31.12.23

2023

Nonii, 2023… Sa olid seiklus, üllatusi täis.

Kolm asja, mis mulle sellest aastast eredalt meelde jäävad, on ilmselt mu toredad reisid (Malta, Island, Küpros, Itaaliast Sitsiilia, Horvaatiast Split, Trogir ja Hvari saar ning viis retke Lätti, vaheldumisi Riiga ja Aluksnesse, kus ma avastasin oma suureks üllatuseks, et Lätil on ikka vähemalt üks saar, Aluksnes keset järve!); me vanale majale uue elu ja välimuse andmise projekti edukas lõpetamine (kogu see mitme aasta pikkune uue katuse & fassaadi teekond polnud just naljaasi, pigem raske töö) ning lõpuks ka see, et sain aasta eelviimasel päeval haiglast oma kalli 90aastase vanaema tagasi (teise jõulupüha hirmsast ehmatusest hoolimata tõusis ta ühele fööniksile kohaselt kiiresti tuhast).

Detsember oli enne seda pöörasevõitu lõppu puhas jõulu(ootus)idüll: kaunistasin kodusid ja osalesin jõulupärja töötoas, kokkasin jõulutoite ja küpsetasin piparkooke, kuulasin Star FMist jõululaule (samas Whamaggeddonit vältida püüdes), imetlesin Piparkoogimaania näitust ja Tallinna jõuluturgu, Võru jõulutulede süütamist ning Kuressaare, Pärnu ja Tartu jõulukuuskesid. Jõulufilmide skoor jäi tagasihoidlikuks (kinos nägin üldse ainult ranna- ja hipivaibiga filmi "Dali ootel" ja siis aasta eelviimasel päeval Polanski ülemeelikut "Paleed" ka) ja jõulukontsertide oma samuti: Jaan Sööt, Mikk Saar, Pääru Oja & Allan Vainola "Sinus endas talv" Vanemuise kontserdimajas napilt kvalifitseerub. Ostsin kingitusi (sest ma nii naudin kinkimisrõõmu, aga sain ise ka pärast kallitelt imelisi kinke ja olen nii tänulik!).

Südantsoojendavaid kohtumisi jagus kõikidesse linnadesse, kuhu detsembris jõudsin, Tallinna, Võrru, Kuressaarde, Pärnusse, Tartusse. Ühe sõpruskonnaga oli lõbus Gospas puhata, teiste armsatega Tartus kohtuda - ühega hiline lõuna Joyce'is, teisega kontsert, õhtusöök Hõlmas & sinna otsa Lydia oma suurepärase (hommiku)spaaga.  Paar sünnipäevapidu Võrus ja Rõuges, Liiva-ATE jõuluturg, paar sõpradega jõulupidu Pubi17s ja kodusemates oludes ning oligi jõululaupäev. Lõuna-Eesti lumine idüll ja rahvast-lapsi-loomi täis maamaja soojus koos jõuluvana külastusega olid kaunid, esimese püha lumerohke grillipidu Haanjas ka.

Goodreadsi 2023. aasta lugemise väljakutse ja endale püstitatud eesmärkidega olin graafikust nii maha jäänud, et õnneliku lõpu nimel tuli vahepeal nunnud lasteraamatud appi võtta (veerand tunniga 6 tk!), aga lugesin palju muud head ka: Annie Ernaux' "Aastad", Hermynia Zur Mühleni "Lõpp ja algus", Elizabeth Gilberti "Tüdrukute linn", Tiina Ristimetsa "Aeg. Teekond nimega armastus" pakkusid ehk kõige rohkem naudingut ja ahaa-elamusi.

Aasta viimasteks päevadeks oli mul naljakate kokkusattumuste tulemusena uhkes üksinduses laiutamiseks Hiltoni ülemisel korrusel tuba, see tuletas mulle meelde, kuidas mulle kunagi 2000ndate lõpus Gospasse armudes tundus, et ma tahaksin kunagi seal mõnda aega pikemalt peatuda ja raamatuid kirjutada. Tundus tookord unelmate elu. Detsembris sain seda siis nüüd teha nii Gospas, Lydia mõnusas spaahotellis kui ka Hiltonis (kust lipsasin küll vahepeal Tallinna koju magama, kui aus olla, aga see on vist ka hea märk, kui oma kodud meeldivad rohkem kui muidu suurepärased vaheldust pakkuvad hotellid). Unelmate täitumist ja säravat aastavahetust teile ka, mu kallid!

17.12.23

10 aastat kirjanikuelu

 Novembris sai kümme aastat mu esimese romaani "Lenda minuga" ilmumisest ja see tähtpäev on andnud põhjust natuke tagasi vaadata.

Kui ma mõtlen 2013. aastale ja sündmustele, mis eelnesid ja järgnesid mu esimese raamatu ilmumisele, siis... ma reaalselt arvan, et kui ma poleks tookord seda sammu astunud ja oma raamatut avaldanud, siis ma ei oleks täna elus. Ei ülekantud tähenduses ega võib-olla ka otseses füüsilises mõttes. Oma südame järgi elama hakkamine ja unistuste täideviimine tõstis mu elukvaliteeti nii palju, et ma ei kujuta enam ettegi, et oleksin võinud seda teist elu jätkata.

Mõned inimesed üritasid tookord selle raamatu ilmumist takistada ning mõned ma seetõttu ka kaotasin... et siis natukese aja pärast aru saada, et 1) need üksikud, kes täielikult mu elust haihtusid seetõttu, et mina kirjanikuna neile ei sobinud, polnudki vist päris sõbrad; 2) asemele tulid nii imelised, säravad ja inspireerivad inimesed, oma südame järgi elavad oma ala tipud, et... see polnudki lõpuks mingi kaotus. I am the real winner here, tsiteerides nooremaid klassikuid. :)

Ja ma ei taha isegi mõelda, millest kõigest ma oleksin ennast ilma jätnud, kui ma ei oleks oma südame kutset (noh, mingitel hetkedel lausa sundi, universum ei jätnud mulle kohati palju muid valikuid) järginud. See, mida kõike on need kümme aastat sisaldanud ja mu ellu toonud... Ma olen olnud suurema osa ajast terve, õnnelik, armastatud. Ma kolisin Võrru (samm, mida oleks olnud ilmselt üsna võimatu astuda teistsuguse elustiili puhul, st Tallinnas kontoritööl käies) ja avastasin siit terve uue maailma, täis üle mõistuse sooje ja säravaid inimesi, andsin siin oma panuse, et üks rohkem kui sada aastat vana maja saaks uue elu. Ma olen reisinud, naernud, pidutsenud, armastanud, lugenud, kirjutanud... ja ma olen nii tänulik selle kõige eest!

Ja oma südame järgimine on andnud mulle rõõmule lisaks meelerahu, hoolimata kõigest, mis maailmas toimub, lõpuks on see ehk suurim väärtus. Kui mul olid mu elu kõige olulisemad asjad tegemata ja suurimad unistused täide viimata, olin ma palju neurootilisem ja närvilisem, paanika- ja masendushood polnud mulle võõrad. Täna... kui ma lahkuksin, siis ma ei kahetseks midagi, ainult ehk seda, et oleks tahtnud seda kõike veel, veel, veel nautida ja ringi lennelda, ilmunud kuuele lisaks veel raamatuid kirjutada ka. Kui ma miljonite eurode suuruse lotovõidu saaksin, siis ma ei muudaks ka oma igapäevaelus suurt midagi. Mis on jätkuvalt need kaks head testküsimust, mis aitavad aru saada, kas elad oma unelmate elu.

Ma olen ülitänulik kõigile teile, kes te olete mu ellu tulnud, kes te olete läbi nende väga erinevate eluperioodide mu kõrvale jäänud, ning teile, kes te loete ja naudite mu raamatuid. Suurimad tänud ja kõige imelisemat jõuluaega teile!!! Ja õnnelikku südame järgi elu ja unistuste täitumist ka!

30.11.23

Novembrikarussell

 Novembriga läks kuidagi nii, et kolm esimest nädalavahetust veetsin Tallinnas - Silverspoon 2023 briljantselt korraldatud gala Lennusadamas oli esimesel, Anett Kontaveiti lahkumismäng ja kalli ristipoja sünnipäevalõuna teisel ning selletalvise Viirelaiu Saatkonna (mis on õnneks seekord kesklinnas) avapidu Martin Meikase õhtusöögi & NOËPiga kolmandal nädalavahetusel. Muusikale lisaks ahmisin kultuuri ka, kuidas jaksasin, filme ja näitusi. Üks väga hea Võru pidu mahtus sellesse kuusse siiski ka, Taavi Petersoniga Pubi17s mu nimepäeval 25. novembril. Pärnu kontserdimajja Prime Orchestra Rock Sympho Show'le ja Wasa Resort & Spasse jõudsin ka (pluss Wessetis lõunat, Akordis õhtust ja Pastoraadis hilist hommikusööki süüa oli puhas rõõm). Ühe sõbra raamatuesitlus Viru Keskuse Rahva Raamatus ja teise lõbus sünnipäevapidu Frankis (kus esialgu olime mina ja üheksa meest, neid enamik dj-d, pärast tuli õnneks toredaid naisi ka), natuke häid toiduelamusi Võrus Kolmes ja palju Tallinnas ning läbi see november saabki.

Filmielamused: "Taylor Swift: The Eras Tour" oli rohkem vaimustav muusikaelamus kui filmielamus, igal juhul nautisin seda üliväga - see oli nagu ligi kolmetunnine kontsert, kus sai imetleda 360kraadiseid vaateid vapustavatele kostüümidele ja lavakujundusele Cinamoni T1 kino ülimugavas toolis nurru lüües; PÖFFil vaatasin Woody Alleni uut filmi "Puhas õnn", mis oli väga temalik; Artises nähtud "Jeanne du Barry, kuninga favoriit" Johnny Deppiga meeldis; "Elu maitsed" filmi maamaja ja kogu stilistika ka; "Härra Blake teie teenistuses" John Malkovichiga oli südamlik. Jupiterist vaadatud sari "Unenägija. Karen Blixeni teekond" puudutas ja Netflixis juhuslikult ette jäänud "Dangerous Beauty" ka.

