Veebruar

Vastakad tunded on - ühelt poolt tahaks midagi teha, kirjutada, väljendada, luua, toetust avaldada, aidata, teisalt tundub igasugune tilulilu tühine meist mitte kuigi kaugel toimuva kõrval. Ja samas tasub ilmselt ainuüksi oma terve mõistuse nimel olla looduses, olla koos lähedastega, lugeda vahepeal (uudiste ja sotsiaalmeediaga liialdamise asemel) raamatuid ja vaadata filme, minna kontserdile ja peole. Leida igas päevas väikseid rõõme ja tänutunnet, et hoida oma vaimset tervist ja sisemist rahu.

Seda kõike ma olen ka teinud, aga veebruari algul oli keskendumisvõimega muidugi paremini. Tähistasime sõpradega nende uut kööki ja Tiigri aasta algust (hm, 2010 oli eelmine, see oli üsna raju, aga lõpuks väga edukas aasta), käisime Kubija spaas ja Kütiorus lumelauatamas, toredatel kodustel sünnipäevapidudel ja sõbrapäeval Paju Villas söömas. Vahepeal oli nädal aega kevadet Itaalias ja siis iseseisvuspäeva pidustused - mul on hea meel, et alustasime juba 23. veebruari õhtul kontserdiga Pubi17s, siis oli veel peotuju ka. Õige päeva kiluleivad ja mustikakook sõprade juures olid muidugi samuti head, aga siis oli juba süda raske, reede õhtul lipsasin samal põhjusel Stedingu kohvikust Võru Jazziklubi muidu suurepäraselt Lonitseera kontserdilt enne lõppu ära ja uitasin üksi natuke. Laupäeval oli Pubi17s Hetero, sealne melu mõjus mulle kuidagi hästi, mööda lehvivad Ukraina lipuvärvides shotid ka.

Napoli-Sorrento-Positano

Hilissügisel enne Pariisi lendamist istusime sõbrannaga mu köögilaua taga ja ausõna, täiesti kogemata ostsime veebruariks lennupiletid Napolisse. Seltskond suurenes vahepeal veidi, nii et lõpuks lendasime kevadele vastu kolmekesi. Ja milline mõnus naistereis sellest kujunes! Kõik sujus esimesest hetkest peale nii hästi, et paremini poleks osanud soovidagi! Kolme tunniga olime Tallinnast Napolis ja lennujaamast siuhti ülisõbraliku teenindusega hotellis Piazza Dantel. Seiklesime vanalinnas, nautisime pitsat selle sünnilinnas ja veini sinna juurde muidugi ka. 

Järgmisel hommikul leidsime Beverello sadamast õige laeva ja 40 minutit vaateid Napolile, Vesuuvile ja kauguses kumavale Capri saarele hiljem olime juba teisel pool lahte Sorrentos, umbes Võru mõõtu linnakeses, kust siirdusime bussiga edasi üle mägede Positanosse, mis on elanike arvult veel mitu korda väiksem koht. Veebruari peavad itaallased talveks, nii et mõlemas linnakeses oli pigem vaikne, Positanos enamik kohti päris suletud, aga leidsime siiski all rannas kena merevaatega resto, kus pitsat, veini ja päikesepaistet nautida. Sest eestlaste jaoks kvalifitseerub selline 17kraadine ilm, kus päikese käes on ilmselt soojemgi, kui mitte just suveks, siis kevadeks kindlasti. Santa Maria Assunta kirikusse piilusime ja tagasiteel ülespoole astusime sisse kunstigaleriisse, kus vaimustusime kõik Giacinto Bosco "Kuu" sarja skulptuuridest. 

Bussisõit tagasi Sorrentosse pakkus taas vapustavaid vaateid. Sireenide järgi nime saanud Sorrento üks ilusamaid kohti on kõrgel kaljuserval asuv linnapark, kohe seal kõrval asub San Francesco klooster. Ühest ööst Sorrentos piisas täiesti, ehkki meil oli merevaatega rõduga hotell kesklinnas mainitud kloostri ja keskväljaku vahel ning Aurora Light Ristorantes sai õhtusöögiks tõesti maitsvat lasanjet, veinikaart oli samuti muljetavaldav. Tagasi Napolisse otsustasime järgmisel päeval sõita vana logu rongiga (suvehooajal peaks sõitma ka kiirem ja mugavam ekspressrong), mis oli üsna eksootiline elamus. Ei pidanud alati väga turvaline olema, nagu ka keskvaksal, meil vedas.

