Juured ja ladvad, 20 aastat folkimist

 Mulle meenus, et 2002. aastal oli minu esimene Viljandi folk, seega võib 2022. aastal väikestviisi juubelit tähistada. 20 aastat folke (ametlikult pidas Viljandi pärimusmuusika festival sel aastal 29. sünnipäeva, nii et järgmine on muljetavaldava XXX järjekorranumbriga). Mul on küll kahtlus, et umbes kaks tükki on mul vahele jäänud - 2004, kui ma olin Ahvenamaal reisil, ja 2020, kui päris folki pandeemia tõttu ei toimunudki, ainult galakontsert… ja ma olin Leedus reisil ka. Aga mõtetes olin ma mõlemal korral kindlasti vahepeal Viljandis. :)

Ausalt öeldes oli see esimene folk, kus mul mängis suure osa ajast peas Harry Stylesi laulust "As It Was" rida "You know it's not the same as it was...", ehkki ma üritasin endale kõigest väest meelde tuletada, et iga folk ongi alati olnud isemoodi, näiteks see üks kunagi 2000ndatel (2005?), kui sadas peaaegu lakkamatult kogu aeg, nii et me istusime kursakaaslastega suurema osa ajast Grand Hotel Viljandi lobbys ja jõime calvadost. See oli isemoodi, aga ka väga lõbus folk, ikka palju nalja, naeru, rõõmu ja armastust.

Aga mulle tundub, et seekordset muutust tundsid paljud, seda mingit kõledust õhus (mis võis osaliselt ka jahedavõitu ilmast tulla), mis kummitas mind ka eelmisel aastal, kui folk toimus, aga väiksemalt. Kuulsin seekord mujaltki, et pole enam see, et vaba flow asemel on tunne nagu oleks pärimusmuusika konverentsil, ei tundunud õnnestunud eraldi kontserdipiletite ostmise võimaluse kaotamine ega kahe eraldi piletitsooni loomine. Samas mingid välgatused ja "nagu päris" folgihetked ikkagi olid - mõnusad kohvitamised sõpradega Pärimusmuusika Aida ees Pierre'is, mõned klaasikesed mulli Veinist ja Vinest sealsamas, mõned toiduelamused toidualalt, palju häid kontserte neljapäeval, reedel ja laupäeval. Südamlikke kohtumisi kõikjal ja põnevaid vestlusi Aida kohvikus.

Eks need eelmised folgid sulavadki mälus kokku üheks kuldses kuumalaines peoks - päris esimene (algaja) ÕNNEGA koos (siia sobib hästi üks selleaastane muusikaline avastus VPMF Spotify playlistist, "Õnn tuli õuele"), kui kõik oli veel nii uus ja põnev, siis üks ajastu 2005-2009 ööbimistega Viljandi Tallinna-poolses otsas ühes sõbralikus majas, seejärel 2010-... Paala järve lähedal kalli sõbra armsa perega. Lõpuks teevad folgi inimesed, seltskond - 2012 oli eriline, 2016. aastal ühe andeka austajaga paadisõit Viljandi järvel koos mulle kitarri saatel esitatud "Viljandi paadimehega" unustamatu, nagu ka 2018. suve öised südamest südamesse vestlused ühega peaesinejatest pargipingil uue Park hotelli ees, Ugala rõdul hommikuni tantsimisega afterpartyd 2017 ja 2019 (see viimane oli üldse vist kõige folgim folk, pärast nii meeletut pidu ehk pidigi mõõn tulema?!).

