No regrets

 Kõik väljastpoolt tulevad sõnumid aitavad ennast paremini mõista - kus Sa parasjagu omadega oled.

Ma sattusin eile hommikukohvi kõrvale lugema lauset “Sa tegelikult tead, mida Sa teha tahaksid, aga Sa ei julge seda häält enda seest kuulata. Sest Sa kardad, mida teised sellest arvavad.” …ja sain aru, et mõned sõnumid ei resoneeru kohe üldse. Ainult sedavõrd, et tuletavad meelde, kui kaugele ma olen tulnud - ma täiega tean, mida ma teha tahan, ma kuulan seda häält enda sees, teen, mida tahan, ja don’t give a f**k, mida keegi sellest arvab. See meeldetuletus tekitas muidugi nii hea tunde, et juba ainuüksi seetõttu on põhjust selle loetud postituse autorile tänulik olla. :)

Sest rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ma alustasin, polnud see üldse nii. Ma tulen pikkade “Mida inimesed ometi arvavad???” traditsioonidega perekonnast. Nendest mustritest ja uskumustest enda välja kasvatamine oli nii mõnigi kord väljakutse, aga lõpuks väga vabastav. Ma inspireerusin juba palju aastaid tagasi Eleanor Roosevelti kuulsast lausest: “What other people think of me, is none of my business.” See tuli mulle nüüd hiljuti meelde ja sain aru, et see on mind palju toetanud ja hästi kandnud.

Sealt edasi mõtlesin ma sellele, kuidas umbes 25. eluaastani olin ma selline nunnu ja tubli. Hea tüdruk. Väga noor ajakirja peatoimetaja, kes tahtis kirjutada raamatuid, aga veel ei julgenud ja oli liiga enesekriitiline.

Thule Lee on kunagi kuskil öelnud, et igas naises saab kokku hele jõgi ja tume jõgi, ei saa rääkida üksnes naise ingellikust poolest, meis kõigis on ka tumedam pool; need kaks jõge kokku viivad naise ürgnaiseliku väe lätetele ja just see tume jõgi, oma tumedate külgede tundmine, annab naisele sügavuse. 

Ma olen sellega väga nõus, sest kõik need justkui "vead", mida ma olen eriti pärast seda esimest veerandsadat kohati väga uljalt pea ees sisse hüpates teinud, on andnud mulle sügavust, elutarkust, julgust, empaatiat. Kui ma poleks seda kõike teinud ja püüdnud see "hea tüdruk" edasi olla... ma oleksin ilmselt surmigav, eelkõige enda jaoks. Muidugi mõtlen ma vahel ikkagi, kas seda kõike oli vaja, aga siis meenub elutarkus mu isapoolselt vanaemalt: pole mõtet kahetseda tehtud asju (sest ilmselgelt ma tahtsin neid teha) ega tegemata asju (mida ma ilmselgelt ei tahtnud piisavalt, et neid teha).