Viimased kaks ööd peatusime Napolis mere, suure Piazza del Plebiscito ja Castel Nuovo lähedal. Mitmest Napoli kirikust jalutasime läbi, aga see trend mulle väga ei meeldi, et kirikutes on elektrilised küünlad - nende süütamiseks mündi kasti laskmine ei paku ikka seda emotsiooni, mida päriselt millegi põlema panemine. :) Šoppamisele ma ka selles linnas ülemäära suuri lootusi ei paneks, ehkki mõnel meist siiski näkkas Via Chiaia kandis. :)

Castel dell'Ovo kõrval jahisadamas Zi Teresa restos sõin lõunaks suurepärast Caprese salatit, A Taverna Do Re Di Francesco Parrella frititud kalmaarid, krevetid, limoncello ja atmosfäär meeldisid mulle ka. Quartieri Spagnolis ehk Hispaania kvartalis saime imelist pastat, Via Toledol pistaatsiajäätist ja küpsetisi, aga kõikide nende kohtade nimed pole enam meeles. Reedene eredaim elamus oli mäe otsas Capodimonte lossis asuv avar kunstimuuseum, kus saab näha Caravaggio, El Greco, Rafaeli, Tiziani ja paljude teiste maalikunstnike ja skulptorite vapustavaid töid 13.-18. sajandist, boonusena linnavaadet ülevalt ja pargis jalutada. Õhtul käisime Barrio Botanicos ühel kokteilil, see on väga äge baar, hõrgud kokteilid ja ilusad inimesed. 

Kokkuvõttes oligi eelkõige gurmee- ja kunstireis, väga tore selline igatahes. Minu varasem suhe Itaaliaga piirdus seni vaid ühe põgusa ja mitte eriti õnnestunud Rooma-külastusega kümme aastat tagasi, aga omanäolist Napolit ja selle ümbrust olen valmis teinekordki avastama minema. Ah jaa, reisi soundtrackiks kujunesid sujuvalt Dean Martini "That's Amore" ja Becky G "Bella Ciao", lugeda oleks võinud ehk Elena Ferrante Napoli-sarja, aga mul oli kaasas hoopis Michelle Marly "Diiva. Maria Callas - oma aja suurim laulja ja tema armastuse lugu".

Ood Võrule

Jagan paari lõiku romaanist "Võr(g)utamine", mis tundusid imehästi selle pildi juurde sobivat, kui vaid aastaajaga seotud ebatäpsused välja arvata. :) Ma olen seda vist juba öelnud, et Võru linnast rääkivad osad ongi mu lemmikkohad sellest raamatust.

"Muide, siia korteri leidmine oli arvatust suurem väljakutse – väikese Võru kinnisvaraturg on vaikne ja üüriturg peaaegu olematu. Ausalt öeldes see üllatas mind, näiteks Haapsalus on elanikke vähem, aga pakkumisi palju rohkem ja korterite-majade müügihindadel üks null lõpus rohkem kui Võrus. Peamiselt tänu soomlastele ja suvitajatele, ma loomulikult mõistan seda, aga minu jaoks teeb Võru ka puhkusepaigana Haapsalule silmad ette! Parem rand, ujumiseks sobivaid sooje järvi iga künka taga, kohvikuid sama palju, pidu ja elu palju rohkem! 

Mu uus ilus üürikodu asub Võru vanimas linnaosas, kus on palju muinsuskaitse all olevaid armsaid puumaju. Minugi oma ümber rohetab kena aed, kääksuva värava ja lilleklumpidega.

