Maiunelmad

Maikuu oma heleroheluse ja õitevahuga on see aeg, kui võiks olla lihtsalt õnnelik... ja põhjuseid seda olla on külluses, viimased kuud on pannud aru saama, et kõik on siin superhästi ja suur osa meist paljude varasematest igapäevamuredest pigem pisiasjad... ja sellest hoolimata varjutab rõõmu teadagi mis. Teiste inimeste valu, enda abitus aidata.

Kevadgrillil vastasin kunagise õppejõu küsimusele, millega tegelen, et kirjutan raamatuid ja renoveerin Võrus ühte vana maja, ta leidis selle peale, et unelmate elu. Vahel on nii hea, kui keegi selliseid asju ütleb - tuli kohe endalegi meelde, et jah, ongi. Eks ma olen ise ka vahepeal nalja visanud, et ma olen kõik oma suuremad unistused suutnud teostada, ainult Porsche ja eralennuk pole veel manifesteerunud, mis praeguste kütusehindade ja -olukorra juures on ehk päris hea.

Selle peale juhtus muidugi nii, et mai lõpus sain natukeseks ühe Porsche Eesti esinduse Porsche 911 enda kätte ja selgus, et sellest autost ma siiski ei unista, sest kogu ägedusest ja mugavusest hoolimata on see nii jäik, et... mitte Tallinna tänavatel. Ja siis see pagasiruumi küsimus ka, käekott mahub ära. :)

Filmielamused: "Kadunud linn" Sandra Bullockiga oli kerge lustakas komöödia, "Püha öö" Keira Knightleyga seevastu päris süsimust.

Muusikaelamused: Lennusadam 10 pidu oli ilus ja armas, hiljem hilisöösel Botikust Kuldmuna afterpartylt läbi põigata ka päris lõbus. Üks armas 50. juubel Navi seltsimajas üllatas meeldivalt Hea Storyga - mõni vokaal lihtsalt rabab iga kord.

Kohvikuelamused: uude kohta liikunud Must Puudel osutus heas seltskonnas väga toredaks; üks hommikukohvitamine Röstis ka; mai alguse õhtusöök Fotografiska restoranis oli lihtsalt täiuslik (see majašampanja, kompostsibul, spargel ja Muhu lammas!). Tartus oli Crepp enne ajakirjandusinstituudi kevadgrilli nostalgiliselt imeline, pärast Vein ja Vine ja Antonius ka. Võrus Stedingu kohvikus oli mõnusaid hetki, sh kauaoodatud kohtumine nimekaimuga ja inspireeriv TOHI džinnikoolitus (ehkki ma pole kindel, et tahtsin teada seda infokildu, et baarmen olevat šeikides sama näoga kui seksides - see ilmselt enam ei unune, isegi kui tahaks :)), Pubi17 terrassil sümpaatsete inimestega söömaaegu ja Suures Munas õitsvaid vaateid.
Looduselamused: need tulid sel kuul eelkõige oma aiast, selles "istutades oled Sa õnnelik" sloganis on ikka omajagu tõde, kõik õitsemised sinna juurde. Ühel õhtul tegin rattaga tiiru Vagula järve äärde, see oli peegelsile, vaatasime koos üksiku luigega loojuvat päikest ja ilu avardas hinge, järgmisel päeval jalgsi oli teistmoodi, aga kaunis ikka.

Sotsiaalmeediast ja ilusatest fassaadidest

Sattusime sõbraga arutlema sotsiaalmeedia ja ilusate fassaadide teemal. Ühelt poolt on see justkui imetore, jagada oma elu, ilu, rõõmu, saavutusi. Teisalt... on sellel kõigel ka varjupool - enda teistega võrdlemine, kadedus, alaväärsustunne, ebarealistlikud ootused.

Mul on sotsiaalmeediaguru olemise aegadest - kuskil seal 2010. aasta paiku, kui tegin Estonian Airi sotsiaalmeediat ning kirjutasin magistritööna e-turunduse õpiku algajatele - või õigemini sellele järgnenud... läbipõlemisest, peaks vist ütlema, üsna vastuolulised tunded seoses sotsiaalmeediaga. Jah, blogimist ma armastan, see on rõõm ja mõjub pigem teraapiliselt, ma teen seda eelkõige enda jaoks ja alates Võrru kolimisest on blogipostitused natuke ka nagu kirjad lähedastele. Facebooki postitan pigem ilusaid pilte ja ka rohkem selle tagamõttega, et peret ja sõpru oma käekäiguga kursis hoida. 

Kõige segasemad tunded on mul seoses Instagramiga. Ma olin 2012-2016 heavy user, postitades selle ajaga ligi 2400 fotot. Just for fun. Mis see mulle andis? Jah, mu poole pöörduti kui sotsiaalmeediaeksperdi poole (rohkem siiski ehk mu töökogemuse & mainitud õpiku pärast), ma sain ka mitmeid tööpakkumisi, kus pakuti ulmelisi summasid selle eest, et teha ettevõttele paar Instagrami-postitust nädalas (storysid polnud siis veel leiutatud ja influencereid vist päriselt ka mitte). Ma loobusin neist kõigist, sest mul polnud hea tunne. Ma tahtsin raamatuid kirjutada ja pühendusin sellele.

Vaadates raamatute keskmisi müüginumbreid ja honorare Eestis, ei tundu see majanduslikult mõeldes muidugi liiga nutikas valik. :) Aga ma hindasin oma meelerahu ja rõõmu kõrgemalt. 

Arvestades seda, kuidas ma naudin oma sõprade käekäigu jälgimist Instagramist, on mu jaoks jätkuvalt müstika, miks mul endal on sinna postitamisega seoses nii negatiivsed tunded. Guugeldasin natuke ja jäi ette selline huvitav artikkel "Which is worst for your mental health: Instagram, Facebook or Youtube?", kus vahendatakse ühest suurest uuringust tehtud järeldust, et Instagram mõjub pika puuga vaimsele tervisele kõige halvemini, Facebook natuke paremini ja Youtube lausa hästi. Statistikat ka: Facebooki kasutab 2022. aasta seisuga maailma ligi 8 miljardist inimesest ligi 3 miljardit, Youtube'i 2,5 ja Instagrami ligi 1,5 ("Most used social media").

Et... eks me kõik jutustame mingeid lugusid, aga nende sotsiaalmeedia säravate fassaadide puhul tasub meeles pidada, et KÕIGI elus ja tunnetemaailmas on tumedamad päevad ka. Neid lihtsalt näidatakse vähem. Seda suuremat respekti tekitavad minus need #nofilter blogijad ja sotsiaalmeedikud, kes julgevad olla autentsed ja päris ning kellel on ilmselgelt äge ja sündmusterohke PÄRIS elu ka. :)

Aprilli elamused

Ma vaatan, et olin suure osa aprillist algul ühel ja siis teisel reisil, aga mõned head kodumaised peod mahtusid sinna vahele siiski ka. Terrassihooaja avamine, grillihooaja avamine, meeldivaid koosviibimisi toas ja õues mu naiste ja teistega.

Raamatuelamused: natuke laisk lugeja olen olnud, aga Helene Hanffi "Charing Cross Road 84” ja ”Bloomsbury Streeti hertsoginna” meeldisid.
Filmielamused: ”Apteeker Melchiori” soovitan nii neile, kes on Indrek Hargla raamatusarja lugenud, kui ka neile, kes pole; ”Fantastilised elukad: Dumbledore’i saladused” hiilgas eelkõige suurepäraste näitlejate paraadiga, aga ilu jätkus ka.
Muusikaelamused: Neon Fir Stedingu kohvikus oli nii nauditav, et jäi nagu veidi väheks, pikemgi oleks võinud see kontsert olla, taustaks suurte kunstnike maalide üllatavalt heal tasemel koopiate näitus; Võru efektse uue ööklubi Festivali Maja avapeolt lipsasin ka korraks läbi (Club Tartu ja Stedingu Kelder tegutsevad igal nädalavahetusel, Capital/Rannaklubi vahel ja Boschwechter vist mitte eriti, nii et 2016. sügise skoorini, kui Võrus oli kuus aktiivset ööklubi, on veel minna). Suure reede õhtul läksin teksades ja pusas ”korraks” pubisse ja see lõppes ootamatult pikale veninud ja väga lõbusa mölluga Club Tartus, kus esines keegi Hunt, kellest ma polnud varem kuulnudki. :)

Kohvikuelamused: Kodas resto Võru lähedal pakkus hõrke toiduelamusi ühel kenal kevadõhtul; pühapäevane brunch mu pereliikmetega Suures Munas ja hilisem Suure Munamäe otsa ronimine oli tore; Pizza Olive’is kohtusin ja lõunatasin ühe armsa kaasblogijaga; kalli sõbra sünnipäev Tallinnas marsruudil Chakra-Nümf-Fono-Junimperium reisieelsel laupäevaõhtul oli nagu värskendav veinisõõm enne kõrberännakut. :)