Kunstielamused: Fotografiskas Toomas Volkmanni "täis minevik", lisaks vaatasin ära sealsamas ka Omar Victor Diopi näituse (minu meelest oleks võinud hoopis Volkmanni näituse teisele korrusele suurtesse saalidesse panna, õigemini ma olin üllatunud, et see seal polnud); Tallinna Linnaelumuuseumis "Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900–1950".

Raamatuelamused: jõudsin läbi lugeda ainult Carl Mothanderi "Kulinaarseid vesteid" ja Mart Kadastiku "Naised, raha ja sõda".

Üks suur, suur, suur kolm ja pool aastat kestnud projekt sai tehtud ja ma olen selle üle metsikult-joovastavalt-eufooriliselt õnnelik. 

Ah jaa, hea sõber avaldas ühe meie vestluse käigus arvamust, et ma võiksin oma podcasti teha, ma mõtlen, et pigem mitte (sest kas tänapäeval ei tee mitte juba peaaegu igaüks kuskil kapi taga oma podcasti?), küll aga mõtlesin vahel Instagramis näo ja häälega rääkida, kuidas mul läheb, aga seegi on seni vaid ideeks jäänud. :) Vähemalt panin seekord blogipostituse pildiks tavapäraste vaikelude asemel oma karussellifoto Viirelaiu Saatkonna avapeolt ning lemmikvaated, mille keskel sel kuul keerlesin. 

12.11.23

Spaablogi: spaasid siit ja sealt

 Sellest tuleb nüüd väga eklektiline "spaasid siit ja sealt" postitus, aga kuidagi on neid kogunenud Eesti eri nurkadest, nii et muud koondnimetajat leida ei õnnestunud.

Noorus spaasse sattusin päris ammu (2018. aasta suvel) ja neid idapoolseid pole ma üldse eriti avastanud, sest ma lihtsalt ei satu sinna kanti (Aqva, Meresuu, Toila, Narva-Jõesuu spaade kohta olen kuulnud nii kiitvaid kui ka kriitilisemaid hinnanguid). Nooruse asukoht imelise liivaranna vahetus läheduses on super, nagu ka päikeseloojangud ning eksootiline võimalus laenutatud jalgrattaga riigipiirini sõita. Üsna umbkeelne teenindus kodumaal muidugi plusspunkte ei teeninud, söök oli restos samas hea. Hotellil polnud viga ja VIP-spaa sanaariumil-vannidel ka. Välibasseinis oli mõnus ujuda ja saun seal juures hea vaatega. Jaapani vann ja kadakasaun meeldisid ka.  

Mustamäe Elamus Spa külastuse sain sel aastal sünnipäevakingiks ja olin väga tänulik, sest olin ammu tahtnud seda proovima minna, ehkki sinna linnaossa muidu pigem ei kipu ega satu. :) Spaa põhiosa peamine sihtgrupp on muidugi ilmselgelt lapsed ja nende vanemad ning ehkki igasuguste veesilmade, vannide, basseinide ja mullivannide rohkus on muljetavaldav (saunu on kokku 13), siis mulle tuletas see kõik pluss mürafoon meelde, kui väga ma armastan väikseid, õdusaid ja vaikseid spaasid. Leebes Tarkade Kivi saunas oli jäätisekokteiliga siiski tore ja minusuguste jaoks on sealsamas olemas ka vaikne SPA21+ (kus on veel 9 sauna, sh Jaapani vann).

Wasa Resort & Spas käisin tegelikult esimest korda sügaval pandeemiaajal 2020. aastal, kui üks armas inimene mind väga südantsoojendava üllatusena Pärnusse oma sündmusele esinema kutsus. Sel sügisel kordasin seoses kontserdikülastusega ja nentisin taas, et kui Wasa hotellitoad ja resto on kenad, aga mitte mu lemmikud, siis spaa meeldib mulle väga. Klaasist välisseinad lubavad nautida kauneid vaateid ümbritsevale pargile, praegused sügisvärvid olid eriti lummavad. Suur ujumisbassein, soe mullivann, kuum leilisaun, hästi lõhnav mahe sanaarium ja aurusaun pakuvad mõnusaid võimalusi lõõgastumiseks ning kuna ka hulk vaheseinu on klaasist, saadavad ilusad vaated puhkajat igal pool. Imetore.

Mövenpicki hotelli spaa oli mul plaanis juba siis, kui hotelli nimi oli veel L'Embitu. Seekord Tallinnas olles naudisklesin seal natuke - spaa on ilus, kamina, klassikalise sauna ja aurusauna, helesinise veega 12meetrise ujumisbasseini, Jaapani vanni ja külma basseiniga. Samas aiavaade polnud novembris väga pilkupüüdev ning ma tundsin puudust lamamistoolidest, nii et seniseid Tallinna lemmikuid see troonilt ei lükanud.

Mul on Tallinnas veel mõned spaad ammu avastamist ootamas ning Viljandi täitsa mu isiklikule spaakaardile kandmata, nii et spaaseiklused loodetavasti jätkuvad peagi. :)

8.11.23

Spaablogi: Riia eri

Avastasin, et spaablogi eelmisest postitusest on muljetavaldavad kaks aastat möödas ja ma pole mitmest kirjutanud, parandan selle vea. Kusjuures, ma olen vist tegelikult päris hästi suutnud hoida seda kunagi kujundatud harjumust, et vähemalt korra kuus kuskil spaas ulpida - enamasti Võrus Kubijal või Tallinnas Hiltoni Eforea spaas, vahel Saaremaal Gospas või mõnes Pärnu lemmikutest. Mälestused Riia spaadest (mida külastasin tegelikult juba hulk aega tagasi) elustusid nüüd oktoobris, kui sõpradega Riias A22 hotelli sattusin - see on tore, et nad nimetavad end disainhotelliks ja ägedaid disainielemente oli seal ju tõesti, aga tervik ega asukoht mulle paraku muljet ei avaldanud. Uuesti Riiga sattudes prooviksin kas midagi uut või siis valiksin ühe kahest järgnevast.

Grand Hotel Kempinski Riga asub kohe vanalinna servas elu keskel. Hommikusöögirestoga ühendatud vastuvõturuum on väärikas, piimakohvi karva toad mugavad ja Stage22 baar & resto said 2023. aastal Läti parima hotellirestorani tiitli. Mina peatusin seal 2019. aastal Riias Ed Sheerani kontserdil käies, hommikusöögisaal oli tookord veidi üle rahvastatud, aga keldrikorrusel asuvas liivakarva spaas mõnusalt rahulik. Seal on 16meetrine ujumisbassein, nautisingi peamiselt seda ja soojendusega kivist lamamistoole. Kuna oli kesksuvi, siis saunadesse ega külma veesilma väga ei kippunud. Mulle meeldivad muidu pigem suurte akende ja kaunite vaadetega spaad, aga see väike oaas oli täitsa meeldiv koht lõõgastumiseks.

Grand Poet Riga by Semarah oli juba ainuüksi nime tõttu mul pikalt kavas, sel aastal jaanuari lõpus enne Islandile lendamist siis lõpuks jõudsin sinna. Tuba oli efektne, vaated head ja restoran tasemel. Samuti keldrikorrusel asuvas, aga väga õdusas Hedonic spaas on 15meetrine ujumisbassein, kaunis türkiissinise veega mullivann, ka need soojendusega kivist lamamistoolid, mis mulle väga meeldivad, ning mitu sauna (Soome saun, aurusaun, biosaun ja aroomisaun - sümpaatne valik, sest aastatega on natuke mahedamate temperatuuridega hästi lõhnavad saunad mu lemmikuteks saanud). Asukoht on samuti väga mugavalt vanalinna lähedal, pargi ja veesilma ääres. 

Vaatasin huvi pärast TripAdvisori Riia spaahotellide esiviisikut ja jõudsin järeldusele, et Gallery Park spaahotellis olen ka kunagi reisilt tulles ööbinud, aga ma absoluutselt ei mäleta, kas spaasse ka jõudsime. Lisaks eelmainitutele on seal Wellton Riverside ja Wellton Centrum, mille spaad paistavad ka piltidelt päris kenad.

30.10.23

Rohekuldne oktoober

 Sügis on üks mu lemmikaastaaegu (koos suvega) ning ma olen südamest tänulik, et oktoober oli sel aastal nii rohekuldne ja soe. Lehtedes sahistamist ja häid elamusi täis, ülemeelikuid sõprade ja kohvikute sünnipäeva- ja muid pidusid samuti. Vana maja renoveerimise lõpusirge-stressi ja varjutusi paraku ka, nii et kahest lossipeost (Alatskivil ja Wagenküllis) loobusin, väga mitteminulikult.

Toiduelamused: Uma Meki iga-aastane suurlaat, kust mulle meeldib kohalikke hõrgutisi osta, sattus seekord paraku nii tormisele päevale, et telgid kippusid lendu tõusma; Kolm tegi õnneks paar korda nädalavahetuserestot, kus sai imehäid gratineeritud austreid, kartuliröstisid kalamarjaga ja muud head (sest paraku on muidu Võru restoranimaastikul olukord sel aastal gurmaani jaoks pisut trööstitu). Tallinnas on õnneks vastupidi, nii Woltis kui ka pärismaailmas võtab söögikohtade lai valik silme eest kirjuks, käisin vahepeal seal end poputamas.

Muusikaelamused: Põlva Jazziklubi Anna Lea Haamer trio oli väga südamlik kontserdielamus; Aapo Ilves ja hiljem ansambel Vilna Stedingu kohvikus oktoobri viimasel laupäeval pakkus unenäolisi hõljumise hetki (mis võis osaliselt olla seotud ka eelmise õhtu raju peoga Öös ja Club Tartus, kus mõned meist jõid NATO kulul ja mehed ootasid järjekorras, et mõnega meist tantsida). :)

Filmielamused: Euroopa Filmikohviku "Küla kabaree" Prantsusmaalt, südamlik ja lustakas; Kandles linastus ainult ühe korra kodumaine "Päikeseaja" dokfilm, mis osutus mu jaoks tõeliseks feel-good filmiks - kinost väljudes ja värvilistes lehtedes sahistades kodu poole kõndides oli lihtsalt hea ja zen olla, tahtmine kodus ka kaminasse tuli teha (mida ma siis tegingi).