Leidsin ühe folgiromantikapostituse oma kunagisest Tibutriinu blogist, 2009. aastast, lisan selle ka siia. Koos fotoga kõikidest mu folgivöödest, mis ma aastate jooksul olen pununud, see on ka traditsiooniks saanud. Neid on 17 - mul on ähmane mälestus, et äkki mõnel esimestest ma ei pununud ja ühel mu ajakirjanikuaja folkidest jõudsin peole vist ainult reede õhtuks, aga käsitööhoov oli avatud laupäevast (või oli vastupidi?). Vist 2013. aastal röövis üks džentelmen mu pärast reede õhtut üldse ära, aga siis õnnestus pühapäeval kõik vajalik ikka tasa teha. (Kaevusin lõpuks isiklikesse arhiividesse ja tuvastasin, et 2003. suvel ma ka ei jõudnud folgile, lisaks 2004. ja 2020. aastale, aga üks aasta punusin kaks vööd, nii et siis vist peaks skoor klappima: 17 vööd ja 18 folki.)

suveöö unenägu 

pimedad allapoole suunduvad tänavad, naer, kõikjal natuke ülemeelikud head inimesed, lõhnav sume rohekas hämarus. ilus vana maja, hoov, trepikoda, seal taga täiesti uskumatu järve peitva roheluse kohale avanev rõdu. ootamatu kutse tuppa ('sest te olete seal juba legend.'). valgus, soojus, tore seltskond, kitarr, paar laulu ja siis 'tuulevaiksel ööl'... rõõmrõõmrõõm.

see ei saanud ju päriselt olla? 

No regrets

 Kõik väljastpoolt tulevad sõnumid aitavad ennast paremini mõista - kus Sa parasjagu omadega oled.

Ma sattusin eile hommikukohvi kõrvale lugema lauset “Sa tegelikult tead, mida Sa teha tahaksid, aga Sa ei julge seda häält enda seest kuulata. Sest Sa kardad, mida teised sellest arvavad.” …ja sain aru, et mõned sõnumid ei resoneeru kohe üldse. Ainult sedavõrd, et tuletavad meelde, kui kaugele ma olen tulnud - ma täiega tean, mida ma teha tahan, ma kuulan seda häält enda sees, teen, mida tahan, ja don’t give a f**k, mida keegi sellest arvab. See meeldetuletus tekitas muidugi nii hea tunde, et juba ainuüksi seetõttu on põhjust selle loetud postituse autorile tänulik olla. :)

Sest rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ma alustasin, polnud see üldse nii. Ma tulen pikkade “Mida inimesed ometi arvavad???” traditsioonidega perekonnast. Nendest mustritest ja uskumustest enda välja kasvatamine oli nii mõnigi kord väljakutse, aga lõpuks väga vabastav. Ma inspireerusin juba palju aastaid tagasi Eleanor Roosevelti kuulsast lausest: “What other people think of me, is none of my business.” See tuli mulle nüüd hiljuti meelde ja sain aru, et see on mind palju toetanud ja hästi kandnud.

Sealt edasi mõtlesin ma sellele, kuidas umbes 25. eluaastani olin ma selline nunnu ja tubli. Hea tüdruk. Väga noor ajakirja peatoimetaja, kes tahtis kirjutada raamatuid, aga veel ei julgenud ja oli liiga enesekriitiline.

Thule Lee on kunagi kuskil öelnud, et igas naises saab kokku hele jõgi ja tume jõgi, ei saa rääkida üksnes naise ingellikust poolest, meis kõigis on ka tumedam pool; need kaks jõge kokku viivad naise ürgnaiseliku väe lätetele ja just see tume jõgi, oma tumedate külgede tundmine, annab naisele sügavuse. 

Ma olen sellega väga nõus, sest kõik need justkui "vead", mida ma olen eriti pärast seda esimest veerandsadat kohati väga uljalt pea ees sisse hüpates teinud, on andnud mulle sügavust, elutarkust, julgust, empaatiat. Kui ma poleks seda kõike teinud ja püüdnud see "hea tüdruk" edasi olla... ma oleksin ilmselt surmigav, eelkõige enda jaoks. Muidugi mõtlen ma vahel ikkagi, kas seda kõike oli vaja, aga siis meenub elutarkus mu isapoolselt vanaemalt: pole mõtet kahetseda tehtud asju (sest ilmselgelt ma tahtsin neid teha) ega tegemata asju (mida ma ilmselgelt ei tahtnud piisavalt, et neid teha).

