Iga kriis on võimalus

Mind on eriolukorra algusest peale kummitanud mõtted eelmisest kriisist, aastatest 2008-2010. Ma töötasin siis Estonian Airis ning 2010. kevadel lisandus majanduskriisile tuhakriis. See oli tookord õnneks lühiajaline, aga seda intensiivsem ja lennunduses töötades kogesin seda päris epitsentris. Ma mäletan, kuidas ma ütlesin tookord endale neid "iga kriis on võimalus" mantraid ja nii oligi - meie kommunikatsioon sotsiaalmeedias osutus hiljem edulooks, millest kutsuti konverentsidele rääkima ning mis innustas ilmselt pärast omajagu teisigi ettevõtteid tegutsema. Ma mäletan, et ise nende sündmuste keskel olles oli mul tookord lihtsalt suur soov midagi kõigi hädas olevate inimeste heaks ära teha ning adrenaliin laes.

Selles mõttes on praegune eriolukord kardinaalselt vastupidine. Mitte et mul ei oleks algusest peale olnud tahtmist midagi teha, aga kummalisel kombel on parim, mida seekord enamik inimesi kriisi möödumiseks teha saab, vähem TEHA ja rohkem OLLA. Kodus omaette. Ma näen soovi tegutseda teisteski - nii paljud teevad videoklippe, musitseerivad, kirjutavad, jagavad ilu/kunsti/huumorit - ühelt poolt on see imetore ning teisalt on seda kõike nii palju, et ehkki tahaks, siis isegi mitte ühtegi last koduõpetades ega kaugtööga hõivatud olles, ei ole mul jäänud ikka enamiku jaoks sellest aega. Isegi mu TÜ doktoriõpingud ja Yale'i ülikooli psühholoogiakursus, mille lisaks võtsin, ei ole tegelikult piisavalt tähelepanu saanud. :)

Mulle on seni kõige suuremat rõõmu teinud lisaks kogu suurepärasele huumorile, mida ringleb enneolematutes kogustes, mitme inimese ausad eneserefleksioonid. Tänutunde ja väärtuste, nende asjade märkamise teemal, mida peetakse muidu liiga sageli enesestmõistetavaks. Ma olen siin blogiski kunagi jaganud neid õnnelik olemise teemalisi uuringuid, mis ütlevad, et lihtsam on neil, keda teevad õnnelikuks eelkõige head suhted ja mõnusad elamused. Sarnasel teemal jäi mulle hiljuti ette väga originaalne kirjatükk suurepärasest Zenhabitsi blogist: "Why I don't care about success"

Ülisuure rikkuse ega kuulsusega polekski paradoksaalsel kombel hetkel praegu vist kuigi palju peale hakata? Turvatunde mõttes oleks muidugi hea, kui enamikul oleks varusid rohkem, aga see on üks väga huvitav ahhaa-elamuse koht mu jaoks: ehkki ma olen juba aastaid keskendunud sellele, et olla õnnelik siin ja praegu, teostada end iga päev lemmiktegevuste kaudu ja veeta aega lemmikinimestega, siis taustal on ikka aeg-ajalt tiksunud see, et aga palju julgem tunne oleks, kui pangaarvel vedeleksid varuks mõned miljonid eurod. Praegu oleks ka kindlasti julgem tunne, aga huumor on selles, et nende miljonitega ei olekski hetkel väga palju muud peale hakata, kui heategevuseks ära kinkida?!

Ma ei unista luksusjahist ja eralennukiga ei kipuks ka praegu kuskile ning muude vajaduste katmiseks piisab palju vähemast. Bestsellerite autor meeldiks mulle muidugi siiski olla, aga tänaste standardite järgi ma juba olengi, arvestades kõvasti kukkunud raamatutiraaže. Ja lõpuks on siiski ikkagi kõige olulisem see, et ma teen seda, mida naudin ja armastan. Iga. Jumala. Päev. Ja ma olen ammu juba seda usku, et kui olla õnnelik ja teha seda, mida armastad, siis tulevad ka selleks vajalikud vahendid (ehkki läänemaailmas arvatakse sageli vastupidi, et enne peab omama, siis saab teha ja õnnelik olla).

Mida Sa teeksid, kui elu olekski selline lõputu küünlapäev (sest mingis mõttes on ju ka siis, kui on vahepeal rohkem võimalusi rutiinist välja hüpata)? Mis on need tegevused, mida Sa armastad, mis tekitavad Sinus elus olemise tunnet, mis aitavad tervet mõistust säilitada ja mida Sa teeksid ka oma unelmate elus igal juhul?