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil jõudsin seekord ainult esimesele moeetendusele, Riina Põldroosi sädelev ja Aldo Järvsoo must kollektsioon olid mõlemad imelised, mõlema taustamuusika valik ka super; sama nädala lõpus veetsin sõpradega ühe ööpäeva Riias (ja see oli viies kord Lätis olla sel aastal - kolmas Riias, pluss kaks Aluksnet), suurim positiivne üllatus ja avastus oli moemuuseum vanalinnas, soovitan väga!

Raamatuelamused: Goodreadsi selleaastaste lugemiseesmärkidega olen puhta graafikust maas, aga võitsin Instagramis Tiina Tiituse "Elu armastuse", nautisin, nagu tema tekste ikka; Kairi Looki "Kiludisko" oli armas kiire amps; Valerie Hemingway "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwaydega" inspireeriv ja mõtlemapanev; Antoine Lauraini "Punase märkmikuga naine" armas leid FB Lugemise väljakutse grupist; Brigitte Susanne Hundi "Ärahellitatud printsessi" sain raamatukogust, rebimata, muide; Tuuli Jõesaare "Meie vana maja. Remondipõnevik" pakkus äratundmis- ja kaastundehetki ning resoneerub ühega neist, mida ma ise kirjutan.

6.10.23

Armuhulknurkadest & vallalistest kaunitaridest

 Mul on tükk aega olnud tunne, et tahaks sellest teemast kirjutada, üheks päästikuks hiljutised petmisskandaalide meediakajastused ja eriti ühe osapoole kommentaar teise naise suunas, et "tasub väga ettevaatlik olla, keda oma koduuksest sisse lasete". Suures plaanis - muidugi tasub ette vaadata, igasuguseid müügimehi ja usukuulutajaid hulgub ringi. :) Aga armukolmnurga puhul on alatu süüdistada kõige nõrgemat osapoolt ehk siis vallalist naist, sest valiku, kas oma kaaslast petta või mitte petta, tegi siiski mees. Jah, alati võis juhtuda, et põrand oli värskelt pestud, mees libastus, jalas polnud pükse ja kukkus täpselt sinna, kus see teine naine lebas, aga olgem ausad, see on siiski üsna vähetõenäoline. :)

Konkreetsete skandaalide täpseid asjaolusid teavad vaid seotud osapooled ja eks olen minagi näinud mõnda vallalist naist, kes abielus/kooselus/püsisuhtes meest tormijooksuga vallutama asub. Aga kui mees armastab oma partnerit ning on talle truu ja lojaalne, siis teeb see vallutajast naine end vaid lolliks, pigem taandub suurema kärata või siis juhatatakse lihtsalt viisakalt ukseni.

Mu enda värvikat minevikku vaadates võis muidugi mõni inimene kunagi ka mind sedasorti vallutajaks pidada, aga kurb teile pettumust valmistada, ma olin oma kahekümnendates lihtsalt nii naiivne, et kui mees tuli selle jutuga, et "mu naine ei mõista mind, aga sinuga on kõik teisiti", siis enamikul juhtudel ma kuulasin teda kaastundlikult ja proovisin mõistev sõber olla. Mõnikord astusid mängu ka tunded ja kirg, me kõik oleme ainult inimesed ja võime vigu teha, aga kui ma nägin, et teisel osapoolel pole soovi aus olla ja oma elu muuta, lõppes asi minu poolt ruttu. 

Aga neis suhetes oli absoluutselt alati olulise komponendina sees mehe initsiatiiv, jätkuvad kontaktivõtud, lubadused ja tugev veenmine suhteid jätkata ja süvendada. Kinnitused, et kodus on ammu kõik läbi ja (eks)naisest eraldumine vaid vormistamise küsimus. Mis ongi põhjus, miks mind häirib armuhulknurkade puhul vallalise naise süüdistamine. See on umbes sama, et "mis ta siis kandis nii ahvatlevat dekolteed" või see, mida ma olen enda kohta kuulnud, et "ja siis ta tuli oma pikkade jalgadega ja mehi langes loogu" - vabandust, aga ma ei arva, et keegi peaks suhtes inimeste kehva enesekontrolli pärast piirama oma moe-eelistusi. Kanna, mida tahad, ja ole, nagu oled, koos kõigi anatoomiliste iseärasustega.

Kui mees petab, siis vastutus selle valiku eest lasub ainuisikuliselt temal. Püsipartnerist naine tahab ilmselt vaid oma mehega nunnult koos olla ja tema tähelepanu, vallaline naine on ilmselt ka avatud tähelepanule ja püsipartneri leidmisele (enamik mõistlikke muidugi hoiabki ise seotud meestest eemale, aga nagu öeldud, vahel astuvad mängu tunded ja kirg). Mehegagi võib loomulikult juhtuda, et ta kohtab kedagi ja armub - ning ma tean ka päris mitut meest, kes on selle koha peal sirge seljaga koju läinud ja oma naisele seda öelnud. Ausus võib tunduda kõige raskem ja suurimat julgust nõudev valik, aga pikas perspektiivis hoiab kõigi aega kokku ja on kõigile parim, võimaldades kõigil osapooltel üksteise vastu austus säilitada. Probleemid algavad koos valetamisega, kui petja püüab end mitmel pool mugavalt sisse seada.

Ja loomulikult kehtib see kõik ka vastupidisel juhul, kui naine satub kahe (või rohkema) mehe vahele armuhulknurka, aga naised on vist osavamad selliste olukordade varjamisel või teevadki enamasti kiiremini otsuse eelmise partneri juurest lahkuda ja ausalt uuega koos olla, nii et selliseid skandaale kohtab justkui harvem?!

2.10.23

Septembrisoojus

 Lugesin just, et september 2023 purustas Eestis kõik soojarekordid. Minu isiklikud ilmselt ka, eriti arvestades, et veetsin hulga päevi Itaalias ja Horvaatias. :)

Ülejäänud kuusse mahtus mitu väga lõbusat sünnipäeva- ja juubelipidu (üks sünnipäev Võrus pubis & karaokebaaris, üks eriti kauni dekoga juubel sügisesel pööripäeval Stedingu kohvikus, vanaema 90 Tallinnas ja Itaalia stiilis juubel Mooste Folgikojas, kus üllatusesinejana astus üles Bad Boys Blue). Tallinnaski oli sooje öid, jõudsin üle pika aja Ennu Rattale Humalakojas ning edasi Kivi Paber Kääridesse ägedale Smack My MMMbop peole; päevasematel aegadel Kirjandustänava festivalile Kadriorus Koidula tänaval ning päris septembri lõpus spontaanselt sõpradega purjetama (see oli tõeliselt zen, kuidas hõljusime kuldses valguses Noblessnerist Piritale Sardiinidesse lõunale ja tagasi, juulis polnud ka merel nii palav kui nüüd). Fikas kohvitamisi ja Levieri hommikusööke, hõrke õhtustamisi Saltis, Radios ja Hiltonis ning üks tore hulkumine Möku ja Fono trajektooril oli ka, polnudki ammu "Lambada" järgi tantsinud. :) Kevadel lahkunud isapoolse vanaema mälestustalitus ühel pühapäeval oli ka kaunis, kurb veidi muidugi ka, nagu hüvastijätud ikka.

Veel üks terrassichill mu Võru hoovis, üks südantsoojendava publikuga esinemine Võru noortekeskuses, järvedes ujumisi, jäätisesöömisi, rattasõite, grillimisi, maalilisi päikeseloojanguid, sumedaid õhtuid teiste terrassidel, üks täiskuuöö tünnisauna ja šampanjaga... ühelt poolt tundus, et see suvi läks kui unenägu, teisalt oli tunne, et viimane soe ööpäev muudkui kestab ja kestab. Suures Munas vaadatud "Kaks piletit Kreekasse" oli südamlik film sõprusest ja natuke nagu puhkusereis ka. Seenele jõudsin, kukeseeni oli tõesti palju ja kingiks saadud hiiglaslikust kivipuravikust sain parima seenekastme.

Postimees võlus mu oma kolumnistiks, septembris ilmus esimene lugu Võrust ja kahe järgmise raamatu käsikirjad võiksid kohe varsti küpseks saada, kui ma vaid viitsiksin nad valmis kirjutada.

24.9.23

Horvaatia: Split, Hvar & Trogir

 Horvaatia oli mu "pole käinud, aga tahaks" riikide nimekirjas tiksunud juba pisut liiga kaua, nii et kui ma sain millagi varakevadel teadlikuks airBalticu Tallinna-Spliti otselendude olemasolust, viis üks asi muidugi teiseni ehk siis piletiostuni. :) Sitsiilia & Bocelli kontserdi plaanid lisandusid hiljem tänu sõpradele, tulemuseks teist sügist järjest pisut liiga tihedalt üksteise otsa planeeritud reisid, eriti arvestades mu kirglikku armastust Eesti sügise vastu. Õnneks olid otselennud tõeliselt mugavad ja Horvaatia muidu ka imetore.

Mulle meeldisid väga kõigi kolme külastatud linna punaste katustega heledad kivimajad, kirikud ja lossid, avatus merele, laiad rannapromenaadid, palmid, pargid ja rohelus, et ka linnas oli mõeldud ujumiskohtade olemasolule ning üldine mõnus õhkkond. 

Kõige rohkem samme tegime Spliti rannapromenaadil ja vanalinnas, aga mulle meeldis väga ka Hvari saarel Hvar (kuhu viis Spliti südamest tunnikesega TP Line'i katamaraan) ja veidi eemal rannikul asuv Trogir, kuhu saabusime hoopis mere poolt. Suurema osa kolmapäevast veetsime nimelt kiirpaadiga merel seigeldes, oleme tegelikult mõlemad pigem purjekate austajad, aga nii jõudsime rohkem: Šolta saare lahesopis veealust laevavrakki ja veepealset Mojito Man'i paadibaari uudistada ning Dvernik Veli külje all Blue Lagoonis peaaegu omanimeliste jahtide (Katharina & Angelina) vahel ujuda. 

Ilm oli kogu aeg nii mõnusalt kuum, ligi 30 kraadi päeval ja 20 öösel, et vaatamisväärsustega me end ülemäära ei vaevanud. Diocletianuse palee (AD 305) ja ülejäänud vanalinna, mis ongi Spliti suurimad vaatamisväärsused, jalutasime muidugi risti-põiki läbi, käisime St Domniuse katedraalis ja veetsime palju aega Riva nime kandval rohkete palmide ja pinkidega rannapromenaadil. Randu ja ujumiskohti avastasime ka, ühes Marjani pargi poolses ujumiskohas viisid merre ülimugavad trepid, Bacvice rannas (teisel pool vanalinna) laenutasime vahelduseks vesijalgratta ja ulpisime sellega uskumatult eresinisel tüünel merel.