Pidude- ja õiteplahvatus

Juuni 2022 oli üsna wild ride, tõeline pidude- ja õiteplahvatus. Esimesel nädalavahetusel suve alguse pidu sõbranna sünnipäevaga Pärnu Jahtklubis ja afterpartyga Kuursaalis (sest kõikide ööklubide avapeod olid alles järgmisel nädalalõpul), Victoria, Pastoraat ja Siluett ka oma imelises headuses. 

Laupäeva õhtuks olin Võrus tagasi, jõudsin veel sõpradega Rannabangalo avapeole ka.

Tallinna-nädal sisaldas Lennusadamas Karolin Kuusiku, Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre moeetendust Miraaž, oli lummav, palju armsaid tuttavaid ka. Hiljem avastatud Veino baar oli eriti selle seltskonnaga superhea elamus - nautida šampanjat, juustu, serrano sinki, ciabattat, pestot, hummust, istudes õues ühel esimestest soojadest suveõhtutest... Järgmisel õhtul oli Kruiisisadamas Kroonika meelelahutusauhindade gala, järgmine ilusate inimeste ja vapustavate vaadetega glamuuripidu. 

Paar armsat inimest tundsid pärast muu hulgas huvi, kas seal oli põnevaid mehi ka. Vastasin ausalt, et ilu ja glamuuri oli küll, aga värvikaid mehi ja lõbusaid seiklusi leiab minu meelest pigem Võru ööklubidest - ja kui ma siis laupäeva öösel spontaanselt Club Tartusse igavesti noort ja säravat Nancyt kuulama jõudsin, tuletas universum meelde, et "küsi ja Sulle antakse" (nagu ütleb ka mu inspiratsiooniraamatu pealkiri) toimib jätkuvalt, sai palju nalja. :)

Kalli sõbra 50. juubeli üllatuspeo organiseerimisprotsess Võrus oli puhas rõõm ning pidu ka kaunilt tunneteküllane. Vahepeal jõudsin Võrus veel Tarrvi Laamanni näituse avamisele Kandles, vanakraamiturule (skoorisin 5€ eest stiilse vana kohvri sisustuselemendiks) ja Vastseliina laadale, "Rannatare" esietendusele Tamula rannas.

Sõbranna tüdrukutepeo brunch Ruhes ühel tuuletul ennelõunal pakkus kauneid merevaateid ja hõrke maitseelamusi, pulmad toimusid päev enne jaanilaupäeva Kuressaares. Siioni kiriku õpetaja rääkis ilusasti, hiljem Rannakuuri terrassil Bombillaze järgi ennastunustavalt tantsida oli ka tore. President ja võidupüha paraad toodi koju kätte, nii et jalutasime Gospast Kuressaare keskväljakule seda vaatama, seal oli muidugi nii rahvarohke, et lõpuks oli meeldivam Bönsi ees Mimosasid juua ja inimesi vaadata. :) Hiljem Hafenis süüa ja Kuressaare Kuursaali terrassi nautida ka.

Mõnusaid rattasõite, südamest südamesse jutuajamistega kohvitamisi, kaunitel terrassidel ja kodudes veinijoomisi, hommiku-, päeva- ja õhtuujumisi jätkus juunisse ka, tantsusamme... vana hea "Good Life" hakkas sellele mõeldes äkki peas mängima (ehkki selle sõnad meenutavad pigem mu rohke ringilendamisega Estonian Airi aegu ja eelmist sügist-talve-kevadet, samas Eestimaa suvest ei raatsi ma kuskile minna ja lennujaamaummikutest lugedes ei kipu ka, nii et praegu on good life rohkem oma aias ja järves).

Notes to self

Ma olen viimasel ajal sattunud päris erinevatesse seltskondadesse ja endale omaselt enamasti pigem vaatlejaks jäänud, aga mõned asjad panid mõtlema ning tahtma endale siia paar meeldetuletust kirjutada.

1) Be humble. Vaeseid pilavad naljad on AD 2022 Eestis ikka päris kohutavad. Ilmselt päris paljudel on päris raske, nii et natuke empaatiavõimet ei tee paha (või stiilitunnet - ainus, kes suudab selliseid nalju üsna elegantselt teha, on mu meelest Kakk Valter Facebookis). Pealegi, mu heade sõprade seas on ka päriselt rikkaid inimesi (noh, see vanamoodne variant, et päriselt omatavad varad ületavad tugevalt kohustusi, mitte ei olda arutult ennast täis uhkete autode ja majadega, mis tegelikult kuuluvad pangale) ja nende sõpruskondades aega veetes pole ma iial ühtegi sellist nalja kuulnud, ilmselt seal on intelligentsuse tase lihtsalt nii palju kõrgem. Pigem räägitakse kultuurist, loomingust, eneseteostusest ja visatakse sõbralikke päriselt vaimukaid nalju. Aga ma ei tea, ehk see on #newmoney puhul tavaline ja mul on lihtsalt vedanud, et pole varem selliseid asju kuulnud? Igatahes pani see kõik mõtlema, et võib-olla mul on parimatel aegadel ka mõnikord liiga meri põlvini olnud ja ma olen ülbena mõjunud, ning tahtma parem inimene olla (mis on ju alati hea).

2) Kui jagad kellegagi avatult oma elus toimuvat ning selle peale teine inimene arvab, et võib Sulle arrogantselt öelda, et “Hakka normaalseks!”, siis move on, nothing to see here. Ja muide: ei hakka, sest normaalne on igav! Ma armastan erilisi, säravaid, inspireerivaid, ehedaid inimesi ega näe (veel ilmselt ka võltsis ja suletud südamega) normaalsuses ega keskpärasuses midagi ihaldusväärset.

Ja tõesti, nagu ka FB postituse kommentaaris ütlesin, kumbki mõte ei tulnud mulle pähe Miraaži moeetendusel Lennusadamas ega Kroonika peol Kruiisisadamas, neil pidudel oli pigem palju andekaid loojaid ja muid oma ala tippe, samuti hulk ekskolleege-koostööpartnereid, keda kõiki ma sügavalt austan. Nagu ma austan ka Võru ehedaid ja sooja südamega inimesi.

Maiunelmad

Maikuu oma heleroheluse ja õitevahuga on see aeg, kui võiks olla lihtsalt õnnelik... ja põhjuseid seda olla on külluses, viimased kuud on pannud aru saama, et kõik on siin superhästi ja suur osa meist paljude varasematest igapäevamuredest pigem pisiasjad... ja sellest hoolimata varjutab rõõmu teadagi mis. Teiste inimeste valu, enda abitus aidata.

Kevadgrillil vastasin kunagise õppejõu küsimusele, millega tegelen, et kirjutan raamatuid ja renoveerin Võrus ühte vana maja, ta leidis selle peale, et unelmate elu. Vahel on nii hea, kui keegi selliseid asju ütleb - tuli kohe endalegi meelde, et jah, ongi. Eks ma olen ise ka vahepeal nalja visanud, et ma olen kõik oma suuremad unistused suutnud teostada, ainult Porsche ja eralennuk pole veel manifesteerunud, mis praeguste kütusehindade ja -olukorra juures on ehk päris hea.

Selle peale juhtus muidugi nii, et mai lõpus sain natukeseks ühe Porsche Eesti esinduse Porsche 911 enda kätte ja selgus, et sellest autost ma siiski ei unista, sest kogu ägedusest ja mugavusest hoolimata on see nii jäik, et... mitte Tallinna tänavatel. Ja siis see pagasiruumi küsimus ka, käekott mahub ära. :)

Filmielamused: "Kadunud linn" Sandra Bullockiga oli kerge lustakas komöödia, "Püha öö" Keira Knightleyga seevastu päris süsimust.