Päevitamislaager Türgis

Ma olin päris kaua mõelnud, et tuleks Türgile võimalus anda ja huvitav, kas mulle meeldiks. Nii et millalgi talvel, kui suur sõpruskond hakkas Antalyasse kevadist perepuhkust-rannatenniselaagrit kavandama ja kaasa kutsuti, ütlesin pikemalt süvenemata jah. Kui see reis nüüd aprilli lõpus kätte jõudis, siis selgus muidugi, et seal on terve hulk selliseid komponente, mida ma ise võimalusel pigem ei valiks - koolivaheaeg, eriti lastesõbralik hotell Antalya keskusest 40 kilomeetri kaugusel jne. Aga jah-sõna oli juba antud, nii et ma siis sukeldusin seiklusse - ja selguski, et minu maailmas kvalifitseerub puhkus all-inclusive family resortis enam-vähem ekstreemreisiks. :) Eriti meenutades hiljutisi mõnusaid ülisujuvaid kultuuri- ja gurmeerohkeid linnapuhkusereise. Aga eks eelistused olegi erinevad, üks pisike preili selle reisi põhisihtgrupist oli öelnud reisi lõpus “Best ever!” ning täiesti arusaadav, basseinid-liutorud-mängukaaslased ja palju jäätist ju; ilmselt jäid rahule ka need, kes suure osa ajast rannatenniseplatsil veetsid. Minu jaoks… oli huvitav. :)

Nädalase päevitamis- ja salenemislaagrina oli see reis siiski väga tubli (kõik päevad päikeselised ja 23-28C sooja, pruuniks juba 2. maiks!), suur meeldiv üllatus oli seegi, et Vahemeri oli juba täiesti ujutav, umbes nagu Eesti suvine meri, selline värskendav. Hammam oli ilus, massaaž viimasel õhtul hea ja seltskonnas armsaid inimesi. Tantsida sai mõned sammud ka. :)

Miks salenemislaager - miski kohalik bakter murdis meie seltskonnast nii mõnedki maha, mõned lausa kiirabi ja tilgutiteni. Ma pääsesin kergelt, aga viimastel päevadel väga süüa ei tahtnud. Kuuldavasti oli midagi sarnast möllanud teisteski hotellides. Miks ekstreemreis - ma ise polnud kohal, aga kuuldavasti toimus ühel ööl ka väike kaklus, kui üks samas hotellis puhanud venemeelne eestlane läks kallale Ukrainat toetava nalja visanud eestlasele (endisele maadlejale, nii et ründajale lõppes see kiire maaühenduse ja turvameeste poolt minema eskortimisega).

See üks päev, mis meil õnnestus Antalya maalilises kitsukeste tänavatega vanalinnas ja piraadilaevu täis jahisadama ümbrust avastades veeta, oli minu jaoks reisi tipphetk, nägin palju ilu ja natuke vilksatusi päris Türgist - kultuuri, ajalugu, elu, inimesi, lõhnu ja maitseid.

Koper-Trieste-Veneetsia

Aprillikuine Itaalia reis ei saanud paraku kuidagi olla sama suurt helgust ja kergust täis kui veebruari alguse oma, aga ligi nädalaks taas ligi 20kraadisesse kevadesse sukelduda oli mõnus ikka. Kusjuures veebruari algul, kui need ülihea hinnaga Wizz Airi Veneetsia piletid leidsime, olin ma üsna kõhklev mineku osas, aga sõbranna tegi selgeks, et aprilli alguse ilm Eestis ei kõlba kuskile - ja paraku oli tal õigus. Nii me siis lendasime mugavalt Tallinnast Veneetsia Marco Polo lennujaama ja suundusime algatuseks sealt hoopis Triestesse, mida kutsutakse ka mereäärseks Viiniks, kuna Austria-Ungari impeeriumi koosseisus veedetud sajandid on jätnud eriti just arhitektuurile oma jälje. Kohe Trieste lähedal on muide ka väike Prosecco linnake, mis on andnud kuulsale vahuveinile nime. :) Trieste rannapromenaad pakkus kauneid vaateid, muu hulgas vees hõljuvatele suurtele meduusidele, Piazza Unità d'Italia kullasäras lossidele ja merele. Jõime klaasi mulli Eatalys, kust sai imetleda jahisadamat ja majakat, õhtuks sõime valget kala ja krevette armsas merevaatega Pep's Fish House restos, ööbisime kohe Sant'Antonio Nuovo kiriku ja kohaliku Grand Canali kõrval.