Hvar oli ka mu ammune kripeldus ja sealne väike vanalinn osutus eriti armsaks (sadam, rannapromenaad, linnaväljak St Stepheni katedraali ja vana teatriga ning kõige kohal kõrguv Hispaania kindlus), nagu ka tilluke türkiissinise veega linnarand frantsisklaste kloostri kõrval. Lennujaama lähedal ja Splitist 27 km kaugusel Dalmaatsia rannikul asuv UNESCO maailmapärandisse kuuluv Trogir tuli paadituuri boonusena ning veetsime seal vaid tunnikese, vanalinn oma rohkete kirikute ja kitsaste tänavatega oli sealgi lummav, suure kellaga raekoja torn efektne ja rannapromenaad meeldiv ajaveetmiskoht.

Kui millegi kallal norida, siis veidi varjutas kogu seda looduse ja inimtekkelist ilu postkommunistlikele riikidele paraku kohati omane röövkapitalismi hõng - olin kuulnud, et kui aastaid tagasi reklaamiti Horvaatiat, et nagu Itaalia, aga odavam, kuid enam nii pole, siis värskelt Itaaliast tulnuna tundus kõik tõesti kallimgi ning hinna-kvaliteedi suhe paigast ära. Mitu söögikohta pakkusid siiski ka sümpaatseid erandeid, säravaim avastus oli pitsakoht nimega Sette Sorelle, mille nimi, nagu selgus, on tõlkes Seitse Õde ja menüüs vaid seitse hõrku pitsat Plejaadide seitsmest tähest inspireeritud nimedega - arvestades me mõlema armastust samanimelise Lucinda Riley raamatusarja vastu, oli see üliäge üllatus! Nagu seegi, et sügiseseks pööripäevaks Võrru tagasi jõudes oli siingi veel öösel 20 kraadi sooja. :)

12.9.23

Andrea Bocelli kontsert Taorminas & muu Sitsiilia

 Ma olen sügavalt tänulik oma armsatele sõpradele, kes millalgi kevadel mainisid, et lähevad Sitsiiliasse Andrea Bocelli kontserdile ja kaasa kutsusid. Mina ja märgid - kohe pärast seda nägin andekast muusikust tuttava fotot Facebookis, kus ta oli parasjagu Taormina vanas amfiteatris. Vaated paistsid ka pildilt vapustavad ja sünkroonsuste usku olen ma ammu, nii need piletid siis ostetud said. Sõbrad lendasid augusti lõpus saare teise otsa Trapanisse ja alustasid Palermost, me Cataniast (vahemaandumine Riias oli vist mu elu esimene äikesega, aga ma 100% kindel ei ole, arvestades seda, kui palju ma juba Estonian Airis töötamise ajal lendasin, hilisemast rääkimata; aga jätkulennu sinine taevas ja vapustavad vaated õhust Etna vulkaanile olid jällegi tõeline maiuspala, panin rohkem pilte Instagrami).

Pikemalt keerutamata tunnistan kohe, et mulle meeldiski kõige rohkem Taormina, mis on tõeline pärl Cataniast umbes tunnipikkuse sõidu kaugusel (saab nii bussi, rongi kui ka autoga, aga viimaseta on mu meelest Taormina kitsastel üles-alla looklevatel tänavatel mõnusam). Meil oli väga õdus kahe magamistoa, rõdu, köögi ja elutoaga korter vanalinna südames, vanast amfiteatrist viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Seda peetaksegi Taormina suurimaks vaatamisväärsuseks, aga kuna me pidime järgmisel õhtul nagunii sinna kontserdile minema, siis alustasime hoopis lummavaid vaateid pakkuvast Villa Comunalest, imeilusast pargist (vaadetega Etnale ja merele), mille rajas 1900. aasta paiku Inglise aristokraat Florence Trevelyan (kes tundub väga põnev naine, mul tekkis kohe huvi kõikide temast inspireeritud raamatute ja filmide vastu!). Muide, ta peatus omal ajal esmakordselt Taorminasse saabudes Grand Hotel Timeos, mis on tänagi olemas ja kus ööbimine maksis me nädalavahetusel vaid 3000€. :) Käisime sõbranna soovil seal terrassil dringil, oli elav muusika ja kaunid vaated, aga ausalt öeldes avanesid sama kaunid vaated Taorminas peaaegu igalt poolt.

Õhtuks kohale jõudnud sõpradega siirdusime Corso Umbertot avastama. Peatänaval oli mõnusalt palju melu, poode ja söögikohti, Piazza IX Aprile väljakult kauneid vaateid kuuvalgust peegeldavale merele, tuledes jahtidele-kaatritele ja rannikule. Ma jalutasin Duomo di Taormina kirikust ja väljakust mööda Catania väravani, sees käisime kõik koos Chiesa di Santa Caterinas teise linnavärava (Porta Messina) juures, sest kuidas ma saaksin ometi mõnele Püha Katariina kirikule vastu panna. :)

Itaalia võlu on ka suurepärane söök ja jook absoluutselt igal pool - bruschettad, Capri salat, pastad-pitsad, kohalik sorbetilaadne granite, kreemitorud, professionaalselt valmistatud kohvijoogid ja head veinid. Elavat muusikat ja hulka tuttavaid laule nautisime oma esimesel Taormina õhtul mitmes restoranis ka. Nii päeval kui ka öösel oli imeliselt soe: +30 kraadi kanti päeval ja üle +20 öösel.

Hommikul lippasin pildistama, sest ilm oli lihtsalt täiuslik. Seejärel läksime sõbrannaga Bam Bari sööma ja kohvile - meid teenindas omanik ise ning sõbranna näitas mulle telefonist Instagrami postitatud fotot, kus sama mees oli eelmisel õhtul Andrea Bocelliga tema jahil. See ehk seletas ka seda järjekorda, mis sinna varsti pärast meid tekkis. :) Ennelõunal sõitsime köisraudteega alla Isola Bella (maismaaga vaid liivaribaga ühendatud) saarekese juurde randa. See oli imeilus, aga väga rahvarohke muidugi ka. Jalutasime vahepeal läbi vee saarele ning lõunasöögiks võtsin rannarestos klassikalise Sitsiilia pastaroa pasta alla norma, aga valdavalt pühendusin siiski päevitamisele ja ujumisele. Vesi oli täiesti läbipaistev ja nii soe, et tekitas tahtmise parafraseerida kodumaist filmiklassikat ja kuulutada: "Ma ei tule siit välja!"

Aga õhtul oli kontsert, nii et pärastlõunal olin siiski sunnitud veest välja ronima ja riidesse panema, skoorisin sealtsamast kiirelt veel ühe uue kleidi ning mõned virsikud ja sõitsime Uberiga üles tagasi. Väike siesta, natuke proseccot, sinki-juustu ja virsikuid me rõdul ja oligi aeg kontserdile jalutada. Ja... see oli lummav. Täiskuu, soe õhtu, õrn tuuleke merelt, Sitsiilia ranniku tuled taamal briljantidena sädelemas, mulle lapsest peale meeldinud maailma parim tenor (+ hulk külalisesinejaid), ligi 2000 aastat vana amfiteater, armsad inimesed ümber... üks elu erilisemaid kontserdielamusi! Hiljem istusime kuuekesi - viimasel hetkel liitus me kontserdikülastusega veel üks pulma-aastapäeva tähistav sõprade paar - Mediterraneo vinoteegis, mille omanik uuris me omavahelist juttu kuulates, kust me pärit oleme ja jagas siis oma Eesti muljeid, selgus nimelt, et tal oli soomlannast naine. See oli öö, mida lihtsalt ei tahtnud lõpetada... nii et järgmisel hommikul end Messina kaudu Palermosse suunduva rongi peale vedada oli muidugi suhteliselt piinarikas. :)

Magamata öö vajutas oma pitseri Palermoga tutvumisele, nii et ehkki jahisadama piirkond osutus kenaks ja vanalinnal polnud ka viga, ei tekitanud see linn minus erilist vaimustust. Jalutasin laupäeval-pühapäeval seal küll natuke ringi, tutvusin vanalinnaga ja põikasin sisse San Domenico kirikusse, aga seejärel keskendusin oma vanas palazzos asuva suurepärase L'Hotellerie hotelli merevaatega katuseterrassi, basseini ja voodi nautimisele, nende hommikusöök oli ka mu Sitsiilia reisi parim. Iseenesest kõlasid Palermo katedraal, Normannide palee, Teatro Massimo, katakombid, turud ja veel mitmed kirikud nii, et need oleksid võinud täitsa toredad olla, aga eks ole seda kõike mujal juba nähtud ka, nii et loobusin seekord rõõmuga.

Pärast kahte ööd Palermos läksin tagasi Cataniasse. Sealset vanalinna, Piazza del Duomot, Sant'Agata katedraali ja kalaturgu avastasime juba esimesel õhtul, päeval ronisime ka Chiesa della Badia di Sant'Agata torni, kust avanesid efektsed vaated Etnale ja sadamale, ning käisime kunagises printsi erapalees Palazzo Biscaris, mis oli konkurentsitult kõige ilusam koht selles linnas. Viimased päevad veetsin rohkem rannas ja hotelli basseini ääres, lugesin ja ujusin, sest hotellivahetusi ja ringi rändamist oli selle nädala sees juba pisut palju olnud.

Tagasiteel oli mul Riias rohkem aega, nii et käisin Galleria Riga katuseterrassi grillrestos lõunat söömas. Õhtusel lennul koju istusin nina vastu lennukiakent ja ahmisin endasse seda päikeseloojangut ning armsaimaid saari tiiva all - Saaremaa, Muhu, Abruka, Ruhnu, Kihnu ja Viirelaid olid kõik kui peo peal. 

Kokkuvõttes... oli väga äge kontsert ja reis. Taorminasse võiksin kunagi tagasi minna, sõbrad kiitsid ka Notot ja Siracusat, aga lemmisihtkohtade edetabeli esiotsale lähemale jääb vist siiski Mandri-Itaalia. :)

28.8.23

Augustisumedus

 Kuhu see suvi küll kadus? Kohe-kohe lammutamisele mineva vana Võru rannabangalo viimase nädalavahetuse pidu reedel sumedas öös tundus selline, et võinuks olla hoopis suve alguse pidu, tõrkusime kõik uskumast, et augusti lõpp ongi käes. Õnneks mahtus kuu esimesse poolde veel üks meeldejääv pidu sealsamas, koos purjetamisega tüünel Tamulal.

Ma pean seda suve selles mõttes siiski väga, väga kordaläinuks, et nii paljude Pärnu nädalavahetustega kolme kuud ei meenugi. Augusti alguses veetsin meeldivalt aega Supeluse aastalaadal, Siluetis, Röömus, VirrVarr vintage-paradiisis (skoorisin sealt Maria Grachvogeli kleidi) ja Hedoni terrassil by kariné moeetendusel (kus esimest korda elus jalutas modell catwalkilt maha mind kallistama, ilus hetk!). Juhtus nii, et mu kollane selle suve Pärnu kleit elas tol nädalalõpul ootamatult hoopis Haapsalus mingit oma elu, aga tantsisin siis ühes roosas kleidis ringi, peamiselt dj Meri suurepärase muusika järgi Karusselli tänava nurgal. Hommikul põikasin lisaks Pastoraadile ka Gastronoomist läbi ning arvasin, et selleks suveks on Pärnuga kõik...

...Et end siis järgmisel laupäeval väga spontaanselt taas Pärnust Silueti moeetenduselt leida. :) See õhtupoolik oli puhas rõõm, tõeline Pärnu best of: Siluett, Rööm, õhtusöök imeheas seltskonnas Oreganos, mõned tantsusammud Düünis ning pärast suurepärane pidu Terminaatori ja dj Kolzariga Sunsetis. Hõrk hommikusöök Pastoraadis ja pidimegi tagasi Võrru kiirustama, kus mul oli täpselt viis minutit, et kodust läbi joosta ja siis sõpradega Lätti Aluksnesse puhkama startida. Käisin esimest korda elus Lätis järves ujumas, pärast vedelesin meie majakese terrassil ripptoolis, nautisin sõprade valmistatud hõrgutisi, kalamarjasaiu ja šampanjat. Pajumte traditsioonilised kartupelu rostid lõhega sobisid hommikusöögiks ka väga hästi.

Ehkki Võrus Pastoraadi väärilist hommikusöögiparadiisi pole, nautisin paljusid hommikusi kohvitamisi imearmsa Katariina kohviku ees alleel nende kohupiimataskutega. Rannapäevi ja Võrumaa järvedes ujumisi skoorisin ka, ehkki miskipärast on tunne, et tahaks veel, veel, veel. Päikeseloojanguid järve ääres, rattasõite, kõike.

Võru 239. sünnipäeva nädalavahetust alustasime seekord põhja pool, mu tädipoja pulmas marsruudil Padise klooster-kastell-mõis. Oli imekaunis pidu rõõmustavalt paljude armsate inimestega. Pärast järgmise hommiku kiiret põiget Rummu karjääri (mis oli võrreldes aastatetaguse ajaga, kui seal viimati käisin, jahmataval määral turismiobjekiks muudetud - ma saan aru ohutusvõrkudest, aga Red Bulli logo varem väga fotogeeniliste varemete peal oli mu maitse jaoks küll liig) olime õhtuks tagasi lõunas. 

Õhtusöök sõpradega Kolmes oli maitsev ning Metsatöllu + RAMi kontsert järvelaval efektne - bändi valgusefektidega võistles loodus ise, välgusähvatuste ja tumedate pilvedega teisel pool järve, mis viimase loo ajaks paduvihmaga Tamula randa jõudsid. Aga sellest polnud midagi, vihmas rokkida oli ka äge. Pärast vahetasin märjaks saanud kleidi kodus kuivade riiete vastu, kalpsasime korraks keskväljaku rahvapeole Karavaniga ning nautisime seejärel sooja ööd ja šampanjat peaaegu hommikuni ühel kodusel terrassil (ja hilisemat karaoke laulmist majas, kus polnud seda kunagi varem tehtud :)). Taasiseseisvumispäeva tähistasin inspireeriva hommikusöögiga endise kolleegiga ning siis läksin tagasi koju puhkama. Keha arvas, et võiks siis juba rohkem puhata, nii et augusti viimane nädal kujunes eriti rahulikuks (loobusin endale mitteomaselt lausa kahest peost - Viirelaiule minekust ja Kolga-Jaanist; Viirelaidu sai ilmselt esimesel viisaastakul nii palju, et nüüd jätsin juba teise suve vahele). Käisin ainult Võru uut Rahva Raamatu poodi piilumas, nii tore, et üle mitme aasta on linnas taas raamatupood! Augusti viimase reede õhtuks jõudsid kursaõed külla, napilt enne suve lõppu, südantsoojendav oli taas ühe laua ümber koos olla. 

24.8.23

Mehed, naised, raha & seks

Mul oli hiljuti usalduslik vestlus kauni naisega, kellega me oleme aeg-ajalt samas seltskonnas liikunud. Kuidagi tuli jutuks, kuidas inimesed eeldavad liigagi sageli automaatselt, et ilus naine, kes on eduka mehe kõrval, on ülalpeetav iluasi. Pidin muidugi nentima, et tema puhul pole ma seda kunagi arvanud, kuna nende koos üles ehitatud äri puhul nägin selgelt, kuidas ka naine tööd rabas. Tema oli aga minu puhul küll seda oletanud ja seda ei saa talle ka pahaks panna, sest kuna kirjutamine on üsna privaatne tegevus, siis ei näe tõesti peaaegu mitte keegi, kuidas ma iga päev oma eesmärkide nimel töötan (naise ja perfektsionistina muidugi koos kuklas tiksuva tundega, et tegelikult võiks alati teha rohkem ja paremini).
Valgustasin talle siis pisut tegelikku olukorda ja üllatasin teda sellega (meeldivalt, mulle tundus). Aga see pani muidugi ka kogu selle teema peale mõtlema.

Ma ei jaga selles mõttes hinnanguid, et minu meelest on ilus mõlemat moodi: nii see, et rohkem meesenergias pool töötab rohkem ja hoolitseb oma naisenergias hõljuva partneri eest, kui ka see, kui mõlemad rabavad, on heal järjel ja panustavad ühisesse ellu võrdselt. Iga paar otsustab ise, mismoodi neile meeldib, vaba maailm. Ma pean sõltumatust tähtsaks, samas mul ei ole kunagi olnud mingit sedasorti fetišit, et ma pean tingimata saama oma šampanja eest ise maksta - jah, ma suudan ja teen seda vahel, aga selle arusaama sain ma küll juba lapsepõlvekodust kaasa, et džentelmen tasub daami eest restoraniarve. Ma olen elanud ka koos ühe sellise mehega, kellega ma algusest peale ka oma kohvid ise maksin... ja see kogemus (koos teistsugustega, mul oli kunagi ka peika, kes tahtis lisaks õhtusöökidele ja muule meelelahutusele mulle ka riideid osta, ning see oli miskipärast küll algul hullult imelik mu jaoks) on mind pannud mõtlema, et alljärgnevates teooriates on tegelikult iva. 

Nimelt. Üks mu tuttav mitte-eestlasest naissoost tantraguru (Oxfordi ülikooli eksperimentaalpsühholoogia kraadiga, kui ma õigesti mäletan) kommenteeris kunagi ühte dokfilmi, kus idaeurooplastest naised ütlesid, et kui mees esimesed kohtingul restoraniarvet ei tasu, siis teist kohtingut ei tule. Filmitegija (mees?) oli vist üsna kriitiline, aga tantraguru nägi seda lugu teisiti. Ta jagas oma teekonda - kunagi oli temagi võrdselt panustamist pooldav ja mitte oma naiselikkusega kontaktis olev eurooplanna, kes maksis alati oma poole arvest ja vahel ka mehe eest. Kui ta aga kohtus mehega, kes jumaldas teda ja hoolitses tema eest täielikult, et tal oleks turvaline ja mugav (tuli autoga lennujaama vastu, hoolitses, et tal oleks soe, snäkke, juua...), korraldas ühisel reisil kõik majutuse ja meelelahutusega seotu, siis ta avastas, et tema keha reageeris sellele mehele teistmoodi. Avanes teistmoodi, avanes rohkem, sai enneolematuid orgasme ja pulseeris ekstaasist. Ja... kes naise keha natuke tunneb, teab, et sundida neid asju ei saa. See võib tunduda müsteerium, miks meie keha ühe inimesega reageerib ühtmoodi ja teisega teistmoodi, aga tema leidis, et see müsteerium on väga palju seotud sellega, kellega see keha tunneb end turvaliselt ja hoituna. 

See lugu läks edasi nii, et mainitud naine tundis ühel hetkel mehega, kes hoolitses tema eest kuninglikult, et ta keha üritab rasestuda. See oli šokeeriv, sest neil polnud seda plaanis. Aga see pani teda mõistma, kuidas see, et mees maksab kohtingul ja hoolitseb naise eest, on otseses seoses sellega, kuidas naise seksuaalsus ja keha pärast mehe peale reageerivad. Kuidas keha nagu ütleks, et jah, ma usaldan seda inimest nii palju, et ma võiksin temaga isegi lapse saada. 

Evolutsiooniliselt on see kõik ju tegelikult väga loogiline, seotud sellega, et lisaks teadlikule tasandile püüab ka alateadvus välja valida parima partneri, kellega järglasi saada ja neile pikk mõnus elu tagada. Ja see pole see, et naisele ei meeldi mees, kes ei maksa ta eest. Mingil tasandil võib väga meeldida ja naine võib ise maksta. Aga võib ka juhtuda, et tema keha ütleb pärast ei, seks ei klapi ega suju või selles pole seda särtsu, mis nende meestega, kes on valmis suhtesse rohkem panustama, algusest peale.

Minu meelest on see igatahes väga põnev lugu ja teooria. Olles samal ajal jätkuvalt (nagu mainitud loo autorgi) muidugi igati võrdsete õiguste ja võimaluste poolt (mille osas on paraku arenguruumi veel omajagu).