Muusikaelamused: Lennusadam 10 pidu oli ilus ja armas, hiljem hilisöösel Botikust Kuldmuna afterpartylt läbi põigata ka päris lõbus. Üks armas 50. juubel Navi seltsimajas üllatas meeldivalt Hea Storyga - mõni vokaal lihtsalt rabab iga kord.

Kohvikuelamused: uude kohta liikunud Must Puudel osutus heas seltskonnas väga toredaks; üks hommikukohvitamine Röstis ka; mai alguse õhtusöök Fotografiska restoranis oli lihtsalt täiuslik (see majašampanja, kompostsibul, spargel ja Muhu lammas!). Tartus oli Crepp enne ajakirjandusinstituudi kevadgrilli nostalgiliselt imeline, pärast Vein ja Vine ja Antonius ka. Võrus Stedingu kohvikus oli mõnusaid hetki, sh kauaoodatud kohtumine nimekaimuga ja inspireeriv TOHI džinnikoolitus (ehkki ma pole kindel, et tahtsin teada seda infokildu, et baarmen olevat šeikides sama näoga kui seksides - see ilmselt enam ei unune, isegi kui tahaks :)), Pubi17 terrassil sümpaatsete inimestega söömaaegu ja Suures Munas õitsvaid vaateid.
Looduselamused: need tulid sel kuul eelkõige oma aiast, selles "istutades oled Sa õnnelik" sloganis on ikka omajagu tõde, kõik õitsemised sinna juurde. Ühel õhtul tegin rattaga tiiru Vagula järve äärde, see oli peegelsile, vaatasime koos üksiku luigega loojuvat päikest ja ilu avardas hinge, järgmisel päeval jalgsi oli teistmoodi, aga kaunis ikka.

Sotsiaalmeediast ja ilusatest fassaadidest

Sattusime sõbraga arutlema sotsiaalmeedia ja ilusate fassaadide teemal. Ühelt poolt on see justkui imetore, jagada oma elu, ilu, rõõmu, saavutusi. Teisalt... on sellel kõigel ka varjupool - enda teistega võrdlemine, kadedus, alaväärsustunne, ebarealistlikud ootused.

Mul on sotsiaalmeediaguru olemise aegadest - kuskil seal 2010. aasta paiku, kui tegin Estonian Airi sotsiaalmeediat ning kirjutasin magistritööna e-turunduse õpiku algajatele - või õigemini sellele järgnenud... läbipõlemisest, peaks vist ütlema, üsna vastuolulised tunded seoses sotsiaalmeediaga. Jah, blogimist ma armastan, see on rõõm ja mõjub pigem teraapiliselt, ma teen seda eelkõige enda jaoks ja alates Võrru kolimisest on blogipostitused natuke ka nagu kirjad lähedastele. Facebooki postitan pigem ilusaid pilte ja ka rohkem selle tagamõttega, et peret ja sõpru oma käekäiguga kursis hoida. 

Kõige segasemad tunded on mul seoses Instagramiga. Ma olin 2012-2016 heavy user, postitades selle ajaga ligi 2400 fotot. Just for fun. Mis see mulle andis? Jah, mu poole pöörduti kui sotsiaalmeediaeksperdi poole (rohkem siiski ehk mu töökogemuse & mainitud õpiku pärast), ma sain ka mitmeid tööpakkumisi, kus pakuti ulmelisi summasid selle eest, et teha ettevõttele paar Instagrami-postitust nädalas (storysid polnud siis veel leiutatud ja influencereid vist päriselt ka mitte). Ma loobusin neist kõigist, sest mul polnud hea tunne. Ma tahtsin raamatuid kirjutada ja pühendusin sellele.