 
Ümbritsevatel väikestel tänavatel särab palju värve – majad on punased, kollased, helerohelised, heleroosad, helesinised, mõni oranž ka sekka. Lisaks aeglaselt kolletuv pargirohelus ja järvesina. See on veel üks asi, mis mind siin võlub. Värvid. Ma ei ole seda otseselt varem teadvustanud, aga Tallinna suured tänavad – Pärnu, Tartu, Narva maantee – on kõik natuke liiga hallide-beežide-pruunide klotsidega ääristatud. Nõukaaja taak siiani? See värvide puudus. Pealinna nunnudes puitasumites – Kadriorus, Kalamajas, Kassisabas, Uues Maailmas – on pilt muidugi palju helgem ja mõnes neist ongi tunne, nagu oleks Tallinna sees mõnda väikelinna sattunud."

Naine võidab lõõgastudes

Mind on nais- ja meesenergia tants juba kaua huvitanud. Et mitte liiga müstikuks ära triivida, on lihtsam mõnikord nende asjade üle nalja teha, nii on see kunagi sündinud "naine võidab lõõgastudes" lause meil sõpradega üheks lõbusaks parooliks kujunenud, ehkki tegelikult on selles minu meelest sügav tõde peidus.

Olles ise olnud kahekümnendates sisimas pigem aktiivne poisstüdruk ning tegelikult jätkuvalt väga seda usku, et eneseteostus on õnneliku elu võti, siis ma igaks juhuks täpsustan, et mu eesmärk ei ole selle naisenergia jutuga kedagi pliidi ette seelikus koduhaldjaks või muidu traditsioonilistesse soorollidesse suruda. Pigem mõtiskleda naisena õnnelik olemisest ja üldse õnneliku elu loomisest.

Meeste ja meesenergia kohta kirjutas David Deida "Tõelise mehe tee" raamatus, et tegutse kirega, tee seda, mida armastad, naudi suhteid ja seksi ning oledki äge mees ja elad õnnelikult. Nii lihtne ju?! Ma olin kunagi seda lugedes parasjagu puntras lisakohustustega, mis mind pisut valesse energiasse tõmbasid, aga seda enam tundus mulle, et sel eluperioodil, kui ma raamatute kirjutamisele pühendusin, oli mul äge mees olemisega kõik hästi. :) 

Kõlab naljakalt, aga sellest aspektist jällegi täitsa loogiliselt, et meis kõigis ongi olemas nii mees- kui ka naispoolus, mõlemad energiad - ja sel eluetapil oli mul meesenergiaga tõeline harmoonia. Enda sees ja see peegeldus ka mu suhetes meestega. Mis on ilmselt üks põhjus, miks see kõik mind kunagi ammu üldse huvitama hakkas - kunagi ise liialt meesenergias olles oli mul meestega küll suurepäraseid sõprussuhteid, romantilisi suhteid ka, aga midagi kippus ikkagi nagu puudu jääma. Tagantjärele on lihtne aru saada, miks: kõige võimsam kirg ja tulevärk tekib väga meheliku mehe ja väga naiseliku naise vahel.

Naisenergia on olemine, kohaolu, ilu, küllus. Nagu Emake Maa, mis lihtsalt on, võtab vastu, mis Taevas annab... ja samas loob kõike eluks vajalikku. Ja see on huvitav, et need eluperioodid, kui mul on olnud aega ja võimalust lihtsalt olla, võtta aega enda jaoks, lõõgastuda, enda eest hoolitseda, ongi olnud kõige külluslikumad. Esimest korda tundsin ma seda küllusetunnet, kui mind oli 2012. aastal töölt ära koondatud. Täiesti loogikavastane justkui: tööl käies ja palka saades nappis alati nii aega kui ka raha, vabakutselisena jätkus aga äkki kõike. Aega enda jaoks ja raha kõigeks, mida ma tõeliselt tahtsin. See anomaalia köitis mu tähelepanu ning umbes sealt edasi ma uurisingi seda edasi, sest ma ei saanud märkamata jätta ka seda, et hiljem paar korda kuskile raha pärast (mitte kirest ja vaimustusest) tööle minnes läksid iga kord lappama nii rahaasjad kui ka suhted. Kõik on omavahel seotud.

Sõbraga eile jalutades nentisime, et kogu naisenergia imelisusest hoolimata tundubki kohati lihtsam olla äge mees, sest me ühiskond on nii tegutsemisele keskendunud. Eile hommikul ette jäänud Fred Jüssi kolm imeilusat tsitaati haakusid nende mõtetega ka: "Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita. /.../ 

Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti. /.../

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb."