#mujuuni

Sõitsime laupäeva õhtul sõpradele külla, valgus oli selline sügavkuldne nagu tavaliselt augustis ja ma tundsin ehedat rõõmuvälgatust, et tegelikult on alles juuni!

Esimesed kaks nädalavahetust läksid armsate Kaksikute sünnipäevapidustuste tähe all - üks nädalavahetus Pärnu jahtklubis & Estonia spaas (Sugari terrassile, Supelsakstesse, Villa Wesseti terrassile ja Väikesesse Kuubasse jõudsime ka), teine Vidrike Külamajas & Võru rannabangalos.

Tallinna põikasin ka korraks, pühapäevachill OKO terrassil dj Tom Lilienthaliga oli väga kena. Aga kuna Võrru kolivate inimeste hulk muudkui kasvab (kas või esialgu ainult suveks või nädalavahetuseks), siis on kogu elu ikka rohkem siin.

Võrtsjärve ääres puhkasime paar päeva, sõime suurepärast valget kala, jõime mulli ja söötsime sääski. :) Teel käisime läbi ka legendaarsest Rõngu Pagarist, see lõppes muidugi suurema saiasöömisorgiaga. :) Paadiga Võrtsjärvele ja jahiga Tamulale sain ka.

Kuu teine pool läks peamiselt kodusemate aia-, terrassi- ja grillipidude tähe all, jaanipäev ka, mille veetsime sõprade maakodus Haanjas. Enne jaanipäeva oli siiski kaks hoogsat rannabangalopidu, üks Rosa Cruziga Kuubalt ja teine Hea Storyga Võrust, mõlemad tõmbasid peo korralikult käima, nii et esimeselt tantsisin öösel koju ja teiselt ei tulnud vist ka päris sirgelt. :)

Roadtripi Lätti tegime sõbraga, käisime niisama välismaal ja lilli ostmas (põhja pool ilmselt vähe teada fakt, aga amplitaimed on Lätis umbes kolm korda odavamad kui siinpool piiri). Läti on Võrule muidugi nii lähedal, et pärast oli tunne, nagu oleks planeerinud kuu aega autoretke... Tallinnast Keilasse. :) Mõniste järves ujusime ka ning nii järvi kui ka ujumispäevi mahtus juunisse üldse meeldivalt palju.

Võru söögikohad 2020

EDIT: värskeim 2024. aasta postitus Võru söögikohtadest.

Siseturismile ennustatakse rekordsuve ja mu eelmisest Võru söögikohtade teemalisest postitusest on kaks aastat möödas. Mu lemmikkohad on valdavalt samad, aga üht-teist on ka muutunud, nii et siit tuleb uuendatud-täiendatud versioon. Loodetavasti pikenevad kõigi kohtade lahtiolekuajad ja menüüd ka peagi tagasi selliseks nagu varem!

- Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja sooja sööki saab ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel pelargoonid. - Siin on kõik sama. Suvel saab ka alleele tõstetud laudade ümber istuda ja kuna kohvik on avatud E-R kella 9-19, L 9-16, siis soovitan seda eriti hommikuteks.

- Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. - Menüü on veidi muutunud ja kohvijoogid paremaks, muu sama.

- Uutest kohtadest on lisandunud keskväljaku tagumisse nurka Pizza Olive, kus saab suvel ka õues istuda ning pakutakse pitsat, pastat ja salateid, veini samuti. Teenindus oli viimati ka ülitähelepanelik.

- Kreutzwaldi ja Tartu tänava nurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik, kus saab head kohvi, kooki, nüüd ka juba süüa rohkem kui kaks aastat tagasi, aeg-ajalt džässiõhtuid ja keldris pidu.

- Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval fooriga ristmiku juures. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama (hilist) hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol, elava muusika järgi tantsimas ja tähistamas, mälumängimas ja noolemängimas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk. - Peakokkadel on tänaseks uued helged tuuled elus, aga nende mõjud õnneks menüüs alles.

- Peatänaval või selle ümbruses on veel klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud vähe; esindusliku Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks; pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja kunagise Muffini kohal Mantelahi, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud. - Jätkuvalt on nii, siia nimistusse võib lisada kohviku Elopärl ja kaugemal linna taga Võrumaa Uma Meki maitseid pakkuva Hämsa kõrtsi.

- Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused. Sealt laudteed pidi rannapromenaadi poole jalutades tuleb kõigepealt Rannapubi ja siis rannapromenaadi ääres Võru rannabangalo, kus on suvisele rannabaarile kohaselt rõhk rohkem peol, muusikal & jookidel, aga kiirtoitu saab ka. Öise näljaga saab (vähemalt reedeti) üsna kaua kiirsööki ka Chillin'ist keskväljaku nurgas. Päevasel ajal müüb sushit ja salateid kaasa Võru turu lähedale hästi ära peidetud Eva sushi, lisaks on Kagukeskuses Aasia söögikoht Namaste.

- Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa restoran. Ja natuke kaugemal Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga. Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte. - See on ka mu suureks rõõmuks jätkuvalt nii.

- Veerandtunnise sõidu kaugusele Võrust jäävad veel nunnu Sulbi kohvik ja Ööbikuoru Villa restoran Andreas Rõuges, aga miskipärast satume gurmaanidena vaheldust otsides pigem pooletunnise sõidu kaugusel olevatesse Otepää restoranidesse (Vidrike Külamaja ja GMP restoran Otepääl) või siis juba Tartusse või Tallinnasse.

Hetk suvises Pärnus

See oli laupäeval lõuna paiku Pärnus, pärast reedeõhtust raju pidu. Lõunaund igatahes ei tulnud, nii et jalutasin Supelsakste värvilisele verandale kohvile & kirjutama, ja siis hotelli tagasi.

Teele jäi see õdus antikvariaat, millega mul on paljudest suvedest helgeid mälestusi. Astusin avatud uksest sisse, juba ette sealset võluvalt kaootilist atmosfääri ja vanade raamatute lõhna nautides.

Põrandal lebas üks koer - corgi, filmipealkirja mõjul ma tahaksin kogu aeg kuninganna corgi öelda. Ta tuli mind nuusutama ja nurgas kirjutuslaua taga istuv tumedate ümmarguste raamidega prillidega raamatukaupmees keelas. Ütlesin, et pole midagi, mul on teise koera lõhnad ilmselt juures, mille peale mees esitas tiraadi sel teemal, milline paimaias tegelane see koer on ja kuidas ma mitte mingil juhul ei tohiks talle pai teha, sest muidu ta arvab, et elu ongi selline ja kõik külastajad peavad teda paitama ja ta peab saama kõik, mida tahab, ja üleüldse.

Naeratasin ja uitasin natuke raamatuvirnade vahel ringi. William Somerset Maughami "Kuu ja kuuepenniline" jäi näppu, ma olen seda kunagi ammu lugenud ning raamatut näppides tulid need ajad ja see tunne meelde, nii et ma ei suutnud seda enam käest panna. Uitasin natuke veel, seejärel maksin kirjutuslaua juures raamatu eest.

"See on hea raamat," ütles mees. Noogutasin ja tunnistasin, et olen seda kunagi lugenud.
"Nojah, "Kuud ja kuuepennilist" võib suvel Pärnus teist korda ka lugeda," lausus ta mõtlikult, ja see käivitas mu peas korraks terve filmi idüllilisest Pärnu puhkusest täis lugemist ja jalutamist.

Tänasin, pöördusin minekule... ja siis enne uksest väljumist kükitasin korraks ja tegin muidugi ikka koerale õrnalt pai. Mille eest pälvisin talt tänutunnet, rõõmu ja uhkust täis pilgu, mille ta siis sujuva jätkuna ka omaniku poole viskas. Kes oli ka muidugi seda kõike märganud ja kuulutas: "Ah nii, et siis sul ikkagi vedas! Said, mis tahtsid!"

"See on ju nii tore tunne. Elus saada kõik, mida oled tahtnud," tuli selle peale üle mu huulte. Lehvitasin ja läksin.

Vaikselt soovides, et see antikvariaat oleks igavesti seal - sest ka selle maja peal oli silt "müüa", nagu kuidagi seekord eriti paljudel Pärnus.

Maagiline mai

Kroonimata või kroonitud, aga maikuu mõjub ikka nii, et tahaks muudkui valjusti laulda üürata, toominga- ja õunapuuõitelumes hullunult tantsida, kuuvalgel suudelda ja kirglikult elada. :)

Virtuaalne Tallinn Fashion Week mai algul oli imetore, see traditsioon võiks täiesti lisanduda tavapärasele - väga mugav oli värsket kodumaist moodi Võrust vaadata!