Vaadates raamatute keskmisi müüginumbreid ja honorare Eestis, ei tundu see majanduslikult mõeldes muidugi liiga nutikas valik. :) Aga ma hindasin oma meelerahu ja rõõmu kõrgemalt. 

Arvestades seda, kuidas ma naudin oma sõprade käekäigu jälgimist Instagramist, on mu jaoks jätkuvalt müstika, miks mul endal on sinna postitamisega seoses nii negatiivsed tunded. Guugeldasin natuke ja jäi ette selline huvitav artikkel "Which is worst for your mental health: Instagram, Facebook or Youtube?", kus vahendatakse ühest suurest uuringust tehtud järeldust, et Instagram mõjub pika puuga vaimsele tervisele kõige halvemini, Facebook natuke paremini ja Youtube lausa hästi. Statistikat ka: Facebooki kasutab 2022. aasta seisuga maailma ligi 8 miljardist inimesest ligi 3 miljardit, Youtube'i 2,5 ja Instagrami ligi 1,5 ("Most used social media").

Et... eks me kõik jutustame mingeid lugusid, aga nende sotsiaalmeedia säravate fassaadide puhul tasub meeles pidada, et KÕIGI elus ja tunnetemaailmas on tumedamad päevad ka. Neid lihtsalt näidatakse vähem. Seda suuremat respekti tekitavad minus need #nofilter blogijad ja sotsiaalmeedikud, kes julgevad olla autentsed ja päris ning kellel on ilmselgelt äge ja sündmusterohke PÄRIS elu ka. :)

Aprilli elamused

Ma vaatan, et olin suure osa aprillist algul ühel ja siis teisel reisil, aga mõned head kodumaised peod mahtusid sinna vahele siiski ka. Terrassihooaja avamine, grillihooaja avamine, meeldivaid koosviibimisi toas ja õues mu naiste ja teistega.

Raamatuelamused: natuke laisk lugeja olen olnud, aga Helene Hanffi "Charing Cross Road 84” ja ”Bloomsbury Streeti hertsoginna” meeldisid.
Filmielamused: ”Apteeker Melchiori” soovitan nii neile, kes on Indrek Hargla raamatusarja lugenud, kui ka neile, kes pole; ”Fantastilised elukad: Dumbledore’i saladused” hiilgas eelkõige suurepäraste näitlejate paraadiga, aga ilu jätkus ka.
Muusikaelamused: Neon Fir Stedingu kohvikus oli nii nauditav, et jäi nagu veidi väheks, pikemgi oleks võinud see kontsert olla, taustaks suurte kunstnike maalide üllatavalt heal tasemel koopiate näitus; Võru efektse uue ööklubi Festivali Maja avapeolt lipsasin ka korraks läbi (Club Tartu ja Stedingu Kelder tegutsevad igal nädalavahetusel, Capital/Rannaklubi vahel ja Boschwechter vist mitte eriti, nii et 2016. sügise skoorini, kui Võrus oli kuus aktiivset ööklubi, on veel minna). Suure reede õhtul läksin teksades ja pusas ”korraks” pubisse ja see lõppes ootamatult pikale veninud ja väga lõbusa mölluga Club Tartus, kus esines keegi Hunt, kellest ma polnud varem kuulnudki. :)

Kohvikuelamused: Kodas resto Võru lähedal pakkus hõrke toiduelamusi ühel kenal kevadõhtul; pühapäevane brunch mu pereliikmetega Suures Munas ja hilisem Suure Munamäe otsa ronimine oli tore; Pizza Olive’is kohtusin ja lõunatasin ühe armsa kaasblogijaga; kalli sõbra sünnipäev Tallinnas marsruudil Chakra-Nümf-Fono-Junimperium reisieelsel laupäevaõhtul oli nagu värskendav veinisõõm enne kõrberännakut. :)