Järgmisel päeval seiklesime edasi vaid paarikümne kilomeetri kaugusele Sloveenia rannikulinna Koperisse. See oli minu idee, kuna ma tahtsin oma isiklikule reisikaardile uut riiki, ning algul Sloveenia suuruselt viiendasse linna sisse sõites kukkus mul süda saapasäärde ja ma mõtlesin, kuhu ma meid nüüd vedasin. :) Aga kui me olime rannapromenaadile oma Grand Koper hotelli ette jõudnud, hakkas juba palju parem, sest nii rannapromenaad (vaatega palmidele ja jahisadamale) kui ka pastelsetes toonides vanalinn osutusid üliilusaks ja mõnusaks! Sõbralike teenindajatega hotell ja elegantne restoran Capra ka, sealsed kitsejuustuga täidetud sardiinid väärivad eraldi äramärkimist ning Sloveenia kohalik mull jättis ka väga hea mulje. Ühele või teisele poole vanalinna kaugemale jalutades saabus muidugi kerge üllatus sealsamas nurga taga asuva Sloveenia suurima sadama ja kõikide nende kraanade näol. :) Keset vanalinna Tito väljaku ääres väärivad vaatamist Veneetsia gooti stiilis 15. sajandist pärit Pretoria palee, Loggia palee ja efektse torniga Koperi katedraal. Soe ja päikeseline ilm ning uskumatult madalad hinnad nii söögikohtades (Kavarna Kapitanija oli veel üks tore, kapteni kohvik, samuti Kalypso seal kõrval ja Cappuccino linna ranna juures) kui ka poodides tegid selle kõik muidugi veel meeldivamaks. Hvala, Koper!

Järgmine päev viis meid tagasi Triestesse ja sealt rongiga Veneetsiasse, mis osutus üsna müstiliseks kogemuseks - kes meist poleks näinud efektseid maale ja fotosid sellest ainulaadsest 118 saarele ehitatud linnast! Kuidagi sürreaalne tunne oli äkki päriselt selle kõige keskel olla - ja see ka, et mõni pooljuhuslikult telefoniga klõpsatud foto meenutab suurte meistrite maale, sest valgus ja vaatenurk on sama. Esimesel päeval Cannaregio piirkonnast jalgsi läbi kahe keskmise sestieri (Santa Croce ja San Polo) kitsaste tänavate ja üle kuulsa Rialto silla Püha Markuse (San Marco) väljaku poole ja pärast tagasi seigeldes oli lõpuks küll natuke labürindis lippava valge hiire tunne, aga põnev ka. Teisel päeval liikusime rohkem vaporettodega ja põikasime ka Dorsodurosse, seal oli palju vaiksem, rahulikum ja turistivabam atmosfäär, lisaks lummav Basilica di Santa Maria della Salute. Sest jaa, Veneetsia turism tundub olevat pärast paariaastast madalseisu kenasti taastunud, Canal Grande, Rialto sild, Doodžide palee, Püha Markuse väljak, kellatorn ja basiilika (mille rõdult avanes päris hea vaade) olid kõik üsna rahvarohked, viimasesse lookles ka korralik järjekord, mis läks õnneks siiski kiiresti.

Põikasime sisse veel nii mõnessegi kirikusse küünlaid süütama ja näitustele ka, aga kõiki sealt labürintidest vist täpselt meenutada ja nimetada ei oskagi. Põnevaid sildu (mida peaks olema kokku üle 400) ja väljakuid, söögikohti ja poode jätkus ka külluslikult, võttis üsna pea ringi käima. Ohjeldamatult pastat, pitsat, pistaatsiajäätist ja proseccot mahtus neisse päevadesse muidugi ka. Šoppamiseks on Põhja-Itaalia kõvasti etem koht kui lõunapoolsed alad. Ja sinna rannikule purjetama läheks ka rõõmuga, ilusat suurt valget purjekat (minu jaoks päris tähendusliku nimega Kairos) nägime nii Triestes kui ka Veneetsias. 

Metsik märts

Kui eelmisest märtsis meenub vaid painav kevadeootus, siis see märts vihises väga hoogsalt mööda. Paljuski ehitustööde tähe all (võib-olla see oli ka natuke eskapism), lisaks paistis peaaegu kogu aeg päike (need paar lumist hommikut unustame parem ära ja vaikime maha). Üle kümne küündinud plusskraadidega oli terrassil juba väga mõnus kohvi juua ja nurru lüüa, päike suudles põski. Mitu toredaid kohtumisi täis Tallinna põiget mahtus sellesse kuusse, lisaks südamlik Võru nädalavahetus kunagiste klassiõdedega, vastlapäev vahukooreste kuklite ja naistepäev roosidega.

Raamatuelamused: olen natuke laisk lugeja olnud praegu, aga ma olen väga tänulik, et Silja Kuusk kirjutas "Üle ajasilla Muhu Linnuse külla", kust sain infot ja mõtlemisainet oma esivanemate kohta peaaegu vana hea Rootsi ajani välja; teine tänutunnet tekitav lugemiselamus oli Jaanika Eliase tehtud intervjuu minuga raamatute, kirjutamise, lugemise ja Võru teemal, mis ilmus LõunaLehes.
Filmielamused: "Soo" ja "Kõrb", üks on väga Eesti film ja teine üldse mitte, aga mul on hea meel, et mõlemad ära nägin.
Muusikaelamused: Võru Jazziklubi Erki & Anna Pärnoja kontsert Stedingus oli ilus, plaadipoe Terminal Jazz Jam Tallinnas pakkus ka huvitavaid leide; lisaks toimus mu elu esimene vaimustav ukuleletund LA Klaverikoolis ning lõbutsesin Laitse Graniitvillas ekstaatilise tantsu peol, kus dj Rain Tunger valis väga sütitavat muusikat.
Kunstielamused: Fotografiska kolm näitust olid kõik lummavad: "The Pet Show", Hassan Hajjaj "Vogue, araabia erinumber" ja Kaupo Kikkase "Sisekosmos".

Kohvikuelamused: neid oli muidugi rohkem, aga eriti meeldivad mälestused armsate kaaslastega on Literaadist, Café Operast, Suurest Munast, Wernerist, Pegasusest ja lõpuks ära proovitud Mantel & Korsten restost.
Looduselamused: ühel pühapäeval oli väga sulnis armsa sõbraga Verijärve ääres metsas lonkida ja kõiki neid kollaseid liblikaid mööda lehvimas näha.

Muutunud maailm

Jaanuaris ümmarguse sünnipäeva paiku meenutasin eelmist nulliga sünnipäeva kümme aastat tagasi, kui olin keset töölt koondamise protsessi ja just lahku läinud. Seekord jaanuaris... tuli peaaegu tunne, nagu oleksin saavutanud elamises teatava meisterlikkuse: unelmate töö ja eneseteostus, küllus, lähisuhetes nii õnnelik.

Ma ei ole muidugi nii naiivne, et ma oleksin päriselt arvanud, et I have mastered life, eks ma ju teadsin, et alati tuleb järgmine väljakutse ja uus tasand. 24.02 muutunud maailm võttis tükiks ajaks üsna vaikseks ja mõtlikuks. Ja pani endalt küsima, mida ma saan teha, kuidas aidata, toeks olla, how can I serve. Ilus on näha, et selles muutunud maailmas on kõigest hoolimata nii palju headust, soojust, abivalmidust, ühtehoidmist. Vaprust ja kangelaslikkust.

Kui ma mõtlen möödunud kahe aasta kogemusele, siis... 2020. märtsis valmistusime me sprindiks, aga sellest kujunes maraton. Annaks taevas, et seekord oleks vastupidi, valmistume maratoniks, aga piisab sprindist! Tagasi vaadates... ma usun, et kergem oli neil, kes võtsid ka siis ikkagi hoiaku, et elu on siin ja praegu. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb (jah, Jonas Jonassoni raamatut "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" soovitan lõbustava ja teraapilise lugemisena ka seekord). 

Praegu... tasub vist ka võtta elu nii, nagu see parasjagu on, ja anda endast parim. Ärevusse, hirmu, kurbusse, süütundesse uppumisest ei hakka ei siin ega seal kellelgi parem, nii et ma usun, et parim, mida teha saab, on olla rahulik ja loota parimat, hoida enda sisemine ja väline elu korras ning aidata ja toetada nii palju kui võimalik.