Eriolukord lõppes meie jaoks kuidagi orgaaniliselt 1. maiga ise enam-vähem ära, nii et sõbrad käivad jälle külas, nädalavahetustesse on mahtunud suitsusauna ja tiikihüppeid, spontaanseid terrassipidusid, üks pargipingipidu (kui me viisakalt kl 22 pubist ära tulime, aga nad andsid meile klaasid ja pudeli veini kaasa, nii et jätkasime Katariina alleel vabas õhus noorte pärnalehtede all kahel pargipingil 2+2 formaadis oma koosviibimist ja oli väga sulnis), üks imeline privaatkontsert, üks pikaks veninud piljardimänguõhtu ja üks nõiduslik naiste New Moon Party uues aias, mille tarbeks ehitasin vanast riiulist ja puituksest suurepärase lauakese, katsin selle pitslina, kolmeliitrisest purgist lillevaasi, toomingaokste, meelespeaõite ja küünaldega. Korvmööbel, täiuslikud veiniklaasid, šampanja ja juustuvaagen jõudsid ka kõik õigeks ajaks (enne mu võluvaid külalisi) kohale. Samade naistega plaanisime sõita millalgi Lätti - minna lihtsalt niisama välismaale, noh, sest et saab jälle, aga Valgast kaugemale me esimesel katsel siiski ei jõudnud, mis võib olla isegi hea, sest kui minna lihtsalt niisama Lätti, siis mõtlevad ju rikutumad tüübid kohe, et läksid odavat alkoholi jahtima. :)

Eelmisel laupäeval oli üks kena väike sünnipäevakoosviibimine Haanjas ning sel laupäeval nelja pereliikme kobarsünnipäev Võhandu ääres. Ja eile käisime Otepää lähedal Vidrike Külamajas söömas, kus sõbralikud inimesed pakuvad mõnusas keskkonnas lihtsat ja maitsvat Itaalia toitu - soovitan!

Aiablogi

Mu selle kevade üks suuremaid isiklikke anomaaliaid on see, et mu ellu ootamatult materialiseerunud maalapi mõjul on minust, kes ma pole kunagi isegi mitte unistanud oma aiast, saanud kuu ajaga tõeline rohenäpp ja aiamaniakk. :) Liitusin Facebookis Aiaelu grupiga, tuvastasin lehteminekuga paralleelselt aias kasvavaid puid-põõsaid (kask, vaher, viirpuu, üks mustsõstra- ja kaks sõstrapõõsast vist veel, õitsema hakanud toomingas ja natuke kreegivõsa on senine skoor). Leidsin sobiva peenrakasti, kuhu läks mojito jaoks piparmünt, lisaks natuke maitsetaimi - basiilik, rosmariin ja tüümian. Emadepäeva nädalavahetusel tegin elu esimese maasikapeenra ja istutasin martsipaniõunapuu.

Maasikapeenart kaevates hakkas muidugi vaikselt meelde tulema, miks ma lapsepõlvesuvedel võimalikult palju aiatöödest viilisin. :) Õnneks mind ei sunnitud kunagi neid eriti tegema ka, aitäh, armsad vanaemad-vanaisad! Aga kokkuvõttes on nendes aiatoimetustes nii palju rõõmu ja elevust, mida ma ei oleks iialgi osanud oodata! Nii et tegin blogisse lisaks aiablogi sildi ja vaatame siis, mis edasi saab. Reede õhtuks sai igatahes istumisnurk valmis ja esimene väike aiapidu ka peetud.

Iga kriis on võimalus

Mind on eriolukorra algusest peale kummitanud mõtted eelmisest kriisist, aastatest 2008-2010. Ma töötasin siis Estonian Airis ning 2010. kevadel lisandus majanduskriisile tuhakriis. See oli tookord õnneks lühiajaline, aga seda intensiivsem ja lennunduses töötades kogesin seda päris epitsentris. Ma mäletan, kuidas ma ütlesin tookord endale neid "iga kriis on võimalus" mantraid ja nii oligi - meie kommunikatsioon sotsiaalmeedias osutus hiljem edulooks, millest kutsuti konverentsidele rääkima ning mis innustas ilmselt pärast omajagu teisigi ettevõtteid tegutsema. Ma mäletan, et ise nende sündmuste keskel olles oli mul tookord lihtsalt suur soov midagi kõigi hädas olevate inimeste heaks ära teha ning adrenaliin laes.

Selles mõttes on praegune eriolukord kardinaalselt vastupidine. Mitte et mul ei oleks algusest peale olnud tahtmist midagi teha, aga kummalisel kombel on parim, mida seekord enamik inimesi kriisi möödumiseks teha saab, vähem TEHA ja rohkem OLLA. Kodus omaette. Ma näen soovi tegutseda teisteski - nii paljud teevad videoklippe, musitseerivad, kirjutavad, jagavad ilu/kunsti/huumorit - ühelt poolt on see imetore ning teisalt on seda kõike nii palju, et ehkki tahaks, siis isegi mitte ühtegi last koduõpetades ega kaugtööga hõivatud olles, ei ole mul jäänud ikka enamiku jaoks sellest aega. Isegi mu TÜ doktoriõpingud ja Yale'i ülikooli psühholoogiakursus, mille lisaks võtsin, ei ole tegelikult piisavalt tähelepanu saanud. :)

Mulle on seni kõige suuremat rõõmu teinud lisaks kogu suurepärasele huumorile, mida ringleb enneolematutes kogustes, mitme inimese ausad eneserefleksioonid. Tänutunde ja väärtuste, nende asjade märkamise teemal, mida peetakse muidu liiga sageli enesestmõistetavaks. Ma olen siin blogiski kunagi jaganud neid õnnelik olemise teemalisi uuringuid, mis ütlevad, et lihtsam on neil, keda teevad õnnelikuks eelkõige head suhted ja mõnusad elamused. Sarnasel teemal jäi mulle hiljuti ette väga originaalne kirjatükk suurepärasest Zenhabitsi blogist: "Why I don't care about success"

Ülisuure rikkuse ega kuulsusega polekski paradoksaalsel kombel hetkel praegu vist kuigi palju peale hakata? Turvatunde mõttes oleks muidugi hea, kui enamikul oleks varusid rohkem, aga see on üks väga huvitav ahhaa-elamuse koht mu jaoks: ehkki ma olen juba aastaid keskendunud sellele, et olla õnnelik siin ja praegu, teostada end iga päev lemmiktegevuste kaudu ja veeta aega lemmikinimestega, siis taustal on ikka aeg-ajalt tiksunud see, et aga palju julgem tunne oleks, kui pangaarvel vedeleksid varuks mõned miljonid eurod. Praegu oleks ka kindlasti julgem tunne, aga huumor on selles, et nende miljonitega ei olekski hetkel väga palju muud peale hakata, kui heategevuseks ära kinkida?!

Ma ei unista luksusjahist ja eralennukiga ei kipuks ka praegu kuskile ning muude vajaduste katmiseks piisab palju vähemast. Bestsellerite autor meeldiks mulle muidugi siiski olla, aga tänaste standardite järgi ma juba olengi, arvestades kõvasti kukkunud raamatutiraaže. Ja lõpuks on siiski ikkagi kõige olulisem see, et ma teen seda, mida naudin ja armastan. Iga. Jumala. Päev. Ja ma olen ammu juba seda usku, et kui olla õnnelik ja teha seda, mida armastad, siis tulevad ka selleks vajalikud vahendid (ehkki läänemaailmas arvatakse sageli vastupidi, et enne peab omama, siis saab teha ja õnnelik olla).

Mida Sa teeksid, kui elu olekski selline lõputu küünlapäev (sest mingis mõttes on ju ka siis, kui on vahepeal rohkem võimalusi rutiinist välja hüpata)? Mis on need tegevused, mida Sa armastad, mis tekitavad Sinus elus olemise tunnet, mis aitavad tervet mõistust säilitada ja mida Sa teeksid ka oma unelmate elus igal juhul?

Aprilli lõpp

Kuus nädalat eriolukorda. Väga kõrini on. Algul oli põhjendatud, aga 1. maiga oleks võinud ära lõpetada, äärmisel juhul 8. maiga. Seda enam, et Rootsi suurema vabaduse ja avatud kohvikute-restoranide-kaubanduskeskustega lahendus tundub praeguseks ennast tõestanud ja inimsõbralikum igas mõttes, nii inimeste (vaimse ja füüsilise) tervise kui ka majanduse aspektist.

Mu (küll väga heas) hooldekodus istuval täiesti mitteusklikul vanaemal on ilmselgelt veel palju rohkem kõrini kui mul, sest ta palus hiljuti telefonis reaalselt, et ma palvetaksin, et ta saaks ära surra - ma küll ei suuda seda palvet täita, aga täiesti arusaadav, et inimesel tekib selles vanuses lõpuks küsimus, mille nimel see kõik, kui kedagi lähedastest vaatama ei lubata ja muidu on ka tunne, et elus on kõik tehtud. Oma teisele samuti 80+ vanaemale olen paar korda käinud ta koduukse taha toidukraami viimas ning siis ka kolme meetri kauguselt natuke juttu rääkinud - usun, et neil kohtumistel on olnud päris oluline roll meie mõlema tuju ja eluisu hoidmises.

Aprilli plusspoolele läheb lisaks üha õitsvamale-hõiskavamale loodusele 2006-2020 fotoalbumiprojekti edukas lõpetamine. Edaspidi loodan aastalõpurituaalide hulka lisada möödunud aastast 10-15 parima foto valimise ja kohe paberile jäädvustamise. Samuti oli väga tore armsa sõbra sünnipäevapidu kuuekesi Messengeri videokõne kaudu - sõpradega lobiseda, naerda, koos süüa ja juua on imeline isegi siis, kui igaüks seda oma kodus teeb.

Miinuspool... ära jäänud pidudest Võru Pubi17 traditsiooniline aprilli lõpu/mai alguse pidu Moskva-Odessaga ja Tartu volber - neid oli hulgem, kes mõlemat ootasid, aga muidugi on see mõistlik, et need kumbki ei toimu.