäeva brunch Tallinnas ja Indrek Kalda kontsert sama päeva õhtul Võrus... 

Ikkagi tundus, et see veebruar ei lõppegi, nii et olen langenud eestlaste rahvusspordi küüsi ja kõvasti tööd teinud, progress on märkimisväärne nii raamatute kirjutamise, toimetamise, tõlkimise kui ka ajakirjanduse valdkonnas. Ja tundub, et toimib, kõik sulab ja kevad paistab!

28.1.24

2024 letsgo

 Hea uus aasta algas toredal peol armsa sõpruskonnaga kümnekesi ühes Tallinna suurepärase city-vaatega penthouse'is ja katuseterrassil. Õhtusöök oli ka tõeline tippklass - punast ja musta kalamarja, austreid, forelli, angerjat, ahjust tulnud metssiga jne.

Seejärel tundsin, et oh, uued algused, mõnus on argirutiinis tagasi olla ja tervislikumaid eluviise nautida... aga elul tundusid olevat teised plaanid - perekondlikust sünnipäevadelainest õnnestus väga meeldivalt läbi surfata, aga juba esimesel nädalavahetusel Võrus lõppes pubisse sõbrannaga reede õhtul klaasikesele veinile minekuga alanud pidu alles laupäeva hommikul pool seitse...

Jaanuari teine nädalavahetus Tallinnas ei jäänud sellest maha - rallisime kokku läbi seitsme koha & peo: klaasike šampanjat Veinos, õhtusöök Hellas Hundis, jalutuskäik üle värskelt avatud võlumetsaga Raekoja platsi, Winkel, kiire põige Biblioteqi ja Manna La Roosasse, seejärel Kalle Sepp Urban Baris ja tantsusammud Uues Laines. Järgmisel õhtul oli Võrus Kolmes Masi veiniõhtusöök, seltskond super, aga gravitatsioon tugev, läksin esimesel võimalusel koju magama. :)

Sünnipäevanädalavahetusega seoses olid mul mingid kujutelmad sel aastal eriti mitte millegi korraldamisest, aga ma olen väga õnnelik, et mõned südamesõbrad otsustasid ikkagi mulle siia peaaegu (tsiviliseeritud) maailma lõppu külla tulla, lumiseid teid ja muid transpordiolusid trotsides. Reede õhtul toimus Võru keskväljakul Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta avamine Uku Suviste, Anguse ja saami dj iDJaga, aga õues me külaliste & kohalike kallitega üle tunni vastu ei pidanud. Pubi17s jõudsime mu sünnipäeva ametlikuks alguseks igatahes laua peal tantsimiseni, pärast tantsisime Club Tartus edasi, kus oli kerge ajarännaku efekt - ööklubis on Caater laval, järelikult oled jätkuvalt noor. :)

Järgmisel hommikul jõudsime 12ks brunchile. Mimosad ja kalamarjasaiad olid hõrgud, aga pärast seda läksin magama tagasi. Õhtust sõime Vidrike Külamajas, kus ümber jätkus napilt parkimiskohti ja sees toole, aga põhjust pole vaja kaugelt otsida: kõik oli lihtsalt jumalikult maitsev! Kõik proovisid kõigi toite ja ainult kiitsid. Tagasiteel läbi talvevõlumaa ainult naersime ja siis kukkusin otse voodisse. Oli südantsoojendav ja meeldejääv, puhas rõõm ja tänutunne!

Kuu viimase nädalavahetuse saabumise ajaks oli tunne, nagu see jaanuar oleks juba päris mitu aastat kestnud... Tartu 2024 avapeo ERMis otsustasin lõpuks ikka vahele jätta, selle asemel oli väga lõbus andeka sõbra muusikavideo valmimisse oma panus anda ning Kolmes meeldivas seltskonnas hõrgutisi nautida. Lõpuks õnnestus ka pisut rahulikult võtta.

31.12.23

2023

Nonii, 2023… Sa olid seiklus, üllatusi täis.

Kolm asja, mis mulle sellest aastast eredalt meelde jäävad, on ilmselt mu toredad reisid (Malta, Island, Küpros, Itaaliast Sitsiilia, Horvaatiast Split, Trogir ja Hvari saar ning viis retke Lätti, vaheldumisi Riiga ja Aluksnesse, kus ma avastasin oma suureks üllatuseks, et Lätil on ikka vähemalt üks saar, Aluksnes keset järve!); me vanale majale uue elu ja välimuse andmise projekti edukas lõpetamine (kogu see mitme aasta pikkune uue katuse & fassaadi teekond polnud just naljaasi, pigem raske töö) ning lõpuks ka see, et sain aasta eelviimasel päeval haiglast oma kalli 90aastase vanaema tagasi (teise jõulupüha hirmsast ehmatusest hoolimata tõusis ta ühele fööniksile kohaselt kiiresti tuhast).

Detsember oli enne seda pöörasevõitu lõppu puhas jõulu(ootus)idüll: kaunistasin kodusid ja osalesin jõulupärja töötoas, kokkasin jõulutoite ja küpsetasin piparkooke, kuulasin Star FMist jõululaule (samas Whamaggeddonit vältida püüdes), imetlesin Piparkoogimaania näitust ja Tallinna jõuluturgu, Võru jõulutulede süütamist ning Kuressaare, Pärnu ja Tartu jõulukuuskesid. Jõulufilmide skoor jäi tagasihoidlikuks (kinos nägin üldse ainult ranna- ja hipivaibiga filmi "Dali ootel" ja siis aasta eelviimasel päeval Polanski ülemeelikut "Paleed" ka) ja jõulukontsertide oma samuti: Jaan Sööt, Mikk Saar, Pääru Oja & Allan Vainola "Sinus endas talv" Vanemuise kontserdimajas napilt kvalifitseerub. Ostsin kingitusi (sest ma nii naudin kinkimisrõõmu, aga sain ise ka pärast kallitelt imelisi kinke ja olen nii tänulik!).

Südantsoojendavaid kohtumisi jagus kõikidesse linnadesse, kuhu detsembris jõudsin, Tallinna, Võrru, Kuressaarde, Pärnusse, Tartusse. Ühe sõpruskonnaga oli lõbus Gospas puhata, teiste armsatega Tartus kohtuda - ühega hiline lõuna Joyce'is, teisega kontsert, õhtusöök Hõlmas & sinna otsa Lydia oma suurepärase (hommiku)spaaga.  Paar sünnipäevapidu Võrus ja Rõuges, Liiva-ATE jõuluturg, paar sõpradega jõulupidu Pubi17s ja kodusemates oludes ning oligi jõululaupäev. Lõuna-Eesti lumine idüll ja rahvast-lapsi-loomi täis maamaja soojus koos jõuluvana külastusega olid kaunid, esimese püha lumerohke grillipidu Haanjas ka.

Goodreadsi 2023. aasta lugemise väljakutse ja endale püstitatud eesmärkidega olin graafikust nii maha jäänud, et õnneliku lõpu nimel tuli vahepeal nunnud lasteraamatud appi võtta (veerand tunniga 6 tk!), aga lugesin palju muud head ka: Annie Ernaux' "Aastad", Hermynia Zur Mühleni "Lõpp ja algus", Elizabeth Gilberti "Tüdrukute linn", Tiina Ristimetsa "Aeg. Teekond nimega armastus" pakkusid ehk kõige rohkem naudingut ja ahaa-elamusi.

Aasta viimasteks päevadeks oli mul naljakate kokkusattumuste tulemusena uhkes üksinduses laiutamiseks Hiltoni ülemisel korrusel tuba, see tuletas mulle meelde, kuidas mulle kunagi 2000ndate lõpus Gospasse armudes tundus, et ma tahaksin kunagi seal mõnda aega pikemalt peatuda ja raamatuid kirjutada. Tundus tookord unelmate elu. Detsembris sain seda siis nüüd teha nii Gospas, Lydia mõnusas spaahotellis kui ka Hiltonis (kust lipsasin küll vahepeal Tallinna koju magama, kui aus olla, aga see on vist ka hea märk, kui oma kodud meeldivad rohkem kui muidu suurepärased vaheldust pakkuvad hotellid). Unelmate täitumist ja säravat aastavahetust teile ka, mu kallid!

17.12.23

10 aastat kirjanikuelu

 Novembris sai kümme aastat mu esimese romaani "Lenda minuga" ilmumisest ja see tähtpäev on andnud põhjust natuke tagasi vaadata.

Kui ma mõtlen 2013. aastale ja sündmustele, mis eelnesid ja järgnesid mu esimese raamatu ilmumisele, siis... ma reaalselt arvan, et kui ma poleks tookord seda sammu astunud ja oma raamatut avaldanud, siis ma ei oleks täna elus. Ei ülekantud tähenduses ega võib-olla ka otseses füüsilises mõttes. Oma südame järgi elama hakkamine ja unistuste täideviimine tõstis mu elukvaliteeti nii palju, et ma ei kujuta enam ettegi, et oleksin võinud seda teist elu jätkata.

Mõned inimesed üritasid tookord selle raamatu ilmumist takistada ning mõned ma seetõttu ka kaotasin... et siis natukese aja pärast aru saada, et 1) need üksikud, kes täielikult mu elust haihtusid seetõttu, et mina kirjanikuna neile ei sobinud, polnudki vist päris sõbrad; 2) asemele tulid nii imelised, säravad ja inspireerivad inimesed, oma südame järgi elavad oma ala tipud, et... see polnudki lõpuks mingi kaotus. I am the real winner here, tsiteerides nooremaid klassikuid. :)

Ja ma ei taha isegi mõelda, millest kõigest ma oleksin ennast ilma jätnud, kui ma ei oleks oma südame kutset (noh, mingitel hetkedel lausa sundi, universum ei jätnud mulle kohati palju muid valikuid) järginud. See, mida kõike on need kümme aastat sisaldanud ja mu ellu toonud... Ma olen olnud suurema osa ajast terve, õnnelik, armastatud. Ma kolisin Võrru (samm, mida oleks olnud ilmselt üsna võimatu astuda teistsuguse elustiili puhul, st Tallinnas kontoritööl käies) ja avastasin siit terve uue maailma, täis üle mõistuse sooje ja säravaid inimesi, andsin siin oma panuse, et üks rohkem kui sada aastat vana maja saaks uue elu. Ma olen reisinud, naernud, pidutsenud, armastanud, lugenud, kirjutanud... ja ma olen nii tänulik selle kõige eest!

Ja oma südame järgimine on andnud mulle rõõmule lisaks meelerahu, hoolimata kõigest, mis maailmas toimub, lõpuks on see ehk suurim väärtus. Kui mul olid mu elu kõige olulisemad asjad tegemata ja suurimad unistused täide viimata, olin ma palju neurootilisem ja närvilisem, paanika- ja masendushood polnud mulle võõrad. Täna... kui ma lahkuksin, siis ma ei kahetseks midagi, ainult ehk seda, et oleks tahtnud seda kõike veel, veel, veel nautida ja ringi lennelda, ilmunud kuuele lisaks veel raamatuid kirjutada ka. Kui ma miljonite eurode suuruse lotovõidu saaksin, siis ma ei muudaks ka oma igapäevaelus suurt midagi. Mis on jätkuvalt need kaks head testküsimust, mis aitavad aru saada, kas elad oma unelmate elu.

Ma olen ülitänulik kõigile teile, kes te olete mu ellu tulnud, kes te olete läbi nende väga erinevate eluperioodide mu kõrvale jäänud, ning teile, kes te loete ja naudite mu raamatuid. Suurimad tänud ja kõige imelisemat jõuluaega teile!!! Ja õnnelikku südame järgi elu ja unistuste täitumist ka!

30.11.23

Novembrikarussell

 Novembriga läks kuidagi nii, et kolm esimest nädalavahetust veetsin Tallinnas - Silverspoon 2023 briljantselt korraldatud gala Lennusadamas oli esimesel, Anett Kontaveiti lahkumismäng ja kalli ristipoja sünnipäevalõuna teisel ning selletalvise Viirelaiu Saatkonna (mis on õnneks seekord kesklinnas) avapidu Martin Meikase õhtusöögi & NOËPiga kolmandal nädalavahetusel. Muusikale lisaks ahmisin kultuuri ka, kuidas jaksasin, filme ja näitusi. Üks väga hea Võru pidu mahtus sellesse kuusse siiski ka, Taavi Petersoniga Pubi17s mu nimepäeval 25. novembril. Pärnu kontserdimajja Prime Orchestra Rock Sympho Show'le ja Wasa Resort & Spasse jõudsin ka (pluss Wessetis lõunat, Akordis õhtust ja Pastoraadis hilist hommikusööki süüa oli puhas rõõm). Ühe sõbra raamatuesitlus Viru Keskuse Rahva Raamatus ja teise lõbus sünnipäevapidu Frankis (kus esialgu olime mina ja üheksa meest, neid enamik dj-d, pärast tuli õnneks toredaid naisi ka), natuke häid toiduelamusi Võrus Kolmes ja palju Tallinnas ning läbi see november saabki.