Mu hea sõbra poodi jalutas kunagi üks slaavlasest noormees, kellel oli teise nurga alt teooria: tema ema oli talle öelnud, et mehel, kes on helde oma naisega, ei saa kunagi raha otsa. Noormees oli ema sõnu selleks ajaks aastaid järginud, ka mainitud poodi sattus ta naisele kingitust ostma, jagades siis ühtlasi seda teooriat ja kinnitades selle paikapidavust. :) See aga pani mind omakorda mõtlema sellele, et kuna meist igaühe enda sees on samuti nii mees- kui ka naisenergia olemas, siis ilmselt ka see, kuidas me iseendaga käitume ja oma sisemist naist kohtleme, mõjutab seda, kui hästi küllus me ellu voolab. Nii et... rohkem naudinguid ja poputamist, kõigile!

Foto on ekraanitõmmis minu kunagistest nõuannetest sõbermehele, kes uuris, kuidas oma südamedaami rõõmustada. :)

31.7.23

Lilleline suvesüda

 See juulikuu on olnud pikk nagu sajand, parimas mõttes - lilli, šampanjat, lõhnu, värve, maitseid, puudutusi ja muusikat täis. Kolm mõnusat nädalavahetust Pärnus, Haapsalu daytrip, üks kaunis perekondlik juubelipidu, Viljandi folk ja siis teine juubel lõunas.

Need Pärnu nädalavahetused... alustasime juuni viimasel päeval pika kuuma rannapäevaga Kabli rannas, meri oli soe ja õrn tuuleke paras, nauding. Pärast sõin Kosmonautika puhkekeskuse merevaatega kohvikus Kosmos ülimaitsvat fish & chipsi. Pärnu vanu lemmikuid ja uusi tulijaid läbi jalutades lagunesid ühe päevaga kahed jalanõud ära, õnneks sain järgmisel päeval Kaubamajakast uued. :) Miami, Supelsaksad, rannas Poko, Põks, Rannahotelli terrass, Oaas, Düün, Hedoni terrass, seejärel Wesset, Mulligalerii, Lucca, Rööm, MUM Café, Ulme ning siis Sun City ja teised jõeäärsed kohad, lõpuks avastasime Endla kõrvalt armsa veinibaari Elevant's ja nautisime seal ees diivanil ööpimeduses häid jooke & snäkke.

Hommikusöögid olid läbivalt parimad ikka Pastoraadis, sealt tulles on mugav ja loomulik alati ka Siluetist läbi põigata ning Eesti disaini värsked tuuled üle vaadata, sattusin seal ajaveetmiste tulemusena pildiga lehte ka (ja Tallinna merepäevadel andsin TV3 uudistele intervjuu, kuulsust kui palju :)). Õhtusematest kohtadest võitis mu südame Hedoni restorani Raimond terrassile lisaks Oregano, kuhu ma eelmisel suvel ei jõudnud, suvine Pärnu ja reisidel mind ära võlunud Kreeka köök on ideaalne paar ning nende õdus terrass nagu kodune oaas. Mahavok & Marten Kuningas ühel ja Järvide muusikafestivali Babylon Pärnu Afterglow pidu teisel nädalavahetusel Ammende villas olid ka selle suve säravad pärlid. Disco Tallinnal Wunderbaaris käisime ja mu lapsepõlvelemmikut Ivo Linnat kuulasime Sugaris ka. Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rahvusvahelise aktinäituse "Mees ja naine" vaatasime üle, nagu suviseks traditsiooniks on saanud.

Ühel nädalavahetusel nautisime Estonia Resort Hotel & Spa sviiti, universumi elegantne huumor muidugi, et sattusime just sellesse, mida ehib see Kostabi maal, millega ma kunagi natuke aega koos elasin. :) Mullfesti Mullipiknik oli tore, Koidula pargis lonkisin kõikidel Pärnu tiirudel ja imetlesin Lydia Koidula 180. sünniaastapäeva puhul püstitatud üleelusuuruste raamatutega parginäitust. Tiir paadiga Pärnu jõel kallite sõpradega oli veel üks kirss juulikuu tordil, vee peal on ikka hea.

Pärnu kohta tuleb paraku ka seda märkida, et ma märkasin väga teravalt kolme koha puudumist, milleta Pärnu pole päris see - Supeluse tänava vanu raamatuid müünud antikvariaat, Simple Day sealsamas ja Aloha ranna lõpus. Igatsen.

Ńädala sees puhkasin-kirjutasin valdavalt Võrus, ujusin ja sõitsin rattaga, lõikasin aias roose ja imetlesin oma elu esimest avamaatomatitaime (14 viljaga!), aga ühe nädala veetsin Tallinnas ka, Kihnu Virve mälestusele pühendatud "Meri on, meri jääb" merepäevade avaparaadi päeva samuti, tore oli kiirpaadiga Noblessnerist Pirital käia ning tagasiteel vanade puulaevade ja purjekate vahel kaheksaid teha. Pamela Marani & Mihkel Mälgandi kontsert-meditatsioon Wambola Surf & Baris ühel õhtul oli unenäoline ja ilus, taamal loojuv päike ka. Koda kohvik Viimsis, Fika, Levier ja Veino pakkusid meeldivaid hetki.

Tallinnast tegin ka päevase väljasõidu Haapsallu - hommikukohvi vanade aegade mälestuseks Müüriääre kohvikus, siis Mari kleidipood ja teised peatänava vaatamisväärsused, Epp Maria galerii (Evald Okase oma aknal oli paraku kiri "Kohtume suvel 2024"), Väike Viik ja rannapromenaad, hiliseks lõunaks krevetid ja kook Hapsal Dietrichi terrassil ning siis koju tagasi.

Teel Viljandi folgile sattusin päris juhuslikult ühele kenale koosviibimisele Elvas kunstnik Marju Villemi juures, kus sain lisaks tema tööde imetlemisele (need poeedinartsissid ja mitu maali veel!) ka pintslid pihku ja endagi suureks üllatuseks valmis mu elu esimene õlivärvidega tehtud meremaal. Protsess oli puhas rõõm ja nauding.

Folkida sain sõprade juubeli tõttu seekord vaid neljapäevast laupäevani, aga esimese õhtu Folk 30 kontsert Kirsimäel pakkus õnneks nii paljusid esinejaid ja jalutuskäiku läbi Viljandi pärimusmuusika festivali ajaloo, et see veidi leevendas. Reede hommiku veetsin Rohelise Maja kohvikus, seejärel uitasin Viljandi sekkarites, Kondase keskuses fotograaf Jaan Rieti 150. sünniaastapäevale pühendatud näitusel "Sõsarkond" ja teisel korrusel Loviisa Tala näitusel "Inimene kui masin". Lõunat sõin armsas Fellini kohvikus ja õhtust sõime sealsamas, Aida kohviku spontaanset jämmi saime ka veidi nautida. Rüki galeriisse ja Schloss Fellinisse oleks ka võinud jõuda, aga selle eest jõudsin siiski laululaval toimunud Naised Köögis kontserdile, Kaevumäele Alle-aad kuulama (meeldis väga!) ja Kirsimäele Trad.Attack!i kontserdi lõppu kuulama ("Armasta mind armsamini" oli maagiline). Afterparty Õues Henessi Schmidti ja Heidy Purga valitud muusikaga oli äge, aga unetunde jäi pärast küll väheks. Võru taga Haanjamehe talus laupäeva õhtul toimunud sõprade juubeli bänd Bossenova koos lisatorudega oli aga nii superhea, et vihtusime ka seal veel pool ööd tantsu. :)

Kinos vaatasin Jennifer Lawrence'i pärast kerget, aga südamlikku komöödiat "Ära võta isiklikult" ning Margot Robbie, lapsepõlvenostalgia ja kogu roosa atribuutika pärast "Barbie" filmi ka. 

26.7.23

Tinderi-üllatused

 Mul on sõbranna, kes suhtub Eesti suvesse vähem religioosse vaimustusega kui mina ja on seega sel suvel juba paaril reisil käinud, Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Lõuna-Itaalia kohta nentis ta, et seal polegi naisel õhtusöögikaaslase leidmiseks Tinderit vaja - ta oli juba mitu päeva seal veetnud, kui ohkas peaaegu tüdinult, et tal pole ühelgi õhtul õnnestunud üksi süüa ega oma õhtusöögi eest ise maksta. :)

Ühes Kesk-Euroopa linnas sattus ta aga hoopis teistsugusesse seiklusse. Nimelt tutvus ta enne sinna lendamist pisut Tinderis valikus olevate meestega ja libistas paremale ühe kauni meesmodelli välimusega noormehe (hoolitsetud karvkate, paljas ülakeha, labrador, sixpack - ja mitte see, mille saab külmikust võtta :)). Kui ta sinna Kesk-Euroopa linna jõudes pakkus, et võiks koos õhtust süüa, siis vabandas noormees end välja ebakindlusega imekauni Ida-Euroopa naise ees ning pakkus, et mõtleb nädalavahetuseks midagi erilisemat välja. Elektrooniline suhtlus jätkus ning kui sõbranna siis reede lähenedes küsis, mida nad teevad, hakkas asi juba tõeliselt imelikuks kiskuma. Nimelt hakkas noormees rääkima oma investeeringutest bitcoini ning soovitas ka mu sõbrannal tema kasutatavasse keskkonda konto teha ja veidi raha panna. Sõbranna, kes oli pigem huvitatud õhtusöögikaaslasest ja väikesest flirdist, jäi selle peale esialgu üsna leigeks. Kui ta vedu ei võtnud, hakkas noormees teda süüdistama, et naine on ainult seksi peal väljas! :) Ütle sellist asja eestlannale ja vaata siis ise, kui palju ja kui laialt naervaid emotikone vastu saad... :)))

Kui aga vestlus jätkus ja noormees korratud kohtumisküsimuse peale pakkus, et "if you take action, I take action" ehk siis püüdis sundida mu sõbrannat ikkagi soovitatud keskkonnas bitcoini investeerima, guugeldas mu sõbranna sõnapaari "Tinder scam bitcoin", luges leitud materjali ja sai palju targemaks. Kui ta seepeale tüübile ütles, et kahtlustab, et too on petis, vajutas too kiirelt unmatch, et mu sõbranna ei saaks report nupule vajutada. Ehkki pildiotsing ei andnud tulemusi, oli sõbranna pärast veendunud, et ka profiilil olnud fotod olid varastatud ning temaga vestles ilmselt hoopis keegi teine, mine tea, millisest asukohast, võimalik, et üldse mitu inimest vaheldumisi. Ühesõnaga, kuula ja imesta.

Sõbranna tegi pärast põhjalikumalt uurimistööd ning sai aru, et mitu, kellega ta reisi jooksul suhtles, olid ilmselt samuti petised. Ta koostas ka praktilise juhendi, kuidas neid ära tunda, jagan tema loal ja soovil: 1. Pildil on meesmodell; 2. Otsib alati pikaajalist suhet; 3. Nimi on lihtne rahvusvaheline nimi nagu John, Mike jne; 4. Hakkab kohe rääkima, kuidas ta on sinusugust ammu otsinud ja on sinusse armunud; 5. Lükkab kokkusaamist edasi; 6. Soovib kohe edasi suhelda Whatsappis, Facebooki ja Instagrami “ei kasuta”; 7. Hakkab rääkima investeerimisest ja kauplemisest, uurib, kas ja kui palju sina sellest tead; 8. Küsib palju sinu kohta, kuid enda kohta detaile ei paljasta; 9. Jutus on palju ebakõlasid; 10. Keeldub tegemast videokõnesid; 11. Enamasti puudub verification, kuid võib ka verified olla; 12. Suhtlusportaali konto (Instagram või Facebook) on enamasti äsja tehtud; 13. Küsib pilte ja selfiesid (kasutab neid hiljem uute võltskontode loomiseks).

6.7.23

Kuidas leida oma kutsumus

Internet on täis üleskutseid end leida ja välja selgitada, kes sa oled ja mis on su kutsumus siin elus, just nägin sama küsimust ka ühe mu postkasti saabunud uudiskirja teemareal. Kuskil 20ndate alguses küsisin ma endalt ka neid küsimusi, kuni sain aru, et enese otsimise asemel tasub tegeleda pigem enese loomisega - kes ma tahan olla ja mida teha, luua, anda, siin lõputute võimaluste maailmas.

Aga kui mulle nüüd ükspäev jäi ette julge väide, et sünnikaardi 10. maja tipp näitab ära inimese kutsumuse, siis ma muidugi ikka läksin huviga vaatama, mis tähtedes kirjas. :) 

Ja ära sa märgi, selgus, et mu 10. maja tipp on Kaksikutes, märksõnadeks objektiivselt faktide ja mõtete vahendamine, hea kõnelemis- ja kirjutamisoskus, rohke lugemine, aga ka käeline osavus, võime saada oma emotsioonidega kontakti neist rääkides ja kirjutades.

Päris põnev, arvestades, et valdkonnad, kus tegutsedes ma olen kõige edukam ja õnnelikum olnud, on ajakirjandus ja (sageli just tunnetele keskendunud ilukirjanduslike) raamatute kirjutamine. 

26.6.23

Juuni õied

Juuni nädalavahetuste rütmiga jäin päris hästi rahule: oli parasjagu Võru, Kuressaare, Pärnu ja Tallinna hetki, sinna vahele toredaid koosviibimisi kauneid vaateid pakkuvatel terrassidel uue grilli, sünnipäeva, pööriöö, uue katuse puhul.

Esimesed kaks nädalalõppu olid küll jahedavõitu, aga käisime siiski Võru rannabangalo avapeol Laura Põldvere sulnist esinemist kuulamas, sõpru-tuttavaid oli ka parasjagu. Muhu-Saaremaa nädalalõpul oli päevasel ajal õnneks juba soojem, nii et Muhus Liival sai toidutänaval kenasti Island Burgeri hõrgutisi nautida ja Kuressaare Kuursaali taga õues õhtust süüa. Suve kick-off Rannakuuris oli ka hoogne, aga sealt sundisid temperatuurid lõpuks siiski reedel ööklubisse Diva Onusid kuulama (palmisaarehiti viisil "tervitusi toome Orissaarest" ja muud pärlid) ning laupäeva öösel Gospasse teki alla, hommikuni pidutsemise kiusatus külmus lihtsalt ära. :)

Järgmise sõbranna 35. sünnipäev Pärnus rõõmustas seevastu peaaegu troopiliste temperatuuridega, milline imeline aiapidu see oli! Mootorratas diskovalguse statiivina, valgete linadega kaetud lauad vanade õunapuude all, haugibaar ja palju õisi andsid kokku väga efektse keskkonna, kus hea seltskonnaga pidutseda oli puhas rõõm. Väikesed põiked jõudsime teha ka Pärnu jõkke ujuma, Miamisse, Sugarisse Liis Lemsalu esinemist kuulama, hommikul Pastoraati kohvile, Rõõmu ja Siluetti kleidijahile.

Jaaninädalal põikasime korraks Tallinna kerge NY vibe'iga katuseterrassipeole, jaanilaupäevaks olime lõunas tagasi, jaaniõhtul ühtede sõprade maakodus (lõkke ja tantsuga) ning järgmisel päeval Läti piiri ääres teises maamajas, muljetavaldava saunavaliku ja täiusliku järvega, kus näkki ujuda.

Võru rannabangalos kuulasime ühel õhtul Raini & Janelit, Tamula Vanakese peolt Festivali Majas põikasime sõpradega ka läbi. Kolm köök & deli oli paaril juuni nädalalõpul avatud ning pakkus muude hõrgutiste hulgas jumalikku burratat tomatitega (üldse on hakanud kevadine ikaldus Võru söögikohtadega leevenema - kui veebruaris-märtsis polnud mõnel nädalalõpul suurt kuskile sööma minna, siis nüüd on enamik kohti jälle pikemalt avatud)

Viimsis käisin uues Koda kohvikus (Viimis mõisa vanas sepikojas) ja armusin - sinna on loodud tõeliselt kutsuv sametise sisuga oaas, soovitan!

25.6.23

Ajarännakud raamatutega

 Ma loen Erika Auliku raamatut "Viru tänav ja teised", aga taamal heliseb see kuskilt hiljuti loetud mõte (Mihkel Mutt ehk ütles seda, aga ma ei leidnud enam, kus), et kirjaniku üks oluline ülesanne on oma aja jäädvustamine. Ja seda raamatut lugedes tunnen ma täiega, kuidas jalutan ringi 20. sajandi alguse ja keskpaiga Tallinnas, nagu oleksin ajamasinaga rännanud. 

Miskipärast meenusid mulle täna hommikul mu Muhu lapsepõlvesuved ja ohjeldamatu lugemine, raamatukastides tuulamine ja Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (tegelikult ma tean küll, miks - sest mu praegune pesa Võrus meenutab seestpoolt kummalisel kombel mu esivanemate talu armsaimal saarel, laed on sarnased). 

Ja see on nii huvitav, et ehkki Juhan Peegel sai mulle Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas hoopis teistmoodi tuttavaks ja oluliseks, siis meie esmatutvus toimus just läbi selle raamatu, kui ma olin teismeline plika (või veel varem, ma tegelikult ei mäleta, kui vana ma olin, kui seda esimest korda lugesin, aga ilmselt väga noor). See raamat oli mu jaoks igatahes natuke hirmus ja hirmus põnev - eriti see, kuidas autor oli lisanud (loodan, et mäletan õigesti) kursiivis lõigud, mis ühest või teisest võitluskaaslasest hiljem sai. Koos avalausega "Ma ei saanud kunagi teada, et..." Geniaalne. Sest me ikka ju tahame selliseid asju teada. Ja ehk see raamat meenuski mulle seetõttu, et Erika Auliku mälestustes on seda omajagu ka. Mis kellestki sai.

Samamoodi on mu jaoks huvitav see, et ehkki Juhan Peegel tegi nii ajakirjaniku kui ka õppejõuna palju Eesti ajakirjanduse jaoks väga olulist tööd, siis mingis mõttes tundub see raamatu kaudu kontakt kõige vahetum ja ajatum. Ehkki ajakirjanikuna elu vahendades on samamoodi igal loojal oma käekiri, aga eks ma tema ajakirjandustekste olen ka lihtsalt vähem lugenud.

6.6.23

Memory lane

Ärkasin üks hommik nelja ajal (oma Tallinna kodus), uni läks ära lihtsalt, Kõrge helesinise taeva ja piduehtes kastanitega tuli mulle jälle meelde see 2016. kevad, kui olin siinsamas nii-nii õnnelik. Ma seostasin seda päris kaua oma tollase silmarõõmuga, mingid eluperioodid ja inimesed, tunded ja lõhnad jäävad mälus ikka omavahel kokku seotuks. Aga briljantselt aus olles toitis ilmselt ka seda suhet eelkõige see suur särav puhas rõõm ja armastus, mida kiirgas minu keskmest tol kevadel (ja suvel ja sügisel ja talvel, ehkki siis olin juba Võrus) ja mida inimesed mu ümber mulle tagasi peegeldasid. Ja neid tundeid toitis ikkagi eelkõige see, et ma olin otsustanud pühenduda oma südame kutsumusele ja raamatute kirjutamisele ning joovastuses sellest, kui magus saab see unelmate elu olla.

Sest romantilisi päevi ja öid oli siin kodus ju ka varem ja hiljem. Üks kuum ööpäev palju aastaid tagasi, kui Laura “Südasuve rohtunud teed” mängis korduse peal lugematu hulga kordi ning sushit ja roosat veini pidime peikaga ise tooma, sest Wolti polnud veel olemas. Üks suveöö, kui nägin köögilaua taga kallima süles istudes kahe suudluse vahel aknast välja vaadates tähte kukkumas. Siis oli ka ilus, aga taustsüsteem raskem. Ja taustsüsteemi teeb raskemaks see, kui endaga kaasa lohistada liiga palju kohustusi ja kraami, mis pole üdini oma. Ja see on ulme, kui märkamatult sellised asjad vahel pardale hiilivad - tagantjärele tunduvadki 2016-2019 kõige pilvitumad õnneaastad. Midagi muutus, kui läksin 2019. sügisel doktorantuuri, ja ehkki ma oma sellele järgnenud kinnisvaraarendusprojektidele olen lähenenud ka eelkõige kui loomingule, siis see kõik on mind ikkagi omajagu väsitanud.

2.6.23

Intervjuu kui meditatsioon: Vilja Kiisler & Siiri Sisask

Lugesin hommikul voodis paradiisivaate ja rohelise tee kõrvale Vilja Kiisleri intervjuud Siiri Sisaskiga ning see oli nagu meditatsioon. Resoneerus väga, soovitan väga: https://epl.delfi.ee/artikkel/120196090/siiri-sisask-mul-on-habi

Allpool mõned kuidagi eriti kõnetanud kohad, mille tahaks enda jaoks alles jätta. Intervjuu ise on palju-palju pikem, nii et soovitan väga ka tervikut lugeda (ja kui vaja, osta, sest tegemist on suurepärase ajakirjandusega).

- "Kas jätame sestap üldse tegemata? Ütlen, et mina ei tee, sest mind ei huvita? Võin vabalt öelda, et mind ei huvita. Olen suhteliselt sõltumatu. Mul on oma kodu, ei pea siit üldse välja minemagi. Ka kontserte võin korraldada siinsamas. Loomi kasvatada, põldu pidada. Mul on kodulava ka, ise lasin ehitada. Kaks korda kaks ruutmeetrit, kas vajangi rohkem? Kellele minu muusika sobib ja meeldib, on siia teretulnud."

- "Minu elus ei ole raha esikohal ja sellega, et haigekassat pole, olen ammugi harjunud. Mulle meeldibki see, et vastutan ise oma tervise eest."

- "Mina teen ikka omi asju, sest kelle elu ma siis elan? Ma ei jäta tegemata midagi, mis mulle oluline tundub."

- "Kuidas sa julged? Kuidas sa julged ignoreerida ühiskondlikke ootusi?" - "Tead, ma olen süüdimatu. Hull lugu on see, et ma lähen järjest julgemaks. Varem vaatasin maailma imestunud pilgul, võtmata seisukohta, on see kõik hea või halb. Praegu vaatan mööda kõigest, mis võiks pealesurutud kibedusena mulle sisse lõigata. Olen endaga teadlikult tööd teinud, et hoida eneses lapselikku ja armastavat. Et hoida kulgemise puhtust. See tähendabki julgust."

- "Tõeliselt tugevad inimesed on seestpoolt õrnad. Minus elab kõiksusetunnetus. Ma ei ütle, et jumalatunnetus. Vanaema ei võtnud ka jumala nime suhu, kuigi luges meieisapalvet. Tema rääkis universumist. Aitäh, universum, ütles ta. Mu vanem vend ütles samamoodi: aitäh, universum.”

- "Sageli vastandatakse loodust ja kultuuri, kas see vastandus on õige?" - "Kultuur võib olla ka kulduur, aga kuula: loodus. Looming. Loom. Loomulik. Loodis. Need kõik on üks ja seesama sõna. Inglise keeles on teisiti: nature ja creation. Aga meil on loodus ja looming üks, muidugi. Ja selle pärast tuleb sisemist loodust hoolikalt hoida. Kui ühiskond sisemise looduse hoidmist ei toeta, domineerib jõuguvaib ja individuaalsus on alla surutud, siis pole looming enam aus. Ja seda on praegu igal pool näha."

- "Võib-olla oleks midagi head saanud?" - "Mida? Võrreldes kellega? Oleksin ehk tallanud maailma suurte lavade laudu? Oleksin ma siis õnnelikum olnud? Pole üldsegi kindel."

 - "Räägime sellest, kuidas iseendaks saamine käib." - "Ilma meditatsiooni ja mõtlustamiseta pole see võimalik. See ei ole võimalik ilma vaikuseta. Enese keskmeni jõudmine käib eneselt küsimise kaudu."

- "See algpunkt või lõpp-punkt, see püha asi, millest ei saagi õieti rääkida, on inimese „ise“. See ei kuulugi õieti meile enestele. „Ise“ on inimese sisse pandud, talle antud. Inimene saab seda ainult hoida ja teenida. Kui inimene oskab eneses seda püha hoida, siis teab ta alati, mida peab tegema. Kõik see elu ongi inimesele ainult selleks antud, et ta jõuaks eneseni."

- "Sest kui sa surma lähed, mis siis jääb? On see sõnamulin või midagi muud? Seda küsiksin igaühelt, kes endal kortse sirgeks süstib, selle alla oma vara paneb. Milleks sa üldse siia ilma sündisid? Milleks anti sulle vaim? Me ju muutume niikuinii uuesti seemneks, kõduneme."

31.5.23

Mai(või)

Maikuus olin seekord nii sportlik, et läksin 12 aastat pärast Jõelähtmel green cardi tegemist Otepääle golfitrenni, oli väga tore ja pall lendas, sõltumata vahepealsest väikesest pausist. :) Lisaks käisin ühel tennisepeol ning avasin ratta- ja ujumishooaja. Tartus osalesin kuulsa Hollandi jutuvestja jutuvestmiskoolitusel, kus sai palju nalja ja oli muidu ka inspireeriv. Sealt edasi suundusin ajakirjandusinstituudi traditsioonilisele kevadgrillile. Bakalaureuseõppe kursusest olin paraku ainus, magistri kursakaaslasi leidus õnneks rohkem, lõpuks veetsin kõige rohkem aega vist siiski kirjanike sektsioonis & Võru sektsioonis. Järgmisel õhtul nautisin vapustavaid päikeseloojanguvaateid sõprade katuseterrassilt Võrus, ühtlasi kujundasime peo käigus sujuvalt terrassi ümber. :) Peaaegu et reisil ehk siis lõõgastaval daytripil Lätis Aluksnes käisin ka, sealne plekk-kukega luteri kirik ja saareke vana kindluse, atraktsiooniderohke rannapromenaadi ja kohvikuga meeldisid mulle väga. Maitseelamusi kogusin Tšiili ja Argentiina veiniõhtusöögil Mõisa Aidas ning viiekäigulisel veiniõhtusöögil Kolmes. Karulaugupestot tegin, Aluksne Pajumte kartuliröstidest sain inspiratsiooni neid ise kodus ka teha ja tulid supermaitsvad.

Muusikaelamused: aprilli lõppu jäi Jazzkaare "RAP'n'JAZZ" kontsert Vaba Laval, kus olid kokku pandud reket, villemdrillem, nublu, taff & band - algul olin skeptiline, aga see oli üliäge kontsert; Tallinn Music Weeki "Jazz Is Her" Philly Joe's oli mu teine muusikaline lemmik maikuust (Maili Metssalu, Inger Nordvik, Jutta Glaser & Claus Boesser-Ferrari, Mingo Rajandi, Maarja Aarma MA ja JUNN) ning hilisemad seiklused uusi Tallinna (sala)baare avastades ka lõbusad; Anu Taul laulis kaunilt Hämsa maheresto avamisel.

Kunstielamused: Embassy of Fashioni Trinity moevaatemäng Kruiisisadamas oli imekaunis, kõik need kleidid ja maaliline päikeseloojang; Miles Aldridge'i näitus "Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Fotod aastatest 1999-2020" Fotografiskas on ka üliäge.

Raamatuelamused: Lucinda Riley "Seitsme õe" saaga kaheksanda raamatu "Atlas: The Story of Pa Salt" tellisin ette ja neelasin kahe päevaga (tegelikult ilmus juba eestikeelne ka, aga kuulsin sellest siis, kui olin ingliskeelse juba ära tellinud), üks Tallinna-Põlva rongisõit läks tänu sellele nii märkamatult, et vedas, et õiget peatust maha ei maganud; William J. Manni "Maailma esimene filmistaar" oli ka täitsa huvitav lugemine.

6.5.23

Kas on võimalik olla iga päev õnnelik?

Mind on see teema peaaegu kolm kuud kummitanud, nii et ma pean selle vist ikka endast välja kirjutama.

Ühesõnaga, ma sattusin sõbrapäeval vestlema tuttavaga, kes ütles jutu sees umbes midagi sellist, et ”aga noh, ei saa ju iga päev õnnelik olla” vms. 

Mille peale ma lihtsalt pidin ütlema pärast väikest mõttepausi, et… saab ju? Ma olen. Iga päev. Võib-olla mitte iga päev kogu päeva, aga ma olen iga päev õnnelik. (Ja hiljem meenus, et terve hulk inimesi mu lähiringis ka!)

Mille peale ta küsis, kas ma olen hullarist jooksus või valetan.

Noh, ma igaks juhuks ei välistaks 100% kumbagi varianti. :)

Aga kuidagi see teema keris ja keris edasi mu sees ning endas kahtlema löömine tekitas muu hulgas kevadtalvel ka perioodi, kus ma ei tundnud end üldse õnnelikuna, mis viis kerge eluinventuurini, nagu ma neid vahel ikka teen. Kahtlesin korraks kõiges… kuni mulle tuli uuesti meelde, kes ma olen, mida ja keda ma armastan, mis mind õnnelikuks teeb… ja mis mitte.

Ma mõtlesin tükk aega, et ma teen miski instastory sellest kõigest, aga ilmselgelt asjade lahti kirjutamine on rohkem minu element.

Igatahes… kui ma püüdsin kogu seda teemat pulkadeks lahti võtta, siis… esimesed tänusõnad kogu selle aastatepikkuse õnnetunde eest lähevad (enda tehtud valikutele lisaks) vist paarile raamatule, nende autoritele ja lähedastele, kes mõned nendest raamatutest on õigel hetkel kinkinud.

Näiteks Eckhart Tolle ”Siin ja praegu: kohaloleku jõud” õpetas kunagi palju noorema, mineviku ja tuleviku pärast liiga palju stressava minu elama teadlikumalt siin ja praegu. Olevikus kohal olema. Ja märkama oma igapäevarutiine ja inimesi, millised lisavad ja millised röövivad õnnetunnet.

Aga jah: ma leian, et normaalne ja väga tore on olla iga päev õnnelik, ning kui Sa teed asju, mille oled ise oma ellu valinud, mida armastad, koos inimestega, keda armastad, siis Sa oledki iga päev õnnelik. Rahul. Harmoonias. Nimetage seda, kuidas tahes. Ja see võikski tegelikult olla norm ja siht, luua endale elu, kus oled rahul ja õnnelik, mitte nii, et kui keegi on eluga rahul, siis ta on mingi imelik ja kindlasti valetab. Lõpuks taandub palju ka sellele, millele keskenduda, kas asjadele, mille üle rõõmustada ja mille eest tänulik olla, või nendele teistele.