Filmielamused: "Taylor Swift: The Eras Tour" oli rohkem vaimustav muusikaelamus kui filmielamus, igal juhul nautisin seda üliväga - see oli nagu ligi kolmetunnine kontsert, kus sai imetleda 360kraadiseid vaateid vapustavatele kostüümidele ja lavakujundusele Cinamoni T1 kino ülimugavas toolis nurru lüües; PÖFFil vaatasin Woody Alleni uut filmi "Puhas õnn", mis oli väga temalik; Artises nähtud "Jeanne du Barry, kuninga favoriit" Johnny Deppiga meeldis; "Elu maitsed" filmi maamaja ja kogu stilistika ka; "Härra Blake teie teenistuses" John Malkovichiga oli südamlik. Jupiterist vaadatud sari "Unenägija. Karen Blixeni teekond" puudutas ja Netflixis juhuslikult ette jäänud "Dangerous Beauty" ka.

Kunstielamused: Fotografiskas Toomas Volkmanni "täis minevik", lisaks vaatasin ära sealsamas ka Omar Victor Diopi näituse (minu meelest oleks võinud hoopis Volkmanni näituse teisele korrusele suurtesse saalidesse panna, õigemini ma olin üllatunud, et see seal polnud); Tallinna Linnaelumuuseumis "Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900–1950".

Raamatuelamused: jõudsin läbi lugeda ainult Carl Mothanderi "Kulinaarseid vesteid" ja Mart Kadastiku "Naised, raha ja sõda".

Üks suur, suur, suur kolm ja pool aastat kestnud projekt sai tehtud ja ma olen selle üle metsikult-joovastavalt-eufooriliselt õnnelik. 

Ah jaa, hea sõber avaldas ühe meie vestluse käigus arvamust, et ma võiksin oma podcasti teha, ma mõtlen, et pigem mitte (sest kas tänapäeval ei tee mitte juba peaaegu igaüks kuskil kapi taga oma podcasti?), küll aga mõtlesin vahel Instagramis näo ja häälega rääkida, kuidas mul läheb, aga seegi on seni vaid ideeks jäänud. :) Vähemalt panin seekord blogipostituse pildiks tavapäraste vaikelude asemel oma karussellifoto Viirelaiu Saatkonna avapeolt ning lemmikvaated, mille keskel sel kuul keerlesin. 

12.11.23

Spaablogi: spaasid siit ja sealt

 Sellest tuleb nüüd väga eklektiline "spaasid siit ja sealt" postitus, aga kuidagi on neid kogunenud Eesti eri nurkadest, nii et muud koondnimetajat leida ei õnnestunud.

Noorus spaasse sattusin päris ammu (2018. aasta suvel) ja neid idapoolseid pole ma üldse eriti avastanud, sest ma lihtsalt ei satu sinna kanti (Aqva, Meresuu, Toila, Narva-Jõesuu spaade kohta olen kuulnud nii kiitvaid kui ka kriitilisemaid hinnanguid). Nooruse asukoht imelise liivaranna vahetus läheduses on super, nagu ka päikeseloojangud ning eksootiline võimalus laenutatud jalgrattaga riigipiirini sõita. Üsna umbkeelne teenindus kodumaal muidugi plusspunkte ei teeninud, söök oli restos samas hea. Hotellil polnud viga ja VIP-spaa sanaariumil-vannidel ka. Välibasseinis oli mõnus ujuda ja saun seal juures hea vaatega. Jaapani vann ja kadakasaun meeldisid ka.  

Mustamäe Elamus Spa külastuse sain sel aastal sünnipäevakingiks ja olin väga tänulik, sest olin ammu tahtnud seda proovima minna, ehkki sinna linnaossa muidu pigem ei kipu ega satu. :) Spaa põhiosa peamine sihtgrupp on muidugi ilmselgelt lapsed ja nende vanemad ning ehkki igasuguste veesilmade, vannide, basseinide ja mullivannide rohkus on muljetavaldav (saunu on kokku 13), siis mulle tuletas see kõik pluss mürafoon meelde, kui väga ma armastan väikseid, õdusaid ja vaikseid spaasid. Leebes Tarkade Kivi saunas oli jäätisekokteiliga siiski tore ja minusuguste jaoks on sealsamas olemas ka vaikne SPA21+ (kus on veel 9 sauna, sh Jaapani vann).

Wasa Resort & Spas käisin tegelikult esimest korda sügaval pandeemiaajal 2020. aastal, kui üks armas inimene mind väga südantsoojendava üllatusena Pärnusse oma sündmusele esinema kutsus. Sel sügisel kordasin seoses kontserdikülastusega ja nentisin taas, et kui Wasa hotellitoad ja resto on kenad, aga mitte mu lemmikud, siis spaa meeldib mulle väga. Klaasist välisseinad lubavad nautida kauneid vaateid ümbritsevale pargile, praegused sügisvärvid olid eriti lummavad. Suur ujumisbassein, soe mullivann, kuum leilisaun, hästi lõhnav mahe sanaarium ja aurusaun pakuvad mõnusaid võimalusi lõõgastumiseks ning kuna ka hulk vaheseinu on klaasist, saadavad ilusad vaated puhkajat igal pool. Imetore.

Mövenpicki hotelli spaa oli mul plaanis juba siis, kui hotelli nimi oli veel L'Embitu. Seekord Tallinnas olles naudisklesin seal natuke - spaa on ilus, kamina, klassikalise sauna ja aurusauna, helesinise veega 12meetrise ujumisbasseini, Jaapani vanni ja külma basseiniga. Samas aiavaade polnud novembris väga pilkupüüdev ning ma tundsin puudust lamamistoolidest, nii et seniseid Tallinna lemmikuid see troonilt ei lükanud.

Mul on Tallinnas veel mõned spaad ammu avastamist ootamas ning Viljandi täitsa mu isiklikule spaakaardile kandmata, nii et spaaseiklused loodetavasti jätkuvad peagi. :)

8.11.23

Spaablogi: Riia eri

Avastasin, et spaablogi eelmisest postitusest on muljetavaldavad kaks aastat möödas ja ma pole mitmest kirjutanud, parandan selle vea. Kusjuures, ma olen vist tegelikult päris hästi suutnud hoida seda kunagi kujundatud harjumust, et vähemalt korra kuus kuskil spaas ulpida - enamasti Võrus Kubijal või Tallinnas Hiltoni Eforea spaas, vahel Saaremaal Gospas või mõnes Pärnu lemmikutest. Mälestused Riia spaadest (mida külastasin tegelikult juba hulk aega tagasi) elustusid nüüd oktoobris, kui sõpradega Riias A22 hotelli sattusin - see on tore, et nad nimetavad end disainhotelliks ja ägedaid disainielemente oli seal ju tõesti, aga tervik ega asukoht mulle paraku muljet ei avaldanud. Uuesti Riiga sattudes prooviksin kas midagi uut või siis valiksin ühe kahest järgnevast.

Grand Hotel Kempinski Riga asub kohe vanalinna servas elu keskel. Hommikusöögirestoga ühendatud vastuvõturuum on väärikas, piimakohvi karva toad mugavad ja Stage22 baar & resto said 2023. aastal Läti parima hotellirestorani tiitli. Mina peatusin seal 2019. aastal Riias Ed Sheerani kontserdil käies, hommikusöögisaal oli tookord veidi üle rahvastatud, aga keldrikorrusel asuvas liivakarva spaas mõnusalt rahulik. Seal on 16meetrine ujumisbassein, nautisingi peamiselt seda ja soojendusega kivist lamamistoole. Kuna oli kesksuvi, siis saunadesse ega külma veesilma väga ei kippunud. Mulle meeldivad muidu pigem suurte akende ja kaunite vaadetega spaad, aga see väike oaas oli täitsa meeldiv koht lõõgastumiseks.

Grand Poet Riga by Semarah oli juba ainuüksi nime tõttu mul pikalt kavas, sel aastal jaanuari lõpus enne Islandile lendamist siis lõpuks jõudsin sinna. Tuba oli efektne, vaated head ja restoran tasemel. Samuti keldrikorrusel asuvas, aga väga õdusas Hedonic spaas on 15meetrine ujumisbassein, kaunis türkiissinise veega mullivann, ka need soojendusega kivist lamamistoolid, mis mulle väga meeldivad, ning mitu sauna (Soome saun, aurusaun, biosaun ja aroomisaun - sümpaatne valik, sest aastatega on natuke mahedamate temperatuuridega hästi lõhnavad saunad mu lemmikuteks saanud). Asukoht on samuti väga mugavalt vanalinna lähedal, pargi ja veesilma ääres. 

Vaatasin huvi pärast TripAdvisori Riia spaahotellide esiviisikut ja jõudsin järeldusele, et Gallery Park spaahotellis olen ka kunagi reisilt tulles ööbinud, aga ma absoluutselt ei mäleta, kas spaasse ka jõudsime. Lisaks eelmainitutele on seal Wellton Riverside ja Wellton Centrum, mille spaad paistavad ka piltidelt päris kenad.